Miks on praegu olemas Kirikus ühe ja sama Missa kaks erinevat liturgilist vormi „tavaline" vorm ja „erakorraline" vorm, mida ekslikult nimetatakse vahel „uueks" ja „vanaks" Missaks. Siinjuures on esitatud mõningad tekstid, kus selgitakse, kuidas on Missa areng Kirikus toimunud ja millisel põhjusel:
A)Liturgia ajalugu: Missa korra mõiste ja areng algusest (1. saj.) kuni meie ajani.
B)Püha Tooli dokument 1969 a. toimunud liturgilise reformi kohta ja selle kontinuiteet varasema liturgiaga.
C)2007 a. välja antud Motu Proprio Summorum Pontificum, millega Paavst Benedictus XVI seadis sisse ladina ehk Rooma Missa kaks liturgilist vormi.
A )Missa Kiriku algusaegadel ja tema areng.
1.Püha Missa on eksisteerinud juba kakskümmend sajandit. Kogu selle aja jooksul ja kuni praeguse ajani Kirik jätkab seda, mida Issand ise käskis meil teha ja mida ka Tema ise tegi. See mida Jeesus tegi on muutumatu ja moodustab kogu Missa ohverduse keskme. On olemas aga pühitsemisi, riituseid ja palveid, mis ei kuulu Missa sisulise olemus juurde (mis ei tulene jumalikust vaid kiriklikust ettekirjutisest), mis ei ole olulised ja on muutunud ajas ning on muutunud lähtuvalt asjaoludest, aga ei ole muutunud mitte kunagi suvalistel põhjustel. Püha Missa on alati identne, üks ja see sama Missa, kuid erinevatel aegadel on kasutatud erinevaid vorme; ja see mida me täna näeme, ei tule mõnede heade inimeste meelevallast, kes on hakkanud välja mõtlema žeste, lugemisi ja palveid nii nagu enne neid Missal ei oleks olnud, vaid sellisest reformist mida eriolukorrad on eri ajalooperioodidel tinginud.
2.Püha Õhtusöömajal, Suurel Neljapäeval „oli tegemist püha riitusega, see oli esmane , Kristuse sisse seatud liturgia kus, andes pühendumisega elu meie eest, Ta pühitses sakramentaalselt, Tema ise, Kannatuste müsteeriumi ja Ülestõusmisega, mis on iga Missa süda"(p. Johannes Paulus II, Kiri Euharistisest kutsusest ja Müsteeriumist, n.8) . Jeesus Viimsel Söömaajal tegi ainult kõige olulisemat: Ta võttis leiva, õnnistas, murdis leiva, ja lausus konsekratsiooni sõnad ja andis jüngritele: seda sama tegi Ta karikaga. See on Missa olemus ja süda: konsekratsioon ja Armulaud, mida algkiriku ajal nimetati leivamurdmiseks (Ap 2: 42), sest leivamurdmises ja selle jagamises ning kohalviibijatega koos söömine oli juutide rituaalsöökides sõpruse märk, ja isegi ühtsuse ja vendluse märk.
3.Kuni IV või V sajandini ei olnud veel ettekirjutatud palveid, tänusõnu ja õnnistamisi, mida lausus vaimulik Missa jooksul, ja pühitseja, Paavst või piiskop, improviseeris neid palveid, sealhulgas Armulaua palve pühitsemise ajal ja niimoodi tehti palju aastaid. Vaatamata improviseerimisele, nende palvete ja tänupalvete teema ja järjekord olid alati samad. Vähehaaval need tekstid muutusid konkreetsemaks ja püsivamaks niimoodi, et nad moodustasid juba pikaajalise traditsiooni kui neid kinnitati viiendal sajandil kui konsekratsiooni Ordo või reegliks. Meie ei tea seega milline oli Missa erinevate osade areng, ja meil on olemas vaid üksikud viited, ja puudub palju üksiasjalikke selgitusi (kuna see oli siis kirjutatud ja suunatud inimestele, kes elasid ning rääkisid nende ajastu iseloomule omaselt), selle kohta kuidas kristlased pühitsesid kuni II sajandi keskmeni. Kindlasti I sajandi keskel oli juba euharistiline pühitsemine