Paavst Johannes Paulus II Apostellik kiri Pühast Roosipärjast
SISSEJUHATUS
1. Pühima Jumalaema Roosipärg on palve, mis Jumala Vaimu juhatusel aegamööda kujunes teisel aastatuhandel, on palve, mida on armastanud lugematud pühakud ning toetanud Kiriku õpetus. See lihtne, kuid sügavamõtteline palve on praegugi, kolmanda aastatuhande hakul, endiselt jäänud väga oluliseks, kuna selle ülim eesmärk on luua pühaduse uudsevilja. See palve sulandub kergesti kristliku elu vaimsesse rännakusse, mis ei ole kahe tuhande aastaga kaotanud oma algset värskust ning tunneb Jumala Vaimu tõmmet "mõõtmatusse" (duc in altum!) eesmärgiga veel kord kuulutada ja koguni kisendada maailmale, et Jeesus Kristus on Issand ja Lunastaja, "tee, tõde ja elu" (Jh 14:6), "inimajaloo lõplik eesmärk ning ajaloo ja tsivilisatsiooni taotluste pöördepunkt". 1
Roosipärja palve, selgelt mariaanliku iseloomuga, on oma seesmiselt loomuselt Kristuse-keskne palve. Selle palve üksikute osade tasakaalustatuses leidub kogu evangeeliumi sõnumi sügavus oma täiuses, mille lühikokkuvõtteks Roosipärga võib pidada.2 Tegu on Maarja palve kajastusega, milles kõlab tema lakkamatu Magnificat lunastava Lihakssaamise töö eest, mis algas tema neitsilikus emakojas. Ühes Roosipärjaga viibib kristlik rahvas Maarja õppetunnis, kus teda juhatatakse põhjalikumalt mõtisklema ilu üle Kristuse näol ning kogema tema armastuse sügavusi. Roosipärja läbi võtavad nad vastu ülevoolavat armu otsekui Lunastaja ema enese käest.
Paavstid ja roosipärg
2. Mitmed minu eelkäijad on omistanud sellele palvele suurt tähendust. Selles seoses erilist äramärkimist väärib paavst Leo XIII, kes 1. septembril 1883. aastal avaldas ringkirja Supremi Apostolatus Officio,3 ülimalt väärtusliku dokumendi, esimese tema paljudest sõnavõttudest selle palve teemal, milles ta mõistab Roosipärga tõhusa vaimse relvana ühiskonda ahistavate kurjade jõudude vastu. Hilisemate paavstide hulgast, kes II Vatikani kirikukogu aegadest on Roosipärga eriliselt esile tõstnud, olgu mainitud Õnnis Johannes XIII ja eeskätt Paulus VI, kes II Vatikani kirikukogu vaimus rõhutas oma apostellikus üleskutses Marialis Cultus Roosipärja evangeelset iseloomu ning selle Kristuse-keskset seesmist mõtet. Olen ise mitmeid kordi Roosipärja sagedast retsiteerimist julgustanud. Minu noorusaastail oli see palve minu vaimses elus tähtsal kohal. See asjaolu meenus mulle elavalt minu viimase Poola-külastuse ajal, iseäranis Kalwaria pühamus. Roosipärg on saatnud mind rõõmudes ja raskustes. Sellele palvele olen usaldanud lugematu hulga oma muret ja hoolt; selles olen alati lohutust leidnud. Kakskümmend neli aastat tagasi, 29. oktoobril 1978, napilt kaks nädalat peale minu Peetruse ametijärglaseks valimist tunnistasin ma avameelselt: "Roosipärg on mu lemmikpalve. Imepärane palve! Imepärane oma lihtsuses ja sügavamõttelisuses. [...] Võime öelda, et Roosipärg on mõnes mõttes nagu palvevormis kommentaar II Vatikani kirikukogu konstitutsiooni Lumen Gentium viimasele peatükile, mis käsitleb Jumalaema imelist ligiolu Kristuse ja Kiriku müsteeriumides. Ave Maria palve sõnade tagapõhjal mööduvad Jeesuse Kristuse elu põhilised sündmused vaimusilma eest. Nad võtavad kuju tervetes ridades rõõmurikkaid, valurikkaid ja aurikkaid saladusi ning nad seavad meid elavasse osadusse Jeesusega läbi - võime öelda - tema Ema südame. Samas võib meie süda Roosipärja kümnendites hoomata kõiki sündmusi, millest koosneb üksikisikute, perekondade, rahvaste, Kiriku ja inimkonna elu. Nii meie isiklikud hooled ja mured kui meie ligimeste omad, eriti nende, kes on meile lähimad ja kõige kallimad. Selles järgib lihtne Roosipärja palve inimelu rütmi.5
Nende sõnadega, kallid vennad ja õed, seadsin ma sisse minu pontifikaadi esimese aasta Roosipärja igapäevases rütmis. Täna, alustades kahekümne viiendat aastat minu teenistuses Peetruse ametijärglasena, soovin teha sedasama. Kui palju armuande olen ma nende aastate vältel pälvinud Pühimalt Neitsilt Roosipärja kaudu! Magnificat anima mea Dominum! Ma soovin tõsta oma tänu Issanda poole tema Pühima Ema sõnastuses, kelle kaitse alla olen usaldanud oma Peetrust järgiva teenimisameti: Totus Tuus!
Oktoober 2002 - Oktoober 2003: Roosipärja aasta
3. Seetõttu, jätkates oma apostellikus kirjas Novo Millennio Ineunte avaldatud mõtteid, kus ma peale Juubeliaasta kogemusi kutsusin Jumala rahvast üles "taasalustama Kristuses",6 olen tundnud tarvidust pakkuda järelemõtlemist Roosipärja üle teatava mariaanliku kokkuvõttena sellele kirjale ning üleskutsena süvenevalt mõtiskleda Kristuse palge üle tema Pühima Ema osaduses ja koolituses. Roosipärja retsiteerimine pole midagi muud kui süvenev mõtiskelu koos Maarjaga Kristuse palge üle. Rõhutamaks teatud viisil seda üleskutset, mida ajendab eelmainitud Leo XIII ringkirja tulevane 120. aastapäev, soovin ma südamest, et selle aasta vältel asetataks Roosipärjale erilist rõhku ning edendataks selle lugemist mitmelaadsetes kristlikes kogukondades. Seetõttu kuulutan ma oktoobrist 2002 kuni oktoobrini 2003 kestva aja Roosipärja Aastaks.
Ma usaldan selle pastoraalse ettepaneku iga kirikliku koguduse initsiatiivi hooleks. Minu kavatsus ei ole mitte tõkestada, vaid täiustada ja ühtlustada erilaadsete koguduste pastoraalseid tulevikuplaane. Olen kindel, et see ettepanek leiab innukat ja lahket vastuvõttu. Roosipärg, taasomandanud täie tähenduse, avab tee kristliku elu südamesse; see palve pakub tuttavat, kuid siiski viljakat vaimset ja kasvatuslikku võimalust isiklikeks süvamõtiskluste, Jumala Rahva jõudude koondamise ja rõõmusõnumi uue kuulutuse tarbeks. Mul on heameel seda taas kord kinnitada ühe teise aastapäeva rõõmsa meenutuse puhul - see on neljakümne aasta möödumine Teise Vatikani Oikumeenilise Kirikukogu avamise päevast 11. oktoobril 1962, mis oli "suur arm," mille Jumala Vaim on kirikule osutanud meie ajastul.7
Vaidlusalune Roosipärg
4. Minu ettepaneku ajakohasus on mitmete asjaolude tõttu ilmne. Need on esiteks tungiv vajadus lahendada vaidlusi Roosipärja üle, kuna valitseb oht seda käesolevas teoloogilises ja ajaloolises kontekstis alaväärtustada ning seega mitte enam õpetada noorematele põlvkondadele. Leidub mõningaid, kes arvavad, et liturgilise jumalateenistuse keskse osakaaluga, nagu seda õigesti määratles II Vatikani kirikukogu, kaasneb vältimatult vähema tähtsuse omistamine Roosipärjale. Kuid nagu paavst Paulus VI juba on selgitanud, see palve ei vastandu liturgiale, vaid koguni toetab seda vankumatult, kuna Roosipärga võib mõista parima võimaliku sissejuhatusena liturgiasse ning selle usu vaimus kajastusena, mis võimaldab inimestel täielikumalt ja süvenenumalt selles osaleda ning lõigata liturgia vaimseid vilju oma igapäevases elus.
Vahest leidub neidki, kes kardavad, et Roosipärja palvetamises on midagi mitteoikumeenilist selle palve eriomaselt mariaanliku iseloomu tõttu. Kuid Roosipärg kuulub kindlalt Jumalaema niisuguste austamisvormide hulka, mida II Vatikani kirikukogu kirjeldab nõnda: kristliku usu kristoloogilisse keskmesse suunatud usuharduse avaldused niisuguses vormis, et "kui Ema austatakse, siis Poega... korrakohaselt tundes, armastades ja pühitsedes".8 Kui Roosipärg on õigel viisil taas ellu toodud, siis on see oikumeeniale abiks ja kindlasti mitte takistuseks!
Tee sisekaemusele
5. Kuid peamine põhjus tungival õhutusel Roosipärja palvetamise kasuks on, et Roosipärja näol on meil tegu kõige tõhusama vahendiga usklike seas kristlikule müsteeriumile sisekaemuses pühendumise juurutamisel, mida olen soovitanud apostellikus kirjas Novo Millennio Ineunte kui võltsimatut "harjutust pühaduses": "Kõige enam on vaja kristlikku elu, mis on eeskätt eritletud palvetamise kunstis".9 Kuivõrd tänapäevane kultuur, koguni keset niivõrd palju viiteid vastupidises suunas, on uue vaimsusele kutse õidepuhkemise tunnistajaks, ühtlasi ka tänu teiste usundite toimele, on praegusel ajal tungivamalt kui iganes vaja, et meie kristlikud kogudused muutuksid "ehtsateks palvekoolideks."10
Roosipärg kuulub kõige peenemate ja auväärsemate kristliku mõtteharjutuse traditsioonide hulka. Väljakujunenuna õhtumaises kirikus on see tüüpiline meditatiivne palve, millele mõneti vastab "südamepalve" ehk "Jeesuspalve," mis juurdus hommikumaise kiriku pinnases.
Palve rahu ja perekonna eest
6. Roosipärja taaselustamise muudavad ajakohaseks samuti mitmed ajaloolised asjaolud. Neist tähtsaim on paluda Jumalat, et Ta kingiks meile rahu. Palju kordi on minu eelkäijad ja mina rõhutanud selle palve tähtsust palvena rahu eest. Aastatuhande hakul, mille alguses toimusid 11. septembri 2001 kohutavad rünnakud, uuel aastatuhandel, mis iga päev mitmes maailmajaos näeb aina uut verevalamist ja vägivalda, tähendab Roosipärja taasavastamine süüvimist Kristuse müsteeriumi sisekaemusse, kuna Kristus on "meie rahu", kuivõrd ta on "mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu" (Ef 2:14). Järelikult ei saa inimene lugeda Roosipärga tundeta, et ta on kaasa haaratud selgest pühendumuslikust ülesandest rahule kaasa aidata, seda eriti Jeesuse maal, mis endist viisi kibedalt kannatab ning on endist viisi lähedane iga kristlase südamele.
