Mane Nobiscum Domine

Püha Isa
Johannes-Paulus II
Apostellik kiri
Mane Nobiscum Domine
Piiskoppidele, vaimulikele
ja kõigile usklike
Armulaua-aasta puhul

Oktoober 2004 - oktoober 2005

Sissejuhatus

1. "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab" (cf. Lk 24,29). Sellise tungiva kutse esitasid kaks ülestõusmispäeva õhtul Emmausi teel olnud jüngrit nendega liitunud Teekäijale. Kurbusest rõhutuina ei tulnud neile mõttessegi, et see võõras polnud keegi muu kui nende surnuist ülestõusnud Õpetaja. Ent nad tundsid endi südant "põlevat" (cf. v. 32) kui ta nendega kõneles ja neile Pühakirja "seletas". Sõna valgus vabastas nende südame raskusest ja "nende silmad läksid lahti" (cf. v. 31). Lõppeva päeva varjude ja nende vaimu katva pimeduse keskele tõi Teelkäija valguskiire, mis läitis neis taas lootuse ning suunas nende südame igatsema valguse täiust. "Jää meiega", palusid nad. Ning tema nõustus. Peagi pärast seda kaob Jeesuse pale, ent nende Õpetaja jääb nendega, peidetuna "leivamurdmises", mis avas nende silmad teda ära tundma.

2. Emmausi teel olnud jüngrite kujund võib olla sobiv teejuht Aastale, mil Kirik erilisel moel pühendub Püha Armulauasaladuse läbielamisele. Meie küsimuste ja raskuste, isegi meie kibedate pettumuste keskel käib jumalik Teekäija jätkuvalt meie kõrval, avades meile Pühakirja ning juhatades meid Jumala saladuste sügavamale mõistmisele. Kui me teda täielikult kohtame, siis astume Sõna valgusest sellesse valgusse, mis voogab "Eluleivast", tema tõotuse täitumisest "jääda meie juurde kuni maailma-ajastu otsani" (cf. Mt 28,20).

3. "Leivamurdmine" - nagu Amulauda varakristluses nimetati - on alati olnud Kiriku elu keskmes. Selle kaudu teeb Kristus oma surma ja ülestõusmise saladuse ajas kohalolevaks. Selles võetakse teda isikuliselt vastu kui "elavat leiba, mis taevast alla on tulnud" (Jh 6,51), ning koos temaga võtame vastu igavese elu tõotuse ja taevase Jeruuslemma igavese pidusöömaaja eelmaitse. Järgides kirikuisade, üleilmsete kirikukogude ja oma eelkäijate õpetust olen ma sageli innustanud Kirikut mõtisklema Armulaua üle, tehes seda viimati entsüklikas Ecclesia de Eucharistia. Siinkohal ei kavatse ma korrata seda õpetust, millest ma usun, et seda sügavamalt uuritakse ja mõistetakse. Samal ajal pidasin ma vajalikuks sel eesmärgil pühendada terve aasta sellele imelisele sakramendile.

4. Nagu teada tähistatakse Armulaua-aastat oktoobrist 2004 kuni oktoobrini 2005. Idee selliseks tähistamiseks tuli kahest sündmusest, mis märgivad selle algust ja lõppu: Rahvusvaheline Euharistlik Kongress, mis leiab aset 10.-17. oktoobrini 2004. aastal Guadalajaras, Mehhikos, ja Piiskoppide Sünodi Korraline Assamblee, mis toimub Vatikanis 2.-29. oktoobrini 2005. aastal, teemal "Armulaud: Kiriku elu ja missiooni allikas ja tipp". Mind suunas ka üks teine kaalutlus: järgmise aasta Ülemaailmne Noorte Päev peetakse Kölnis 16.-21. augustini 2005. Ma tahaksin, et noored koguneksid Armulaua kui nende usu ja entusiasmi elulise allika ümber. Selline euharistlik initsiatiiv on mõlkunud mul meeles juba mõnda aega: see on selle pastoraalse tõuke loomulik arendus, mille ma tahtsin Kirikule anda, eriti Juubeliks ettevalmistumise ja sellele järgnenud aastatel.

5. Käesolevas apostellikus kirjas soovin ma taas kinnitada seda pastoraalset järjepidevust ning aidata igaühel mõista selle vaimset tähendust. Mis puutub konkreetsesse vormi, mille Armulaua-aasta võtab, siis loodan ma kohalike kirikute karjaste isiklikule kaasalöömisele. Nende pühendumine sellele suurele Saladusele ei jää vilja kandmata sobilike lähenemiste esiletoomises. Minu vennad piiskopiametis mõistavad kahtlemata, et see initsiatiiv, järgnedes vahetult Roosipärja-aastale, on mõeldud leidma aset sügavalt vaimsel tasandil, nii et see ei sega mingil moel kohalikke pastoraalseid programme. Pigem võib see neile programmidele valgust heita, sidudes need, niiöelda, selle Saladusega, mis toidab usklike vaimset elu ja iga kohaliku kiriku initsiatiive. Ma ei palu kohalikel kirikutel muuta oma pastoraalseid programme, vaid rõhutada euharistlikku mõõdet, mis on kogu kristliku elu osa. Omalt poolt tahaksin ma selles kirjas pakkuda mõned põhilised juhtnöörid; ning ma olen kindel, et Jumala rahvas, igal tasandil, tervitab mu ettepanekut entusiasmi ja palava armastusega.

