PORTA FIDEI

Apostellik kiri MOTU PROPRIO DATA

PORTA FIDEI
PAAVST BENEDICTUS XVI  

SISSEJUHATUSEKS USU AASTASSE

 

1. „Usu uks" (Ap 14:27) on meile alati avatud, suunates meid ellu osaduses Jumalaga ning pakkudes meile sissepääsu Kirikusse. Selle lävepaku ületamine on võimalik, kui kuulutatakse Jumala sõna ning süda laseb ennast kujundada selle Sõna muutva armu abil. Sellest uksest sisenemine tähendab asuda teekonnale, mis kestab terve elu. See algab ristimisega (vrd. Rm 6:4), mille läbi me saame kutsuda Jumalat oma Isaks, ning lõpeb surma kaudu minemisega igavesse ellu, mis on meie Issanda Jeesuse ülestõusmise vili, ning kelle sooviks oli läbi Püha Vaimu anni võtta enda auhiilgusesse kõik need, kes temasse usuvad (vrd. Jh 17:22). Tunnistada usku Kolmainsusesse – Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse – tähendab uskuda ühte Jumalasse, kes on Armastus (vrd. 1 Jh 4:8): Isasse, kes aja täitudes saatis oma Poja meie päästmiseks; Jeesusesse Kristusesse, kes oma surma ja ülestõusmise müsteeriumi läbi lunastas maailma; Pühasse Vaimusse, kes juhib oma Kirikut läbi sajandite, mil me ootame Issanda aurikast taastulemist.

2. Juba minu teenimise algusest peale Peetruse järglasena olen ma rääkinud usutee taasavastamise vajadusest, selleks et suunata üha selgemat valgust rõõmule ja innustusele, mis tuleb kohtumisest Kristusega. Oma jutluses missal, mis tähistas minu pontifikaadi algust, ütlesin ma: „Kirik kui tervik ning kõik tema Karjased peavad, nagu Kristus, alustama rahva juhtimist välja kõrbest elu suunas, sõpruse suunas Jumala Pojaga; Tema suunas, kes annab meile elu, ja elu külluses."1 Juhtub tihti, et kristlased on rohkem mures oma pühendumuse sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste tagajärgede pärast, jätkuvalt arvates, et usk on enesestmõistetav eeldus eluks ühiskonnas. Tegelikkuses mitte ainult, et ei saa seda eeldust pidada enam enesestmõistetavaks, vaid seda on tihti ka avalikult eitatud.2 Kui minevikus oli võimalik ära tunda ühtset kultuurilist maatriksit, mida aktsepteeriti laialdaselt oma pöördumises usu sisu ja sellest inspireeritud väärtuste poole, siis tänapäeval ei ole tundu see enam nii olevat paljudes ühiskonnakihtides sügava usukriisi tõttu, mis on mõjutanud paljusid inimesi.

3. Me ei saa nõustuda sellega, et sool muutub maitsetuks ja valgust hoitakse peidus (vrd. Mt 5:13-16). Tänapäeva inimesed võivad ikka tunda vajadust minna kaevule Samaaria naise kombel, selleks et kuulda Jeesust, kes kutsub meid uskuma temasse ning jooma elava vee allikast, mis lähtub temast (vrd. Jh 4:14). Me peame taasavastama isu enda toitmise järele Jumala sõnaga, mis on ustavalt edasi antud Kiriku poolt, ning eluleivaga, mis on jagatud tema jüngritele toiduks (vrd. Jh 6:51). Tõepoolest, Jeesuse õpetus kõlab ka meie ajal sama jõuliselt: „Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks" (Jh 6:27). Küsimus, mille esitasid tema kuulajad, on sama küsimus, mida küsime meie täna: „Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?" (Jh 6:28). Me teame Jeesuse vastust: „See on Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud" (Jh 6:29). Seega usk Jeesusesse Kristusesse on tee, mis viib meid lõplikult lunastusele.

