Peapiiskop Eduard Profittlich S.J. sündis 11. septembril 1890. aastal Birresdorfis Saksamaal. Ta oli saksa rahvusest katoliku vaimulik, jesuiit, aastast 1931 katoliku kiriku apostellik administraator Eestis ja aastast 1936 piiskop. 1935. aastal võttis Eesti kodakondsuse ja õppis ära eesti keele.
Profittlichi hakkas oma venna Peteri jälgedes juba noorelt huvitama preestrikutsumus ja 1913. sai temast noviits Heerenbergis, kust peale lõpetamist siirdus noor Profittlich Valkenbergi jesuiitide kõrgkooli. Alamdiakoniks pühitseti ta Trieri toomkirikus aastal 1916. Aastal 1922, kui teda pühitseti ka diakoniks ja preestriks, sõitis Profittlich edasiõpinguteks Krakowisse, kus talle omistati 1923.a. kõrgeim kraad filosoofias ja 1924.a. teoloogias.
Peale seda määrati Profittlich misjonäriks Opolesse (Poolasse), kus ta teenis 1928. aasta märtsini. Sealt edasi kutsuti ta 9. märsil 1928 Hamburgi ning temast sai Püha Ansgari kiriku kaplan eriülesandega poolakate hingehoolde alal. Jeesuse Seltsi (Societas Jesu) Hamburgi osakonnas andis ta 2. veebruaril 1930 ka igavese tõotuse jesuiitide ordule. Tema intensiivne töö ja panus inimeste hüvanguks, mida niihästi Hamburgis kui varem Opoles oli kõrgelt hinnatud, eelkõige aga tema kogemus poolakate hingehoolde alal olid tähtsal kohal põhjuste hulgas, miks tolleaegne apostellik administraator Eestis, peapiiskop Antonio Zecchini (1864-1935) kutsus Profittlichi 4. detsembril 1930 Tallinna Püha Peetruse ja Pauluse koguduse preestriks (Klinke, L, Akadeemia 2-2002, lk 289 – 290). Kuus aastat hiljem, 27.detsembril 1936 pühitseti Eduard Profittlich S.J. piiskopiks enne ta oli olnud Apostellik Administraator Eestis. Profittlichist sai esimene katoliku piiskop Eestis peale reformatsiooni. Ta tõi katoliku kirikusse palju uuendusi, tegeles hingehoiuga ja püüdis tugevdada katoliiklust Eestis, muutes nn poola kiriku kuvandi all olnud kiriku katoliiklikuks kirikuks. Katoliiklaste hulgas leidus tollal rohkem poola ja saksa kui eesti kodukeelega isikuid (Salo, V. Maarjamaa 2011, nr. 2 (133)). Profittlichi ajal toimus palju ristimisi ja mitmed inimesed liitusid roomakatoliku kirikuga teistest konfessioonidest. Kui 1930. aastal oli Eestis ainult kolm kogudust 2 vaimulikuga, siis 1939. aastal oli kümme kogudust 14 vaimulikuga, peale nende veel 5 orduvenda ja 15 nunna (Salo, V. Maarjamaa 2011, nr. 2 (133)). Ta arendas ja toetas eestikeelse katoliku kirjanduse väljaandmist ning püüdis kirikut muuta avatumaks ning lähedasemaks eestlastele. Kirik toimis ühtse perekonnana kuni Teise maailmasõja alguseni. Need, kes teda tundsid, oli ta hea karjane, kelle nõu ja tuge käisid otsimas paljud mittekatoliiklased ning isegi ateistid. Eriti hinnati tema võimet oma vestluskaaslase probleeme tõsiselt võtta ja neisse süveneda (Salo, V. Maarjamaa 2011, nr. 2 (133)). Sõja alguses oli Profittlichil võimalus sõita Saksamaale, kuid ta palus enne Rooma Paavstilt Tema Pühaduse Pius XII selleks otsust. Viimane andis täieliku otsustusvabaduse piiskop Profittlichile. Olles kuulekas Püha Isale, jäi ta Eestisse. Profittlich arreteeriti 27. juunil 1941. Enne seda oli ta kirjutanud:
“On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. Ning ma pean ütlema, et selle otsuse langetamiseks oli vaja küll mõni nädal ettevalmistust, kuid see ei sündinud hirmus ja kartuses, vaid hoopis suure rõõmuga /---/. Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga. Ja siis läheb kõik hästi. Ning mu elu ja kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus.”
Oma viimases kirjas õdedele-vendadele ja sugulastele palus Eduard Profittlich veel kord, et nad tema eest palvetaksid, “et Jumala arm mind ka edaspidi saatma jääks, nii et ma võiksin kõiges, mis mul ees seisab, oma pühale elukutsele ja kohustusele truuks jääda ja Kristuse ning tema riigi eest kogu oma elujõu, ning kui see on tema püha tahe, ka oma elu ohverdada.” Ning ta lisas veel: “See oleks kauneim lõpp mu elule.” (Kirja koopia Peeter-Pauli koguduse juures Tallinnas).
Ta mõisteti surma 21. novembril 1941 Kirovis, Venemaal. Põhjuseks toodi, et ta olevat jumalateenistustel teinud “nõukogudevastast agitatsiooni”. Kuna aga piiskop Profittlichi tervis oli nõrgenenud ja pidevad öised ülekuulamised olid tema tervise lõplikult kuranud, seda nii füüsiliselt ja moraalselt, suri ta enne otsuse täideviimist Kirovi vanglas nr.1, kongis nr. 80 22. veebruaril 1942.
Palve Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise eest.
Kõigeväeline Jumal, Sinu Poeg kannatas ja suri ristil inimeste päästmiseks. Tema eeskujul armastas Sinu sulane peapiiskop Eduard Profittlich S.J. Sind kogu südamest, teenis Sind ustavalt tagakiusamise ajal ja andis oma elu Kiriku eest. Arva ta oma õndsate hulka, et tema ustavuse ja armastuse eeskuju säraks kogu maailma ees. Palun Sind, võta tema eeskostel kuulda minu palve...... Kristuse, meie Issanda nimel.
Aamen.