1. artikkel. RISTIMISE SAKRAMENT
1213. Püha ristimine on kogu kristliku elu alus, avatud värav eluks Vaimus (vitae spiritualis ianua) ja teiste sakramentide juurde. Ristimise läbi vabastatakse meid pattudest ning me sünnime taas Jumala lastena, me saame Kristuse liikmeteks, siseneme Kirikusse ning osaleme Tema läkituses (vrd Firenze Kirikukogu: DS 1314; CIC can. 204, par. 1; 849; CCEO can. 579, par. 1): “Ristimine on vee ja Sõna kaudu taassünni sakrament” (Catechismus Romanus, 2,2,5).
I. Kuidas seda sakramenti nimetatakse?
1214. Seda nimetatakse ristimiseks tema teostamiseks olemusliku riituse tõttu: ristimine (kreeka keeles baptizein) tähendab vee alla kastmist. Kastmine vette sümboliseerib katehhumeeni matmist Kristuse surma, millest ta koos Temaga (vrd Rm 6:3-4; Kl 2:12) “uue looduna” üles tõuseb (2 Kr 5:17; Gl 6:15). /628/
1215. Seda sakramenti nimetakse ka uuestisünni pesemiseks ja Pühas Vaimus uuendamiseks (Tt 3:5), kuna ta tähendab ja teostab sündi veest ja Vaimust, ilma milleta keegi „ei saa minna Jumala riiki“ (Jh 3:5). / 1257/
1216. „Seda pesemist nimetatakse valgustuseks, sest seda, kes selle (kateheetilise) õpetuse saab, valgustatakse Vaimus“ (p. Justinus, Apologiae, I,16,12). Võtnud ristimises vastu Sõna, „tõelise valguse, mis valgustab iga inimest“ (Jh 1:9), on ristitu pärast “valgustamist” (Hb 10:32) saanud “valguse lapseks” (1 Ts 5:5), isegi “valguseks” eneseks (Ef 5:8). /1243/
„Ristimine on Jumala kauneim ja ülevaim and … Me nimetame seda kingiks, armuks, salvimiseks, valgustuseks, surematuse rüüks, taassünni pesemiseks, pitseriks ja kõigeks, mis on eriliselt väärtuslik. Kingiks, sest seda jagatakse neile, kes midagi kaasa ei too; armuks, sest seda jagatakse isegi süüdlastele; ristimiseks, sest patt maetakse vette; salvimiseks, sest ta on püha ja kuninglik (nagu need, keda salvitakse); valgustuseks, sest ta on särav valgus; pesemiseks, sest ta peseb puhtaks; pitseriks, sest ta hoiab meid ning on Jumala väe märk“ (p. Gregorius Nazianzist).
II. Ristimine õndsusloos
Ristimisele eelnevad märgid Vanas Lepingus
1217. Ristimisvee pühitsemisel, mis toimub Ülestõusmispüha öisel liturgial, meenutab Kirik pühalikult õndsusloo suursündmusi, mis viitavad juba ristimise müsteeriumile:
„Issand Jumal, oma nähtamatu väega teed Sina pühade sakramentide läbi imelisi asju. Sina oled loonud vee ja mitu korda ette tähendanud, kuidas ta näitab meile ristimise armu“ (MR, Ülestõusmisöö 42: ristimisvee pühitsemine).
1218. Maailma algusest on vesi, see lihtne, ent imeline loodu elu ja viljakuse allikaks. Pühakirja järgi ”katab” teda Jumala Vaim (vrd 1 Ms 1:2): /344, 694/
„Juba aegade alguses hõljus Sinu Vaim vete kohal ja andis pühitsevat väge“ (MR, Ülestõusmisöö 42; ristimisvee pühitsemine).
1219. Kirik näeb Noa laevas eelmärki ristimises saadavale õndsusele. „Noa päevil, laeva valmistamise aegu“ päästeti vee läbi „vähesed – see tähendab kaheksa hinge“ (1 Pt 3:20). /701, 845/
„Sina kätkesid uuestisünni märgi isegi uputuse voogudesse, nii et seesama laine, mis teeb lõpu pahedele, oleks voorusliku elu algus“ (MR, Ülestõusmisöö 42; ristimisvee pühitsemine).