4. Kõige selle valguses olen ma otsustanud välja kuulutada Usu Aasta. See algab 11. oktoobril 2012. aastal, mis on Vatikani II Kirikukogu avamise 50. aastapäev, ning lõpeb 24. novembril 2013. aastal Jeesuse Kristuse, Kõiksuse Kuninga Suurpühal. Usu Aasta alguskuupäev 11. oktoober, 2012, märgistab ka 20. aastat Katoliku Kiriku Katekismuse ilmumisest. See on tekst, mille kuulutas kehtivaks minu eelkäija Õnnis Johannes Paulus II3 ja mille eesmärgiks on illustreerida kõigile usklikele usu jõudu ja ilu. Seda dokumenti, mis on Vatikani II Kirikukogu ehedaks viljaks, taotles Piiskoppide Erakorraline Sinod 1985. aastal kui abivahendit katehheesitöös4 ning see valmis koostöös kõikide Katoliku Kiriku piiskoppidega. Veelgi enam, Piiskoppide Sinodi Peaassamblee, mille ma olen kokku kutsunud 2012. aasta oktoobriks, teemaks on „Uus evangelisatsioon kristliku usu edasiandmiseks". See on heaks võimaluseks õhutada kogu Kirikut astuma sügava mõtiskluse ja usu taasavastamise ajajärku. See ei ole esimene kord, kui Kirik on kutsutud tähistama Usu Aastat. Minu auväärne eelkäija Jumala Sulane Paul VI kuulutas välja Usu Aasta 1967. aastal, et tähistada Pühade Pauluse ja Peetruse martüüriumi 1900 aasta möödumisel nende ülima tunnistuse andmisest. Ta pidas seda pidulikuks hetkeks kogu Kiriku jaoks, mil anda „autentne ja siiras tunnistus samast usust". Veelgi enam, ta soovis, et see tunnistus leiaks kinnitust moel, mis on „individuaalne ja kollektiivne, vaba ja teadlik, seespidine ja välispidine, alandlik ja avameelne".5 Ta arvas, et sellisel viisil suudab kogu Kirik taasomandada „usu täpse teadmise selleks, et seda taaselustada, seda puhastada, seda kinnitada ja seda tunnistada."6 Tolle aasta murrangulised pöörded tõid veelgi selgemalt välja vajaduse millegi samalaadse järele. See lõppes Jumala Rahva Credo7 dokumendiga, mille eesmärgiks oli näidata, kuivõrd tähtis on selle põhilise sisu, mis aastasadade jooksul on kujundanud kõikide usklike pärandi, kinnitamine, mõistmine ning pidev taasavastamine, selleks et anda järjekindlat tunnistust ajaloolistes oludes, mis on väga erinevad minevikust.

5. Mõnel moel nägi minu auväärne eelkäija seda Usu Aastat kui „kirikukogujärgse perioodi tagajärge ja vajadust"8 , olles täielikult teadlik selle aja tõsistest raskustest, eriti tõelise usu kuulutamise ning selle korrektse tõlgendamise valdkonnas. Mulle tundus, et Usu Aasta väljakuulutamine Vatikani II Kirikukogu avamise viiekümnenda aastapäevaga samal ajal annab hea võimaluse aidata inimestel aru saada, et Vatikani II Kirikukogu isade pärandatud tekstid, kasutades Õndsa Johannes Paulus II sõnu, „ei ole midagi kaotanud oma väärtusest ja säravusest. Neid tuleb lugeda korrektselt, tunda laialdaselt ning võtta südamesse kui Magisteeriumi olulisi ja normatiivseid tekste, mis kuuluvad Kiriku Traditsiooni hulka... Rohkem kui ealeski varem tunnen ma kohustust viidata Kirikukogule kui suurele armule, mis on Kirikule antud 20. sajandil: selles me leiame kindla kompassi, mille järgi seada oma sihti nüüd algaval sajandil."9 Samuti tahaksin ma tugevalt rõhutada seda, mida mul oli võimalus öelda Kirikukogu kohta mõned kuud peale minu valimist Peetruse järglaseks: „Kui me tõlgendame ja rakendame seda juhituna õigest hermeneutikast, siis see võib olla ja see võib saada üha võimsamaks Kiriku alati vajalikul uuendamisel."10

6. Kiriku uuendamine leiab samuti aset tunnistuse läbi, mida oma eludega annavad usklikud: siin maailmas olemise läbi on kristlased kutsutud kiirgama tõe sõna, mille Issand Jeesus on meile jätnud. Kirikukogu ise ütleb oma dogmaatilises konstitusioonis Lumen Gentium nii: „Kristus, 'püha, veatu ja laitmatu' (Hb 7:26) ei teadnud midagi patust (vt. 2Kr 5:21), aga tuli rahva pattude lepitamiseks (vt. Hb 2:17)... Kirik... haarates patuseid oma rüppe, olles ise samaaegselt nii püha kui ka pidevas vajaduses puhastumise järele, järgib pidevalt patukahetsuse ja uuendamise teekonda. Kirik, 'nagu võõras võõral maal, rühib edasi keset selle maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi', kuulutades Issanda risti ja surma kuni tema tulemiseni (vt. 1Kr 11:26). Kuid ülestõusnud Issanda väe läbi on talle antud jõud ületada kannatlikkuses ja armastuses selle maailma kannatused ja raskused, nii seesmised kui ka välispidised, selleks et ta võiks maailmale ustavalt, kuigi varjudega, avaldada oma Issanda müsteeriumi, kuni lõpuks see saab ilmsiks täies valguses.11

