3. artikkel. ARMULAUAAKRAMENT EHK EUHARISTIA
1322. Püha Euharistia viib kristliku initsiatsiooni täiusele. Ristimise kaudu kuninglikku preestriväärikusse tõstetu ning kinnitamise kaudu Kristusega võrdsustatu võtab Euharistia vahendusel koos terve kogudusega osa Issanda ohvrist. /1212/
1323. „Viimsel Õhtusöömaajal, ööl, mil Ta ära anti, seadis meie Lunastaja sisse oma Ihu ja Vere euharistliku ohvri selleks, et seeläbi Tema Ristiohver kestaks läbi aegade kuni Tema taastulemiseni ning usaldas sel moel oma armastatud Mõrsjale Kirikule oma surma ja ülestõusmise mälestuse: halastuse sakramendi, ühtsuse märgi, armastuse sideme ja ülestõusmise pidusöömaaja, kus me naudime Kristust, meie süda täidetakse armuga ning meile antakse tulevase auhiilguse pant“ (SC 47). /1402/
I. Euharistia – kirikliku elu allikas ja tipp.
1324. Euharistia on „kogu kristliku elu allikas ja samas ka tipp“ (LG 11). „Kõik teised sakramendid, kiriklikud teenimisametid ja apostolaaditegevused on seotud Euharistiaga ning on sellele suunatud. Püha Euharistia sisaldab ju Kiriku õndsusvara kogu selle täiuses – Kristust ennast, meie Paasatalle“ (PO 5). /864/
1325. „Euharistia tähistab ja teostab osalust Jumala elus ning jumalarahva ühtsust, mis teeb Kirikust Kiriku. Temas tipneb tegevus, mille kaudu Jumal Kristuse läbi maailma pühitseb, nagu ka austus, mida inimesed osutavad Kristusele ning koos Temaga Isale ja Pühale Vaimule“ (Jumalateenistuse Kongregatsioon, instruktsioon Euharisticum mysterium, 6). /775/
1326. Euharistia pühitsemise kaudu ühineme juba praegu taevase liturgiaga ning võtame ennetavalt vastu igavese elu, milles Jumal on kõik kõiges (vrd 1 Kr 15:28). /1090/
1327. Euharistia on seega meie usu olemus ja kokkuvõte: „Meie mõtteviis ühildub Euharistiaga ning Euharistia omakorda kinnitab meie mõtteviisi“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, 4, 18, 5). /1124/
II. Kuidas nimetatakse seda sakramenti?
1328. Selle sakramendi arvukad nimed väljendavad tema ammendamatut rikkust. Igaüks neist viitab teatavatele aspektidele. Seda nimetatakse:
Euharistiaks, kuna see on Jumala tänamine. Sõnad euharistein (vrd Lk 22:19; 1 Kr 11:24) ning eulogein (vrd Mt 26:26; Mk 14:22)meenutavad juudi õndsakskiitmisi, mis – eelkõige söömaajal – ülistavad Jumala tegusid: loomist, lunastamist ja pühitsemist. /2637, 1082, 1359/
1329. Issanda Õhtusöömaajaks (vrd 1 Kr 11:20), kuna tegemist on Viimse Õhtusöömaajaga, mida Issand pidas oma kannatuste eelõhtul jüngritega. Tegemist on aga ka ettekuulutusega Talle pulmasöömaajast (vrd Ilm 19:9) taevases Jeruusalemmas. /1382/
Leivamurdmiseks, sest seda juudi söömaajale omast riitust kasutab Jeesus, kui Ta lauaosaduse eestseisjana leiba õnnistab ning selle välja jagab (vrd Mt 14:19; Mk 8:6.19) nagu eelkõige Viimsel Õhtusöömaajal. Selle teo järgi tunnevad jüngrid Ta pärast ülestõusmist ära (vrd Lk 24:13-35). Väljendiga “leivamurdmine” tähistavad esimesed kristlased oma euharistlikke kokkutulekuid (vrd Ap 2:42.46; 20:7.11). See tähendab, et kõik, kes söövad ühest murtud leivast, Kristusest, astuvad Temaga osadusse ning moodustavad Temas ühe Ihu (vrd 1 Kr 10:16-17). /790/
Euharistlikuks kogunemiseks (kr synaxis), kuna Euharistiat pühitsetakse kristlaste koosolemistel, mille läbi saab Kirik nähtavaks (vrd 1 Kr 11:17-34). /1348/
1330. Issanda kannatuse ja ülestõusmise mälestamiseks.
Pühimaks ohvriks, kuna see teeb kohalolevaks meie Lunastaja Kristuse ainukordse ohvri ja liidab sellesse Kiriku eneseohverduse. Seda nimetatakse ka pühaks missaohvriks, ülistusohvriks (Hb 13:15; vrd Ps 116:13.17), vaimulikuks ohvriks (vrd 1 Pt 2:5), puhtaks (vrd Ml 1:11) ja pühaks ohvriks, kuna see viib täiusele ja ületab kõik Vana Lepingu ohvrid./1341, 2643, 614/
Pühaks ja jumalikuks liturgiaks, kuna selle sakramendi pühitsemine on terve Kiriku liturgia keskmeks, mis väljendub selles kõige selgemini. Samas mõttes nimetatakse seda ka püha müsteeriumi pühitsemiseks. Räägitakse ka pühimast sakramendist, sest Euharistia on sakramentide Sakrament. Sedasama nimetust või nimetust pühim Altarisakrament kasutatakse euharistlike kujude all tabernaaklis säilitatava Kristuse Ihu tähistamiseks. /1070, 1169/
1331. Kommuniooniks, kuna selles sakramendis me ühineme Kristusega, kes lubab meil osa saada oma Ihust ja Verest, et me moodustaksime Temaga üheainsa ihu (vrd 1 Kr 10:16-17). Euharistiat nimetatakse kapühadeks asjadeks (kr ta hagia; ld sancta; Constitutiones Apostolicae, 8,13,12; Didache 9,5; 10,6) – see vastab “pühade osaduse” esmasele mõttele, millest räägib Apostellik Usutunnistus. Teised nimed on: inglite Leib (ld panis angelorum), taevane Leib (ld panis de caelo), “surematuse Ravim” (ld remedium immortalitatis)(p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20,2) ning Teemoon (ld viaticum). /950, 948, 1405/
1332. Pühaks Missaks, kuna liturgia, milles õndsusmüsteeriumit teostatakse, lõpeb kristlaste väljasaatmisega (ld missio), et nad argielus Jumala tahtmist täidaksid. /849/
III. Euharistia õndsusloos
Leiva ja veini märgid
1333. Euharistia pühitsemise keskmes on leib ja vein, mis Kristuse sõna ning Püha Vaimu kutsumise läbi muutuvad Kristuse Ihuks ja Vereks. Vastavalt Issanda käsule teostab Kirik kuni Tema taastulemiseni auhiilguses Tema mälestuseks edasi seda, mida Ta tegi oma kannatuste eelõhtul: „Ta võttis leiva …“, „Ta võttis karika veiniga …“. Leib ja vein muututvad saladuslikul viisil Kristuse Ihuks ja Vereks, jäävad aga püsima loodu headuse märkidena. Seepärast täname me andide ettevalmistamisel Loojat leiva ja veini eest (vrd Ps. 104:13-15), nad on „inimliku töö“, eelkõige aga “maa ning viinapuu viljad“, Looja annid. Ohvris, mille tõi preesterkuningas Melkisedek, tuues „leiba ja veini“ (Rm 14:18), näeb Kirik oma ohvri ettekuulutust (vrd MR, Rooma kaanon 95: Supra que). /1350, 1147, 1148/
