5. artikkel. VIIES KÄSK
„Sa ei tohi tappa“ (2 Ms 20:13).
„Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse“ (Mt 5:21-23).
2258. „Inimese elu on püha, kuna temas on algusest peale “Jumala loov vägi” ning ta jääb alatiseks eriliselt seotuks Loojaga, oma ainsa eesmärgiga. Ainult Jumal on algusest lõpuni elu isand: mitte keegi ei tohi mitte mingil tingimusel võtta endale õigust süütut inimolendit otseselt hävitada“ (DnV, intr. 5). /356/
I. INIMESE ELU AUSTAMINE
Õndsusloo tunnistus
2259. Pühakirja jutustus, kuidas Kain tapab oma venna Aabeli, ilmutab, et inimeses on juba inimajaloo algusest peale viha ja kadedus, mis on pärispatu tagajärg. Inimesest on saanud kaasinimese vaenlane. Jumal mõistab selle alatu vennatapu hukka: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!“ (1 Ms 4:10-11). /401/
2260. Leping Jumala ja inimese vahel läbi tuletab meelde, et inimelu on Jumala and ja et inimene võib kalduda mõrvarlikule vägivaldsusele:
„Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga ... ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge! Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi“ (1 Ms 9:5-6).
Vana Testament näeb veres alati elu püha võrdkuju (vrd 3 Ms 17:14). See õpetus on ajakohane kõikidel aegadel.
2261. Pühakiri selgitab viienda käsu keeldu: „Sa ei tohi tappa süütut ega õiget“ (2 Ms 23:7). Süütu inimese tahtlik tapmine on ränk eksimus inimväärikuse, kõlbluse kuldreegli ja Looja pühaduse vastu. Käsk, mis seda keelab, on üldkehtiv seadus: ta kohustab kõiki ja igaüht eraldi, alati ja kõikjal. /1756, 1956/
2262. Mäejutluses meenutab Issand seda käsku: „Sa ei tohi tappa“ (Mt 5:21) ja keelab lisaks viha, vihkamise ja kättemaksu. Kristus nõuab oma jüngritelt isegi seda, et nad pööraksid ette teise põse ja armastaksid oma vaenlasi (vrd Mt 5:44). Ta ise ei kaitse ennast ja ütleb Peetrusele, et see paneks mõõga tuppe tagasi (vrd Mt 26: 52). /2844/
Hädakaitse
2263. Isikute ja ühiskondade hädakaitse ei kujuta endast erandit käsust mitte tappa süütut, järelikult teostada tahtlikku mõrva. „Selle tegudega, kes iseennast kaitseb, võivad kaasneda kaks tagajärge: üks on iseenese elu päästmine, teine ründaja tapmine“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 64,7). Ainult esimene tagajärg on kavatsetud, teine seda ei ole. /1737/
2264. Armastus iseenese vastu jääb kõlblusõpetuse aluspõhimõtteks. On igati õiguspärane austada omaenda õigust elule. Kes oma elu kaitseb, ei ole mõrvas süüdi, isegi mitte juhul, kui ta on sunnitud oma ründajale surmahoobi andma: /2196/
„Kui keegi oma elu kaitseks suuremat vägivalda kasutab kui vajalik, siis on see lubamatu. Kui ta aga vägivalda mõõdukalt kasutades vägivallale vastulöögi annab, siis on selline enesekaitse lubatud … Õndsuseks ei ole hädavajalik, et inimene loobuks mõõduka enesekaitse aktist, et vältida ründaja tapmist, sest inimene peab iseenese elu eest rohkem hoolt kandma kui võõra elu eest “ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 64,7).
2265. Hädakaitse ei ole mitte ainult õigus, vaid tõsiselt siduv kohustus sellele, kes on vastutav kaasinimeste elu, perekonna, kogukonna või riigi ühise hüve eest. Ühise hüve kaitsmine nõuab, et ebaõiglaselt ründajalt tuleb võtta võimalus edaspidi kahju teha. Seepärast on õiguspärasel võimul kohustus kasutada ka relva, et tagasi lüüa nende hoolde usaldatud kogukonna ründajad. /2340/
2266. Riigi püüdlus takistada levimast käitumisviisidel, mis rikuvad inimõigusi ja kodanike ühiselu aluspõhimõtteid, vastab ühise hüve kaitsmise nõudele. Õiguspärasel avalikul võimul on õigus ja kohustus rakendada kuriteo raskusele vastavaid karistusi. /1897-1899, 2308/
Karistuse esmaseks eesmärgiks on kuriteoga tekitatud korratuse heastamine. Kui süüdlane karistuse vabatahtlikult enda peale võtab, kehtib see hüvitamisena. Peale avaliku korra ja isikute julgeoleku kaitsmise on karistusel ka tervendav mõju: võimaluse korral peab ta kaasa aitama süüdlase parandamisele (vrd Lk 23:40-43). /1449/
2267. Kui süüdlase isik ja vastutus on täielikult tõestatud, ei välista Kiriku traditsiooniline õpetus surmanuhtluse rakendamist, kui see on ainus arvestatav vahend inimelu mõjusaks kaitsmiseks ebaõiglase ründaja eest.
