II OSA. RISTIUSU SALADUSE PÜHITSEMINE

Milleks liturgia?

1066. Symbolumis tunnistab Kirik pühima Kolmainsuse müsteeriumi ning Tema „hea nõu“ kõige loodu suhtes: Isa täidab oma „tahtmise saladuse“ (Ef 1:9), kinkides maailma lunastamiseks ning enda nime auks oma armastatud Poja ja oma Püha Vaimu. See on Kristuse müsteerium (vrd Ef 3:4), mis ilmutatakse ning viiakse ajaloos ellu kava, see tähendab targalt välja mõeldud “korra” kohaselt, mida püha Paulus nimetab “saladuse korralduseks” (Ef 3:9) ning mida kirikuisade Pärimus nimetab “lihakssaanud Sõna nõuks” või “õndsusnõuks”. /50, 236/

1067. „Selle inimkonna lunastamise ning täiusliku Jumala ülistamise töö, mille eelmänguks olid Jumala suured teod Vana Lepingu rahva heaks, täitis Issand Kristus eriliselt oma kannatamise, surnuist ülestõusmise ja auhiilguses taevasseminemise paasamüsteeriumi läbi. Selles müsteeriumis „hävitas ta meie surma oma surma läbi ning lõi oma ülestõusmisega uue elu”. Sest ristil surnud Kristuse küljest lähtus terve Kiriku imeline sakrament“ (SC 5). Seepärast pühitseb Kirik liturgias eelkõige paasamüsteeriumi, mille läbi Kristus meie õndsuse töö teostas. /571/

1068. Oma liturgias kuulutab ja pühitseb Kirik seda müsteeriumi selleks, et kristlased saaksid selle läbi elada ning sellest maailmale tunnistada:

„Liturgia, milles erilisel viisil Euharistia jumalikus ohvris „saab teoks meie lunastamise töö”, aitab ülimal määral kaasa, et kristlased Kristuse müsteeriumi ja tõelise Kiriku tegelikku loomust oma elu läbi väljendaksid ja teistele ilmsiks teeksid“ (SC 2).

Mida tähendab sõna “liturgia”?

1069. Mõiste “liturgia” tähendab algselt “avalikku tööd”, “rahva teenimist ja rahva heaks teenimist”. Kristlikus Pärimuses tähendab see, et Jumala rahvas osaleb “Jumala töös” (vrd Jh 17:4). Liturgia kaudu jätkab Kristus, meie Lunastaja ja Ülempreester oma Kirikus, koos Kirikuga ja Kiriku läbi meie lunastamist.

1070. Uues Testamendis ei tähista sõna “liturgia” mitte ainult jumalateenistuse pühitsemist (vrd Ap 13:2; Lk 1:23 jj), vaid ka Evangeeliumi kuulutamist (vrd Rm 15:16; Fl 2:14-17 ja 2:30) ja ligimesearmastuse tegusid (vrd Rm 15:27; 2 Kr 9:12; Fl 2:25). Kõige selle juures on tegemist Jumala ja inimese teenimisega. Liturgilises teenimises on Kirik teenija oma Issanda, ainsa “liturgi” eeskujul, osaledes jumalateenistuse, kuulutamise ja armastusteenistuse kaudu vastavalt Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus ametis. /783/

„Seega peetakse liturgiat õigusega Jeesuse Kristuse preesterliku ameti teostamiseks; selles väljendatakse nähtavate märkide vahendusel ja igale eriomaselt teostatakse inimese pühitsemist ning Kristuse Müstiline Ihu, nimelt Pea koos liikmetega toimetab kogu avalikku kultust. Seepärast on iga liturgiline pühitsemine Kristuse kui ülempreestri ja Tema Ihu, see tähendab Kiriku töö ning on ülimalt püha tegevus, mille mõjususele ja tähendusele pole Kiriku tegevuste seas võrdset“ (SC 7).

