1. artikkel. ESIMENE KÄSK
„Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida“ (2 Ms 20:2-5; vrd 5 Ms 5:6-9).
„Kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda“ (Mt 4:10).
I. „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda“
2084. Jumal annab ennast tunda, meenutades oma kõigeväelist, heatahtlikku ja vabastavat tegutsemist oma rahva ajaloos, kelle poole Ta pöördub: „Mina tõin sind välja Egiptuse orjusest“. Esimene sõna sisaldab seaduse esimest käsku: „Karda Issandat, oma Jumalat, ja teeni teda… Ärge käige teiste rahvaste jumalate järel“ (5 Ms 6:13-14). Jumala esmane kutse ja õiglane nõue on see, et inimene Ta vastu võtaks ja Teda kummardaks. /2057, 398/
2085. Ainus ja tõeline Jumal ilmutab Iisraeli rahvale eelkõige oma auhiilgust (vrd 2 Ms 19:16-25; 24:15-18). Jumala ilmutusega on seotud ka inimese kutsumuse ja tõelise olemuse ilmutamine. Inimene on kutsutud Jumalast tunnistust andma, tegutsedes nii, nagu seda nõuab tema loomine “Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks”:
Püha Justinius Märter ütleb (155) ühele õpetatud juudile: „Iial ei saa olema teist Jumalat, Tryphon, ega polnud ka varem igavikus teist Jumalat … kui see, kes selle maailmakõiksuse lõi ja korraldas. Edasi usume me, et meie Jumal ei ole keegi teine kui teie oma, et Ta pigem on seesama, kes teie isad Egiptusest välja viis „tugeva käe ja ülestõstetud käsivarrega“. Ka ei looda me kellelegi teisele – pole ju olemas kedagi teist –, vaid samale kui teie, Aabrahami, Iisaku ning Jaakobi Jumalale“ (p. Justinus, Dialogus cum Tryphone Judaeo, 11,1).
2086. „Esimene käskudest hõlmab usku, lootust ja armastust. Sest kui me Jumala kohta ütleme, et Ta on liikumatu, muutumatu, jääb alati samaseks, siis tunnistame Ta õigusega ustavaks, kelles puudub igasugune ebaõiglus. Seepärast on hädavajalik Tema sõnadega tingimusteta nõustuda, Temasse kindlalt uskuda ning Teda täielikult usaldada. Kes vaatleb aga Tema kõikvõimsust, leebust ja valmisolekut ning kalduvust head teha – kas oleks võimalik midagi muud, kui kogu oma lootus Temale seada? Kes vaatleb aga headuse ja armastuse rikkusi, mida Ta meie peale on välja valanud – kas me ei pea siis Teda armastama? Seepärast kasutab Jumal oma käskude ja korralduste alguses ja lõpus sõnu ’Mina olen Issand’“ (Catechismus Romanus, III,2,4). /212, 2061/
Usk /1814-1816/
2087. Meie kõlbelise elu allikas peitub usus Jumalasse, kes ilmutab meile oma armastuse. Püha Paulus räägib “kuulekusest usule” (Rm 1:5; 16:26) kui esmasest kohustusest. Jumala “mittetunnustamises” näeb ta kõigi kõlbeliste väärastuste põhjust ja seletust (vrd Rm 1:18-32). Meie kohustuseks Jumala ees on Teda uskuda ning Temast tunnistust anda. /143/
2088. Esimene käsk nõuab meilt, et me oma usku tugevdaksime, teda arukalt ja valvsalt hoiaksime ning tõrjuksime kõike, mis temale vastandub. Usu vastu on võimalik patustada mitmel viisil:
Vabatahtlik kahtlemine seisneb keeldumises õigeks pidada kõike seda, mida Jumal on ilmutanud ja Kirik uskumiseks esitab, või ka selle alahindamises. Mittevabatahtlik kahtlemine seisneb usu kõikuvuses, raskustes võita vastuväiteid usu vastu, või ka rahutuses, mida kutsub esile usu hämarus. Kui kõheldakse tahtlikult, võib see viia vaimupimeduseni. /157/
2089.Uskmatus seisneb hoolimatuses ilmutatud tõdede vastu või tahtlikus keeldumises nendega nõustuda. „Hereesiaks nimetatakse ristimisele järgnevat jumaliku ja katoliikliku usuga uskumisele kuuluva usutõe kangekaelset salgamist või selles kangekaelset kahtlemist; apostaasiaks nimetatakse kristliku usust taganemist tervikuna; skismaks nimetatakse keeldumist alluda paavstile või osadusest talle alluvate Kiriku liikmetega“ (CIC, can 751).
