Härra president,
Teie Ekstsellents,
suursaadikud ja lugupeetud võimuesindajad,
daamid ja härrad
Ma olen sügavalt tänulik jumaliku ettehoolduse eest, et mul on võimalus olla tunnistajaks olulisele ajaloolisele hetkele kohaliku kiriku elus – sündmusele, mis kõnetab ka kogu riigi rahvast, arvestades nendevahelisi konstruktiivseid ja koostööalaseid suhteid. Pean loomulikult silmas Eesti Apostelliku Administratsiooni sajandat aastapäeva ja äsjast ülendamist Tallinna piiskopkonnaks Püha Isa paavst Franciscuse poolt ning Tema Ekstsellentsi monsignore Philippe Jean-Charles Jourdani, kes on teeninud apostelliku administraatorina, määramist Tallinna Piiskopkonna esimeseks piiskopiks.
Ettekandes, mida mul paluti teha, soovin esitada mõned mõtted Püha Tooli diplomaatiast, mida võib julgelt pidada enam kui sõbralikuks suhteks auväärt Eesti rahvaga. Harmoonilist koostööd kiriku- ja valitsusasutuste vahel Eestis kinnitab täiendavalt valitsuse siiras huvi piiskop Jourdani algatuse edendamise vastu seoses auväärse ülendamisega.
Eesti katoliiklik kogukond, ehkki arvult tagasihoidlik, on talunud tõelisi väljakutseid – kannatuste teed, mida on jagatud solidaarselt kogu rahvaga. Eesti katoliiklaste esimese piiskopi, nõukogude vanglas hukkunud monsignore Eduard Profittlichi märtrisurm on selle ühise ajaloo kustumatu tunnistus. Pärast Nõukogude okupatsiooni otsustas Profittlich Eestisse jääda, et saada osa oma inimeste saatusest, olles kangelaslikkuse kestvaks eeskujuks kogu rahvale.
Tulen hiljem tagasi Püha Tooli ja Eesti suurepäraste kahepoolsete suhete juurde, ent tahan rõhutada paavsti diplomaatia olulist elementi, mida tuleb alati meeles pidada: inimene, oma ainulaadse väärikusega, peab jääma iga diplomaatilise tegevuse keskmesse.
Püha Tooli missioon erineb oluliselt teiste riikide omadest, kuna see ei püüa esindada konkreetsete rahvaste huve, vaid pigem kaitsta kõikide inimeste puutumatut väärikust, sõltumata rahvusest või kuuluvusest. Püha Tooli diplomaatia täidab ka kiriklikku ülesannet: see soodustab osadust, mis ühendab paavsti piiskoppide ja nende kohalike kirikutega; see on ainulaadne tee, mida mööda Püha Isa jõuab inimkonna vaimsetesse ja materiaalsetesse „perifeeriatesse“. Selles mõttes on „dialoogi ja kohtumise kultuuri“ edendamine, nagu paavst Franciscus seda sageli kirjeldab, muutunud Püha Tooli tegevuse nurgakiviks läbi lähiajaloo.
Võib kinnitada, et paavsti diplomaatilise tegevuse kaks peamist muret läbi ajaloo on salus animarum (hingede päästmine), mis on ülim hüve, mida kirik püüab saavutada, asetades inimese suhte Jumalaga iga tegevuse keskmesse, ja libertas Ecclesiæ (kiriku vabadus), mis on ajalooliselt vajalik tingimus kogu inimese päästmise saavutamiseks.
Peamiste teemade hulgas, mis pidevalt uuesti esile kerkivad ning paavstile ja Pühale Toolile muret tekitavad, on ka rahu ülesehitamise teema. Paavst Franciscus sõnastas selle mõtte eriti selgelt oma esimeses kõnes diplomaatilisele korpusele 22. märtsil 2013. Tema sõnul on paavstliku diplomaatia üks eesmärke „ehitada sildu kõigi inimeste vahel, nii et iga inimene leiaks teises mitte vaenlase ega konkurendi, vaid venna, keda tervitada ja omaks võtta.“ Seetõttu peab rahu edendamine olema iga autentse diplomaatilise tegevuse keskmes.
Lisaks oma pühendumusele rahule ja universaalsele inimõiguste austamisele paneb Püha Tool erilist rõhku usuvabaduse tunnustamisele. Libertas Ecclesiæ ja usuvabaduse vahel pole vastuolu; esimene viitab ilmutuse ja usu kaudu mõistetavale reaalsusele, mis kuulub transtsendentsesse korda, teine aga inimmõistuse kaudu mõistetavale reaalsusele, mis asub ajalikus korras. Vatikani II kirikukogu ütles: „Kiriku vabaduse ja usuvabaduse vahel on kooskõla, mida tuleb tunnustada kõigi inimeste ja kogukondade õigusena ning mis peab olema sätestatud kodanikuühiskondade õigussüsteemides“ (Dignitatis Humanae, 13).
