“ISA… igavene elu on see, et nad tunneksid Sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud“ (Jh 17:3). Jumal, meie Päästja, “tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1 Tm 2:3-4). “Taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12), kui nimi JEESUS.
I. Inimese elu – Jumala tunnetamine ja armastamine
1. Jumal on iseeneses lõpmatult täiuslik ning õnnelik. Puhtast headusest vabal tahtel vastuvõetud otsusega lõi Ta inimese, et see Tema õndsuselus osaleks. Seetõttu on Ta inimese läheduses alati ja kõikjal. Ta kutsub inimest ning aitab teda ennast otsida, tunnetada ning kõigest oma väest armastada. Ta kutsub kõiki üksteisest patu läbi lahutatud inimesi ühtsusele oma perekonnas, Kirikus. Ta teeb seda oma Poja läbi, kelle Ta aja täis saades Lunastaja ja Päästjana maailma läkitas. Temas ja Tema läbi kutsub Ta inimesi Pühas Vaimus oma lasteks saama ning nõnda Tema õndsuselu pärima.
2. Et see kutse tervesse maailma jõuaks, läkitas Kristus enda valitud apostlid välja Evangeeliumi kuulutama: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad,ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19-20). Selle läkituse jõul ”jüngrid läksid välja ja kuulutasid [Rõõmusõnumit] kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas Sõna tunnustähtedega” (Mk 16:20).
3. Kes Jumala abiga Kristuse kutse vastu võttis ning sellele vabadusega vastas, tundis armastusest Kristuse vastu tungi terves maailmas Rõõmusõnumit kuulutada. Seda apostlitelt saadud hinnalist pärandust on nende järeltulijad ustavalt säilitanud. Kõik, kes usuvad Kristusesse, on kutsutud seda põlvest põlve edastama, kuulutades usku, elades vennalikus ühenduses ja pühitsedes seda liturgias ning palves (vrd Ap 2:42).
II. Usu edasi andmine – katehhees
4. Kirik püüab inimesi Kristuse jüngriteks teha. Ta tahab neil aidata uskuda, et Jeesus on Jumala Poeg, et neil usu läbi oleks elu Tema nimes. Juhendamise kaudu püüab ta inimesi selles elus kujundada ning nõnda Kristuse Ihu üles ehitada (vt CT 1;2). Kogu sedalaadi tegevust nimetati juba varakult katehheesiks.
5. Katehhees on “laste, noorukite ning täisealiste usukasvatus, mis hõlmab eelkõige kristliku õpetuse esitamist, kusjuures tegutsetakse orgaaniliselt ja süstemaatiliselt, juhatamaks õpilasi kristliku elu täiusesse” (CT 18).
6. Katehhees on Kiriku hingehoidliku ülesandega tihedalt seotud mõnede elementide kaudu, millel on katehheetlik loomus, mis katehheesiks ette valmistavad või sellest tulenevad: Evangeeliumi esmakuulutus, see tähendab misjonijutlus usu äratamiseks, uskumiseks põhjenduste otsimine, kristlikult elamise kogemus, sakramentide pühitsemine, kiriklikku ühendusse kaasamine ning apostellik ja misjonärlik tunnistus (vrd Ap 2:42).
7. “Katehhees on kogu Kiriku eluga tihedalt seotud. Katehheesist ei sõltu oluliselt mitte ainult Kiriku geograafiline ulatus ning arvuline kasv, vaid veel enam tema sisemine kasvamine ja vastavus Jumala plaanile” (CT 13).
8. Kiriku uuenemise perioodid on ka katehheesi õitseaegadeks. Nõnda pühendavad kirikuisade suurel ajastul pühad piiskopid suure osa oma hingehoidlikust teenimisest katehheesile. See on ajastu, mil tegutsesid püha Cyrillus Jeruusalemmast, püha Johannes Chrysostomos, püha Ambrosius, püha Augustinus ning hulk teisi isasid, kelle katehheetilised teosed on jäävaks eeskujuks.