Lootus /1817-1821/
2090. Kui Jumal ennast ilmutab ja inimest kutsub, ei suuda inimene omaenese jõust vajalikul viisil vastata jumalikule armastusele. Ta peab lootma, et Jumal kingib talle võime Tema armastusele vastata ning käituda vastavalt armastuse käskudele. Lootus on jumaliku õnnistuse ja õndsakstegeva Jumala nägemise usaldav ootamine; ta hõlmab ka kartust eksida Jumala armastuse vastu ning muutuda karistusväärseks. /1996/
2091. Esimene käsk puudutab ka pattusid lootuse vastu, milleks on meeleheide ja jultumus.
Meeleheites lakkab inimene Jumalalt lootmast oma isiklikku õndsust, saamast armu abi õndsusele jõudmiseks, või oma pattude andeksandmist. Sellega vastandab ta end Jumala headusele, Tema õiglusele – sest Issand jääb oma tõotustele ustavaks – ning Tema halastusele. /1864/
2092. On kahte liiki jultumust: inimene hindab oma võimeid üle, lootes, et ta võib õndsuse saavutada ilma kõrgemalt tuleva abita, või lootes, et ta võib Jumala kõikvõimsuselt ja halastuselt andestuse saada, ilma meelt parandamata, ning saada õndsaks seda ära teenimata. /2732/
Armastus /1822-1829/
2093. Usk Jumala armastusse sisaldab üleskutset ja kohustust vastata Jumala armastusele siira armastusega. Esimene käsk käsib meil armastada Jumalat üle kõige ja Tema pärast kõiki loodud olendeid (vrd 5 Ms 6:4-5).
2094. Jumala armastuse vastu pattu teha on võimalik mitmel viisil. Ükskõiksus alahindab Jumala armastust või heidab selle kõrvale, ta ei tunne ära selle ennetavat olemust ja salgab tema väge. Tänamatus unustab või keeldub Jumala armastust tänulikult tunnustamast ja sellele armastusega vastamast. Leigus viivitab Jumala armastusele vastamisega või jätab selle tegemata; temas võib peituda tõrkumine armastuse sisendusele vastata. Vaimulik laiskus (ld acedia) võib minna nii kaugele, et Jumalast lähtuvat rõõmu halvustatakse ja jumalik hüve põlatakse ära. Jumala vihkamine võrsub kõrkusest. Ta hakkab vastu Jumala armastusele, mille headust ta salgab, ning neab Teda seetõttu, et Jumal pattu keelab ja selle eest karistab. /2733, 2303/
II. „Teeni ainult teda“
2095. Jumalikud usu, lootuse ja armastuse voorused vormivad ja elustavad kõlbelisi voorusi. Nii sunnib armastus meid Jumalale andma seda, mida meie kui Tema loodud õigluse alusel Talle võlgneme. Jumala austamise ehk religiooni voorus (ld virtus religionis) valmistab meid selleks hoiakuks ette. /1807/
Kummardamine /2628/
2096. Religiooni vooruse esmaseks aktiks on Jumala ülistamine. Jumala ülistamine tähendab Tema kui Jumala, Looja ja Päästja, Issanda ja Õpetaja ning eelkõige kui lõpmatu ja halastava Armastuse tunnustamist. Jeesus tugineb Viiendale Moosese raamatule ja ütleb: „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!“ (Lk 4:8).
