3. artikkel. KOLMAS KÄSK
„Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust“ (2 Ms 20:8-10; vrd 5 Ms 5:12.15).
„Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks; nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand“ (Mk 2:27-28).
I. Hingamispäev /346-348/
2168. Dekaloogi kolmas käsk rõhutab hingamispäeva pühadust. „Seitsmendal päeval olgu täielik hingamispäev, Issanda püha“ (2 Ms 31:15).
2169. Pühakiri meenutab sel puhul loomistööd: „Kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2 Ms 20:11).
2170. Pühakiri ilmutab Issanda päevas ka meenutuse Iisraeli vabastamisest orjapõlvest Egiptuses: „Pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva“ (5 Ms 5:15). /2057/
2171. Issand usaldas Iisraelile hingamispäeva, et ta seda peaks kui murdumatu Lepingu märki (vrd 2 Ms 31:16). Hingamispäev kuulub Issandale; see on jäetud ja pühitsetud Issanda, Tema loomistöö ja Tema Iisraelile tehtud õndsustegude ülistamiseks.
2172. Jumala tegutsemine on eeskujuks inimese tegevusele. Kui Jumal “hingas ja puhkas” (2 Ms 31:17) seitsmendal päeval, siis peab ka inimene tööst loobuma ja kaasinimestel, eelkõige vaestel, “hingata laskma” (vrd 2 Ms 23:12). Hingamispäev katkestab töise argipäeva ja võimaldab puhkepausi. See on protestipäev tööorjuse ja raha jumaldamise vastu (vrd Neh 13:15-22; 2 Aj 36:21). /2184/
2173. Evangeelium teatab arvukatest vahejuhtumitest, mil Jeesust süüdistatakse hingamispäeva käsu rikkumises. Jeesus aga ei riku eales selle päeva pühadust (vrd Mk 1:21; Jh 9:16). Ta annab oma autoriteediga teada selle tõelise mõtte: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks“ (Mk 2:27). Kaastundlikult nõuab Jeesus õigust hingamispäeval teha head, mitte kurja, päästa elu selle asemel, et seda hukutada (vrd Mk 3:4). „Nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand“ (Mk 2:28). /582/
II. Issanda päev
„See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!“ (Ps 118:24).
Ülestõusmise päev: uus loomine
2174. Jeesus tõusis surnuist üles „nädala esimese päeva hommikul“ (Mt 28:1; Mk 16:2; Jh 9:16). „Esimese päevana“ meenutab Kristuse ülestõusmise päev esimest loomist. „Kaheksanda päevana“, mis järgneb hingamispäevale (vrd Mk 16:1; Mt 28:1), tähendab ta aga Kristuse ülestõusmisega alanud uut loomist. Kristlaste jaoks on ta esimene kõigist päevadest, esimene kõigist pühadest, “Issanda päev” (kr he kyriaké heméra, ld dies dominica), pühapäev. /638, 349/
„Me tuleme kõik Päikese päeval [pühapäeval] kokku sellepärast, et see on esimene päev, mil Jumal pimedusest ürgaine välja tõmbas ning maailma lõi, ja sellepärast, et sel päeval tõusis Jeesus Kristus, meie Lunastaja, surnuist üles“ (p. Justinus, Apologiae, 1,67).
Pühapäev – hingamispäeva täiusele viimine
2175. Pühapäev erineb põhimõtteliselt hingamispäevast (sabatist), millele ta kronoloogiliselt igal nädalal järgneb ja mida ta kristlastele hingamispäeva käsu täitmiseks asendab. Pühapäev viib Kristuse paasa läbi täide juutide hingamispäeva vaimse mõtte ja kuulutab inimese igavest rahu Jumalas. Seadusel põhinev kultus valmistas ette Kristuse müsteeriumiks ning selle riitused viitasid ettekuulutavalt Kristuse elule (vrd 1 Kr 10:11). /1166/
„Kui nüüd muistsetes asjades käijad tulid uusima lootuse juurde, lakates pidamast sabatit ja elades Issanda päeva järgi, milles ka meie elu on nähtavale tõusnud Tema ning Ta surma läbi … kuis me suudaksime elada ilma Temata“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Magnesios, 9,1).
2176. Pühapäeva pühitsemine tugineb kõlbelisele eeskirjale, mis on loomupäraselt inimese südamesse kirjutatud: Jumalale tuleb pühendada nähtav, avalik ning regulaarne „väline Jumala kultus, meenutamaks üldkehtivat ja kõiki inimesi puudutavat heategu, milleks on maailma loomine“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 122,4). Pühapäeva pühitsemine täidab Vana Testamendi kehtiva käsu, mille rütmi ja mõtte ta üle võtab seeläbi, et igal nädalal Loojale ja Tema rahva Lunastajale au osutatakse.