9. Katehheetiline teenimine ammutab ikka ja jälle uut jõudu kirikukogudest. Tridenti Kirikukogu oli selles osas tähendusväärne näide: oma konstitutsioonide ja dekreetidega andis ta katehheesile esmajärgulise seisundi. Temast lähtus Rooma katekismus, mida nimetatakse tridentiinlikuks ning mis kujutab endast kristliku õpetuse esmajärgulist esitust. Kirikukogu andis Kirikule tõuke katehheesi tähelepanuväärseks organiseerimiseks ning juhatas pühad piiskopid ja teoloogid nagu püha Petrus Canisiuse, püha Carl Borromaeuse, püha Turibio de Mongrovejo ja püha Robertus Bellarminuse arvukaid katekismusi avaldama.
10. Nii pole vaja imestada, et pärast Vatikani II Kirikukogu, mida paavst Paulus VI nägi tänapäeva suure katekismusena, katehhees Kirikus endale taas tähelepanu tõmbas. Seda tunnistavad üldine katehheetiline direktoorium aastal 1971, evangeliseerimist ja katehheesi käsitlev Piiskoppide Sinod (1974) ning apostellikud kirjad Evangelii nuntiandi (1975) ning Catechesi tradendae (1979). 1985. aasta Erakorraline Piiskoppide Sinod ergutas koostama “kogu katoliku usu- ja kõlblusõpetust hõlmavat katekismust või kompendiumi” (Lõpparuanne II B a 4). Paavst Johannes Paulus II võttis Piiskoppide Sinodi soovi endale südameasjaks, tunnistades, et “see soov vastab üleilmse Kiriku ning osakirikute tõelisele vajadusele” (kõne Piiskoppide Sinodil 7. detsembril 1985). Ta tegi kõik selleks, et sinodi-isade soovi täita.
III. Katekismuse eesmärk ja adressaat
11. Käesoleva katekismuse eesmärgiks on esitada Vatikani II Kirikukogu ning üldkirikliku Pärimuse valguses orgaaniline süntees katoliikliku usu- ja kõlblusõpetuse olemuslikest ja põhjapanevatest tõsiasjadest. Tema põhiallikateks on Pühakiri, kirikuisad, liturgia ning Kiriku Õpetusamet. Ta on mõeldud “lähtepunktiks nendele kompendiumidele ja katekismustele”, mida “tuleb erinevates maades koostada” (Piiskoppide Sinod 1985, Lõpparuanne, II B a 4).
12. Käesolev katekismus on mõeldud peamiselt nendele, kes vastutavad katehheesi eest, esmajoones piiskoppidele kui usuõpetajatele ning Kiriku karjastele. Katekismus on neile abivahendiks nende ülesande, Jumala rahva õpetamise täitmisel. Piiskoppide kaudu on see suunatud ka katekismuste koostajatele, preestritele ning katehheetidele, kuid katekismus kujutab endast kasulikku lugemist ka teistele usklikele kristlastele.
IV. Katekismuse ülesehitus
13. Katekismus on pikaajalise katehheetilise traditsiooni kohaselt jaotatud neljaks põhiosaks: usutunnistus (symbolum), ristiusu saladuse pühitsemine, elu Kristuses (10 käsku) ja kristlik palve (Meie Isa).
Esimene osa: Usutunnistus
14. Inimesel, kes kuulub ristimise kaudu Kristusele, tuleb oma ristimisusku inimeste ees tunnistada (vrd Mt 10:32; Rm 10:9). Seepärast käsitleb katekismus kõigepealt Ilmutust, mille kaudu Jumal pöördub inimese poole ning kingib enese, ning usku, mille abil inimene Jumalale vastab (esimene lõik). Usutunnistus võtab kokku annid, mida Jumal kõige hea Algatajana, Lunastajana ning Pühitsejana inimesele kingib ning korraldab need meie ristimise kolme põhiartikli järgi. Nendeks on usk Ainujumalasse, kõigeväelisse Isasse, Loojasse, usk Jeesusesse Kristusesse, Tema Pojasse, meie Issandasse ja Päästjasse, ning usk Pühasse Vaimusse pühas Kirikus (teine lõik).
Teine osa: Ristiusu saladuse pühitsemine
15. Katekismuse teine osa selgitab, mil viisil Jumala lunastus, mis on üks kord kõikideks aegadeks Jeesuse Kristuse ning Püha Vaimu läbi teoks tehtud, saab kohalolevaks Kiriku liturgia pühades talitustes (esimene lõik), eriliselt aga seitsmes pühas sakramendis (teine lõik).