1334. Vanas Lepingus ohverdatakse tänulikkuse märgina Loojale teiste esmaviljade seas leiba ja veini. Seoses Egiptusest väljarändamisega saavad nad aga uue tähenduse. Hapendamata leib, mida Iisraeli rahvas sööb iga-aastastel paasapühadel, meenutab kiirustamist vabastaval Egiptusest väljarändamisel. Mõte mannale kõrbes meenutab Iisraelile alati seda, et ta elab Jumala sõna leivast (vrd 5 Ms 8:3). Igapäevane leib on Tõotatud Maa vili, selle tagatis, et Jumal jääb oma tõotustele ustavaks. “Õnnistuse karikas” (1 Kr 10:16) juutide paasasöömaaja lõpus lisab veini pidurõõmule eshatoloogilise tähenduse: Jeruusalemma taastamise ootuse. Jeesus andis Euharistiat sisse seades leiva ja karika õnnistamisele uue ja lõpliku mõtte. /1150, 1363/
1335. Leiva paljundamise imed, mille käigus Issand lausus õnnistuse, murdis leiba ja lasi jüngritel selle laiali jagada, et rahvahulki toita, viitavad ennetavalt ainsa euharistilise leiva ainulaadsele küllusele (vrd Mt 14:13-21; 15:32-39). Vee veiniks muutmise märk Kaanas (vrd Jh 2:11) kuulutab ette Issanda kirgastamise tundi. See kuulutab pulmasöömaaja valmis saamist Isa kuningriigis, kus kristlased joovad uut veini (vrd Mk 14:25), mis on saanud Kristuse Vereks. /1151/
1336. Euharistia esimene ettekuulutamine lõhestab jüngrid samal moel, nagu ka kannatuste ettekuulutamine kutsus neis esile nördimuse: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ (Jh 6:60). Euharistia ja Rist on pahanduse kivid. „Kas teiegi tahate ära minna?“ (Jh 6:67). See Issanda küsimus kõlab läbi aastasadade; selle läbi kutsub Tema armastus meid ära tundma, et vaid Temal „on igavese elu sõnad“ (Jh 6:68) ning seda, et see, kes Tema Euharistia andi usuga vastu võtab, võtab vastu Teda ennast. /1327/
Euharistia sisseseadmine
1337. Kui Issand omasid armastas, siis armastas Ta neid kuni lõpuni. Kuna Ta teadis, et tund on tulnud sellest maailmast Isa juurde naasmiseks, pesi Ta neil Õhtusöömaajal jalgu ning andis neile armastuse käsu (vrd Jh 13:1-17). Et jätta neile selle armastuse tagatis, jääda alati nende juurde ning võimaldada neil osa saada oma paasast, seadis Ta oma surma ja ülestõusmise mälestamiseks sisse Euharistia ja tegi apostlitele, „keda Ta sel ajal Uue Lepingu preestriteks seadis“” (Tridenti Kirikukogu: DS 1740), ülesandeks pühitseda seda kuni Tema taastulemiseni. /610, 611/
1338. Kolm sünoptilist evangeeliumi ning püha Paulus on meile edasi andnud kirjelduse Euharistia sisseseadmisest. Johannes seevastu edastab meile Kapernauma sünagoogis Jeesuse lausutud sõnad, mis valmistavad ette Euharistia sisseseadmist: Kristus teatab endast kui taevast alla tulnud elu leivast (vrd Jh 6).
1339. Jeesus valis paasaaja selleks, et teha seda, mida Ta Kapernauma sünagoogis oli ette kuulutanud:
„Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama, ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!” … Nad läksid … valmistasid paasasöömaaja. Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga. Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist, sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.” … Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.““ (Lk 22:7-8.13-16.19-20; vrd Mt 26:17-29; Mk 14:12-25; 1 Kr 11:23-26).
1340. Pühitsedes koos apostlitega viimset paasaaegset Õhtusöömaaega, andis Ta juudi paasale selle lõpliku tähenduse. Jeesuse naasmist oma Isa juurde surma ja ülestõusmise kaudu – uus paasa – ennetati Õhtusöömaajal. Seda pühitsetakse Euharistias, mis viib täide juudi paasa tähenduse ning ennetab Kiriku osasaamist lõpuaegadel kuningriigi paasast auhiilguses. /1151, 677/
„Tehke seda minu mälestuseks!“
1341. Jeesuse antud ülesanne Tema sõnu ja žeste korrata „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26), ei nõua pelgalt Jeesuse ning Tema tegude meenutamist. Selle eesmärgiks on see, et apostlid ja nende järeltulijad Kristuse mälestust, Tema elu, surma, ülestõusmist ja eeskostmist Isa juures liturgiliselt teostaksid. /611, 1363/
1342. Kirik on Issanda antud ülesandele algusest peale ustavaks jäänud. Jeruusalemma kiriku kohta öeldakse: /2624/
„Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes … Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodades ja võtsid rooga juubeldades ja siira südamega“ (Ap 2:42.46).
1343. Kristlased kogunesid eelkõige „nädala esimesel päeval“, see tähendab pühapäeval, Jeesuse ülestõusmise päeval, et „leiba murda“ (Ap 20:7). Kuni meie päevini on Euharistiat jätkuvalt pühitsetud, nii et täna on tal Kirikus kõikjal sama põhistruktuur. Euharistia on kirikliku elu jääv kese. /1166, 2177/
1344. Pidevalt Euharistiat pühitsedes kuulutab palverännakul olev jumalarahvas Jeesuse paasamüsteeriumi, „kuni ta taas tuleb“ (1 Kr 11:26) ning sammub “risti kitsal teel” (AG 1) taevase peolaua poole, kus kõik valitud Jumala kuningriigis lauda istuvad. /1404/
IV. Euharistia liturgiline pühitsemine
Missa sajandite vältel
1345. Juba II sajandil annab meile püha märter Justinus tunnistuse selle kohta, milline oli tol ajal Euharistia pühitsemise ülesehitus. See on tänini kõigis suurtes liturgilistes perekondades samaks jäänud. Seletamaks paganast keiser Antonius Piusele (138 – 161) seda, mida kristlased teevad, kirjutab püha Justinus 155. aasta paiku:
„Päikese järgi nimetatud päevadel kogunevad kõik, kes viibivad linnades või neid ümbritseval maal, kindlaksmääratud ühisesse paika.
Niipalju kui aeg lubab, loetakse ette apostlite märkmeid ja prohvetite kirju.
Kui siis ettelugejad on lõpetanud, peab eestseisja kõne, milles ta manitseb ja kutsub üles seda kaunist eeskuju elus järgima.
Siis tõuseme kõik koos püsti ning läkitame taeva poole palved* iseenese … ning kõigi eest terves maailmas, et saaksime heade tegude tegemise ja käskude järgimise armu väärilisteks, ja saavutaksime lõpuks igavese õndsuse.
Kui oleme palved lõpetanud, tervitame üksteist suudlusega.
Siis toob vendade eestseisja leiva ning karika vee ja veini seguga.
Ta võtab selle, läkitab Poja ning Püha Vaimu nimel ülistuse ja kiituse kõikide asjade Isale ning peab pika tänupalve (kreeka keeles eucharistian) selle eest, et need annid oleksid väärilised selleks, et ta need vastu võtaks.
Kui palved ja tänu lõpevad, vastab terve kogudus: „Aamen.”