Kui aga isikute kaitseks ja julgeoleku tagamiseks piisab veretutest abinõudest, peab võim piirduma nende abinõudega, kuna nad vastavad paremini ühise hüve kindlustamise konkreetsetele tingimustele ja on suuremas kooskõlas inimväärikusega. /2306/
Tõepoolest, tänapäeval on süüdlase ühiskonnast kõrvaldamise täieliku hädavajalikkuse juhtumid „väga haruldased, kui mitte praktiliselt olematud“ (Johannes Paulus II, ringkiri Evangelium vitae, 56),võttes arvesse riigi käsutuses olevaid võimalusi karistada mõjusalt kuriteo eest ja teha kahjutuks tema toimepanija, võtmata temalt lõplikult kahetsuse võimalust.
Mõrv
2268. Viies käsk keelab otsese ja tahtliku mõrva kui raske patu. Mõrvar ja tema vabatahtlikud abilised teevad taevanihüüdvat pattu (vrd 1 Ms 4:10). /1867/
Lapsemõrv (vrd GS 51,3), vennamõrv, vanematemõrv ja abikaasamõrv on loomulike sidemete tõttu, millised nad rikuvad, eriliselt rängad kuriteod. Eugeeniliste põhjustega või “ühiskondliku tervisega” kaalutlemine ei saa õigustada ühtegi mõrva, isegi siis, kui see toimub avaliku võimu korraldusel.
2269. Viies käsk keelab ka teha midagi tahtlikku, mille kaudseks tagajärjeks on inimese surm. Kõlblusseadus keelab kedagi kaaluka põhjuseta surmaohtu seada ja samuti ka keelduda surmaohus olevale inimesele appi minemisest.
Et inimühiskond lepib mõrvarlike näljahädadega, tegemata midagi abistamiseks, on kisendav ebaõiglus ja ränk süü. Äritsejad, kelle liigkasuvõtlik ning kaubitsejalik tegevus kaasinimeste nälga ja surma põhjustab, kannavad vastutust kaudse mõrva eest (vrd Am 8, 4-10).
Inimese tahtmatu tapmine ei too kaasa moraalset vastutust. Kuid tõsisest süüst ei vabasta see, kui ilma kaaluka põhjuseta tegutsetakse nii, et tagajärjeks on inimese surm, kuigi sellist kavatsust polnud. /2290/
Abort
2270. Inimese elu tuleb täielikult austada ning kaitsta alates eostamise hetkest. Juba tema olemasolu esimesest hetkest tuleb tunnistada inimolendi kui isiku õigusi, sealhulgas iga süütu isiku rikkumatut õigust elule (vrd DnV 1,1). /1703, 357/
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid,
pühitsesin ma sinu“ (Jr 1:5; vrd Ii 10:8-12; Ps 22:10-11).
„Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti“ (Ps 139:15).
2271. Alates esimesest sajandist on Kirik abordi esilekutsumise tunnistanud moraalselt lubamatuks. See õpetus ei ole muutunud ning on muutumatu. Otsene, see tähendab eesmärgiks seatud või vahendina tahetud abort kujutab endast rasket pattu kõlblusseaduse vastu:
„Ära tapa last abordivahenditega ega ära löö vastsündinut maha“ (Didache, 2,2; vrd Barnabase kiri 19,5; Diognetus 5,5; Tertullianus, Apologeticus, 9).
„Jumal, elu Issand on inimesele usaldanud elu säilitamise üleva ülesande, mida tuleb täita inimväärikal viisil. Seega tuleb elu ülima hoolikusega kaitsta alates eostamise hetkest. Abort ja lapse mõrvamine on jälestust tekitavad kuriteod“ (GS 51,3).
2272. Vormiline kaasaaitamine abordile on ränk kuritegu. Kirik karistab seda inimelu vastast kuritegu ekskommunikatsiooni kanoonilise karistusega. „Kes võtab ette abordi, tõmbab pärast selle teostamist enda peale latæ sententiæ ekskommunikatsiooni“ (CIC, can 1398) „kuriteo toimepanemise fakti läbi“ (CIC, can 1314) ja õigusaktis ettenähtud tingimustel (vrd CIC, can 1323-1324). Kirik ei soovi sellega halastust piirata. Ta väljendab aga selgelt toimepandud kuritöö raskust ja heastamatut kahju, mida see on kaasa toonud süütult mõrvatud lapsele, tema vanematele ja tervele ühiskonnale. /1463/
2273. Süütu inimese võõrandamatu õigus elule kujutab endast kodanikuühiskonna ja tema seadusandluse koostisse kuuluvat elementi. /1930/
„Isiksuse rikkumatuid õigusi peab tsiviilühiskond ning riigivõim tunnustama ja austama: need õigused ei sõltu ei üksikisikust ega vanematest ega kujuta endast ka ühiskonna ja riigi antud privileege. Nad kuuluvad inimloomuse juurde ning juurduvad inimisikus loomisakti jõul, millest isik oma alguse sai. Nende fundamentaalsete õiguste hulka kuulub ka iga inimolendi õigus elule ning kehalisele terviklikkusele alates eostamisest kuni surmani“ (DnV 3).