Usu Aasta on sellest vaatepunktist lähtudes kutse autentsele ja uuenenud pöördumisele Issanda, maailma ainsa Lunastaja poole. Oma surma ja ülestõusmise müsteeriumis on Jumal ilmutanud selle täiuses Armastuse, mis päästab ja mis kutsub meid elu muutmisele läbi pattude andeksandmise (vt. Ap 5:31). Püha Pauluse jaoks õhutab see Armastus meid uuele elule: „Me oleme siis maha maetud...koos Temaga läbi ristimise surmasse, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus" (Rm 6:4). Läbi usu kujundab see uus elu kogu inimese eksistentsi ülestõusmisest lähtuva radikaalselt uue reaalsuse valguses. Tema mõtted ja kiindumused, tema mentaliteet ja käitumine saavad sel määral, mil ta vabatahtlikult kaasa aitab, järk-järgult puhastatud ja transformeeritud teekonnal, mis ei lõpe kunagi maise elu jooksul. „Usk, mis toimib armastuse kaudu," (Gl 5:6) saab uueks mõistmise ja tegutsemise kriteeriumiks, mis muudab kogu inimese elu (vt. Rm 12:2; Kl 3:9-10; Ef 4:20-29; 2Kr 5:17).

7. „Caritas Christi urget nos" (2Kr 5:14): see on Kristuse armastus, mis täidab meie südamed ja õhutab meid evangeliseerima. Täna, nii nagu ka minevikus, saadab Ta meid läbi selle maailma radade kuulutama evangeeliumi kõikidele maailma rahvastele (vt. Mt 28:19). Oma armastuse kaudu tõmbab Jeesus Kristus enda ligi inimesi kõikidest põlvkondadest: igast vanusest kutsub Ta kokku Kiriku, usaldades tema kätte evangeeliumi kuulutamise mandaadi, mis on alati uus. Ka täna on olemas vajadus tugevama kirikliku pühendumuse järele uueks evangelisatsiooniks, selleks et taasavastada uskumise rõõm ja entusiasm, mis tuleb usu edasiandmisest. Taasavastades Tema armastust iga päev ikka ja uuesti, saavutab usklike misjonipanus sellise tugevuse ja jõu, mis ei saa kunagi ära hajuda. Usk kasvab, kui seda elatakse saadud armastuse kogemusena ja kui seda antakse edasi armu ja rõõmu kogemusena. See teeb meid viljakaks, sest avardab meie südameid lootuses ja võimaldab meil anda eluandvat tunnistust: tõepoolest, see avab nende inimeste mõistused ja südamed, kes kuulavad, et vastata Jumala kutsele järgida tema sõna ning saada tema jüngriteks. Usklikud, nagu meile ütleb Püha Augustinus, „tugevdavad ennast uskumisega".12 Sellel pühal Hippo piiskopil oli hea põhjus, et ennast väljendada sellisel moel. Nagu me teame, oli tema elu pidev usu ilu otsimine kuni hetkeni, mil tema süda leiab rahu Jumalas.13 Tema ulatuslikud kirjutised, milles ta selgitab uskumise olulisust ja usu tõde, jätkavad ka praegu võrreldamatute rikkuste pärandi kujundamist ja nad aitavad jätkuvalt paljusid inimesi Jumala otsingutel leidmaks õige rada „usu ukse" suunas.

Ainult uskumise läbi seega kasvab usk ja muutub tugevamaks. Ei ole teist võimalust omada kindlustunnet oma elu suhtes, kui enese andmine pidevas crescendos armastuse kätesse, mis tundub aina kasvavat, kuna selle päritolu on Jumalas.