Kiriku õpetusamet on andnud usuvabadusele erilise koha, mda püha Johannes Paulus II määratles järgmiste sõnadega: „Kõigepealt on usuvabadus, mis on inimese väärikuse lahutamatu nõue, inimõiguste rajamise nurgakivi ja seetõttu hädavajalik tegur nii üksikisikute ja ühiskonna kui terviku hüvanguks, aga ka iga inimese isiklikuks eneseteostuseks. Sellest järeldub, et üksikisikute ja kogukondade vabadus tunnistada ja praktiseerida oma usku on inimeste vahelise rahumeelse kooseksisteerimise oluline element. Rahu, mida ehitatakse ja kindlustatakse kõigil inimeste kooseksisteerimise tasanditel, ajab juured alla vabaduses ja südamete avatuses tõele“ (kõne 21. rahupäeva puhul, 1. jaanuar 1988).
Kui tõsi see on, et rahu „juurdub vabaduses“! Baltimaade rahvad on seda tõde sügavalt kogenud oma teekonnal vabaduse ja iseseisvuse poole. Eesti asub koos Leedu ja Lätiga Euroopa nurgas, mis on kannatanud tohutult – esmalt natside tagakiusamise ja seejärel Nõukogude okupatsiooni all. Need rahvad on kõrgete ideaalide nimel talunud suuri kannatusi, alustades vabaduse ideaalist.
Ei ole juhus, et sõna „vabadus“ oli ühine nimetaja paavst Franciscuse meeldejääval külastusel neisse riikidesse 2018. aastal. Siinsamas Tallinnas (Vabaduse väljakul!) peetud lõpumissal ei pöördunud paavst mitte ainult väikese katoliikliku vähemuse poole – keda ta nimetas „väikeseks karjaks“, kiites nende külalislahket vaimu – vaid kõigi kolme Balti vabariigi poole: „Te ei võitnud oma vabadust, et muutuda orjaks tarbimisele, individualismile või võimu- ja domineerimishimule“ (25. september 2018).
Kirikule tähendab usuvabaduse kaitsmine eelkõige inimkonna radikaalse seose tunnustamist Jumalaga, kes on nii selle algus kui ka lõplik eesmärk. Inimene on tõeliselt keskmes, kui ta seab Jumala oma tuumaks, tunnistades Teda oma alguseks ja leides Temas oma eksistentsi lõpliku tähenduse. Inimese kesksusest rääkimine eeldab tema väärikuse selget ja süstemaatilist kinnitamist ja seega ka inimõiguste, sealhulgas usuvabaduse, mida Benedictus XVI nimetas „inimõigustest esimeseks“, kaitsmise tähtsust (kõne diplomaatilisele korpusele, 9. jaanuar 2012).
Lubage mul tsiteerida Tema Ekstsellentsi monsignore Paul Gallagheri, Püha Tooli suursaadikut riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide küsimustes, kes rääkis 5. juunil Roomas toimunud konverentsil Püha Tooli murest seoses usuvabaduse õiguse rikkumisega: „On murettekitav, et mõnede hinnangute järgi elab peaaegu 4,9 miljardit inimest riikides, kus esinevad tõsised või väga tõsised usuvabaduse rikkumised. Ülemaailmselt on südametunnistusega seotud õiguste kasutamine takistatud või ohustatud vähemalt seitsmel kodanikul kümnest. Sellest vaatenurgast on kristlased kõige haavatavamad. Üle 365 miljoni kristlase (umbes iga seitsmes) kannatab oma usu pärast tugevat tagakiusamist. Rünnakud kirikute ja kristlaste vara vastu on 2023. aastal märkimisväärselt suurenenud ning vägivaldsetest rünnakutest teatanud kristlaste arv on jõudnud enneolematult kõrgele tasemele.“
Usuvabadus ja südametunnistuse vabadus kaitsevad inimese kõige sisemist tuuma ja vajavad seetõttu erilist kohta loomuõiguse raamistikus. Vatikani II kirikukogu rõhutab selle intiimse sfääri väärtust iga inimese jaoks: „Südametunnistus on inimese salajaseim tuum ja pühamu, kus ta on üksi Jumalaga, kelle hääl kajab tema sisemises olemuses“ (Gaudium et Spes, 16).