{mospagebreak}

I

KIRIKUKOGU JA SUURE JUUBELI KANNUL

Vaadates Kristuse poole

6. Kümne aasta eest oli mul Tertio Millennio Adveniente (10. november 1994) kaudu rõõm pakkuda Kirikule Suureks Juubeliaastaks 2000 valmistumise programm. Mulle näis, et see ajalooline hetk kujutab endast suurt armu. Muidugi mõistsin ma, et lihtne kronoloogiline sündmus, olgu see kuitahes üleskutsuv, ei saa iseenesest tuua kaasa suuri muutusi. Kahjuks algas aastatuhat sündmustega, mis olid traagilises järjepidevuses minevikuga, ning pahatihti selle halvimate külgedega. Lahti hargnes stsenaarium, mis, hoolimata teatud positiivsetest elementidest, on rikutud jätkuvalt murettekitavatest vägivallategudest ja verevalamisest. Sellele vaatamata olin ma, kutsudes Kirikut tähistama Lihakssaamise kahetuhandendat aastapäeva, veendunud - ja ma olen endiselt, enam kui iial varem! - et see tähistamine on inimkonnale hüvanguks "pikas perspektiivis".

Jeesus Kristus seisab mitte ainult Kiriku vaid ka inimkonna ajaloo keskmes. Temas võetakse kokku kõik asjad (cf. Ef 1,10; Kl 1,15-20). Kuidas saaksime unustada entusiasmi, millega Vatikani Teine Kirikukogu, tsiteerides paavst Paulus VI-t, kuulutas, et Kristus on "inimkonna ajaloo eesmärk, ajaloo ja tsivilisatsiooni püüdluste fookus, inimkonna kese, kõigi südamete rõõm ja kõigi taotluste täitumine"?(1) Kirikukogu õpetus süvendas meie arusaamist Kiriku loomusest ning andis usklikele selgema kaemuse mitte ainult usumüsteeriumitest vaid ka maistest reaaliatest, nähtuna Kristuse valguses. Lihakssaanud Sõnas on ilmutatud nii Jumala kui ka inimese saladus.(2) Temas leiab inimkond lunastuse ja täitumuse.

7. Oma pontifikaadi alul arendasin ma entsüklikas Redemptor Hominis seda mõtet ja ma olen selle juurde sageli naasnud teistel puhkudel. Juubel oli sobiv võimalus kutsuda usklikke taas kord vaatlema seda fundamentaalset tõde. Valmistumine suureks sündmuseks oli täiel määral trinitaarne ja Kristuse-keskne. Selles plaanis pidi ilmselgelt olema koht Armulaua jaoks. Käesoleva Armulaua-aasta alguses kordan ma sõnu, mis ma kirjutasin dokumendis Tertio Millennio Adveniente: "Aasta 2000 saab olema sügavalt euharistlik; Armulauasakramendis ohverdab Päästja, kes sai kahekümne sajandi eest lihaks Neitsi Maarja üsas, jätkuvalt end inimkonnale jumaliku elu allikana".(3) Sel aastal Roomas aset leidnud Rahvusvaheline Euharistlik Kongress aitas samuti keskendada tähelepanu Suure Juubeli sellele aspektile. Samuti väärib meenutamist, et minu apostellik kiri Dies Domini, kirjutatud ettevalmistuseks Juubelile, kutsus usklikke mõtisklema pühapäeva kui Ülestõusnud Issanda päeva ning samuti erilise, Kirikule pühendatud päeva üle. Tol ajal ergutasin ma igaühte taasavastama Armulauapühitsust kui pühapäeva tuuma.(4)

Mõtiskledes koos Maarjaga Kristuse palge üle

8. Suure Juubeli viljad said kokku võetud apostellikus kirjas Novo Millennio Ineunte. Selles programmilises dokumendis soovitasin ma üha suuremat, mõtlusel Kristuse palge üle põhinevat pastoraalset süvenemist kui kirikliku pedagoogika osa, mis on suunatud pühaduse "kõrge standardi" saavutamisele ning viiakse ellu eelkõige palve kaudu.(5) Kuis saaks selline programm olla täielik pühendumiseta liturgiale ja eriti euharistliku elu kultiveerimisele? Nagu ma toona ütlesin: "Kahekümnendal sajandil, eriti alates kirikukogust, on aset leidnud suur edenemine viisis, kuidas kristlik kogukond pühitseb sakramente, eriti Armulauda. On hädavajalik, et selles suunas edasi mindaks, ja rõhutataks eriti pühapäevast armulauda ja pühapäeva ennast, kogetuna erilise usu-päevana, ülestõusnud Issanda ja Vaimu anni päevana, tõelise iganädalase paasana".(6) Selles palve-harjutamise kontekstis soovitasin ma tunniliturgia kasutamist, mille kaudu Kirik pühitseb päeva erinevaid tunde ja aja kulgu läbi liturgilise aasta.

9. Järgnevalt pöördusin ma koos Roosipärja-aasta väljakuulutamisega ja apostelliku kirja Rosarium Virginis Mariae väljaandmisega tagasi Kristuse palge üle mõtisklemise juurde, sedakorda mariaanlikust vaatepunktist, julgustades taas roosipärja palvetamist. See traditsiooniline palve, mida magisteerium nii kõrgelt soovitab ja mis on jumalarahvale sedavõrd kallis, on tähelepanuväärselt piibelliku ja evangeelse iseloomuga, keskendudes mõtlustes müsteeriumide üle ja "Ole tervitatud Maarja" palvekordustes Jeesuse nimele ja palgele. Korduste voolamises kujustab see teatud armastuse pedagoogikat, mis on suunatud sama armastuse esilekutsumisele meie südames, mis oli Maarjal oma Poja vastu. Sel põhjusel, arendades valguse saladuste lisamisega sajanditepikkust pärimust, püüdsin ma seda eelisarmastatud mõtlusvormi muuta veelgi täielikumaks "evangeeliumi kokkuvõtteks".(7) Ja kuidas saaks valguse saladused mitte tipneda Pühas Armulaus?

