6. artikkel. KUUES KÄSK
„sa ei tohi abielu rikkuda“ (2 Ms 20:14; 5 Ms 5:18)
„Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:27-28)
I. „Ta lõi tema meheks ja naiseks…“ /369-373/
2331. „Jumal on armastus. Ta kogeb iseeneses armastuse ja osaduse saladust. Luues inimese oma näo järgi … vermis Jumal mehe ja naise inimlikku loomusesse kutsumuse ning seeläbi ka armastuse jaosaduse võime ning vastutuse nende eest“ (FC 11). /1604/
„Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi… ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1 Ms 1:27). „Olge viljakad ja teid saagu palju“ (1 Ms 1:28). „Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi ta tema Jumala sarnaseks. Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja ta õnnistas neid ning andis neile loomisepäeval nime: inimene“ (1 Ms 5:1-2).
2332. Soolisus avaldab mõju kõikidele inimisiku eluvaldkondadele tema ihu ja hinge terviklikkuses. See hõlmab eriliselt tundeelu, võimet armastada ning lapsi sigitada, üldisemalt aga tema võimet kaasinimestega osaduse sidemeid sõlmida. /362/
2333. Iga inimene, olgu mees või naine, peab tunnistama oma soolist identiteeti ja selle vastu võtma. Kehaline, moraalne ja vaimne erinevus ja vastastikune üksteise täiendamine on seatud ja suunatud abielu hüveks ja perekonnaelu arenguks. Abielupaari ja ühiskonna harmoonia olenevad suurel määral sellest, kuidas mees ja naine kogevad teineteise täiendamist, vajamist ning abistamist. /1603/
2334. „Kui Jumal lõi inimese “mehe ja naisena”, kinkis Ta mehele ja naisele ka võrdse väärikuse“ (FC 22; vrd GS 49,2). „Inimene on isik, see kehtib võrdsel määral nii mehe kui naise kohta, sest mõlemad on loodud isikulise Jumala näo järgi ning Tema sarnaseks“ (MD 6). /357/
2335. Mõlemad sood omavad sama väärikust ning on, kuigi erineval viisil, Jumala väe ja leebe armastuse kujutised. Mehe ja naise abieluühendus jäljendab kehalisel viisil Looja heldust ja viljakust. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha“ (1 Ms 2:24). See ühendus on kõikide põlvkondade alus (vrd 1 Ms 4:1-2.25-26; 5:1). /2205/
2336. Jeesus tuli selleks, et taastada loodu algne rikkumatus. Mäejutluses selgitab ta põhjalikult Jumala kava: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (Mt 5:27-28). Mida Jumal on sidunud, seda ei tohi inimene lahutada (vrd Mt 19:6). /1614/.
Kiriklik traditsioon on kuuendat käsku alati mõistnud tervet inimese seksuaalsust hõlmavana.
II. Kutsumus karskusele
2337. Suguline karskus tähendab seksuaalsuse õnnestunud lõimumist isikusse ja järelikult inimese kehalise ning vaimse olemise sisemist ühtsust. Seksuaalsus, milles ilmneb inimese kuuluvus kehalisse ja bioloogilisse maailma, muutub isikuliseks ja tõeliselt inimlikuks, kui ta lülitub isikutevahelisse suhtesse, täielikku ja ajaliselt piiramatusse vastastikkusesse andumusse mehe ja naise vahel. /2520/
Karskuse voorus hõlmab niisiis ühtaegu nii isiku terviklikkust kui ka tema andumuse terviklikkust.
Isiku terviklikkus
2338. Karske inimene säilitab rikkumatuna temasse panustatud elu ning armastuse väe. See rikkumatus kindlustab isiku terviklikkuse ning vastandub igasugusele hoiakule ja tegevusele, mis seda terviklikkust võib kahjustada. Ta ei talu mingisugust kaksikelu ega kahekeelsust.