„Hetkest, mil positiivne seadus röövib ühelt inimeste rühmalt kaitse, mida tsiviilseadusandlus neile peab tagama, salgab riik seeläbi kõikide võrdsust seaduse ees. Kui riigivõim ei kaitse kõikide kodanike, eriti kõige väetimate õigusi, siis õõnestatakse õigusriigi aluseid … Austuse ja kaitse väljendusena, mida tuleb veel sündimata lapsele tema eostamisest peale kindlustada, peab seadusandlus ette nägema vastava karistuse igale tema õiguste tahtlikule rikkumisele“ (DnV 3).
2274. Kuna embrüot tuleb juba eostamise hetkest alates käsitleda isikuna, tuleb hoida tema terviklikkust ja teda nagu iga teist inimolendit võimaluse piires hoida ja ravida.
Sünnituseelne diagnostika on kõlbeliselt lubatav, kui see „austab embrüo ja feetuse elu ja terviklikkust ning on suunatud selle kui indiviidi kaitsmisele või tervendamisele... Ent kui seda tehakse pidades silmas võimalust kutsuda esile abort, sõltuvalt diagnoosi tulemusest, rikub selline diagnoosimine rängalt moraaliseadust. Seega ei tohi diagnoos … olla samane surmaotsusega“ (DnV 1,2).
2275. „Lubatuks tuleb pidada inimembrüoga teostatavaid protseduure, mis austavad embrüo elu ja terviklikkust ega too talle kaasa ebavõrdelisi riske, vaid püüavad teda ravida, parandada tema tervislikku seisundit või päästa ohustatud elu“ (DnV 1, 3).
„On ebamoraalne toota inimembrüoid, mis on määratud kasutamiseks “bioloogilise materjalina”“ (DnV 1,5).
„Mõningad katsed mõjutada kromosoomset või geneetilist pärilikkust ei ole terapeutilised, vaid on suunatud sellele, et luua inimolendeid, kes on valitud vastavalt soole või muudele ette kindlaks määratud omadustele. Need manipulatsioonid on vastuolus inimolendi isikuväärikusega ning tema terviklikkuse ja identiteediga“, mis on ainulaadne ja kordumatu (DnV 1,6).
Eutanaasia
2276. Inimesed, kes on vigastatud või nõrgenenud, vajavad erilist tähelepanu. Haigeid või invaliide tuleb toetada, et nad saaksid võimalikult normaalselt elada. /1503/
2277. Sõltumata motiividest või vahenditest seisneb otsene eutanaasia invaliidide, haigete või surijate elu lõpetamises. See on kõlbeliselt vastuvõetamatu. /1503/
Tegevus või tegematajätmine, mis iseenesest või ettekavatsetult põhjustab surma, et lõpetada valu, on mõrv, ränk eksimus inimväärikuse ja austuse vastu, mida võlgnetakse Jumalale kui Loojale. Väärotsustus, mille ohvriks võib heausklikult langeda, ei muuda selle mõrvarliku teo loomust, mida tuleb alati keelata ja välistada.
2278. Moraal ei nõua ravimist iga hinna eest. Erakorralise või loodetava tulemusega ebavõrdelises suhtes oleva kalli ja riskantse meditsiinilise tegevuse lõpetamine võib olla õigustatud. Seeläbi ei taheta põhjustada surma, vaid ainult lepitakse sellega, et seda ei saa takistada. Otsuse peab langetama patsient ise juhul, kui ta on selleks võimeline, muudel juhtumitel aga seaduslikult volitatu, kusjuures alati tuleb austada patsiendi õigustatud huvisid. /1007/
2279. Isegi juhul, kui surma võib pidada vältimatuks, ei tohi katkestada haigele inimesele tavapäraselt ettenähtud hooldust. Valuvaigistite kasutamine, leevendamaks surija kannatusi isegi tema elu lühendamise hinnaga, võib olla kõlbelises vastavuses inimväärikusega juhul, kui ei taotleta surma ei eesmärgi ega vahendina, vaid see võetakse arvesse vältimatu paratamatusena.
Surija hooldamine on eeskujuandev vorm omakasupüüdmatust ligimesearmastusest, mida tuleb igati soodustada.