Roosipärja-aastast Armulaua-aastani

10. Roosipärja-aasta keskel avaldasin ma entsüklika Ecclesia de Eucharistia, kavatsusega heita valgust Armulauamüsteeriumile selle lahutamatus ja elulises suhtes Kirikuga. Ma kutsusin kõiki usklikke üles pühitsema Armulauaohvrit sellele kohase austusega, ohverdades Armulauas kohalolevale Jeesusele nii Missal kui väljaspool Missat jumaliku kummardamise, mida nõuab sedavõrd suur Saladus. Üle kõige rõhutasin ma taas kord vajadust euharistliku vaimsuse järele ning osutasin Maarjale, "Armulaua emandale",(8) kui selle eeskujule.

Armulaua-aasta leiab aset taustal, mida on rikastanud aastate kulg, põhinedes samas alati kindlalt Kristuse ja tema palge üle mõtluse teemal. Teatud mõttes peaks sellest saama kokkuvõtte-aasta, käesoleva teekonna tipphetk. Paljugi võiks öelda selle kohta, kuidas seda aastat tähistada. Ma tahaksin lihtsalt pakkuda mõningaid mõtteid, kavatsusega aidata meil kõigil kogeda seda sügavamal ja viljakamal moel.

{mospagebreak}

II

ARMULAUD, VALGUSE MÜSTEERIUM

"Ta selgitas neile Kirjades kõike, mis tema kohta oli öeldud" (Lk 24:27)

11. Lugu ülestõusnud Jeesuse ilmumisest kahele jüngrile Emmausi teel aitab meil keskenduda armulauasaladuse esmasele aspektile, mis peaks jumalarahva pühendumises alati sisalduma: Armulaud on valguse saladus! Mida see tähendab ja millised järeldused sellest tulenevad kristliku elu ja vaimsuse jaoks?

Jeesus kirjeldas ennast kui "maailma valgust" (Jh 8,12) ja see omadus ilmneb selgelt tema elu nendel hetkedel, mil tema jumalik aupaiste eredalt esile kiirgab, nagu Muutumisel ja Ülestõusmisel. Ent Armulauas jääb Kristuse au varjatuks. Armulaud on eelkõige ususaladus. Oma täieliku varjatuse saladuse kaudu saab Kristus valguse müsteeriumiks, tänu millele juhitakse usklikke jumaliku elu sügavustesse. Õnneliku tabavusega asetab Rubljovi kuulus Kolmainu-ikoon Armulaua Kolmainsuse elu keskmesse.

12. Armulaud on valgus eelkõige seetõttu, et igal missal eelneb Armulaualiturgiale Sõnaliturgia, kahe "laua" - Sõna laua ja Leiva laua - ühtsuses. See järjepidevus väljendub püha Johannese Evangeeliumi euharistlikus tekstis, kus Jeesus alustab oma õpetust rääkides enese isiku müsteeriumist ning seejärel osutab selle euharistlikule mõõtmele: "Minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook" (Jh 6,55). Me teame, et see ärritas enamikku tema kuulajaist, mis ajendas Peetrust väljendama teiste apostlite ja kogu Kiriku usku läbi ajaloo: "Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad" (Jh 6,68). Emmausi teel olnud jüngrite loos sekkub Jeesus ise, et näidata, alates "Moosesest ja kõigist prohveteist", kuidas "kõik kirjad" osutavad tema isiku saladusele (cf. Lk 24,27). Tema sõnad panevad õpilaste südame nende põues "põlema", kiskudes nad välja kurbuse ja meeleheite pimedusest, ning äratades neis tungiva soovi jääda temaga: "Jää meie juurde" (v. 29).

13. Vatikani Teise Kirikukogu isad püüdsid konstitutsiooni Sacrosnctum Concilium kaudu saavutada, et "sõna laud" pakuks usklikele täielikumalt Pühakirja aardeid.(9) Seega lubasid nad kuulutada liturgia piiblilugemisi kõikidele arusaadavas keeles. See on Kristus ise, kes kõneleb, kui Kirikus Pühi Kirju loetakse.(10) Kirikukogu isad innustasid tselebrante käsitlema jutlust liturgia osana, nii et see oleks suunatud Jumala sõna selgitamisele ja selle tähenduse esiletoomisele kristliku elu jaoks.(11) Nelikümmend aastat pärast kirikukogu võib Armulaua-aasta pakkuda olulise võimaluse kristlikele kogukondadele hinnata oma edenemist selles vallas. Sellest, et piiblikohti loetakse kohalikus keeles, ei piisa kui neid ei kuulutata hoolikalt, ettevalmistatult, pühendunud tähelepanuga ja meditatiivses vaikuses, mis võimaldab Jumala sõnal puudutada inimeste vaimu ja südant.

"Nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud" (cf. Lk 24,35)

14. On tähelepanuväärne, et kaks Emmausi teel olnud jüngrit, valmistatud kohaselt ette Issanda sõnade läbi, tundsid ta ära laua ääres lihtsas "leivamurdmise" tomingus. Kui vaim on valgustatud ja süda sütitatud, hakkavad märgid "kõnelema". Armulaud leiab aset märkide dünaamilises kontekstis, milles sisaldub rikkalik ja valgusküllane sõnum. Nende märkide kaudu avaneb saladus mingil moel usklike silme all.