eraldatud agape-st ehk söömisest tõenäoliselt sel põhjusel, mida esitas apostel Paulus oma esimeses kirjas Korintlastele, "et kui te nüüd kokku tulete, siis ei saa pidada Issanda õhtusöömaaega, sest igaüks võtab sööma asudes ette omaenda toidu, ja mõni jääb nälga, ja mõni on joobunud. Kas teil siis tõesti ei ole kodasid, kus te võite süüa ja juua? Või te põlastate Jumala kogudust ja häbistate neid, kel midagi ei ole? Mis ma pean teile ütlema? Kas pean teid kiitma? Selle poolest ma teid küll ei kiida". (Ap. Pauluse 1 Kr 11: 20-22). Võimalik, et mängis rolli usklike arvu kasv. Agape jätkus kui talitus eraldi, millest osalesid vaid vaesed koos vaimulikkonnaga. Armulaua pühitsemine jäi aga kui püha akt, par excellence, Jumala kultuse akt mida me võime juba pidada „ametlikuks". Apostel Pauluse kirjadest võime järeldada seda, et olid ka olemas kohtumisi, kus usklikud õppisid palvetama ja laulma psalme; need olid kohtumised, mis ei olnud suletud paganatele. Esimesed kristlased nagu apostlid, tulenesid juutidest ja nad järelikult olid harjunud laupäevaste kohtumistega sünagoogides, kuna kõik olid olnud selle õpetuse järgijad, ning olid kuulanud kirjakohti ja prohvetite kirjasõna ehk neid selgitusi, mis tulenesid prohvetite tekstidest. Kui aga eraldus euharistia - ohverdus, konsekratsioon leiva ja veiniga ning Armulaua jagamine - agapest, seda asendati kirjakohtadega ja selgitustega, mis tulenesid Vana Testamendist. Kuigi juudid eristasid selgelt, mis oli õpetus ja mis oli ohverdus - esimest tehti järjepidevalt sünagoogis ja ohverdust viidi läbi vaid templis - kristlased pühitsesid Armulauda juba teise sajandi keskpaigal koos õpetusega ja seda kindlal päeval ehk Issanda päeval ehk pühapäeval. Tunnistusest Püha Missa pühitsemisest sellel ajajärgul kirjutab püha Justinus (Apoloogia, I,65): "Sel päikeselisel päeval, nad ühinevad kõik ühes kohas, nii linnas kui maal, et üheskoos lugeda apostlite pärimust ja prohvetite ülestähendusi kuni ajastu lõpuni; aga, kui see kes loeb ülestähendusi on lõpetanud ning juhib läbi hea tahte õpetust ja manitsust, et seejärel üheskoos tõusta ja ühineda palvesse ning seejärel tuuakse vein, leib ja vesi, ja tuleb pühitseja; samamoodi ja nii täiuslikult kui võimalik, ühineb palves ja tänus rahvas ning lausub Aamen. Toit, mis on pühitsetud ja lausutud tänus, jagatakse kõigile, kes viibivad pühitsemise keskmes, ning ka diakonide läbi saadetakse neile, kes ei viibi rahva keskel. (...) Kõik üheskoos meie ühineme sellel päikeselisel päeval, sest et esimesel päeval kui Jumal lõi maa, olles muutnud pimeduse ja muutnud mateeria, on Jeesus Kristus meie Päästja, kes tõusis üles surnuist sellel samal päeval".
4.Ei ole enam laupäev püha päev Uue Lepingu järgi, vaid dies dominica, mis on Issanda päev, milles leivamurdmine, Püha Armulaud, selle ametlikus vormis ja millest kõik usklikud peaksid osalema, kõik need, kes elavad linnas või maal; ja isegi need, kes ei viibi selles kohas ja kelle eest hoolitseb diakon, sest samuti nemad on osalised Missaohvri pühitsemisest. Juba sel ajal oli jagatud Missa kaheks: õpetuslik osa, palve, kirjakohtade lugemised ja jutlus; see on Missa osa, millest saavad osa need, kes valmistuvad ristimiseks; ja usklike Missa, ohverdamine ja osalemine selles ohverduses, millele on juurdepääs vaid ristitutele.