Enesetapp
2280. Igaüks vastutab Jumala ees oma elu eest, mille Jumal on talle kinkinud. Jumal on ja jääb elu ülimaks Issandaks. Me oleme kohustatud elu tänulikult vastu võtma ning seda Tema auks ja oma hinge õndsuseks hoidma. Me oleme ainult selle elu haldajad, mille Jumal on meie hoolde usaldanud, mitte aga selle omanikud. Me ei tohi selle üle meelevaldselt otsustada. /2258/
2281. Enesetapp on vastuolus inimese loomupärase kalduvusega oma elu säilitada ja hoida. See on ränk eksimus õige enesearmastuse vastu. Enesetapp on eksimus ka ligimesearmastuse vastu, sest ta rebib ebaõiglaselt puruks ühtekuuluvuse sidemed perekonna, rahvuse ning inimkonnaga, kelle vastu meil on alati kohustusi. Enesetapp on vastuolus ka armastusega elava Jumala vastu. /2212/
2282. Kui enesetapp teostatakse kavatsusega anda eeskuju, seda eriti noortele inimestele, kujutab ta endast lisaks rasket hukutamist. Enesetapule vabatahtlik kaasaaitamine on vastuolus kõlblusseadusega.
Rasked psüühilised häired, kartus või ränk hirm mingi saatuselöögi, kannatuse või piinamise ees võivad enesetapja vastutust vähendada. /1735/
2283. Ei tohi loobuda igavese õndsuse lootusest inimese suhtes, kes on endalt elu võtnud. Jumal võib ainult Talle teadaoleval viisil anda neile võimaluse õndsusttoovaks kahetsuseks. Kirik palvetab inimeste eest, kes on endalt elu võtnud. /1037/
II. Inimväärikuse austamine
Austus kaasinimese vastu: hukutamine
2284. Hukutamine on hoiak või käitumine, mis juhib teise inimese kurja tegema. See, kes hukutab, saab oma kaasinimese ahvatlejaks. Ta rikub tema vooruse ja õiglase meele ning võib oma venna juhtida vaimsesse surma. Hukutamine on raske süütegu, kui see vabatahtliku teo või tegematajätmisega juhib kaasinimese tõsisele üleastumisele. /2847/
2285. Hukutamine omandab eriti raske kaalu siis, kui see toimub nende autoriteedi tõttu, kes seda põhjustavad, või nende nõrkuse tõttu, kes sellele alluvad. See andis meie Issandale põhjuse öelda: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“ (Mt 18:6). Hukutamine on eriti raske siis, kui seda põhjustavad need, kes loomuse või neile usaldatud ameti tõttu on kohustatud teisi õpetama ja kasvatama. Sellist hukutamist heidab Jeesus ette kirjatundjatele ja variseridele, võrreldes neid lambanahkadesse riietunud huntidega (vrd Mt 7:15). /1903/
2286. Hukutamine võib olla põhjustatud ka seaduse või institutsioonide, valitseva moe või avaliku arvamuse läbi.
Sel viisil on hukutamises süüdi need, kes võtavad vastu seadusi või rajavad ühiskondlikke institutsioone, mis juhivad kõlbelisele allakäigule ja religioosse elu lagunemisele või „selliste ühiskondlike olude tekkimiseni, mis, olgu kavatsetud või kavatsemata, muudavad käskudega kooskõlas oleva kristliku käitumise raskeks või praktiliselt võimatuks“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941). Sama kehtib ettevõtete juhtide kohta, kes kehtestavad pettusele õhutavaid eeskirju, õpetajate kohta, kes „ärritavad … lapsi vihale“ (vrd Ef 6:4; Kl 3:21) või nende kohta, kes manipuleerivad avaliku arvamusega, juhtimaks seda eemale kõlbelistest väärtustest. /1887, 2498/
2287. See, kes kuritarvitab talle usaldatud võimu niiviisi, et juhib teisi kurjale, on süüdi hukutamises ja vastutab kurja eest, mille ta vahetult või kaudselt põhjustas. „On võimatu, et ei
tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad“ (Lk 17:1).