1220. Allikavesi on elu sümbol, merevesi sümboliseerib surma. Seepärast võib vesi viidata ka ristimüsteeriumile. Selle sümboolika alusel tähendab ristimine kaasamist Kristuse surma. /1010/
1221. Nõnda kuulutab eelkõige Punase mere läbimine – Iisraeli tõeline vabanemine Egiptuse orjapõlvest – ristimises saadavat vabanemist:
„Aabrahami lastele tegid Sina tee valla läbi Punase mere, et vaarao orjapõlvest päästetud rahvas oleks tulevase ristirahva võrdkujuks“ (MR, Ülestõusmisöö 42; ristimisvee pühitsemine).
1222. Ristimise eelkujundiks on viimaks ka Jordani ületamine, mille kaudu Jumala rahvas omandas Aabrahami järeltulijatele tõotatud maa, saades selle kingiks – see on igavese elu võrdpilt. See õnnis tõotus täitub Uues Lepingus.
Kristuse ristimine
1223. Kõik Vana Lepingu märgid lähevad täide Kristuses Jeesuses. Ta alustab oma avalikku elu ristimise vastuvõtmisega Jordanis Johannese käest (vrd Mt 3:13 par.). Pärast ülestõusmist annab Ta apostlitele läkituse: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud“ (Mt 28:19–20; vrd Mk 16:15-16). /232/
1224. Et „kõike täita nagu on kohane“ (nagu Jumal seda nõuab; vrd Mt 3:15), allutas meie Issand end vabatahtlikult Johannese ristimisele, mis oli mõeldud patustele. Selles talituses saab ilmseks Jeesuse „loobumine iseenese olust“ (vrd Fl 2:7). Vaim, mis hõljus esimese loomise vete kohal, laskub sealjuures Kristusele, et sel moel viidata uuele loomisele, ning Isa tunnistab Kristust kui oma armast Poega (vrd Mt 3:17). /536/
1225. Paasa läbi avas Kristus kõikidele inimestele ristimise allikad. Kannatustest, mida Ta Jeruusalemmas taluma pidi, rääkis Ta kui “ristimisest”, millega Teda peab “ristima” (Mk 10:38; vrd Lk 12:50). Veri ja vesi, mis ristilöödud Jeesuse küljest välja voolasid (vrd Jh 19:34), on ristimise ja Euharistia, uue elu sakramentide (vrd 1 Jh 5:6-8) algpildid. Seega on võimalik sündida „veest ja Vaimust“, et „minna Jumala riiki“ (Jh 3:5): /766/
„Vaata, kus sind ristiti, kust pärineb ristimine, kui mitte Kristuse ristilt, Kristuse surmast. Selles peitub kogu müsteerium: Tema kannatas sinu eest, Temas oled sa lunastatud, Temas oled sa päästetud“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 2, 6).
Ristimine Kirikus
1226. Juba Nelipühi päeval pühitses ja jagas Kirik püha ristimist. Püha Peetrus ütles rahvahulgale, keda tema jutlus oli sügavalt liigutanud: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“ (Ap 2:38). Apostlid ja nende kaastöölised pakuvad ristimist kõikidele, kes usuvad Jeesusesse: jumalakartlikele juutidele ja paganatele (vrd Ap 2:41; 8:12-13; 10:48; 16:15). Alati on ristimine seotud usuga: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja sinu pere,“ ütleb püha Paulus oma vangivalvurile Filipis. „Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed“ (Ap 16:31.33). /849/
1227. Püha apostel Pauluse järgi saab kristlane ristimise läbi osaliseks Kristuse surmas, ta maetakse koos Temaga ning koos Temaga tõuseb ta üles.
„Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surma sisse? Me oleme siis ühes temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus“ (Rm 6:3-4; vrd Kl 2:12).
Kristlased on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27). Püha Vaimu väe läbi on ristimine pesemine, mis puhastab, pühitseb ja õigeks teeb” (vrd 1 Kr 6:11; 12:13).
1228. Ristimine on seega vees pesemine, mille läbi Jumala sõna “kadumatu seeme” annab oma elustavat mõju (vrd 1 Pt 1:23; Ef 5:26). Püha Augustinus ütleb ristimise kohta: „Sõna lisandub (materiaalsele) elemendile ja sellest saab sakrament“ (In evangelium Joannis tractatus, 80,3).