Samalaadne tarvidus pühendumuse ja palve järele kerkib esile seoses teise tänapäeval kriitilise teemaga, milleks on perekond, ühiskonna algrakuke, mida kasvavalt ohtu seavad lagunemise jõud nii ideelisel kui praktilisel tasandil, sundides meid kartma selle alustpaneva ja asendamatu institutsiooni tuleviku üle ning ühes sellega ühiskonna tuleviku üle tervikuna. Roosipärja palvetamise taaselustamine kristlikes perekondades, arvesse võttes perekonna laiemat pastoraalse teenistuse ülesannet, oleks tõhus abivahend selle meie ajastule omase kriisi hävitavatele mõjudele vastu astumisel.
"Vaata, see on su ema!" (Jh 19:27)
7. Mitmed märgid osutavad, et tänapäevalgi igatseb Pühim Neitsi sama palve läbi ellu tuua emalikku hoolt, mille alla armastatud jüngri isikus usaldas Lunastaja kõik Kiriku pojad ja tütred: "Naine, vaata, see on sinu poeg!" (Jh 19:26). Meile on hästi teada juhud üheksateistkümnendast ja kahekümnendast sajandist, mil Kristuse ema oma ligiolu tunda andis ja oma hääle kuuldavaks muutis, et Jumala rahvast julgustada seda sisekaemuslikku laadi palvet lugema. Mainiksin siinkohal, suure mõju tõttu, mida need on kristlastele avaldanud ning Kirikult saadud ametliku tunnustuse tõttu Jumalaema ilmumisi Lourdes?is ja Fatimas; 11 neid pühamuid külastavad jätkuvalt suured palverändurite hulgad, lohutust ja lootust otsides.
Tunnistajate jälgedes
Võimatu on loetleda kõiki pühasid, kes on Roosipärjas avastanud eheda arengutee pühaduses. Olgu nimetatud vaid püha Louis Marie Grignion de Montfort, kes on Roosipärja kohta suurepärase raamatu kirjutanud,12 ning meile lähemast ajast Padre Pio Pietrelcina?st, keda mul hiljaaegu oli rõõm pühakuks kuulutada. Roosipärja ehtsa apostlina kandis erilisi vaimuande õnnis Bartolo Longo. Tema tee pühadusele rajanes südame sügavuses kuuldud sõnumil: "Iga inimene, kes Roosipärja palvet levitab, saab päästetud!"13 Selle tulemusel ehitas ta Roosipärja Jumalaemale pühitsetud kiriku Pompejisse, antiikaegse linna varemete lähedale; linna, mis vaevalt võis kuulda Kristuse kuulutust enne, kui mattus Vesuuvi tulepurske tuha alla 79. aastal pKr, kuni ta sajandeid hiljem välja kaevati, et ta muistse kultuuri valgusest ja varjudest tunnistust annaks. Oma elutöö ja eriti "Viieteistkümne laupäeva" harjutustega kuulutas Bartolo Longo Roosipärja palve Kristuse-keskset ja sisekaemuslikku olemust, saades selleks tublit julgustust ja toetust Leo XIII-ndalt, "Roosipärja paavstilt."
I PEATÜKK
SISEKAEMUSES KOOS MAARJAGA JEESUST OTSIDES
Päikesena kiirgav pale
9. "Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike" (Mt 17:2). Evangeeliumi jutustust Kristuse muutmisest, milles kolm apostlit, Peetrus, Jaakobus ja Johannes astusid Lunastaja ilusse, võib mõista kristliku sisekaemuse eeskuju ning võrdpildina. Tõsta pilk Kristuse palgele, tunda ära selle müsteerium keset igapäevaseid toimetusi ja inimelu kannatusi ning siis hoomata jumalikku auhiilgust varjamatult ilmnemas ülestõusnud Issandas, kes istub Isa paremal käel: see on iga Kristuse järgija ülesanne ning seetõttu meie kõigi ülesanne. Kristuse palgesse sisekaemuses süüvides muutume avatuks, et Kolmainu müsteeriumi vastu võtta, aina uuena kogedes Isa armastust ning heameelt tundes Püha Vaimu rõõmus. Siis käivad meie kohta püha Pauluse sõnad: "Meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim" (2Kr 3:18).
Maarja, sisekaemuse eeskuju
10. Kristliku sisekaemuse võrreldamatu eeskuju on Maarja. Eriomasel viisil kuulub Poja pale ka Maarjale. Tema emakojas sai Kristus endale kuju ning päris temalt inimnäolisuse; ja see asjaolu osutab veelgi olulisemale vaimsele sarnasusele. Keegi pole end pühendanud süvamõtisklustele Kristuse palge üle nii jäägitult kui Maarja. Tema südame silmad pöördusid Kristuse poole juba ingli kuulutuse ajal, kui Kristus saadi Püha Vaimu väes. Järgnevatel kuudel hakkas Maarja tajuma tema ligiolu ning aimama ta palgejooni. Viimaks Petlemmas sünnitades tohtisid Maarja silmad Poega vaadelda, kui ta "mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime" (Lk 2:7).
Seejärel ei lahkunud Maarja pilk täis jumaldavat austust ja imetlust hetkekski Jeesuselt. Vahel on see pilk usutlev nagu poisslapse Jeesuse leidmise puhul templist: "Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud?" (Lk 2:48); alati on see pilk läbinägev - see pilk on suuteline sügavalt mõistma Jeesust kuni tema varjatud tundmuste tajumuse ning ta otsuste ennetuseni nagu Kaana pulmas (vt Jh 2:5). Ajuti on see pilk kurbusest tulvil, seda iseäranis Jeesuse risti all seistes, kus Maarja end vaimusilmas näeb taas end sünnitava emana, kuna Maarja mitte üksnes elas läbi oma Poja kannatuse ja surma, vaid ta päris samas ka uue poja armastatud jüngri näol (vt Jh 19:26-27). Ülestõusmispüha koidikul kiirgab ta pilk surnuist ülestõusmise rõõmu ning viimaks Nelipühi päeval leegitseb ta silmavaade Vaimu väljavalamisest (vt Apt 1:14).
Maarja mälestused
11. Kogu Maarja elu vältel oli ta pilk kinnistunud Kristusse, kalliks pidades iga Ta sõna: "Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames." (Lk 2:19, vt 2:51). Mälestus Jeesusest oli jäädvustununa ta südamesse lakkamatult ühes temaga, juhtides teda mitmesugust laadi hetkede üle oma elus, mis sai veedetud Poja kõrval. Mõnes mõttes said need mälestused tema elu "Roosipärjaks," mida Maarja hetkekski katkestamata palvetas läbi kogu oma maise elu.
Koguni nüüd, keset taevase Jeruusalemma rõõmurikkaid ülistuslaule jäävad Maarja tänu ja kiituse põhjused muutumatuks. Need hingestavad tema emalikku hoolitsust palverännaku rajal kulgeva Kiriku eest, milles ta jätkuvalt annab edasi oma isiklikku tunnistust evangeeliumist.
Lakkamatult seab Maarja usule truuks jäänute silme ette oma Poja "müsteeriume" tungivas igatsuses, et sisekaemuses nende müsteeriumide üle vabaneb kogu nende lunastav vägi. Roosipärga retsiteerides astub kristlik osaduskond ühendusse Maarja mälestustega tema sisekaemuslikus vaates.
Roosipärg, sisekaemuslik palve
12. Roosipärg, nimelt seetõttu, et ta Maarja isikliku kogemusega alguse saab, on ülikaunis sisekaemuslik palve. Ilma niisuguse sisekaemusliku ehk kontemplatiivse mõõtmeta kaotaks Roosipärg oma tähenduse, nagu otsesõnu osundas paavst Paulus VI: "Ilma sisekaemuseta on Roosipärg ihu ilma hingeta, ning selle retsiteerimisega kaasneb oht manduda teatud lausete mehaaniliseks korrutamiseks, eirates Kristuse manitsussõnu: "Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu" (Mt 6:7). Roosipärja palve lugemise seesmine loomus nõuab aeglast rütmi ning viivitust siirdumisel mõttelt mõttele, mis aitab inimesel mediteerida Issanda elu saladuste üle nagu nähtuna selle naise silme läbi, kes Issandale kõige lähemal seisis. Nimelt niisugusel viisil astuvad varjatusest välja nende saladuste hoomamatud rikkused."14
Mõttekas on peatuda selle Paulus VI sügava sisuavanduse ees, et ilmsiks saaksid Roosipärja teatavad aspektid, mis kindlalt tõendavad, et tegu on Kristuse-keskse sisekaemuse erivormiga.
Ühes Maarjaga Kristust meenutades
13. Maarja sisekaemus on eeskätt meenutamine. Meil on tarvis mõista seda sõna tema piibellikus tähenduses (zakar) kui lunastusloos Jumala poolt maailmas korda saadetud tööde ligiolevaks muutmist. Piibel aruanne lunastusliku loomuga sündmustest, mis tipnevad Kristuse isikus. Need sündmused ei kuulu üksnes "eilsesse päeva," neil on samaväärne osakaal lunastuse "käesolevas hetkes." Niisugune praeguseks muutmine leiab aset eeskätt liturgias: see, mille Jumal sajandeid tagasi korda saatis, mõjutas sügavalt mitte üksnes nende sündmuste vahetuid tunnistajaid; jätkuvalt haaravad need sündmused oma armukingitustega kõigi ajastute inimesi. Mõningal määral on see tõde kehtiv kõigi lähenemiste korral neile sündmustele õiges meelsuses: usu ja armastuse vaimus "meeles kandmine" on ühtlasi avatud olek armu suhtes, mille Kristus meile võitis oma elu, surma ja ülestõusmise müsteeriumides.
Järelikult, taaskinnitades ühes Vatikani II Kirikukoguga, et liturgia kui Kristuse preesterliku teenimisameti täidesaatmine ning avaliku jumalateenistuse toiming on tipp, mille poole Kiriku tegevus on suunatud ning allikas, millest kogu selle vägi lähtub",15 et vaimne elu "ei ole piiritletud üksnes osalemisega liturgias. Kristlased, kuigi nad on kutsutud palvetama ühiselt, peavad ühtlasi tõmbuma oma tubadesse, et palveid Isa poole saata salajas (vt Mt 6:7); tõepoolest, vastavalt apostlite õpetusele, peavad nad palvetama lakkamatult (vt. 1 Ts 5:17)".16 Talle eriomases laadis on Roosipärg selle "lakkamatu" palve mitmelaadse panoraami üks osa. Kui liturgia Kristuse ja Kiriku toiminguna lunastav toiming par excellence (iseäranis, sõna otseses mõttes), Kristuse üle meditatsioonina ühes Maarjaga, teatav lunastuslik sisekaemus. Süüvimise läbi Lunastaja elu saladustesse kindlustab Roosipärg, et kõik, mida ta on korda saatnud ning mida liturgia ligiolevaks muudab, juurdub sügavalt ning vormib meie olemist.
Kristuse tundma õppimine Maarjalt
14. Kristus on ülim õpetaja, ilmutaja ning ilmutatu ühteaegu. Küsimus ei seisne üksnes selle omandamises, mida ta õpetas, vaid tema tundmaõppimises. Kas on meil selles suhtes Maarjast paremat õpetajat. Puhtvaimsest seisukohast on Vaim seesmine õpetaja, kes juhib meid Kristuse täie tõe juurde (Jh 14:26; 15:26; 16:13). Ent loodud olendite hulgas ei tunne keegi Kristust paremini kui Maarja; keegi ei saa meid tema saladuse sügavama teadmuse juures paremini juhendada kui tema Ema.