Pühapäevane Euharistia pühitsemine
2177. Pühapäevane Issanda päeva ja Tema Euharistia pühitsemine on Kiriku elu kese. „Pühapäeva, mil pühitsetakse Paasamüsteeriumi, tuleb apostellikust Pärimusest lähtuvalt pühitseda terves Kirikus kui iidseimat käsukohast püha päeva“ (CIC, can 1246, § 1). /1167/
„Peale selle peab pühitsema meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnipäeva, Issanda Ilmumise, Taevasseminemise ning Kristuse Pühima Ihu ja Vere püha, püha Jumalaema Maarja ning tema Patusüüta Saamise ja Taevassevõtmise püha, püha Joosepi, pühade apostlite Peetruse ja Pauluse ning lõpuks kõikide pühakute päeva“ (CIC, can 1246, § 1). /2043/
2178. See kristliku kogunemise tava ulatub tagasi apostlite aega (vrd Ap 2:42-46; 1 Kr 11:17). Kirjas heebrealastele manitsetakse: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist“(Hb 10:25). /1343/
Pärimus säilitab mälestuse alati päevakorral olevast manitsusest: „Tulla vara Kirikusse, et Issandale läheneda, oma patud pihtida ja äratada palves kahetsust … Võtta osa pühast jumalikust liturgiast, lõpetada oma palve ja mitte kunagi väljuda enne laialisaatmist… Me ütlesime teile sageli: see päev on teile antud palvetamiseks ja puhkamiseks. See on päev, mille Issand on teinud. Temas juubeldage ja rõõmustage“ (Anonüümne, Sermo de die dominica: PG 86/1,416C; 421C).
2179. „Kogudus on osakirikus püsival viisil rajatud ja kindlalt määratletud kristlaste ühendus. Tema hingehoid on diötseesi piiskopi alluvuses usaldatud kogudusepreestrile kui nende oma karjasele“ (CIC, can 515, § 1). See on paik, kuhu kõik kristlased võivad koguneda pühapäevasele Euharistia pühitsemisele. Kogudus juhatab kristlased liturgilisse ellu ning kogub neid selle püha puhul; ta kuulutab Kristuse õndsakstegevat õpetust; ta harjutab heade ja vennalike tegude läbi Issanda ligimesearmastust. /1567, 2691, 2226/
„Sa ei saa kodus palvetada nagu kirikus, kus on koos arvukalt kristlasi ja kus nagu ühest südamest Jumala poole hüütakse. Siin on midagi enamat: vaimuühtsus, hingede kooskõla, armastuse side, preestrite palved“ (p. Johannes Chrysostomos, De incomprehensibili Dei natura seu contra Anomaeos, 3,6: PG 48,725D).
Pühapäevakäsk
2180. Üks Kiriku käskudest määratleb täpsemalt Issanda käsu: „Pühapäeval ja muudel kirikuskäimiseks kohustuslikel pühadel on usklikud kohustatud osalema pühal Missal“ (CIC, can 1247). „Pühal Missal osalemise kohustuse täidab pühapäeval või sellele eelneva päeva õhtul kus tahes katoliiklikus riituses pühitsetud Missast osavõtnu“ (CIC, can 1248, § 1). /2042, 1389/
2181. Pühapäevane Euharistia rajab aluse tervele kristlikule elule ja kinnitab seda. Seepärast on kristlased kohustatud kohustuslikel pühadel Euharistia pühitsemisest osa võtma, kui seda ei takista kaalukas põhjus (näiteks haigus, imikute hooldamine) või kui nende kogudusepreester on andnud sellest vabastuse (vrd CIC, can 1245). See, kes seda kohustust tahtlikult eirab, paneb toime raske patu.
2182. Osavõtt ühisest pühapäevasest Euharistia pühitsemisest annab tunnistust ustavusest Kristusele ning kuulumisest Tema ja Tema Kiriku juurde. Kristlased kinnitavad sellega oma osadust usus ning armastuses. Nad annavad sellega tunnistust Jumala pühadusest ja lootusest õndsaks saada. Nad kinnitavad üksteist Püha Vaimu juhtimisel. /815/
2183. „Kui vaimuliku ametikandja puudumise tõttu või mõnel teisel kaalukal põhjusel on osavõtt Euharistia pühitsemisest võimatu, siis soovitatakse tungivalt, et kristlased võtaksid osa sõnajumalateenistusest, kui seda kogudusekirikus või mõnes teises pühas paigas diötseesi piiskopi juhtnööridele vastavalt pühitsetakse, või et nad pühendaksid vastava aja isiklikule palvele perekonnas või võimaluse korral perekondade ringis“ (CIC, can 1248, § 2).