Hoolitsemine tervise eest
2288. Elu ja füüsiline tervis on väärtuslikud hüved, mille Jumal meie kätesse on usaldanud. Me peame nende eest arukalt hoolt kandma, arvestades teiste inimeste vajadustega ja ühise hüve nõuetega. /1503/
Hoolitsus kodanike tervise eest nõuab ühiskonnapoolset abi, et kindlustada sellised elutingimused, mis võimaldavad inimesel kasvada ja täiusele jõuda. Nende tingimuste alla kuuluvad toitumine, riietus, eluase, tervishoid, elementaarne haridus, töökoht ja sotsiaalabi. /1509/
2289. Ehkki kõlblus nõuab tervise eest hoolitsemist, ei kuuluta ta seda absoluutseks väärtuseks. Ta heidab kõrvale uuspaganliku käsitluse, mis suundub kehakultuse toetamise, kõige kehalise tervise teenistusse pühendamise ning füüsilise võimekuse ja sportliku edu ebajumaldamise poole. Selektiivse valiku tõttu, mida see tugevate ja nõrgemate vahel põhjustab, võib selline suhtumine viia inimestevaheliste suhete moondumiseni. /364, 2113/
2290. Mõõdukuse voorus teeb meid võimeliseks hoiduma igasugustest toidu, alkoholi, tubaka ja ravimite tarvitamise liialdustest ja kuritarvitustest. Need, kes ebakaines olekus või liigse kiindumuse tõttu kiirusesse seavad kas teedel, vee peal või õhus ohtu teiste inimeste ja omaenda elu, võtavad enda peale raske süü. /1809/
2291. Narkootikumide kasutamine põhjustab väga rasket kahju tervisele ja inimelule. Välja arvatud juhul, kui see tuleneb arstlikest ettekirjutustest, on see raske kõlbeline eksimus. Narkootikumide ebaseaduslik tootmine ja transport on häbiväärsed tegevused. Oma hukutava iseloomu tõttu kujutavad nad endast vahetut osalust kõlblusseadusega rängas vastuolus olevates tegudes.
Isikuväärikuse austamine ja teaduslikud uuringud
2292. Teaduslikud, meditsiinilised või psühholoogilised katsed inimisikute või isikute gruppidega võivad kaasa aidata haigete ravimisele ning ühiskondliku tervishoiu parandamisele.
2293. Fundamentaalsed ja rakenduslikud teaduslikud uuringud kujutavad endast selget väljendust inimese valitsemisest looduse üle. Teadus ja tehnika on väärtuslikud vahendid, kui nad on seatud inimisiku tervikliku arengu ja ühise hüve teenistusse, kuid nad ei saa iseendast anda inimelule mõtet ega inimkonna arengule suunda. Teadus ja tehnika on allutatud inimesele, kellelt nad saavad oma alguse ja arengu, seetõttu peab nende eesmärk ja teadlikkus oma piiridest olema määratletud inimisiku ja temaga seotud kõlbeliste väärtustega. /159, 1703/
2294. Nõuda, et teaduslikud uuringud ja nende rakendamine on kõlbeliselt erapooletud, on enesepettus. Samuti ei saa uuringute hindamise kriteeriume tuletada ainuüksi tehnilisest tõhususest ega kasust, mida ühed isikud võivad neist saada teiste arvelt, veel vähem aga valitsevatest ideoloogiatest. Teadus ja tehnika vajavad oma seesmise loomuse tõttu kõlbeliste põhiväärtuste tingimusteta austamist. Nad peavad seisma inimisiku ja tema võõrandamatute õiguste ning tema tõelise ja tervikliku hüve teenistuses, nii nagu see vastab Jumala kavale ja tahtele. /2375/
2295. Inimisikuga tehtavad uuringud või katsed ei saa õigustada tegusid, mis on iseenesest vastuolus inimväärikuse ja kõlblusseadusega. Selliseid tegusid ei õigusta ka katsetes osalevate isikute võimalik nõusolek. Inimisikuga ettevõetud katse on kõlbeliselt lubamatu, kui see seab tema elu või füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse ebavõrdelise või välditava ohu alla. Katsete tegemine inimestega on erilises vastuolus inimväärikusega sel juhul, kui nad on ette võetud ilma katses osalejate või nende eest vastutajate teadmise ja nõusolekuta. /1753/
2296. Elundite siirdamine on kooskõlas kõlblusseadusega ja vastuvõetav juhul, kui füüsiline ja psüühiline oht ja risk, mille peab võtma doonor, on võrdelised oodatava kasuga elundi vastuvõtjale. Elundite annetamine peale surma on õilis ja kiiduväärne tegu, mida suuremeelse ühtekuuluvuse väljendusena tuleb igati toetada. See on kõlbeliselt lubamatu siis, kui doonor või tema eest vastutavad inimesed pole andnud selleks sõnaselget luba. Moraalselt lubamatu on püsiva invaliidsuse või inimese surma vahetu põhjustamine, isegi kui seeläbi saab pikendada teiste isikute elu.
Kehalise puutumatuse austamine
2297. Inimröövid ja pantvangi võtmised külvavad hirmu ja avaldavad lubamatut survet ohvritele. Nad on kõlbeliselt lubamatud. Terrorism ähvardab, haavab ja tapab vahet tegemata ja valimatult kõiki ning on raske eksimus õigluse ja armastuse vastu. Piinamine, mis põhineb füüsilise või psüühilise vägivalla kasutamisel eesmärgiga saavutada ülestunnistusi, karistada süüdlasi, hirmutada vastaseid või rahuldada vihkamist, on vastuolus austusega inimisiku ja inimväärikuse vastu. Välja arvatud juhul, kui seda nõuavad rangelt terapeutilised eesmärgid, on süütutel isikutel otseselt kavatsetud ja läbiviidud amputatsioonid, kehalised invaliidistamised ja sterilisatsioonid vastuolus kõlblusseadusega.