2097. Jumala kummardamine tähendab aukartuse ja absoluutse alluvusega tunnustada ”loodu tühisust”, kes oma olemasolu võlgneb üksnes Jumalale. Jumala kummardamine tähendab Teda kiita ja ülistada ning iseennast alandada, nagu seda teeb Maarja Magnificat’is, tänulikult tunnistades, et Jumal on teinud suuri asju ning et Tema nimi on püha (vrd Lk 1:46-49). Üksnes Jumala kummardamine vabastab inimese isekusest, patu orjusest ja maailma ebajumaldamisest. /2807/
Palve
2098. Usu, lootuse ja armastuse aktid, mida esimene käsk käsib, jõuavad oma täiusele palves. Me kummardame Jumalat, suunates Tema poole ülistus- ja tänupalveid, eestpalveid ja palumispalveid, tõstes oma vaimu Jumala poole. Palve on vältimatu tingimus, et saaksime kuuletuda Jumala käskudele. Peab „ikka palvetama ega tohi tüdida“ (Lk 18:1). /2742/
Ohver
2099. Kummardamise ja tänu, anumise ja osaduse märgiks on õige Jumalale ohvreid tuua. „Tõeline ohver on iga tegu, mida tehakse, et tugevdada meie püha osadust Jumalaga, tänu millele võime saada tõeliselt õnnelikeks“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 10,6). /613/
2100. Et väline ohverdamistegevus oleks tõeline, peab ta olema sisemise ohvrihoiaku väljenduseks: „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim…“ (Ps 51:19). Vana Lepingu prohvetid mõistavad sageli hukka need ohvrid, mida tuuakse ilma sisemise vaimse osalemiseta (vrd Am 5:21-25) ning ligimesearmastuseta (vrd Js 1:10-20). Jeesus meenutab Prohvet Hoosea sõnu: „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust“ (Mt 9:13; 12:7; vrd Ho 6:6). Ainus täiuslik ohver on see, mille Jeesus tõi ristil täiuslikus armastuses Isa vastu ja meie õndsuseks (vrd Hb 9:13-14). Ühinedes Tema ohvriga, võime oma elust teha ohvrianni Jumalale. /2711, 614, 618/
Lubadused ja tõotused
2101. Mitmetel põhjustel kutsutakse kristlasi üles Jumalale lubadusi andma. Ristimine ja kinnitamine, laulatus ja pühitsus on alati sellise lubadusega seotud. Ka isiklik vagadus võib kristlast ajendada andma Jumalale lubadust mõneks teoks, palveks, annetuseks, palverännakuks ja muuks sarnaseks. Jumalale antud lubaduse ustav pidamine väljendab aukartust, mida me võlgneme Jumala auhiilgusele, ja armastust ustava Jumala vastu. /1237, 1064/
2102. „Tõotust, see tähendab kaalutletud ja vabatahtlikku Jumalale antud lubadust, mille eesmärgiks on võimalik ja parem hüve, tuleb täita religiooni vooruse tõttu“ (CIC, can 1191, §1). Tõotus on vagaduse akt, mille läbi kristlane pühitseb end Jumalale või tõotab Talle hea teo tegemise. Oma tõotuse täitmise läbi kingib ta Jumalale selle, mida ta Talle tõotas ja pühitses. Nii oli püha Paulus, nagu meile näitab Apostlite tegude raamat, väga hoolikas oma tõotuste täitmisel (vrd Ap 18:18; 21:23-24).