III. Kuidas pühitsetakse ristimise sakramenti?
Kristlik sisenemine
1229. Kristlaseks saadakse – ja seda juba apostlite ajast alates – mitmeastmelise sisenemise teel. Seda teed võib käia kiiresti või aeglaselt. Igal juhul peab see aga sisaldama mõningaid olemuslikke elemente: Sõna kuulutamist, Evangeeliumi vastuvõtmist, mis sisaldab pöördumist, usu tunnistamist, ristimist, Püha Vaimu väljavalamist ja ligipääsu euharistlikule ühendusele.
1230. See sisenemine on sajandite vältel ning olude tõttu olnud väga erinev. Kiriku esimestel sajanditel oli kristlik sisenemine väga üksikasjaliselt välja kujundatud: pikk katehhumenaadiaeg ning rida ettevalmistavaid riitusi, mis liturgiliselt märgistasid katehhumeeni ettevalmistamist ja mis kulmineerus lõpuks kristliku sisenemise sakramendis. /1248/
1231. Seal, kus lapse ristimine sai laialtlevinud ja tavaliseks ristimise vormiks, oli ristimise pühitsemine üksainus tegevus, milles kristliku sisenemise ettevalmistavaid astmeid tugevasti kärbiti. Laste ristimine nõuab loomupäraselt ristimisjärgset katehhumenaati. Sealjuures pole tegemist ainult nõutava ristimisjärgse usuõpetusega, vaid hädavajalikult ka ristimisarmu õitsele puhkemisega ristitud isiksuse arengus. Selles seisneb katehheetilise õpetamise roll. /13/
1232. Vatikani II Kirikukogu “taastas” läänekirikus mitmeastmelise “katehhumenaadi täiskasvanutele” (SC 64). Selle riitused leiab Ordo initationis christianae adultorum´is (1972). Peale selle lubas kirikukogu “misjonimaades … peale sisenemise nende elementide, mis sisalduvad kristlikus Pärimuses, kasutada ka selliseid elemente, mis on üksikutel rahvastel tavaks, juhul kui neid on võimalik sobitada kristlike riitustega” (SC 65; vrd SC 37-40). /1204/
1233. Kõigis lääne ja ida kiriklikes riitustes algab tänapäeval täiskasvanute kristlik sisenemine astumisega katehhumenaati, mis tipneb kolme sakramendi – ristimise, kinnitamise ja Euharistia – üheaegse jagamisega ühes pühitsemises (vrd AG 13; CIC cann. 851; 865; 866). Idakirikute riitustes algab laste kristlik sisenemine ristimisega, millele kohe järgneb kinnitamine ja Euharistia vastuvõtmine. Rooma riituses seevastu jätkub sisenemine katehhumenaadiaastate vältel, et hiljem täiusele jõuda kinnitamises ja Euharistia vastuvõtmises, mis on kristliku sisenemise kõrgpunktiks (vrd CIC, cann. 851, 2; 868). /1290/
Püha müstagoogia
1234. Ristimise sakramendi tähendus ja arm tulevad selle pühitsemise riitustes selgesti esile. Selles tähelepanelikult osaledes ning pühitsemise tegevusi ja sõnu jälgides on nad pühendatud kogu rikkusesse, mida see sakrament igas vastristitus tähistab ja teostab.
1235. Ristimärk pühitsemise alguses väljendab seda, et sellele, kes Talle kuuluma hakkab, vermib Kristus oma pitseri. See tähistab lunastusarmu, mille Kristus meile oma risti läbi kätte võitis. /617, 2157/
1236. Jumala sõna kuulutamine valgustab ristitavaid ja kogudust ilmutatud tõega ning kutsub neis esile usu vastuse, mis on ristimisest lahutamatu. Ristimine on ju erilisel viisil “usu sakrament”, kuna selle sakramendi kaudu astutakse usuellu. /1122/
1237. Kuna ristimine tähendab vabanemist patust ja sellele ärgitajast, kuradist, loetakse ristitava kohal üks (või mitu) eksortsismi. Pühitseja salvib ristitavat või paneb talle käe pea peale, seejärel ütleb ristitav ühemõtteliselt Saatanast lahti. Selliselt ettevalmistatuna on ta võimeline tunnistama Kiriku usku, millesse ta ristimise läbi “usaldatakse” (vrd Rm 6:17). /1673; 189/.