Esimene Jeesuse "imetäht" - vee veiniks muutmine Kaana pulmas - annab Maarjale selgelt õpetajaliku ilme, kui ta ärgitab teenijad tegema, mida Jeesus käsib (vt Jh 2:5). Võime kujutleda, et samamoodi toimis ta jüngritega peale Jeesuse taevaminekut, kui ta nende seltsi asus Püha Vaimu oodates ning toetades jüngreid nende esimeses ettevõtmises. Roosipärjas nende sündmuste üle mõtisklemine Maarjaga ühenduses on võimalus õppida temalt "lugema" Kristust, avastada ta saladusi ning mõista ta sõnumit.
Maarja õppetunnid on tõhusamad, kui võtame arvesse, et ta õpetab Püha Vaimu andide meie jaoks küllusliku edasiandmise nimel, ka siis, kui ta pakub meile omaenese "usulise palverännaku" võrreldamatu näite.17 Kui sisekaemuslikult juurdleme iga sündmuse üle tema Poja elus, kutsub ta meid toimima nõnda nagu ta ise toimis ingli kuulutamise puhul: alandlikus meeles esitama küsimusi, mis meid valgusele avavad, et võiksime ustavas kuulekuses jõuda kokkuvõtteni: "Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi" (Lk 1:38).
Ühes Maarjaga Kristusega sarnastumine
15. Kristlikku vaimuelu iseloomustab õpilaste pühendumuslik tahe aina täielikumalt sarnastuda oma Meistriga. (vt Rm 8:29; Fl 3:10,12). Püha Vaimu väljavalamisega ristimisel istutatakse uskuv inimene nagu oks viinapuu külge, kes on Kristus (vt Jh 15:5) ning teeb temast Kristuse müstilise ihu liikme (vt 1Kr 12:12; Rm 12:5). See algne ühtsus nõuab kummatigi üha edasiarenevat sarnastumist, mis kasvavalt vormib õpilase toimimist kooskõlas Kristuse "meelega": "Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses" (Fl 2:5). Apostli sõnade kohaselt oleme me kutsutud "rõivastuma Issanda Jeesuse Kristusega (vt Rm 13:14; Gl 3:27).
Roosipärja vaimsel teekonnal, mis rajaneb lakkamatul sisekaemusel - ühes Maarjaga - Kristuse palge üle, taotletakse seda temaga sarnastumise nõudlikku ideaali seostuse läbi, mida võime kirjeldada sõpruse mõistete abil. Seeläbi oleme suutelised loomulikult sisenema Kristuse ellu ning nõnda nagu jagaksime tema sügavamaid tundeid. Seda silmas pidades on kirjutanud õnnis Bartolo Longo: "Just nagu kahel sõbral, kes sageli üksteise seltsis viibivad, kalduvad arenema sarnased kombed, nõnda ka, arendades usalduslikku suhtlust Jeesuse ja Pühima Neitsiga, Roosipärja saladuste üle mediteerides ning Pühimas Armulauaosaduses sarnast elu elades, võime me muutuda, niipalju kui meie madalus võimaldab, nende sarnasteks ning neilt ülimatelt eeskujudelt õppida alandlikkuse, kasinuse, siivsuse, kannatlikkuse ja täiuslikkuse elu."18
Seesuguse sarnastumise käigus Kristusega Roosipärjas, usaldame end erilisel viisil Pühima Neitsi emaliku hoole alla. Tema, kes on nii Kristuse Ema kui Kiriku liige, tegelikult tema "esmatähtis ning ühtekokku ainuke liige",19 on samas "Kiriku Ema". Sellisena toob ta aina ilmale lapsi Poja müstilise ihu jaoks. Seda saadab ta korda oma eestkoste läbi, paludes Vaimu ammendamatut väljavalamist nende peale. Maarja on Kiriku emaduse täiuslik kehastus.
Roosipärg kannab meid müstilisel kombel Maarja juurde, kes on hõivatud inimese Kristuse üleskasvatamisega tema Naatsareti kodus. See lubab tal meid kasvatada ja suunata sama hoolega, kuni Kristus "meie sees saab kuju." Maarja seesugune osatähtsus, mis on jäägitult rajatud Kristusele, ning Kristusele allutatud väljajäteteta, "ei ähmasta ega vähenda mingil moel Kristuse üht ja ainust vahendajatööd, vaid võimendab selle väge".20 II Vatikani Kirikukogu on väljendanud seda vaimuvalgustavat põhimõtet, mida ma olen jõuliselt kogenud omaenda elus ning mis on minu piiskopliku deviisi aluseks: Totus Tuus!21 See deviis on muidugi inspireeritud püha Louis Marie Grignion de Montfort?i õpetusest, kes järgmiste sõnadega selgitas Maarja osatähtsust meie Kristusega sarnastumise käiku: Meie täiuslikuks saamine tervikuna seisneb Jeesuse Kristusega sarnastumises, temaga ühinemises ja temas pühitsemises. Seega on kõigist vagaduse vormidest kahtlemata kõige täiuslikum niisugune, mis sarnastab, ühitab ja pühitseb meid kõige täiuslikumalt Jeesuses Kristuses. Ja kuivõrd Maarja on kõigist loodud olenditest Jeesuse Kristusega kõige sarnastatum, siis järelikult kõigist vagaduse vormidest selline, mis kõige enam pühitseb ja sarnastab inimhinge meie Issandaga, on pühendumus Maarjale, tema Pühimale Emale, ning mida enam on inimhing talle pühendunud, seda enam pühendub ta Jeesusele Kristusele".22 Mitte kusagil mujal peale Roosipärja ei ilmuta Jeesuse ja Maarja elud end sel viisil ühtepõimununa. Maarja elab ainult Kristuses ja Kristusele!
Ühes Maarjaga Kristuse poole palvetamine
16. Jeesus kutsus meid Jumala poole pöörduma püsivuse ja kindla teadmisega, et meid kuulda võetakse: "Paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile avatakse" (Mt 7:7). Selle palve väelisuse taga seisab Isa headus, kuid ka Kristuse enese vahendus (vt 1Jh 2:1), kuid ka Püha Vaimu töö, kes "kostab meie eest" vastavalt Jumala tahtele (vt Rm 8:26-27). Sest "me ju ei tea, kuidas palvetada nõnda nagu peab" (Rm 8:26) ning mõnikord ei võeta meid kuulda, sest "me palume vääralt" (vt Jk 4:2-3).
Palve toetuseks, mida Kristus ja Püha Vaim põhjustavad tõusma meie südameis, sekkub Maarja oma emaliku eestkostega. "Kiriku palvet hoiab alal Maarja palve."23 Kaana pulma puhul näitab evangeelium meile selgesti Maarja eestkoste jõudu, kui ta Jeesusele inimeste vajadused teatavaks teeb: "Neil ei ole veini" (Jh 2:3).
Roosipärg on nii meditatsioon kui harras palve. Tungiv palve Jumalaema poole rajaneb usalduslikkusel, et tema emalik eestkoste suudab ammutada Poja südamest kõik. Maarja on "kõigeväeline armus," kui tarvitada õndsa Bartolo Longo julget väljendust tema Hardas palves Jumalaema poole25, mida tuleb õigesti mõista. Tegu on veendumusega, mis evangeeliumist alguse saanuna on kristlaskonna kogemuses aina kindlamaks kasvanud. Poeetide kuningas Dante väljendab seda imepäraselt püha Bernhardi laulusõnades: "Jumalaema, sa oled nii võimas ja vägev, et kes iganes armu igatseb sinu poole pöördumata, selle igatsus peab lendama tiivutult".26 Kui me roosipärjas esitame oma hardad palved ühes Maarjaga, Püha Vaimu pühamuga (vt Lk 1:35), kostab ta meie eest Isa ees, kes teda armuga täitis, ning Poja ees, kes tema üsast on sündinud, palvetades ühes meiega ja meie eest.
Ühes Maarjaga Kristust kuulutades
17. Samas on Roosipärg kuulutuse ja kasvava teadlikkuse rada, milles Kristuse müsteeriumi esitatakse üha uuesti ja uuesti kristliku kogemuse erinevatel tasanditel. Selle esituse vorm on palveline ja sisekaemuslik, mis on suuteline kristlasi Kristuse südame eeskujul kujundama. Kui Roosipärja palve lugemine ühendab endas kõiki tõhusaks meditatsiooniks vajalikke elemente, eriti selle ühisel retsiteerimisel kogudustes ja pühamutes, võib ta osutuda tõhusaks kateheetiliseks võimaluseks, mille eeliseid hingekarjased võivad kasutusele võtta. Ka sellisel viisil jätkab Jumalaema oma Kristuse kuulutamise tööd. Roosipärja ajaloost on teada, kuidas seda palvet tarvitasid iseäranis dominikaanid väärõpetuste leviku tõttu Kirikule rasketel aegadel. Tänapäeval seisame silmitsi uute väljakutsetega. Miks ei tohiks me veel kord Roosipärja poole pöörduda samas usus nagu need, kes käisid meie eel? Roosipärg on säilitanud kogu oma väe ning on praegugi äärmiselt hinnaline pastoraalne varamu iga hea kuulutaja teenistuses.
II PEATÜKK
KRISTUSE SALADUSED
JUMALAEMA SALADUSED
Roosipärg, "evangeeliumi lühikokkuvõte"
18. Ainus tee lähenemisel sisekaemuslikule mõtisklusele Kristuse palge üle on Vaimus kuulata Isa häält, kuivõrd "keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa" (Mt 11:27). Kaisarea Filipis vastas Jeesus Peetruse usutõotusele nõnda, et osutas kätte allika, kust pärineb tema isiku niisugune selge äratundmine: "Seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas" (Mt 16:17). Vajalik on seega ilmutus kõrgemalt poolt. Selle ilmutuse pälvimiseks on vältimatult nõutav täie tähelepanuga kuulatamine: "Üksnes vaikuse ja palve kogemine pakub soodsat pinnast selle müsteeriumi ehtsa, ustava ja püsiva teadmuse kasvamise ja arenemise tarvis".27
Roosipärg on üks neist traditsioonilise kristliku palve radadest, mis juhivad sisekaemusliku mõtiskluseni Kristuse palge üle. Paavst Paulus VI kirjeldas seda sõnadega: "Nagu ka evangeelne palve, keskendunud lunastava lihakssaamise müsteeriumile, on Roosipärg selgelt kristoloogilise suunitlusega palve. Tegelikult muutub selle kõige iseloomulikum element, litaaniataoline, järjestikune Ole tervitatud, Maarja iseendast lakkamatuks Kristuse ülistuseks, kes tähtsaimana viibib kohal nii ingli kuulutuses kui Ristija Johannese ema tervituses: "Õnnistatud on sinu ihu vili" (Lk 1:42). Siit edasi minnes võime öelda, et järjestikune Ole tervitatud, Maarja rajab lõime, millesse on põimitud saladuste sisekaemused. Jeesus, keda meenutab iga Ole tervitatud, Maarja, on sama Jeesus, kes saladuste järjestuses ilmub meie ette kord Jumala Pojana, kord Neitsi Pojana".28
Soovituslik lisandus traditsioonilisele vormile
19. Kristuse elu paljudest müsteeriumidest on vaid mõned leidnud koha Roosipärja palve vormis, mis sellisena on saanud üldiselt tunnustatuks Kiriku heakskiiduga pitserdatuna. Antud valiku määras palve algne vorm, mille aluseks oli number 150, psalmide arv Taaveti laulude raamatus.