2339. Karskus nõuab enesevalitsemise õppimist, mis on inimliku vabaduse pedagoogika. Alternatiiv on ilmne: inimene on kas oma kirgede isand ning saavutab sel moel rahu, või ta muutub nende orjaks ja seega õnnetuks (vrd Srk 1:22). „Inimese väärikus nõuab seega, et ta tegutseks teadliku ning vaba valiku alusel, see tähendab isiklikust veendumusest lähtuvalt ja mitte kirgede pimeda seesmise surve või lihtsalt välise sunni alusel. Sedalaadi väärikuse saavutab inimene siis, kui ta vabastab ennast kirgede orjusest ja järgib eesmärki hüve vabatahtliku valimise läbi ning kasutab mõjusalt ja loominguliselt selle saavutamiseks vajalikke vahendeid“ (GS 17). /1767/
2340. Kes tahab oma ristimistõotusele ustavaks jääda ning kiusatustele vastu seista, peab silmas pidama selleks hädavajalike vahendite kasutamist, milleks on iseenese tundmaõppimine, konkreetsetele olukordadele kohandatud askees, Jumala käskudele kuuletumine, kõlbeliste vooruste harjutamine ja ustav palvetamine. „Eneseohjelduse läbi me koondume ja kogume end üheks, millest olime laiali voolanud paljususse“ (p. Augustinus, Confessiones, X, 29,40). /2015/
2341. Karskuse voorus seisab mõõdukuse kardinaalvooruse mõju all, mis püüab inimese kirgesid ja meelelisi himusid mõistusega juhtida. /1809/
2342. Enesevalitsemise saavutamine on pikaajaline ülesanne. Kunagi ei tohi arvata, et see on alatiseks käes. Igas elueas tuleb selle saavutamiseks ikka ja jälle vaeva näha (vrd Tt 2:1-6). Teatavad elu lõigud, mil isiksus kujuneb, nimelt lapsepõlv ja noorukiiga, nõuavad selles vallas erilist pingutust. /407/
2343. Karskus järgib kasvamise seadusi, ta läbib mitmeid astmeid, kus ta on veel ebatäiuslik ja sageli patu poolt võidetav. „Vooruslik ja karske inimene vormib end päevast päeva oma arvukate vabade otsustuste läbi. Seepärast ta ka tunneb, armastab ning teostab kõlbeliselt head vastavalt oma arenguastmele“ (FC 34). /2223/
2344. Karskus on eriliselt isiklik ülesanne, kuid ta nõuab ka kultuurilist pingutust,kuna „inimisiku areng ning ühiskonna kui sellise areng on teineteisest sõltuvad“ (GS 25,1). Karskus eeldab inimisiku õiguste austamist, eriti õigust sellisele õpetusele ja kasvatusele, mis peavad silmas inimelu kõlbelisi ja vaimseid mõõtmeid. /2525/
2345. Karskus on kõlbeline voorus. Samas on ta ka Jumala and, arm, Vaimu tegevuse vili (vrd Gl 5:22). Püha Vaim kingib ristimise vees uuestisündinutele väe pürgida Kristuse (vrd Jh 3:3) karskuse jäljendamise suunas. /1810/
Eneseandmise terviklikkus
2346. Armastus on kõikide vooruste vorm. Tema mõjul ilmutab karskus ennast eneseandmise koolina. Enesevalitsemine on allutatud eneseandmisele. Karskus lubab sellel, kes elab tema kohaselt, saada kaasinimese jaoks Jumala ustava ning õrna armastuse tunnistajaks. /1827, 210/
2347. Karskuse voorus areneb sõpruses. Ta näitab Kristuse jüngritele, kuidas järgida ja jäljendada Seda, kes on meid oma sõpradeks valinud (vrd Jh 15:15), ennast täielikult meile andnud ning lubab meil oma jumalikkusest osa saada. Karskus on surematuse tõotus. /374/
Karskus väljendub eriliselt sõpruses kaasinimesega. Sama või erinevast soost inimeste vaheline sõprus on väärtuseks kõigile. Ta juhib osadusele Vaimus.
Karskuse mitmesugused vormid
2348. Iga ristitu on kutsutud karskusele. Kristlane on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27), kes on igat laadi karskuse eeskuju. Kõik, kes usuvad Kristusesse, on kutsutud elama karsket elu, igaüks vastavalt oma eluseisusele. Ristimisel kohustub iga kristlane olema oma tundeelus karske.
2349. „Kõik inimesed peavad olema karsked vastavalt nende eluseisusele: ühed, tõotades Jumalale neitsilikkust või tsölibaati, mis on suurepärane moodus ennast kergemini jagamatu südamega üksnes Jumalale pühendada; teised aga kõikide jaoks siduvas kõlblusseaduses määratud viisil, vastavalt sellele, kas ollakse abielus või vallaline“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 11). Abieluinimesed on kutsutud elama abielulises karskuses, teised elavad karskelt loobumises.
„Karskuse voorusel on kolm vormi: esimene puudutab abieluinimesi, teine leskesid, kolmas neitsilikkust. Me ei ülista neist ühtegi vormi teisi välistades. Kiriku distsipliin selles osas on rikas“ (p. Ambrosius, De viduis, 23: PL 153,225A).
2150. Kihaltuid kutsutakse üles elama karskuses ja loobumises. Nad peavad selles proovilepanekus nägema aega, et õppida teineteist austama ning olema teineteisele ustavad lootuses, et Jumal nad teineteisele kingib. Armastuse avaldamise hellad vormid, mis on seotud abielulise armastusega, peavad nad hoidma abieluajaks. Nad peavad teineteist aitama karskuses kasvamisel. /1632/
Eksimused karskuse vastu
2351. Himurus on korrastamata iha või sugulise naudingu korrastamata nautimine. Suguline nauding on kõlbeliselt korrastamata, kui seda otsitakse tema enese pärast ja ta sealjuures lahutatakse tema soojätkamise ja armastava ühinemise lõppeesmärgist.