Kui eestseisja on tänupalve lõpetanud ja kogu rahvas kaasa teinud, ulatavad diakonid, nagu neid meie juures nimetatakse, igale kohalviibijale tänupalvetega õnnistatud leiva ehk Euharistia ning veega segatud veini ning viivad seda ka eemalviibijatele kodudes.“
(Apologiae, 1,65; * märgistatud tekst pärineb 1,67-st)
1346. Euharistia pühitsemine kulgeb põhiskeemi alusel, mis on läbi sajandite kuni meie ajani samaks jäänud. See koosneb kahest põhilisest osast, mis moodustavad põhimõtteliselt terviku:
- koosolemine, sõnajumalateenistus lugemiste, homiilia ja eestpalvetega;
- Euharistia pühitsemine leiva ja veini ohverdamise, nende konsekratsiooni ning (euharistliku) tänupalvega ja Armulauaühendusega.
Sõnajumalateenistus ning Euharistia pühitsemine kujutavad endast „ühtainsat kultusakti“ (SC 56). Laud, millele Euharistia kaetakse, on ühtaegu nii Jumala sõna kui Issanda Ihu laud (vrd DV 21). /103/
1347. Kas ei vasta see paasasöömaajale, mida ülestõusnud Jeesus koos jüngritega pidas? Teed käies seletas Ta neile Kirja ning istus siis nendega lauda, „õnnistas ja murdis ning andis neile“ (Lk 24:30; vrd Lk 24:13-35).
Pühitsemise kulg
1348. Kõik tulevad kokku. Kristlased kogunevad euharistlikuks koosolemiseks ühte kohta. Nende eesotsas on Kristus ise; Tema on Euharistia ülempreester, Uue Lepingu ülempreester. Nähtamatuna on Ta ise iga Euharistia pühitsemise eestseisja. Teda esindab piiskop või preester (kes tegutsevad in persona Christi Capitis – „Kristuse, Pea isikus“) koguduse eestseisjana, kes võtab sõna peale lugemisi, võtab vastu ohvriannid ja ütleb missakaanoni. Kõik on selle pühitsemise aktiivsed osalised, igaüks omal moel: lektorid, need kes ohvriannid kohale toovad, Armulaua jagajad ning kogu rahvas, kelle “Aamen” väljendab osalust. /1140, 1548/
1349. Sõnajumalateenistus sisaldab lugemisi “prohvetite kirjadest”, see tähendab Vanast Testamendist, ning “apostlite kirjadest”, nimelt nende kirjadest ja evangeeliumidest. Homiilia kutsub üles seda sõna vastu võtma sellisena, nagu ta tõeliselt on: Jumala sõnana (vrd 1 Ts 2:13), ning seda ellu viima. Sellele järgnevad palved kõikide inimeste eest, vastavalt apostli sõnadele: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest….“ (1 Tm 2:1-2). /1184/
1350. Andide ettevalmistamine (offertorium). Altarile kantakse (vahel protsessiooniga) leib ja vein, mille preester siis Kristuse nimel ohverdab ning kus nad Kristuse Ihuks ja Vereks muudetakse. See on seesama Kristuse enese tegevus, mida Ta tegi siis, kui Ta võttis Viimsel Õhtusöömaajal „leiva ja karika“. „Üksnes Kirik toob Loojale puhta ohvri, andes Talle tänu saatel tagasi selle, mis on pärit Tema loodust“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,18,4; vrd Ml 1:11). Ohvriandide toomine altarile kujutab endast Melkisedeki žesti kordamist. Sellega ulatatakse Looja annid kätte Kristusele, kes oma ohvris viib täiusele kõik inimlikud püüded ohvreid tuua. /1359, 614/
1351. Algaegadest peale toovad kristlased Euharistiale leiva ja veini kõrval kaasa ka ande, mis on määratud jagamiseks vaestele. See tava, kollekta (vrd 2 Kr 8:9),on ajendatud eeskujust, mille andis Kristus,, kes sai vaeseks, et meid rikkaks muuta (vrd 2 Kr 8:9). /1397, 2186/
“Kellel on vahendid ja hea tahe, annab oma äratundmise kohaselt seda, mida ta tahab ja mis on kohane ja asetab selle eestseisja ette. Too abistab sellega orbusid ja leski, selliseid, kes on haiguse või mõne muu põhjuse tõttu abitud, koguduses olevaid vange ja võõraid, lühidalt kõiki, kes on hädas, sest ta on nende hooldaja” (p. Justinus, Apologiae, 1,67,6).
1352. Anafoora. Missakaanonis, mis kujutab endast tänu- ning konsekratsioonipalvet, jõuame liturgilise pühitsemise südamesse ja haripunkti:
Prefatsioonis tänab Kirik Kristuse läbi Pühas Vaimus Isa kõigi Tema tegude: loomise, lunastamise ning õndsakstegemise eest. Terve kogudus liitub siis selle lõppematu ülistamisega, mida taevane Kirik, inglid ja pühakud kolmekordselt pühale Jumalale laulavad. /559/
1353. Epikleesis palub Kirik Isa, et Ta saadaks oma Püha Vaimu (või “küllusliku õnnistuse”) leivale ja veinile, et need Tema väel muutuksid Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks ning et Euharistias osalejad oleksid üksainus ihu ning üksainus vaim. (Mõnedes liturgilistes traditsioonides toimub epiklees alles pärast anamneesi). /1105/
Seadmissõnades panevadKristuse sõnad ja tegevus ning Püha Vaimu vägi toime selle, et leiva ja veini kujude all saavad sakramentaalselt kohalolevaks Kristuse Ihu ja Veri, Tema kõikidel aegadel kehtiv ristiohver. /1375/
1354. Sellele järgnevas anamneesis meenutab Kirik Jeesuse Kristuse kannatusi, ülestõusmist ning auhiilguses tagasitulemist; Ta esitab Isale Poja ohvri, mis meid Temaga lepitas. /1103/
Eestpalvetes väljendab Kirik, et Euharistiat pühitsetakse osaduses terve Kirikuga taevas ja maa peal, elavate ja surnute Kirikuga ning samuti Kiriku karjastega, paavsti, diötseesi piiskopi, tema preesterkonna ja diakonitega ning üheskoos kõikide piiskoppidega terves maailmas ja nende kirikutega. /954/
1355. Armulauaühenduses, millele eelnebMeie Isa palve, võtavad kristlased vastu “taevase leiva” ning “õnnistuse karika” – end „maailma elu eest“ (Jh 6:51) andnud Kristuse Ihu ja Vere. /1382/
„Kuna see leib ja vein, kasutades iidset väljendit, “euharisteeriti”, “nimetame me seda toitu Euharistiaks. Selles ei tohi osaleda keegi peale nende, kes meie õpetust tõeseks peavad, pattude andestamise ning taassünni pesemise vastu on võtnud ning Kristuse käskude järgi elavad“ (p. Justinus, Apologiae, 1,66,1-2). /1327/
V. Sakramentaalne ohver: tänamine, mälestamine, kohalolevaks tegemine
1356. Kui kristlased pühitsevad Euharistiat algusest peale ning ühes ja samas vormis, mis vaatamata sajandite vahetumisele ja liturgiate erinevusele pole olemuslikult muutunud, siis teevad nad seda sellepärast, et tunnevad kohustust täita ülesannet, mille Issand andis neile õhtul enne oma kannatamist: „Tehke seda minu mälestuseks!“ (1 Kr 11:24-25).
1357. Metäidame Issanda antud ülesannet, kui me pühitseme Tema ohvri mälestust. Selles me ohverdame Isale seda, mida Ta ise meile andis; Tema loomise ande, leiba ja veini, mis Kristuse sõnade ning Püha Vaimu väe läbi saavad Kristuse Ihuks ja Vereks. Seeläbi saab Kristus salapäraselt ja tõeliselt kohalolevaks.
