Teine peatükk. PAASAMÜSTEERIUMI LITURGILINE PÜHITSEMINE
1135. Liturgiline katehhees nõuab eelkõige arusaamist sakramentaalsetest põhikorraldustest (esimene peatükk). Selles valguses saab ilmseks nende pühitsemise uudsus. Seepärast käsitletakse selles peatükis Kiriku sakramentide pühitsemist. Kõigepealt esitatakse seda, mis on kõigis liturgilistes traditsioonides kõigi seitsme sakramendi pühitsemisel ühist, seejärel seda, milles seisneb iga sakramendi eripära. See põhjapanev katehhees sakramentide liturgia osas vastab esmastele küsimustele, mida kristlased selles kohta esitavad:
- Kes pühitseb liturgiat?
- Kuidas seda pühitsetakse?
- Millal seda pühitsetakse?
- Kus seda pühitsetakse?
1. artikkel. KIRIKU LITURGIA PÜHITSEMINE
I. Kes pühitseb liturgiat?
1136. Liturgia on “tervikliku Kristuse (Christus totus)” “tegevus”. Taevast liturgiat pühitsevad need, kes viibivad juba sealpool märkide maailma, kus liturgia kujutab endast juba täiuslikul moel osadust ja püha. /795, 1090/
Kes pühitseb taevast liturgiat? /2642/
1137. Püha Johannese Ilmutusraamat, mida loetakse Kiriku liturgias, ilmutab kõigepealt: „Ning ennäe, taevas seisis troon, ning keegi istus troonil“ (Ilm 4:2): Jumal, “Issand” (Js 6:1; vrd Hs 1:26-28). Seejärel näeb püha Johannes Talle, kes nägi välja „otsekui tapetud“ (Ilm 5:6; vrd Jh 1:29): see on ristilöödud ning ülestõusnud Kristus, tõelise pühamu ainus ülempreester (vrd Hb 4:14-15; 10:19-21), kes „ühtaegu ohverdab ja keda ohvriks tuuakse, end kingib ja keda kingitakse“ (püha Johannes Chrysostomose liturgia, Anaphora). Viimaks näidatakse „eluvee jõge … mis saab alguse Jumala ja Talle troonist“ (Ilm 22:1) – see on üks kauneimaid sümboleid Püha Vaimu kohta (vrd Jh 4:10-14; Ilm 21:6). /662/
1138. Jumala ülistamise teenistuses ning Tema õndsusnõu teostamises osalevad kõik, kes on Kristuse, oma Pea alla taas kokku kogutud: taevased väed (vrd Ilm 4-5; Js 6:2-3), kõik loodu (Ilmutuses kujutatud nelja olendina), Vana ja Uue Lepingu teenijad (kakskümmend neli vanemat), uus Jumala rahvas (sada nelikümmend neli tuhat, vrd Ilm 7:1-8; 14:1), eriti Jumala Sõna pärast mõrvatud veretunnistajad (vrd Ilm 6:9-11) ning püha Jumalaema (“naine ” – vrd Ilm 21; “Talle Mõrsja” – vrd Ilm 21:9) ja viimaks „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ (Ilm 7:9). /335, 1370/
1139. Sellest igavikulisest liturgiast võimaldavad meil Vaim ja Kirik osa saada, kui me sakramentides õndsusmüsteeriumi pühitseme.
Kes pühitseb sakramentaalset liturgiat?
1140. Liturgiat pühitseb terve kogudus, kes on oma Peaga ühendatult Kristuse Ihu. „Liturgilised tegevused ei ole eraviisilised tegevused, vaid nad on Kiriku pühad, Kirik aga on “ühtsuse sakrament”, piiskoppide alla ühendatud ja korrastatud püha rahvas. Seetõttu puudutavad liturgilised pühitsemised tervet Kiriku müstilist Ihu, muudavad selle nähtavaks ja avaldavad talle mõju; selle üksikliikmeid puudutab pühitsemine aga mitmesugusel viisil vastavalt erinevusele seisuse, ülesande ja tegusa osaluse osas“ (SC 26). Seepärast: „Iga kord, kui riitused vastavalt neile omasele loomule, nõuavad ühist pühitsemist usklike kohalolul ja tegusal osalusel, tuleb rõhutada, et niivõrd, kuivõrd see on võimalik, tuleb seda eelistada nende riituste individuaalsele ja justkui privaatsele pühitsemisele“ (SC 27). /752, 1348, 1372/
1141. Kogudus, kes liturgiat pühitseb, on ristitute osaduskond, kes „taassünni ja Püha Vaimuga võidmise läbi …on pühitsetud vaimulikuks kojaks ning pühaks preesterkonnaks, et nad … kõikide kristlastele eriomaste tegude läbi tooksid vaimulikke ohvreid“ (LG 10). See “ühine preesterlus” on Kristuse, ainsa preestri preesterlus, milles osalevad kõik Tema liikmed (vrd LG 10; 34; PO 2). /1120/
„Ema Kirik soovib väga, et kõik kristlased juhatataks täieliku, teadliku ja tegusa osalemiseni liturgilistes pühitsemistes, mida nõuab liturgia olemus ise ja milleks kristlik rahvas, „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas“ (1 Pt 2:9; vrd 1 Pt 2:4-5) ristimise väel õigust ja kohustust omab“ (SC 14). /1268/
1142. Kuid „kõigil liikmeil ei ole sama tegevus“ (Rm 12:4). Üksikuid liikmeid on Jumal Kiriku läbi kutsunud erilisel viisil kogudust teenima. Need teenijad valitakse välja ja nad pühitsetakse vaimuliku seisuse sakramendi kaudu. Selle läbi annab Püha Vaim neile väe tegutseda Kristuse, Pea isikus, et nad teeniksid kõiki Kiriku liikmeid (vrd PO 2 ja 15). Pühitsetud ametikandja on justkui Kristuse, preestri “ikoon”. Kuna Euharistias saab Kirik kui sakrament täiuslikult ilmseks, siis tuleb Euharistia pühitsemise juhtimisel esile kõigepealt piiskopi teenimine ja seejärel, osaduses temaga, ka preestrite ja diakonite oma. /1549, 1561/
1143. Kristlaste üldise preesterkonnaga seotud ülesannete seas on olemas veel teisi erilisi teenistusi, mille täitmiseks pole vaja vastu võtta vaimuliku seisuse sakramenti. Need ülesanded määrab piiskop vastavalt liturgilistele traditsioonidele ja pastoraalsetele vajadustele. „Ka ministrandid, lektorid, kommentaatorid ja need, kes kuuluvad kirikukoori, teostavad tõelist liturgilist teenimist“ (SC 29). /903, 1672/
1144. Sel moel on sakramentide pühitsemisel kõik koosolijad “liturgid” (teenistuse pidajad), igaüks vastavalt oma ülesandele, kuid neis kõigis tegutseva “Vaimu ühtsuses”. „Liturgilistel pühadel peab igaüks, olgu ta ametikandja või ilmik, tegema oma ülesande täimisel seda, ja ainult kõike seda, mida ta asja loomuse alusel ja liturgiliste normide alusel tegema peab“ (SC 28).