8. Selle rõõmsa sündmuse puhul kutsun ma oma vendi piiskoppe üle kogu maailma ühinema Peetruse Järglasega, et selle vaimuliku armu perioodi jooksul, mille Issand meile annab, võiksime meenutada usu hinnalist andi. Me tahame tähistada seda Aastat väärilisel ja viljakal moel. Usu üle mõtisklemist tuleb intensiivistada, et see aitaks kristlasi saavutada teadlikum ja tugevam kinnipidamine evangeeliumist, eriti tõsiste muutuste ajal, mida inimkond praegusel ajal kogeb. Meil on võimalus anda tunnistust oma usust ülestõusnud Issandasse meie katedraalides ja kirikutes üle kogu maailma; meie kodudes ja meie perekondade keskel, et igaüks võiks tunnetada tugevat vajadust paremini tunda ning edasi anda tulevastele põlvkondadele kõikide aegade usku. Ordud ja kogudused ning kõik kiriklikud asutused, nii vanad kui uued, peavad selle Aasta jooksul leidma võimaluse, et anda avalik tunnistus Credost.

9. Me tahame, et see Aasta ärataks igas usklikus püüdluse tunnistada usku selle täielikkuses ning uuenenud veendumusega, kindlustunde ja lootusega. See on ka hea võimalus intensiivistada meie usu pühitsemist liturgias, eriti Armulauas, mis on „haripunkt, millele on suunatud kogu Kiriku tegevus; ... ja ka allikas, millest Ta ammutab kogu oma jõu."14 Samal ajal me palvetame selle eest, et usklike elu tõestus võiks kasvada oma usutavuses. Tunnistatud, tähistatud, elatud ja palvetatud15 usu sisu taasavastamine ning usu üle mõtisklemine on ülesanne, mille iga usklik peab tegema oma südameasjaks, eriti selle Aasta jooksul.
Ei ole ilmaasjata, et kristlased varajastel sajanditel pidid teadma usutunnistust peast. See aitas neid kui palve, et mitte unustada kohustust, mille nad olid endale võtnud ristimisel. Püha Augustinus räägib sellest redditio symboli, kreedo edasiandmise jutluses sõnadega, mis on väga tähendusrikkad: „Selle müsteeriumi sümbol, mida te kõik koos olete vastu võtnud ja mida te täna ükshaaval olete tunnistanud, on need sõnad, millele on kindlalt rajatud Ema Kiriku usk tugeva vundamendi peal, kelleks on Kristus, meie Issand. Te olete selle vastu võtnud ja seda tunnistanud, kuid te peate seda alati alal hoidma oma mõttes ja südames, te peate seda kordama magama heites, meenutama seda rahvarohketel väljakutel ning te ei tohi seda unustada ka söömise ajal: isegi siis, kui teie ihu magab, peate te selle üle valvama oma südamega."16

10. Siinkohal ma tahaksin visandada teeraja, mis mitte ainult ei aita meil mõista sügavamalt usu sisu, vaid ka tegu, mille läbi me otsustame täielikus vabaduses usaldada ennast Jumalale. Tegelikult on olemas tugev ühtsus tegevuse vahel, kuidas me usume, ja sisu vahel, millele me anname oma nõusoleku. Püha Paulus aitab meil siseneda sellesse reaalsusesse, kui ta kirjutab: „Sest südamega usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks" (Rm 10:10). Süda annab teada, et esimene tegu, mille läbi inimene tuleb usule, on Jumala kingitus ja armu tegevus, mis toimib ja transformeerib inimest sügaval sisimuses.
Eriti ilmekas on selle kohta Lüüdia näide. Püha Luukas jutustab, kuidas Paulus Filipis olles läks hingamispäeval kõnelema naistele, kelle hulgas oli ka jumalakartlik naine Lüüdia ning „kuidas Issand avas tema südame, et ta pani tähele, mida Paulus rääkis" (Ap 16:14). Selles väljendis peitub väga oluline tähendus. Püha Luukas õpetab, et ainult uskumisele kuuluva sisu tundmisest ei piisa, kui süda, mis on inimese tõeliselt püha paik, ei ole avatud armule, mis laseb tema silmadel näha pealispinna alla ning mõista, et see, mida on kuulututatud, on Jumala Sõna.
Huultega tunnistamine viitab omakorda sellele, et usk hõlmab avalikku tunnistust ja pühendumist. Kristlane ei tohi kunagi mõelda usust kui privaatsest toimingust. Usk tähendab otsustada seista koos Issandaga, selleks et elada koos Temaga. See „koos Temaga seismine" osutab uskumise põhjuste arusaamisele. Usk just seetõttu, et see on vabatahtlik tegu, nõuab samuti sotsiaalset vastutust selle eest, millesse keegi usub. Nelipühal demonstreerib Kirik täieliku selgusega seda uskumise ja igaühele oma usu kartmatu kuulutamise avalikku dimensiooni. See on Püha Vaimu and, mis valmistab meid selleks missiooniks ja tugevdab meie tunnistust, tehes selle siiraks ja julgeks.
Usu tunnistamine on nii isiklik kui ka kogukondlik tegu. Usu esmaseks subjektiks on Kirik. Kristliku kogukonna usus võtab iga indiviid vastu ristimise, mis on tõhusaks märgiks ühinemisest usklikkonnaga selleks, et saada päästetud. Nagu me loeme Katoliku Kiriku Katekismusest: „"Mina usun" (Apostellik usutunnistus): see on Kiriku usk, nagu seda iga usklik eelkõige ristimisel isiklikult tunnistab. "Meie usume" (Niikea-Konstantinoopoli usutunnistus): see on Kiriku usk, nagu seda tunnistavad kirikukogule kokku tulnud piiskopid või liturgiaks kokku tulnud usklikud. "Mina usun": nii kõneleb ka Kirik, meie Ema, kes oma usu kaudu Jumalale vastab ja õpetab meid ütlema: "Mina usun", "Meie usume".17