5.Oma selges lihtsuses teisel sajandi Ordo Missae talituste ja tseremooniade selge lihtsus oli vähemalt osaliselt tingitus asjaolust, et Kirik oli tagakiusatud ja tundmatu. Alles peale keiser Constantinus Suure aega (IV sajandil), kui Kirik väljus varjatud tegutsemisest ja sai vabalt avalikult tegutseda ning siis ka Püha Missa rikastus uute elementidega oma pühitsemise korras. Ei pidanud sellel hetkel enam pühitsema Missat varjatult katakombides ja eramajades; rajati basiilikaid, mis võimaldas täita Missa pühitsemisel rõhutada selle pühadust: ohvri esitlemise pidulikkust ja liturgilised laulmised kindlates Missa kohtades (sissejuhatuse, ohverduse ja Armulaua juures). Sel ajal missakaanoni esimene osa muutub tänuohvripalveks eraldi.
6.Tänu vabadusele, mida Kirik tol ajal sai nautida, ajavahemikul IV ja VII (kirikuisade ajal) suurtes Rooma basiilikates Paavstlik Missa muutub üha pidulikumaks; ja mitte ainult Roomas: tänu usklike arvu kasvamisele üle terve Impeeriumi ja suurte isiksuste ilmumisele, nagu püha Augustinus ja püha Ambrosius, kohalike kiriklike liturgiakorrad võtavad tasapidi iseloomustavaid joone, mis eristuvad eriti Lääne ja Ida vahel. Lõpuks, IV sajandi teises pooles, võib nii öelda, määrati kindlaks Rooma kaanoni ladina versioon paavst Gregorius Suure poolt ja võeti vastu Rooma Missa Ordo sisse, millel on olnud nii suur mõju järgnevatel sajanditel. Alates kaheksandast sajandist algas uus areng, mis jättis puutumata küll Missa korra olemuse, kuid mis tekitas hulgaliselt erinevaid Missa elementide variatsioone: kasutati uusi palveviise ja psalme ja kasutati palveid teatud vajalike sündmuste korral, kas kohalike piiskoppide sinodite otsusel või Missa pühitsejate vagaduse tulemusena. Samuti tekkisid palved, mida preester luges teatud liturgilist talitusi läbi viies, näiteks käte pesemise palve või viiruki õnnistamise palved; elavate memento, ja seejärel surnute memento jne. Need uued tingimused nagu Karolingide impeeriumi lõpp, taanlaste, normannide ja araablaste sissetungid impeeriumisse ning reisimise raskused samamoodi kui nad aitasid kaasa feodalismi sünnile, aitasid kaasa erinevate riituste ja tseremooniade tekkimisele kohalikes kirikutes, mis ei olnud omavahel väga tihedalt kontaktis.
7.Kui kolmeteistkümnendal sajandil paavst Innocentius III kehtestas Missa korra Rooma kiriku jaoks ehk täpsemalt paavsti kabeli jaoks, rajas Püha Franciscus Assisist Vähemate Vendade Ordu, mis järgis paavsti poolt sisseseatud Missa korda ja tunnipalvet, seda sama, mida Innocentius III oli kehtestanud Rooma jaoks. Selle tulemusema, läbi frantsiskaanide ordu levikuga, levis ka Rooma Kirikus kehtestatud Missa kord, mis omandas seeläbi peaaegu ametlikku iseloomu. Siiski erinevused kohalike liturgiliste rituaalide vahel püsisid ja isegi kasvasid nii palju, et mõnede piiskoppide poolt ja mitte väheste sinodide poolt tehti ettepanek paavstile lõpetada valitsev liturgiline „anarhia". Sooviga arvestati lõpuks Tridenti Kirikukogul, kus võeti päevakorda Missaraamatu reformimine 1562. aastal. Moodustati komisjon, mille tööd järgis Paavst Püha Pius X kuni 1570. aastani ja tehtud lõpetatud komisjoni töö tulemused kinnitati paavsti Bullaga Quo primum sama aasta juulis. Mõningate eranditega kõik tekstid ja Missa kord said kinnitatud kõikide ladina Kirikute jaoks üheselt.
8.Sellisel viisil lõpetas püha Pius V väljakuulutatud reform pika ajajärgu Rooma Missa arengu. Missa kord, lähtudes alati oma olemuslikest osadest (konsekratsioon, Armaulaud)- mis ei muutu ja ilma milleta ei saaks enam rääkida Missast- oli arenenud oma mitte-olemuslike elementide kaudu, ja seda erinevatel põhjustel, vahel seotud konkreetse vajadusega (kätepesemine peale offertooriumit), vahel teatud sobivusega (näiteks pühade riiete kasutamine), vahel teatud sümbolismiga (viiruki kasutamine). On selge, et neid pühitsemisi ja talitusi on kergem mõista, kui on teada, milleks need on kasutusele võetud, sest siis need omistavad tähenduse ja liturgilised žestid ei ole enam arusaamatud (Missa erinevate osade arengu kohta vrd Mario Righetti, Liturgia ajalugu, II).