Siiski arvan, et Roosipärja kristoloogilise süvatähenduse täielikuma väljatoomise otstarbel oleks sobilik teha lisandus traditsioonilisele vormile, mis üksikisikutele ja kogudustele teatud vabadusi jättes laiendaks palvet niiviisi, et sellesse oleks kaasatud Kristuse avaliku teenimisameti saladused tema ristimise ja ristikannatuste vahelisel ajal. Nendes saladustes mõtiskleksime sisekaemuslikult Kristuse isiku kui jumaliku ilmutuse tähtsate aspektide üle. Isa armsa Pojana tunnustatuna ristimisel Jordani jões, kuulutab Kristus ette tulevast Kuningriiki, annab sellest tunnistust oma tegevusega ja teeb teatavaks selle nõudmised. Tema avaliku teenistuse aastate vältel ilmutab Kristuse saladus end kõige ilmsemalt valguse müsteeriumina: "Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus" (Jh 9:5).
Järelikult selleks, et Roosipärg saaks veel täielikumalt "evangeeliumi lühikokkuvõtteks," oleks sobilik pärast Kristuse lihakssaamise ja varjatud aastate üle mõtisklemist (rõõmurikkad saladused) ning enne keskendumist tema kannatustele (valurikkad saladused) ja ülestõusmise võidurõõmule (aurikkad saladused) tegelda meditatsiooniga Kristuse avaliku teenimisameti teatavate eriliste hetkede üle (valguse saladused). Nende uute müsteeriumide lisamine, mis palve traditsioonilise vormi ühtki olemuslikku osa ei alaväärista, on mõeldud sellele palvele uut elu andma ning sütitama elavamat huvi Roosipärja asendi vastu kristlikus vaimuelus eheda teena Kristuse südame sügavustesse, rõõmu ja valguse, kannatuse ja auhiilguse ookeani.
Rõõmurikkad saladused
20. Esimest viit kümnendit, "rõõmurikkaid saladusi", märgib lihakssaamise sündmusest kiirgav rõõm. See saab ilmsiks juba esimeses saladuses, ingli kuulutuses, kus ingel Gabrieli tervitus Naatsareti Neitsile on seostatud üleskutsega kogeda messiaanlikku rõõmu: "Rõõmutse, Maarja". Lunastuslugu ja mõnes mõttes kogu maailma ajalugu on selle tervituse kui keskme ümber koondunud. Kui Isa tahtmine on ühendada kõik Kristuses (vt Ef 1:10), siis on universum tervikuna mingil kombel puudutatud sellest jumalikust soosingust, millega Isa Maarja peale vaatab ning ta oma Poja Emaks teeb. Inimkond tervikuna on omakorda hõlmatud Maarja lausungis Fiat! (Saagu nii!), milles ta varmalt nõustub Jumala tahtega.
Juubeldav rõõm on põhiline elamus Eliisabetiga kohtumise stseenis, kui Maarja hääle kõla ning Kristuse ligiolu tema üsas paneb Johannese "rõõmust hüppama" (vrd Lk 1:44). Rõõmutsemine täidab ka Petlemma sündmust, mil jumaliku lapse, maailma Lunastaja sündi kuulutab inglite laul ning sellest annavad teatust karjased kui "suure rõõmu kuulutusest" (Lk 2:10).
Viimased kaks saladust, ehkki rõõmsat meeleolu säilitades, vihjavad juba tulevasele draamale. Jeesuse esitlemine templis ei väljenda üksnes rõõmu lapse õnnistamise üle ja vana Siimeoni heameelt, vaid sisaldab ka ettekuulutust, et Kristus on seatud "paljudele languseks ja tõusuks Iisraelis" ning et mõõk läbistab tema ema hinge (vrd Lk 2:34-35). Rõõmuga segatud ärevus märgistab viiendat saladust, kaheteistkümne-aastase Jeesuse leidmist templist. Siin ilmutab ta end oma jumalikus tarkuses, kuulates ning küsimusi esitades juba tegelikult sellena, kes "õpetab." Selle saladuse ilmsikstulek Poja puhul, kes on tervenisti pühendunud Isa eesmärkidele, kuulutab evangeeliumi radikaalset loomust, milles koguni lähimad inimsuhted seatakse vaekausile Kuningriigi absoluutsetest nõuetest lähtuvalt. Maarja ja Joosep, "kohkunud ja ärevil," "ei mõistnud" tema sõnu (Lk 2:50).
"Rõõmurikaste" saladuste üle mediteerimine tähendab seega sisenemist kristliku rõõmu ülimatesse põhjustesse ja sügavamasse sisusse. Tegemist on keskendumisega lihakssaamise saladuse tegelikkusele ning lunastava kannatuseloo veel hämarale eelaimusele. Maarja juhib meid avastama kristliku rõõmu saladust, meenutades meile, et ristiusk on esmalt ja eelkõige euangelion, rõõmusõnum, mille süda ja sisu tervikuna on Jeesuse Kristuse isik, lihaks saanud Sõna, ainus maailma Lunastaja.
Valgusrikkad saladused
Edasi minnes Jeesuse lapsepõlve ning Naatsaretis veedetud varjatud elu juurest tema avaliku elu juurde, toob meie kontemplatsioon meid niisuguste saladusteni, mida erilisel viisil võime nimetada "valgusrikasteks saladusteks." Kahtlemata on Kristuse müsteerium tervikuna nimelt valguse saladus. Tema on "maailma valgus" (Jh 8:12). Kuid see tõde kerkib erilisel moel esile tema avaliku elu aastatel, mil ta kuulutab Kuningriigi rõõmusõnumit. Ette pannes kristlikule osaduskonnale viit olulist hetke - "valgusrikkaid" müsteeriume - sellest Kristuse elukäigu osast, arvan ma, et üksikult eraldada oleks sobilik järgnevaid: (1) Jeesuse ristimine Jordani jões, (2) enese ilmutamine Kaana pulmas, (3) Jumala Kuningriigi kuulutus ühes üleskutsega pöördumisele, (4) Kristuse muutmine, ning (5) armulaua seadmine Paasapüha müsteeriumi väljendusena.
Kõik need saladused on Kuningriigi ilmutuse ligiolevaks saamine Jeesuse enese isikus. Ristimine Jordani jões on eeskätt valguse müsteerium. Siin, kui Kristus vette laskub, süütu, kes saab "patuks" meie eest (vt 2Kr 5:21), avanevad taevad ning Isa hääl kuulutab ta oma armsaks Pojaks (vrd Mt 3:17 ja sarnased), kuna aga Vaim laskub tema peale ning seab ta valmis ülesandeks, mida ta täitma on määratud. Veel üks valguse saladus on esimene tunnustäht, antud Kaanas (vt Jh 2:1-12), mil Kristus muudab vee veiniks ja avab õpilaste südamed usule tänu Maarja sekkumisele, kes on usklike seast esimene. Järgmine valguse saladus on Jeesuse jutlus, millega ta kuulutab Kuningriigi tulekut, kutsub üles pöörduma (vrd Mk 1:15) ning andestab patud kõigile, kes talle alandlikus usalduses lähenevad (vrd Mk 2:3-13; Lk 7:47- 48): see on teenimisameti seadmine halastuses, mida ta jääb toimetama maailma lõpuni iseäranis Meeleparanduse Sakramendi läbi, mille ta Kirikule on usaldanud (vrd Jh 20:22-23). Sõna otseses mõttes valguse müsteerium on Jeesuse muutmine, mis pärimuse kohaselt toimus Tabori mäel. Jumala auhiilgus kiirgab Kristuse palgeilt, kui Isa käsib rabatud apostlitel "teda kuulata" (vrd Lk 9:35 ja sarnased) ning ühes temaga olla valmis läbi elama kannatuste agooniat, et ühes temaga jõuda ülestõusmise rõõmusse ning Püha Vaimu läbi uueks muudetud ellu. Viimane valgusrikas saladus on armulaua seadmine, milles Kristus ohverdab oma ihu ja vere toiduna leiva ja veini kujul ning kinnitab oma armastust inimkonna vastu "lõpuni" (Jh 13:1), sest inimkonna lunastuseks ohverdab ta iseennast.
Neis saladustes, Kaana pulma imetegu välja arvatud, jääb Maarja tagaplaanile. Evangeeliumid annavad üksnes põgusaid vihjeid tema ajutisele ligiolule Jeesuse jutluse vältel (vrd Mk 3:31-5; Jh 2:12) ning nad ei ütle, et Maarja viibis viimsel õhtusöömaajal või armulaua seadmisel. Kuid siiski tema Kaanas omandatud osatähtsus saadab Jeesust mingil moel läbi kogu tema avaliku tegevuse. Isa otsene ilmutus Jordani jões ristimisel, mida kajana kordab Ristija Johannes, on Kaana imeteo puhul seatud Maarja huulile ning sellest saab tähtis emalik nõuanne, millega Maarja pöördub Kiriku poole kõigil ajastutel: "Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!" (Jh 2:5). See soovitus on sünnis sissejuhatus Jeesuse avaliku tegevuse sõnadele ja tegudele ning sellest saab mariaanlik alus kõigile "valgusrikastele saladustele."
Valurikkad saladused
22. Evangeeliumid omistavad suurt kaalu Kristuse valurikastele saladustele. Algusest peale on kristliku vagaduse vormid, iseäranis paastuaja Ristitee keskendunud Kristuse passiooni üksikutele momentidele, taibates, et siin leidub Jumala armastuse ilmutuse kulminatsioon ning meie lunastuse läte. Roosipärg valib kannatusloost teatavad hetked, kutsudes usklikke neisse sisekaemuslikult süüvima oma südameis ning neid eneste jaoks elavaks tegema. Järjestikused meditatsioonid algavad Ketsemanist, kus Kristus kogeb ränka ahastust Isa tahte ees, mille vastu nõder liha tunneb kiusatust mässu tõsta. Seal põrkab Jeesus kokku kõigi kiusatustega ning seisab silmitsi inimkonna kõigi pattudega selleks, et Isale öelda, "Sündigu sinu ja mitte minu tahtmine" (Lk 22:42 ja sarnased). Nimelt see Jeesuse jah-sõna pöörab vastupidiseks meie esmaste esivanemate "ei" Eedeni aias. Ning seesuguse Isa tahtele ustavaks jäämise hind tehakse meile selgeks järgnevates saladustes: Jeesust piitsutatakse, kroonitakse okaskrooniga, ta peab risti kandma ja ristil surema; Issand on heidetud kõige alandavamatesse kannatustesse: Ecce homo!
Need alandavad kannatused ilmutavad mitte üksnes Jumala armastust, vaid ka inimese elu tähendust.
Ecce homo: inimese olemasolu mõte, alge ja täitumine leidub Kristuses, Jumalas, kes alandab end armastuse tõttu "kuni surmani, pealegi ristisurmani" (Fl 2:8). Valurikkad saladused aitavad usklikul enese jaoks tegelikuks muuta Jeesuse surma, seista risti jalamil Maarja kõrval, siseneda ühes Maarjaga Jumala inimese-armastuse sügavusse ning kogeda selle kõikeelavdavat väge.