Ilmselgelt on usu sisu teadmine vajalik oma nõusoleku andmiseks, see tähendab kuuletumiseks täielikult oma mõistuse ja tahtega sellele, mida Kirik esitab. Usu tundmine avab ukse Jumala ilmutatud päästva müsteeriumi täiusesse. Oma nõusoleku andmine eeldab, et kui me usume, siis me aktsepteerime vabatahtlikult kogu usu müsteeriumi, sest selle tõe tagajaks on Jumal, kes ilmutab ennast ja laseb meil mõista oma armastuse müsteeriumi.18

Teisest küljest ei tohi me unustada, et meie kultuurilises kontekstis otsivad väga paljud inimesed, taotlemata endale usu andi, siiski siiralt oma elu ja maailma lõplikku tähendust ja kindlat tõde. See otsimine on autentne „sissejuhatus" usule, sest see juhib inimesi rajale, mis viib neid Jumala müsteeriumi juurde. Inimmõistus kannab endas tegelikult vajadust selle järele, mis on „pidevalt kehtiv ja aegumatu".19 See vajadus tähistab aegumatut kutset, mis on kustumatult kirjutatud inimese südamesse, otsida Teda, keda me muidu ei otsiks, kui tema ise ei oleks meid juba otsinud.20 Just sellisele kohtumisele kutsub meid usk ning avab ennast meile selle täiuses.

11. Selleks, et saavutada süstemaatiline ülevaade usu sisust, võivad kõik kasutada Katoliku Kiriku Katekismust kui hinnalist ja asendamatut vahendit. See on üks Vatikani II Kirikukogu tähtsamaid vilju. Apostellikus Konstitutsioonis Fidei Depositum, mis on mitte juhuslikult allkirjastatud Vatikani II Kirikukogu avamise 30. aastapäeval, kirjutas Õnnis Johannes Paulus II: „see katekismus annab suure panuse Kiriku elu uuendamise töösse... Ma kuulutan selle kehtivaks ja seaduslikuks kirikliku kommuniooni töövahendiks ning usu õpetamise normiks."21

Just selles mõttes peab see Usu Aasta nägema kooskõlastatud jõupingutust, et taasavastada ja uurida usu fundamentaalset sisu, mis saab oma süstemaatilise ja orgaanilise sünteesi Katoliku Kiriku Katekismuses. Siin me näeme tegelikult õpetuse rikkust, mida Kirik on saanud, kaitsnud ja pakkunud oma kahetuhande-aastase ajaloo jooksul. Pühakirjast kirikuisadeni, teoloogiamagistritest pühakuteni läbi sajandite annab Katekismus püsiva ülevaate mitmetest viisidest, kuidas Kirik on usu üle mõtisklenud ning arenenud doktriinis, nii et pakkuda kindlust usklikele nende usuelus.

Oma ülesehituses järgib Katoliku Kiriku Katekismus usu arenemist kuni igapäevaste tähtsate teemadeni välja. Lehekülg lehekülje järel me leiame, et esitatud materjal ei ole teooria, vaid kohtumine Isikuga, kes elab Kiriku sees. Usutunnistusele järgneb käsitlus sakramentaalsest elust, milles on kohal tegutsev Kristus ning Ta jätkab Kiriku ehitamist. Ilma liturgia ja sakramentideta kaotaks usutunnistus oma efektiivsuse, sest tal puuduks arm, mis toetaks kristlikku tunnistust. Sama kriteeriumi järgi omandab Katekismuse õpetus moraale elu kohta oma täieliku tähenduse siis, kui see on asetatud suhtesse usu, liturgia ja palvega.