9.Aga püha Pius V Missaraamat ei piirdunud ainult pühade tekstide kinnitamisega; ta kinnitas ka rubriigid selle kohta, kuidas tuleb Missat pühitseda. Teadlikkus ohverduse väärikusest Missal, Jeesus Kristuse reaalses kohalolus altaril peale konsekratsioonisõnu, püha liturgia par excellence, nõuab preestrilt teatud vastavust: austust pühima Sakramendi vastu, erilist tähelepanu kõikide žestide vastu, mis väljendavad adoratsiooni Jumalale ja ohverduse Ohvrile. Seega, on mõningad üksikasjad, võimalik, et esmapilgul tähtsusetud ja kasutud, kuid mis tegelikkuses on armastuse ja austuse väljendused, mida on ettekirjutatud nagu käte väljasirutus asend või kehaline hoiak, peaga kummardamine, ristimärgi tegemine ohvri kohal selleks kindlaks määratud momendil.
10.Tridenti Kirikukogu kord oli kehtiv nelisada aastat. Kogu selle aja Missa oli identne igas maailmanurgas: kasutades sama teksti, sama tseremooniat ja ühte sama keelt, mis oli tuttav igale usklikule kuulata seda igal pool, igal aastal, igas kohas maailmas, ja oma kodu koguduses, kus leidis aset Missa pühitsemine.
11.Teine Kirikukogu, Vatikani Teine Kirikukogu, lisas aga mõningad variatsioonid. Püha Missa säilib sellisena nagu ta oli Pius V ajal, keskajal, keiser Constantinus Suure ajastul ning katakombides. Aga samamoodi kui mõningad asjaolud, mida me oleme eelnevalt maininud, on soodustanud liturgia arengut teatud suunas nagu näiteks nn privaatmissa pühitsemine ja kõikide tema osade lugemine preestri poolt, uued asjaolud ja liturgia teadusliku uurimise areng, põhjustasid seda, et Kirikukogu Isad kehtestasid liturgilist konstitutsiooni (Sacrosanctum Concilium), mille alusel on loodud (nii nagu Tridenti Kirikukogul) komisjon, mis pidi uurima ja kavandama Rooma Missaraamatu reformimist. Selle komisjon poolt töötatud reform, kuulutati välja paavst Paulus VI poolt 3. aprillil 1969 Rooma Missa Apostellikku Konstitutsioonina, Missale Romanum.
12.Kõige olulisemad muudatused, lisaks muudatustele kalendripühades ja liturgilistes tsüklites, erinevatele Missa tüüpidele ja mõningatele muudetud pühadele parameetritele on järgmised: suur tähtsus anti lugemistele, eemaldati mõningad palved ja pühitsemised, mida privaatmissa levimine oli kaasa toonud; suur tähtsus anti rahva aktiivsele osalusele Missal, suurendati tänuohvripalvete ja missakaanonite arvu lisaks "rooma kaanonile" (mis pärineb Pius V Missast, aga tegelikult varajasest ajast, IV ja V sajandist), soovitati pidada mõningaid hetkelisi pause ja vaikushetki, anti suuremat paindlikust pühitsemisele ja palvete ning lugemiste ning palvete valikule.
13.On selge, et kui öelda "tänane Missa" või "Püha Pius V Missa", siis räägime me ainult mõningatest vormidest ja mitte olulistest tseremooniadest, sest Missa on alati sisult sama: kas Missal on kõik olemuslikud osad ja elemendid või vastasel juhul ei ole tegemist üldse Missaga. Seetõttu kolmeteistkümnendal sajandil püha Aquino Thomase poolt loetletud Missa elementide nimekiri sisuliselt vastab tänasel päeval pühitsetud Missa osadele. Püha Aquino Thomas ütles; esimene osa on sissejuhatus, lugemised, mis on ettevalmistav osa kuni offertooriumini (praeguses Missas: sissejuhatus ja sõnaliturgia); teine osa, mis algab offertooriumiga kuni armulaua jagamiseni sisaldab andide toomist, konsekratsiooni ja Armulauda, mis kokku moodustavad püha ohverduse (tänane Armulaualiturgia); viimane ja kolmas osas, on tänupalve, mida tänane liturgia tähistab suure väljenduslikusega jäädes minutiteks vaikusesse, seda peale Armulaua karika puhastamist ning enne lõpu palvet.