II. Kuidas pühitsetakse liturgiat?
Märgid ja sümbolid /1333-1340/
1145. Sakramentaalne pühitseminekoosneb märkidest ja sümbolitest. Jumala õndsusnõule põhineva pedagoogika alusel peituvad nende tähenduse juured Jumala loomistöös ja inimkultuuris, nad saavad konkreetse kuju Vana Lepingu sündmustes ning ilmutatakse täiuslikult Kristuse isikus ja töös. /53/
1146. Märgid inimlike kogemuste maailmast. Inimese elus on märkidel ja sümbolitel oluline koht. Kuivõrd inimene on ühtaegu nii kehaline kui ka vaimne olend, väljendab ja mõistab ta vaimseid reaalsusi materiaalsete märkide ja sümbolite vahendusel. Ühiskondliku olendina vajab inimene märke ja sümboleid, et kõne, žestide ning tegevuste vahendusel teistega ühendusse astuda. Sama kehtib ka Jumalaga suhtlemisel. /362, 2702, 1879/
1147. Jumal kõneleb inimesega nähtava loodu kaudu. Materiaalne kosmos pakub end inimese mõistusele, et ta selles oma Looja jälgi tunnetaks (vrd Trk 13:1; Rm 1:19-20; Ap 14:17). Valgus ja pimedus, tuul ja tuli, vesi ja muld, puud ja viljad kõnelevad Jumalast ning annavad ettekujutuse Tema suurusest ja lähedusest. /299/
1148. Kuna nad on Jumala loodud, võivad need meeltega tajutavad reaalsused saada Jumala inimest pühitseva tegevuse väljenduseks ja inimese Jumalat ülistava tegevuse väljenduseks. Sama kehtib ka inimeste ühiskondliku elu märkide ja sümbolite kohta: pesemine ja salvimine, leiva murdmine ning samast peekrist joomine võivad väljendada Jumala pühitsevat kohalolemist ning inimese tänulikkust oma Looja vastu.
1149. Inimkonna suured religioonid annavad sageli väga ilmekalt tunnistust religioossete riituste sellisest kosmilisest ja sümboolsest mõttest. Kiriku liturgia vajab, integreerib ja pühitseb loodut ning inimkultuuri elemente, andes neile armu vahendavate märkide väärikuse, mille neile annetab uus loomine Jeesuses Kristuses. /843/
1150. Lepingu märgid. Valitud rahvas saab Jumalalt erilised märgid ja iseloomulikud sümbolid, mis tähistavad tema liturgilist elu. Need pole mitte ainult kosmilise ringluse pidulikud esitused, ka mitte pelgalt ühiskondlikud žestid, vaid Lepingu märgid ja Jumala poolt oma rahvale tehtud suurte tegude sümbolid. Nende Vana Lepingu rahva liturgiliste märkide hulka kuulub ümberlõikamine, kuningate ning preestrite salvimine ja pühitsemine, käte pealepanemine, ohver ja eelkõige paasa. Kirik näeb nendes märkides Uue Lepingu sakramentide eelkujundeid. /1334/
1151. Kristuse poolt ülevõetud märgid. Oma jutlustes kasutab Issand Jeesus Jumala kuningriigi müsteeriumide selgitamiseks ja näitlikustamiseks sageli loodud maailmast võetud märke (vrd Lk 8:10). Ta paneb toime tervendamisi märkide või sümboolsete tegevuste vahendusel ning toetab nendega oma jutlust (vrd Jh 9:6; Mk 7:33-35; 8:22-25). Ta annab uue mõtte Vana Lepingu sündmustele ja märkidele, eelkõige väljarändamisele Egiptusest ning paasale (vrd Lk 9:31; 22:7-20), sest Ta ise ongi kõikide nende märkide ja sümbolite mõte. /1335/
1152. Sakramentaalsed märgid. Alates Nelipühist pühitseb Püha Vaim oma Kirikut sakramentaalsete märkide kaudu. Kiriku sakramendid ei kaota kõikide kosmiliste ja ühiskondlikust elust võetud märkide ja sümbolite rikkust, vaid puhastavad ja ühendavad neid. Peale selle lasevad nad täide minna kõigel sellel, millele Vana Lepingu eelkujundid ning sümbolid eelnevalt viitasid. Nad tähistavad ning teostavad Kristuse kaudu teoks saanud õndsustööd, viitavad ette taeva auhiilgusele ning toovad selle teataval ennetaval viisil kohale.
