Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.
Siinai mäe juurde jõudnud rahvas oli juba saanud tunda oma Jumala armastust, nagu seda olid väljendanud imeteod ja vägevad märgid. Nad olid rahvas, kes oli juba astunud Armastuse lepingusse, sest Jumal oli neid esmalt armastanud ja näidanud neile seda armastust. Nad ei oleks pruukinud seda teha. Jumal tahab, et me oleksi- me vabad. Kui me ütleme, et oleme kristlased, kui me võtame omaks sellele omase eluviisi, siis me teeme seda ilma sunduseta, ilma et me hakkaksime seejuures kauplema, et meie teeme midagi sel juhul, kui ka Jumal omalt poolt teeb midagi. Enne kõike muud teame me seda, et Jumala tõotus ei võta meilt ära mitte midagi, vaid hoopis juhib kõige selle täitumisele, mida ihaldatakse. Mõni arvab olevat vaba siis, kui elab ilma Jumalata või Jumalast lahus. Ta ei mõista, et nõnda läheb ta elust läbi vaeslapsena, kellel ei ole kodu, kuhu tagasi pöörduda. „Nad ei ole enam palverändurid, vaid neist saavad ringiekslejad, kes jäävad keerlema iseenda ümber ega jõua kunagi kuhugi kohale” (Evangelii Gaudium, 170).
Nagu Egiptusest välja liikunud rahvas, peame meiegi hoolega kuulama ja otsima. Praegusel ajal võib mõni arvata, et rahva tugevust saab hinnata muul alusel. Mõned räägivad kõva häälega ja enesekindlalt, ilma et seejuures kahtleks või kõhkleks. Teised karjuvad ja pilluvad ähvardusi relvade kasutamisest, sõjaväe saatmisest ja
strateegiatest ... Sel moel näivad nad tugevamad. Aga see ei ole Jumala tahte „otsimine”, vaid jõu kogumine teiste allutamiseks. Sellise hoiaku all on kõlbluse ja sellega Jumala tagasilükkamine. Sest kõlblus juhib suhtesse Jumalaga, kes ootab inimeselt vaba ja pühendunud vastuse andmist teistele inimestele ja meid ümbritseva- le maailmale väljaspool igat laadi kaubavahetuse kategooriaid (Ibid, 57). Teie ei ole oma vabaduse kätte saanud mitte selleks, et lõpetada tarbijalikkuse, individualismi või võimu- või üleolekujanu orjuses!
Jumal tunneb meie vajadusi, mis me peidame tihti omamise soovi taha. Ta tunneb ka meie ebakindlust, mida me püüame ületada võimu abil. Evangeeliumis, mida äsja kuulsime, ärgitab Jeesus meid ületama sellist südantvaevavat janu Tema juurde minemisega. Just Tema ongi see, kelle elava vee viljakus, puhtus ja vastustamatu vägi saab meile anda täitumuse. Usk tähendab, et mõistetakse: Jeesus elab ja armastab meid, Ta ei jäta meid maha ning suudab seetõttu sekkuda müstilisel viisil meie elamise loosse. Oma väe ja ammendamatu loovusega toob ta kurjast välja hea (Ibid., 278).
Kõrbes viidi Iisraeli rahvast kiusatusse otsida muid jumalaid, kummardada kuldvasikat, uskuda omaenda jõusse. Kuid Jumal kutsus nad alati tagasi ja nemad pidasid meeles, mida nad olid mäe juures kuulnud. Meie teame täpselt sama moodi kui see rahvas, et oleme valitud rahvas, preesterlik rahvas ja püha rahvas (vt. 2Ms 19:6, 1Pt 2:9). Seda tuletab meile meelde Püha Vaim.
Olla valitud ei tähenda ei enda eriliseks pidamist ega omaette hoidmist. Me oleme veidike pärmi, mis peab panema kõik kerkima. Me ei poe peitu ega tõmbu tagasi ega pea ennast teistest paremaks ega puhtamaks. Kotkas varjab oma väikesi kotkapoegi ja juhib nad kõrgustesse, kuni nad saavad seal ise hakkama. Siis peab ta sundima nad mugavustsoonist lahkuma. Ta raputab pesa ja lükkab nad vabasse õhku, kus neil tuleb nüüd omil tiivul lennata, ning, et nad viga ei saaks, hakkab ise kaitseks lendama neist allpool. Niisugune on ka Jumal. Nõnda käitubki Ta oma valitud rahvaga. Ta tahab, et nad liiguksid edasi ja lendaksid julgelt, teades, et ainuüksi Jumal ise kaitseb neid kogu aeg. Meil tuleb ületada hirmud ja liikuda välja oma turva-aladelt, sest praegu ei loe enamik eestlasi ennast uskujate hulka kuuluvaks.
Minge välja kui preestrid. Nendeks on meid teinud meie ristimine. Minge välja ja ehitage üles inimeste suhteid Jumalaga, neid hõlbustades ja julgustades inimesi minema kokku saama Temaga, kes hüüab: „Tulge minu juurde!” (Mt 11:28). On vaja, et meid peetaks sellisteks inimesteks, kes on teistele lähedal, kes suudavad olla kaemuses, tunda teistele kaasa ja veeta teistega aega just nii palju kui vaja. See ongi „üheskoos teelolemise kunst”, „ligiolemise” tervendavas rütmis ja salvida suutva aupakliku ja kaastundliku pilguga. See vabastab, uuendab ja edendab kristliku elu kasvamist (Evangelii Gaudium, 169).
Ja lõpuks, andke tunnistus, et te olete püha rahvas. Meil võib olla kiusatus arvata, et pühadus käib väheste kohta. Tegelikult aga „oleme kutsutud olema pühad sel moel, et elame oma elu armastuses ja anname tunnistuse iga asjaga, mida teeme, ning igal pool, kus oleme” (Gaudete et Exsultate, 14). Elu, mida elatakse pühalt, voolab välja üle enda piiride ja teeb viljakaks iga asja, millega kokku puutub. Nagu vesi, mis ei olnud kõrbes eraomand, vaid ühishüve. Nagu manna, mida ei saanud koguda, kuna ta oleks läinud riknema. Praegusel ajal valime me püha olemise sellega, et läheme oma ühiskonna ääremaadele ja servadesse, kõikjale, kus iganes on meie vendi ja õdesid, kes on maha jäetud ja tunnevad ennast hüljatuna. Me ei tohi arvata, et kinni peab ja appi läheb keegi teine või et need asjad jäävad ametkondade lahendada. Nendele vendadele ja õdedele peame pöörama pilgu ja ulatama abistava käe meie ise, sest ka nendes on Jumala kuju, ka nemad on Jeesuse Kristuse lunastatud vennad ja õed. Nii olemegi kristlased, see ongi meie päevast päeva elatav pühadus (Ibid., 98).
Oma ajaloos olete te näidanud uhkust olla eestlane. Te laulate sellest sõnadega „eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlane olla on ilus asi, me oleme eestlased”. Kui ilus on seda ühe rahva käest kuulda! Kui ilus on olla iseseisev ja vaba! Mingem siis pühale mäele, Moosese mäele, Jeesuse mäele. Palugem Teda – nii nagu ütleb selle visiidi tunnuslause –, et Ta ärataks üles meie südamed ja annaks meile Püha Vaimu anni. Nõnda võime igal ajaloo hetkel aru saada, kuidas olla vaba, kuidas võtta vastu hea ja tunda ennast valituna ning kuidas lasta Jumalal kasvada nii siin Eestis kui ka kogu maailmas,Tema riigi pühas rahvas, Tema preesterlikus rahvas.