12. Sellel Aastal siis teenib Katoliku Kiriku Katekismus abivahendina, et tõeliselt toetada usku ning eriti nende jaoks, kes on seotud kristlaste kujundamisega, mis on ülioluline meie kultuurikontekstis. Selleks olen teinud Õpetusametile koostöös Püha Tooli teiste kompetentsete ametitega ülesandeks koostada Teadaanne, mis annab Kirikule ja igale usklikule mõned juhised, kuidas elada seda Usu Aastat kõige tõhusamal ja sobivamal viisil usu ja evangeeliumi kuulutamise teenistuses.
Rohkem kui minevikus on usu suhtes nüüd erinevaid küsimusi johtuvalt mentaliteedist, mis eriti tänapäeval taandab ratsionaalse kindlustunde sellele, mis lähtub teaduslikest ja tehnoloogilistest avastustest. Sellele vaatamata ei ole Kirik kunagi kartnud näidata, et usu ja ehtsa teaduse vahel ei saa olla konflikti, sest need mõlemad, olgugi et erinevaid radu pidi, astuvad tõe suunas. 22

13. Üheks määrava tähtsusega asjaks selle Aasta jooksul on uuesti tagasivaatamine oma usu ajaloole, mis on märgistatud hoomamatu pühaduse ja patu müsteeriumiga. Kui pühadus toob eredalt esile suure panuse, mille mehed ja naised on andnud koguduste arengule ja kasvule oma elu tunnistuse läbi, siis patt peaks õhutama igas inimeses siirast ja jätkuvat pöördumist kogemaks Jumala halastust, mis on saadaval kõigile.

Selle ajal jooksul peame hoidma oma silmad Jeesusel Kristusel, kes on „usu alustaja ja täidesaatja" (Hb 12:2): temas leiab kogu inimsüdame valu ja igatsus oma täidemineku. Armastuse rõõm, mis on vastus kannatuse ja valu draamale, andestuse võim, vaatamata saadud solvangule, ja elu võit surma tühjuse üle: kõik see saavutab oma täiuse Inkarnatsiooni müsteeriumis, tema inimeseks saamises, meie inimnõrkuse jagamises selleks, et see tranformeerida ülestõusmise jõu läbi. Temas, kes on surnud ja üles tõusnud meie päästeks, tuuakse valguse täiusesse need usu näited, mis on märgistanud meie päästeajalugu kaks tuhat aastat.

Usu läbi võttis Neitsi Maarja vastu Ingli kuulutuse ja oma pühendumuse kuulekuses uskus ta sõnumit, et temast saab Jumala Ema (vt. Lk 1:38). Eliisabetti külastades esitas ta oma kiidulaulu Kõigekõrgemale imede eest, mida Ta oli teinud neile, kes teda usaldavad (vt. Lk 1:46-55). Rõõmu ja ka hirmuga sünnitas ta oma ainsa poja, säilitades seejuures oma neitsilikkuse (vt. Lk 2:6-7). Usaldades Joosepit, oma abikaasat, viis ta Jeesuse Egiptusesse, et päästa ta Heroodese tagakiusamise eest (vt. Mt 2:13-15). Selles samas usus järgnes ta Issandale tema kuulutustööl ning oli Tema juures kuni Kolgatani (vt. Jh 19:25-27). Usu kaudu sai Neitsi Maarja maitsta Jeesuse ülestõusmise vilju ning hoides kõik mälestused alal oma südames (vt. Lk 2:19, 51), andis ta need edasi kaheteistkümnele, kes olid koos temaga ülemises toas, et vastu võtta Püha Vaim (vt. Ap 1:14; 2:1-4).

Usu läbi jätsid apostlid maha kõik, et järgneda Õpetajale (vt. Mk 10:28). Nad uskusid neid sõnu, millega ta kuulutas, et Jumala riik on tema isikus täide viidud (vt. Lk 11:20). Nad elasid osaduses Jeesusega, kes juhendas neid oma õpetusega, andes neile uue elu reegli, mille järgi peale tema surma neid tuntakse kui tõelisi Kristuse jüngreid (vt. Jh 13:34-35). Usu läbi läksid nad maailma, järgides käsku viia evangeelium kogu loodule (vt. Mk 16:15) ja nad kuulutasid kartmatult kõikidele ülestõusmise rõõmu, millest nad andsid ustavat tunnistust.

Usu läbi moodustasid jüngrid esimese kogukonna, mis tuli kokku apostlite õpetuse ümber palves, Euharistia pühitsemises, jagades ühiselt kogu oma vara, et aidata oma abivajajatest vendi (vt. Ap 2:42-27).