1358. Me peame seega Euharistias nägema:
- tänu ning ülistust Isale;
- Kristuse ohvri ning Tema Ihu mälestamist;
- Kristuse kohalolu Tema sõna ning Vaimu väel.
Isa tänamine ja ülistamine
1359. Euharistia, Kristuse poolt ristil teostatud õndsuse sakrament, on ühtaegu ka ülistus- ja tänuohver loomistöö eest. Euharistilises ohvris ohverdatakse Kristuse surma ning ülestõusmise kaudu kogu Jumala poolt armastatud loodu Isale. Kristuse läbi saab Kirik selle ülistus- ja tänuohvri tuua tänuks kõige eest, mida Jumal loomises ja inimkonnas head, kaunist ja õiglast on teinud. /293/
1360. Euharistia on tänuohver Isale. See on ülistus, mille kaudu Kirik väljendab Jumalale tänu kõikide Tema heategude eest, kõige eest, mida Ta loomises, lunastamises ja pühitsemises on teoks teinud. Euharistia tähendab seega eelkõige tänu. /1083/
1361. Euharistia on ka ülistusohver, mille kaudu Kirik kõige loodu nimel Jumala aulisust kuulutab. See ülistusohver on võimalik vaid Kristuse läbi: see ühendab kristlasi Tema isikuga, Tema ülistuse ja eestpalvega selliselt, et ülistusohvrit tuuakse Isale Kristuse läbi ning koos Kristusega, et Temas vastu võetud olla. /294/
Kristuse ning tema Ihu, Kiriku, ohvrimälestus
1362. Euharistia on Kristuse paasa mälestamine, Tema ainukordse ohvri sakramentaalne kohalolevaks tegemine ning ohverdamine Tema Ihu, Kiriku liturgias. Kõikides missakaanonites leiame pärast seadmissõnu palve, mida nimetatakse anamneesiks või mälestamiseks. /1103/
1363. Pühakirja mõtte kohaselt pole mälestamine mitte ainult möödaläinud sündmuste mäletamine, vaid nende suurte tegude kuulutamine, mida Jumal on inimeste heaks teinud (vrd 2 Ms 13:3). Nende sündmuste liturgilisel pühitsemisel muutuvad nad teatud viisil kohalolevaks ning taaselavaks. Sel moel mõistab Iisraeli rahvas oma vabakssaamist Egiptusest: iga kord, kui pühitsetakse paasat, muutuvad väljarännu sündmused usklike mälus taas kaasaegseks eesmärgil, et nad kujundaksid oma elu neile sündmustele vastavaks. /1099/
1364. Uues Lepingus saab mälestamine uudse sisu. Kui Kirik pühitseb Euharistiat, mälestab ta Kristuse paasat; seeläbi see kaasajastatakse. Ohver, mille Kristus ristil üksainus kord igaveseks tõi, jääb alaliselt kaasaegselt mõjusaks (vrd Hb 7:25-27): „Nii sageli kui altaril pühitsetakse ristiohvrit, milles ohverdatakse Kristus, meie Paasatall, saab teoks meie lunastamise tegu“ (LG 3). /611, 1085/
1365. Kuna Euharistia on Kristuse paasa mälestamine, on ta ka ohver. Euharistia ohvriloomus saab ilmsiks juba seadmissõnades: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse“ ja „see karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse“ (Lk 22:19-20). Euharistias kingib Kristus selle Ihu, mille Ta meie eest ristil ohverdas, ja selle Vere, mille Ta „paljude eest valas“ „pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). /2100, 1846/
1366. Euharistia on niisiis ohver, kuna ta esindab ristiohvrit (ning muudab selle kaasaegseks), on selle mälestamine ja jagab selle vilja: /613/
Kristus „soovis küll ühe korra ja alatiseks ennast ristialtaril saabuva surma läbi ohverdada Jumalale, oma Isale (vrd Hb 7:27), et saavutada nende (s.t inimeste) igavikuline lunastamine. Kuna aga Tema preestriamet surma läbi lakkama ei pidanud (vrd Hb 7:24), tahtis Ta Viimsel Õhtusöömaajal, „sel ööl, mil tema ära anti“ (1 Kr 11:23), pärandada oma armastatud Mõrsjale Kirikule nähtava (nagu inimloomus seda nõuab) ohvri. See ohver teeb kohalolevaks selle ainukordse ristiohvri, kinnitab tema mälestust kuni aegade lõpuni ning jagab selle ohvri õndsusttoovat väge meie igapäevaselt tehtavate pattude andeksandmiseks” (Tridenti Kirikukogu: DS 1740).
1367. Kristuse ohver ja euharistiline ohver on üks ja seesama ohver:„Sest ohvriand on üks ja seesama; seesama, kes end ise tookord ristil ohverdas, ohverdab end nüüd preestrite teenistuse läbi; üksnes ohverdamise viis on erinev.“ „Selles jumalikus ohvris, mis Missal täide viiakse, on kohal seesama Kristus ning Ta ohverdatakse veretul viisil altaril … seesama, kes end ristialtaril ühe korra ja alatiseks verisel viisil ohvriks tõi“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1743). /1545/
1368. Euharistia on ka Kiriku ohver. Kirik, Kristuse Ihu, osaleb oma Pea ohvris. Koos Kristusega ohverdab ennast täielikult ka Kirik ise, ühinedes Kristuse eestpalvega Isa juures kõikide inimeste eest. Euharistias saab Kristuse ohver ka Tema Ihu liikmete ohvriks. Kristlaste elu, nende Jumala ülistamine, nende kannatused, palved ja töö ühendatakse Kristuse elu, ülistamise, kannatuste, palvete, vaevade ja Tema täiusliku eneseohverdusega ja nad saavad seeläbi uue väärtuse. Altaril kohalolev Kristuse ohver annab kristlaste kõikidele põlvkondadele võimaluse olla ühendatud Tema ohvriga. /618, 2031, 1109/
Katakombides kujutatakse Kirikut sageli laialilaotatud kätega orante-hoiakus palvetava naisena. Nii nagu Kristus, kes laotas käed ristile, ohverdab Kirik ennast ja astub Tema läbi, koos Temaga ja Temas välja kõikide inimeste eest.
1369. Kogu Kirik on ühendatud Kristuse ohvri ja eestpalvega. Kuna paavstile on Kirikus usaldatud Peetruse teenistus, on ta ka ühenduses iga Euharistia pühitsemisega, kus teda mainitakse kogu Kiriku ühtsuse teenri ja märgina. Kohalik piiskop on alati vastutav Euharistia pühitsemise eest, seda ka juhul, kui tema pühitsejaks on preester. Euharistia pühitsemise ajal nimetatakse piiskopi nime, rõhutamaks, et ta on koos preesterkonnaga ning diakonite abil osakiriku pea. Sel moel palvetab kogudus kõigi Kiriku teenistusse kutsutute eest, kes nende eest ning koos nendega euharistilise ohvri toovad. /834, 882, 1561, 1566)
„Õigeks peetagu seda Euharistia pühitsemist, mis on piiskopi all või kui tema seda lubab (korraldada)“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Smyrnaeos, 8,1).
„Preestri teenistus viib täiusele kristlaste vaimuliku ohvri ühtsuses ainsa vahendaja, Kristuse ohvriga, mida preestri käte läbi Euharistias terve Kiriku nimel veretul ning sakramentaalsel viisil tuuakse seni, kuni Issand taas tuleb“ (PO 2).
