10. artikkel. KÜMNES KÄSK
„Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on“ (5 Ms 5:21).
„Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:21).
2534. Kümnes käsk kujutab endast lihahimu puudutava üheksanda käsu jätku ja täiendust. Ta keelab himustada võõrast vara, sest sellest tulenevad vargus, röövimine ja pettus, mida keelab seitsmes käsk. “Silmahimu” (vrd 1 Jh 2:16) viib vägivallale ja ebaõiglusele, mida keelab viies käsk (vrd Mi 2:2). Himustamine juurdub esimeses kolmes käsus keelustatud ebajumalate teenimises (vrd Trk 14:12). Kümnes käsk puudutab südame taotlust, koos üheksanda käsuga võtab ta kokku kõik Seaduse eeskirjad. /2112, 2069/
I. Himude korrapäratus
2535. Meeleline himu paneb meid igatsema meeldivaid asju, mida meil ei ole. Nii igatseme me näiteks toitu, kui oleme näljased, või soojust, kui külmetame. Need soovid on iseenesest head, ületavad aga sageli mõistliku mõõdu ja viivad kiusatusse tahta ebaõiglasel moel seda, mis ei kuulu meile, vaid kellelegi teisele või millele kellelgi teisel on õigus. /1767/
2536. Kümnes käsk keelab ahnuse ja maiste varade mõõdutundetu himustamise, ta keelab ohjeldamatu saamahimu, mis lähtub mõõdutundetust, kirglikust rikkuse ja sellega seotud võimu omandamise soovist. Ta keelab ka soovi sooritada ebaõiglast tegu, mis kahjustaks kaasinimese maist omandit: /2445/
„Kui seadus keelab: „Sa ei tohi himustada“, siis on nende sõnade mõte selles, et me oma himusid võõrast varast eemal hoiaksime; sest võõraste asjade himustamise janu on äärmiselt suur ja lõpmatu ega ei ole rahuldatav, nagu ütleb Pühakiri: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust“ (Koh. 5, 9)“ (Catechismus Romanus, III,10,13).
2537. Soov omandada kaasinimesele kuuluvaid asju ei riku seda käsku, kui neid tahetakse omandada lubatavate vahenditega. Traditsiooniline katehhees annab realistlikult teada, millistel inimestel tuleb eriliselt himustamise patu vastu võidelda ja keda „tuleb eriti hoolikalt manitseda seda käsku pidama“:
„Need on … kaupmehed, kes igatsevad näljahäda ja kallinemist ning näevad pahameelega, et nende kõrval on teisi, kes ostavad või müüvad, kui nemad odavamalt osta ja kallimalt müüa saaksid. Nende hulka kuuluvad ka need, kes soovivad kaasinimestele hädasid, et nemad ise neile müües või neilt ostes kasu teeniksid … Ka arstid, kes soovivad haigusi, ja juristid, kes igatsevad hulgaliselt raskeid juhtumeid ja tülisid“ (Catechismus Romanus, III,10,23).
2538. Kümnes käsk nõuab inimese südamest kadeduse väljaajamist. Kui prohvet Naatan tahtis kuningas Taavetit kahetsemisele juhtida, jutustas ta loo vaesest, kel oli vaid üks lammas, keda ta kohtles nagu omaenese last, ja rikkast, kes – kuigi tal oli arvukalt karju –, vaest kadestas ning lõpuks tema lamba ära võttis (vrd 2 Sm 12:1-4). Kadedus võib viia ränkade kuritegudeni (vrd 1 Ms 4:2-7; 1 Kn 21:1-29). Kuradi kadeduse tõttu tuli maailma surm (vrd Trk 2:24). /2317, 391/
„Me võitleme omavahel ja kadedus relvastab meid üksteise vastu … Kui kõik nii meeleheitlikult Kristuse Ihu tükeldavad, kuhu me sel moel jõuame? Me oleme teel Kristuse Ihu purustamisele … Me ütleme, et oleme ühe ja sama Ihu liikmed ja õgime sealjuures üksteist nagu röövloomad“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in secundam ad Corinthios, 27, 3-: PG 61,594-595).