2352. Masturbatsioon on suguorganite tahtlik erutamine eesmärgiga kutsuda esile sugulist mõnu. „On tõsiasi, et nii Kiriku Õpetusamet oma pikaajalises ja muutumatus traditsioonis kui ka kristlaste kõlbeline tunnetus pole eales kahelnud tunnistamast ning häbimärgistamast masturbatsiooni seesmiselt ja rängalt korravastase tegevusena“, kuna „sugutungi teadlik ja vabatahtlik kasutamine väljaspool normaalseid abielusuhteid, toimugu see millisel motiivil tahes, on selle tungi eesmärgiga olemuslikus vastuolus“. Tema enese pärast tahetud sugulisel mõnul puudub „kõlbelise korra alusel nõutud suguline suhe, nimelt see, mis tõelises armastuses teostab nii vastastikuse andumuse täieliku mõtte kui ka inimsoo jätkamise“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 9).
Et kujundada tasakaalukat otsustust nende isikute kõlbelise vastutuse kohta, kes selles osas eksivad, ning teostada sellele vastavalt hingehoidu, tuleb arvesse võtta tundmuslikku ebaküpsust, tavaks kujunenud harjumuste võimu, ängistusseisundit ning muid hingelisi või ühiskondlikke tegureid, mis moraalset süüd vähendavad või lausa miinimumini taandavad. /1735/
2353. Liiderdamine on abieluväline kehaline ühinemine vaba mehe ja vaba naise vahel. See on raske patt nende inimeste väärikuse ja inimliku seksuaalsuse vastu, mis on loomu poolest suunatud abikaasade hüvele ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Peale selle on see ränk hukutamine, kui seeläbi noori inimesi kõlbeliselt rikutakse.
2354. Pornograafia seisneb selles, et kujutatakse partnerite intiimsusest välja rebitud lavastatud või tegelikult teostatud suguakte, et esitada neid kolmandatele isikutele. Nad haavavad karskust, kuna moonutatakse abieluakti, abikaasade intiimset andumist teineteisele. Ta haavab raskelt kõikide osalejate (näitlejate, kaubitsejate, publiku) väärikust, kes muutuvad primitiivse naudingu objektiks ning lubamatu kasusaamise allikaks. Pornograafia viib osalised ebatõelisse maailma. Ta on ränk süütegu. Riigivõim peab takistama pornograafiliste materjalide tootmist ja levitamist. /2523/
2355. Prostitutsioon haavab prostitueeriva isiku väärikust, prostituut alandab ennast teiste sugulise naudingu objektiks. Kes seda kasutab, patustab rängalt iseenese vastu: ta murrab karskustõotust, milleks teda kohustab ristimine ning rüvetab oma ihu, Püha Vaimu templit (vrd 1 Kr 6:15-20). Prostitutsioon on ühiskonna nuhtlus. Ta puudutab tavaliselt naisi, kuid ka mehi, lapsi või noorukeid (mõlemal viimasel juhul lisandub patule veel hukutamine). Prostitutsiooniga tegelemine on alati raske patt, kuid hädaolukorrad, väljapressimine ja ühiskonnapoolne surve võivad vastutust süü eest vähendada. /1735/
2356. Vägistamine on vägivaldne sissetung inimese seksuaalsesse intiimellu. Ta on eksimus õigluse ning armastuse vastu. Vägistamine on igale inimesele kuuluva lugupidamise, vabaduse õiguse ning füüsilise ja hingelise puutumatuse ränk rikkumine. Ta tekitab rasket kahju, mis võib ohvri terveks eluks märgistada. Ta on alati seesmiselt kuri tegu. Veel tõsisem on vägistamine siis, kui lapsevanemad (vrd intsest) või kasvatajad vägistavad nende hoole alla usaldatud lapse. /2297, 1756, 2388/
Karskus ja homoseksuaalsus
2357. Homoseksuaalsus tähendabsuhteid meeste või naiste vahel, kes erandlikult või valdaval määral tunnevad sugulist tungi samasooliste vastu. Homoseksuaalsust on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides esinenud väga mitmesugustes vormides. Selle psüühiline põhjus on veel suures osas selgusetu. Toetudes Pühakirjale, mis nimetab seda rängaks eksimuseks (vrd 1 Ms 19:1-29; Rm 1:24-27; 1 Kr 6:9; 1 Tm 1:10), on kiriklik traditsioon alati kuulutanud, et „homoseksuaalsed teod on oma seesmise loomu poolest korravastased“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 8). Nad rikuvad loomuseadust, sest välistavad suguaktis elu edasiandmise ja tõelise tundelise ja sugulise teineteise täiendamise. Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita. /2333/
2358. Küllalt paljudel meestel ja naistel on sügavalt juurdunud homoseksuaalsed kalduvused. Need objektiivselt korrastamata kalduvused on enamikule neist katsumuseks. Neid isikuid tuleb kohelda austuse, kaastunde ning taktitundega. Tuleb hoiduda nende mingil moel ebaõiglasest tagaplaanile surumisest. Ka need inimesed on kutsutud oma elus täitma Jumala tahet, ning juhul, kui nad on kristlased, ühendama oma kalduvustest tulenevad raskused Kristuse ristiohvriga.