1370. Kristuse ohvriga ei ühildu mitte ainult Kristuse veel maa peal viibivad liikmed, vaid ka need, kes on juba taevases auhiilguses. Kirik toob euharistilise ohvri ühenduses püha Neitsi Maarjaga ja meenutades kõiki pühakuid. Euharistias seisab Kirik koos Maarjaga justkui risti jalamil, ühendatud Kristuse ohvri ja eestpalvega. /956, 969/
1371. Euharistiline ohver tuuakse ka Kristuses surnud ustavate kristlaste eest, „kes ei ole veel täielikult puhastatud“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1743), et nad pääseksid Kristuse valguse ja rahu kuningriiki: /958, 1689, 1032/
„Matke see keha, kus tahate; ärge laske end tema pärast üldse häirida. Palun teilt vaid seda, et te Issanda altari juures mind meenutaksite, kus te ka oleksite!“ (püha Monika enne surma Augustinusele ning oma vennale: p. Augustinus, Confessiones, IX,11,27).
„Seejärel me palvetame (anafooras) juba uinunud pühade isade ning piiskoppide ja üldse kõigi meie surnute eest. Me usume nimelt, et hinged, kelle eest selle pühima ja ülevaima ohvri ajal palvetatakse, saavad sellest väga suurt kasu … Me toome palves Jumala ette surnud, isegi kui nad olid patused … Me esitame ohvrina meie pattude eest ohverdatud Kristuse ja seeläbi lepitame inimsõbraliku Jumala nende ning meiega“ (p. Cyrillos Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,9,10: PG 33,1116B-1117A).
1372. See õpetus innustab meid ikka täiuslikumale osasaamisele meie Lunastaja ohvrist, mida me Euharistias pühitseme. Püha Augustinus võttis selle suurepäraselt kokku: /1140/
„Terve lunastatute riik, see on pühade ühendus ja osadus, tuuakse Jumalale kõikehõlmava ohvriannina suure Ülempreestri läbi, kes võttis endale sulase kuju ja ohverdas ennast meie eest oma kannatustes, et meie oleksime sedavõrd üleva Pea liikmed … See on kristlaste ohver: „nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses“ (Rm 12:5). Seda ohvrit pühitseb Kirik lakkamatult kristlastele hästituntud Altarisakramendis, kus Ta neile näitas , et ta selles, mida ta ohverdab, ka ise ohvriks tuuakse“ (De Civitate Dei, 10,6).
Kristuse kohalolek Tema sõna ning Püha Vaimu väel
1373. „Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest“ (Rm 8:34). Ta on oma Kirikus kohalolev mitmel viisil (vrd LG 48): oma sõnas, oma Kiriku palves („kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20)), vaeste, haigete ja vangide kujul (vrd Mt 25:31-40), oma sakramentides, mille seadjaks Ta on, missaohvris ja nende isikus, kes teostavad preesterlikku teenistust, kuid “eelkõige (on Ta kohal) euharistiliste kujude all” (SC 7). /1088/
1374. Kristuse kohalolu viis euharistiliste kujude all on ainulaadne. See kohalolu tõstab Euharistia kõikidest teistest sakramentidest kõrgemale, nii et ta on „ühtaegu nii vaimuliku elu täius kui ka kõikide sakramentide siht“ (p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, III,73,3). Pühimas Euharistia-sakramendis on meie Issanda Jeesuse Kristuse Ihu ja Veri koos Tema hinge ning jumalikkusega „tõeselt, tõeliselt ja substantsiaalselt kohalolevad, seega sisaldab see tervet Kristust“(Tridenti Kirikukogu: DS 1651). „Seda “kohalolu” ei nimetata mitte sellepärast “tõeliseks”, nagu teised ei oleks tõelised, vaid eelkõige seepärast, et ta on substantsiaalne; seeläbi on Kristus, Jumal ja inimene, kohal terviklikult ja rikkumatult“ (MF 39). /1211/
1375. Kristus saab selles sakramendis kohalolevaks leiva ja veini muutmise läbi Kristuse Ihuks ja Vereks. Kirikuisad rõhutasid otsustavalt Kiriku usku Kristuse sõna ja Püha Vaimu tegevuse mõjususse selle muutmise teostamiseks. Püha Johannes Chrysostomos seletab:
„Mitte inimene ei tee seda, et ohvriannid saavad Kristuse Ihuks ja Vereks, vaid Kristus ise, kes meie eest risti löödi. Preester, kes esindab Kristust, lausub küll sõnad, kuid nende mõju ja arm tulevad Jumalalt. See on minu Ihu, ütleb ta. See sõna muudab ohvriannid“ (De proditione Judae, 1,6: PG 49,380C). /1128/
Ning püha Ambrosius ütleb selle muutmise kohta:
„Siin toimub midagi sellist, mida pole kujundanud loodus, vaid mida konsekreeris õnnistamine ja selle õnnistamise mõju ületab looduse, kuna õnnistamise läbi isegi loodu ise muudetakse … Kas Kristuse sõna, mis suutis olematusest luua midagi, mida enne polnud, ei suuda siis olevat muuta millekski selliseks, mida see varem ei olnud? Kas pole siis keerulisem luua uusi asju kui muuta loomust?“ (De mysteriis, 9,50.52: PL 16,405-406). /298/
1376. Tridenti Kirikukogu võtab kokku katoliku usu, kui selgitab: „Kuna aga Kristus, meie Lunastaja, ütles, et see, mida Ta leiva kuju all ohvriks tõi, on tõeliselt Tema Ihu, on Jumala Kirikus alati valitsenud veendumus, mida see püha Kirikukogu nüüd uuesti kinnitab: leiva ja veini konsekratsiooni läbi toimub kogu leiva substantsi muutmine Kristuse, meie Issanda Ihu substantsiks ja kogu veini substantsi muutmine Tema Vere substantsiks. Seda muutmist nimetas püha katoliku Kirik tabavalt ning täpses mõttes olemusmuutuseks (transsubstantsiatsiooniks)“ (DS 1642).
1377. Kristuse euharistiline kohalolu algab konsekratsiooni hetkel ja kestab seni, kuni püsivad euharistilised kujud. Kummaski kujus tervikuna ja igas selle üksikosas sisaldub terve Kristus, nii et leiva murdmine ei jaga Kristust osadeks (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1641).