Aurikkad saladused
23. "Sisekaemuslik mõtisklus Kristuse palge üle ei saa peatuma jääda ristilöödul. Tema on üles tõusnud!"29 Roosipärjas on alati väljenduse leidnud see usust sündinud teadmine ning kutsunud usklikku üles minema läbi kannatusloo pimeduse, et ta võiks näha Kristuse kirkust ülestõusmises ja taevaminemises. Ülestõusnud Kristusesse sisekaemuses süüvides taasavastavad kristlased oma usu põhjenduse (vrd 1Kr 15:14) ning elavad taas läbi mitte üksnes nende ülima rõõmu, kellele Kristus end otseselt ilmutas - apostlite, Magdala Maarja ning Emmause tee jüngrite - vaid ka Maarja ülima rõõmu, kuivõrd temal pidi olema sama tundeküllane elamus tema kirgastunu Poja uuest elust. Taevasseminekul tõsteti Kristus üles auhiilgusse Isa paremal käel, Maarja aga tõstetakse samasse auhiilgusse tema taevassevõtmisel, esimesena pärides erakordse eesõiguse, mis on määratud õiglastele peale surnute ülestõusmise päeva. Kroonituna kirkuses - nagu Maarja meile ilmub viimases aurikkas saladuses - särab Maarja inglite ja pühakute kuningannana Kiriku eskatoloogilise seisundi ettekuulutuse ning viimse tõelisusena.
Nende meie ees järjestikuselt lahti laotuva Poja ja Ema kirkusetee keskmes seab Roosipärg meie ette kolmanda aurikka saladuse, Nelipühi, milles Kiriku pale avaldub meile perekonnana, mida ühes Maarjaga elustab Vaimu vägev väljavalamine ning mis seega on valmis rõõmusõnumi kuulutamise ülesandeks. Selle pildi üle sisekaemuses mõtisklemine peaks nagu teistegi aurikaste saladuste puhul juhtima usklikke aina kõrgemalt hindama oma uut elu Kristuses, mida elatakse Kiriku südames, elu, milles Nelipühi sündmus ise esineb võimsa "ikoonina." Niisiis juhivad aurikkad saladused usklikke suurenenud lootuses oma eskatoloogilise eesmärgi suunas, mille poole nad rändavad palverännakul Jumala rahva liikmetena läbi ajaloo. See võib üksnes õhutada neid kartmatult tunnistust andma rõõmusõnumist, mis annab mõtte nende eksistentsile tervikuna.
Saladustelt "Müsteeriumini": Maarja tee
24. Saladuste tsüklid, mida paneb ette püha Roosipärg, ei ole mingil juhul ammendavad, vaid nad tuletavad meelde olemusliku ning äratavad hinges janu Kristuse tundmise järele, mida katkematult toidab evangeeliumi puhas läte. Iga üksik sündmus Kristuse elus, millest evangelistid jutustavad, kätkeb endas Müsteeriumi, mis igas mõttes ületab meie mõistmisvõime (vrd Ef 3:19): Sõna lihaks saamise müsteerium, kelles "elab kogu jumalik täius ihulikult" (Kl 2:9). Sel põhjusel paneb Katoliku Kiriku Katekismus suurt rõhku Kristuse saladustele, osundades, et "Iga asi Jeesuse elus on müsteeriumi märk"30 Kiriku "kõrgustesse juhtiva väe" kolmandal aastatuhandel määrab kristlaste suutelisus astuda "Jumala saladuse - Kristuse - tunnetamisse, kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded" (Kl 2:2-3).
Roosipärg seisab selle ideaali teenistuses, selles peitub "varjatus," mis ometi hõlpsasti juhib sügavama seesmise teadmuseni Kristusest. Me võime seda nimetada "Maarja teeks." See tee kulgeb Naatsareti Neitsi eeskuju järgides, naise, kes oli vaga, tasane, tähelepanelik kuulaja. See on ühtlasi mariaanlike vagadusvormide tee, mida inspireerib teadmus Kristuse ja tema Ema vahelisest lahutamatust sidemest: Kristuse saladused on ühtlasi teatud mõttes ka tema Ema saladused; ka siis kui ta nendesse otseselt kaasatud ei ole, kuna Maarja elab temast ja tema läbi. Kui meie omadeks muutuvad ingel Gabrieli ja püha Eliisabeti sõnad, mida sisaldab Ole tervitatud, Maarja, siis leiame endas lakkamatu vajaduse aina uuesti otsida Maarjas, ta kätes ja ta südames, "tema õnnistatud ihu vilja" (vrd Lk 1:42).
Kristuse müsteerium, inimese müsteerium
25. Minu ülalmainitud avalduses aastast 1978, kus ma Roosipärga kirjeldasin oma lemmikpalvena, tarvitasin üht ideed, mille juurde siinkohal naasta tahaksin. Tookord ma ütlesin, et "Lihtne Roosipärja palve märgitseb inimelu rütmi".31
Selle valguses, mis on seni öeldud Kristuse saladuste kohta, ei ole raske põhjalikumalt vaadelda Roosipärja antropoloogilist tähendust, mis on palju sügavam kui esmapilgul võib tunduda. Iga inimene, kes sisekaemuslikult vaatleb Kristust läbi oma elu erinevate staadiumide, ei saa temas hoomamata jätta tõde inimesest. See on II Vatikani Kirikukogu suur tõdemus, mida ma olen oma õpetustes sedavõrd tihti arutlusaineks võtnud alates ringkirjast Redemptor Hominis: "üksnes Sõna lihaks saamise müsteeriumis on inimese müsteerium nähtav õiges valguses".32 Roosipärg aitab rajada teed sellele valgusele. Järgides Kristuse rada, kelles inimese teekond on "rekapituleeritud,"33 ilmutatud ja lunastatud, kohtavad usklikud tõelise inimese palet. Kristuse sünni üle sisekaemuses mõtiskledes õpivad nad tundma elu pühadust; Naatsareti majakondseid nähes õpivad nad tundma perekonna algset tõde, nõnda nagu Jumal seda kavandanud oli; kuulates Meistri kõnet tema avaliku tegevuse müsteeriumides leiavad nad valguse, mis juhib neid Jumala Kuningriiki; ning järgnedes talle teekonnal Kolgatale õpivad nad tundma lunastava kannatamise tähendust. Viimaks, sisekaemuses mõtiskledes kirkuses viibivate Kristuse ja Jumalaema üle näevad nad eesmärki, mille poole oleme kutsutud me kõik, kui lubame Pühal Vaimul endid ravida ja muuta. Võib öelda, et iga Roosipärja saladus, mille üle süvenenult mediteeritakse, heidab valgust inimese müsteeriumile.
Samas muutub loomulikuks, et selles kohtumises Lunastaja püha inimlikkusega toome tema ette kõik probleemid, mure ja hoole, tööd ja püüdlused, mis ühtekokku moodustavad meie elu. "Heida Issanda peale oma koorem ja tema hoolitseb sinu eest" (Ps 55:23). Roosipärja palvetamine tähendab meie koorma Kristuse ja ta Ema halastavate südamete hoolde usaldamist. Kakskümmend viis aastat hiljem, mõeldes raskustele, mis on samuti olnud osa minu Peetruse teenistusjärgluse ametist, tunnen ma vajadust veel kord lausuda, südamliku kutsena kõigile, et nad seda isiklikult kogeksid: Roosipärg "märgitseb inimelu rütmi" tõepoolest, viies selle kooskõlla Jumala enese elu "rütmiga" Pühima Kolmainu rõõmurikkas osaduses, meie elusaatuses ja sügavaimates igatsustes.
III PEATÜKK
MULLE ON ELAMINE KRISTUS
Roosipärg, sisseelamine saladusse
26. Meditatsioon Kristuse saladuste üle on Roosipärjas esitatud niisuguse meetodi vahenditega, mis on määratud kaasa aitama neisse saladustesse sisseelamisse. See meetod on rajatud kordustele. See kehtib eeskätt Ole tervitatud, Maarja puhul, mida igas saladuses loetakse kümme korda. Kui sellesse kordusse suhtuda pealiskaudselt, võib tekkida kiusatus näha Roosipärjas kuiva ja igavat harjutust. Hoopis teiseks muutub meie arusaamine, kui Roosipärga mõista niisuguse armastuse väljavalamisena, mis väsimatult pöördub armastatud isiku poole sisu poolest sarnaste väljenditega, kuid alati uue ja värskena neid läbiva tundelaengu poolest.
Kristuses on Jumal tõeliselt omaks võtnud "lihaliku südame." Jumalal on mitte üksnes taevalik süda, rikas heldusest ja halastusest, vaid ka inimlik süda, mis on suuteline tajuma iga tundeliigutust. Kui vajame selleks tõendusi evangeeliumist, siis leiame selle hõlpsalt liigutavast dialoogist Kristuse ja Peetruse vahel peale ülestõusmist: "Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?" Kolm korda esitatakse see küsimus Peetrusele ning kolm korda vastab ta: "Issand, sina tead, et sa oled mulle armas" (vrd Jh 21:15-17). Selle kirjakoha konkreetsele tähendusele lisaks ja üle selle, olgugi see tähendus Peetruse ülesande seisukohast niivõrd oluline, ei saa ära tundmata jääda selle kolmetise korduse võlu, milles tungiv küsimus ning korduv samasõnaline vastus leiavad väljenduse, mis on meile üldinimlikus armastuse kogemuses äratuntav. Selleks, et Roosipärga mõista, peab inimene sisenema eheda armastuse hingelisse, alaliselt teisenevasse väesse.
Üks on selge: ehkki korduv Ole tervitatud, Maarja on pöördumine otseselt Maarja poole, on armastus selgelt suunatud Jeesusele Maarja läbi ning ühes Maarjaga. Seda kordust toidab igatsus olla aina terviklikumalt sarnastunud Kristusega, mis on kristliku elu põhisisu. Püha Paulus väljendas seda ülesannet tuliste sõnadega: "Mulle on elamine Kristus ja suremine kasu" (Fl 1:21). Ja teisal taas: "Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus, kes elab minus" (Gl 2:20). Roosipärg aitab meid aina lähemalt sarnastuda Kristusega, kuni saavutame eheda pühaduse.
Kohane meetod...
27. Meid ei tohiks üllatada, et meie suhe Kristusega leiab metoodilise väljenduse. Jumal suhtleb meiega meie inimloomust ja selle elulisi rütme väärtustades. Seetõttu, kuigi kristlik vaimuelu tunneb kõige subliimsemaid müstilise vaikuse laade, milles nii kujutised, sõnad kui liikumine on nii-öelda ületatud pingsas ja sõnulväljendamatus ühtsuses Jumalaga, siis harilikult hõlmab see tervet isiksust ühes kõige tema psüühilise, füüsilise ja suhtlusliku tegelikkusega.
See asjaolu muutub ilmseks liturgias. Sakramendid ja sakramentaalid on üles ehitatud riituste seeriatena, milles mängivad kaasa inimisiksuse kõik mõõtmed. Sama kehtib mitteliturgilise palve kohta. Seda kinnitab tõik, et Idakirikule kõige iseloomulikum kristoloogilise meditatsiooni palve, mis keskendub sõnadele, "Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, ole mulle vaesele patusele armuline"34 on traditsiooniliselt ühendatud hingamise rütmiga; kuigi niisugune praktika seab esikohale palves püsimise, siis samas see mõnes mõttes kehastab igatsust, et Kristus saaks palvetaja hingeõhuks, hingeks ning kõigeks, mis moodustab tema elu.
...mida ikkagi võib edasi arendada
28. Apostellikus kirjas Novo Millennio Ineunte mainisin ma, et praegusel ajal kogeb Lääs uuenenud nõudmist meditatsiooni järele, mis vahetevahel tekitab elavat huvi teiste religioonide mõningate aspektide vastu.35 Mõnesid kristlasi, kelle teadmised ristiusu kontemplatiivsest pärimusest on piiratud, tõmbavad ligi seesugused palvevormid. Ehkki viimased sisaldavad mitmeid positiivseid osiseid ning on ajuti kristliku kogemusega kooskõlastatavad, rajanevad need sageli viimselt vastuvõtmatutel eeldustel. Neist lähenemistest on praegusel ajal küllaltki moodi läinud mõned meetodid, mis on suunatud kõrgema vaimse keskendatuse taseme saavutamisele, kasutades selleks psühhofüüsilist, korduslikku ja sümboolset laadi tehnikaid. Roosipärg võib küll paikneda nende paljude religioossete ilmumite kirjus reas, kuid teda eristavad neist iseloomulikud tunnused, mis vastavad konkreetselt kristlikele nõuetele.