2359. Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud pidama karskust. Enesevalitsemise vooruse läbi, mis kasvatab neid sisemiseks vabaduseks, suudavad ja peavad nad palve ning sakramentaalse armu, vahel ka omakasupüüdmatu sõpruse toel, samm-sammult, kuid otsustavalt lähenema kristlikule täiusele. /2347/
III. Abieluline armastus
2360. Seksuaalsus on suunatud mehe ja naise abielulisele armastusele. Abielus saab abikaasade kehaline intiimsus vaimse üheksolemise märgiks ning pandiks. Ristitud abikaasade abieluside pühitsetakse sakramendi läbi. /1601/
2361. „Sellest järelduvalt ei ole seksuaalsuses, milles mees ja naine end teineteisele kingivad ainult abikaasadele omastes aktides, mitte midagi puhtalt bioloogilist, vaid see puudutab ka inimisiku kui sellise sügavaimat tuuma. Seda teostatakse tõeliselt inimlikul viisil ainult siis, kui ta on terviklik osa sellest armastusest, millega mees ja naine tõotavad teineteisele kuni surmani tingimusteta ustavaks jääda“ (FC 11). /1643, 2332/
„Kui uks oli suletud mõlema tagant, siis Tobias tõusis voodist ja ütles: „Tõuse üles, õde, ja palvetagem, et Issand halastaks meie peale!“ Ja Tobias alustas, üteldes: „Ole kiidetud, meie vanemate Jumal, ja olgu igavesti kiidetud sinu püha ja auline nimi! Kiitku sind taevad ja kõik sinu looming! Sina lõid Aadama ja andsid temale Eeva, tema naise, abiks ning toeks. Neist on inimsugu sündinud. Sina ütlesid: „Inimesel ei ole hea üksi olla, me teeme temale abi, kes on temaga sarnane.“ Ja nüüd, Issand, mina ei võta seda oma õde mitte hooruse pärast, vaid tõemeelselt. Lase mind armu leida ja koos temaga vanaks saada!“ Saara ütles koos temaga: „Aamen.“ Ja nad mõlemad magasid üksteisega sellel ööl“ (Tb 8:4-9). /1611/
2362. „Seega on aktid, mille läbi abiellunud kirglikult ja puhtalt üheks saavad, kõlbeliselt väärikad. Kui neid tõesti inimlikult teostatakse, toovad nad esile, väljendavad ja süvendavad seda teineteisele kuulumist, mis rikastab abikaasasid rõõmus ja tänulikkuses“ (GS 49,2). Seksuaalsus on rõõmu ja naudingu allikas:
„Looja ise … on seadnud asjad selliselt, et abikaasad selle [soojätkamis]funktsiooni teokstegemisel ihu ja hinge lõbu ja rahuldust tunnevad … Seega ei tee abikaasad midagi kurja, kui nad seda lõbu taotlevad ja naudivad. Nad võtavad vastu selle, mida Looja on nende tarvis mõelnud. Kuid abikaasad peavad oskama end selles hoida sobiva mõõdukuse piirides“ (Pius XII, kõne 29. oktoobril 1951).
2363. Abikaasade ühekssaamise kaudu teostub abielu kahekordne eesmärk: abikaasade hüve ning soojätkamine. Neid kahte abielu tähendust või väärtust pole võimalik lahutada, kahjustamata abielupaari vaimset elu ja ohustamata abielu väärtusi ning perekonna tulevikku.
Abielus oleva mehe ja naise vaheline armastus peab seega täitma kahesugust nõuet: olema ustav ja viljakas.