Nagu ma oma entsüklikas Ecclesia de Eucharistia rõhutasin, on oluline, et ühtki selle sakramendi mõõdet ei eirataks. Meil on alatine kiusatus taandada Armulaud meie endi mõõdetele, samas kui tegelikult just meie oleme need, kes peavad end avama selle Saladuse mõõdetele. "Armulaud on liiga suur and, et taluda ebamäärasust või alaväärtustamist".(12)

15. Pole kahtlust, et Armulaua kõige ilmsem mõõde on see, et ta on söömaaeg. Armulaud sündis Püha Neljapäeva õhtul, Paasasöömaaja raames. Söömaajaks olemine on osaks tema struktuurist enesest. "Võtke, sööge... Ja ta võttis karika ... ja andis neile ning ütles: Jooge kõik selle seest" (Mt 26,26-27). Sellisena väljendab Armulaud sidet, mille Jumal tahab meiega kehtestada ja mille me ise peame endi vahel üles ehitama.

Ent ei tohi unustada, et euharistlikul söömaajal on ka sügav ja esmane ohverduslik tähendus.(13) Armulauas muudab Kristus meile taas kohalolevaks ohvri, mille ta tõi üks kord ja kõigi eest Kolgatal. Olles Armulauas kohal ülestõusnud Issandana, kannab ta siiski märke oma kannatusest, mille "mälestus" on iga missa nagu liturgia meile meelde tuletab, kuulutades muutmise ajal: "Me kuulutame Sinu surma, Issand, ja tunnistame Sinu ülestõusmist...". Samal ajal kui Armulaud muudab kohalolevaks selle, mis leidis aset möödanikus, tõukab see meid ka tuleviku poole, mil Kristus tuleb taas ajaloo lõpul. See "eshatoloogiline" aspekt teeb Armulauasakramendist sündmuse, mis tõmbab meid enesesse ja täidab meie kristliku teekonna lootusega.

"Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt 28,20)

16. Kõik need Armulaua mõõted saavad kokku ühes aspektis, mis enam kui ükski teine esitab väljakutse meie usule: "tõelise" kohaloleku saladus. Koos Kiriku kogu pärimusega usume me, et Jeesus on tõeliselt kohal Armulaua elementides. Seda kohalolekut - nagu paavst Paulus VI õigesti selgitas - nimetatakse "tõeliseks" mitte välistavalt, justkui väites, et Kristuse teised kohaloleku vormid ei ole tõelised, vaid par excellance, sest Kristus saab seeläbi substantsiaalselt kohalolevaks, tervikuna ja täielikult, oma ihu ja vere reaalsuses.(14) Usk nõuab, et me astuksime Armulaua juurde täie teadlikkusega, et me läheneme Kristusele enesele. Just see kohalolek annab Armulaua teistele külgedele - kui söömaajale, Paasasaladuse meenutusele, eshatoloogilisele etteaimdusele - tähenduse, mis ulatub kaugele üle palja sümbolismi. Armulaud on kohaloleku saladus, Jeesuse tõotuse - jääda meiega kuni aegade lõpuni - täiuslik täitumine.

Pühitsemine, kummardamine, mõtlus

17. Armulaud on suur saladus! Ja seda tuleb üle kõige hästi pühitseda. Püha missa peab asetuma kristliku elu keskmesse ja seda tuleb pühitseda väärikal moel igas kogukonnas, kooskõlas kehtestatud normidega, koguduse osalusel, ministrantidega, kes täidavad neile määratud ülesandeid, ning pannes tõsiselt tähele, et laulmine ja liturgiline muusika oleksid kohaselt "pühad". Üks selle Armulaua-aasta eriprojekte võiks olla rooma missaali üldise sissejuhatuse uurimine igas kogukonnas. Parimaks viisiks pühades "märkides" kohalolevaks saanud päästesaladusse sisenemiseks jääb liturgilise aasta kulgemise ustav järgimine. Karjased peavad pühenduma sellele "müstagoogilisele" katehheesile, mis oli nii kallis kirikuisadele ja mille kaudu aidatakse usklikel mõista liturgiliste sõnade ja tegude tähendust, liikuda selle märkidelt saladusele, mida need sisaldavad, ja siseneda sellesse müsteeriumisse nende elu igas aspektis.

18. Eriline vajadus on Kristuse tõelise kohaloleku elulise teadlikkuse kultiveerimise järele, nii missa pühitsemisel kui ka Armulaua missavälisel kummardamisel. Seda teadlikkust tuleb tähelepanelikult näidata hääletooni, žestide, asendi ja enese ülalpidamisega. Selles osas tuletab liturgiline seadus meelde - ja mina isegi olen seda hiljaaegu taas kinnitanud(15) - vaikusemomentide tähtsust nii missa pühitsemisel kui euharistlikul adoratsioonil. Armulaua kohtlemist ministrantide ja usklike poolt peab iseloomustama sügav austus.(16) Jeesuse kohalolek tabernaaklis peab olema justkui magnetpooluseks, mis tõmbab ligi üha suuremal arvul temasse armunud hingi, kes on valmis kannatlikult ootama, et kuulda tema häält ja justkui tajuda tema südame tukseid. "Maitske ja vaadake, et Issand on hea!" (Ps 34,9).

