Miks ja kuidas palvetada?

Jumal kutsub meid pühadusele. Jumal ootab, et me oleksime pühad. Ja pühadus tähendab põhiliselt kogu oma südamega Jumalat armastada. Aga nagu Johannes ütleb, peame Jumalat armastama mitte ainult sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega (1Jh 3:18). Käitume nagu Jumala lapsed, kui me armastame tegudega. Ja armastame tegudega, kui me teeme seda, mida Ta ootab meilt, kui me kuulame Jumala häält ja üritame seda täita. Muidugi hea uudis on see – et Jumal soovib alati ja ainult meie rõõmuks, et me oleksime õndsad. Seega on väga tähtis, et me õpiksime Jumala häält ära tundma. Kindlasti Jumal räägib meiega mitmel viisil. Täna räägime ühest neist – palvetamisest.

Palvetamine on midagi väga lihtsat, see on rääkimine Jumalaga. Väga ilusasti ütleb Jeesuslapse-Thérèse: Minu jaoks on palve hinge ülendamine, lihtne pilk taeva poole, tänu ja armastuse hüüd keset katsumusi ja rõõmu (Autobiograafilised märkmed, C 25r).

Palvetada ei ole tegelikult üldsegi mitte raske, kuid meie peame teadma midagi väga olulist ning see on nii oluline, et me ei tohiks seda mitte kunagi unustada! Me ei palveta sellepärast, et kui me palvetame, et me tunneme väga hästi; me ei palveta, sest meil oli geniaalne idee; me ei palveta, sest me vajame midagi ja peame Jumalat veenma, et seda, mida me palume on kindlasti väga vajalik meile. Palve ei ole ka meie kapriis või soov. Tuleb palvetada, sest Jumal tahab, et me palvetaksime.

Jeesus ütleb Evangeeliumis, et me peame „ikka palvetama ega tohi tüdida" (Lk 18:1). Ketsemani aias ta kordab: „valvake ja palvetage" (Mt 26:41). Püha Paulus nõustab tihiti: „palvetage lakkamatult" (1Ts 5:15) ja isegi „palvetage igal ajal" (Ef 6:18) lisab ta. Ja selles mõttes palvega toimub midagi sarnast sellega, mida Johannes ütleb meile kui ta kirjutab armastusest: meie armastame, sest tema on meid enne armastanud (1Jh 4:19). Meiegi palvetame, sest Jumal on meiega enne rääkinud ja praegu ta ootab, ta palub, vastust. Meie palve on alati vastus. Palvetamine on Jumala tahtmine.

Pühakirjas Jumal lausub meile nii rõhutaval viisil, et me peame palvetama, järelikult see on tähtis asi. Tegelikult on väga oluline palvetamine. Benedictus XVI ütles, et palve on elu ja surma küsimus (Angelus, 4-IV-2007). See tähendab, et me ei saa jumalikku elu, üleloomulikku elu elada, kui me ei palveta. Kui me ei palveta nagu Jumal ootab meilt, üleloomulikust seisukohast, siis oleme juba surnud. Avila püha Teresa ütleb, et kes ei palveta ei vaja, et kurat kiusab teda. Saatan saab lihtsalt puhkusel käia. Aga kes palvetab ainult viisteist minutit iga päev, on paratamatult päästetud.

Aga miks palve on nii oluline? Peamiselt sellepärast, sest vaid palve läbi me avastame, kes on Jumal ja kes oleme ka meie. Püha Augustinus ütleb, et palve eesmärk on noverim me, noverime te. See ei ole lihtne eesti keelde tõlkida aga tähendab „tahan tunda end, tunda ka Sind". Me soovime järelikult teada, kes on Jumal ja kes oleme meie. Kuni me ei tea, kes on Jumal ja kes me oleme, on ka meie elu veel mõtteta.

Ainult siis kui me palvetame saame aru, et Jumal on Isa, armuline Isa – Isa, kes on alati meie juures, kes armastab meid, kes tahab, et me oleksime rõõmsad. Ainult siis kui me palvetame, me ei karda Jumalat enam ja õpime Teda usaldama. Ainult siis kui me palvetame, me kogeme, et Issand ei ole kaugel, säravate tähtede juures, vaid alati meie kõrval aidates meid, innustades meid, õnnistades ja andestades.

Ja samal ajal kui me palvetame, avastame ka, kes me oleme. Esiteks tunnistame alandlikult, et me oleme patused. Kindlasti me ei ole alati head. Aga avastame ka, et me oleme Jumala lapsed – mitte alati head lapsed, kindlasti, aga Jumala lapsed. Selles mõttes ütleb püha Josemaría: Kristus ise vastab meile: veritas liberabit vos – tõde vabastab teid. Kui suur on see tõde, millega algab ja lõpeb vabadustee meie elus! Ma jutustan teile sellest rõõmu ja kindlusega, mille annab Jumala ja tema loodu vaheline side, teadmine, et oleme pärit Jumala käte vahelt, et meile kuulub pühima Kolmainsuse eriline armastus, et oleme nii suure Isa lapsed. Ma palun Issandat, et me otsustaksime seda teadvustada, seda päevast päeva nautida – siis käitume kui vabad inimesed. Ärge unustage, et see, kes ei tea, et ta on Jumala laps, ei tunne kõige sügavamat tõde enda kohta ja tema käitumises puudub väärikus ja enesevalitsus, mis on omased neile, kes armastavad üle kõige Issandat. (Jumala sõbrad, 26)