1378. Euharistia austamine. Missaliturgias väljendame oma usku, et Kristus on leiva ja veini kujude all tõeliselt kohalolev, muuhulgas sellega, et nõtkutame Issanda austamiseks põlvi või kummardame sügavalt. „Katoliku Kirik ei austa püha Euharistiat mitte ainult Missa ajal, vaid osutab talle ka väljaspool Missa pühitsemist austavat kultust seeläbi, et ta konsekreeritud hostiat suure hoolega säilitab, selle kristlastele avalikuks kummardamiseks välja paneb ning seda protsessioonidel kannab“ (MF 56). /1178, 103, 2628/
1379. Püha reserv (tabernaakel) oli algselt määratud Euharistia väärikaks säilitamiseks, et seda haigetele ja eemalviibijatele väljaspool Missat jagada. Usu süvenedes Kristuse tõelisse kohalolusse Euharistias teadvustas Kirik endale euharistiliste kujude all kohaloleva Kristuse vaikse kummardamise mõttekust. Seepärast peab tabernaakel asuma kiriku eriliselt väärikas paigas ja olema valmistatud selliselt, et see Kristuse tõelise kohalolu tõde pühimas Altarisakramendis esile tõstaks ja väljendaks. /1183, 2691/
1380. Selles, et Kristus tahtis sel ainulaadsel viisil oma Kirikus kohalolev olla, peitub sügav mõte. Kuna Kristus oma nähtaval kujul omad maha jättis, tahtis Ta meile kinkida oma sakramentaalse kohalolu; kuna Ta end meie päästmiseks ristil ohverdas, tahtis Ta, et meil oleks mälestamise märk Tema armastusest, millega Ta „armastas meid lõpuni“ (vrd Jh 13:1), kuni oma elu ohverdamiseni. Oma euharistilises kohalolus jääb Ta salapärasel viisil meie juurde sellisena, kes meid armastas ja ennast meie eest ohverdas (vrd Gl 2: 30) ning jääb kohalolevaks märkide all, mis seda armastust väljendavad ja jagavad: /669, 478/
„Kirik ja maailm vajavad väga Euharistia austamist. Selles armastusesakramendis ootab meid Jeesus ise. Ärgu olgu meil kahju mingist ajast, et seal Temaga kohtuda – adoratsioonis, usuga täidetud kontemplatsioonis, olles valmis hüvitama maailma tohutut süüd ja ebaõiglust. Meie adoratsioon ei tohi eales lõppeda“ (Johannes Paulus II, kiri Dominicae cenae, 3). /2715/
1381. Püha Thomas Aquinost ütleb: „Seda, et selles sakramendis on Kristuse tõeline Ihu ja tõeline Veri, ei saa haarata meeltega … vaid ainult jumalikule autoriteedile tugineva usuga. Seepärast ütleb Cyrillos kirjakoha „See on minu Ihu, mis teie eest antakse“ (Lk 22:19) kohta: „Ära kahtle, et see on tõde. Pigem võta Lunastaja sõnad usus vastu. Kuna Tema on Tõde, ei valeta ta“ (Summa Theologiae; III,75,1 tsiteerinud Paulus VI, MF 18). /156, 215/
Hardunult sind austan, pühim Jumalus,
Armulauas varjul Sinu saladus.
Sulle minu süda kõiges usaldub,
Sinu peale mõeldes ennast ohvriks toon.
Nähes, puudutades ei Sind tunda saa,
Ainult kuuldu põhjal võime uskuda.
Usun Poega, kes kord ilmus Jumalast,
Tõesti Tõde kõik, mis kuuldud Tema suust.
(p. Thomas Aquinost, hümn Adoro te devote, isa Rein Õunapuu tõlge)
VI. Paasasöömaaeg
1382. Missa on ühtaegu ja lahutamatult nii ohvri mälestamine, milles ristiohver alatiseks edasi püsib, kui ka püha Armulaua söömaaeg Issanda Ihu ja Verega. Euharistilise ohvri pühitsemine on täielikult suunatud Kristusega ühinemisele Armulauas. Armulaud tähendab end meie eest ohverdanud Kristuse enese vastuvõtmist. /950/
1383. Altar, mille ümber Kirik Euharistia pühitsemiseks koguneb, esitab ühe ja sama müsteeriumi mõlemat aspekti: ta on nii ohvrialtar kui Issanda laud. Veel enam, kristlik altar on võrdkuju Kristusele enesele, kes oma ustavate seas on kohal ühtaegu nii lepitusohvrina kui ka meile kingitud taevase toiduna. „Mida muud on Kristuse altar kui Kristuse Ihu võrdkuju,“ (De sacramentis, 5,7: PL 16,447C) ütleb püha Ambrosius ning lisab teisal: „Altar on (Kristuse) Ihu sümbol ning Kristuse Ihu on altaril” (ibidem, 4,7: PL 16,437D). Liturgia toob selle ohvri ja armulauaosaduse ühtsuse esile arvukates palvetes. Nii palvetab Rooma Kirik oma missakaanonis: /1182/
„Me palume Sind, kõigeväeline Jumal, lase oma pühal inglil kanda need ohvriannid taevasele altarile, Sinu, kõige ülevuse Jumala palge ette, et meie kõik, kes me sellelt altarilt Sinu Poja pühimat Ihu ja Verd vastu võtame, saaksime osa taevalikust õnnistusest ja armust“ (MR, Rooma Kaanon, palve Supplices te rogamus).
„Võtke ja sööge sellest kõik“: Armulaud
1384. Issand kutsub meid tungivalt Teda Euharistia-sakramendis vastu võtma. „Aamen, aamen, ma ütlen teile: kui te ei söö Inimese Poja liha ja ei joo tema verd, ei ole teie sees elu“ (Jh 6:53). /2835/
1385. Et sellele kutsele vastata, tuleb meil ennast selle ülla ja püha hetke jaoks ette valmistada. Püha Paulus kutsub terve koguduse üles süümeuuringule: „Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust“ (1 Kr 11:27-29). Kes on teadlik oma raskest patust, peab enne Armulauda vastuvõtmist võtma vastu sakramentaalse pihi. /1457/
1386. Selle sakramendi suurust tajudes saab kristlane vaid alandlikult ning põlevas usus korrata väeülema sõnu (vrd Mk 8:8): „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõnaja minu hing saab terveks.“ Püha Chrysostomose jumalikus liturgias palvetavad kristlased samas vaimus:
„Sinu müstilisest söömaajast luba mul täna osa saada, Jumala Poeg. Ma ei reeda Sinu saladust vaenlastele ega suudle Sind Juuda kombel, vaid teeröövlina ristil hüüan ma Sinu poole: Issand, mõtle oma kuningriigis minu peale!“ /732/
1387. Et ennast selle sakramendi vastuvõtmiseks õieti ette valmistada, peavad kristlased Kiriku ettekirjutatud paastu (vrd CIC, can. 919). Välise hoiakuga (žestid, rõivastus) väljendavad nad sellele hetkele, mil Kristus saab meie külaliseks, vastavat aukartust, väärikust ja rõõmu. /2043/
1388. Euharistia mõttele vastab, et juhul kui kristlased antud eeldused täidavad, võivad nad kommunitseerida iga kord, kui Missal osalevad:„Rõhutatult soovitatakse sellist täiuslikumat Missal osalemist, kus kristlased pärast preestri Armulauda sellestsamast Issanda laua ohvrist Issanda Ihu vastu võtavad“ (SC 55).
1389. Kirik kohustab kristlasi „pühapäevadel ning pühadel pühal liturgial … osalema“ (OE 15) ning meeleparanduse sakramendi läbi ettevalmistatutena vähemalt üks kord aastas Euharistiat vastu võtma, võimaluse korral Ülestõusmisajal (vrd CIC, can. 920). Kirik soovitab aga kristlastele tungivalt igal pühapäeval ja pühal ning veelgi sagedamini, isegi iga päev pühimat Euharistiat vastu võtta. /2042, 2837/
1390. Kristus on mõlema kuju all sakramentaalselt kohalolev. Seepärast saab Euharistia armu terviklikku vilja vastu võtta ka siis, kui kommunitseeritakse vaid leiva kujul. Pastoraalsetel põhjustel on sellisel kujul kommunitseerimine õigusega kujunenud ladina riituses tavaliseks. Ent „oma täieliku märgilise kujundlikkuse saab Armulaud juhul, kui teda jagatakse kahel kujul. Sel kujul väljendatakse euharistilise söömaaja märki täiuslikumal viisil“ (IGMR 240). Idakirikute riitustes on see tavapärane kommunitseerimisviis.