2103. Tõotustele elada vastavalt evangeelsetele nõuannetele,annab Kirik eeskujuandva väärtuse (vrd CIC, can 654). /1973/
„Seepärast tunneb ema Kirik rõõmu sellest, et tema rüpes leidub palju mehi ja naisi, kes tahavad rangemalt järgida ja selgemalt näidata Lunastaja enesesalgamist, võttes Jumala laste vabaduses enda peale vaesuse ning loobuvad oma tahtest, see tähendab allutavad ennast inimesele Jumala pärast, et teostada täiuslikkust enam kui käsk seda ette näeb, samastumaks kuuleka Kristusega täielikumal viisil“ (LG 42). /914/
Teatud juhtudel võib Kirik õigustatud põhjustel tõotustest ja lubadustest vabastada (vrd CIC, can 602, 1196-1197).
Ühiskonna Jumala austamise kohustus ja usuvabaduse õigus
2104. Kõik inimesed on „kohustatud otsima tõde, eriti asjus, mis puudutavad Jumalat ja Tema Kirikut, ning kord ära tuntud tõde vastu võtma ja hoidma“ (DH 1). See kohustus tuleneb „inimloomusest endast“ (DH 2) ja ei keela siira austusega suhtumist teistesse religioonidesse, mis „sageli peegeldavad selle Tõe kiirt, mis valgustab kõiki inimesi“ (NA 2). See ei ole vastuolus ka armastuse käsuga, mis sunnib kristlasi „suhtuma armastuse, arukuse ja kannatlikkusega inimestesse, kes on usu küsimustes eksitustes või teadmatuses“ (DH 14). /2467, 851/
2105. Kohustus Jumalat siiralt austada puudutab nii üksikinimest kui ka ühiskonda. See on „pärimuslik katoliku õpetus inimese ning ühiskonna moraalsest kohustusest tõelise religiooni ning ainsa Kristuse Kiriku vastu“ (DH 1). Kuulutades lakkamatult Evangeeliumi, näeb Kirik vaeva, et inimesed püüaksid „kujundada ühiskonna mõttelaadi ja kombeid, seadusi ja ühiskondlikke struktuure Kristuse vaimus“ (AA 13). Kristlaste sotsiaalne kohustus on austada ja äratada igas inimeses armastust hüve ja tõe vastu. See nõuab neilt katoliiklikus ja apostellikus Kirikus oleva (vrd AA 13) ainsa tõese religiooni levitamist. Kristlased on kutsutud olema maailma valgus (vrd Leo XIII, ringkiri Immortale Dei; Pius XI, ringkiri Quas primas). /854, 898/
2106. Usuvabadus tähendab seda, „et religioosses valdkonnas ei tohi kedagi sundida tegutsema oma südametunnistuse vastaselt ega kedagi takistada õiglastes piirides tegutsemast oma südametunnistuse kohaselt, kas siis eraviisiliselt või avalikult, üksikisikuna või koos teistega“ (DH 2). See õigus rajaneb inimisiku loomusel endal. Inimese väärikus nõuab, et ta Jumala tõega, mis on ülem igast ajalikust korrast, vabatahtlikult nõustuks. Seepärast säilib see õigus püsivalt ka neil, „kes ei järgi oma kohustust tõde otsida ja selles püsida“ (DH 2). /160, 1782, 1738/
2107. „Kui mõne rahva erilist olukorda arvestades riiklik seaduskord tunnustab ühiskondlikult eriliselt ühtainsat religioosset kooslust, siis on hädavajalik, et samal ajal oleks tunnustatud ja tagatud kõigi kodanike ja usuühenduste õigus vabadusele religioossetes küsimustes“ (DH 6).
