8. artikkel. KAHEKSAS KÄSK
„Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana“ (2 Ms 20:16).
„Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda!” ja “Issandale vannutud vandeid tuleb pidada!” (Mt 5:33).
2464. Kaheksas käsk keelab suhtlemisel kaasinimestega moonutada tõde. See kõlbeline ettekirjutus tuleneb püha rahva kutsumusest olla oma Jumala tunnistaja, kes on Tõde ja tahab tõde. Eksimused sõnas või teos tõe vastu väljendavad keeldumist kohustuda kõlbeliseks aususeks; see on sügavale ulatuv truudusetus Jumala vastu ja hävitab seega Lepingu aluse.
I. Elada tões
2465. Vana Testament tunnistab, et Jumal on kõige tõe allikas. Tema sõna on tõde (vrd Õp 8:7; 2 Sm 7:28). Tema seadus on tõde (vrd Ps 119:142). „Põlvest põlve kestab su ustavus“ (Ps 119:90; vrd Lk 1:50). Kuna Jumal on “tõemeelne” (Rm 3:4), peavad ka Tema rahva liikmed elama tões (vrd Ps 119:30). /215/
2466. Jeesuses Kristuses on Jumala tõde end täielikult ja lõpuni ilmutanud. „Täis armu ja tõde“ (Jh 1:14), on Ta „maailma valgus“ (Jh 8:12), tõde ise (vrd Jh 14:6), et „ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse“ (Jh 12:46). Jeesuse jünger jääb Tema sõnasse, ta „tunnetab tõde“ ja „tõde vabastab ta“ (vrd Jh 8:32) ja pühitseb teda (vrd Jh 17:17). Jeesuse järgimine tähendab elu „Tõe Vaimus“ (vrd Jh 14:17), kelle Isa Tema nimel läkitab (vrd Jh 14:26) ja kes „juhib… kõigesse tõesse“ (Jh 16:13). Oma jüngritele õpetab Jeesus tingimatut tõearmastust: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”“ (Mt 5:37). /2153/
2467. Inimene pürgib loomu poolest tõe suunas. Ta on kohustatud seda au sees hoidma ja seda tunnistama: „Oma isikuväärikuse alusel ja oma loomusest juhituna, samuti moraalse kohustuse jõul peavad kõik inimesed otsima tõde, eelkõige seda tõde, mis puudutab religiooni. Nad on ka kohustatud tunnetatud tõest kinni pidama ja tervet oma elu tõe nõudmistele vastavaks kujundama“ (DH 2). /2104/
2468. Tõde ausa tegutsemise ja ausameelse kõne mõttes tähendab tõesust, tõemeelsust või siirust. Tõemeelsuse või tõesuse voorus seisneb selles, et end oma tegudes tõesena tõestatakse, sõnades tõtt räägitakse ja hoidutakse kahekeelsusest, teesklemisest, valskusest ning petturlusest. /1458/
2469. „Inimesed ei saaks üheskoos elada, kui nad üksteist vastastikku ei usaldaks kui neid, kes üksteisele tõde ilmutavad“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 109,3, ad 1). Tõesuse voorus annab teisele õiglaselt seda, millele tal õigus on. Ta hoiab õiget keskteed selle osas, mida võib välja öelda ja saladuse vahel, mida tuleb pidada. Tõesuse juurde kuulub ausameelsus ja diskreetsus. Õigluse vaimus „võlgneb inimene aususe tõttu kaasinimesele tõe teatavaks tegemist“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 109,3). /1807/
2470. Kristuse jünger on valmis “elama tões”, see tähendab, elama lihtsat elu Issanda eeskujul, püsides Tema tões. „Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt“ (1 Jh 1:6).