Armulaua viljad
1391. Armulauaosadus süvendab meie ühendust Kristusega. Euharistia vastuvõtmisel Armulaual on selle peamiseks viljaks südamlik ühinemine Jeesuse Kristusega, kes ju ütles: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:56). Elu Kristuses rajaneb euharistilisele söömaajale: „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi“ (Jh 6:57). /460, 521/
„Kui kristlased Issanda pühadel Poja Ihu vastu võtavad, kuulutavad nad üksteisele rõõmusõnumit sellest, et neile kingitakse elu esmaviljad nagu tookord, kui ingel ütles Maarja Magdaleenale: „Kristus on üles tõusnud“. Ka nüüd kingitakse elu ja ülestõusmine sellele, kes Kristuse vastu võtab“ (Fanqith, Süüria antiookia ofiitsium, 1. köide, Commune, lk. 237 a-b).
1392. Sarnaselt ihuliku söögiga meie tavaelus mõjustab Armulaud imelisel viisil meie vaimulikku elu. Armulaud ülestõusnud Kristuse Ihuga, „mis Püha Vaimu läbi elab ja elustab“ (PO 5), hoiab, süvendab ja uuendab ristimises saadud elu armus. Kristliku elu kasv vajab toitmist euharistilise Armulaua, meie palverännuteekonna leiva abil kuni surmatunnini, mil seda meile teemoonana ulatatakse. /1212/
1393. Armulaud hoiab meid patu eest. Kristuse Ihu, mida me Armulauas vastu võtame, on „meie eest antud“, ning Veri, mida me joome, on „paljude eest valatud pattude andeksandmiseks“. Seepärast ei saa Euharistia meid Kristusega ühendada, samaaegselt meid tehtud pattudest puhastamata ning uute pattude tegemisest hoidmata. /613/
„Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb (vrd 1 Kr 11:26). Kui me Issanda surma kuulutame, kuulutame me pattude andeksandmist. Kui iga kord Tema Verd pattude andeksandmiseks valatakse, pean ma seda alati vastu võtma selleks, et see minu patud kustutaks. Kuna ma alati patustan, peab mul alati olema ravim“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 4,28: PL 16,446A).
1394. Nagu ihulikku toitu võetakse vastu selleks, et taastada kasutatud jõuvarusid, nii kinnitab Euharistia armastust, mis argielus kustuma kipub. See taaselustatud armastus aga kustutab andestatavad patud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1638). Kui Kristus ennast meile kingib, elustab Ta meie armastuse ning annab meile jõudu vabaneda korrastamata kiindumustest loodusse ja teeb, et me juurduksime üha enam Temas: /1863, 1436/
„Kuna Kristus suri armastusest meie vastu, palume Tema surma mälestades ohvri toomise ajal selle eest, et meile Püha Vaimu tulemise läbi armastust antaks. Me palume alandlikult, et selle armastuse väel, mille tõttu Kristus meie eest surra tahtis, ka meie Püha Vaimu armu vastu võtnutena peaksime maailma justkui meie jaoks risti lööduna ja meid maailma jaoks risti löödutena … Kui me oleme armastuse vastu võtnud, surgem siis patule ja elagem Jumalale“ (p. Fulgentius Ruspest, Contra gesta Fabiani, 28,16-19: CCL 19A,813-814).
1395. Armastuse läbi, mille Euharistia meis sütitab, hoiab ta meid tulevikus surmapattude eest. Mida enam me osaleme Kristuse elus, mida kaugemale areneb meie sõprus Temaga, seda väiksemaks muutub oht, et me end surmapatu läbi Temast lahutame. Surmapattude andestamiseks pole aga mõeldud mitte Euharistia, vaid meeleparanduse sakrament. Euharistia on nende sakrament, kes on täielikus osaduses Kirikuga. /1855, 1446/
1396. Müstilise Ihu ühtsus: Euharistia ehitab Kirikut. See, kes Euharistiat vastu võtab, seotakse tihedamalt Kristusega ja seeläbi ühendab Kristus kõik kristlased ühtseks Ihuks, Kirikuks. Armulaud uuendab, tugevdab ja süvendab juba ristimisel alguse saanud kuuluvust Kirikusse. Ristimises kutsuti meid kujundama ühtset Ihu (vrd 1 Kr 12:13). Euharistia teeb selle kutsumuse teoks: „Õnnistuse karikas, mida me õnnistame – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame – eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast“ (1 Kr 10:16-17). /1118, 1267, 790/
„Kui te olete Kristuse Ihu ning selle liikmed, on teie sakrament Issanda altaril: te võtate vastu sakramendi, mis olete te ise. Te vastate sellele, mida te vastu võtate sõnaga “aamen” (jah, nii see on), ja annate selle vastusega oma allkirja. Sa kuuled sõna: “See on Kristuse Ihu” ning vastad: “Aamen.” Ole niisiis Kristuse liige, et sinu “aamen” oleks tõene“ (p. Augustinus, Sermones, 272: PL 38,1247). /1064/
1397. Euharistia kohustab abiks vaestele. Et tões vastu võtta meie eest antud Kristuse Ihu ja Verd, peame ka meie vaestes, Tema vendades, Kristuse ära tundma (vrd Mt 25:40). / 2449/
„Sa maitsesid Issanda Verd – ja ei tunne ometigi oma venda. Sa teotad seda lauda, kui sa ei pea vääriliseks oma toitu jagama sellega, keda arvati vääriliseks osalema sinuga ühes Issanda lauas. Jumal vabastas sinu kõigist pattudest ning on su oma lauda kutsunud. Aga sina pole isegi siis halastavaks muutunud“ (p. Johannes Chrysostomos, Homiliae in primam ad Corinthios, 27,4: PG 61,229-230)
1398. Euharistia ning kristlaste ühtsus. Selle müsteeriumi suuruse ees hüüab püha Augustinus: „Oo, aukartuse sakrament! Oo, ühtsuse märk! Oo, armastuse side!“ (In evangelium Ioannis tractatus, 26,6,13: vrd SC 47). Seda valulisemalt võib siis tunda Kiriku lõhestumisi, mis teevad võimatuks ühise osasaamise Issanda lauast; seda tungivamaks muutuvad palved Issanda poole, et Ta ühel päeval taastaks täieliku ühtsuse nende vahel, kes Temasse usuvad. /817/
1399. Idakirikud, kes pole katoliku Kirikuga täies osaduses, pühitsevad Euharistiat suure armastusega. „Kuna need kirikud omavad, vaatamata lahusolemisele, tõelisi sakramente, eelkõige aga apostelliku järjepidevuse tõttu preesterlust ja Euharistiat, mille läbi nad on tänini meiega väga tihedasti seotud“ (UR 15),on nendega osadus jumalateenistuses – “osadus in sacris”, seega Euharistias – „teatavatel sobivatel juhtudel ning kirikliku autoriteedi heakskiitmisel mitte ainult lubatav, vaid ka soovitav“ (UR 15; vrd CIC, can. 844, § 4). /838/
1400. Reformatsiooni tulemusena tekkinud katoliku Kirikust lahusseisvad kiriklikud osaduskonnad „ei ole eelkõige pühitsussakramendi puudumise tõttu Euharistia müsteeriumi algset ja täielikku tõelisust säilitanud“ (UR 22). Sel põhjusel pole katoliku Kirikul võimalik nende osaduskondadega euharistlikku interkommuniooni teostada. Kuid need kiriklikud osaduskonnad „tunnistavad … Issanda surma ja ülestõusmise mälestust pühas Õhtusöömaajas pühitsedes, et see tähendab elavat osadust Kristusega ning et nad ootavad Tema tagasitulemist auhiilguses“ (UR 22). /1536/