1283. Ristimise ja ka ristimisvee pühitsemine toimub epikleesipalve läbi kas Ülestõusmispüha ööl või enne ristimist. Kirik palub Jumalat, et Tema Poja läbi laskuks veele Püha Vaimu vägi, et kõik, kes selles ristitud saavad, „sünniksid veest ja Vaimust“ (Jh 3:5). /1217/
1239. Sellele järgneb ristimissakramendi olemuslik riitus: tegelik ristimine. See tähistab ja teostab, et ristitu sureb patule, samastub Kristuse paasamüsteeriumiga ja siseneb sel moel pühima Kolmainsuse ellu. Kõige väljendusrikkamalt teostatakse ristimist kolmekordse ristimisvette kastmise läbi. Kuid juba algkristlikel aegadel võis ristimist jagada ka vett kolm korda ristitava pea peale valades. /1214/
1240. Läänekirikus lausub ristija kolmekordse veega ülevalamise puhul sõnad: „N., mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“ Idakiriku riituses pööratakse katehhumeen ida poole ning preester lausub: „See Jumala sulane N. ristitakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“ Iga kord, kui ristija üht pühima Kolmainsuse isiku nime nimetab, kastab ta ristitava vette ning tõstab taas välja.
1241. Salvimine püha kriisamiga – piiskopi pühitsetud hästilõhnava õliga – tähendab seda, et vastristitule kingitakse Püha Vaim. Ta on kristlaseks saanud, see tähendab, et ta on Püha Vaimuga salvitu, liidetud Kristusesse, kes on salvitud preestriks, prohvetiks ja kuningaks (vrd OBP 62). /1294, 1574, 783/
1242. Idakirikute liturgias toimub salvimine pärast ristimist järgneva krismatsiooni (kinnitamise) sakramendis. Rooma liturgias kuulutab teistkordne püha kriisamiga salvimine kinnitamise sakramenti, mida jagab piiskop ja mis ristimisel jagatud salvimist teatavas mõttes “kinnitab” ja täiusele viib. /1291/
1243. Valge rüü tähendab seda, et ristitu on „Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27) ja koos Kristusega üles tõusnud. Ristimisküünal, mis süüdatakse põlema paasaküünlast, tähendab seda, et Kristus on vastristitut valgustanud ja ristitud on Kristuses „maailma valgus“ (Mt 5:14; vrd Fl 2:15). Vastristitu on nüüd ainusündinud Pojas Jumala laps. Ta tohib palvetada Jumala laste palvet – Meie Isa. /1216, 2769/
1244. Esimene Armulaud. Saanud Jumala lapseks ning rõivastatuna pulmarüüsse, lubatakse vastristitu “Talle pulmalauda” ning saab uue elu toitu, Kristuse Ihu ja Verd. Idakirikud on kristliku sisenemise ühtsusest väga teadlikud ning jagavad seetõttu püha Armulauda kõigile vastristitutele, ka väikelastele, meenutades Issanda sõnu: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid“ (Mk 10:14). Läänekirik võimaldab ligipääsu pühale Armulauale neile, kes on jõudnud mõistuse kasutamise ikka, väljendab aga ristimise seost Euharistiaga sel moel, et vastristitud laps tuuakse Meie Isa palveks altari juurde. /1292/
1245. Pidulik õnnistus lõpetab ristimise pühitsemise. Väikelaste ristimisel aga omab erilist tähtsust ema õnnistamine.
IV. Kes võib ristimist vastu võtta?
1246. „Ristimist vastu võtta võib iga inimene, ja ainult see inimene, kes seni on ristimata” (CIC, can. 864; CCEO, can. 679).
Täiskasvanute ristimine
1247. Kiriku algusaegadest peale on täiskasvanute ristimine kõige sagedasem paikades, kus Evangeeliumi on vaid lühikest aega kuulutatud. Katehhumenaadil (ettevalmistamisel ristimiseks) on siis oluline roll. Sissejuhatusena usku ja kristlikku ellu tuleb tal inimest ette valmistada Jumala armu teadlikuks vastuvõtmiseks ristimises, kinnitamises ja Euharistias.