2539. Kadedus on üks põhipahedest. Ta seisneb kurvastamises kaasinimese hüve pärast ning ohjeldamatus soovis seda omandada, isegi ebaõiglasel teel. Kes kadedusest soovib kaasinimesele ränka kurja, sooritab surmapatu. /1866/
Püha Augustinus näeb kadeduses „kuratlikku pattu iseeneses“ (De catechizandis rudibus, 4,8). „Kadedusest võrsub vihkamine, kuri tagarääkimine, laim, rõõmustamine kaasinimese õnnetuse üle ja pahameel tema heas käekäigu üle“ (p. Gregorius Suur, Moralia in Iob, 31,45: PL 76,621).
2540. Kadedus kujutab endast kurvameelsuse vormi ja seega armastuse tagasilükkamist. Ristitu peab temaga võitlema heatahtlikkuse abil. Kadedus võrsub sageli kõrkusest; ristitu seevastu üritab elada alandlikkuses. /1829/
„Kas te soovite näha Jumalat enda kaudu ülistatuna? Hüva, tundke siis rõõmu oma venna edusammudest ja te oletegi juba Jumalat ülistanud. Öeldakse „Jumal olgu kiidetud!“, kui Tema sulane kadeduse võita oskas, sest ta tundis rõõmu kaasinimese teenete üle“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in Romanos, 7,3: PG 60,445).
II. Püha Vaimu eesmärk
2541. Käsu- ja armunõu pöörab inimese südame kadedusest ja ahnusest ära; see juhatab ta igatsema ülimat hüve; see õpetab talle Püha Vaimu tahet, mis rahuldab inimese südant. /1718, 2764/
Tõotuste Jumal on inimest alati hoiatanud ahvatluse eest, mis juba paradiisis näis olevat „hea süüa… tegi silmadele himu… oli ihaldusväärne… pidi targaks tegema“ (vrd 1 Ms 3:6). /397/
2542. Iisraeli rahvale usaldatud seadus ei suutnud eales talle allutatud inimesi õigustada; temast sai isegi “himustamise” tööriist (vrd Rm 7:7). Kuristik tahtmise ja tegemise vahel (vrd Rm 7:10) näitab konflikti Jumala seaduse, nimelt „mõistuse seaduse“ ja teistsuguse seaduse vahel, mis „sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes“ (Rm 7:23). /1963/
2543. „Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad“ (Rm 3:21-22). Järelikult on Kristusesse uskujad „lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega“ (Gl 5:24), nad lasevad end juhtida Pühast Vaimust (vrd Rm 8:14) ja järgivad Tema tahtmist (vrd Rm 8:27). /1992/
III. Vaesus vaimus /2443-2449/
2544. Jeesus kohustab oma jüngreid Teda kõigele ja kõigile eelistama ja teeb neile ettepaneku Tema ja Evangeeliumi pärast (vrd Mk 8:35) kogu omandist loobuda (Lk 14:33). Veidi enne oma kannatusi toob Ta neile eeskujuks vaese lese Jeruusalemmast, kes ise puudust kannatades andis „kogu elatise, mis tal oli“ (Lk 21:4). Rikkustesse kiindumusest vabanemise käsu täitmine on hädavajalik taevariiki pääsemiseks. /544/
2545. Kõik kristlased peavad „oma tahtmisi õigesti juhtima, et selle maailma asjade kasutamine ja kiindumus rikkustesse, mis on vastuolus evangeelse vaesusevaimu käsuga, ei takistaks nende pürgimist täiusliku armastuse poole“ (LG 42). /2013/
2546. „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed“ (Mt 5:3). Õndsakskiitmised ilmutavad õnne ja armu, ilu ja rahu korda. Jeesus ülistab vaeste rõõmu, sest neile juba kuulub Jumalariik. /1716/
„Sõna (see tähendab Kristus) nimetab “vaesust vaimus” inimvaimu kuulekaks alandlikkuseks ja loobumiseks, ning apostel toob meile eeskujuks Jumala vaesuse, kui ta ütleb: „Tema… sai teie pärast vaeseks“ (2 Kr 8:9)“ (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatitudinibus, 1: PG 44,1265A).