2298. Möödunud aegadel kasutasid neid julmi praktikaid üldiselt ka seaduslikud võimud, eesmärgiga kindlustada seadust ja avalikku korda. Sageli juhtus see ilma, et sellele oleksid vastu olnud Kiriku karjased, kes ise oma kohtupidamises võtsid üle piinamise kohta käivad Rooma õiguse eeskirjad. Hoolimata nendest kahetsusväärsetest tõsiasjadest, õpetas Kirik alati leebuse ja halastuse kohustust ning keelas vaimulikel verevalamise. Kaasajal on saanud ilmselgeks, et need julmad praktikad polnud ei hädavajalikud avaliku korra hoidmiseks ega kooskõlas inimisiku õiglaste õigustega. Vastupidi – need praktikad viivad veelgi suuremate eksimusteni ning tuleb tegutseda nende keelamiseks. Palvetama peab nii ohvrite kui ka nende timukate eest. /2267/
Austus surnute vastu
2299. Surijaid tuleb austada ja nende eest hoolitseda, et aidata neil elada viimseid hetki väärikalt ja rahus. Neid peab aitama lähedaste palve, ja lähedased peavad hoolitsema selle eest, et haiged võtaksid õigel ajal vastu sakramendid, mis valmistavad nad ette kohtumiseks elava Jumalaga. /1525/
2300. Surnukehadesse tuleb suhtuda austuse ja armastusega, mis tuleneb usust ja lootusest ülestõusmisesse. Surnute matmine on kehaline halastustegu (vrd Tb 1:16-18); see on Püha Vaimu eluasemeks olevate Jumala laste austamine. /1681-1690/
2301. Surnukehade lahkamine kohtuliku uurimise või teaduslike uuringute eesmärgil võib olla kõlbeliselt lubatud. Elundite tasuta annetamine peale surma on lubatav ja väärib tunnustust.
Kirik lubab säilmete põletusmatust juhul, kui see ei väljenda ihuliku ülestõusmise usu kahtluse alla seadmist (vrd CIC, can 1176 § 3).
III. Rahu kaitsmine
Rahu
2302. Meie Issand, meenutades käsku „Sa ei tohi tappa“(Mt 5:21), nõuab ka südamerahu ning mõistab hukka kuritegeliku viha ja vihkamise ebakõlbelisuse. /1765/
Viha on soov kätte maksta. „Kättemaksu soovimine eesmärgiga kahjustada seda, keda tuleb karistada, on lubamatu“, seevastu kiiduväärt on hüvituse taotlemine „pahede parandamise ja õigluse hüve hoidmise eesmärgil“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 158,1, ad 3). Kui viha ulatub kaasinimese tahtliku tapmise või raske haavamise soovini, kujutab see rasket eksimust armastuse vastu ja on surmapatt. Issand ütleb: „Igaüks, kes oma venna peale
vihastab, peab minema kohtu alla“ (Mt 5:22).
2303. Tahtlik vihkamine on vastuolus armastusega. Kaasinimese vihkamine on patt, kui inimene tahab talle tahtlikult kurja. Vihkamine on raske patt, kui tahtlikult tahetakse kaasinimesele tõsist kahju. „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks…“ (Mt 5:44-45)./2094, 1933/
2304. Inimelu austamine ja selle areng nõuavad rahu. Rahu ei põhine ainult sõja puudumisel ning seda ei saa saavutada ainuüksi jõutasakaalu kindlustamisega vaenulike poolte vahel. Rahu maa peal ei saa saavutada ilma inimsiku hüvede kaitsmiseta, vaba mõttevahetuseta inimeste vahel, inimisikute ja rahvaste väärikuse austamiseta ning järjekindla püüdluseta üleüldisele vennalikkusele inimestele vahel. Rahu seisneb “korrast lähtuvas rahus” – ld tranquillitas ordinis (p. Augustinus, De Civitate Dei, 19,13). Ta on õigluse tagajärg (vrd Js 32:17) ja armastuse vili (vrd GS 78). /1909, 1807/
2305. Rahu maa peal on Kristuse rahu peegeldus ja vili. Tema on messiaanlik “Rahuvürst” (Js 9:5). Ristil valatud vere läbi Ta „surmas omaenda ihus vaenu“ (vrd Ef 2:16), lepitas inimesed Jumalaga ja seadis oma Kiriku inimsoo ühtsuse ja Jumalaga osaduse sakramendiks. „Tema on meie rahu“ (Ef 2:14). Jeesus kuulutab: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9).