Oma toimelt on Roosipärg lihtsalt üks kontemplatsiooni meetod. Meetodi näol on tegu vahendiga, mis ei tohi muutuda eesmärgiks iseendas. Kuid samas ei tohi seda meetodit, sajandite kogemuse vilja, alahinnata. Selle meetodi toetuseks võib ette tuua lugematute pühakute kogemusi. Ja ikkagi ei tähenda see, et meetodit ei võiks edasi arendada. Selline kavatsus seisab uue lisanduste seeria taga üldisse saladuste tsüklisse, kandes nimetust mysteria lucis, mis sisaldab ühtlasi selle retsiteerimise laadi puudutavaid soovitusi, mida ma selles kirjas välja pakun. Need ettepanekud, väärtustades selle palve hästi välja kujunenud ülesehitust, on määratud aitama usklikel mõista seda palvet tema rikkalikus sümboolikas ning tema kooskõla igapäevase elu nõuetega. Vastasel juhul võib tekkida oht, et Roosipärja abil mitte ainult ei saavutata soovitavat vaimset toimet, vaid et koguni palvehelmeid, mille abil seda harilikult loetakse, hakatakse pidama mingiks amuletiks või maagilise toimega talismaniks, äärmuslikul viisil moonutades seega nende tähendust ja kasutusala.
Iga saladuse suusõnaline väljendus
29. Iga saladuse suusõnalise väljenduse ning vahest isegi sobiliku ikooni kasutamise näol, mis seda kujutab, on tegu justkui sündmuste käigu avamisega, millele me oma tähelepanu keskendada saame. Sõnad suunavad kujutlust ja meelt Kristuse elu konkreetse episoodi või hetke manu. Kiriku pärimuslikus vaimuelus on kasutusel ikoonide au sees pidamine ja mitmed meeltele toimivad vagaduse laadid, niisamuti palvetamise meetodid, mida pani ette püha Ignatius Loyolast oma Vaimulikes harjutustes, mis kasutavad nähtavaid ja kujutluslikke elemente (compositio loci), millest on leitud palju abi olevat meele konkreetsele saladusele keskendumisel. Pealegi on tegu metodoloogiaga, mis on lihakssaamise sisemise loogikaga vastavuses: Jeesuses tahtis Jumal omaks võtta inimlikud palgejooned. Nimelt tema ihuliku tegelikkuse läbi oleme juhitud kontakti tema jumalikkuse müsteeriumiga.
See vajadus konkreetsuse järele areneb edasi Roosipärja erilaadsete saladuste suusõnal väljendamises. Selge on, et need saladused ei asenda evangeeliumi ega ammenda selle sisu. Seetõttu ei ole Roosipärg lectio divina aseaine; vastupidi, see palve eeldab ning rõhutab seda. Kuid isegi siis, kui Roosipärja palve sisekaemuslikud saladused, kaasa arvatud mysteria lucis ei tee enamat kui piiritlevad Kristuse elu põhilisi elemente, viivad need meie meele laialdasemate mõtiskluste juurde evangeeliumi üle, eriti siis, kui Roosipärga palvetatakse pikema rekollektsiooni käigus.
Jumala Sõna kuulamine
30. Selleks, et varustada meie meditatsiooni piibelliku põhjendusega ning anda sellele sügavust, on meile peale saladuse teema suusõnal väljendamise abiks asjakohase pühakirjateksti valjusti lugemine, mis võib olla pikem või lühem vastavalt olukorrale. Ükskõik millised muud sõnad ei ole võrreldavad inspireeritud Sõna tõhususega. Seda kuulates oleme kindlad, et see on Jumala Sõna, kõneldud tänasel päeval ning see "kõnetab mind."
Vaikusehetk
31. Sõna kuulamist ja meditatsiooni toidab vaikus. Pärast saladuse suusõnal väljendamist ja Jumalasõna kuulamist oleks sobilik teha paus ning sündsa ajavahemiku kestel keskendada oma tähelepanu käsilolevale saladusele enne suusõnalise palve juurde siirdumist. Vaikuse tähtsuse avastamine on üks kontemplatsiooni ja meditatsiooni harjutamise saladusi. Üks kõrvaletõmbumine tehnoloogiast ja massimeediast küllastunud ühiskonnast tõendab meile, et vaikusehetke on aina raskem ja raskem saavutada. Nii nagu vaikusepause on ette nähtud liturgias, nii on ka Roosipärja lugemise juures kõlbulik peale Jumala Sõna lugemist lühidalt vaikida, kui inimese meel keskendub konkreetsele saladusele.
"Meie Isa"
32. Peale Jumala Sõna kuulamist ja saladusele keskendumist tundub loomulik, et palvetaja meel oleks tõstetud Isa poole. Igas saladuses juhib Jeesus meid alati Isa poole, sest kuna tema on Isa rinna najal (vrd Jh 1:18), pöördub ta Isa poole lakkamatult. Jeesus tahab, et oleksime osalised tema lähedastes suhetes Isaga, et võiksime koos temaga öelda: "Abba, Isa" (Rm 8:15; Gl 4:6). Oma suhte läbi Isaga teeb ta meid vendadeks ja õdedeks iseendale ning isekeskis, andes meile Vaimu, mis on nii tema kui Isa. Toimides teatavat laadi aluspõhjana kristoloogilistele ja mariaanlikele meditatsioonidele, mis avaneb järjestikustes palvetes Ole tervitatud, Maarja, muudab Meie Isa saladuste üle mediteerimise, kui see ka üksinduses toimub, kiriklikuks kogemuseks.
Kümme korda "Ole tervitatud, Maarja..."
33. See on Roosipärja kõige olemuslikum osis ning samas niisugune, mis muudab selle palve sõna otseses mõttes mariaanlikuks. Ent kui Ole tervitatud, Maarja on mõistetud õigesti, siis hakkame selgesti mõistma selle mariaanlik tähendus ei vastandu kristoloogilisele, vaid rõhutab ja väärtustab seda. Ole tervitatud, Maarja esimene osa, mis pärineb ingel Gabrieli ja püha Eliisabeti pöördumistest Maarja poole on austav süvamõtisklus müsteeriumi üle, mis toimus Naatsareti Neitsiga. Need sõnad väljendavad nii-öelda taeva ja maa imet; neid lausudes võime hetkeks hoomata Jumala enese imetlust oma "meistritöö" üle - Poja lihakssaamise üle Neitsis Maarjas. Kui meenutame, kuidas 1. Moosese raamatus Jumal "vaatas kõike, mis ta oli teinud" (1Ms 1:31), leiame siin kajastuse sellest "paatosest, millega Jumal loomise koidikul vaatas oma kätetööd".36 Ole tervitatud, Maarja kordamine Roosipärjas annab meile osa Jumala enese imetlusest ja rõõmust: juubeldava hämmastusega tunnistame me suurimat imetegu ajaloos. Maarja ettekuulutus leiab siin täitumise: "Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved" (Lk 1:48).
Ole tervitatud, Maarja raskuspunkt, hing, mis ühendab selle palve kaht osa, on Jeesuse nimi. Mõnikord, kui retsiteeritakse kiirustades, libisetakse sellest raskuspunktist üle, ning ühes sellega seosest Kristuse müsteeriumiga, mille üle mõtiskletakse. Kuid nimelt Jeesuse nimele ja tema müsteeriumile asetatav rõhk on Roosipärja mõtteka ja viljaka lugemise märk. Paavst Paulus VI juhtis oma apostellikus üleskutses Marialis Cultus tähelepanu teatavates piirkondades levinud tavale rõhutada Kristuse nime mõtiskletavale antud saladusele viitava lause lisamise läbi.37 See on kiiduväärne tava, iseäranis avaliku kontemplatsiooni puhul. Seeläbi saab meie usk Kristusesse jõulise väljenduse, olles suunatud erinevatele hetkedele Lunastaja elus. See on ühtaegu oma usu kinnitamine ning teenib meie meditatsiooni keskendamise huve, kuna seeläbi hõlbustub sisseelamine Kristuse müsteeriumi, mis peitub Ole tervitatud, Maarja kordustes. Korrates Jeesuse nime - ainsat nime, mille läbi me lunastust loota võime (vt Apt 4:12) - lähedases seoses Pühima Jumalaema nimega, justkui toimuks see tema õhutusel, astume me sisseelamise rajale, mis on määratud aitama meid sügavamalt siseneda Kristuse ellu.
Maarja eriomaselt eesõigustatud suhtest Kristusega, mis teeb temast Jumalaema, Theotokos?e, tuleneb meie palumise jõulisus, millega pöördume tema poole palve teises pooles, kui usaldame tema emaliku vahetalituse kätte oma elu ja oma surmatunni.
"Au olgu..."
Trinitaarne doksoloogia on iga kristliku sisekaemuse eesmärk. Kuna Kristus on tee, mis viib meid Isa juurde Pühas Vaimus. Seda teed mööda rännates kohtame korduvalt kolme jumaliku Isiku müsteeriumi, kellele kuulub kõik au, kiitus ja tänu. Tähtis on, et Au olgu..., sisekaemuse kõrgpunkt, saaks korrakohaselt väärtustatud Roosipärjas. Avaliku retsiteerimise puhul võiks seda laulda, et rõhutada iga kristliku palve olemuslikult trinitaarset ülesehitust.
Kuivõrd meditatsioon on keskendunud ja süüviv ning kuivõrd seda elustab - ühest Ole tervitatud, Maarjast teise - armastus Kristuse ja Maarja vastu, muutub Kolmainu kõrgeks kiitmine iga kümnendi lõpul, kaugel sellest, et olla vormitäiteline kokkuvõte, ehtsalt sisekaemuslikuks, tõstes meele otsekui taeva kõrgustesse ning võimaldades meil mingil määral olla osalised Tabori mäe kogemuses, mis annab meile aimu tulevasest sisekaemusest: "Siin on meil hea olla!" (Lk 9:33).
Lühike kokkuvõttev palve
35. Praeguse aja praktikas järgneb trinitaarsele doksoloogiale lühike kokkuvõttev palve, mille sisu on erinev vastavalt kohalikele tavadele. Mingil viisil vähendamata seesuguste palvete väärtust, on mõttekas siinkohal märkida, et saladuste sisekaemus leiaks täielikuma väljenduse oma vaimses viljakuses, kui iga saladust püütaks kokku võtta antud saladusele eriomaste viljade palumisega. Niiviisi väljendataks Roosipärjas paremini selle seotust kristliku eluga. Üks kena liturgiline palve sisaldab just sobilikke sõnu, soovitades meil paluda seda, et Roosipärja saladuste palvetamise läbi "me käiksime sedamööda, mida saladused sisaldavad ning saaksime, mida nad tõotavad."38
Niisugune lõpetav ja kokkuvõttev palve hõlmaks endas erilaadseid vorme, nõnda nagu see praegusel ajal tavaks ongi. Sellisena oleks Roosipärg kergemini kohandatav erinevate vaimulike traditsioonidega erinevates kristlikes kogudustes. Jääb üle loota, et sündsad palvesõnad lähevad laialdasemasse käibesse korrakohase pastoraalse järelvalve all ning võibolla pärast katselist kasutust eriliselt Roosipärjale pühendatud keskustes ja pühapaikades, nõnda et Jumala rahvas võiks kasu lõigata ülevoolavatest, ehedatest vaimsetest rikkustest ning leida ainet oma isiklikeks sisekaemusteks.