Liturgia kui elu allikas

1071. Kristuse tööna on liturgia samaaegselt ka Tema Kiriku tegevus. Liturgia ehitab üles ja kuulutab Kirikut kui Jumala ja inimese osaduse nähtavat märki Kristuse läbi. Ta võtab kristlased selle uue elu osadusse. See eeldab, et kõik osalevad selles „teadlikult, tegevalt ja kasu saades“ (SC 11).   /1692/

1072. „Kogu Kiriku tegevus ei ammendu püha liturgiaga“ (SC 11), sellele peavad eelnema evangeliseerimine, usk ja pöördumine; alles seejärel võib ta kristlaste elus vilja kanda: uus elu Pühas Vaimus, tegus panustamine Kiriku läkitusse ja tema ühtsuse teenimine.

Palve ja liturgia

1073. Liturgia on osalemine Kristuse palves, mille Ta Pühas Vaimus oma Isale suunab. Liturgias leiab kristlik palve oma allika ja lõpu. Liturgia läbi juurdub ja tugevneb seesmine inimene “suures armastuses”, millega Isa meid oma armastatud Pojas “armastanud on” (Ef 2:4; vrd Ef 3:16-17). Seda “Jumala suurt tegu” elatakse läbi ja antakse talle seesmine mõõde seeläbi, et „igal ajal Vaimus“ palvetatakse (Ef 6:18). /2558/

Katehhees ja liturgia

1074. „Liturgia on haripunkt, mille poole pürgib kogu Kiriku tegevus ning samas ka allikas, millest voolab kogu tema jõud“ (SC 10). Seega on ta parim paik Jumala rahva katehheesiks. „Katehhees on olemuselt seotud kogu liturgilise ja sakramentaalse tegevusega, sest just sakramentides ja eriliselt Euharistias tegutseb Jeesus Kristus oma isiku kogu täiuses, et inimest ümber muuta“ (Johannes Paulus II, CT 23).

1075. Liturgilise katehheesi eesmärk on inimest sisse juhatada Kristuse müsteeriumi (ta on “müstagoogia”) sel moel, et ta sammub nähtavalt nähtamatule, märgistatavalt märgistatule, sakramentidelt müsteeriumidele. Selline katehhees on kohalike ja regionaalsete katekismuste ülesandeks. Käesolev katekismus, olles terve Kiriku teenistuses kõikide tema erinevate riituste ja kultuuridega (vrd SC 3-4), esitab seda, mis on tervele Kirikule fundamentaalne ja ühine: mis puudutab liturgiat kui müsteeriumi ja pühitsemist (esimene lõik) ja seejärel seitset sakramenti ning sakramentaale (teine lõik).

 

 

 

 

ESIMENE LÕIK. SAKRAMENDIPÕHISUS

1076. Püha Vaimu väljavalamise läbi Nelipühil sai Kirik maailmale avalikuks (vrd SC 6; LG 2). Püha Vaimu väljavalamine alustab “müsteeriumi vahendamises” uut ajastut: Kiriku ajastut, kus Kristus oma Kiriku liturgia kaudu õndsustööst teada annab, seda kohalolevaks teeb ja vahendab, „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26). Selle Kiriku ajastu vältel elab ja tegutseb Kristus jätkuvalt oma Kirikus ja oma Kirikuga uuel, sellele uuele ajastule omasel viisil. Ta tegutseb sakramentide kaudu. Ida- ja läänekiriku ühine Pärimus nimetab seda “sakramentaalseks korralduseks”. See seisneb Kristuse paasamüsteeriumi viljade vahendamises Kiriku liturgia “sakramentaalse” pühitsemise kaudu. /739/

Seepärast seletame kõigepealt “sakramentaalset väljajagamist” (esimene peatükk) ning seejärel selgitame liturgia pühitsemise loomust ja olemuslikke jooni (teine peatükk).