II. Anda tunnistust tõest
2471. Issand selgitab Pilatuse ees: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta“ (Jh 18:37). Kristlane ei pea häbenema „tunnistamast meie Issandat“ (2 Tm 1:8). Olukordades, mis nõuavad usu tunnistamist, peab kristlane nagu püha Paulus oma kohtunike ees usku ühemõtteliselt tunnistama. Ta peab hoolitsema selle eest, et „alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees“ (Ap 24:16). 1816/
2472. Kristlaste kohustus osaleda Kiriku tegevuses õhutab neid tegutsema Evangeeliumi tunnistajatena sellest tulenevate kohustuste kohaselt. See tunnistus põhineb usu edastamisel sõnas ja teos. Tunnistamine on õigluse akt, mis tõde kinnitab või seda kuulutab (vt Mt 18:16). /863, 905, 1807/
„Kõik kristlased, elagu nad kus tahes, on kohustatud oma elu eeskuju ja sõna tunnistusega ilmutama seda uut inimest, kellesse nad on ristimisega rõivastunud, ning Püha Vaimu väge, mis nad kinnitamisel väeliseks tegi“ (AG 11).
2473. Märtrisurm on ülim tunnistus, mida usutõe eest saab tuua: see tähendab tunnistust surmani. Märter annab tunnistuse Kristusest, kes on surnud ja üles tõusnud ja kellega ta on armastuse läbi seotud. Ta tunnistab usu ja kristliku õpetuse tõesust. Ta võtab kristlikus väes surma enda peale. „Laske mind olla metsloomade toiduks, kelle kaudu saavutan Jumala!“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 4,1; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 127, alusel). /852, 1808, 1258/
2473. Suurima hoolega kogub ja säilitab Kirik mälestusi nendest, kes oma usu tunnistamiseks andsid oma elu. Ta on nad kogunud Märtrite tegudesse. Need kujutavad endast verega kirjutatud tõe arhiivi:
„Mitte kuidagi ei tule mulle kasuks maailma võlud ega selle ajastu kuningriigid. Parem on mul surra Jeesusesse Kristusesse kui kuningana valitseda maailma piiride üle. Teda ma taotlen, kes meie eest on surnud: Teda ma tahan, kes meie pärast on üles tõusnud. Aga sünnitamine seisab mul ees“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 6,1-2; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 128, alusel).
„Issand Jumal, kõige valitseja! … Ülistan Sind, et arvasid mind selle päeva ja selle tunni vääriliseks, märtrite hulgas saama osa Sinu Kristuse karikast ülestõusmiseks igavesse ellu.… Sa pettusetu ja tõene Jumal. Seepärast ka kõige eest Sind kiidan, Sind ülistan, Sinule annan austust igavese ja taevase ülempreestri, Sinu armastatud Poja Jeesuse Kristuse läbi., kelle kaudu Sinule koos Temaga ja Pühale Vaimule au olgu Sulle nüüd ja tulevastes ajastutes. Aamen“ (p. Polykarpos, Martyrium Polycarpi, 14,1-3; tsiteeritud; Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 171-172, alusel).
III. Eksimused tõe vastu
2475. Kristuse jüngrid on riietunud „uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:5). „Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega“ (Ef 4:25); „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks“ (1 Pt 2:1)
2476. Valetunnistus ja valevanne. Tõele mittevastav tunnistus on eriti ränk siis, kui seda tehakse avalikult. Kohtu ees muutub see valetunnistuseks (vrd Õp 19:9), vande all antuna saab sellest valevanne. Selline teguviis aitab kaasa süütute süüdimõistmisele või süüdlaste süütuks tunnistamisele või süüdistatava karistuse karmistamisele (vrd CIC, can 220). Ta kahjustab tugevasti õigussüsteemi ja kohtunike langetatud otsuste õiglust ja usaldusväärsust. /2152/
2477. Kaasinimese hea maine austamine keelab igasuguse ebaõiglase teo, hoiaku ja sõna, mis võib seda kahjustada (vrd CIC, can 220). Süüdlaseks teeb ennast:
- jultunud hukkamõistus see, kes ilma piisavate tõenditeta, olgu isegi vaikivalt, eeldab kaasinimese kohta, et ta olevat väärsammu astunud;
- tagarääkimises see, kes ilma objektiivse kaaluka põhjuseta teeb kaasinimese vigu ja eksimusi teatavaks isikutele, kes nendest midagi ei tea (vrd Srk 21:28);
- laimus see, kes tõele mittevastavate ütluste läbi kaasinimeste head mainet kahjustab ja nende kohta käivateks väärotsusteks põhjuse annab.