Armu ja tööst puhkamise päev
2184. Nõnda nagu Jumal „hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud“ (1 Ms 2:2), nii saab ka inimese elu töö ja puhkuse kaudu oma rütmi. Issanda päeva sisseseadmine aitab kaasa, et kõigil oleks piisavalt aega rahuks ja puhkuseks, et hoolitseda oma perekondliku, kultuurilise, ühiskondliku ja religioosse elu eest (vrd GS 67,3). /2172/
2185. Pühapäeval ja teistel kohustuslikel pühadel ei tohi kristlased ette võtta töid ja tegevusi, mis takistavad nõutavat Jumala austamist, rõõmu Issanda päevast, halastustegude tegemist ning hädavajalikku vaimu ja keha puhkust (vrd CIC, can 1247). Perekondlikud kohustused või olulised ühiskondlikud ülesanded kujutavad õiguspärast õigustust pühapäevarahu käsu mittetäitmiseks. Kristlased peavad aga hoolt kandma selle eest, et õigustatud vabandused ei muutuks harjumuseks, mis mõjuvad pärssivalt Jumala austamisele, perekonnaelule ja tervisele. /2428/
„Tõearmastus otsib püha puhkust, armastusevajadus aga võtab meelsasti õiglase töö enda peale“ (p. Augustinus, De Civitate Dei, 19,19).
2186. Kristlastel, kellel on vaba aega, tuleb mõelda oma vendadele ja õdedele, kellel on samad vajadused ja õigused, kuid kes vaesuse ja hädaolukorra tõttu ei saa ennast välja puhata. Pühapäeva kasutatakse kristliku vagadustraditsiooni kohaselt tavaliselt heategudeks, haigete, vigaste ja vanurite alandlikuks teenimiseks. Kristlastel tuleb pühapäeva pühitseda seeläbi, et nad oma perekonnale ja lähedastele kingivad aega ja tähelepanelikkust, mida nad nädala ülejäänud päevadel liiga vähe anda saavad. Pühapäev on enesesse süüvimise, vaikuse, eneseharimise ja mõtisklemise päev, mis edendab kristliku siseelu kasvamist. /2447/
2187. Pühapäevade ja pühade pühitsemine nõuab ühiseid pingutusi. Kristlane peab hoiduma kellelegi midagi lubamast, mis takistab tal Issanda päeva pühitsemist. Ka üritused (näiteks sportlikku või seltskondlikku laadi) ja ühiskondlikud vajadused (nagu avalik teenistus), mis nõuavad pühapäevast tööd, peaksid siiski piisavalt vaba aega andma. Kristlased peavad mõõtu pidades ja armastusega silmas pidama, et nad hoiduksid kõigest väärastunust ja vägivaldsest, mis massilistel kokkutulekutel sageli võib juhtuda. Vaatamata majanduslikule survele, peab avalik võim hoolitsema selle eest, et kodanikele oleks tagatud rahu ning Jumala teenimiseks ette nähtud aeg. Tööandjatel on sama kohustus töötajate ees. /2289/
2188. Austades religioonivabadust ja kõikide ühist hüve, tuleb kristlastel taotleda, et pühapäevasid ja kiriklikke pühasid tunnustataks seaduslike pühadena. Neil tuleb kõigile anda palve, aukartlikkuse ning rõõmsameelsuse avalikku eeskuju ja kaitsta oma traditsioone kui hinnalist panust inimühiskonna vaimsesse ellu. Juhul kui riiklik seadusandlus või teised põhjused sunnivad pühapäeval töötama, tuleb seda päeva siiski pühitseda kui meie lunastamise päeva, mis lubab meil osa saada pidulikust koosolemisest „esikpoegade koguduse juures, kes on kirja pandud taevas“ (Hb 12:22-23).
LÜHITEKSTID
2189. „Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva“ (5 Ms 5:12). „Seitsmendal päeval on täielik hingamispäev, Issanda püha“ (2 Ms 11:15).
2190. Sabati, esimese loomise lõpule jõudmise mälestamise asemele on astunud pühapäev, mis mälestab uut loomist, mis sai alguse Kristuse ülestõusmisega.
2191. Kirik pühitseb Kristuse ülestõusmist kaheksandal päeval, mida õigusega nimetatakse Issanda päevaks või pühapäevaks.
2192. „Pühapäeva… tuleb apostellikust Pärimusest lähtuvalt pühitseda terves Kirikus kui iidseimat käsukohast püha päeva“ (CIC, can 1246, § 1). „Pühapäeval ja muudel kirikuskäimiseks kohustuslikel pühadel on usklikud kohustatud osalema pühal Missal“ (CIC, can. 1247).
2193. „Pühapäeval ja teistel kohustuslikel pühadel… peavad kristlased hoiduma töödest ja tegevustest, mis takistavad Jumala austamist, rõõmu tundmist Issanda päevast või hädavajalikku vaimu ja keha puhkust” (CIC, can 1247).
2194. Pühapäeva institutsioon aitab kaasa, et „kõigil oleks piisavalt aega rahuks ja puhkuseks, et hoolitseda oma perekondliku, kultuurilise, ühiskondliku ja religioosse elu eest “ (GS 67,3).
2195. Igal kristlasel tuleb hoiduda hädavajaduseta inimesi millekski kohustama, mis neid takistab Issanda päeva pühitsemast.