Armsad vennad ja õed Kristuses,
Kohe me astume üle Vaikse Nädala läve. Ootame taaskord sündmust, mis on muutnud maailma ja meie elu. Apostel Peetrus väljendab paasasündmuste tähtsust ja mõju meie hingele järgmiselt: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ning närtsimatu pärandi saamiseks” (1Pt 1:3). Tema järgijad elasid ühiskonnas, mida iseloomustasid moraalne segadus ja skeptilisus; inimeste seas, kelle jaoks elu peale surma oli suur küsimärk. Kristuse ülestõusmise rõõmusõnum uuendas tolleaegset maailma nii nagu ta uuendab ka tänast maailma. Ta muutis kristlased «elavaks lootuseks».
Tundub aga, et praegune olukord on väga kaugel sellest elavast lootusest. Pärast kahte rasket aastat, kus me elasime pandeemia ja tema tagajärgede küüsis ning lootsime lõpuks hakata tundma uut ja rõõmsamat elu, algas mitte kaugel meist sõda. Nagu iga sõja korral, põgenevad ka nüüd inimesed oma kodudest. Ka Eestisse tuleb palju sõjapõgenikke. Nende seas palju lapsi, kelle silmad on täis hirmu ja ebakindlust. Rohkem kui tavaliselt tunneme, et haigus, surm, sõda, konfliktid on ikka veel osa inimelust ning me ei näe, et nad kaoksid või vähemalt väheneksid. Rohkem kui tavaliselt, küsivad inimesed, mis on kogu selle kannatamise tähendus, miks Jumal lubab selliseid asju….. Moraalse kurjuse ning füüsilise kannatuse tähendus ja päritolu ei ole midagi, millest me jõuame täielikult aru saada, vähemalt mitte siin maa peal. Kurjus ja kannatus on nagu tume pilv inimkonna kohal – läbipaistmatu pilv – kuigi me teame, et see on alati, otseselt või kaudselt seotud patuga, mis saadab meid esivanemate ajast alates. Aga me teame, et inimene ei ole loodud kurjuse ja kannatuse, vaid õnne ja armastuse jaoks. Rist Suurel Reedel tuletab meile seda meelde. Jeesus Kristus on tahtnud jagada meie kannatusi ja meie pattude tagajärgi, öeldes „armastage üksteist…ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu oma sõprade eest (Jn 15:12-13).” Kuid ärgem unustagem, et Jeesuse surmast ristil sünnib Tema ülestõusmine.
Armsad vennad ja õed, kui me tunneme rasket murekoormat, omaenda elu või maailma pärast, siis vaadakem Kristuse risti poole nagu teeb seda Kirik igal aastal Suurel Reedel. Kristuse risti juures leiame ammendamatu lootuse, rahu ja rõõmu allika, sest Jumal ei jäta meid kunagi üksi raskuse ees ning Tema arm on alati suurem kui meie katsumused. Vaadates Kristuse risti poole, näiteks Ristitee mõtiskluste abiga, tuleb rahu tagasi, probleemid leiavad oma õige koha ning me tunneme taas endas suuremat energiat, et paremini toime tulla oma elu väljakutsetega ning maailma probleemidega.
Seda mida Paavst Franciscus on teinud kogu maailmale Issandakuulutamise suurpühal sel aastal 25. märtsil ja teeb ta püsivalt edasi. Niisamuti palugem meie kõik pidevalt rahu eest püha Neitsi Maarja, Rahu Kuninganna, eestkoste kaudu.
Kallid vennad ja õed, elagem nüüd ja alati sellises lootuses, mida meie Issanda Jeesuse Kristuse surm ja ülestõusmine pälvivad. Püha Neitsi Maarja, Rahu Kuninganna, palu meie eest !
+ Philippe Jourdan
Eesti Apostellik Administraator
Tallinnas, 4. aprillil 2022 a.