1248. Katehhumenaadi ülesandeks on võimaldada katehhumeenidel vastata Jumala õndsuspakkumisele ning kirikliku koguduse ühtsuses viia oma pöördumine ning usk küpsusele. Tegemist on „sissejuhatusega tervesse kristlikku ellu … ning selle harjutamisega, mille kaudu jünger Kristuse, oma Õpetajaga on seotud. Seega tuleb katehhumeenid … pühendada õndsuse saladusse. Evangeeliumile vastava eluviisi harjutamise ning pühade riituste läbi tuleb neid aste astmelt juhatada ellu usus, liturgias ning armastavas ühesolemises Jumala rahvaga“ (AG 13; vrd OICA 19 ja 98). /1230/
1249. Katehhumeenid „on juba Kirikuga seotud, nad kuuluvad juba Kristuse kotta ja sageli elavad nad juba usust, lootusest ja armastusest juhitud elu“ (AG 14). „Ema Kirik hõlmab neid oma armastuse ja hoolega juba omadena “ ((LG 14; vrd CIC, cann. 206; 788 par. 3). /1259/
Laste ristimine
1250. Kuivõrd lapsed sünnivad siia ilma langenud ja pärispatust rikutud inimloomusega, vajavad nemadki taassündi ristimises (vrd DS 1514), et nad saaksid vabaks pimeduse võimust ning võiksid astuda Jumala laste vabaduse riiki (vrd Kl 1:12-14), kuhu on kutsutud kõik inimesed. See, et õndsusarm on täiesti teenimatu, ilmneb laste ristimisel eriti selgelt. Kirik ja vanemad keelaksid lapsele hindamatut armu saada Jumala lapseks, kui nad talle kohe pärast sündimist ristimist ei lubaks (vrd CIC, can. 867; CCEO, cann. 681; 686, § 1). /403, 1996/
1251. Kristlikud vanemad peavad mõistma, et see tava vastab kohustusele edendada elu, mille Jumal nende hoolde on usaldanud (vrd LG 11; 41; GS 48; CIC can. 868).
1252. Kiriku iidne traditsioon on ristida juba väikseid lapsi. Ühemõttelisi tunnistusi sellest leidub alates II sajandist. On aga võimalik, et juba apostlite jutlustamistegevuse algul, mil ristiti terved “pered” (vrd Ap 16:15.33; 18:8; 1 Kr 1:16), ristiti ka lapsed (vrd CDF, instruktsioon Pastoralis actio: AAS 72 (1980), 1137-1156).
Usk ja ristimine
1253. Ristimine on usu sakrament (vrd Mk 16:16). Kuid usk nõuab kristlaste kogudust. Iga kristlane saab uskuda vaid Kiriku usus. Ristimiseks nõutav usk ei pea olema täiuslik ega küps, piisab selle arenemisvõimelisest algusest. Katehhumeenile või tema ristivanematele esitatakse küsimus: „Mida sa palud Jumala Kirikult?“ Ta vastab: „Usku.“ /1123, 168/
1254. Kõigi ristitute juures, olgu nad lapsed või täiskasvanud, peab usk pärast ristimist kasvama. Seepärast pühitseb Kirik igal aastal paasavigiili ajal ristimistõotuste uuendamist. Ettevalmistus ristimiseks juhatab inimese vaid uue elu lävele. Ristimine on uue elu allikas Kristuses, millest võrsub kogu kristlik elu. /2101/
1255. Et ristimise arm saaks areneda, on oluline vanemate abi. Ka ristiisa ja -ema peavad selles kaasa aitama. Seetõttu peavad nad olema head kristlased, võimelised ja valmis vastristitud last või täiskasvanut toetama tema teel kristlikku ellu (vrd CIC, cann. 672 - 874). Nende ülesanne on tõeline kiriklik amet (officium; vrd SC 67). Kogu kiriklik kogudus on kaasvastutav ristimisarmu arenemise ja säilitamise eest ristitutes. /1311/