2108. Õigus usuvabadusele ei tähenda moraalset luba eksitusest kinni pidada (vrd Leo XIII, ringkiri Libertas praestantissimum) ega väidetavat õigust eksimusele (vrd Pius XII, kõne 6. detsembril 1953), vaid see on inimese loomulik õigus kodanikuvabadusele. See tähendab seda, et poliitiline võim talle religiooni valdkonnas – õiglastes piirides – mingisugust välist survet ei avalda. Seda loomulikku õigust peab ühiskonna õiguskorraldus tunnustama nii, et see muutuks riiklikuks õiguseks (vrd DH 2). /1740/
2109. Õigus usuvabadusele ei tohi olla iseenesest piiramatu (vrd Pius VI, breve Quod aliquantum) ega piiratud ainuüksi positivistlikult või naturalistlikult mõistetud “avaliku korra” nõudmistega. Sedalaadi õigusele omased “õiglased piirid” tuleb poliitilise arukusega määratleda sõltuvalt konkreetsest ühiskondlikust olukorrast ja vastavuses ühise hüve nõudmistega ning riiklik võim peab nad kinnitama „objektiivsele kõlbelisele korrale vastavate õigusnormide kohaselt“ (DH 7). /2244, 1906/
III. “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval”
2110. Esimene käsk keelab ainsa Issanda kõrval, kes on ennast oma rahvale ilmutanud, veel teisi jumalaid austada. See käsk keelab ebausu ja uskmatuse. Ebausk on teatavas mõttes pahupidine religioossusega liialdamine, uskmatus on aga vastupidine pahe, nimelt religiooni vooruse puudumine.
Ebausk
2111. Ebausk on religioosse hoiaku ja praktika väärastumine. Ta võib sisse hiilida ka tõelisesse Jumala-austamisse, näiteks siis, kui mõnedele iseenesest õigustatud ja hädavajalikele tegevustele antakse maagiline tähendus. Kes arvab, et palvete ning sakramentaalsete märkide mõjusus põhineb ainuüksi nende välisel toimetamisel ja alahindab sisemisi hoiakuid, mida need nõuavad, langeb ebausu küüsi (vrd Mt 23:16-22).
Ebajumalateenistus
2112. Esimene käsk mõistab hukka polüteismi. Ta nõuab inimeselt, et nad usuksid ainsat Jumalat, mitte teisi jumalaid, ning keelab peale ainsa Jumala teiste jumaluste austamise. Pühakiri manitseb pidevalt ebajumalaid kõrvale heitma, sest need „on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe“. Need jõuetud ebajumalad teevad jõuetuks: „Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad“(Ps 115:4-5.8; vrd Js 44:9-10; Jr 10:1-6; 5 Ms 14:1-30; Brk 6; Trk 13:1-15.19). Jumal on seevastu “elav Jumal” (nt Jos 3:10; Ps 42:3 jt), kes elu loob ning ajalukku sekkub. /210/
2113. Ebajumalate teenimist ei esine mitte ainult paganlikes väärkultustes. See jääb usule pidevaks kiusatuseks. Ebajumalateenimine on see, kui inimene austab Jumala asemel loodut, olgu tegemist jumalate või deemonitega (näiteks satanism), või võimu, lõbu, rassi, esivanemate, riigi, raha või muu sarnase austamisega. „Te ei sa teenida nii Jumalat kui mammonat“, ütleb Jeesus (Mt 6:24). Arvukalt märtreid on surnud, kuna nad keeldusid kummardamast “metsalist” (vrd Ilm 13-14) ja tõrkusid teda isegi näiliselt austamast. Ebajumalateenistus on vastuolus Jumala kui ainsa Issanda tunnistamisega ja seetõttu on ta Jumalaga osaduses olemisega kokkusobimatu (vrd Gl 5:20; Ef 5:5). /398, 2534, 2289, 2473/
2114. Ainsa Jumala kummardamisega muutub inimese elu terviklikuks. Käsk kummardada ainsat Issandat muudab inimese lihtsaks ja päästab ta killustumisest. Ebajumalateenistus on inimese loomupärase religioosse tunnetuse pahupidipööramine. Ebajumalaid teenib see, kes „hävimatu Jumala mõistet kohaldab kõige muu kui Jumala suhtes“ (Origenes, Contra Celsum, 2,40).