Sõnad ja teod
1153. Sakramendi pühitsemine on Jumala laste kohtumine oma Isaga Kristuses ja Pühas Vaimus. See kohtumine toimub kahekõnena sõnas ja teos. Liturgilised tegevused kujutavad küll juba iseenesest kõnet, kuid Jumala sõna ja usu vastus peavad neid tegevusi saatma ning elavaks muutma, et seeme, sõnum Jumala kuningriigist kannaks heal pinnasel rohket vilja. Liturgilised tegevused viitavad märkide kujul sellele, mida väljendab Jumala sõna: Jumala armu pakkumisele ning Tema rahva usu vastusele. /53/
1154. Sõnajumalateenistus kujutab endast sakramentaalse pühitsemise vältimatut osa. Kinnitamaks kristlaste usku, rõhutatakse Jumala sõna kuulutamist saatvaid märke: Pühakirja (lektsionaar või evangeliaar), selle austamine (protsessioon, viirukisuits, valgus), Jumala sõna kuulutamise paik (ambo), lugemised, mis peavad olema hästi tajutavad ning arusaadavad, ametikandja homiilia, mis kuulutust edasi süvendab ning koguduse vastused (aklamatsioonid, psalmid, litaaniad ja usutunnistus). /1100, 103/
1155. Liturgiline sõna ja liturgiline tegevus on lahutamatud kui õpetamine ja märgid ning kui selle teoks tegemine, mida nad tähistavad. Püha Vaim ei juhata usku äratades mitte ainult Jumala sõnast arusaamisele, vaid sakramentide kaudu teeb Ta teoks ka Jumala suuri tegusid, mida kuulutab Jumala sõna. Ta kaasajastab ja annab meile edasi selle töö, mille Isa oma armastatud Poja kaudu teostas. /1127/
Laul ja muusika
1156. „Kogu Kiriku pärimuslik muusika kujutab endast hindamatut väärtust, millele kuulub kõikide teiste kunstiliste väljendusvahendite seas eriline koht esmajoones seetõttu, et Jumala sõnaga seotud jumalateenistuslik laul on piduliku liturgia hädavajalik ning terviklik osa“ (SC 112). Inspireeritud psalmide komponeerimine ning sageli muusikainstrumentidega saadetud laulmine oli tihedas seoses juba Vana Lepingu liturgiliste pühadega. Kirik jätkab ja arendab seda traditsiooni edasi: „Saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale“ (Ef 5:18.19; vrd Kl 3:16-17). „Kes laulab, palvetab kahekordselt“ (vrd p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 72,1).
1157. Laul ja muusika täidavad oma märgilist ülesannet seda tähendusrikkamalt, „mida tihedamalt nad on seotud liturgilise tegevusega“ (SC 112). Sealjuures tuleb tähele panna kolme järgnevat mõõdupuud: palve väljendusrikas ilu, koguduse üksmeelne osalemine ettenähtud aegadel ning pühitsemise pidulik loomus. Nõnda osalevad ka laul ning muusika liturgiliste sõnade ja tegude lõppeesmärgis, milleks on Jumala ülistamine ja kristlaste pühitsemine (vrd SC 112).
„Kui palju ma nutsin kuulates sinu hümne ja laule; kui väga olin liigutatud, kuulates mahedaid hääli, mis kõlasid Su kirikus! Need hääled voolasid mu kõrvadesse, tõde kurnati minu südamesse: hardustunne hakkas sellest pulbitsema ja pisarad voolasid ning neid tundes oli mul hea“ (p. Augustinus, Confessiones, IX,6,14).
1158. Märkide (laulu, muusika, sõnade ja tegude) harmoonia on seda väljendusrikkam ja viljakam, mida paremini see väljendab pühitsevale Jumala rahvale eriomast kultuurilist rikkust (vrd SC 119). Seepärast tuleb „religioosset rahvalaulu … arukalt soosida, et kristlaste hääled võiksid kõlada vagadusharjutustel ja jumalateenistustel ning isegi liturgilistes tegevustes endis, vastavalt (kiriklikele) juhtnööridele ja ettekirjutustele“ (SC 118). Kuid „kirikulauludeks määratud tekstid peavad olema kooskõlas katoliku õpetusega; neid tuleb ammutada eelkõige Pühakirjast ning liturgilistest allikatest“ (SC 121). /1201, 1674/
Pühad pildid /476-477, 2129-2132/
1159. Püha pilt, liturgiline ikoon kujutab esmajoones Kristust. Ta ei saa kujutada nähtamatut, haaramatut Jumalat. Jumala Poja inimesekssaamine on sisse juhatanud uue piltide “korralduse”:
„Kunagi ei saanud Jumalat, kel pole ei ihu ega kuju, mingilgi moel pildil kujutada. Kuid nüüd, pärast seda, kui Ta sai meile lihas nähtavaks ning elas inimeste seas, saan ma sellest, mida olen Jumalast näinud, teha pildi … Me vaatleme katmata näoga Issanda auhiilgust“ (p. Johannes Damaskusest, De sacris imaginibus orationes, 1,16: PG 96,1245A).
1160. Kristlik ikonograafia edastab pildi kaudu sedasama Evangeeliumi läkitust, mida Pühakiri sõna abil vahendab. Pilt ja sõna ja selgitavad üksteist:
„Lühidalt, me säilitame rikkumatuna kõiki meile pärandatud Kiriku traditsioone, olgu nad meile usaldatud kirjalikult või suuliselt, moonutamata neid uuendustega. Üks neist traditsioonidest on kujutiste maalimine piltidel, sel viisil, et kujutis oleks kooskõlas Evangeeliumi läbi edasiantuga, uskudes, et Jumala Sõna sai tõeliselt inimeseks ega polnud mitte kujutlusvõime vili, ja et see tooks meile suurt kasu,, sest kujutis ja asi, mida ta kujutab, viitavad teineteisele ja on teineteise ühemõtteliseks peegelduseks“ (Nikaia II Kirikukogu (787): COD 111).