Usu läbi andsid märtrid oma elu, andes tunnistust Evangeeliumi tõest, mis oli neid kujundanud ning mis võimaldas neil osa saada suurimast armastuse kingitusest: andestada oma tagakiusajatele.

Usu läbi on mehed ja naised pühitsenud oma elud Kristusele, jättes maha kõik, selleks et elada evangeeliumi lihtsuses kuulekuses, vaesuses ja karskuses, mis on kindlateks märkideks Issanda ootamisest, kes tuleb pea. Usu läbi on loendamatu kristlaste hulk toetanud õigluse tegusid, selleks et panna praktikasse Issanda sõna, kes tuli kuulutama vabastust rõhumisest ja armuaastat kõigile (vt. Lk 4:18-19).

Usu läbi on mehed ja naised, kelle nimed on kirjutatud Eluraamatusse (vt Ilm 7:9, 13:8), läbi sajandite andnud tunnistust Issanda Jeesuse järgimise ilust, kuhu iganes Tema neid kutsus andma kinnitust sellest, et nad on kristlased: perekonnas, tööpostil, avalikes kohtades, kasutades neid ande ja teenimisviise, milleks Issand neid oli kutsunud.

Usu läbi elame ka meie: Issanda Jeesuse elavas äratundmises, kes on kohal meie eludes ja meie ajaloos.

14. Usu Aasta saab olema ka hea võimalus intensiivistamaks meie tunnistust armastusest. Nii nagu Püha Paulus tuletab meile meelde: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!" (1Kr 13:13). Veelgi tugevamate sõnadega – mis on alati asetanud kristlased kohustuse alla – ütles Püha Jaakobus: „Mis kasu on sellest, mu vennad, kui keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õndsaks teha? Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: „Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!", aga ta ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu? Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud. Aga mõni ehk ütleb: „Sinul on usk ja minul on teod!" Näita mulle oma usku lahus tegudest, küll mina näitan sulle usku oma tegudega!" (Jk 2:14-18).

Usk ilma armastusesta ei kanna vilja, kusjuures armastus ilma usuta oleks vaid sentiment, mida saadab pidev kahtlus. Usk ja armastus vajavad teineteist sellisel moel, et üks laseb alati teisel astuda talle ettenähtud teed mööda. Tõepoolest, paljud kristlased pühendavad oma elu armastusega neile, kes on üksikud, eemale tõugatud ja hüljatud, nagu abivajajatele, kellel on esimestena õigus meie tähelepanule ja kes on meie jaoks kõige olulisemad, keda toetada, sest just nendes inimestes peegeldub meile vastu Kristuse enda pale. Usu läbi võime me ära tunda ülestõusnud Issanda palge nendes, kes küsivad meie armastust. „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mt 25:40). Need sõnad on hoiatus, mida me ei tohi unustada ning samas ka pidev kutse, et me annaksime tagasi seda armastust, millega tema hoolitseb meie eest. See on usk, mis võimaldab meil ära tunda Kristust ja see on tema armastus, mis juhib meid olema abiks talle, mil iganes ta saab meie ligimeseks eluteel. Olles toetatud usust, vaadakem lootuses meie panusele maailmas, oodates „uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab" (2Pt 3:13; vt. Ilm 21:1).

15. Olles jõudnud oma elu lõpule, palub Püha Paulus Timoteosel „taotleda usku" (2Tm 2:22) sama innukusega, kui ta oli alles noor (vt. 2Tm 3:15). Me kuuleme seda kutset, mis on suunatud igaühele meist, et keegi meist ei muutuks laisaks usus. See on eluaegne kaaslane, mis võimaldab alati uutmoodi tajuda imesid, mida Jumal teeb meie jaoks. Soovides koguda kokku praeguse ajastu märgid, kohustab usk igaüht meist saama elavaks märgiks ülestõusnud Issanda kohalolekust selles maailmas. See, mida maailm just eriti vajab täna, on nende inimeste usutav tunnistus, kelle mõistus ja süda on valgustatud Jumala sõna poolt ning kes on võimelised avama paljude südamed ja mõistuse soovimaks Jumalat ja tõelist elu, igavest elu.