2478. Vältimaks jultunud hukkamõistmist, peab igaüks püüdma kaasinimeste mõtteid, sõnu ja tegusid võimalikkuse piires positiivses valguses hinnata:
„Iga hea kristlane peab valmis olema kaasinimese tunnistusi pigem usaldusväärseks pidama kui neid hukka mõistma. Kui tal ei ole võimalik neid õigustada, siis uurigu ta, kuidas too neist aru saab; mõistab aga too neid halvas mõttes, parandagu ta teda armastusega; kui aga sellest ei piisa, siis püüdku ta kõikide sobivate vahenditega saavutada, et too jõuaks õigele mõistmisele ja sel moel päästetud võiks saada“ (p. Ignatius Loyolast, Exercitia spirituales, 22).
2479. Tagarääkimine ja laim hävitavad kaasinimese hea maine ja au. Au on aga ühiskondlik tunnistus inimese väärikusest ja igaühel on loomulik õigus oma nime aule, heale mainele ja lugupidamisele. Tagarääkimine haavab seega õigluse ja armastuse voorusi. /1753/
2480. Hukkamõistu väärt on ka meelitamise, võltskiituse ja sõnade või hoiakutega pugemise abil kaasinimesi kurjadele tegudele ja väärhoiakutele ahvatleda või neid selles toetada. Võltskiitus on raske süütegu juhul, kui see muudab inimese kaassüüdlaseks kõlvatustes või rasketes pattudes. Soov osutada teenet või sõprus ei õigusta kahekeelsust. Võltskiitus on andestatav patt, kui ta toimub vaid meeldida tahtmise ajendil, soovist takistada kurja, vajadusest leida lahendust hädale või soovist saavutada õigustatud kasu.
2481. Hooplemine või enesekiitmine on eksimine tõe vastu. Sama kehtib iroonia suhtes, mis üritab kaasinimest alandada, naeruvääristades tema käitumise üht või teist külge.
2482. „Vale seisneb selles, et öeldakse petmise eesmärgil seda, mis pole tõene“ (p. Augustinus, De mendacio, 4,5: PL 40,491). Issand taunib valetamist kui kuradi tegu: „Teie olete oma isast kuradist… temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44). /392/
2483. Vale on kõige otsesem eksimus tõe vastu. Valetamine tähendab tõe vastu rääkimist või tegutsemist, eesmärgiga petta seda, kel on õigus tõde teada saada. Kuna vale rikub inimese suhet tõe ja kaasinimesega, rikub ta ka inimese ja tema sõna põhjapanevat suhet Jumalaga.
2484. Vale raskust mõõdetakse selle tõe loomusega, mida ta moonutab, asjaolude ja eesmärkidega, mida valetaja taotleb ning kahjustustega, mis vale ohvritele valest tekivad. Iseeneses on vale vaid andestatav patt, ta muutub aga surmapatuks, kui rikub rängalt õigluse ja armastuse voorusi. /1750/
2485. Vale on oma loomuselt hukkamõistu väärt. Sellega labastatakse sõna, mis on määratud selleks, et tunnetatud tõde teistele vahendada. Teadlik kavatsus tõega vastuolus olevate ütlustega kaasinimest petta on vastuolus õigluse ja armastusega. Süü on veelgi suurem, kui eksisteerib oht, et petmise kavatsusel on petmise ohvrile rängad tagajärjed. /1756/
2486. Eksimisena aususe vooruse vastu on vale vägivalla liik kaasinimese suhtes. Ta tabab tema tunnetusvõimet, mis on igasuguse hinnangu ja otsustuse eelduseks. Temas sisaldub vaimude lõhestamise ja sellest lähtuva igasuguse kurja idu. Vale on igale ühiskonnale hukatuslik: ta õõnestab usaldust inimeste vahel ja hävitab ühiskondlike suhete võrgustiku. /1607/