2306. Need, kes ütlevad lahti vägivaldsete ja veriste abinõude kasutamisest ning rakendavad inimõiguste kaitsmise nimel kaitsevahendeid, mis on kättesaadavad ka kõige nõrgematele, annavad tunnistust evangeelsest armastusest, tingimusel, et see ei too kahju teiste inimeste ja ühiskonna õigustele ja kohustustele. Nad tunnistavad põhjendatud viisil kaalukatest füüsilistest ja moraalsetest riskidest, mida hävitust ja ohvreid põhjustavalt vägivallalt abi otsimine endaga kaasa toob (vrd GS 78,5). /2267/
Sõja vältimine
2307. Viies käsk keelab inimelu tahtliku hävitamise. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, kutsub Kirik kõiki üles palvele ja tegudele, et Jumala headus vabastaks meid iidsest sõdade orjusest (GS 81,4).
2308. Iga kodanik ja kõik valitsejad on kohustatud tegutsema sõdade ärahoidmise eesmärgil.
Nii kaua aga, kuni „jääb kestma sõja oht ja niikaua kuni puudub vastavat pädevust omav rahvusvaheline võim, kelle käsutuses oleks ka vastav jõud…, ei saa peale kõigi rahumeelsete kokkuleppele jõudmiste vahendite ammendamist eitada valitsuse õigust kõlbeliselt lubatud hädakaitsele“ (GS 79,4). /2266/
2309. Tuleb täpselt arvestada tingimustega, mis õigustavad õiguspärast enesekaitset sõjalise jõu kasutamisega. Sellise otsustuse kaalukuse tõttu on see allutatud moraalse lubatavuse tingimuste täpsele täitmisele. Sel juhul peavad üheaegselt kokku langema kõik järgnevad tingimused:
- kahju, mida ründaja põhjustab rahvale või rahvaste ühendusele, on kauakestev, raske ja vaieldamatu;
- kõik rahumeelsed abinõud, mis olid suunatud konflikti lõpetamisele, on osutunud ebarealistlikeks või tulemusetuteks;
- on olemas põhjendatud väljavaated edule;
- relvajõu kasutamine ei too endaga kaasa veelgi tõsisemat kurja ja segadust kui kurjus, mida tahetakse kõrvaldada. Selle tingimuse hindamisel tuleb eriti arvesse võtta kaasaegsete hävitusvahendite võimsust.
Need on elemendid, mida traditsiooniliselt mainitakse niinimetatud õiglase sõja teoorias.
Kaitsesõja kõlbelise lubatavuse otsuse tegemiseks hädavajalike tingimuste hindamine kuulub nende aruka kaalutlemise alla, kellele on usaldatud hool ühise hüve eest. /1897/
2310. Avalikul võimul on sel juhul õigus ja kohustus seada kodanikele rahvuslikuks kaitseks hädavajalikke kohustusi.
Need, kes pühenduvad sõjaväes teenides kodumaa teenimisele, kaitsevad rahvaste julgeolekut ja vabadust. Kui nad oma kohust õigesti täidavad, aitavad nad kaasa oma rahva ühise hüve ja rahu kindlustamisele (GS 79,5). /2239, 1909/
2311. Avalikud võimud peavad arvestama nendega, kes südametunnistuse ajendil keelduvad relva kasutamisest. Sel juhul on nad kohustatud teenima ühiskonda teistsugusel viisil (GS 79,3). /1792, 1780/
2312. Kirik ja inimmõistus kinnitavad kõlblusseaduse jäävat kehtivust ka relvakonfliktide vältel. „Kui õnnetuseks on juba sõjani jõutud, ei tähenda see veel seepärast, et sõdivate osapoolte vahel on kõikide vahendite kasutamine lubatud“ (GS 79,4).
2313. Tsiviilelanikke, haavatud sõdureid ja sõjavange tuleb kohelda austusega ja inimlikult.
Kõik teadlikud ja tahtlikud tegevused, mis on vastuolus rahvaste õigusega ja selle üldkehtivate põhimõtetega, niisamuti nagu korraldused selliste tegevuste läbiviimiseks, on kuriteod. Pime kuulekus ei ole piisav õigustus neile, kes sellistele korraldustele alluvad. Massilised hukkamised, rahvusgrupi või etnilise vähemuse hävitamine tuleb surmapatuna hukka mõista. Moraalne kohustus on osutada vastuseisu korraldustele, mis käsivad läbi viia genotsiidi. /2242/
2314. „Igasugused sõjalised tegevused, mille eesmärgiks on vahet tegemata tervete linnade või suuremate piirkondade hävitamine koos terve elanikkonnaga, on kuriteod Jumala ja inimese vastu ning väärivad kindlat ja otsustavat hukkamõistu“ (GS 80,4). Massihävitusrelvade, eriti tuuma-, bioloogilise ja keemiarelva omajatele võimaluse loomine selliste kuritegude toimepanemiseks on kaasaegse sõjaga seotud suur risk.