1161. Kõik liturgia pühitsemisel kasutatavad märgid seonduvad Kristusega, nii ka püha Jumalaema ja pühakute pildid. Nad on märgid, mis viitavad Kristusele, keda neis ülistatakse. Neis on „suur pilv tunnistajaid“ (Hb 12:1), kes jätkuvalt maailma õndsuse pärast muretsevad ja kellega me, eelkõige sakramentaalsel pühitsemisel, ühendatud oleme. Nende ikoonides näeb meie usk „Jumala näo järgi“ loodut, viimselt Jumala sarnaseks kirgastatud inimest (vrd Rm 8:29; 1 Jh 3:2) ja isegi ingleid, kes on samuti kogutud Kristuse, oma Pea alla.
„Sammudes justkui kuninglikku teerada mööda, pühade isade jumalikku õpetust ja katoliku Kiriku Pärimust järgides ja teades, et temas elab Püha Vaim, käsime veendunult ja kindlalt, et austusväärsed ja pühad pildid nagu ka kallihinnalise ja elustava Risti kujutised – olgu nad maalitud, mosaiigina kokku pandud või muul moel tehtud –, tuleb paigutada Jumala pühadesse kirikutesse, liturgilistele anumatele, liturgilistele rõivastele, seintele ja tahvlitele, majadesse ja teede äärde. Need on meie Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala ja Lunastaja, meie patusüüta Neitsi, püha Jumalasünnitaja, auväärsete inglite ning kõikide pühade ja vagade inimeste kujutised“ (Nikaia II Kirikukogu: DS 600).
1162. „Piltide ilu ja värvid ergutavad minu palvet. Nad on pidupäevaks minu silmadele, nagu vaade loodusele ergutab minu südant Jumalat ülistama“ (Johannes Damaskusest, De sacris imaginibus orationes,1,27: PG 94,1268B). Pühade piltide vaatlemine, mis on ühendatud mõtisklemisega Jumala sõna üle ning kiriklike hümnide laulmisega, kuulub liturgilise pühitsemise märkide harmooniasse, mille eesmärgiks on see, et pühitsetav müsteerium sööbiks südamemällu ning leiaks seejärel väljenduse kristlaste uues elus. /2502/
III. Kus pühitsetakse liturgiat
Liturgiline aeg
1163. „Armastava Emana peab Kirik oma ülesandeks jumaliku Peigmehe õndsustööd aastaringselt kindlatel päevadel pühas mälestuses pühitseda. Igal nädalal pühitseb ta päeval, mille ta on nimetanud Issanda päevaks, Issanda ülestõusmise mälestamist ning kord aastas pühitseb ta seda koos meie Issanda õnnistatud kannatusega Ülestõusmispühal, mis on tema suurim püha. Liturgilises aastaringis saab avalikuks terve Kristuse müsteerium. … Pühitsedes sel moel Lunastuse müsteeriume, avab Kirik oma Issanda õndsusttoovate tegude ja teenete kogu rikkuse, nõnda et need igal ajal teatud moel kaasajastatakse ning et kristlased nendega kokku puutudes võiksid osa saada õndsakstegevast armust“ (SC 102). /512/
1164. Moosese seaduse aegadest peale tundis Jumala rahvas teatud paasaga seonduvaid pühasid, et mälestada päästva Jumala imelisi tegusid, Teda nende eest tänada, nende mälestust ärksana hoida ning õpetada uusi põlvkondi oma käitumist nende järgi seadma. Kiriku ajastul, see tähendab, üks kord ja lõplikult teostunud Kristuse paasa ja selle Jumalariigis lõpuleviimise vahelisel ajal, kannab kindlatel päevadel pühitsetav liturgia täielikult Kristuse müsteeriumi uudsuse pitserit.
1165. Kui Kirik pühitseb Kristuse müsteeriumi, kordub tema palves ikka ja taas: täna! – kajanapalvele, mida Issand talle õpetas (vrd Mt 6:11) ning hüüule Püha Vaimu poole (vrd Hb 3:7–4:11; Ps 95:7). See elava Jumala “täna”, millesse inimene on kutsutud astuma, on Jeesuse paasa “tund”, mis läbib ja kannab tervet ajalugu. /2659, 2836, 1085/
„Elu on laotunud üle kõigi olendite ning kõik on täidetud suure valgusega. Koitude Koit on haaranud maailmakõiksuse, ning Tema, kes oli olemas juba „enne koidutähte“ ja tähekogusid, suur Kristus, särab surematu ja lõpmatuna kõigi olendite kohal eredamalt kui päike. Meile, kes me Temasse usume, algab seepärast pikk, igavesti hele päev, mis eales ei lõpe – müstiline paasa“ (p. Hippolytus, De paschae, 1-2).