2487. Igasugune eksimus õigluse ja tõe vastu toob endaga kaasa kahjude heastamise kohustuse, isegi juhul, kui valetajale andestatakse. Kui ebaõigluse avalik heastamine osutub võimatuks, tuleb seda teha salaja; kui kahjustatule ei saa kahju otseselt heastada, tuleb talle armastuse nimel moraalset hüvitust tuua. Kahjude heastamise kohustus hõlmab ka eksimusi kaasinimese hea maine vastu. Seda moraalset ja vahel ka materiaalset heastamist tuleb mõõta tekitatud kahju raskusega. See on südametunnistuse kohustus. /1459, 2412/
IV. Austus tõe vastu
2488. Õigus tõe teatavaks tegemisele ei ole tingimusteta. Elama peab vastavalt evangeelsele ligimesearmastuse käsule. See armastus nõuab, et hinnataks konkreetset olukorda, kas tõe teadaandmine sellele, kes seda teada tahab, on sobilik või mitte. /1740/
2489. Meie vastust kaasinimese palvele tõe teadasaamiseks või teadmiste vahendamiseks peab alati juhtima ligimesearmastus ja austus tõe vastu. Kaasinimese hüve ja kindlustatus, eraelu austamine või ühise hüvega arvestamine on piisavateks põhjusteks vaikida millestki, mis teatavaks tegemisele ei kuulu, või rääkida äärmiselt taktitundeliselt. Kohustus vältida hukutamist nõuab sageli ranget diskreetsust. Keegi ei ole kohustatud avaldama tõde isikutele, kel ei ole õigust seda teada saada (vrd Srk 27:16; Õp 25:9-10). /2284/
2490. Pihisaladus on püha ja seda ei tohi mitte mingil tingimusel rikkuda. „Pihisaladus on rikkumatu; pihiisal on seega rangelt keelatud pihilast sõnadega või mõnel muul viisil, mitte mingisugusel põhjusel ja milleski reeta“ (CIC, can 983, § 1).
2491. Ametisaladusi – mida näiteks poliitikud, sõjaväelased, arstid ja juristid peavad pidama – või usalduslikke saladusi, mida edastati vaikimise pitseri all, ei tohi avaldada. Erandiks on eriolukord, mille puhul saladuse hoidmine tekitaks sellele, kes selle usaldas, või sellele, kellele see usaldati, või kolmandale isikule suurt kahju,mida saab vältida üksnes tõe avaldamisega. Kaasinimesi kahjustavat eraviisilist teavet ei tohi isegi siis, kui see ei ole edastatud vaikimise pitseri all, avalikustada ilma tungiva ja proportsionaalse põhjuseta.
2492. Igaüks peab teiste inimeste eraelu suhtes üles näitama sobivat taktitunnet. Need, kes vastutavad teabe edastamise eest, peavad järgima õiglast tasakaalu ühise hüve ja isikuõiguste austamise vahel. Massiteabevahendite sekkumine poliitikas või ühiskonnaelus tegutsevate inimeste eraellu on taunitav sedavõrd, kuivõrd see haavab nende intiimsfääri ja vabadust. /2522/
V. Massiteabevahendite kasutamine
2493. Kaasaegses ühiskonnas mängivad massiteabevahendid teabe edastamisel ning kultuuri ja hariduse edendamisel olulist osa. Tehnilise arengu tulemusena ning seoses vahendatud informatsiooni rohkusega ja mõju kasvuga avalikule arvamusele muutub nende roll ühiskonnaelus üha tähtsamaks.
2494. Meedia edastatud teave seisab ühise hüve teenistuses (vrd IM 11). Ühiskonnal on õigus teabele, mis rajaneb tõel, vabadusel, õiglusel ja ühtekuuluvustundell: /1906/
„Selle (õiguse) õige kasutamine nõuab aga, et teabe sisu oleks alati tõene, täielik ning kooskõlas õigluse ja armastusega. Ka vormilt peab ta olema kõlbeliselt laitmatu, see tähendab, et nii teabe kogumisel kui ka edastamisel tuleb arvestada kõlbeliste põhimõtetega ning inimese õiguste ja väärikusega“ (IM 5).