Ennustamine ja maagia
2115. Jumal võib oma prohvetitele või teistele pühakutele tulevikku ilmutada. Kristlik hoiak seisneb aga selles, et tulevik jäetakse usaldavalt Jumala ettehoolduse hoolde ning hoidutakse igasugusest ebatervest uudishimust. Kes eirab hädavajalikku ettevaatlikkust, tegutseb vastutustundetult. /305/
2116. Igasugused ennustamise vormid tuleb kõrvale heita: Saatana ja deemonite abi kasutamise, surnute hingede kutsumise või muud praktikad, mis väidetavalt tulevikult “loori tõstavad” (vrd 5 Ms 18:10; Jr 29:8). Horoskoopide, astroloogia, käejoontelt lugemise, märkide seletamise ja oraaklite, selgeltnägemise ning meediumide küsitlemise taga peitub tahe võimutseda aja, ajaloo ning lõppkokkuvõttes ka inimese üle ning samas ka soov salajasi vägesid enda poole võita. See on vastuolus armastava aukartusega, mida me üksnes Jumalale võlgneme.
2117. Igasugune maagia ning nõiduse praktiseerimine, mille abil tahetakse omandada salajasi vägesid, et neid oma teenistusse seada ja kaasinimeste üle üleloomulikku võimu saavutada – olgu isegi selleks, et nende tervist taastada –, on rängas vastuolus religiooni voorusega. Sellised praktikad tuleb seda enam hukka mõista juhul, kui nende eesmärgiks on teiste inimeste kahjustamine või kui sealjuures kasutatakse deemonite abi. Ka amulettide kandmine tuleb hukka mõista. Spiritism on sageli seotud ennustamise ja maagiaga. Seepärast hoiatab Kirik kristlasi selle eest. Niinimetatud loomulike tervendamisjõudude kasutamine ei õigusta ei kurjade vägede appikutsumist ega kergeusklike ärakasutamist.
Eksimused religiooni vooruse vastu
2118. Jumala esimene käsk keelab patud Jumala austamise vastu. Selle alla kuuluvad esmajoones Jumala kiusamine sõnas või teos, sakrileeg ning simoonia.
2119. Jumala kiusamine tähendab Tema headuse ja kõikvõimsuse sõnade või tegudega proovile panemist. Nii tahtis Saatan Jeesuse viia selleni, et Ta templi katuselt alla hüppaks ning seeläbi Jumalat sekkuma sunniks (vrd Lk 4:9). Jeesus vastandab talle Jumala sõna: „Ärge ajage kiusu Issandaga, oma Jumalaga“ (5 Ms 6:16). Väljakutse, milles on selline Jumala-kiusamine, haavab aukartust ja usaldust, mida me oma Loojale ning Issandale võlgneme. See sisaldab alati kahtlemist Jumala armastuses, ettehoolduses ning võimus (vrd 1 Kr 10:9; 2 Ms 17:2-7; Ps 95:9). /394, 2088/
2120. Sakrileeg seisneb sakramentide või muude liturgiliste tegevuste, samuti Jumalale pühitsetud isikute, esemete või paikade teotamises või ebaväärikas käsitlemises. Sakrileeg on raske patt, eriti aga juhul, kui ta on suunatud Euharistia vastu, kuna selles sakramendis on substantsiaalselt kohalolev Kristuse enda Ihu (vrd CIC, cann 1367, 1376). /1374/
2121. Simoonia seisneb vaimulike reaalsuste ostmises või müümises. Püha Peetrus ütles nõid Siimonile, kes apostlites vaimuliku väe toimet nähes seda osta tahtis: „Hävigu su hõbe koos sinuga, et sa arvad Jumala andi saavat raha eest!“ (Ap 8:20). Ta toetus Jeesuse sõnadele: „Muidu olete saanud, muidu andke“ (Mt 10:8; vrd juba Js 55:1). Vaimulikke varasid ei saa omastada ja käsitleda ennast nende omaniku või isandana, sest nad on pärit Jumalalt. Neid võib saada ainult Jumalalt tasuta annina. /1578/
2122. „(Sakramentide) jagaja ei tohi sakramendi jagamise eest midagi nõuda peale pädeva autoriteedi poolt kindlaks määratud annetuse; sealjuures peab ta alati silmas pidama, et puudust kannatajad vaesuse tõttu sakramentidest ilma ei jääks“ (CIC, can 848). Pädev autoriteet määratleb need annetused põhimõtte järgi, et kristlik rahvas peab kiriklike ametikandjate ülalpidamise eest hoolt kandma, sest „töömees on oma elatist väärt“ (Mt 10:10; vrd Lk 10:7; 1 Kr 9:5-18; 1 Tm 5:17-18).
