Paavst Franciscus

Kallid vennad piiskopid,

Täpselt nagu mu eelkäija Benedictus XVI tegi koos Summorum Pontificum’iga, soovin ma lisada Motu proprio Traditionis custodes'ile kirja, selgitamaks motiive, mis mu otsuse ajendasid. Pöördun teie poole usalduse ja siirusega selle jagatud „kogu Kiriku eest hoolimise nimel, mis aitab ülimalt kaasa Universaalse Kiriku hüvangule“, nagu Vatikani II Kirikukogu meile meelde tuletab. [1]

Enamik inimesi mõistab motiive, mis ajendasid Püha Johannes Paulust II ja Benedictust XVI lubama Püha Pius V välja kuulutatud ja Püha Johannes XXIII poolt 1962. aastal toimetatud Rooma missaali kasutada Armulaua ohverdamiseks. Volitus, mille andis Jumalateenistuse Kongregatsioon 1984. aastal [2] ja mille Püha Johannes Paulus II kinnitas Motu Proprio Ecclesia Dei’s 1988. aastal [3], oli ajendatud ennekõike soovist soodustada skisma paranemist Mons. Lefebvre liikumisega. Kirikliku kavatsusega taastada Kiriku ühtsus paluti piiskoppidel seega heldelt vastu võtta nende ustavate „õiglased püüdlused“, kes taotlesid selle missaali kasutamist. 

 

Paljud Kirikus pidasid seda volitust võimaluseks võtta Püha Pius V välja kuulutatud Rooma missaal vabalt omaks ja kasutada seda paralleelselt Püha Pauluse VI välja kuulutatud Rooma missaaliga. Selle olukorra reguleerimiseks aastaid hiljem sekkus Benedictus XVI asjaolude lahendamiseks Kirikus. Paljud preestrid ja kogukonnad „olid tänulikult kasutanud Püha Johannes Paulus II Motu proprio pakutavat võimalust“. Rõhutades, et seda arengut polnud 1988. aastal võimalik ette näha, kavatses 2007. aasta Motu proprio Summorum Pontificum selles valdkonnas kehtestada „selgema õigusliku regulatsiooni“. [4] Selleks, et võimaldada ligipääsu neile, sealhulgas noortele, kes „avastades selle liturgilise vormi, tunnevad end sellest huvitatuna ja leiavad sellest endale eriti sobiva vormi, et kohata kõige pühama Armulaua saladust“, [5] kuulutas Benedictus XVI „Püha Pius V välja kuulutatud ja õnnistatud Johannes XXIII uuesti toimetatud missaali sama lex orandi erakorraliseks väljenduseks“, andes „rohkema

1962. aasta missaali kasutamise võimaluse“. [6]

 

Otsuse tegemisel olid nad kindlad, et selline säte ei sea kahtluse alla Vatikani II Kirikukogu peamist meedet ega vähenda sel viisil selle autoriteeti: Motu proprio tunnistas, et omaette on „Paulus VI välja kuulutatud missaal Katoliku Kiriku ladina riituse lex orandi tavaline väljendus“. [7] Püha Pius V välja kuulutatud missaali tunnustamine „sama lex orandi erakorralise väljendusena“ ei alahinnanud kuidagi liturgilist reformi, vaid see määrati sooviga tunnustada „nende ustavate tungivaid palveid“, võimaldades neil „tähistada missaohverdust vastavalt 1962. aastal Õndsa Johannes XXIII välja kuulutatud Rooma missaali editio typica järgi ja seda ei tühistatud kunagi Kiriku liturgia erakorralise vormina“. [8] See aitas Benedictus XVI mõistmisel, et paljud soovisid „leida neile kalli püha liturgia vormi,“ „aktsepteerisid selgelt II Vatikani Kirikukogu siduvat iseloomu ning olid ustavad Paavstile ja piiskoppidele“.[9] Veelgi enam, ta tunnistas põhjendamatuks koguduste kogukondade lõhestumise hirmu, sest „Rooma riituse kasutamise kaks vormi rikastavad üksteist.“ [10]Seega kutsus ta piiskoppe oma kahtlused ja hirmud kõrvale jätma ning tervitama norme „tähelepanelikult, et kõik kulgeks rahus ja rahulikult,“ lubades, et „on võimalik leida lahendusi“ juhul, kui „ilmnevad tõsised raskused „normide rakendamisel“, kui Motu proprio hakkab kehtima“. [11]