Issanda päev /2174 – 2188/
1166. „Apostelliku pärimuse alusel, mille algus ulatub tagasi Kristuse ülestõusmise päeva, pühitseb Kristusse Kirik paasamüsteeriumi igal kaheksandal päeval, mida sellepärast õigusega nimetatakse Issanda päevaks või pühapäevaks“ (SC 106). Issanda ülestõusmise päev on samaaegselt nii “nädala esimene päev”, esimese loomispäeva mälestamine, kui ka “kaheksas päev”, mil Kristus pärast oma “puhkamist” suurel sabatil laseb alata päeval, “mille on teinud Issand”, “päeval, mis ei tunne õhtut” (Bütsantsi liturgia). Selle päeva keskmeks on “Issanda söömaaeg”, kuna sellel kohtub terve kristlaste kogukond ülestõusnud Issandaga, kes neid oma pidusöömale kutsub (vrd Jh 21:12; Lk 24:30). /1343/
„Issanda päev, Ülestõusmise päev, kristlaste päev on meie päev. Seda nimetatakse Issanda päevaks, sest just sel päeval läks Issand võitjana Isa juurde. Kui paganad nimetavad seda päeva päikese päevaks, siis ka meie nõustume sellega meelsasti, sest täna koitis maailmale valgus, täna ilmus õigluse päike, mille kiired toovad õndsuse“ (p. Hieronymus, In die dominica Paschae homilia: CCL 78,550,52. ).
1167. Pühapäev on selle sõna otseses mõttes liturgilise pühitsemise päev, mil usklikud kogunevad liturgilisele koosolekule, „et kuulda Jumala sõna, osaleda Euharistia pühitsemisel ning sel moel mälestada Issanda Jeesuse kannatamist, ülestõusmist ja auhiilgust ning tänada Jumalat, kes neid „taassünnitas elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist”“ (SC 106).
„Kui me, oh Kristus, mõtiskleme imede üle, mis sel Sinu püha ülestõusmise pühapäeval toimusid, siis me ütleme: õnnistatud on pühapäev, sest sel päeval algas loomine … maailma õndsus … inimsoo uuendamine … Sel päeval rõõmustasid taevas ja maa ning terve maailmakõiksus täideti valgusega. Õnnistatud on pühapäev, sest sel päeval avati paradiisi väravad, et Aadam ja kõik pagendatud kartmatult sellest sisse astuksid“ (Fanqith, Süüria ofiitsium Antiookiast, 6. köide, suvering, lk. 193b).
Liturgiline aasta
1168. Lähtudes paasatriduumist kui valgusallikast, täidab uus ülestõusmisaeg oma selgusega terve liturgilise aasta. Lähenedes samm-sammult paasapüha kolmele päevale, valgustab liturgia tervet aastat. See on tõepoolest “Issanda armuaasta” (vrd Lk 4:19). Jumala õndsusnõu on ajas tegev, kuid sellest hetkest, mil see jõudis oma täitumisele Jeesuse paasas ning Püha Vaimu väljavalamises, on ajaloo lõpp juba “ennetavalt” kohal ning Jumala riik siseneb meie ajastusse. /2698/
1169. Ülestõusmispüha pole seetõttu mitte lihtsalt üks püha teiste pühade seas, vaid on “pühade püha”, “pidude pidu” sama moel, nagu Euharistia on sakramentide sakrament (“suur sakrament”). Püha Athanasius nimetab Ülestõusmispüha “suureks pühapäevaks” (Epistula festivalis, 329: PG 26,1366A), samuti nagu nädalat enne Ülestõusmispüha nimetatakse “suureks nädalaks”. Ülestõusmise müsteerium, milles Kristus surma ära võitis, läbib oma võimsa väega meie vana aega, kuni kõik Kristusele allutatakse. /1330, 560/
1170. Nikaia Kirikukogul (aastal 325) jõudsid kõik kirikud üksmeelele selles, et kristlikku paasat pühitsetakse pühapäeval pärast kevadise pööripäeva järgset esimest täiskuud (14. nisan). Erinevate 14. nisani arvestamise meetodite tõttu ida- ja läänekirikus paasakuupäev alati ei kattu. Seepärast otsivad ida- ja läänekirik tänapäeval kokkuleppe võimalust, et Issanda Ülestõusmise suurpüha taas samal päeval pühitseda.
171. Liturgiline aasta on paasamüsteeriumi mitmesuguste külgede edasiarendamine. See kehtib eriliselt inimesekssaamise müsteeriumile keskenduva pühaderingi osas (Issanda kuulutamine, Jõulud, Issanda ilmumine), mis meenutavad meile õndsuse algust ning vahendavad meile paasamüsteeriumi esmaseid vilju.
Pühakute mälestamine liturgilises aastas
1172. „Kristuse müsteeriumide pühitsemisel liturgilises aastaringis austab püha Kirik erilise armastusega Maarjat, õndsat Jumalasünnitajat, kes on oma Poja õndsustööga lahutamatult seotud. Temas imetleb ja ülistab ta lunastamise üllaimat vilja ning nagu rüvetamatus pildis näeb Kirik temas rõõmuga seda, mida ta ise täielikult soovib ja loodab olla “ (SC 103). /971, 2030/
1173. Kui ta aastaringis märtrite ja teiste pühakute mälestust pühitseb, „kuulutab Kirik paasamüsteeriumi“ nendes, „kes koos Kristusega kannatasid ning keda koos Temaga ülistatakse. Ta toob nende eeskuju kristlaste silme ette, et see Kristuse läbi kõiki Isa juurde tõmbaks ning anub nende teenete läbi Jumala heategusid“ (SC 104; vrd SC 108 ja 111).