Ateism
2123. „Paljud meie kaasaegsed ei tunne … kirglikku ning elujõulist sidet Jumalaga üldse või eitavad seda selgelt, nii et ateism kuulub tõsiseimate reaalsuste hulka, millega tuleb kaasajal arvestada“ (GS 19,1). /29/
2124. Mõiste “ateism” võib tähistada väga erinevaid fenomene. Ateismi sageli esinev vorm on praktiline materialism, mis piirab inimese vajadused ja soovid ruumi ja ajaga. Ateistlik humanism on vääral arvamusel, „et inimene on iseenese eesmärk ning ise oma ajaloo ainus kujundaja ja looja“ (GS 20,1). Kaasaegse ateismi teine vorm ootab inimese vabanemist majandusliku ning ühiskondliku vabanemise kaudu, millele väidetavalt „oma loomusega seisab vastu religioon, kuna ta rajab inimese lootuse tulevase elu pettepildile, takistades sellega maise ühiskonna ülesehitamist“ (GS 20,2). /1049/
2125. Kuivõrd ateism salgab Jumala olemasolu või tõrgub seda tunnistamast, on ta patt religiooni vooruse vastu (vrd Rm 1:18). Kavatsused ja asjaolud võivad vastutust selle süüteo eest oluliselt piirata. Ateismi tekke ja leviku juures „võib kristlaste osa olla küllaltki suur, kuna usulise kasvatuse lohakile jätmise, õpetuse väära esitamise või ka oma usulises, kõlbelises ja ühiskondlikus elus esinevate puuduste tõttu nad sageli pigem varjavad kui ilmutavad Jumala ja religiooni tõelist palet“ (GS 19,3). /1535/
2126. Sageli põhineb ateism vääral arusaamal inimese autonoomiast, mis läheb nii kaugele, et ta salgab igasugust sõltuvust Jumalast (vrd GS 20,1). Tegelikult aga „Jumala tunnustamine ei ole mingil moel vastuolus inimese väärikusega, kuna see väärikus põhineb Jumalal endal ning leiab Temas oma täiuse“ (GS 21,3). Kirik teab, „et tema kuulutus langeb kokku inimese südame varjatuimate soovidega“ (GS 21,7). /396, 154/
Agnostitsism
2127. Agnostitsismil on mitmeid vorme. Mõnel juhul hoiduvad agnostikud Jumalat salgamast ning väidavad isegi, et on olemas transtsendentne olend, kes aga ei saa ennast ilmutada ja kelle kohta keegi ei saa midagi öelda. Teistel juhtudel ei võta agnostitsism Jumala olemasolu suhtes üldse seisukohta, kuna selle tõestamine ning isegi jaatamine või eitamine on võimatu. /36/
2128. Agnostitsismis võib vahel peituda teatud laadi Jumala-otsimine, kuid ta võib põhineda ka ükskõiksusel, eksistentsiaalsete küsimuste eest põgenemisel ja südametunnistuse laiskusel. Enamasti langeb agnostitsism kokku praktilise ateismiga. /1036/
IV. „Sa ei tohi endale teha mingit pilti või kuju Jumalast“ /1159-1162/
2129. Jumala käsk keelab igasuguse inimkätega valmistatud Jumala kujutise tegemise. Viies Moosese raamat selgitab: „Hoidke seepärast väga oma hingi, sest te ei näinud mingit kuju, siis kui Issand rääkis teiega Hoorebil tule keskelt, et te ei tee pahasti ega valmista enestele nikerdatud kuju,