1401. Kui kohaliku piiskopi otsuse kohaselt on tegemist kaaluka hädaseisukorraga, võivad katoliku preestrid jagada meeleparanduse, Euharistia ja haigete salvimise sakramente lubatult ka neile Kirikuga ebatäielikus osaduses viibivatele kristlastele, kes seda ise paluvad. Sel juhul aga on vaja, et nad nende sakramentide osas katoliku usku tunnistaksid ning viibiksid selleks nõutud seisundis (vrd CIC, can. 844, § 4). /1483, 1385/
VII. Euharistia – “tulevase auhiilguse tagatis”
1402. Iidses palves ülistab Kirik Euharistia müsteeriumi: O sacrum convivium in quo Christus sumitur. Recolitur memoria passionis eius; mens impletur gratia et futurae gloriae nobis pignus datur – „Oo püha söömaaeg, kus võtame vastu Kristust; uuendame Tema kannatuse mälestamist, hing täitub armuga ja meile antakse tulevase auhiilguse tagatis“. Kuna Euharistia on Issanda paasa mälestamise söömaaeg ning meid täidetakse osalemise läbi Altarisakramendis „kõige taevase armu ning õnnistusega“ (MR, Rooma kaanon 96), on Euharistia ühtlasi ka taevase auhiilguse ennetaja. /1323, 1130/
1403. Viimsel Õhtusöömaajal suunas Issand oma jüngrite tähelepanu paasa täitumisele Jumala kuningriigis. „Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis“ (Mt 26:29; vrd Lk 22:18; Mk 14:25). Iga kord, kui Kirik pühitseb Euharistiat, meenutab ta seda tõotust ning suunab oma pilgu sellele, „kes tuleb“ (Ilm 1:4). Oma palves kutsub ta Teda taastulema: “Marana tha!” (1 Kr 16:22), „Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:20). „Tulgu arm ja kadugu see maailm!“ (Didache 10,6). /671/
1404. Kirik teab, et Issand tuleb Euharistias meie juurde ning on meie seas kohalolev juba praegu. Kuid see Tema kohalolek on varjatud. Seetõttu pühitseme Euharistiat, oodates „vaga lootuse täitumist meie Lunastaja Jeesuse Kristuse tulemises” (MR, embolism pärast Meie Isa; vrd Tt 2:13) ja palume: „Luba neil osa saada Sinu riigi ülevusest ja anna meilegi lootust, et üheskoos nendega kord Sinu igaveses kirkuses rõõmustada võiksime. Siis kuivatad Sa pisarad meie palgeilt, lased meil näha Sind, meie Jumalat, sellisena nagu Sa oled, et me saaksime Sinu sarnasteks aegadest aegadesse Sind alati kiites“ (MR, kolmas missakaanon, 116: palve surnute eest). /1041, 1028/
1405. Euharistia on kindlaim tagatis ja selgeim märk selle kohta, et meie kindel lootus uuele taevale ning uuele maale, kus valitseb õiglus (vrd 2 Pt 3:13), läheb täide. Iga kord, kui seda müsteeriumi pühitsetakse, „saab teoks meie lunastamise tegu“ (LG 3) ning me murrame „ühte leiba …, mis on surematuse rohi, vastumürk, et mitte surra, vaid elada ikka Jeesuses Kristuses“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20,2). /1042, 1000/
LÜHITEKSTID
1406. Jeesus ütleb: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti … Kes minu Liha sööb ning minu Verd joob, sellel on igavene elu … see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:51.54.56).
1407.Euharistia on Kiriku elu kese ja haripunkt. Temas võtab Kristus oma Kiriku ning kõik selle liikmed oma ülistus- ja tänuohvrisse, mille Ta ristil oma Isale ühe korra ja alatiseks tõi. Selle ohvri läbi vahendab Ta oma Ihule Kirikule õndsuse arme.
1408. Euharistia pühitsemise juurde kuuluvad alati: Jumala sõna kuulutamine, Jumala tänamine kõigi heategude, eelkõige aga selle eest, et Ta meile oma Poja kinkis, leiva ja veini konsekratsioon ja osasaamine liturgilisest söömaajast Kristuse Ihu ja Vere vastuvõtmise kaudu. Kõik need elemendid kujutavad endast ühtset kultuslikku tegevust.
1409. Euharistia on Kristuse paasa mälestuse pühitsemine, see tähendab õndsusteo pühitsemine, mis sai teoks Kristuse elu, surma ja ülestõusmise läbi. See tegu tehakse kohalolevaks liturgilise tegevuse kaudu.
1410. Kristus ise, Uue Lepingu igavikuline ülempreester, toob preestrite teenistuse läbi euharistilise ohvri. Samuti on Kristus ise leiva ja veini kujude all kohalolevana euharistilise ohvri ohvriand.
1411. Ainult kehtivalt pühitsetud preestrid saavad olla Euharistia pühitsemisel eestseisjad ning leiba ja veini konsekreerida, et need muutuksid Issanda Ihuks ja Vereks.
1412. Euharistia-sakramendi olemuslikud märgid on nisuleib ja viinamarjavein. Nende kohal palutakse neile Püha Vaimu õnnistust ning preester ütleb konsekratsioonisõnad, mis Jeesus lausus Viimsel Õhtusöömaajal: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse … See on uue ja igavese lepingu karikas, minu Veri …“.
1413. Konsekratsiooni läbi teostub leiva ja veini muutmine (transsubstantsiatsioon) Kristuse Ihuks ning Vereks. Leiva ja veini konsekreeritud kujude all on kohal elav ja kirgastatud Kristus ise – tõeliselt, tegelikult ja substantsiaalselt oma Ihu, oma Vere, oma hinge ja oma jumaliku loomusega (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1640; 1651).
1414. Euharistilist ohvrit tuuakse ka elavate ja surnute pattude eest ning selle eest, et Jumalalt vaimulikke ja ajalikke heategusid saavutada.
1415. See, kes Kristust Armulauas vastu võtta soovib, peab olema armuseisundis. Juhul kui ta on teadlik, et on sooritanud surmapatu, ei tohi ta Euharistiat vastu võtta eelnevalt meeleparanduse sakramendis pattude andeksandmist saamata.
1416. Kristuse pühima Ihu ja Vere vastuvõtmine võimaldab kommunitseerijal süvendada sidet Kristusega, kustutab tema andestatavad patud ning hoiab teda raskete pattude eest. Kuna armastuse side kommunitseerija ning Kristuse vahel tugevneb, kinnitab selle sakramendi vastuvõtmine Kiriku, Kristuse Müstilise Ihu ühtsust.
1417. Kirik soovitab kristlastele tungivalt iga kord, kui nad Euharistia pühitsemises osalevad, Armulauda vastu võtta; ta kohustab neid seda tegema vähemalt üks kord aastas.
1418. Kuna Altarisakramendis on kohal Kristus ise, tuleb Teda kummardades austada. „Pühima Altarisakramendi külastamine … on tunnistus meie tänust, meie armastuse märk ning meie kohustuse täitmine austada vääriliselt Kristust, meie Issandat“ (MF).
1419. Kuna Kristus läks sellest maailmast Isa juurde, annab Ta meile Euharistias tagatise oma tulevasest auhiilgusest. Osalemine pühas ohvris teeb meie südamed sarnaseks Tema Pühima Südamega, toetab meie jõude selle elu palverännakul, äratab meis igatsuse igavese elu järele ning ühendab meid juba nüüd taevase Kirikuga, püha Neitsi Maarja ning kõikide pühakutega.