„...õhtu jõudes..“ (Mk.4:35) Nii algab kirjakoht, mida me kuulasime. Juba nädalaid tundub, et on saabunud õhtu. Pilkane pimedus on laskunud meie väljakutele, tänavatele ja linnadele, see võimutseb meie eludes täites kõike kõrvulukustava vaikuse ja kõleda tühjusega halvates kõik oma teel. Seda on tunda õhus, seda on märgata žestides, sellest räägivad pilgud. Me oleme hämmingus ja hirmul. Nagu jüngrid Evangeeliumis, oleme ootamatult tabatud raevukast tormist. Me leiame end samast paadist, me kõik oleme haavatavad ja segaduses, aga samas ka olulised ja vajalikud, me kõik peame sõudma koos, me kõik vajame lohutust selles olukorras. Selles paadis...me oleme kõik. Nii nagu need jüngrid, kes rääkides ühehäälselt ütlevad ahastuses: “Me hukkume“ (Mk 4:38), nii oleme ka meie mõistnud, et me ei saa minna edasi igaüks omal jõul vaid ainult üheskoos.
Lihtne on end ära tunda selles loos. See, mida on keeruline mõista, on Jeesuse hoiak. Sel ajal kui jüngrid on ärevil ja meeleheitel, on Tema rahulikult ahtris, paadi selles osas, mis läheb esimesena põhja. Ja mida Ta teeb? Usaldades oma Isa, magab tüünelt, hoolimata ümbritsevast segadusest – ainus kord Evangeeliumis, kui näeme Jeesust magamas. Ärgates pöördub ta jüngrite poole, peale tuule ja vete rahustamist, ja küsib etteheitvalt: „Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40)
Proovime aru saada. Milles seisneb jüngrite usu puudumine mis vastandub Jeesuse usaldusele Isa vastu? Nad ei olnud kaotanud oma usku temasse, vastupidi, nad pöörduvad ju tema poole. Aga vaatame kuidas nad pöörduvad: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ (Mk 4:38). Sa ei hooli: nad arvavad, et nende saatus ei huvita Jeesust, et ta ei hooli neist. Kui me kuuleme meie seas, meie perekondades „ kas sa ei hooli minust?“, siis teeb see meile tõsiselt haiget. See fraas haavab meid ja vallandab südames tormi. See haavas ka Jeesust, sest keegi ei hooli meist rohkem kui Tema. Ja tõepoolest, nende palve peale päästab ta oma armetud jüngrid.
Torm paljastab meie haavatavuse ja teeb nähtavaks need võltsid ja tarbetud kindlustused, millele oleme rajanud oma plaanid, ettevõtmised, harjumused ja prioriteedid. Ta näitab meile, kuidas me oleme jätnud uinuma ja hüljanud selle, mis toidab, toetab ja annab jõudu meie elule ja meie ühiskonnale. Torm toob nähtavale kõik meie hästipakendatud ideed ja püüded unustada selle, mis on toitnud meie rahvaste hinge; kõik need püüded tuimestada end näiliselt „päästvate“ harjumustega, mis ei aita meil pöörduda oma juurte juurde ja meelde tuletada esivanemate tarkust, jättes meid niimoodi ilma hädavajalikust kaitsest, kui me seisame silmitsi ebaõnnega.
Koos tormiga on paljastunud nende stereotüüpide petlikkus, mis varjasid meie „ego“, alati mures oma välise kuvandi pärast; ja veelkord on tulnud nähtavale see õnnistatud üldine kokkukuuluvus, mida me ei saa endast ära lükata; meie kokkukuuluvus vendade ja õdedena.