mõnda jumalakuju“ (5 Ms 4:15-16). Iisraelile ilmutas ennast absoluutselt transtsendentne Jumal. „Tema on kõik!“, kuid samas on Ta „suurem kui kõik tema teod“ (Srk 43:27-28). „Tema, kes on ilu algkuju, on need loonud“(Trk 13:3). /300, 2500/
2130. Kuid juba Vanas Testamendis Jumal käskis või lubas valmistada kujusid, mis viitavad sümboolsel viisil õndsusele lihakssaanud Sõna läbi: näiteks pronksist madu (vrd 4 Ms 21:4-6; Trk 16:5-14; Jh 3:14-15), lepingulaegas ja keerubid (vrd 2 Ms 25:10-22; 1 Kn 6:23-28; 7:23-26).
2131. Tuginedes Sõna lihakssaamise müsteeriumile, kaitses ja põhjendas Nikaia oikumeeniline Kirikukogu vastuseks ikonoklastidele Kristuse, aga ka Jumalaema, inglite ja pühakute kujutamist ning ikoonide austamist. Inimeseks saanuna avas Jumala Poeg uue piltide ”plaani”. /476/
2132. Kristlik piltide austamine ei ole vastuolus ka esimese käsuga, mis keelab ebajumalate pildid. Sest „austus, mida me pildile osutame, kandub üle algkujule“ (p. Basilius, Liber de Spiritu Sancto, 18,45: PG 32,149C) ning see „kes austab pilti, austab sellel pildil kujutatud isikut“ (Nikaia II Kirikukogu: DS 601, vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1821-1825). Austus, mida me pühadele piltidele osutame, on “aukartlik austamine”, mitte kummardamine, mis kuulub üksnes Jumalale.
„Piltidele ei osutata religioosset austust nende endi kui asjade tõttu, vaid seetõttu, et nad on kujutised, mis juhivad meid inimeseks saanud Jumala juurde. Seega piltide kui selliste austamine ei piirdu nende endiga, vaid suundub sellele, keda nad kujutavad“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, II-II, 81,3 ad 3).
LÜHITEKSTID
2133. „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest“ (5 Ms 6:5).
2134.Esimene käsk kutsub inimest Jumalasse uskuma, Temale lootma ning Teda üle kõige armastama.
2135. „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda“ (Mt 4:10). Jumala kummardamine, Tema poole palvetamine, Talle kuuluva austuse osutamine ning Talle antud lubaduste ja tõotuste täitmine on religiooni vooruse aktid, mis kujutavad endast esimese käsu täitmist.
2136. Kohustus Jumalale tõelist austust osutada hõlmab inimest nii üksikisiku kui ka ühiskondliku olendina.
2137. Inimesel peab „olema võimalus religiooni vabalt tunnistada nii eraviisiliselt kui ka avalikult“ (DH 15).
2138. Ebausk on tõelisele Jumalale võlgnetava austuse väärastumine. See ilmneb ebajumalateenimises ning mitmesugustes ennustamise ja maagia vormides.
2139. Jumala kiusamine sõnades või tegudes, sakrileeg ja simoonia on usuvastased patud, mis on keelatud esimese käsuga.
2140. Kuna ateism eitab Jumala olemasolu või lükkab selle tagasi, on see patt esimese käsu vastu.
2141.Pühade piltide austamine rajaneb Jumala Sõna lihakssaamise müsteeriumil. See ei ole vastuolus esimese käsuga.