Sel aastal peab missaväline euharistlik adoratsioon saama individuaalsete koguduste ja religioossete kogukondade eriliseks pühendumuseks. Võtkem enesele aega, et põlvitada Armulauas kohaloleva Jeesuse ette, selleks et hüvitada oma usu ja armastusega hooletus- ja hoolimatusetegusid ning koguni solvanguid, mida meie Päästja peab kogema maailma mitmeis paigus. Süvendagem adoratsiooni kaudu oma isiklikku ja kogukondlikku mõtlust, toetudes palve abivahendeile, mida inspireerivad jumalasõna ja paljude, nii ammuste kui ka uute müstikute kogemus. Roosipärg isegi, kui seda sügavalt mõistetakse selles piibellikus ja Kristuse-keskses vormis, mida ma soovitasin apostellikus kirjas Rosarium Virginis Mariae, osutub eriti kohaseks sissejuhatuseks euharistlikule mõtlusele, mõtlusele koos Maarja, meie kaaslase ja juhatajaga.(17)

Tähistagem sel aastal erilise pühendumusega ka Corpus Christi suurpüha, koos selle traditsioonilise protsessiooniga. Meie usku Jumalasse, kes sai lihaks, et saada kaaslaseks meie teel, tuleb kuulutada kõikjal, eriti meie tänavatel ja kodudes, meie tänuliku armastuse väljendusena ja õnnistuste ammendamatu allikana.

{mospagebreak}

III

ARMULAUD
ÜHENDUSE ALLIKAS
JA VÄLJENDUS

"Jääge minusse ja mina jään teisse" (Jh 15,4)

19. Kui Emmausi teel olnud jüngrid palusid Jeesusel jääda nende „juurde", andis ta vastuseks neile palju suurema kingi: Armulaua sakramendi kaudu leidis ta tee jäämaks nende „sisse". Võtta vastu Armulauda tähendab astuda sügavasse ühendusse Jeesusega. „Jääge minusse ja mina jään teisse" (Jh 15,4). See sügava ja vastastikuse juurde ja sisse „jäämise" suhe võimaldab meil kogeda taeva teatud eelmaitset maa peal. Kas pole see suurim inimlikest igatsustest? Kas pole see just seesama, mis Jumalal meeles mõlkus kui ta teostas ajaloos oma päästmise kava? Jumal on pannud inimsüdameisse „nälja" tema sõna järele (cf. Am 8,11), nälja, mille rahuldab üksnes täielik ühendus temaga. Armulauaühendus sai antud selleks, et me võiksime saada „täidetud" Jumalaga siin maa peal, oodates jäägitut täitumust taevas.

Üks leib, üks ihu

20. Seda erilist lähedust, mis saab teoks Armulaua „ühenduses", ei saa õigesti mõista ega täielikult kogeda eraldi kiriklikust ühendusest. Ma rõhutasin seda korduvalt oma entsüklikas Ecclesia de Eucharistia. Kirik on Kristuse ihu: me käime „koos Kristusega" vaid sel määral kuivõrd me oleme seotud „tema ihuga". Kristus tagas selle ühtsuse loomise ja kasvamise oma Püha Vaimu väljavalamisega. Ning ta ise ehitab seda jätkuvalt üles oma euharistliku kohalolekuga. See on Armulaualeiva ühtsus, mis meid üheks ihuks teeb. Nagu apostel Paulus ütleb: „Sellepärast et on ainult üks leib, siis meie, kuigi paljud, oleme üks ihu; sest me kõik saame osa ühest leivast" (1Ko 10,17). Armulauamüsteeriumis ehitab Jeesus üles Kirikut kui ühendust, oma ülempreesterlikus palves esitatud ülima eeskuju kohaselt: „Nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sina mind oled läkitanud" (Jh 17,21).

21. Armulaud on nii kirikliku ühtsuse allikas kui ka selle suurim avaldus. Armulaud on ühenduse epifaania (ilmumine). Seepärast seab Kirik tingimused täielikuks osalemiseks Armulauas ning selle pühitsemiseks.(18) Need mitmesugused piirangud peavad tegema meid üha teadlikumaks Jeesuse poolt ühenduseks esitatavatest nõuetest. See on hierarhiline ühendus, mis põhineb teadlikkusel erinevatest rollidest ja teenimistest, nagu nähtub armulauapalve viidetest paavstile ja diötseesi piiskopile. See on vennalik ühendus, mida hoiab alal vastastikust avatust, kiindumust, mõistmist ja andestamist tugevdav „ühenduse vaimsus".(19)

„... üks süda ja üks hing" (Ap 4,32)

22. Igal pühal missal oleme kutsutud mõõtma iseendid ühenduse selle ideaali taustal, mis on Apostlite tegudes esitatud mistahes ajastu Kiriku eeskujuna. See on apostlite ümber kogunenud Kirik, kokku kutsutud Jumala sõna poolt, suuteline jagama vaimseid ent ka materiaalseid hüvesid (cf. Ap 2,42-47; 4,32-35). Käesoleval Armulaua-aastal kutsub Issand meid liginema sellele ideaalile niipalju kui võimalik. Tuleb teha kõik võimalik selleks, et kogeda täielikult neid võimalusi, mida mainitakse piiskopi „stationaal-missa" liturgias, mida ta pühitseb üheskoos oma preestrite ja diakonitega kogu jumalarahva osalusel. Siin näeme me Kiriku peamist „avaldumist".(20) Oleks kiiduväärne määratleda teised olulised võimalused, ka koguduse tasandil, mis kasvataksid ühendustunnet ja leiaksid Armulaua pühitsemises uuenenud tulisuse allika.