2495. „Seepärast peavad kõik ühiskonnaliikmed täitma selles (massiteabe) valdkonnas oma õigluse ja armastuse kohustust ja nende vahendite abil samuti kaasa aitama tõese avaliku arvamuse kujundamisele ja levimisele“ (IM 8). Ühtekuuluvustunne ilmneb tõese teabe ning kaasinimese tundmaõppimist ja austamist võimaldava vaba mõttevahetuse tulemusena. /906/
2496. Kommunikatsioonivahendid, eelkõige massiteabevahendid, võivad kasutamisel esile kutsuda vastuvõtja teatava passiivsuse, muutes kasutaja sõnade ja piltide tähelepanematuks tarbijaks. Kasutajad peavad massimeediat tarvitama mõõdukalt ja ennast valitsevalt ning hoolitsema enda selge ja õige südametunnistuse kujundamise eest, et kergemini vastu seista halbadele mõjustustele. /2525/
2497. Kutseülesannete täitmisega seotud vastutuse alusel on ajakirjanikud kohustatud teabe levitamisel tõde teenima ning nad ei tohi rikkuda armastuse käsku. Nad peavad võrdset vaeva nägema nii faktide õigel hindamisel kui ka piiride austamisel, kui nad isikute kohta kriitilisi hinnanguid avaldavad. Nad peavad hoiduma laimust.
2498. „Avalikul võimul lasuvad selles vallas erilised kohustused seoses hoolega ühise hüve eest… Oma pädevuse raamides peab ta kaitsma ja kindlustama õiget teabevabadust“ (IM 12). Väljastades seadusi ja valvates nendest kinnipidamise üle, peavad avalikud võimud hoolt kandma selle eest, et massiteabevahendite halb kasutamine „ei tekitaks avalikule kõlblusele ja ühiskonna arengule ränka kahju“ (IM 12). Nad peavad karistama igasugust katset rikkuda igaühe õigust heale mainele ja eraelu puutumatusele. Nad peavad õigeaegselt ja avameelselt avaldama ühist hüvet puudutavat teavet ja põhjendatud murede korral elanikkonnale selle kohta vastust andma. Meedia kaudu väärteabe levitamine avaliku arvamusega manipuleerimiseks ei ole millegagi õigustatav. Ametivõimude sekkumised ei tohi piirata üksikisikute ja gruppide vabadust. /2237, 2286/
2499. Kõlbelisest vaatepunktist tuleb hukka mõista totalitaarsetes riikides valitsev pahe tõde süstemaatiliselt võltsida, kui massiteabe kaudu teostatakse poliitilist ülemvalitsust avaliku arvamuse üle, näidisprotsessidel manipuleeritakse kaebealuste ja tunnistajatega ja seeläbi oma türanniat kindlustada püütakse, lämmatades ja alla surudes kõike, milles nähakse “kuritegu ühiskonna vastu”. /1903/
VI. Tõde, ilu ja sakraalne kunst
2500. Hea tegemine on seotud vaimse rõõmu ja moraalse iluga. Samal moel toob tõde endaga kaasa rõõmu ja vaimse ilu sära. Tõde on juba iseenesest kaunis. Sõnaline tõde ehk loodud ja mitteloodud tõelisuse mõistusliku tunnetamise väljendamine on mõistusega varustatud inimesele elus hädavajalik. Tõde võib aga leida ka teisi, täiendavaid inimlikke väljendusvorme, eelkõige siis, kui tahetakse kõnetada seda, mida tões ei anna sõnastada, nimelt inimsüdame sügavusi, hinge ülevust ning Jumala müsteeriumi. Enne kui Jumal ennast inimesele tõe sõnades ilmutab, ilmutab Ta end loodu universaalses keeles, oma Sõna tegudes, oma tarkuses, kosmose korras ja harmoonias, mida võib võrdselt avastada nii laps kui teadlane. „Loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja“ (Trk 13:5), „sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud“ (Trk 13:3). /1804, 341, 2129/
Tarkus „on ju Jumala võimsuse hingus ja Kõigeväelise auhiilguse selge kiirgus, seepärast ei tungi midagi rüvedat temasse.Sest ta on igavese valguse paistus ja Jumala mõjujõu puhas peegel ning tema headuse kuju“ (Trk 7:25-26). „Ta on kaunim kui päike ja ületab iga tähtkuju. Ta on säravam kui valgus, sest sellele järgneb öö, aga tarkust ei võida mingi kurjus“ (Trk 7:29-30). „Ma sain tema ilu armastajaks“ (Trk 8:2).