Abielutruudus /1646 – 1648/
2364. „Kirglik ühiselu ja abielulise armastuse osadus, mille on rajanud ning oma seadustega kaitse alla võtnud Looja, asutatakse abieluliiduga, see tähendab tagasivõtmisele mittekuuluva isikliku nõusolekuga“ (GS 48,1). Abikaasad kingivad end teineteisele lõplikult ja täielikult. Neid ei ole enam kaks, vaid edaspidi kujutavad nad endast ühtainust ihu. Liit, mille abikaasad sundimatult sõlmivad, kohustab neid „seda ühtse ja lahutamatuna hoida“ (vrd CIC, can 1056). „Mida nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu“ (Mk 10:9; vrd Mt 19:1-2; 1 Kr 7:10-11). /1603, 1615/
2365. Truudus väljendub selles, et püsivalt peetakse antud sõna. Jumal on ustav. Abielusakrament võimaldab mehel ja naisel osaleda Kristuse ustavuses oma Kirikule. Abielulise karskuse läbi annavad nad sellest saladusest maailmale tunnistust: /1640/
Püha Johannes Chrysostomus soovitab noortel abielumeestel öelda oma abikaasadele: „Ma võtsin sind oma embusesse ja armastan sind rohkem kui oma elu. Praegune elu ei tähenda ju midagi, ja minu palavaim soov on sellest üheskoos läbi kõndida nii, et võiksime olla kindlad, et meid teineteisest ei lahutata ka meid ootavas elus ... Sinu armastuse sean ma üle kõige, ning midagi poleks minu jaoks valusam, kui sinuga mitte ühel meelel olla“ (Homiliae in ad Ephesios, 20,8: PG 62,146-147).
Abieluline viljakus /1652 – 1653/
2366. Viljakus on and, abielu eesmärk, sest armastus kaldub oma loomusele selle poole, et olla viljakas. Laps ei tule abikaasade vastastikusele armastusele lisandusena väljapoolt; ta on pärit selle vastastikuse andumuse südamest, mille viljaks ja täitumiseks ta on. Seepärast õpetab Kirik, kes „seisab elu kaitsel“ (FC 30), „et iga abieluakt peab olema avatud elu edasiandmisele“ (HV 12). „See õpetus, mida Kiriku Õpetusamet tihti esile toob, põhineb Jumala kehtestatud lahutamatul seosel abieluakti kahe – üheks saava ja elu edasiandva – tähenduse vahel, mida inimene ei tohi omal algatusel lõhkuda“ (HV, 12; vrd Pius XI, ringkiri Casti connubii).
2367. Abikaasad on kutsutud selleks, et kinkida elu, ja seeläbi osalevad nad Jumala loomisväes ja isaduses (vrd Ef 3:14; Mt 23:9). „Ülesandes inimelu edasi anda ja kasvatada, mida tuleb käsitleda peamise neile antud läkitusena, tegutsevad abikaasad Jumal-Looja armastuse kaastöölistena ning samas selle armastuse väljendajatena. Seepärast peavad nad oma ülesannet täitma inimliku ja kristliku vastutustundega“ (GS 50,2). /2205/
2368. Selle vastutuse eriliseks aspektiks on sündide reguleerimine. Õigustatud põhjustel (vrd GS 50) tohivad abikaasad oma laste sündide vahele aega jätta. Nende ülesanne on kindlaks teha, et nende soov ei põhine egoismil, vaid on kooskõlas vanemliku vastutusega seotud suuremeelsusega. Peale selle kohandavad nad oma käitumise objektiivsetele kõlblusreeglitele:
„Seal, kus on tegemist kooskõla leidmisega abielulise armastuse ja elu edasiandmise vahel, ei sõltu käitumisviisi kõlbeline kvaliteet mitte ainuüksi heast taotlusest ja motiivide hindamisest, vaid ka objektiivsetest kriteeriumidest, mis tulenevad inimisiku ja tema tegude olemusest ning tagavad nii vastastikuse andumise kui ka tõeliselt inimliku soojätkamise täie mõtte tõelises armastuses. See pole võimalik ilma siira tahtmiseta harjutada abielulise karskuse voorust“ (GS 51,3).
2369. „Kui hoitakse alal mõlemad olemuslikud aspektid – nii ühendav kui elu edasiandev –, siis säilitab abieluakt täielikult nii vastastikuse armastuse tähenduse kui ka oma suunatuse kõrgeimale vanemlikule teenimisele, milleks inimene on kutsutud“ (HV 12).
2370. Perioodiline karskus ning iseenese jälgimisel ja viljatute perioodide valimisel põhinev meetod (vrd HV 16) on kõlbluse objektiivsetele kriteeriumidele vastavad sündide reguleerimise vahendid. Need meetodid austavad abikaasade ihu, julgustavad neid õrnusteks ning soodustavad tõelise vabaduse kasvatamist. Seevastu „on vastuvõetamatu mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arenemisel on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele“ (HV 14).
