Noore teismelisena juhtusin lugema Ameerika ulmekirjanduse autori Fredric Browni kõige lühemat lugu, 1954. aastal kirjutatud juttu «Answer» («Vastus»), kus galaktika president lülitab sisse kõige võimsama arvuti, mida inimkond on kunagi suutnud ehitada ning küsib arvuti käest kõige raskema küsimuse: «Kas Jumal on olemas?» Pärast lühikest vaikust masin kirjutab: «Yes, now there is a God» («Nüüd on Jumal olemas»). President tormab masinat välja lülitama, aga on liiga hilja. Taevast tulnud välk tapab ta, sulatab süütenupu ära ning masin jääb igaveseks sisselülitatuks.
See lugu kirjutati 70 aastat tagasi, aga kui me tänapäeval räägime tehisintellekti kohta käivatest muredest, ei ole see kindlasti hirmust, et ChatGPT vastaks meile kunagi: «Nüüd küll on Jumal olemas» ning võtaks järsku meie üle võimust. Pole midagi niisugust karta. Meie mured on palju konkreetsemad: kuidas tehisintellekt saab reaalselt teha maailma paremaks, teenida ühishüve ning mitte suurendada ebavõrdsust ega muutuda relvaks inimese elu või vabaduse vastu.
Mõned aastad tagasi korraldas Paavstliku Eluakadeemia teadlaste rühm –usklikud ja mitteusklikud, kelle eesmärk on nõustada paavsti – konverentsi tehisintellekti teemal. Liikmed jõudsid koostada deklaratsiooni ja sellele kirjutasid alla koos liikmetega ka suurte korporatsioonide esindajad, nagu Microsofti, IBMi, Cisco Systemsi kõrgemad juhid, ning ÜRO esindajad. Dokument sisaldab tingimusi, mida allakirjutajad lubavad täita, et tehisintellekt teeniks reaalselt inimkonna ühishüve.
Muidugi, paavst Franciscus ei ole insener, kes oskaks meile öelda, millised on selle uue tehnoloogia nõrgad kohad ja tegelikud ohud. Insenerid kalduvad sageli mõtlema, et kõik see, mis on tehniliselt teostatav, on ka eetiliselt õige, eriti kui see puudutab nende valdkonda. Olen ise olnud ehitusinsener, töötanud teede ja kiirteede ehitamisel ning mulle tundub, et selline kiusatus on väga reaalne. Insenerid vajavad, et keegi tuletaks meile meelde meie tegevuse tõelisi eesmärke, kaasinimeste ja ühiskonna heaks töötamist ning millised suuniseid ja piiranguid me peame järgima, kui tahame olla tõesti ühiskonnale ja inimestele kasulikud.
Eluakadeemia dokument Call for an AI Ethics töötati välja, et toetada eetilist lähenemist tehisintellektile ja edendada vastutustunnet organisatsioonide, valitsuste ja institutsioonide seas eesmärgiga luua tulevik, kus digitaalne innovatsioon ja tehnoloogiline areng teenivad inimgeniaalsust ja loovust, mitte nende järkjärgulist asendamist. Üleskutse toetajad väljendasid kohe oma soovi teha selles kontekstis ning riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil koostööd tehisintellekti kasutamiseks ja määratlesid sealjuures järgmised põhimõtted:
- Läbipaistvus: põhimõtteliselt peavad tehisintellekti süsteemid olema seletatavad.
- Kaasamine: tuleb arvestada kõigi inimeste vajadusi, et kõik saaksid kasu ja kõigile inimestele saaks pakkuda parimaid võimalikke tingimusi eneseväljenduseks ja arenguks.
- Vastutus: need, kes kavandavad ja kasutavad tehisintellekti, peavad tegutsema vastutustundlikult ja läbipaistvalt.
- Erapooletus: ei tohi luua ega tegutseda eelarvamustest lähtuvalt, tagades seega õigluse ja inimväärikuse.
- Usaldusväärsus: tehisintellekti süsteemid peavad töötama usaldusväärselt.
- Turvalisus ja eraelu puutumatus: tehisintellekti süsteemid peavad töötama turvaliselt ja austama kasutajate eraelu puutumatust.
Meie tehisintellekti süsteemid on tunduvalt arenenud ja levinud pärast selle deklaratsiooni ilmumist. Ning võib arvata, et need süsteemid arenevad veel palju rohkem ning muudavad lähitulevikus märgatavalt meie ühiskonda ja elu. Tehisintellekti arenedes võib arvata, et tekib olukordi ning dilemmasid, mida me tänapäeval ei suuda isegi ette kujutada, aga ülalmainitud põhimõtted ise ei pruugi muutuda. Need lähtuvad mitte tehnoloogiast, vaid inimesest, kes seda tehnoloogiat kasutab ning nad tagavad, et tehisintellekti võimalused saaksid kasutatud tõesti inimeste heaks.
Eetiline debatt tehisintellekti teemal on kahtlemata vajalik ning võimalik, kui peame meeles, et tehnoloogia ei ole kunagi neutraalne, vaid on alati ühe inimese käes ning allub selle inimese valikutele ja otsustele. Olgu nad õiged või valed.
Piiskop Philippe Jourdan
Avaldatud Postimehes: 10. oktoobril 2024