 

Kolmeteistkümne aasta möödudes tegin Usuõpetuse Kongregatsioonile ülesandeks levitada piiskoppide seas küsimustikku Motu proprio Summorum Pontificumi rakendamise kohta. Vastused paljastavad olukorra, mis mind muretsema paneb ja kurvastab ning veenab mind sekkumise vajaduses. Kahjuks on minu eelkäijate hingelist eesmärki, nende kavatsust „teha kõik võimalik tagamaks, et kõigil, kellel on tõeliselt ühtsusiha, oleks võimalik sellesse ühtsusesse jääda või seda uuesti avastada,“ [12] tõsiselt eiratud. Püha Johannes Paulus II ja veelgi suuremeelsema Benedictus XVI pakutud võimalust, mille eesmärgiks oli taastada erineva liturgilise tundlikkusega kirikliku institutsiooni ühtsus, kasutati ära vahede laiendamiseks, lahkarvamuste tugevdamiseks ja erimeelsuste soodustamiseks, mis kahjustavad Kirikut, blokeerivad tema teed ja panevad teda lõhestumise ohtu.

Samal ajal teevad mind kurvaks väärkohtlemised liturgia pühitsemisel igast küljest. Sarnaselt Benedictus XVI-ga taunin tõsiasja, et „paljudes kohtades ei peeta uue missaali ettekirjutusi pühitsemisel, vaid neid tõlgendatakse kui volitust loovuseks või isegi loovuse nõuet, mis põhjustab peaaegu talumatuid moonutusi“. [13] Kuid olen siiski kurb, et 1962. aasta Missale Romanum’i kasutamist abivahendina iseloomustab sageli mitte ainult liturgilise reformi, vaid ka Vatikani II Kirikukogu enda tagasilükkamine, väites alusetute ja jätkusuutmatute väidetega, et see reetis Traditsiooni ja „tõelise Kiriku“. Kiriku teed tuleb vaadelda Traditsiooni dünaamikas, „mis pärineb apostlitelt ja areneb Kirikus Püha Vaimu abiga” (DV 8). Selle dünaamika hiljutise etapi moodustas Vatikani II Kirikukogu, kus katoliku piiskopkond

tuli kokku, et kuulata ja leida Püha Vaimu poolt näidatud tee Kiriku jaoks. Kirikukogus kahtlemine tähendab kahelda just nende isade kavatsustes, kes teostasid oikumeenilises kirikukogus oma kollegiaalset võimu pühal viisil cum Petro et sub Petro, [14] ja lõpuks kahelda Pühas Vaimus endas, kes juhatab Kirikut.