(tõlgitud: Federico Suarez, El Sacrificio del altar, Kirjastus Patmos)
B)Institutio Generalis Missalis Romani (2000 a.) (Üldseletus Rooma Missaraamatu kohta) (nn.6-15)
Tunnistus katkematust traditsioonist
6. Kui Vatikani Teine Kirikukogu esitas oma juhised Missa korra ülevaatamiseks, kasutas ta seejuures sama sõnastust, mida kasutas püha Pius V Apostellikus Konstitutsioonis Quo primum, mis kuulutati välja 1570. aastal Tridenti Missa jaoks, ning palus muuhulgas taastada osa riituseid kirikuisade originaalse normi järgi (Sacrosanctum Concilium n.50). Asjaolu, et mõlemas Rooma Missales on kasutusel sama sõnastus, näitab, et kuigi kahe teksti koostamise vahepeal on möödunud neli sajandit, on traditsioon siiski üks ja seesama. Lisaks, kui arutleme selle traditsiooni seesmiste elementide üle, näeme selgesti, kui väljapaistvalt ja õnnestunult vanem Rooma Missaraamat uues raamatus täitub.
7. Keerulisel perioodil, mil Katoliku usuõpetus Missa olemuse kui ohverduse, ministeriaalse preesterluse ning Kristuse reaalse ja püsiva kohalolu kohta Euharistias oli ohus, püüdis püha Pius V traditsiooni eriti hoida ja säilitada; kui usku ebaõiglaselt rünnati, kehtestas ta pühas riituses ainult väga väheseid muudatusi. On selge, et 1570. aasta Rooma Missaraamat erineb tõesti väga vähe 1474. aasta omast, mis omakorda järgib truult paavst Innocentius III ajast saati kasutatud Püha Missa korda. Kuigi Vatikani raamatukogus olevad käsikirjad võimaldasid parandada mõned väljendid, ei võimalda need minna kaugemale kui keskaegses liturgias kasutatud liturgilised kommentaarid.
8. Teisalt on tänapäeval lugematu hulk uurimusi valgustanud kirikuisade norme, mida püha Pius V Missaraamatu ülevaatajad järgisid, sest pärast 1571. aasta Kirikukogu otsuste avaldamist ja sealt tuntud Sakramentaariumit, mis on tuntud ka Gregorianumina, ilmusid vanade Rooma ja Ambrosiuse sakramenditalituste kriitilised väljaanded ning samuti vanad Hispaania ja Gallia liturgilised raamatud, mis sisaldas palju varase ajastu palveid. Samamoodi on traditsioonid, mis ulatuvad tagasi esimestesse sajanditesse, aega enne Ida ja Lääne riituse formaliseerimist, tänapäeval jällegi paremini tuntud, sest nende kohta on leitud mitmeid liturgilisi dokumente. Lisaks on kirikuisade õpetuse pidev uurimine valgustanud Armulaua müsteeriumi teoloogiat selliste kirikuisade õpetuste kaudu nagu püha Irenaeus, püha Ambrosius, Jeruusalemma püha Kyrillos ja püha Johannes Krisostomus.
9. Sellel samal põhjusel nõuab kirikuisade norm mitte ainult esivanematelt meile pärandatu säilitamist, vaid ka selle mõistmist ja põhjalikku tundma õppimist, see tähendab mõista kogu Kiriku ajalugu ja viisi, kuidas Kiriku usk on olnud üks ja ainus usk ka nii erinevate inim- ja sotsiaalnormide puhul nagu see on olnud kreeka, ladina ja heebrea maailmas. Pealegi võimaldab see laiem vaade meil näha, kuidas Püha Vaim õnnistab Jumala rahvast täieliku truudusega, mis säilitab muutumatu usu isegi keset erinevaid kasutusel olevaid riitusi.
Uute tingimustega kohandamine.