„Et Issanda sõna leviks ja et see tõuseks ausse" (2Ts 3:1): et see Usu Aasta teeks meie suhte Issanda Kristusega kasvavalt kindlaks, sest ainult temas on meil kindlustunne vaadata tulevikku ja ainult temas on meil kindel tagatis tõelisele ja püsivale armastusele. Püha Peetruse sõnad heidavad veel lõpliku valguskiire usule: „Sellest te väga rõõmutsete, kuigi te nüüd vajaduse korral pisut kurvastute mõnesugustes kiusatustes, et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te küll ei ole näinud, ja siiski armastate, kellesse te nüüd usute, kuigi te teda ei näe, ja rõõmutsete ütlematu ning väga kalli rõõmuga, kes saavutate usu eesmärgi, hingede õndsuse" (1Pt 1:6-9). Kristlase elu tunneb nii rõõmu kogemust kui ka kannatuse kogemust. Kui paljud pühakud on elanud üksinduses! Kui paljusid usklikke pannakse ka praegusel ajal proovile Jumala vaikimise poolt, kui nad pigem eelistaksid kuulda tema lohutavat häält! Elu katsumused, kuigi nad aitavad meil mõista Risti müsteeriumi ja osaleda Kristuse kannatustes (vt. Kl 1:24), on prelüüdiks rõõmule ja lootusele, milleni juhib meid usk: „Sest kui olen nõder, siis olen vägev" (2Kr 12:10). Me usume kindla veendumusega, et Issand Jeesus on vallutanud kurjuse ja surma. Selle kindla teadmisega me usaldame ennast talle: tema, kes on meie keskel, vallutab kurjuse võimu (vt. Lk 11:20); ja Kirik, tema armu nähtav kogukond, on temas kui Isa lepituse lõplik märk.

Usaldagem see armu aeg Jumala Ema hoole alla, kes on kutsutud „õndsaks, sest tema uskus" (Lk 1:45).

Roomas, Püha Peetruse Katedraalis, 11. oktoobril 2011., minu pontifikaadi 7. aastal.

PAAVST BENEDICTUS XVI

-----------------------------

1. Jutlusest minu paavstliku ameti (petriinliku teenimise) alguses Rooma Piiskopina (24. aprill 2005): AAS 97 (2005), 710.
2. Vt. Benedictus XVI, Jutlus Lissaboni "Terreiro do Paco" Pühal Missal (11. mai 2010): Õpetused VI:1 (2010), 673
3. Vt. Johannes Paulus II, Apostellik Konstitutsioon Fidei Depositum (11. oktoober 1992): AAS 86 (1994), 113-118.
4. Vt. II Piiskoppide Erakorralise Sinodi Lõppdokument (7. detsember, 1985), II, B, a, 4 Enchiridion Vaticanum, ix, n. 1797.
5. Paulus VI, Apostellik Ekshotatsioon Petrum et Paulum Apostolos, 19. aastasada Pühade Peetruse ja Pauluse martüüriumist (22. veebruar 1967): AAS 59 (1967), 196.
6. Ibid, 198.
7. Paulus VI, Jumala rahva Credo, vt. Jutlus
8. Paulus VI, Üldine audients (14. juuni 1967): Insegnamenti V (1967), 801.
9. Johannes Paulus II, Apostellik kiri Novo Millennio Ineunte (6. jaanuar 2001), 57: AAS 93
10. Läkitus Rooma kuuriale (22. detsember 2005): AAS 98 (2006), 52.
11. Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen Gentium,8.
12. De Utilitate Credenti, I:2.
13. Vrd. Püha Augustinus, Pihtimused, I:1.
14. Vatikani II Kirikukogu, Konstitutsioon Pühast Liturgiast Sacrosanctum Concilium, 10.
15. Vrd. Johannes Paulus II, Apostellik konstitutsioon Fidei Depositum (11. oktoober 1992): AAS 86 (1994), 116.
16. Jutlus 215:1.
17. Katoliku Kiriku Katekismus, 167.
18. Vrd. Vatikani I Kirikukogu, Dogmaatiline konstitutsioon Katoliiklikust usust Dei Filius, ptk. III DS 3008-3009: Vatikani II Kirikukogu, Dogmaatiline konstitutsioon jumalikust ilmutusest Dei Verbum, 5.
19. Benedictus XVI, Kõne College des Bernardins juures, Pariis (12. september 2008): AAS 100 (2008), 722.
20. Vrd. Püha Augustinus, Pihtimused, XIII:1.
21. Johannes Paulus II, Apostellik konstitutsioon Fidei Depositum (11. oktoober 1992): AAS 86 (1994), 115 ja 117.
22. Vrd. Johannes Paulus II, Entsüklika Fides et Ratio (14. september 1998), 34, 106: AAS 91 (1999), 31-32, 86-87).

 

 

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search