Minu eelkäijate antud loa muutmise eesmärki tõstab esile Vatikani II Kirikukogu ise. Piiskoppide esitatud vota’st ilmnes suur nõudmine kogu Jumala rahva täielikuks, teadlikuks ja aktiivseks osalemiseks liturgias [15] vastavalt Pius XII poolt liturgia uuendamise entsüklikas Mediator Dei viidatule.[16] Põhikiri Sacrosanctum Concilium kinnitas seda üleskutset, taotledes „liturgia uuendamist ja edendamist“ [17] ning osutades põhimõtetele, mis peaksid reformi juhtima. [18]. Eelkõige lepiti kokku selles, et need põhimõtted puudutavad Rooma riitust ja muid seaduslikke riitusi, kui see on asjakohane, ning sooviti, et „riitused vaadataks hoolikalt läbi mõistliku traditsiooni valguses ja et neile antakse uus elujõud, et vastata tänapäeva oludele ja vajadustele“. [19]Nende põhimõtete alusel viidi läbi liturgia reform, mille kõrgeim väljendus oli Rooma missaal, mille avaldas editio typica’s Püha Paulus VI [20] ja täiendas Püha Johannes Paulus II.[21] Seetõttu tuleb hoolt kanda, et Rooma riitus, mida on sajandite jooksul mitu korda vastavalt aja vajadustele kohandatud, mitte ainult ei säili, vaid ka uueneb „Traditsiooni ustavalt järgides“. [22] Kes soovib pühendunult pühitseda liturgia varasemate vormide järgi, võib Vatikani II Kirikukogu kohaselt reformitud Rooma missaalist leida kõik Rooma riituse elemendid, eriti Rooma kaanonis, mis on selle üks eristavamaid elemente.

Minu otsuse viimane põhjus on järgmine: paljude sõnades ja hoiakutes on üha selgem tihe seos Vatikani II Kirikukogule eelnenud liturgiliste raamatute järgi pühitsemise valiku ning 

Kiriku ja tema institutsioonide tagasilükkamise vahel nn „tõelise Kiriku“ nimel. Siinkohal on tegemist käitumisega, mis on vastuolus osadusega ja kasvatab lõhestavat kalduvust - „Ma kuulun Paulusele; kuulun hoopis Apolloniusele; kuulun Keefasele; ma kuulun Kristusele ”- mille vastu apostel Paulus nii jõuliselt reageeris. [23] Kristuse Ihu ühtsuse kaitseks on mul kohustus tühistada oma eelkäijate antud volitus. Selle volituse moonutatud kasutamine on vastuolus kavatsustega, mis viisid vabaduse andmisele Missa pühitsemiseks 1962. aasta Missale Romanum’iga. Kuna „liturgilised pühitsemised ei ole eraviisilised aktsioonid, vaid Kiriku pühitsemised, mis on ühtsuse sakrament”, [24] tuleb need läbi viia osaduses Kirikuga. Vatikani II Kirikukogu, kinnitades veel kord Kirikuga liitumise väliseid sidemeid - usu, sakramentide, Armulaua tunnistamine -, kinnitas koos Püha Augustinusega, et Kirikus püsimine mitte ainult „ihuga“, vaid ka „südamega“ on pääsemise tingimus. [25]

Kallid vennad episkopaadis, Sacrosanctum Concilium selgitas, et Kirik, „ühtsuse sakrament”, on selline, sest see on „püha rahvas, kes on piiskoppide autoriteedi all kogunenud ja selle poolt juhitud.” [26] Lumen gentium, meenutades et Rooma piiskop „on nii piiskoppide kui ka usklike hulga ühtsuse püsiv ja nähtav printsiip ning alus,“ väidab, et teie, piiskopid, olete „oma kohalike kirikute ühtsuse nähtav printsiip ja alus, milles ja mille kaudu eksisteerib üks ja ainus Katoliku Kirik.“ [27]