„Loomukohasele keelele, mis väljendab mehe ja naise mõlemapoolset täielikku andumust teineteisele, surub rasestumisvastaste vahendite kasutamine peale objektiivselt vastandliku keele, nimelt sellise, mis ei väljenda täielikku andumust teisele. Sellest ei tulene mitte ainult elule avatuse tegus tõrjumine, vaid ka sisemise tõe võltsimine abielulise armastuse kohta, mis on kutsutud enda kinkimisele täieliku isikliku annina… Antropoloogiline ja seeläbi ka kõlbeline erinevus, mis on rasestumisvastaste vahendite ja perioodiliste rütmide arvestamise vahel … puudutab lõppkokkuvõttes kahte omavahel lepitamatut käsitlust inimisikust ja tema seksuaalsusest“ (FC 32).
2371. „Pidagu kõik meeles, et inimelu ning kohustus seda edasi anda ei oma tähtsust mitte ainult maises perspektiivis ning ei saa ainult temas endas leida oma eesmärki ja mõtet, vaid neil on alati seos inimese igavikulise saatusega“ (GS 51,4). /1703/
2372. Riik on vastutav oma kodanike heaolu eest. Sel põhjusel on seaduslik tema sekkumine, et avaldada mõju elanikkonna juurdekasvule. Ta tohib seda teha austusega edastatud objektiivse informatsiooni abil, mitte kunagi aga autoritaarsel viisil ja sunni kasutamisega. Riik ei tohi olla hoolimatu abikaasade vabade otsustuste suhtes, sest nemad kannavad esmast vastutust oma laste ilmaletoomise ja kasvatamise eest (vrd HV 23; PP 37). Riigil ei ole õigust kasutada või toetada ebamoraalseid vahendeid rahvastiku kasvu reguleerimiseks. /2209/
Lapsed on kingitus
2373. Pühakiri ja Kiriku traditsiooniline praktika näevad lasterikastes perekondades Jumala õnnistuse ning vanemate suuremeelsuse märki (vrd GS 50,2).
2374. Lastetus on abikaasadele ränk kannatus. „Issand Jumal! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna“ (1 Ms 15:2). „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren“, hüüab Raahel oma abikaasale Jakobile (1 Ms 30:1). /1654/
2375. Teaduslikud uurimistööd, mille eesmärgiks on viljatuse ravimine, väärivad toetust tingimusel, et need on „inimisiku, tema võõrandamatute õiguste ning tema tõelise ja tervikliku, Jumala kavale ja tahtele vastava heaolu teenistuses“ (DnV, sissejuhatus, 2). /2293/
2376. Tehnikad, mis kolmanda isiku lisandumisega (munaraku- ja seemneannetus, asendusemadus) lahutavad abikaasade ühtsust ja kaotavad seeläbi vanemlikkuse, on äärmiselt hukkamõistetavad. Need tehnikad (heteroloogiline kunstlik seemendamine ja viljastamine) rikuvad lapse õigusi pärineda isast ja emast, keda ta tunneb ning kes on abieluliidus teineteisega seotud. Nad rikuvad ka abikaasade eesõigusi „ainuüksi teineteise kaudu emaks või isaks saada“ (DnV 2, 3).
2377. Kui neid tehnikaid (homoloogilist kunstlikku seemendamist ning viljastamist) kasutatakse abielupaari siseselt, on nad vahest vähem hukkamõistetavad, jäävad aga sellegipoolest moraalselt vastuvõetamatuteks. Nad lahutavad suguakti soojätkamisaktist, Akt, mis algatab lapse olemasolu, ei ole sel juhul enam akt, milles kaks isikut teineteisele anduvad. „Seeläbi usaldatakse loote elu ja identiteet arstide ja bioloogide kätesse ning tagajärjeks on tehnika ülemvõim inimisiku pärinemise ja saatuse üle. Sedalaadi valitsev suhtumine elu üle on iseenesest vastuolus väärikuse ja võrdsusega, mis peab olema ühine nii vanematele kui ka lastele“ (DnV 2,5). „Soojätkamiselt on moraalsest vaatenurgast nähtuna röövitud tema eripärane täiuslikkus juhul, kui seda ei taotleta abielulise akti viljana, abikaasade ühinemise eriomase tagajärjena … Ainult lugupidamine selle sideme vastu, mis eksisteerib abieluakti tähenduste vahel ning austus inimisiku terviklikkuse vastu võimaldab inimväärikusega kooskõlas olevat soojätkamist“ (DnV 2,4).
2378. Laps ei ole mingi õigus, vaid kingitus. “Abielu kauneim kingitus” on niisiis inimisik. Last ei tohi käsitleda omandina, keegi ei tohi nõuda “õigust lapsele”. Selles valdkonnas omab üksnes laps tegelikku õigust: „õigust olla oma vanemate eriomase abielulise andumise vili“ ning õigust „olla austatud kui isik eostumise esimesest hetkest alates“ (DnV 2, 8).