10. Uus Rooma Missaraamat, mis tunnistab Rooma Kiriku palveseadust (lex orandi), kaitseb usu tagatisena viimaste Kirikukogude otsuseid ja on iseenesest oluline samm liturgilises traditsioonis. Nimelt kui Vatikani Teise Kirikukogu Isad kinnitasid Tridenti Kirikukogu dogmaatilisi avaldusi, rääkisid nad teistsugusest ajastust maailma ajaloos ning nad olid valmis esitama ettepanekuid ja rakendama pastoraalse iseloomuga meetmeid, mida ei oleks olnud võimalik ette näha ka neli sajandit varem.
11. Tridenti Kirikukogu märkis Missa pühitsemise katehheetilist väärtust, aga ei suutnud kõike olulist praktikas välja tuua. Tegelikult avaldasid paljud soovi kasutada rahvakeelset Missa Armulauaohvrit, kuid Kirikukogu kaalus erinevaid selle ajastu tingimusi, arvestades Kiriku traditsioonilist õpetust, mille järgi Euharistiline Ohver on ennekõike Kristuse tegevus iseenesest, ning järelikult selle mõju ei sõltu viisist, kuidas usklikud sellest osa võtavad. Sellel põhjusel sõnastas Kirikukogu: „Kuigi Missa sisaldab palju õpetusi usklikele inimestele, ei tundu Kirikukogu Isadele sobiv, et Missat pühitsetaks igal pool rahvakeeles"(Trento Kirikukogu, Doctr. De ss. Missae Sacrificio, 8). Kirikukogu mõistis hukka kõiki neid, kes väidavad, et Rooma Kiriku riituse ‒ mis koosneb missakaanonist ja konsekratsioonisõnadest ‒ vaikne lugemine tuleb maha laita, või et Missat tuleb pühitseda ainult rahvakeeles."(Ibidem, 9). Kuigi Kirikukogu ühelt poolt keelas kasutada rahvakeelset Missat, siis teiselt poolt suunas ta jällegi hingehoiule ja selle õpetlikkusele: „Las Kristus aitab oma karja ... Püha Sinod juhatab preestreid ja kõiki teisi, et oleks võimalus anda sagedast hingehooldust Missa pühitsemise ajal, kas isiklikult või teiste kaudu, lähtudes sellest, mida Missal loetakse; muuhulgas peaks see sisaldama selgitusi Pühima Sakramendi ja selle müsteeriumi kohta, eriti pühapäeval ja pühadel päevadel (Ibidem, 8)"
12. Kui kogunes Vatikani Teine Kirikukogu, et kohandada Kirikut vastavalt tema missiooni nõuetele praeguse ajastuga, nagu oli omal ajal teinud Trento Kirikukogu, uuris ta ka Püha Liturgia õpetuslikku ja pastoraalset aspekti (Sacrosanctum Concilium, n.33). Kuna ükski katoliiklane ei eitanud enam ladinakeelse liturgia seaduslikkust ja viljakust, siis oli Kirikukogul võimalik tunnistada ka seda, et „rahvakeele kasutamine võib sageli olla inimestele väga kasulik"(Ibidem n.36) ning anda selleks luba. Entusiasm selle suhtes oli igal pool nii suur, et piiskoppide ja Püha Tooli juhtimisel lubati liturgiat pühitseda rahvakeelsena igal pool, seda põhjusel, et paremini aru saada Armulaua müsteeriumi pühitsemisest.
13. Kuna rahvakeelse Püha Liturgia kasutamine on kindlasti oluline abivahend pühitsemise müsteeriumi õpetuse selgemaks esitamiseks, käskis Vatikani Teine Kirikukogu rakendada efektiivselt mõned Tridenti Kirikukogu otsused, mida igal pool kasutusele ei võetud, näiteks jutluse pidamine pühapäeval ja pühadel päevadel (ibidem n.52), ning võimalus Liturgia ajal selgitusi anda (ibidem, n.35,3). Eelkõige kutsus Vatikani Teine Kirikukogu üles „usklikke Missal täiuslikumalt osalema, võttes vastu Issanda Ihu samast Ohverdusest peale preestri kommuniooni"(ibidem, 55), samuti kutsus ta üles rakendama teist Trento Kirikukogu soovitust, nimelt et iga usklik ei võtaks Missa pühitsemisest osa mitte ainult spirituaalselt, vaid võtaks sakramentaalselt vastu Püha Euharistiat (Trento Kirikukogu, Doctr. De ss. Missae sacrificio, 6).