V. Kes saab ristida?
1256. Ristimise korralised jagajad on piiskop ja preester, läänekirikus ka diakon (vrd CIC, can. 861 § 1; CCEO, can. 677 § 1). Hädakorral võib aga ristida iga inimene, isegi mitteristitu, sel eeldusel, et tal on hädavajalik intentsioon, mis seisneb selles, et ta peab tahtma teha seda, mida Kirik ristimisel teeb ning kasutama kolmainsuslikku ristimisvormelit. Sellise võimaluse põhjusena näeb Kirik Jumala kõikehõlmavat õndsustahet (vrd 1 Tm 2:4) ning ristimise hädavajalikkust õndsaks saamisel (vrd Mk 16:16; DS 1315; CIC, can. 861 § 2). /1752/
VI. Ristimise hädavajalikkus
1257. Issand ise ütleb, et ristimine on õndsuseks hädavajalik (vrd Jh 3:5). Seepärast tegi Ta jüngritele ülesandeks Evangeeliumi kuulutada ja ristida kõik rahvad (vrd Mt 28:19-20; DS 1618; LG 14; AG 5). Ristimine on nende inimeste õndsuseks hädavajalik, kellele on kuulutatud Evangeeliumi ning kellel on võimalus selle sakramendi saamist paluda (vrd Mk 16:16). Kirik ei tunne peale ristimise ühtegi teist vahendit, mis kindlustaks igavese õndsuse saamise. Seepärast järgib ta meelsasti Issanda antud käsku ristida kõik, keda ristida saab, aitamaks neid „taassünnile veest ja Vaimust“. Jumal on õndsuse sidunud ristimise sakramendiga, kuid Ta ise pole oma sakramentidega seotud. /1129, 161, 846/
1258. Kirik on alati olnud kindlal veendumusel, et inimesed, kes usu pärast tapetakse ja kes enne seda pole ristitud, ristitakse nende surmas Kristuse eest ja Kristusega. See vereristimine niisamuti kui ristimissoovkannavad ristimise vilja, olemata sealjuures sakrament. /2473/
1259. Katehhumeenidele, kes surevad enne ristimist, kindlustab nende ristimissoov, patukahetsus ja armastus õndsuse, mida nad ei jõudnud sakramendi kaudu vastu võtta. /1249/
1260. „Kuna Kristus …suri kõikide eest ning kuna tõeliselt on inimesel vaid üks lõppkutsumus, nimelt jumalik, peame me tunnistama, et Püha Vaim pakub kõikidele võimaluse end selle paasamüsteeriumiga Jumalale tuntud viisil siduda” (GS 22; vrd LG 16; AG 7). Iga inimene, kes Kristuse Evangeeliumi ja Tema Kirikut tundmata otsib tõde ja täidab Jumala tahtmist sel määral, mil määral ta seda tunneb, võib päästetud saada. Tuleb eeldada, et sellised inimesed oleksid ristimist ühemõtteliselt igatsenud, kui nad oleksid teadnud selle hädavajalikkust. /848/
1261. Mis puudutab ristimata surnud lapsi, saab Kirik nad vaid Jumala halastuse hoolde usaldada, nagu ta vastavas matuseriituses ka teeb. Jumala suur halastus, mis tahab, et kõik inimesed pääseksid (vrd 1 Tm 2:4) ja Jeesuse õrn armastus laste vastu, kui Ta ütleb: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid!“ (Mk 10:14), õigustab lootust, et ka ristimata laste jaoks on olemas õndsustee. Kirik palub lapsevanemaid tungivalt lapsi mitte takistada püha ristimise kingi kaudu Kristuse juurde tulemast. /1250/
VII. Ristimisarm
1262. Ristimise mitmesuguseid mõjusid tähistatakse sakramentaalse riituse erinevate elementidega. Vette kastmine on surma ja puhastamise, ent ka taassünni ja uuenemise sümbol. Ristimise põhilised mõjud on seega puhastumine pattudest ja uuestisünd Pühas Vaimus (vrd Ap 2:38; Jh 3:5). /1234/
Pattude andeksandmine
1262. Ristimise läbi andestatakse kõik patud, nii pärispatt kui ka isiklikud patud, ent ka patukaristused (vrd DS 1316). Nendesse, kes on uuesti sündinud, ei jää midagi, mis neid takistaks Jumalariiki astumast, ei Aadama patt ega isiklik patt, ka mitte patu tagajärjed, millest halvim on lahusolek Jumalast. /977, 1425/