Teie taotlustele vastates võtan kindla otsuse tühistada kõik normid, juhised, load ja tavad, mis eelnevad sellele Motu proprio'le, ja kuulutan, et pühakute paavstide Paulus VI ja Johannes Paulus II välja antud liturgilised raamatud, kooskõlas II Vatikani Kirikukogu dekreetidega, on Rooma riituse lex orandi ainus väljendus. Mind aitab selle otsuse juures tõsiasi, et pärast Trento Kirikukogu tühistas püha Pius V ka kõik rituaalid, mis ei saanud tõestada vanust, luues kogu Ladina Kirikule ühe Missale Romanum’i. Neli sajandit oli see Püha Pius V välja kuulutatud Missale RomanumRooma riituse lex orandi peamine väljendus ja toimis Kiriku ühtsuse hoidmisel. Selle riituse väärikust ja suursugusust eitamata palusid oikumeenilises kirikukogus kogunenud piiskopid seda reformida; nende eesmärk oli, et „ustavad ei aitaks võõraste ja vaikivate pealtvaatajatena usu müsteeriumis, vaid osaleksid rituaalide ja palvete täieliku mõistmise korral teadlikult, vagalt ja aktiivselt pühas tegevuses.“ [28] Püha Paulus VI, tuletades meelde, et Pius XII oli juba alustanud Rooma missaali kohandamistööd, kuulutas, et iidsete liturgiliste allikate valguses läbi viidud Rooma missaali ümbertöötluse eesmärk oli lubada Kirikul esitada erinevates keeltes „üks ja identne palve,“ mis väljenda tema ühtsust. [29] Selle ühtsuse kavatsen taastada kogu Rooma riituse Kirikus.

Vatikani II Kirikukogu, kirjeldades Jumala rahva katoliiklust, tuletas meelde, et „kirikliku osaduse piires“ eksisteerivad konkreetsed kirikud, kes naudivad omaenda traditsioone, ilma et see piiraks Peetruse Tooli ülimuslikkust, kes juhib armastuse üldist osadust, garanteerib legitiimse mitmekesisuse ja tagab sellega koos, et konkreetne mitte ainult ei kahjusta universaalset, vaid teenib seda ennekõike.“ [30] Samal ajal kui ma, täites oma ametit ühtsuse teenimisel, otsustan peatada oma eelkäijate antud volituse, palun teil jagada seda koormat minuga kui piiskoppidele omast kogu Kiriku eest hoolitsemises osalemise vormi. Motu proprio's olen soovinud kinnitada, et piiskop kui Kiriku liturgilise elu moderaator, edendaja ja valvur, ja mille ühtsuse printsiip ta on, peab reguleerima liturgilisi pühitsemisi. Teie ülesandeks on lubada oma kirikutes, kohalike korralistena, kasutada 1962.a Missale Romanum’it, rakendades käesoleva Motu proprio norme. Teie ülesanne on jätkata nii, et pöörduda tagasi ühtse pühitsemisvormi juurde ja otsustada iga juhtumi puhul eraldi selle Missale Romanum’iga pühitsevate rühmade ehtsus.

Näidustusi selle kohta, kuidas oma piiskopkondades edasi tegutseda, dikteerivad kaks põhimõtet: ühelt poolt, hoolitseda nende heaolu eest, kes on juurdunud eelmisesse pühitsemisvormi ja peavad õigel ajal tagasi pöörduma Rooma riituse juurde, mille kuulutasid välja pühad Paulus VI ja Johannes Paulus II, ja teiselt poolt, katkestada uute isiklike koguduste püstitamine, mis on rohkem seotud üksikute preestrite püüdluste ja soovidega kui „Jumala püha rahva” tegeliku vajadusega.

Samal ajal palun teil olla tähelepanelik selle tagamisel, et igat liturgiat pühitsetakse väärikusega ja truudusega pärast II Vatikani Kirikukogu välja kuulutatud liturgilistele raamatutele, ilma ekstsentrilisuseta, mis võib kergesti väärkasutuseks manduda. Seminariste ja uusi preestreid tuleks kujundada, järgides ustavalt missaali ettekirjutusi ja liturgilisi raamatuid, milles kajastub Vatikani II Kirikukogu soovitud liturgiline reform.

Teie peale kutsun ma ülestõusnud Issanda Vaimu, et ta saaks teid tugevaks ja kindlaks teha, kui teenite Jumala rahvast, kelle Issand on teile usaldanud, nii et teie hoolitsus ja valvsus väljendaksid osadust isegi ühe, ainsa riituse ühtsuses, milles on säilinud Rooma liturgilise traditsiooni suur rikkus. Ma palvetan teie eest. Teie palvetate minu eest.