14. Lähtuvalt pastoraalsetest tegevustest kaalus Vatikani Teine Kirikukogu uuesti Tridenti Kirikukogu sätestatut seoses Armulaua kahetise loomusega. Nimelt kuna keegi tänapäeval enam ei kahtle Armulaua vastuvõtmise täielikus tõhususes ainult leiva kujul, siis mõningatel juhtudel andis Kirikukogu loa võtta vastu Armulauaohvrit selle kahetise loomuse tõttu, sest sellisel viisil annab sakramentaalse märgi selgem vorm võimaluse süvendada arusaama pühast müsteeriumist, milles usklik osaleb (Sacrosanctum Concilium, n.55).
15. Sel viisil, jäädes truuks oma ametile õpetada tõde, säilitades „vanu asju", see tähendab traditsiooni pärimust, täidab Kirik samal ajal ka oma teist ametit, see tähendab uurib ja toob targalt esile „uusi asju". („Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana" (vrd Mt 13:52).) Lähtuvalt sellest suunab üks osa uuest missaraamatust Kiriku palvet sellisel viisil, mis on enam avatud praeguse ajastu vajadustele, eriti rituaal-Missade ja eriliste vajaduste Missade puhul, milles traditsioonilised ja uued elemendid on Missa korras üksteise sisse sulandunud. Niisiis, samal ajal kui muutumatuks on jäänud mitmed Kiriku kõige vanemast traditsioonist pärinevad ja Rooma Missaraamatu kaudu paljudele tuttavad väljendid, on palju teisi uusi liturgilisi väljendeid kohandatud tänapäevaste vajaduste ja asjaoludega. Lisaks on uuesti koostatud palved Kiriku, ilmikute, tööpühitsemise ja kõikide rahvaste kogukonna ja erivajadustega inimeste eest, toetudes viimase Kirikukogu dokumentide mõtetele ja sõnastusele.
Peale selle, arvestades seda suhtumist praeguse maailma olukorda, tundub, et kõige varasematest traditsioonidest pärit tekste ei kahjustata, kui mõni fraas on muudetud nii, et stiil oleks rohkem kooskõlas tänapäevase teoloogiaga ning reflekteeriks Kiriku praegust korda ja distsipliini. Seetõttu muudeti mõningaid väljendeid, mis puudutavad materiaalsete väärtuste hindamist ja kasutamist või mis viitavad möödunud aegade teatud välistele patukahetsusvormidele. Sellisel viisil on Vatikani Teine Kirikukogu täiustanud ja täiendanud paljudes aspektides Trento Kirikukogu liturgilisi norme ning viinud lõpule viimase neljasaja aasta pingutused – eriti Paavst Pius X ja tema järeltulijate pingutused ‒, nimelt lähendada usklikke Pühale Liturgiale, seda eriti viimastel aegadel.
C)Motu Proprio Summorum Pontificum, Paavst Benedictus XVI, 2007
Art 1. Paulus VI välja kuulutatud Rooma Missaal on Katoliku Kiriku ladina riituse palveseaduse (lex orandi) tavapärane väljendus. Seevastu püha Pius V välja kuulutatud ja püha Johannes XXIII poolt uuesti välja antud Rooma Missaal tuleb tunnistada Kiriku sellesama palveseaduse erakorraliseks väljenduseks ja seda tuleb austada väärika ning igivana tava tõttu. Need kaks Kiriku palveseaduse väljendust ei või vähimalgi määral viia lõheni Kiriku ususeaduses – need on nimelt ainsa Rooma riituse kaks erinevad kasutusviisi. Seeprärast on Missaohvri pühitsemine püha Johannes XXIII poolt aastal 1962 välja antud Rooma Missaali tüüpväljaande alusel, mida pole kunagi tühistatud, lubatud Kiriku liturgia erakorralise vormina.
„Tuleks esiteks märkida, et Rooma Missaraamat, mis anti välja paavst Paulus VI poolt, ja seejärel uuesti avaldatud kahel korral paavst Johannes Paulus II ajal, on ja jääb „Forma ordinaria'ks" ehk liturgia „tavaliseks" vormiks. Viimane „Missale Romanum", mis avaldati 1962. aastal paavst Johannes XXIII poolt enne Kirikukogu on tuntud kui Missa „erakorraline" vorm. Asjakohane ei ole rääkida neist kahest versioonist kui kahest erinevat riitusest, pigem on tegu ühe ja sama riituse kahe erineva rakendamisega „(Benedictus XVI, seletuskiri)