Tunnipalve liturgia
1174. Kristuse müsteerium – Tema inimesekssaamine ja paasa – mida me pühitseme Euharistias, eriti pühapäevastel kogunemistel, läbib ja vormib aega iga päev tunnipalve, “jumaliku ofiitsiumi” (ld divinum officium) pühitsemise läbi (vrd SC 83–102). Järgides apostellikku üleskutset lakkamatult palvetada (vrd 1 Ts 5:17; Ef 6:18), on see pühitsemine „selliselt üles ehitatud, et kogu päeva ja ööd Jumala kiitmisega pühitsetaks“ (SC 84). See on „Kiriku avalik palve“ (SC 98), milles kristlased (vaimulikud, orduliikmed ja ilmikud) teostavad ristitute kuninglikku preesterlust. Pühitsetuna vormis, mille Kirik heaks on kiitnud, on tunniliturgia „tõeliselt Mõrsja hääl, kes kõneleb oma Peiuga; enamgi veel, see on palve, mille oma Ihuga ühendatud Kristus Isale suunab“ (SC 84). /2698/
1175. Tunniliturgia peab saama kogu Jumala rahva palveks. Selles jätkab Kristus „preesterlikku ülesannet … oma Kiriku läbi“ (SC 83). Igaüks osaleb selles vastavalt oma kohale Kirikus ning elulistele oludele: hingehoiule pühenduvad preestrid, kuna nad on kutsutud jääma püsivaks palves ja sõna teenistuses (vrd SC 86; 96; PO 5), orduliikmed oma pühendunud elu karisma alusel (vrd SC 98) ja kõik kristlased vastavalt oma võimalustele: „Seepärast peavad hingehoidjad hoolt kandma selle eest, et peamisi tunnipalveid, eriti pühapäevaseid ja suurpühade vespreid, kirikus üheskoos pühitsetaks. Ka ilmikutel on soovitav tunnipalveid palvetada, olgu siis koos preestritega, omakeskis või ka omaette“ (SC 100).
1176. Tunniliturgia pühitsemine ei nõua mitte ainult seda, et hääl viidaks kooskõlla palvetava südamega, vaid ka püüdlust saavutada „sügavamat liturgia ja Pühakirja tundmist, eriti selles osas, mis puudutab psalme“ (SC 90). /2700/
1177. Tunnipalve hümnid ja eestpalved lülitavad psalmide palve Kiriku aega niimoodi, et nad väljendavad päevaaja sümboolikat, liturgilist aega või pühitsetavat püha. Jumala sõna lugemine, mis toimub igas tunnipalves (sellele järgnevate responsooriumide või trooparidega) ja millele teatavate tunnipalvete puhul järgnevad lugemised kirikuisade või vaimulike õpetajate tekstidest, juhatab pühitsetava müsteeriumi süvendatud mõistmisele, võimaldab paremini aru saada psalmidest ning valmistab ette vaatlevaks palveks. Vaimulik lugemine (lectio divina), kus loetakse ja mõtiskletakse Jumala sõna üle, et see palveks saaks, on sel moel juurdunud liturgilises pühitsemises. /2586/
1178. Tunnipalve, mis on justkui jätkuks Euharistia pühitsemisele, ei välista mitmesuguseid Jumala rahva palvusi, vaid nõuab neid täiendusena, eriti pühima Altarisakramendi jumalikku austamist. /1378/
IV. Kus pühitsetakse liturgiat?
1179. Uue Lepingu kultus „vaimus ja tões” (Jh 4:24) pole ilmtingimata seotud mingi kindla kohaga. Terve maailm on püha ning usaldatud inimlaste kätesse. Kui kristlased kogunevad kindlasse paika, siis on oluline eelkõige see, et nad lasevad „endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks“ (1 Pt 2:5). Ülestõusnud Kristuse Ihu on vaimulik tempel, millest voolab eluvee allikas. Püha Vaimu kaudu Kristuses olles oleme me ise „elava Jumala tempel“ (2 Kr 6:16). /586/
1180. Juhul kui usuvabaduse kasutamine pole takistatud (vrd DH 4), rajavad kristlased jumalateenistusteks määratud hooneid. Need nähtavad kirikud pole lihtsalt kooskäimise kohad, vaid tunnistavad selles paigas elavast Kirikust, mis on Jumala elupaik Kristuse läbi lepitatud ning ühendatud inimeste seas. /2106/
1181. „Jumala koda, kus pühitsetakse ja hoitakse pühimat Euharistiat, kuhu kogunevad kristlased ja kus austatakse kohalolevat Jumala Poega, meie Lunastajat, keda ohverdatakse meile abi ja tröösti toojana ohvrialtaril, peab olema kaunis, sobiv palveks ja pühaks tegevuseks“ (SC 122 – 127). Selles “Jumala kojas” peab seda kujundavate märkide tõde ja harmoonia ilmutama Kristust, kes on selles paigas kohalolev ja tegev (vrd SC 7). /2691/
1182. Uue Lepingu altar on Issanda rist (vrd Hb 13:10), millest lähtuvad paasamüsteeriumi sakramendid. Altaril, mis on kiriku kese, saab ristiohver sakramentaalsete märkide all kohalolevaks. Altar on ka Issanda laud, mille ümber kutsutakse Jumala rahvast (vrd IGMR 259). Mõnedes idaliturgiates on altar ühtaegu Kristuse haua võrdkuju (Kristus on tõesti surnud ja tõesti üles tõusnud). /617, 1383/
1183. Tabernaakel peab asuma „kirikutes täiel määral väärikas, kõige auväärsemas paigas“ (MF). Euharistliku tabernaakli (vrd SC 128) õilis vorm, õige asupaik ja turvalisus peavad soodustama Issanda kummardamist, kes on pühimas Altarisakramendis tõeliselt kohal. /1379, 2120/
Püha kriisamit (myron) – sellega võidmine on Püha Vaimu andmisel pitseerimise sakramentaalne märk – hoitakse ning austatakse iidse tava kohaselt pühakoja turvalises paigas. Seal võib säilitada ka katehhumeenide ja haigete võidmiseks määratud õli. /1241/
1184. Piiskopi või preestri iste (kateeder) „peab hästi rõhutama nende teenistust koguduse eestseisjatena ning palve juhatajatena“ (IGMR 271).