Issanda päev

23. Eriti palun ma, et sel aastal püütaks kõigiti kogeda pühapäeva Issanda päevana ja Kiriku päevana. Oleksin õnnelik kui igaüks mõtiskleks veelkord minu sõnade üle apostellikus kirjas Dies Domini. „Pühapäevasel missal elavad kristlased erilise intensiivsusega taas läbi apostlite kogemuse paasaõhtul, kui nende koos olles ilmus neile ülestõusnud Issand. (cf. Jh 20,19). Teatud mõttes oli selles jüngrite väikses tuumikus, Kiriku esmaviljades, kohal kõikide aegade jumalarahvas."(21) Sel armu aastal peaksid preestrid oma karjasetöös olema veelgi tähelepanelikumad pühapäevase missa osas, kuna see toob kokku koguduse tervikliku kogukonnana erinevate gruppide, liikumiste ja ühenduste osalusel.

{mospagebreak}

IV

ARMULAUD,
„MISJONI" PRINTSIIP JA PLAAN

„Nad tõusid samal tunnil ja läksid" (cf. Lk 24,33)

24. Kaks Emmausi jüngrit, olles Kristuse ära tundnud, „tõusid samal tunnil ja läksid" (cf. Lk 24,33), et anda teada, mida nad olid näinud ja kuulnud. Olles tõeliselt kohanud Ülestõusnut tema ihust ja verest osa saamise kaudu, ei saa me kogetud rõõmu vaid endale hoida. Kohtumine Kristusega, mida Armulaud püsivalt tugevdab ja süvendab, esitab Kirikule ja igale kristlasele tungiva üleskutse anda tunnistust ja evangeliseerida. Ma soovisin seda rõhutada oma jutluses, kus ma kuulutasin välja Armulaua-aasta, toetudes püha Pauluse sõnadele: „Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb" (1Ko 11,26). Apostel seab söömaaja ja kuulutuse tihedasse seosesse: asuda ühendusse Kristusega tema paasa-meenutuses tähendab ühtlasi tajuda kohustust olla selles riituses kohalolevaks saanud sündmuse misjonär.(22) Laialisaatmine iga missa lõpul on kristlastele antud ülesanne, mis kutsub neid töötama evangeeliumi levitamiseks ja ühiskonna läbistamiseks kristlike väärtustega.

25. Armulaud annab mitte üksnes sisemise jõu selleks missiooniks, vaid on - mingis mõttes - ühtlasi selle plaan. Sest Armulaud on olemise viis, mis läheb Jeesuselt üle igasse kristlasesse, kelle tunnistuse kaudu on see mõeldud levima kogu ühiskonnas ja kultuuris. Et see toimuks, peab igaüks usklike seast isikliku ja kogukondliku mõtiskluse kaudu omaks võtma need väärtused, mida Armulaud väljendab, hoiakud, mida ta inspireerib, otsustused, mida ta sisendab. Kas ei või me siin näha erilist ülesannet, mis võib esile kerkida sellest Armulaua-aastast?

Tänamine

26. Üks selle plaani põhielemente leidub sõna „Armulaud" tähenduses endas: tänamine. Jeesuses, tema ohvris, tema tingimatus „jah"-sõnas Isa tahtele sisaldub kogu inimkonna „jah", „tänan sind" ja „aamen". Kirik on kutsutud seda suurt tõde kõigile meelde tuletama. See on eriti pakiline meie ilmalikustunud kultuuri taustal, mida iseloomustab Jumala-unustus ja tühine püüdlus inimlikule enese-täitumusele. Teostada euharistlikku „plaani" igapäevases elus, kus iganes inimesed ka elavad ja töötavad - perekonnas, koolis, töökohal, kõigis eluoludes - tähendab anda tunnistust, et inimtegelikkust ei saa õigustada viitamata Loojale: „Loojata kaoks loodu".(23) See teispoolne tugipunkt, mis ajendab meid püsivalt tänama kõige eest, mis meil on ja mis me oleme - teisisõnu ajendab meid „euharistlikule" hoiakule - ei vähenda mitte mingil moel maise tegelikkuse õiguspärast iseseisvust,(24) vaid põhistab selle iseseisvuse veelgi kindlamalt, asetades selle tema õigetesse raamidesse.

Sel Armulaua-aastal peaksid kristlased pühenduma jõulisema tunnistuse andmisele Jumala kohalolekust maailmas. Me ei tohiks karta kõneleda Jumalast ja anda püstipäi tunnistust oma usust. „Armulaua kultuur" edendab dialoogi-kultuuri, mis ammutab Armulauast jõudu ja toidust. Viga oleks mõelda, et mistahes avalik viide usule seab mingil moel kahtluse alla riigi ja tsiviilinstitutsioonide õiguspärase iseseisvuse, või et see võib isegi õhutada sallimatust. Kui ajalugu näitab, et usklikud on selles vallas ka vigu teinud, nagu ma tunnistasin Juubeliga seoses, tuleb need vead omistada mitte „kristlikele juurtele", vaid mõnede kristlaste suutmatusele jääda nendele juurtele ustavaks. Kes õpib ütlema „tänan sind" ristilöödud Kristuse kombel, võib lõpetada märtrina, ent mitte iial tagakiusajana.