Palvehelmed
36. Traditsiooniline abivahend Roosipärja lugemisel on palvehelmeste kett. Kõige pealiskaudsemal tasandil saab helmestest tihtilugu lihtne mehaaniline loendusvahend Ole tervitatud, Maarja korduste tarvis. Kuid helmeid võib võtta ka sümboolselt, aidates kaasa sisekaemusse süüvimisel.
Esmalt tuleks tähele panna, kuidas helmed koonduvad ristikuju ümber, mis nii avab kui sulgeb palvete järgnevuse. Usklike elu ja palveelu keskendub Kristusele. Kõik algab temast, kõik juhib tema suunas, kõik, läbi tema, Pühas Vaimus, jõuab Isani.
Loenduse abivahendina, märgitsedes palve kulgemist, äratab helmeste järgnevus sisekaemuses lõppematu raja kristliku täiuslikkuse suunas. Õnnis Bartolo Longo nägi neis ka "ahelat," mis seob meid Isaga. "Ahel," seda küll, kuid meelepärane ahel, kuivõrd meelepärane on meile side Jumalaga, kes on ühtlasi meie Isa. Tegu on "lapsenduse" ahelaga, mis seab meid samasse asendisse Maarjaga, kes oli "Issanda ümmardaja" (Lk 1:38) ning eelkõige Jeesuse enesega, kes, olgugi Jumal, tegi ennast "teenriks" armastusest meie vastu (Fl 2:7).
Üks suurepärane viis palvehelmeste sümboolika avardamise mõttes on lubada neil meile meenutada meie mitmeid inimsuhteid, osaduse ja vendluse sidet, mis ühendab meid kõiki Kristusega.
Algatus ja lõpetus
37. Nüüdsel ajal on Kiriku erinevates osades käibel mitmeid Roosipärja sissejuhatusi. Mõnel pool ollakse harjunud alustama Psalm 70 esimeste ridadega: "Jumal, tõtta mind päästma hädast! Issand, rutta mulle appi!", selleks et toita palvetajates alandlikku teadmust oma mitteküllaldasest suutmisest. Teisal alustatakse Roosipärga usutunnistuse lugemisega, selleks et luua kindlate usuveendumuste alus, millelt palvetaja saab edasi minna sisekaemuslikule rännakule. Need ja muud tavad, tingimusel, et nad aitavad vaimu ette valmistada sisekaemusse süüvimiseks, on kõik soositavad ja tunnustatavad. Roosipärja lõpetuseks loetakse palve paavsti ettevõtmiste eest, selleks et palvetaja vaim laieneks hõlmama kogu Kiriku vajadusi. Nimelt Roosipärja seesuguse üldkirikliku mõõtme rõhutamise pärast on Kirik pidanud sobilikuks võimaldada indulgentsi neile, kes palvetavad Roosipärga nõutavalt sündsas meeleolus ja keskkonnas.
Niisugusel viisil palvetatuna muutub Roosipärg ehedaks vaimseks teenäitajaks, milles Maarja toimib Emana, Õpetajana ja Teejuhina, toetades usklikke oma vägeva eestkoste abiga. Kas on siis mingi ime, kui hing tunneb vajadust, peale selle palve lausumist ning Maarja emaliku hoole sedavõrd sügavat tajumist, rõõmupuhanguga kõrgeks kiita Pühimat Neitsit kas tunnetest hõõgava Salve Regina või Loretto litaaniaga? See on vaimse, seesmise teekonna kroonimise hetk, mis on toonud uskliku elavasse ühendusse Kristuse ja ta Pühima Ema müsteeriumiga.
Roosipärja ajaline jaotus
38. Roosipärga võib algusest lõpuni lugeda iga päev ning leidub inimesi, kes loevad seda iga päev ka valjusti. Niisugusel moel täidab Roosipärg paljude sisekaemusse süüvinud inimeste päevad või on toeks ja abiks vanadele ja haigetele, kelle käsutuses on selleks küllalt aega. Siiski on meile selge - ning see vastab tõele enamgi, kui Roosipärga on nüüdsest kaasatud mysteria lucis - et paljud inimesed ei saa lugeda ühes päevas rohkem kui osa Roosipärjast ning palve osad jaotuvad vastavalt nädalapäevadele. Niisugune nädalaajaline jaotus võimaldab anda nädalapäevadele erineva vaimuliku "värvingu," nagu liturgilised värvid märgivad kirikuaasta perioodide erinevat vaimulikku sisu.
Vastavalt tänapäevasele praktikale on esmaspäev ja neljapäev pühendatud "rõõmurikastele saladustele," teisipäev ja reede "valurikastele saladustele" ning kolmapäev, laupäev ja pühapäev "aurikastele saladustele." Kuhu paigutada "valguse saladused"? Kui võtame arvesse, et laupäeval ja pühapäeval loetakse "aurikkaid saladusi" ning et laupäeval on alati olnud teatav mariaanlik värving, siis teine nädalane "rõõmurikaste saladuste" päev võiks olla nihutatud neljapäevalt laupäevale. Neljapäev jääks siis vabaks "valguse müsteeriumi" tarvis.
Eeltoodud soovitus ei ole mõeldud piirama isiklikku või osaduskondlikku palvetamise vabadust, kus tuleb arvesse võtta konkreetseid vaimseid või pastoraalseid vajadusi, samuti mitmesuguseid liturgilisi pühi ja tähtpäevi, mil sobilikud kohandamised ja mugandused võivad tarvilikuks osutuda. Tõeliselt tähtis on üksnes see, et Roosipärga mõistetaks ja kogetaks sisekaemusliku teekonnana. Roosipärjas, sarnaselt sellele, mis toimub liturgias, kristliku nädala vältel, mis keskendub pühapäevale, ülestõusmise päevale, saab teatav ajalõik rännakuks läbi Kristuse elu saladuste, ning tema kui aja ja ajaloo Issanda elukäik on ilmutatud tema õpilaste eludes.
{mospagebreak}
KOKKUVÕTE
"Pühima Jumalaema Roosipärg, kallis armastuse ahel"
39. Kõik seniöeldu teeb küllaldaselt selgeks selle pärimuslikult kinnistunud palve rikkused, mille eelisteks on üldlevinud vagadusvormi lihtsus, kuid ka teoloogiline hõlmavus, mis sobib inimestele, kes tunnevad vajadust süüvivama sisekaemuse järele.
Kirik on sellele palvele alati omistanud silmapaistvat tõhusust, usaldades Roosipärja, selle usulises osaduses retsiteerimise ning lakkamatu praktiseerimise hooleks kõige raskemaid probleeme. Aegadel, mil ristiusku ähvardasid rängad ohud, usaldati selle alahoid ja levitamine selle palve väe hooleks ning Roosipärja Jumalaema kiideti kõrgeks kui seda, kelle eestkoste tõi inimestele lunastuse.
Tänapäeval usaldan ma ustava südamega selle palve hoolde - nagu selle kirja algul sai mainitud - kaks eluvaldkonda: maailmarahu ning perekonna.
Rahu
40. Rasked väljakutsed, millega maailm seisab silmitsi sel uue aastatuhande hakul, sunnivad meid mõtlema, et üksnes sekkumine kõrgemalt, mis võib juhtida hädaolukorras viibivate inimeste ning nende südameid, kelle valitsuse all on riikide saatus, anda meile alust loota heledamat tulevikku.
Roosipärg on oma olemuselt palve rahu eest, kuna sellesse on hõlmatud sisekaemus Kristusest, kes on Rahuvürst ning kelles on "meie rahu" (Ef 2:14). Iga inimene, kes Kristuse müsteeriumi sisse elab - ja see on Roosipärja selge eesmärk - õpib tundma rahu saladust ning sellest saab tema eluülesanne. Peale selle on Roosipärjal talle iseloomuliku meditatiivse vormi, Ole tervitatud, Maarja vagusa, järjepideva korduse tõttu leevendav toime palvetajatele, võimaldades neil vastu võtta, sügavamas sisimas kogeda ja ümbritsevasse edasi kanda ehedat rahumeelsust, mis on ülestõusnud Issanda eriline kingitus. (vrd Jh 14:27; 20.21).
Roosipärg on ühtlasi palve rahu eest, nimelt helduse viljade tõttu, mida ta tekitada aitab. Ehedalt meditatiivsel kombel palvetatuna juhib Roosipärg palvetaja Kristusega kohtumiseni tema saladustes ning seetõttu vääramatult nägema Kristuse palet ka teistes inimestes, eriti vaestes ja väetites. Kuidas võiks inimene sisekaemuses süüvida Petlemma lapse müsteeriumi rõõmurikkais saladustes, kogemata seejuures tahtmist vastu võtta, kaitsta ja edendada elu ning aidata kergendada kannatavate laste koormat kõikjal maailmas? Kuidas võiks inimene käia Kristuse, Saladuste Ilmutaja jälgedes, sisekaemuses palvetades valguse saladusi, ilma samas otsustamata ise tunnistust anda "Õndsakskiitmistest" oma igapäevases elus? Ja kuidas võiks inimene sisekaemuses tunnetada ristikandvat Kristust või ristilöödud Kristust, ilma samas tundmata tarvidust toimida nagu Siimon Küreenest oma vendade ja õdede heaks, keda vajutab maadligi ränk mure või kurnab ahastus? Viimaks, kuidas võiks inimene pilkumata silmil vaadelda ülestõusnud Kristuse kirkust või Maarjat, Taeva Kuningannat, ilma samas igatsemata muuta seda maailma veel ilusamaks, veel õiglasemaks, veel sarnasemaks Jumala algsele kavale?
Ühesõnaga, kui koondame oma pilgu Kristusele, muudab Roosipärg meid rahutegijateks maailmas. Olles oma loomult tungiv mitmehäälne palve ja kooskõlas Kristuse sooviga "palvetada lakkamatult" (Lk 18:1), lubab Roosipärg meil loota, et tänapäevalgi võib raske "lahing" rahu eest võidetud saada. Kaugel olemast põgenemistee ilmalike murede käest, kohustab Roosipärg meid vaatama neid vastutusest teadliku ja mõistva pilguga, samas varustades meid tugevusega, mille abil võime kõigele vastu astuda, Jumala abile kindlad olles ning täis vankumatut tahet anda igas olukorras tunnistust "armastusest, mis üle kõige on täiuslik side" (vrd Kl 3:14).
Perekond: vanemad...
41. Palvena rahu eest on Roosipärg samas, nagu ta alati on olnud, palve perekonnas ja perekonna eest. Kunagi oli see palve kristlikes perekondades eriti armastatud ning kahtlemata tõi see pereliikmeid üksteisele lähemale. Tähtis on mitte kaotada seda kallihinnalist pärandust. Meil on tarvis tagasi pöörduda perekondliku palve ja perekondade eest palumise juurde, selleks Roosipärga kasutades.
Kirjas Novo Millennio Ineunte julgustasin ma ilmikkristlasi pühitsema tunnipalvete liturgiat koguduse osaduskondade igapäevases toimimises ja kristlikes seltsides;39 nüüd soovin ma sedasama teha Roosipärga silmas pidades. Need kaks kristliku sisekaemusliku palve teed ei ole teineteist välistavad; nad täiendavad teineteist vastastikku. Seepärast palun neid, kelle kutsumuseks on perekondade pastoraalne hooldus, südamest soovitada Roosipärja retsiteerimist.