1264. Ristitus säilivad aga patu teatavad ajalikud tagajärjed: kannatused, haigused, surm ning elust lahutamatud nõrkused (nagu näiteks iseloomunõrkus), ent ka kalduvus patule, mida traditsioon nimetabhimuruseks või piltlikult “patu koldeks” (fomes peccati). Kuna himurus „on jäetud võitlemiseks, ei saa ta kahjustada neid, kes sellega ei nõustu ning Kristuse armu abil talle mehiselt vastupanu osutavad. Nimelt tänu sellele saab ainult see, kes „võistleb korrakohaselt, võidupärja“ (vrd 2 Tm 2:5)“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1316). /976, 2514, 1426, 405/
“Uus loodu”
1265. Ristimine mitte ainult ei puhasta kõikidest pattudest, vaid teeb vastristitust ka “uue loodu” (2 Kr 5:17), Jumala lapsendatud lapse (vrd Gl 4:5-7). Ta saab „jumaliku loomuse osaliseks“ (2 Pt 1:4), on Kristuse liige (vrd 1 Kr 6:15; 12:27), “Kristuse kaaspärija” (Rm 8:17) ning Püha Vaimu tempel (vrd 1 Kr 6:19) /505, 460/
1266. Pühim Kolmainsus annab ristitavale teda õigeks mõistva ja pühitseva armu, mis: /1992/
- annab talle jumalikud voorused, mille läbi ta saab võime uskuda Jumalat, Tema peale loota ja Teda armastada; /1812/
- annab talle võime Püha Vaimu andide abil elada ja tegutseda Püha Vaimu sisenduse all; /1831/
- võimaldab tal kõlbeliste vooruste kaudu heas kasvada. /1810/
Nii juurdub pühas ristimises terve kristlase üleloomuliku elu organism.
Liidetud Kirikusse, Kristuse Ihusse
1267. Ristimine teeb meid Kristuse Ihu liikmeks. „Me oleme üksteise liikmed“ (Ef 4:25). Ristimine liidab meid Kirikusse. Ristimise allikast sünnib ainulaadne Uue Lepingu Jumala rahvas, kes ületab kõik rahvuste, kultuuride, rahvaste ja sugupoolte loomulikud ja inimlikud piirid. „Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks“ (1 Kr 12:13). /782/
1268. Ristitud saavad ”elavateks kivideks”, kellest ehitatakse üles “vaimulik koda” ning “püha preesterkond” (1 Pt 2:5). Ristimise läbi osalevad nad Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ning kuninglikus läkituses. Nad on „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas“, et nad kuulutaksid „tema kiidetavust, kes (neid) on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse“ (1 Pt 2:9). Ristimine annab osaluse kõigi kristlaste ühises preesterluses. /1141, 784/
1269. Saanud Kiriku liikmeks, ei ole ristitu enam iseenese päralt (vrd 1 Kr 6:19), vaid selle oma, kes meie eest suri ja üles tõusis (vrd 2 Kr 5:15). Seepärast tuleb tal end Kirikus teistele allutada (vrd Ef 5:21; 1 Kr 16:15-16), neid teenida (vrd Jh 13:12-15), olla Kiriku eestseisjatele kuulekas ja neile alistuda (vrd Hb 13:17), neid tunnustada ja pidada neist lugu (1 Ts 5:12-13). Ristimisest tulenevad vastustused ja kohustused. Ristitul on Kirikus ka õigusi: õigus vastu võtta sakramente, saada kinnitust Jumala sõnast ning tuge teistest abivahenditest, mida Kirik jagab (vrd LG 37; CIC, cann. 208-233; CCEO, can. 675, § 2). /871/
1270. Ristitud, kes on „uuesti sündinud (ristimise läbi) Jumala lastena, on kohustatud tunnistama inimeste ees oma usku, mille nad said Kiriku vahendusel Jumalalt“ (LG 11) ning osalema Jumala rahva apostellikus ja misjonlikus tegevuses (LG 17; AG 7 ja 23). /2472/
Kristlaste ühtsuse sakramentaalne side
1271. Ristimine on kõikide kristlaste osaduse alus, see kehtib ka nende osas, kes pole veel täielikus osaduses katoliku Kirikuga. „Kes usub Kristusesse ning on õigel viisil ristimise vastu võtnud, on seeläbi teataval moel, kuigi mitte täiuslikult, osaduses katoliku Kirikuga … Ristimise läbi usu alusel õigeks mõistetud, on nad Kristuse Ihusse liidetud ja seepärast kaunistab neid kristlaste auväärne nimi ning õigusega tunnustavad katoliku Kiriku lapsed neid vendadeks Issandas“ (UR 3). „Ristimine kujutab seega endast ühtsuse sakramentaalset sidet, mis püsib kõikide vahel, kes on selle läbi taassündinud“ (UR 22). /818, 838/