2379. Nagu Evangeelium näitab, ei ole kehaline viljatus absoluutne pahe. Abikaasad, kes on ammendanud kõik lubatud meditsiinilised abivahendid ning kannatavad jätkuvalt viljatuse all, ühenduvad Issanda ristiga, kogu vaimuliku viljakuse allikaga. Nad võivad ilmutada suuremeelsust, lapsendades mahajäetud lapsi või osutades kaasinimestele pingutust nõudvaid teeneid.
IV. Eksimused abielu väärikuse vastu
2380. Abielurikkumine tähendab abielulist truudusetust. Kui kaks partnerit, kellest vähemalt üks on abielus, astuvad omavahel seksuaalsuhetesse, isegi lühiajalistesse, rikuvad nad abielu. Kristus mõistab hukka juba abielurikkumise vaimus (vrd Mt 5:27-28). Kuues käsk ja Uus Testament keelavad abielurikkumise täielikult ja tingimusteta (vrd Mt 5:32; 19:6; Mk 10:11; 1 Kr 6:9-10). Prohvetid seavad ta ränga kuriteona häbiposti. Nad näevad abilelurikkumises patuse ebajumalateenimise võrdkuju (vrd Ho 2:7; Jr 5:7; 13:27). /1611/
2381. Abielurikkumine on ebaõiglane. Kes selle toime paneb, ei pea oma tõotust. Ta haavab lepingu märgiks olevat abielusidet, oma abikaasa õigust ning kahjustab abielu institutsiooni, kuna ta ei pea kinni abielu aluseks olevast lepingust. Ta seab ohtu nii inimliku vanemlikkuse hüve kui ka laste heaolu, kes vajavad oma vanemate püsivat seotust. /1640/
Abielulahutus
2382. Jeesus rõhutab Looja algset kavatsust, mille järgi abielu peab olema lahutamatu (vrd Mt 5: 31-32; 19:3-9; Mk 10:9; Lk 16:18; 1 Kr 7:10-11). Ta tühistas järeleandmised, mis olid käsku sisse hiilinud (vrd Mt 19:7-9). /1614/
Kahe ristitud katoliiklase vahel „kehtivalt sõlmitud ja teostunud abielu ei saa lahutada ükski inimlik vägi ega mingi põhjus peale surma“ (CIC, can 1141 ).
2383. Abikaasade eraldamine ehk separatsioon koos abielusideme säilimisega võib teatavatel kanoonilises õiguses ettenähtud juhtudel olla õigustatud (vrd CIC, cann 1151-1155). /1649/
Juhul kui tsiviillahutus on ainus võimalus tagada teatavaid legitiimseid õigusi nagu laste hooldamine või päritud vara kindlustamine, tohib sellega arvestada ning see ei ole kõlbeline süü.
2384. Abielulahutus on ränk eksimus loomuseaduse vastu. See väidab, et abikaasade vahel vabatahtlikult sõlmitud leping kuni surmani koos elada on murtav. Abielu lahutamine solvab õndsuse lepingut, mille märgiks on sakramentaalne abielu. Uue, olgugi tsiviilõiguslikult tunnustatud liidu sõlmimine süvendab lepingu murdmist veelgi. Abikaasa, kes on astunud uude liitu, elab sel juhul pidevas avalikus abielurikkumises. /1650/
„Kui mees pärast seda, kui ta on oma naisest lahutanud, läheneb teisele naisele, on ta abielurikkuja, sest laseb selle naisel toime panna abielurikkumise; ning naine, kes temaga kokku elab, on abielurikkuja, kuna on teise naise abikaasa endaga sidunud“ (p. Basileios, Moralia, regula 73: PG 31,849D-853B).
2385. Abielulahutus on ebakõlbeline ka korratuse tõttu, mille ta toob perekonda ja ühiskonda. See korratus toob kaasa tõsised kahjud: abikaasale, kes on mahajäetud; lastele, kes on vanemate lahutamise tõttu traumeeritud ning keda vanemate vahel sageli siia-sinna rebitakse; nakkava mõju tõttu, mis teeb sellest tõelise ühiskondliku nuhtluse.