Kolmas osa: Elu Kristuses
16. Katekismuse kolmas osa näitab Jumala näo järgi loodud inimese viimset eesmärki, õndsust, ja esitab ka tee, mis selleni viib: vabatahtlik õige tegutsemine Jumala juhendamise ning armu abil (esimene lõik). Selles tegutsemises teostub armastuse kaksikkäsk, nagu see on väljendatud Jumala kümnes käsus (teine lõik).
Neljas osa: Kristlik palve
17. Katekismuse viimane osa käsitleb palve mõtet ja tähendust uskliku elus (esimene lõik). Ta lõpeb lühikommentaariga Issanda palve, Meie Isa seitsme palve kohta (teine lõik). Nendes palvetes sisalduvad kõik hüved, mida me loota tohime ning mida meie taevane Isa meile anda soovib.
V. Praktilised nõuanded katekismuse kasutamiseks.
18. Käesolev katekismus on mõeldud kogu katoliku õpetuse orgaanilise esitusena, seega tuleb seda lugeda kui tervikut. Arvukad joonealused märkused, tekstiäärsed viited ning register raamatu lõpus võimaldavad näha iga eraldi teemat seoses usu kui tervikuga.
19. Sageli ei tsiteerita Pühakirja, vaid viidatakse sellele märkustes. Viidatud kirjakohtade lugemine süvendab mõistmist. Nimetatud viited on mõeldud ka katehheetide abistamiseks.
20. Mõnede lõikude puhul väikese kirja kasutamine viitab sellele, et tegemist on kas ajalooliste või apologeetiliste märkustega või siis täiendavate õpetuslike selgitustega.
21. Väiksemas kirjas tsitaadid patristika, liturgika, hagiograafia ja Õpetusameti allikatest rikastavad õpetuslikku esitust. Sageli valiti need tekstid otseselt katehheetilist tarvitamist silmas pidades.
22. Iga temaatilise üksuse lõpus paiknevad lühitekstid, mis olulise õpetussisu lühikestes sõnastustes kokku võtavad. Nende ülesandeks on anda kohalikule katehheesile materjali lühikesteks, hästi mällu sööbivateks lauseteks.
VI. Hädavajalikud kohandamised
23. Käesolev katekismus peab esmajoones silmas õpetuse esitamise eesmärki. Tema ülesandeks on süvendada teadmisi usust. Seega on ta suunatud usu küpsemisele, tema juurdumisele ellu ning kiirgamisele tunnistuses (vrd CT 20-22;25).
24. Oma lõppeesmärgi tõttu ei saa katekismus ise soovitada kohandamisi esituses ning katehheetilistes meetodites, mida nõuavad adressaatide kultuurilised, vanuselised, vaimulikku elu, ühiskondlikke ning kiriklikke olusid puudutavad erinevused. Need hädavajalikud kohandamised on ülesandeks neile, kes vastutavad katekismuste koostamise ning eelkõige usklike õpetamise eest:
„See, kes õpetab, peab ”kõigile kõigeks saama” (Kr 9:22), võitmaks kõiki Kristusele … Ta ei tohi uskuda, et kõik tema hoolde usaldatud inimesed on üheülbalised, nii et ta saab neid kõiki ühel moel kindlaksmääratud ja kindla skeemi alusel juhendada ning tõeliselt vagaks kujundada. Pigem on ühed nagu “äsjasündinud lapsed” (1 Pt 2:2), teised alustavad Kristuses kasvamist, mõned on seevastu juba küpses eas … Selleks ametiks kutsutud peavad mõistma, et usu saladuste ning elu käskude edastamisel tuleb õpetust kohandada kuulajate mõttelaadi ning taibuga“ (Catechismus Romanus, Eessõna 11).
Eelkõige – armastus
25. Sissejuhatuse lõpetuseks peab meenutama pastoraalset põhimõtet, mida Rooma katekismus selliselt väljendab:
“Kogu õpetamine ja juhendamine peab olema suunatud lõpmatule armastusele. Niisiis, kui esitatakse midagi uskumiseks, lootmiseks või tegemiseks, tuleb alati eelkõige soovitada meie Issanda armastamist, et igaüks mõistaks, et igasugused täiuslikult kristlikud voorusteod võrsuvad ainuüksi armastusest ning pole suunatud mingile muule eesmärgile peale armastuse“ (Catechismus Romanus, Eessõna 10).