Loomulik moraaliseadus ja selle üldkehtivad põhimõtted esindavad eranditult tõelise vabaduse ja autentse moraalikäitumise ruumi. Kuidas saab eksisteerida legitiimne vabadus, mis on vastuolus just loomuliku moraaliseadusega? Kirik peab mõeldamatuks arutada „õigust“ abordile, samasooliste abielule või abistatud enesetapule või toetada neid väidetavaid „õigusi“ kui tõelise vabaduse ilminguid. Oma hiljutisel reisil Belgiasse ja Luksemburgi kasutas paavst Franciscus selgeid ja jõulisi sõnu abordi vastu, rõhutades naiste õigusi – mitte ainult mis tahes õigusi, vaid „õigust elule“ ja „õigust kaitsta elu“ (pressikonverents, 29. september 2024).
Siinkohal soovin naasta Püha Tooli ja Eesti kahepoolsete suhete juurde, et avaldada tänu stabiilsete ja harmooniliste suhete eest, mida iseloomustab vastastikune lugupidamine ja ühine huvi mitmes valdkonnas, sealhulgas rahu, usu- ja südametunnistuse vabadus, ühine hüve, julgeolek ja stabiilsus, keskkonnakaitse, rahumeelne (sh oikumeeniline) dialoog, rahvusvaheline koostöö praeguste väljakutsete lahendamisel ja mitmepoolsed suhted. Mul on hea meel öelda, et Eesti tervitab soojalt Püha Tooli diplomaatilist tegevust, mille eesmärk on astuda dialoogi, mis tunnustab kristlikku usku kui väärtuslikku elementi ühiskondlikus elus, mitte kui ohtu. Veel üks kõnekas märk sellest on meie tänane kogunemine – koos kodanikuühiskonna ja kiriku võimuesindajatega – et tähistada suurt kingitust, mille Püha Isa on teinud sel juubeliaastal Eesti katoliiklastele: apostelliku administratsiooni – maailma vanima – ülendamine Tallinna piiskopkonnaks.
Praegune rahvusvaheline olukord toob kaasa erakordseid väljakutseid. Pean eelkõige silmas väljakutset saavutada tõeline, stabiilne ja õiglane rahu sõjast räsitud Ukrainas, nagu Püha Isa ja Püha Tool on korduvalt rõhutanud. Peame vaigistama relvad Lähis-Idas ja mujal maailmas, kuid selleks ei tohi me kunagi sulgeda ust dialoogiks kõigi osapooltega.
Lubage mul lõpetada oma pöördumine lootuse vaimus – voorusega, mille intensiivset praktiseerimist meie praegused olud nõuavad. Paavst Franciscus on sageli rääkinud lootusest, mida ta määratleb kui „väikseimat voorustest, ent kõige tugevamat“ (Angelus, 15. november 2015). See on eriti sobiv, kuna on valitud ka eelseisva juubeli teemaks: „lootuse palverändurid“! Meie, kristlaste jaoks on lootusel oma nägu – Jeesuse Kristuse nägu. Peame kasvatama lootust ja üksteist selle hoidmisel toetama, mitte laskma endal heituda, vaid hoopis ühendama oma jõupingutused parema maailma nimel.
Eesti tunnistab oma usulist identiteeti kristluse kaudu; riigi „mitteametlik“ nimi Terra Mariana (Maarjamaa) tähistab selle pühitsemist Neitsi Maarjale paavst Innocentius III poolt 1215. aastal. See nimi on püsiv kutse mitte kunagi kaotada lootust, vaid vaadata tulevikku usaldusega headusse, mille Jumal on iga inimese südamesse istutanud.
Hiljuti andis paavst Franciscus välja entsüklika Dilexit Nos, mis on üleskutse kõigile katoliiklastele seada esikohale Kristuse Süda, ja kõigile hea tahtega inimestele keskenduda inimkonna südamele, kuna me oleme tõepoolest oma südamed.
Avaldan tänu Pühale Isale uue Tallinna Piiskopkonna kingituse ja apostelliku õnnistuse eest. Samuti tänan piiskop Philippe Jourdani tema pühendunud pastoraalse teenimise eest. Minu sügavaim tänu kuulub teile ja teie väikesele karjale selle eest, et saime tähistada seda Eesti kiriku jaoks olulist verstaposti!
Lõpetuseks tänan teid, härra president, elava huvi eest, mida olete selle algatuse vastu üles näidanud, ja lahkuse eest meie katoliikliku kogukonna vastu siin Eestis.
Tänan teid kõiki tähelepanu eest.