Lugemispult. „Jumala sõnale kuuluv austus nõuab, et tema kuulutamine kirikus toimuks kohas, kuhu sõnaliturgia ajal spontaanselt koonduks usklike tähelepanu.“
1185. Jumala rahva kogudus saab alguse ristimises, seepärast peab kirikus olema paik ristimise pühitsemiseks (baptisteerium) ning pühitsetud vee anum, et mälestust ristimistõotusest erksana hoida.
Ristimisest lähtuva elu uuendamine nõuab meeleparandust. Kirik peab seetõttu pakkuma ka võimalust kahetsuse väljendamiseks ning andestuse vastuvõtmiseks, mis nõuab sobivat kohta pihilise vastuvõtmiseks.
Kirik peab olema ka ruum, mis kutsub kogunema vaikseks palveks, mis jätkab Euharistia suurt palvet ning muudab selle seesmiseks. /2717/
1186. Kirikul on lõpuks ka eshatoloogiline tähendus. Et astuda Jumala kotta, tuleb eelkõige ületada lävi, mis sümboliseerib üleminekut patu läbi haavatud maailmast uue elu maailma, kuhu on kutsutud kõik inimesed. Nähtav kirik sümboliseerib Isa koda, kuhu Jumala rahvas on teel ja kus Isa „pühib ära iga pisara nende silmist“ (Ilm 21:4). Seepärast on kirik ka laialt avaliseisev, kutsuv koda kõikidele Jumala lastele. /1130/
LÜHITEKSTID
1187. Liturgia on kogu Kristuse – Pea ning Ihu – töö. Meie Ülempreester pühitseb lakkamatult taevast liturgiat koos püha Jumalema, apostlite, kõikide pühakute ning kõikide nende paljude inimestega, kes on juba taevariiki astunud.
1188. Liturgia pühitsemisel on “liturgiks” terve kogudus, igaüks vastavalt oma ülesandele. Ristitute preesterlus on terve Kristuse Ihu preesterlus. Osad kristlased on vastu võtnud pühitsuse sakramendi, et nad esindaksid Kristust kui Ihu Pead.
1189.Liturgiline pühitsemine hõlmab märke ja sümboleid, mis on seotud loomisega (valgus, vesi, tuli), inimeluga (pesemine, võidmine, leiva murdmine) ning õndsuslooga (paasariitused). Usumaailma lülitatuna ning Püha Vaimu väest haaratuna saavad need kosmilised elemendid, inimlikud riitused ning Jumalale viitavad žestid Kristuse õndsusttoova ja pühitseva tegevuse kandjateks.
1190.Sõnajumalateenistus on liturgia olemuslik osa. Jumala sõna kuulutamine ja sellele järgnev nõustumine usus väljendavad liturgilise pühitsemise mõtet.
1191.Laul ja muusika on liturgilise tegevusega tihedalt seotud. Nende õige kasutamise tagamiseks tuleb tähele panna järgmist: palve väljendusviis peab olema kaunis, kogudus peab üksmeelselt osalema ning pühitsemisel peab olema sakraalne iseloom.
1192.Meie kirikutes ning majades asuvad pühad pildid on määratud selleks, et äratada ning toita meie usku Kristuse müsteeriumidesse. Kristuse ja tema õndsustegude ikoonide kaudu kummardame me Teda ennast. Püha Jumalaema, inglite ja pühakute pühapiltides austame me nendel kujutatud isikuid.
1193. Pühapäev, “Issanda päev” on peamiseks Euharistia pühitsemise päevaks, kuna see on Ületõusmise päev. See on liturgilise kogunemise, kristliku perekonna, rõõmu ja tööst puhkamise päev. See on „terve liturgilise aasta tuum ja vundament“ (SC 106).
1194. „Liturgilise aastaringi jooksul avaldab (Kirik) kogu Kristuse müsteeriumi Tema inimeseks saamisest ja sünnist alates kuni taevasse minemiseni, Püha Vaimu saatmiseni Nelipühil ning õndsa lootuse ja Kristuse taastulemise ootuseni” (SC 102).
1195. Liturgiliste aasta määratud päevadel mälestab maapealne Kirik pühakuid: eelkõige püha Jumalaema, seejärel apostleid, veretunnistajaid ja teisi pühakuid. Ta näitab sel moel, et on ühendatud taevase liturgiaga ja ülistab Kristust selle eest, et Ta on lõpule viinud õndsustöö oma kirgastatud liikmetes. Pühakute eeskuju on Kirikule innustuseks tema teel Isa juurde.
1196. Tunnipalvet pühitsevad usklikud ühinevad Kristuse, meie Ülempreestriga, psalmide palvetamise, Jumala sõna üle mõtisklemise, laulude ja ülistuspalvete läbi, et olla ühendatud Tema lakkamatu ja kõikehaarava palvega, mis austab Isa ja palub Püha Vaimu andi tervele maailmale.
1197. Kristus on tõeline Jumala pühamu, “koht, kus asub Tema auhiilgus”. Jumala armu läbi saavad ka kristlastest Püha Vaimu pühamud, elavad kivid, kellest on Kirik üles ehitatud.
1198. Maistes tingimustes vajab Kirik kohta, kuhu võiks koguneda usklike kogudus. Nendeks kohtadeks on meie nähtavad kirikud, pühad kohad, mis on Püha Linna, taevase Jeruusalemma kujutiseks, mille poole me palveränduritena teel oleme.
1199. Neis pühamutes pühitseb Kirik avalikku jumalateenistust Pühima Kolmainsuse auks, kuulab Jumala sõna, laulab ülistuslaule, esitab Jumalale oma palved ja toob Talle sakramentaalselt usklike keskel kohaoleva Kristuse ohvri. Need pühamud on ka keskendumise ja isikliku palve paigad.