2386. Võib juhtuda, et üks abikaasadest on tsiviilõiguse poolt teostatud lahutuse süütu ohver. Sel juhul ei riku ta kõlblusseadust. Abikaasa seisund, kes on tõsiselt vaeva näinud, et jääda ustavaks abielusakramendile ning kes ebaõiglaselt maha jäetakse, erineb oluliselt selle abikaasa seisundist, kes raske eksimuse tagajärjel hävitab kirikuõiguslikult kehtiva abielu (vrd FC 84). /1640/
Teised eksimused abielu väärikuse vastu
2387. On mõistetav, milliseid sisemisi konflikte tähendab sellele, kes tahab hakata elama Evangeeliumi kohast elu, nõue lahku minna ühest või mitmest naisest, kellega ta on aastaid abielus olnud. Kuid polügaamia ei ole kõlblusseadusega ühildatav, kuna ta on äärmuslikus vastuolus abieluühendusega. Polügaamia „salgab otseselt Jumala kava, mille Ta alguses oli ilmutanud; see on vastuolus võrdse isikuväärikusega, mis on mehel ja naisel, kes anduvad abielus teineteisele täielikus armastuses, mis on seetõttu ainus ja teisi välistav“ (FC 19; vrd GS 47,2).). Kristlane, kel oli varem mitu naist, vastutab õiglusest tulenevate rangete kohustuste alusel oma endiste naiste ning oma laste ülalpidamise eest. /1610/
2388. Intsestiks nimetatakse intiimsuhet sugulaste või abikaasa sugulastega, kellega abiellumine on keelatud (vrd 3 Ms 18:7-20). Püha Paulus häbimärgistab seda eriti ränga eksimusena: „Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust … et keegi elavat oma võõrasemaga. Meie Issanda Jeesuse nimel, see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks“ (1 Kr 5:1.4-5). Intsest rikub perekonnasuhteid ja kujutab endast langemist loomalikku käitumisse. /2356, 2207/
2389. Intsestiga sarnane on laste ja noorukite seksuaalne kuritarvitamine täiskasvanute poolt, kelle hoolde nad on usaldatud. Sel juhul lisandub eksimusele hukutamise süütegu noore inimese kehalise ja moraalse terviklikkuse rikkumise näol, mille jäljed jäävad noorele terveks eluks. Peale selle on see kasvataja vastutuse rikkumine. /2285/
2390. Vabaabieluga on tegemist siis, kui mees ja naine keelduvad andmast avalikku õiguslikku vormi oma kooselule, mis hõlmab seksuaalset kooselu. /1631/
See väljend on eksitav. Mida on väärt üks armastussuhe, mille puhul kumbki partner ei võta endale kohustusi teise suhtes, väljendades niiviisi selgelt, et neil puudub piisav usaldus nii partneri, iseenda kui ka tuleviku suhtes?
Väljendus vabaabielu võib tähistada erinevaid olukordi: konkubinaati, abielu kui sellise eitamist ning võimetust end pikaajaliste kohustustega siduda (vrd FC 81). Kõik need olukorrad alandavad abielu väärikust, hävitavad perekonna põhimõtte ja nõrgestavad arusaama truudusest. Nad on vastuolus kõlblusseadusega. Suguakt tohib toimuda eranditult vaid abielus, väljaspool abielu on see raske patt ning heidab välja sakramentaalsest osadusest. /2353, 1385/
2391. Paljud, kes kavatsevad abielluda, nõuavad tänapäeval omalaadset prooviabielu. Isegi kui tahe abielluda on kindel, on siiski kindel ka see, et abielueelsed seksuaalsuhted „ei taga mingil määral mehe ja naise isikute vaheliste suhete siirust ja truudust, eelkõige aga ei suuda neid kaitsta tujukuse ja ebapüsivuse eest“ (Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Persona humana, 7). Kehalist ühinemist saab moraalselt õigustada ainult juhul, kui mehe ja naise vahel on rajatud lõplik kooseluühendus. See nõuab mõlema partneri täielikku ja lõplikku vastastikust andumust. /2364/
LÜHITEKSTID
2392. „Armastus on iga inimese põhjapanev ja loomupärane kutsumus“ (FC 11).
2393. Kui Jumal lõi inimese “meheks ja naiseks”, andis Ta mõlemale võrdse isikuväärikuse. Mees ja naine peavad tunnistama oma soolist identiteeti ja selle vastu võtma.
2394. Kristus on karskuse eeskuju. Iga ristitu on kutsutud vastavalt oma eluseisusele karskuses elama.
2395. Karskus tähendab soolisuse lõimumist isikusse. Ta nõuab enesevalitsemise saavutamist.
2396. Pattude hulka, mis rängalt karskust rikuvad, kuuluvad masturbatsioon, liiderdamine, pornograafia ja homoseksuaalsed teod.
2397. Lepingu juurde, mille pruutpaar vabatahtlikult sõlmib, kuulub truu armastus. See toob endaga kaasa kohustuse abielu lahutamatuna säilitada.
2398. Viljakus on hüve, kingitus ja abielu eesmärk. Elu kinkides osalevad abikaasad Jumala isaduses.
2399. Sündide reguleerimine kujutab endast üht vanemliku vastutuse külge. Isegi kui mõlema abikaasa taotlus on hea, ei õigusta see kõlbeliselt lubamatute vahendite kasutamist (näiteks otsest steriliseerimist või rasedusvastaseid vahendeid).
2400. Abielurikkumine ning abielu lahutamine, mitmenaisepidamine ja vabaabielu on rasked patud abielu väärikuse vastu.