2315. Relvastuse kogumine näib paljudele inimestele paradoksaalsel viisil olevat potentsiaalsetele vaenlastele sobivaks takistuseks sõda mitte alustada. Nad näevad selles kõige mõjusamat vahendit rahu kindlustamiseks rahvaste vahel. Sellise ärahirmutava meetodi vastu tuleb tõsta tõsiseid moraalseid vastuväiteid. Võidurelvastumine ei kindlusta rahu. See mitte ainult ei kõrvalda sõdade põhjuseid, vaid võib neid isegi tugevdada. Määratute summade kulutamine üha uute relvaliikide tootmiseks takistab abivajavate rahvaste aitamist (vrd PP 53) ja pidurdab rahvaste arengut. Ülemäärane relvastumine rohkendab konfliktide puhkemise põhjusi ja suurendab riske nende puhkemiseks.
2316. Relvastuse tootmine ja relvakaubandus puudutavad rahvaste ja rahvusvahelise üldsuse ühist hüve. Avalikul võimul on õigus ja kohustus nende tegevuste seaduslikuks reguleerimiseks. Lühiajalised isiklikud või kollektiivsed huvid ei saa õigustada ettevõtmisi, mis õhutavad vägivalda ja konflikte rahvaste vahel ning ohustavad rahvusvahelist õiguskorda. /1906/
2317. Ebaõiglus, liigsuur ebavõrdsus majanduslikus ja sotsiaalses valdkonnas, kadedus, kahtlustused ja uhkus, mis kahjutoovalt inimeste ja rahvaste vahel levivad, ohustavad lakkamatult rahu ja põhjustavad sõdu. Kõik jõupingutused, mida tehakse nende korratuste kõrvaldamiseks, aitavad kaasa rahu kindlustamisele ja sõja vältimisele;
„Inimesi ähvardab sõja oht seetõttu, et nad on patused ja see jääb neid ähvardama kuni Kristuse tulekuni; kui nad aga armastuses koondudes saavad võitu patu üle, saavad nad ka võidu vägivalla üle, kuni järgmiste sõnade täitumiseni: „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist“ (Js 2:4)“ (GS 78,6).
LÜHITEKSTID
2318. „Tema käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim“ (Ii 12:10).
2319. Iga inimese elu tema eostamise hetkest kuni surmani on püha, kuna elav ja püha Jumal on inimest tahtnud tema enda pärast ning loonud ta oma näo järgi ja enda sarnaseks.
2320. Inimese tapmine on sügavas vastuolus inimisiku väärikusega ja Looja pühadusega.
2321. Keeld tappa ei tühista õigust ründaja kahjutuks teha. Õigustatud kaitse on tõsine kohustus sellele, kes vastutab teise inimese elu või ühise hüve eest.
2322. Lapsele kuulub õigus elule tema eostamise hetkest peale. Raseduse vahetu katkestamine, mis on taotletud kas eesmärgi või vahendina, on „häbiväärne praktika“ (GS 27,3), mis on tõsises vastuolus kõlblusseadusega. Kirik näeb selle kuriteo eest inimelu vastu ette ekskommunikatsiooni kirikliku karistuse.
2323. Kuna embrüot tuleb käsitleda inimisikuna tema eostamise hetkest alates, tuleb kaitsta tema kehalist puutumatust, tema eest hoolitseda ja teda ravida nagu iga teist inimolendit.
2324. Tahtlik eutanaasia on mõrv, sõltumata viisist ja motiividest. Ta on sügavas vastuolus inimisiku väärikusega ja austusega elava Jumala, tema Looja vastu.
2325. Enesetapp on sügavas vastuolus õiglusega, lootusega ja armastusega. Ta on viienda käsuga keelatud.
2326. Hukutamine on tõsine süütegu, kui tahtliku teo või tegematajätmisega juhitakse teist inimest rasket pattu tegema.
2327. Kurjuse ja ebaõigluse tõttu, mida toob endaga kaasa iga sõda, peame tegema kõik, mis mõistlikult võimalik, et seda vältida. Kirik palvetab: „Katku, nälja, tule ja sõja eest hoia meid, Issand“.
2328. Kirik ja inimmõistus kinnitavad kõlblusseaduse jäävat kehtivust ka relvakonfliktide ajal. Kõik tahtlikud tegevused, mis on vastuolus rahvaste õiguse ja selle üldkehtivate põhimõtetega, on kuriteod.
2329. „Võidurelvastumine kujutab endast inimkonna kõige ohtlikumat nuhtlust, samas ka talumatut ülekohust vaestele“ (GS 81,3).
2330. „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9).