Solidaarsuse tee

27. Armulaud ei ole ükspäinis Kiriku elus osalemise väljendus; see on ka solidaarsuse kava kogu inimkonna jaoks. Armulaua pühitsemisel uuendab Kirik püsivalt oma teadlikkust sellest, et ta on mitte üksnes Jumalaga lähedase ühenduse „märk ja vahend" vaid ka kogu inimkonna ühtsuse „märk ja vahend".(25) Igal missal, isegi varjatult või eraldatuses pühitsetuna, on alati kõikehõlmav iseloom. Kristlane, kes Armulauast osa võtab, õpib olema ühenduse, rahu ja solidaarsuse edendaja igas olukorras. Enam kui iial varem nõuab meie rahutu maailm, mis alustas uut aastatuhandet terrorismivälgu ja sõja tragöödiaga, et kristlased õpiksid kogema Armulauda kui suurt rahukooli, mis vormib mehi ja naisi, kellest võivad erinevatel vastutustasanditel ühiskondlikus, kultuurilises ja poliitilises elus saada dialoogi ja ühenduse edendajad.

Vähimate teenistuses

28. On veel üks punkt, mida ma tahaksin rõhutada, kuna see mõjutab oluliselt meie ühise Armulauas osalemise autentsust. Jutt on tõukest, mille Armulaud annab kogukonnale praktiliseks pühendumiseks õiglasema ja vennalikuma ühiskonna ehitamiseks. Armulauas on Jumal näidanud äärmist armastust, kummutades kõik need võimu kriteeriumid, mis liigagi tihti valitsevad inimsuhteid ning radikaalselt kinnitades teenimise kriteeriumit: „Kui keegi tahab olla esimene, siis olgu ta kõikidest viimne ja kõikide teenija" (Mk 9,35) Pole juhuslik, et Johannese Evangeeliumis puudub Armulaua seadmise lugu, selle asemel aga jutustab ta „jalgade pesemisest" (cf. Jh 13,1-20): kummardudes oma jüngrite jalgu pesema, selgitab Jeesus ühemõtteliselt Armulaua tähendust. Püha Paulus taaskinnitab jõuliselt Armulaua pühitsemise ebakohasust, kui selles puudub armastus, mida väljendab hüvede praktiline jagamine vaestega (cf. 1Ko 11,17-22;27-34).

Kas me ei saa muuta seda Armulaua-aastat võimaluseks piiskopkondade ja koguduste kogukondade jaoks pühendada end erilisel moel vastama vennaliku hoolega ühele paljudest vaesuse vormidest tänapäeva maailmas? Ma pean silmas näiteks nälja tragöödiat, mis rõhub sadu miljoneid inimolendeid, haigusi, mis vaenavad arengumaid, vanurite üksildust, töötute raskusi, immigrantide muresid. Need pahed on tajutavad - kuigi erineval määral - isegi tohutu rikkuse alal. Me ei saa endid petta: vastastikuse armastuse ja eriti hoolitsuse järgi hädasolijate eest tuntakse meid ära Kristuse tõeliste jüngritena (cf. Jh 13,35; Mt 25,31-46). See on kriteerium, mille kohaselt otsustatakse meie Armulaua-teenistuste autentsuse üle.

{mospagebreak}

KOKKUVÕTE

29. O Sacrum Convivium, in quo Christus sumitur! Armulaua-aasta lähtekoht on hämmastuses, millega Kirik kaeb vaimusilmas seda suurt müsteeriumi. See on hämmastus, mida ma ise püsivalt kogen. Sellest johtus minu entsüklika Ecclesia de Eucharistia. Vaadates tulevikku, oma kahekümne seitsmendale paavstina teenimise aastale, näen ma suurt armu võimaluses kutsuda kogu Kirikut erilisel moel vaimus kaema, ülistama ja kummardama seda sõnulväljendamatut sakramenti. Olgu Armulaua-aasta igaühe jaoks hinnaline võimalus kasvada teadlikkuses selle võrreldamatu aarde suhtes, mille Kristus on usaldanud oma Kirikule. Julgustagu see veelgi elavamat ja tulisemat armulauapühitsemist, mis viib armastusse muudetud kristlikule elule.

Siin on ruumi arvukatele algatustele, vastavalt kohalike kirikute karjaste otsustusele. Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Kongregatsioon pakub kahtlemata omalt poolt abistavaid soovitusi ja teeb ettepanekuid. Ometi ei palu ma midagi erakordset, vaid pigem, et iga algatust iseloomustaks sügav vaimsus. Kui selle aasta ainsaks tulemuseks oleks kõikides kristlikes kogukondades pühapäevase missa pühitsemise elavnemine ja Armulaua missavälise kummardamise rohkenemine, oleks see armu-aasta külluslikult edukas. Samal ajal on hea sihtida kõrgele ja mitte rahulduda keskpärasusega, sest me teame, et võime alati arvestada Jumala abiga.

30. Teie hoolde, kallid vennad piiskopiametis, usaldan ma selle aasta, olles kindel, et te tervitate minu üleskutset täie apostelliku tulisusega.

Kallid preestrid, kes te kordate iga päev muutmissõnu ning olete selle suure armastuse-ime tunnistajad ja kuulutajad, mis teie kätes teoks saab: võtke vastu selle erilise aasta armu väljakutse; pühitsege püha missat iga päev sama rõõmu ja tulisusega, millega te pühitsesite oma esimest missat ning veetke meelsasti aega palves tabernaakli ees.

Olgu see armu aasta ka teile, diakonid, kes te olete nii tihedalt seotud sõna teenimise ja altariteenistusega. Ma palun teid, lektorid, akolüüdid ja püha Armulaua erakorralised ministrandid, saage veelgi täielikumalt teadlikuks sellest annist, mille te olete saanud teile usaldatud teenimises, et väärikamalt Armulauda pühitseda.