Ja see on põhjus, miks, kui jüngrid palusid Jeesuselt: Issand, õpeta meidki palvetada. Esiteks Ta ütles neile: Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! (Lk 11:2). Kindlasti saame mitmel viisil palvetada ja põhimõtteliselt on kaks peamist viisi: suuline palve ja mentaalne ehk mõtisklev palve. Mõlemad on vajalikud. Suurem erinevus nende vahel on see, et suuline palve ajal kasutame „fikseeritud palveid"; mentaalpalve ajal kasutame oma enda sõnu. Kuid palvetamise ajal on oluline, et meie palve oleks lapselik, sest vaid siis palve ei ole mitte kunagi introspektsioon või uurimise meetod, vaid vestlus isa ja lapse vahel.

Millest võiksime rääkida palvetamise ajal? Evangeeliumis on meile suur eeskuju – Meie Isa palve. Kui me palvetame, peaksime alati palvetama Meie Isa palve järgi. Võib-olla meil ei tule alati neidsama sõnu kasutada, aga peame kindlasti selles vaimus palvetama.

Esiteks, nagu me oleme juba öelnud, palvetamise ajal peaksime alati Isa poole pöörduma - Meie Isa, kes sa oled taevas. Kindlasti saame ka Jeesuega või Neitsi Maarjaga rääkida, sest Jeesus on vahemees Jumala ja inimeste vahel (1Tm 2:5) ja Maarja ja pühakud on meie eestkostjad, sest nad on ühenduses Jeesusega. Aga lõppude lõpuks nende kaudu me suhtleme alati Isaga.

Sinu tahtmine sündigu nagu Taevas nõnda ka maa peal. Kui me palvetame saame kindlasti paluda. Jeesus ise ütles, et me peame paluma – paluge, ja teile antakse (Mt 7:7). Aga on veel olulisem Isale öelda, et me tahame tema tahtmist täita. Ja see on põhjus, miks palvetamise ajal on oluline Temalt tihti küsida: Issand, kuidas ma saaksin sind aidata? Kas ma saan midagi sinu eest teha? Näita mulle oma tahmist! See ei ole alati lihtne, sest sageli seda, mida Jumal palub, on ebamugav või raske, aga kui Tema tahtmine on meie õnn, siis oleks lihtne seda teha.

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Siin palume kahte asja. Esiteks palume tööd. Meil tuleb töö eest palvetada, sest töö on meile väga vajalik. Ja samal ajal, kui me palume töö eest, peame ka paluma, et me õpiksime oma tööd palveks muutma. Aga teiseks meie igapäevane leib on samuti armulaud. Siin palume muidugi armulada vastu võtta. Tegelikult ainult, kui me palvetame, mõistame, et me vajame armulada sagedamini vastu võtta – isegi iga päev. See näitab ka, et ainult kui me palvetame saame hästi kasutada armu, mida Jumal annab meile armulaua kaudu.

Anna meile andeks meie patud. Palve ajal see on põhiline asi – andeks paluda. Aga teame ka, et, kui me tunnistame alandlikult oma patte, siis Jumal andestab kohe meile. Siis avastame ka, et kui me palvetame, peame Teda tänama. Meie palve on hea palve, kui on tänulik palve.

Nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Andestada inimestele ja palvetada nende eest on päris oluline. Kui me ei palveta inimeste eest, on kindlasti raske andestada. Kui me ei palveta inimeste eest, nad on alati võõrad. Aga kui palvetame, mõistame, et nad on meie vennad ja õed, et nad on ka Jumala lapsed – võib-olla mitte väga hea Jumala lapsed (nagu meie) aga Jumala lapsed. Ilma palvetamiseta on raske kannatlik olla. Selles mõttes, kui palvetame aitame neid ja aitame iseennast.

Lõpuks, Meie Isa palve palume ka: ära saada meid kiusatusse. Abi paluda. Issand, kaitse mind! See on ilus ja alandlik palve; vist laste kõige tüüpilisem palve.

Palvetada ei ole raske. Jeesus õpetab meile kuidas palvetada ja Püha Vaim kaudu Jeesus aitab meil palvetada, sest kui ma ei tea kuidas palvetada: tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega (Rm 8, 26). Peame ainult iga päev natuke aega Jumale, meie Isale, ustavalt pühendama.

Loe lisaks: Viisteist minutit koos Jeesusega Altarisakramendis

Vaimset kirjandust:

- BENSON, Robert Hugh, The Friendship of Christ
 

- BOYLAN, Eugene, Difficulties in Mental Prayer
 

- KEMPIS, Thomas von, De imitatione Christi
 

- PHILIPPE, Jacques, Du temps pour Dieu

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search