2501. Kuna inimene on loodud Jumala näo järgi (vrd 1 Ms 1:26), väljendab ta Jumalaga, oma Loojaga suhtlemise tõe ilu ka kunstiteostes. Kunst on inimesele ainuomane väljendusvorm. Ta on ülem kõikide elusolendite ühisest pürgimisest eluks hädavajalike vajaduste rahuldamisele; ta on inimese sisemise rikkuse ülevoolamine. Pärinedes Looja kingitud annetest ja inimese pingutustest, on kunst praktilise tarkuse vorm. Temas on ühendatud teadmised ja praktiline võimekus (vrd Trk 7:17), mis võimaldavad anda tõele tegelikkusest nähtava või siis kuuldava kuju. Sel määral, mil kunst ennast loodu tõelisusest ja armastusest selle vastu inspireerida laseb, viitab ta teatavale sarnasusele Jumala tegevusega loomisel. Nagu iga teisegi inimliku tegevuse puhul ei peitu kunsti absoluutne eesmärk temas eneses, vaid ta võtab oma korra vastu suunatusest inimese lõppeesmärgile ja õilistub selle kaudu (vrd Pius XII, kõned 25. detsembril 1955 ja 3. septembril 1950). /339/
2502. Sakraalne kunst on tõene ja kaunis, kui ta vormi poolest vastab oma kutsumusele võimaldada usus ja kummardamises väljendada ja ülistada Jumala transtsendentset müsteeriumit – nähtamatu ülima tõe ja armastuse ilu, mis on ilmunud Kristuses, kes on Jumala „auhiilguse kiirgus ja tema olemuse kuju“(Hb 1:3) ja kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Seda vaimulikku ilu peegeldavad õnnis Neitsi ja Jumalaema Maarja, inglid ja pühakud. Tõeliselt sakraalne kunst juhatab inimese kummardama, palvetama ja armastama Jumalat, püha ja pühitsevat Loojat ja Päästjat,. /1156-1162/
2503. Seepärast peavad piiskopid kas ise või oma asemike kaudu kandma hoolt selle eest, et edendada iidset ja kaasaegset sakraalset kunsti kõigis tema vormides. Samasuguse hoolega peavad nad liturgiast ja kultushoonetest eemal hoidma kõik selle, mis ei vasta usu tõele ning sakraalse kunsti autentsele ilule (vrd SC 122-127).
LÜHITEKSTID
2504. „Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana“ (2 Ms 20:16). Kristuse jüngrid on riietunud „uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses“ (Ef 4:24).
2505. Tõde või tõesus on voorus, mis seisneb selles, et inimene käitub oma tegudes tõeselt ja räägib oma sõnades tõtt, hoidudes kahekeelsusest, moonutustest ja teesklemisest.
2506. Kristlane ei tohi häbeneda „tunnistamast meie Issandat“ sõnas ja teos (vrd 2 Tm 1:8). Märtrisurm on üllaim tunnistus usu tõest.
2507. Lugupidamine inimese hea maine ja au vastu keelab tagarääkimise ja laimu nii hoiakus kui sõnas.
2508. Valetamine seisneb selles, et öeldakse seda, mis pole tõene, eesmärgiga petta kaasinimest, kel on õigus teada saada tõde.
2509. Eksimine tõe vastu nõuab heastamist.
2510. “Kuldreegel” võimaldab konkreetsetes olukordades ära tunda, kas tõde tuleb küsijale teatavaks teha või mitte.
2511. „Pihisaladust ei tohi rikkuda“ (CIC, can 983, §1). Ametisaladusi tuleb pidada. Usalduslikke saladusi, mis võivad kaasinimesi kahjustada, ei tohi levitada.
2512. Ühiskonnal on õigus saada informatsiooni, mis põhineb tõel, vabadusel ja õiglusel. Massiteabevahendite kasutamises peab olema mõõdukas ja ennast valitsev.
2513. Kaunid kunstid, eelkõige sakraalne kunst on „oma loomuselt suunatud inimlikes töödes väljendama Jumala lõpmatut ilu. Mida selgemalt pole neile püstitatud muud eesmärki kui pöörata inimese meeled pühas kummardamises Jumala poole, seda enam on nad pühendatud Jumalale ja Tema auhiilguse kiitmisele“ (SC 122).