2. artikkel. LITURGIA MITMEKESISUS – MÜSTEERIUMI ÜHTSUS
Liturgilised traditsioonid ja Kiriku katoliiklikkus
1200. Alates esimesest kogudusest Jeruusalemmas kuni Kristuse taastulemiseni pühitsevad apostellikule õpetusele ustavaks jäänud Jumala kirikud kõikjal ühte ja sedasama paasamüsteeriumi. Müsteerium, mida liturgias pühitsetakse, on üks, üksnes tema pühitsemise vormid on erinevad. /2625/
1201. Kristuse müsteerium on nii ammendamatult rikas, et ükski liturgiline traditsioon ei suuda seda täiuslikult ja terviklikult väljendada. Erinevate riituste tekkimise ja arengu ajalugu annab tunnistust imekspandavast rikastavast paljususest. Niikaua kuni kirikud elasid nendes liturgilistes traditsioonides usu ja sakramentide osaduses, rikastasid nad teineteist ning kasvasid ustavuses Pärimusele ja terve Kiriku ühisele läkitusele. /2663, 1158/
1202. Kiriku läkitusest on välja kasvanud mitmesugused liturgilised pärimused. Ühe ja sama geograafilise ja kultuurilise keskkonna kirikud hakkasid tasapisi Kristuse müsteeriumi pühitsema erilistes, antud kultuurist mõjustatud väljendusvormides. Vormierinevusi leidub pärimusliku usuvaramu liigis ja vormis (vrd 2 Tm 1:14), liturgilises sümboolikas, vennaliku osaduse ülesehituses, müsteeriumide teoloogilises mõistmises ning pühaduse vormides. Sel moel ilmutab Kristus, kõikide rahvaste valgus ja õndsus kindla kiriku liturgilise elu kaudu end sellele rahvale ja kultuurile, kuhu see kirik on läkitatud ja kus ta on juurdunud. Kirik on kõikehõlmav: ta võib puhastada kõikide kultuuride tõelisi rikkusi ja liita need niiviisi oma ühtsusesse (vrd LG 23; UR 4). /814, 1674, 835, 1937/
1203. Liturgilised pärimused või riitused, mida kaasajal kirikutes kasutatakse, on järgmised: ladina riitus (eelkõige Rooma riitus, kuid ka teatavate kohalike kirikute, näiteks ambrosiuse riitus või erinevate ordude riitused), Bütsantsi, Aleksandria ehk kopti, süüria, armeenia, maroniidi ja kaldea riitused. „Järgides ustavalt Pärimust, kuulutab ülipüha kontsiil, et püha Ema Kirik tunnistab kõikidele õiguspäraselt tunnustatud riitustele omaks samased õigused ning samase au ja tahab, et nad tulevikus säiliksid ning igal moel edendatud saaksid“ (SC 4).
Liturgia ja kultuurid
1204. Liturgia pühitsemine peab vastama erinevate rahvaste vaimule ja kultuurile (vrd SC 37-40). Et Kristuse müsteerium oleks „kõigile rahvastele antud teada“ ja et neid juhtida „kuulekuseks usule“ (Rm 16:26), tuleb seda kõikides kultuurides kuulutada, pühitseda ja selles elada, nii et see müsteerium ei kaotaks kultuure, vaid lunastaks ja täiustaks neid (vrd CT 53). Inimliku kultuuri kaudu, mille Kristus vastu võttis, on paljudel Jumala lastel ligipääs Isa juurde, et Teda ülistada ühtses Vaimus. /2684, 854, 1232, 2527/
1205. „Kohandumine peab arvestama tõsiasjaga, et liturgias ja eelkõige sakramentide liturgias on olemas muutumatu osa, kuna ta on jumalikku päritolu, ja selle üle tuleb Kirikul valvata. Selle kõrval on olemas ka muutustele alluvaid osasid, mida Kirik võib kohandada ja vahel lausa peab kohandama evangeliseeritavate rahvaste kultuuridega“ (Johannes Paulus II, apostellik kiri Vicesimus quintus annus, 16; vrd SC 21). /1125/
1206. „Liturgiline paljusus võib mõjuda rikastavalt, kuid võib esile kutsuda ka pingeid, vastastikuseid arusaamatusi ja isegi lõhesid. Loomulikult ei tohi paljusus selles valdkonnas kahjustada ühtsust. See tohib väljenduda vaid ustavas kinnihoidmises ühisest usust, Kristuselt saadud sakramentaalsetest märkidest ja hierarhilisest osadusühtsusest. Kultuuriline kohandamine nõuab südame pöördumist ning hädavajaduse korral ka loobumist sellistest pärimuslikest tavadest, mis pole kooskõlas katoliku usuga“ (Johannes Paulus II, apostellik kiri Vicesimus quintus annus, 16).
LÜHITEKSTID
1207. On õige, et liturgia pühitsemine püüab end väljendada selle rahva kultuuri vahendusel, milles Kirik asub, muutumata sealjuures sellest sõltuvaks. Kuid liturgia on ka ise võimeline kultuure looma ja kujundama.
1208. Mitmesugused legitiimsetena tunnustatud liturgilised pärimused ja riitused annavad tunnistust Kiriku katoliiklikkusest, sest nad väljendavad ja vahendavad märkide abil ühte ja sedasama Kristuse müsteeriumi.
1209. Kriteeriumiks, mis kindlustab ühtsuse liturgiliste traditsioonide paljususes, on ustavus apostellikule Pärimusele, see tähendab ühtsust usus ja sakramentides, mida Kirik on apostlitelt saanud. See ühtsus väljendub apostellikus järjepidevuses ning on sellega tagatud.