2547. Issand kaebab rikaste üle, sest nad leiavad lohutust oma ülevoolavates varades (vrd Lk 6:24). „Kõrk pürgib maise võimu poole, samal ajal kui vaene vaimus otsib taevariiki“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 1,1,3: PL 34,1232). Kes usaldab taevase Isa ettehooldust, saab vabaks rahutust murest oma tuleviku pärast (vrd Mt 6:5-34). Jumala usaldamine on vaeste ettevalmistamine õndsusele. Nemad saavad Jumalat näha. /305/
IV. „Ma tahan Jumalat näha”
2548. Soov saavutada tõelist õnne vabastab inimese mõõdutust kiindumusest selle maailma varadesse ning leiab oma täitumuse Jumala õndsuse nägemises. Tõotus näha Jumalat „on ülim igasugusest õndsusest … Pühakirja mõistes tähendab “näha” sama, mis “omada” … Kes näeb Jumalat, on võitnud kätte kõik varandused, mida üldse on võimalik ette kujutada“ (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatutidinibus, 6: PG 44,1200D). /2519/
2549. Praegu peab püha rahvas veel ülevalt tuleva armu abil võitlema, et saavutada Jumala tõotatud hüvesid. Et omada ja vaadelda Jumalat, peavad kristlased suretama oma himud ja võitma Jumala armu abil naudingute ja võimu kiusatused. /2015/
2550. Sel täiuslikuks saamise teel kutsuvad Vaim ja Mõrsja kõiki, kes neid kuulevad (vrd Ilm 23:17), täiuslikule osadusele Jumalaga:
„Seal asub tõeline austus, kus ülistamises ei ole ei eksimist ega meelitamise haigust; tõelist au ei keelduta andmast ühelegi väärikale, ja ühelegi ebaväärikale see osaks ei saa; ükski ebaväärikas ei suuda ju pääseda sinna, kus vaid väärikad elada tohivad. Tõeline rahu hakkab valitsema seal, kus keegi ei saa midagi vastumeelset kogeda ei eneses ega kelleski teises. Vooruse tasuks on Jumal ise, kes on vooruslikkuse annetanud ning näitab iseennast, kellest ülimat ja parimat ei saa eales olla … „Mina olen teie Jumal, ja teie peate olema mu rahvas“ (3 Ms 26:12) … Samas mõttes tuleb aru saada ka apostli ütlemisest: „Et Jumal oleks kõik kõiges“ (1 Kr 15:28). Temas on kõikide meie igatsuste eesmärk, Temas, keda me lõputult vaatleme, tüdimatult armastame, väsimatult ülistame. See armu and, see tundmus ja see seisund on siis kindlalt kõikide ühisosa nagu ka igavene elu“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 22,30).
LÜHITEKSTID
2551. „Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:21).
2552. Kümnes käsk keelab ahnuse, mis lähtub mõõdutust himust rikastuda ja saavutada sellega seotud võimu.
2553. Kadedus seisneb kurvastamises kaasinimese hüve pärast ning ohjeldamatus soovis seda omandada. Kadedus on üks põhipahedest.
2554. Ristitu võitleb kadeduse vastu heatahtlikkuse, alandlikkuse ja Jumala ettehooldusele andumise abil.
2555. Kristusesse uskujad „on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega“ (Gl 5:24); nad lasevad end Pühast Vaimust juhtida ja täidavad Tema tahtmist.
2556. Et pääseda taevariiki, peab vabanema varanduse himustamisest. „Õndsad on vaesed vaimus.“
2257. Igatsusest täidetud inimene lausub: „Ma tahan Jumalat näha.“ Janu Jumala järele rahuldatakse igavese elu veega (vrd Jh 4:14).