„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40). Issand, Sinu sõna puudutab ja raputab täna õhtul meid kõiki. Selles meie maailmas, mida Sina armastad rohkem kui meie, oleme edasi tõtanud täiskiirusel, tundes end tugevate ja võimekatena kõige tarvis. Olles kasumi järele ahned, lasime endil küllastuda asjadest ja segadusse ajada kiirusest. Me ei peatunud Sinu märguannete peale, me ei kohkunud tagasi sõdade ja üleilmse ebaõigluse ees, me ei kuulanud vaeste appihüüdu ega ka mitte meie haige planeedi ägamist. Nüüd, olles tormisel merel, me nõuame: „Ärka, Issand!“
„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku? (Mk 4:40). Issand, Sa pöördud meie poole nõudliku küsimusega, pöördud meie usu poole. Mis ei seisne selles, et uskuda Sinu olemasolusse, aga Sinu juurde tulekus ja enda Sinu kätesse usaldamises. Sellel paastuajal kõlab Sinu tungiv kutse: „Pöörduge!“, „pöörduge minu poole kõigest südamest“ (Jl 2:12). Sa kutsud meid kasutama seda aega kui valiku tegemise aega. See ei ole Sinu kohtumõistmise aeg, vaid meie õigusemõistmise aeg: aeg valiku tegemiseks, mis on tähtis ja mis on mööduv, aeg olulise eraldamiseks ebaolulisest. See on aeg oma elutee taas õigeks sättimiseks Sinu suhtes, Issand, ja teiste suhtes. Me näeme paljusid reisikaaslasi eeskujudena enda ümber, kes samuti hirmul olles reageerisid sellega, et andsid oma elu. Julgeid ja suuremeelseid otsuseid kujundab Püha Vaimu tegus jõud. See on Vaimu jõud, mis suudab lunastada, väärtustada ja näidata, kuidas on meie elud lõimitud ja toetatud tavaliste inimeste poolt meie ümber – tavaliselt unustatud – kes ei kajastu päevalehtede ja ajakirjade pealkirjades ega jaluta viimase teleshow laval, aga ilma kahtluseta kirjutavad meie ajaloo otsustavad sündmused praegu: arstid, õed, hooldajad, poemüüjad, koristajad, transporttöölised, korrakaitsjad, vabatahtlikud, preestrid ja paljud-paljud teised kes on mõistnud, et keegi ei suuda iseennast üksinda päästa. Selle kannatuse ees, kus mõõdetakse meie rahvaste tõelist arengut, kogeme me Jeesuse preesterlikku palvet: „ et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21). Kui palju inimesi teenib ligimesi iga päev kannatlikult ja lootustsisendavalt, hoolitsedes paanika mittekülvamise eest vaid suhtudes kaasvastutusega ümbritseva olukorraga toimetulekusse. Kui paljud isad, emad, vanaemad ja vanaisad, õpetajad näitavad meie lastele väikeste ja igapäevaste žestidega, kuidas toime tulla kriisiolukorraga, kohandades ümber oma igapäevaseid harjumusi, tõstes pilgu palveks. Kui paljud inimesed palvetavad, ohverdavad ja kostavad sellega meie kõigi heaolu eest. Palve ja vaikne teenimine: need on meie võidurelvad.
„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40). Usu algus on äratundmises, et me vajame päästmist. Me ei tule üksinda oma jõududega toime: me vajame Issandat, nii nagu vanad meresõitjad vajasid tähti. Kutsume Jeesuse oma elu paati. Tunnistame Talle oma hirme, et Tema need võidaks. Kogeme nagu jüngrid, kui Tema on pardal, ei lähe meie paat põhja. Sest selles on Jumala jõud: pöörata heaks kõik mis ette tuleb, ka halvad asjad. Tema toob rahu meie tormidesse, sest koos temaga ei sure elu iial.
Issand pöördub meie poole ja kutsub meid keset tormi üles äratama ja aktiveerima omavahelist solidaarsust ja lootust, mis on võimelised andma neile tundidele tuge ja tähendust, mil kõik näib olevat määratud hukule. Issand äratab meid, et me ärataksime endas üles Ülestõusmispühade usu. Meil on ankur: tema risti läbi oleme päästetud. Meil on tüür: tema risti läbi oleme vabaks ostetud. Meil on lootus: tema risti läbi oleme tervendatud ja hoitud kuni keegi ega mitte miski meid ei lahuta tema lunastavast armastusest. Kui tunneme oma eraldatuses puudust lähedaste kiindumusest ja kohtumistest nendega, kogeme paljude asjade puudumist, siis kuulame veel kord meid päästvat sõnumit: Ta on ülestõusnud ja elab meie kõrval. Issand kutsub meid ristilt üles leidma elu, mis meid ootab, vaatama neid, kes meid paluvad, tugevdama, ära tundma ja julgustama armu, mis meis elab. Ärgem kustutagem hõõguvat tahti (vrd Js 42:3), mis iial ei haigestu ja laseme taas lootusel süttida.
Tema risti vastuvõtmine tähendab leida julgust vastu võtta kogu praeguse aja häda ja vaev, loobudes hetkeks murest oma kõikvõimsuse ja omandi pärast, et teha ruumi endas loovusele, mida ainult Vaim võib sütitada. See tähendab leida julgust luua ruum, kus kõik võiksid end tunda kutsutuna ja luua uusi külalislahkuse, vennalikkuse ja solidaarsuse vorme. Tema ristis oleme me päästetud, et vastu võtta lootust ja lasta sellel tugevdada ja toetada kõikvõimalikke teid ja viise, mis aitaksid meil kaitsta end ja teisi. Võtta vastu Issand selleks, et võtta vastu lootus: see on usu tugevus, mis vabastab hirmust ja annab lootust.
„Miks te kardate? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40). Kallid vennad ja õed, siin selles kohas, mis räägib Peetruse kaljukindlast usust, tahan teid kõiki täna usaldada Issanda hoolde, Püha Maarja eestkostel, kes on oma Rahva Tervis ja Meretäht tormis. Las jõuab sellest sammaskäigust, mis embab Roomat ja kogu maailma, teieni Jumala õnnistus nagu lohutav embus. Issand, õnnista maailma, anna tervenemist kehadele ja tröösti südameile. Sa nõuad, et me ei kardaks. Aga meie usk on nõrk ja me oleme hirmunud. Aga Sina, Issand, ära jäta meid tormi meelevalda. Korda veelkord: „Teie ärge kartke!“ (Mt 28:5). Ja meie koos Peetrusega „heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (vrd 1 Pt 5:7)