Erilisel moel pöördun ma teie poole, tulevased preestrid. Ärge põlake oma seminariaastatel ühtki võimalust, et kogeda mitte ainult igapäevase missalosalemise ilu, vaid ka kindla aja veetmiseks dialoogis euharistliku Issandaga.

Pühitsetud mehed ja naised, kes te olete sellesama pühitsuse kaudu kutsutud kestvamale mõtlusele: ärge kunagi unustage, et Jeesus tabernaaklis tahab, et te oleksite tema kõrval, et ta saaks täita teie südame oma sõpruse kogemisega, mis ainsana annab teie elule mõtte ja täitumuse.

Avastage kõik teie, kristlased, taas Armulaua and kui valguse ja jõu allikas teie igapäevase elu jaoks maailmas, oma elukutse järgimises sedavõrd eripäraste olukordade keskel. Avastage see taas eelkõige selleks, et kogeda täielikult perekonna ilu ja missiooni.

Minu suur lootus on teil, noored, oodates meie kohtumist järgmisel Ülemaailmsel Noorte Päeval Kölnis. Meie kohtumise teema - „Me oleme tulnud teda kummardama" - näitab, kuidas te saate kõige paremal moel elada seda euharistlikku aastat. Võtke oma kohtumisse Armulauas peidetud Jeesusega kaasa kogu oma eale iseloomulik entusiasm, kõik oma lootused, kogu teie igatsus armastada.

31. Meie silme ees on pühakute eeskuju, kes leidsid Armulauas toiduse oma teekonnal täiusele. Kui sageli valasid nad pisaraid sügava liigutuse tõttu selle suure saladuse ees või kogesid tundide viisi „abielulist" rõõmu altarisakramendi juures! Aidaku meid eelkõige Pühim Neitsi Maarja, kelle kogu elu teostas Armulaua tähendust. „Kirik, mis näeb Maarjas oma eeskuju, on kutsutud jäljendama teda ka tema suhtes selle pühima saladusega".(26) Armulaualeib, mille me vastu võtame, on tema Poja veatu liha: Ave verum corpus natum de Maria Virgine. Leidku Kirik Maarja toel sellel armu-aastal uut entusiasmi oma missiooniks ning jõudku üha täielikumale äratundmisele, et Armulaud on tema kogu elu allikas ja tipp.

Ma annan teile kõigile oma õnnistuse armu ja rõõmu märgiks.

Vatikanis, 7. oktoobril 2004, Roosipärja Kuninganna mälestuspäeval, minu pontifikaadi kahekümne kuuendal aastal

JOHANNES-PAULUS II

(1) Pastoraalne konstitutsioon Kirikust kaasaegses maailmas Gaudium et Spes, 45.

(2) Cf. ibid., 22.

(3) Nr. 55: AAS 87 (1995), 38.

(4) Cf. Nn. 32-34: AAS 90 (1998), 732-734.

(5) Cf. Nn. 30-32: AAS 93 (2001), 287-289.

(6) Ibid., 35: loc. cit., 290-291.

(7) Cf. Apostellik kiri Rosarium Virginis Mariae (16. oktoober 2002), 19-21: AAS 95 (2003), 18-20.

(8) Entsüklika Ecclesia de Eucharistia (17. aprill 2003), 53: AAS 95 (2003), 469.

(9) Cf. Nr. 51.

(10) Ibid., 7.

(11) Cf ibid., 52.

(12) Entsüklika Ecclesia de Eucharistia (17. aprill 2003), 10: AAS 95 (2003), 439.

(13) Cf. Johannes-Paulus II, entsüklika Ecclesia de Eucharistia (17. aprill 2003), 10: AAS 95 (2003), 439. Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Kongregatsioon, instruktsioon Redemptionis Sacramentum mõningatest asjaoludest, mida tuleb järgida või vältida Pühima Armulaua osas (25. märts 2004), 38: L'Osservatore Romano, iganädalane ingliskeelne väljaanne, 28. aprill 2004, eriväljaanne, lk.3.

(14) Cf. Entsüklika Mysterium Fidei (3. september 1965), 39: AAS 57 (1965), 764; Püha Riituste Kongregatsioon, instruktsioon Eucharisticum Mysterium euharistliku saladuse kummardamisest (25. mai 1967), 9: AAS 59 (1967), 547.

(15) Cf. Sõnum Spiritus et Sponsa, Konstitutsiooni pühast liturgiast neljakümnendaks aastapäevaks Sacrosanctum Concilium (4. detsember 2003), 13: AAS 96 (2004), 425.

(16) Cf. Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Kongregatsioon, Instruktsioon Redemptionis Sacramentum mõningatest asjaoludest, mida tuleb järgida või vältida Pühima Armulaua osas (25. märts 2004): L'Osservatore Romano, iganädalane ingliskeelne väljaanne, 28. aprill 2004, eriväljaanne.

(17) Cf. ibid., 137, loc. cit., lk.11.

(18) Cf. Johannes-Paulus II, entsüklika Ecclesia de Eucharistia (17. aprill 2003), 44: AAS 95 (2003), 462; Code of Canon Law, kaanon 908; Code of Canons of the Eastern Churches, kaanon 702; Kristliku Ühtsuse Edendamise Paavstlik Nõukogu, Directorium Oecumenicum (25. märts 1993), 122-125, 129-131: AAS 85 (1993), 1086-1089; Usudoktriini Kongregatsioon, kiri Ad Exsequendam (18. mai 2001): AAS 93 (2001), 786.

(19) Cf. Johannes-Paulus II, apostellik kiri Novo Millennio Ineunte (6. jaanuar 2001), 43: AAS 93 (2001), 297.

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

Toeta kirikut!

Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search