Kustumatu vaimulik pitser
1272. Ristitud kujundatakse Kristuse sarnaseks, sest ristimise kaudu said nad Kristuse liikmeks (vrd Rm 8:29). Ristimine märgistab kristlase kustumatu vaimuliku pitseriga (character), mis tähistab seda, et ta kuulub Kristusele. Seda märki ei kustututa ükski patt isegi sel juhul, kui patt takistab ristimisel õndsuse viljade kandmist (vrd DS 1609-1619). Ristimist jagatakse üksainus kord, seda ei saa korrata. /1221/
1273. Kui kristlased said ristimise läbi Kiriku liikmeks, võtsid nad vastu sakramentaalse pitseri, mis pühitseb neid „osalema kristlikus Jumala austamises“ (LG 11). Ristimise pitser teeb kristlase võimeliseks ja kohustab teda elava osalemisega Kiriku pühas liturgias Jumalat teenima ning püha elu tunnistuse ning tegusa armastuse läbi kõigi ristitute preesterlust teostama (vrd LG 10). /1070/
1274.Issanda pitser (Dominicus character: p. Augustinus, Epistulae, 98,5: PL 33,362) on pitser, millega Püha Vaim meid “lunastuspäevani” (Ef 4:30; vrd Ef 1:13-14; 2 Kr 1:21-22) märgistas. „Ristimine on igavese elu pitser“ (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 3). Kristlane, kes on lõpuni „pitseri säilitanud“, see tähendab, kes on jäänud ustavaks ristimisel antud tõotustele, võib „usu tähte kandes“ (MR, Rooma missakaanon 97) ristimisel saadud usus, õndsakstegeva Jumala palgest palgesse nägemise ootuses (mis on usu täitumine) ning ülestõusmise lootuses surra. /197, 2016/
LÜHITEKSTID
1275. Kristlik sisenemine toimub kolme sakramendi – ristimise kaudu, mis annab uue elu; kinnitamise kaudu, mis seda elu kinnitab, ja Euharistia kaudu, mis toidab kristlasi Kristuse Ihu ja Verega, kujundamaks neid ümber Kristuses.
1276. „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19-20).
1277. Ristimine on sündimine uude ellu Kristuses. Issanda tahtmise kohaselt on see õndsuseks hädavajalik, nagu seda on ka Kirik ise, millega ristimise läbi liitutakse.
1278. Ristimise olemuslik osa seisneb selles, et ristitav kas kastetakse vette või valatakse talle vett pea peale, pöördudes sealjuures pühima Kolmainsuse, Isa ja Poja ja Püha Vaimu poole.
1279. Ristimise mõju ehk ristimisarm on väga rikkalik: pärispatu ja isiklike pattude andestamine, sündimine uude ellu, mille kaudu inimene saab Isa lapsendatud lapseks, Kristuse liikmeks ning Püha Vaimu templiks. Ristimise läbi liidetakse ristitu Kiriku, Kristuse Ihuga, ning ta hakkab osalema Kristuse preesterluses.
1280. Ristimine vermib hinge kustumatu vaimuliku märgi, pitseri, mis pühitseb inimest, tehes ta võimeliseks osalema kristlikus jumalateenistuses. Selle pitseri tõttu pole ristimine korratav (vrd DS 1609 ja 1624).
1281. Need, kes peavad surema usu tõttu, katehhumeenid ning kõik inimesed, kes ei tunne küll Kirikut, ent armu ajel otsivad siiralt Jumalat ning pürgivad selle poole, et tema tahtmist täita, jõuavad ka siis õndsusele, kui nad ristimata surevad (vrd LG 16).
1282. Juba iidsetest aegadest peale ristitakse lapsi, sest see on Jumala armu kingitus, mis ei eelda mingisuguseid inimlikke teeneid. Lapsed ristitakse Kiriku usus. Kristlikku ellu astumine juhib nad tõelisesse vabadusse.
1283. Mis puutub ristimata surnud lastesse, siis kutsub Kiriku liturgia meid usaldama Jumala armu ja nende laste õndsuse eest palvetama.
1284. Hädaolukorras võib ristida iga inimene, tingimusel, et tal on olemas kavatsus teha seda, mida teeb Kirik ja kui ta valab ristitava pea peale vett ning ütleb: „Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“