Ühiselt palvetav perekond jääb ühtseks. Püha Roosipärg, nagu aegade kogemused on näidanud, on eriti tõhusalt toiminud palvena, mis perekonda koos hoiab. Üksikud pereliikmed, kes pööravad oma pilgud Jeesuse poole, võidavad enestele tagasi suutluse üksteisele silma vaadata, suhelda, olla solidaarsed, üksteisele andestada ning näha oma armastuse lepingut uuendatuna Jumala Vaimus.
Paljud probleemid, millega seisavad silmitsi tänapäeva pered, eriti majanduslikult kõrgelt arenenud maades, tulenevad aina kuhjuvatest suhtlemisraskustest. Harva leiavad perekonnad võimalust kokku tulla ning neil harvadel juhtudel, kui nad kokku saavadki, vaatavad nad harilikult televiisorit. Roosipärja perekondliku lugemise juurde tagasi pöördumine tähendab igapäevase elu täitmist hoopis teistsuguste piltide ja kujunditega, nendega, mis meenutavad lunastuse müsteeriumi: Lunastaja ning Pühima Jumalaema kujutistega. Perekond, kes isekeskis Roosipärga loeb, taasloob midagi Naatsareti kodus valitsenud õhkkonnast: selle pere liikmed seavad Jeesuse endi keskele, nad jagavad tema rõõmu ja muret, nad asetavad oma kavatsused ja tahtmised tema kätesse, nad omandavad temalt lootust ja jõudu edasiminekuks.
...ja lapsed
42. Ilus ja viljakas on usaldada selle palve hooleks laste kasvamine ja areng. Kas ei järgi Roosipärg mitte Kristuse kogu elu, tema saamisest kuni tema surmani ning seejärel ülestõusmise ning kirkuseni? Vanemad leiavad aina keerukama olevat jälgida oma laste elukäiku kuni nende täisküpsuse saavutamiseni. Arenenud tehnoloogia, massikommunikatsiooni ja globaliseerumise ühiskonnas on kõigil kiire, ning kultuuriline lahknevus põlvkondade vahel kasvab aina teravamaks. Kõige erilaadsemad teated ja kõige etteaimamatumad kogemused tungivad järsult laste ja noorukite ellu ning vanemad muutuvad üha rahutumaks uute ohtude ees, millega nende lapsed võivad kohtuda. Mõnikord tajuvad vanemad ränka pettumust, et nende lastel pole õnnestunud vastu panna narkootikumide petlikele võludele, piiramatu hedonismi keelitustele, vägivalla tarvitamise kiusatustele ning tühjustunde ja meeleheite mitmenäolistele ilmnemisvormidele.
Roosipärja palvetamine laste eest ning veel enam koos lastega, nende maast-madalast harjutamine igapäevast "palvepausi" pidama koos perekonnaga, ei ole ilmselt kõigi meie probleemide lahendus, kuid see on vaimne tugi, mida ei tohiks alahinnata. Võib vastu väita, et Roosipärg tundub vaevalt sobilik olevat tänapäeva laste ja noorte maitsele. Kuid vahest on see vastuväide suunatud Roosipärja vaesestunud viisil lugemise pihta. Pealegi, ilma eelarvamuseta Roosipärja põhilise struktuuri suhtes ei leidu selles midagi, mis takistaks lastel või noortel seda lugemast - kas perekonnaga või rühmiti - appi võttes sündsat sümboolikat ning praktilisi vahendeid, mis aitavad seda mõista ja hinnata. Miks mitte katset teha? Jumala abiga on pastoraalne lähenemine noortele, positiivne, mõistev ja loov - nagu on näidanud Maailma Noortepäevad! - võimeline saavutama küllalt märkimisväärseid tulemusi. Kui Roosipärga õigesti tutvustada, siis olen kindel, et noored üllatavad taas kord täiskasvanuid sellisel viisil, et teevad palve enestele omaseks ja loevad seda kaasaelamisega, mis nende eale on iseloomulik.
Roosipärg, taasavastamist ootav aare
43. Armsad vennad ja õed! Palve, mis on niivõrd lihtne ja samas niivõrd rikas, väärib tõesti, et kristlik kogudus selle taasavastaks. Toimigem nõnda eriti käesoleval aastal, teatud viisil kinnitades juhtnööre, mida piiritlesin oma apostellikus kirjas Novo Millennio Ineunte, millest niivõrd mitmed erilaadsed kogudused on lähimasse tulevikku vaadates inspiratsiooni ammutanud.
Iseäranis pöördun teie poole, mu kallid ametivennad piiskopid, preestrid ja diakonid, ning teie poole, karjased mitmetes erinevates teenimisametites: läbi oma isikliku Roosipärja ilu kogemuse, õhutage selle palvetamist täie veendumusega.
Rajan oma usalduse ka teile, usuteadlased: teie tark ja järjekindel mõttetöö, mille juured on Jumalasõnas, ning mis on tundlik kristliku rahva elava kogemuse suhtes, aidaku neil avastada selle palve piibellikke aluseid, vaimseid rikkusi ja pastoraalset väärtust.
Ma arvestan teiega, pühendunud vennad ja õed, keda on erilisel viisil kutsutud sisekaemuses mõtisklema Kristuse palge üle Maarja koolitusel.
Ma vaatan teie poole, vennad ja õed igas eluolukorras, teie poole, kristlikud perekonnad, näen teid, haiged ja vanurid, ning teid, noored inimesed: Võtke veel kord käsile Roosipärg, usaldusega. Avastage endi jaoks Roosipärg pühakirja valguses, kooskõlas liturgia ning teie igapäevase eluga.
Ärgu möödugu minu üleskutse teist tähelepanu leidmata! Minu pontifikaadi kahekümne viienda aasta hakul usaldan ma selle apostelliku kirja Neitsi Maarja armastavatesse kätesse, alandudes vaimus tema kujutise ees hiilgusrikkas pühamus, mille ehitas tema auks õnnis Bartolo Longo, Roosipärja apostel. Heameelega võtan ma enese omadeks liigutavad sõnad, millega ta lõpetas oma Harda palve püha Roosipärja Kuningannale. "Oo, õnnis Maarja Roosipärg, armastuse ahel, mis meid Jumalaga ühendab, armu side, mis meid inglitega ühendab, pääsemise kants põrgu rünnakute eest, rahusadam üleüldises merehädas, me ei hülga sind iialgi. Sa oled meie troost surmatunnil: sulle jääb meie viimne suudlus, kui elu mõõnab. Ja viimane sõna meie huulilt saab olema sinu nimi, oo Pompeji Roosipärja Kuninganna, oo kalleim Ema, oo patuste Pelgupaik, oo haavatute vääramatu Lohutaja. Olgu sa õnnistatud kõikjal, täna ja alati, maa peal ja taevas.
Vatikanis, 16. oktoobril, 2002. aastal, minu pontifikaadi kahekümne viienda aasta algul
JOHANNES PAULUS II
1 Pastoraalne konstitutsioon Kirikust kaasaegses maailmas Gaudium et Spes, 45
2 Paavst Paulus VI, Apostellik üleskutse Marialis Cultus (2. veebruar 1974), 42: AAS 66 (1974), 153.
3 Vrd Acta Leonis XIII, 3 (1884), 280-289.
4 Iseäranis märkimisväärne on tema apostellik epistel Roosipärjast Il religioso convegno (29. september 1961): AAS 53 (1961), 641-647.
5 Angelus: Insegnamenti di Giovanni Paolo II, I (1978): 75-76.
6 AAS 93 (2001), 285.
7 Kirikukogu ettevalmistavail aastail julgustas paavst Johannes XXIII kristlikku kogudust retsiteerima Roosipärga selle kirikliku sündmuse edu nimel: vt Kiri kardinaalvikaarile (28. september 1960): AAS 52 (1960), 814-816.
8 Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen Gentium, 66
9 Nr 32: AAS 93 (2001), 288.
10 Samas, 33: loc. cit., 289.
11 Hästi on teada ning kordamist väärib, et eraviisilised ilmutused ei ole sama mis avalikud ilmutused, kuna viimased on kogu Kiriku jaoks siduvad. Kiriku õpetusameti (magisteeriumi) pädevuses on eraviisiliste ilmutuste eristamine ning ehtsuse tuvastamine ja väärtuse üle otsustamine usklike vagaduse tarbeks.
12 Roosipärja saladus
13 Õnnis Bartolo Longo, Storia del Santuario di Pompei, Pompei, 1990, 59.
14 Apostellik üleskutse Marialis Cultus, (2. veebruar 1974), 47: AAS (1974), 156.
15 Konstitutsioon pühast liturgiast Sacrosanctum Consilium, 10
16 Samas, 12
17 Teine Vatikani Oikumeeniline Kirikukogu, Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen Gentium, 58
18 I Quindici Sabati del Santissimo Rosario, 27. väljaanne, Pompei, 1916, 27.
19 Teine Vatikani Oikumeeniline Kirikukogu, Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen Gentium, 53
20 Samas, 60.
21 Vrd Esimene raadio teel pöördumine Urbi et Orbi (17. oktoober 1978): AAS 70 (1978), 927.
22 Uurimus ehtsast pühendumisest Pühimale Neitsile Maarjale
23 Katoliku Kiriku Katekismus, 2679.
24 Samas, 2675.
25 Harras palve püha Roosipärja Kuningannale on õndsa Bartolo Longo teos aastast 1883, vastuseks paavst Leo XIII üleskutsele tema esimeses ringkirjas Roosipärja kohta, kõigi katoliiklaste vaimseks pühendumiseks võitluses ühiskondlike väärustega. Seda loetakse pidulikult kaks korda aastas, mais ja oktoobris.
26 Jumalik komöödia, Paradiso XXXIII, 13-15.
27 Johannes Paulus II, Apostellik kiri Novo Millennio Ineunte (6. jaanuar 2001), 20: AAS 93 (2001), 279.
28 Apostellik üleskutse Marialis Cultus (2. veebruar 1974), 46: AAS 6 (1974), 155.
29 Johannes Paulus II, Apostellik kiri Novo Millennio Ineunte (6. jaanuar 2001), 20: AAS 93 (2001), 284.
30 Nr 515
31 Angelus-sõnum 29. oktoobrist 1978 : Insegnamenti, I (1978), 76
32 Pastoraalne konstitutsioon Kirikust kaasaegses maailmas Gaudium et Spes, 22
33 Vrd Püha Eirenaios Lyonist, Adversus Haereses, III, 18, 1: PG 7, 932.
34 Katoliku Kiriku Katekismus, 2616.
35 Vrd Nr 33: AAS 93 (2001), 289.
36 Johannes Paulus II, Kiri kunstnikele (4. aprill 1999), 1: AAS 91 (1999), 1155.
37 Vrd nr 46: AAS 66 (1974), 155. Seda tava on hiljuti kiitnud ka Jumalateenistuste ja Sakramentide Talitamise Kongregatsioon oma Direttorio su pieta popolare e liturgia. Principi e orientamenti (17. detsember 2001), 201, Vatican City, 2002, 165.
38 "...concede, quaesumus, ut haec mysteria sacratissimo beatae Mariae Virginis Rosario recolentes, et imitemur quod continent, et quod promittunt assequamur". Missale Romanum 1960, in festo B.M. Virginis a Rosario.
39 Vrd Nr 34: AAS 93 (2001), 290.