 

FRANCISCUS

 

 

1. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Dogmatic Constitution on the Church “ Lumen Gentium”, 21november 1964, n. 23 AAS 57 (1965) 27.

 

2. Cfr. Congregation for Divine Worship, Letter to the Presidents of the Conferences of Bishops “Quattuor abhincannos”, 3 october 1984: AAS 76 (1984) 1088-1089

 

3. John Paul II, Apostolic Letter given Motu proprio “ Ecclesia Dei”, 2 july 1988: AAS 80 (1998) 1495-1498.

 

4. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 796.

 

5. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 796.

 

6. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 797.

7. Benedict XVI, Apostolic Letter given Motu proprio “ Summorum Pontificum”, 7 july 2007: AAS 99 (2007) 779.

8. Benedict XVI, Apostolic Letter given Motu proprio “ Summorum Pontificum”, 7 july 2007: AAS 99 (2007) 779.

9. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 796.

10. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 797.

11. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 798.

12. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 797-798.

13. Benedict XVI, Letter to the Bishops on the occasion of the publication of the Apostolic Letter “Motu propriodata” Summorum Pontificum on the use of the Roman Liturgy prior to the reform of 1970, 7 july 2007: AAS 99(2007) 796.

14. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Dogmatic Constitution on the Church “ Lumen Gentium”, 21november 1964, n. 23: AAS 57 (1965) 27.

15. Cfr. Acta et Documenta Concilio Oecumenico Vaticano II apparando, Series I, Volumen II, 1960.

16. Pius XII, Encyclical on the sacred liturgy “ Mediator Dei”, 20 november 1947: AAS 39 (1949) 521-595.

17. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Costitution on the sacred liturgy “ Sacrosanctum Concilium”, 4december 1963, nn. 1, 14: AAS 56 (1964) 97.104.

18. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Costitution on the sacred liturgy “ Sacrosanctum Concilium”, 4december 1963, n. 3: AAS 56 (1964) 98.

19. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Costitution on the sacred liturgy “ Sacrosanctum Concilium”, 4december 1963, n. 4: AAS 56 (1964) 98.

20. Missale Romanum ex decreto Sacrosancti Oecumenici Concilii Vaticani II instauratum auctoritate PauliPP. VI promulgatum, editio typica, 1970.

21. Missale Romanum ex decreto Sacrosancti Oecumenici Concilii Vaticani II instauratum auctoritate Pauli PP.VI promulgatum Ioannis Pauli PP. II cura recognitum, editio typica altera, 1975; editio typica tertia, 2002;(reimpressio emendata 2008)

22. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Costitution on the sacred liturgy “ Sacrosanctum Concilium”, 4december 1963, n. 3: AAS 56 (1964) 98.

23. 1 Cor 1,12-13.

24. Cfr.SecondVaticanEcumenicalCouncil,Costitutiononthesacredliturgy“SacrosanctumConcilium”,4december1963,n.26:AAS56(1964)107

25. Cfr.SecondVaticanEcumenicalCouncil,DogmaticConstitutionontheChurch“LumenGentium”,21november1964,n.14:AAS57(1965)19.

26. Cfr.SecondVaticanEcumenicalCouncil,Costitutiononthesacredliturgy“SacrosanctumConcilium”,4december1963,n.6:AAS56(1964)100.

27. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Dogmatic Constitution on the Church “LumenGentium”, 21 november 1964, n.23: AAS 57 (1965) 27. 

28. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Costitution on the sacred liturgy “ Sacrosanctum Concilium”, 4december 1963, n. 48: AAS 56 (1964) 113.

29. Paul VI, Apostolic Constitution “Missale Romanum” on new Roman Missal, 3 april 1969, AAS 61 (1969) 222.

30. Cfr. Second Vatican Ecumenical Council, Dogmatic Constitution on the Church “ Lumen Gentium”, 21november 1964, n. 13: AAS 57 (1965) 18.

Rooma,16. juuli2021