 

Esimene peatükk. PAASAMÜSTEERIUM KIRIKU AJASTUL

1.artikkel. LITURGIA – PÜHIMA KOLMAINSUSE TÖÖ

I. Isa on liturgia allikas ja eesmärk

1077. „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, tema armu kirkuse kiituseks, mille ta meile on kinkinud selles Armastatus“ (Ef 1:3-6). /492/

1078. Õnnistamine on jumalik tegevus, mis kingib elu ning mille alge on Isas. Tema õnnistamine (bene-dictio, eu-logia) on ühtaegu sõna ja and. Inimesele suunatuna tähendab sõna “õnnistamine” palvet ja tänupalves enese üleandmist Loojale. /2626, 2637-2638/

1079. Aegade algusest kuni lõpuni on terve Jumala tegevus õnnistamine. Esimese loomise liturgilisest poeemist kuni taevase Jeruusalemma ülistuslauludeni kuulutavad inspireeritud autorid õndsuslugu kui mõõtmatut jumalikku õnnistust.

1080. Algusest peale õnnistas Jumal elusolendeid, erilisel viisil aga meest ja naist. Leping Noa ja kõige elavaga uuendab seda viljakusõnnistamist, vaatamata inimeste patule, mille tõttu maapind sai “ära neetud”. Alates Aabrahamist läbistab see jumalik õnnistus inimkonna surma poole suunduvat ajalugu, et neid suunata taas elu poole, võimaldama taastõusmist oma alge juurde. Õndsuslugu juhatakse sisse õnnistust vastu võtva “usklike isa” Aabrahami usu läbi.

1081. Jumalikud õnnistused näitavad end üllatavates, päästet toovates sündmustes: Iisaku sünnis, Egiptusest väljarännus (paasa ja exodus), Tõotatud Maa üleandmises, Taaveti valimises, Jumala templis kohalolemises, puhastavas pagenduses ja “väikese jäägi” naasmises. Käsk, prohvetid ja psalmid, millega valitud rahva liturgia on läbi põimitud, meenutavad jumalikke õnnistamisi ning vastavad sellele ülistamise ja tänuga.

1082. Kiriku liturgias ilmutatakse ja jagatakse Jumala õnnistust täiuslikult: Isa tunnustatakse kõige loodu õnnistamise allika ja eesmärgina ning Tema poole palvetatakse; oma lihakssaanud, meie eest surnud ja ülestõusnud Sõnas õnnistab Ta meid külluslikult ja Sõna läbi saadab Ta meie südamesse kõikide andide anni, Püha Vaimu.

1083. Sellest lähtuvalt on mõistetav kristliku liturgia kahekordne mõõde usu ja armastuse vastusena neile “vaimulikele õnnistustele”, mida Isa meile kingib. Ühendatuna oma Issandaga ja „täidetuna Pühast Vaimust“ (vrd Lk 10:21) tänab Kirik palves, ülistuses ja tänus Isa „tema ütlemata suure anni eest“ (2 Kr 9:15). Teiselt poolt ei lakka Kirik kuni jumaliku õndsusnõu lõpliku täitumiseni Isale Tema “oma andidest ohvriandi” toomast ning anumast Püha Vaimu läkitamist ohvriandidele, Kirikule, kristlastele ning kogu maailmale, et need jumalikud õnnistamised „tema armu auhiilguse kiituseks“ (Ef 1:6) ülempreester Kristuse surma ja ülestõusmisega seotuna ning Püha Vaimu väel elavat vilja kannaksid. /2627, 1360/

II. Kristuse töö liturgias

Kirgastatud Kristus

1084. Kristus, kes „istub Isa paremal käel“ ning jagab oma Ihus, Kirikus, Püha Vaimu, tegutseb nüüd sakramentide kaudu, mida Ta oma armu vahendamiseks sisse seadis. Sakramendid on meeltega tajutavad märgid (sõnad ja tegevused), mis on meie inimlikule loomusele vastuvõetavad. Kristuse tegutsemise läbi ning Püha Vaimu väel teostavad nad armu, mida nad tähistavad. /662, 1127/

1085. Kiriku liturgias väljendab ja teostab Kristus eelkõige paasamüsteeriumi. Maise elu vältel kuulutas Jeesus oma õpetuse kaudu ette paasamüsteeriumi ning teostas seda ennetavalt oma tegude kaudu. Kui tuli Tema tund (vrd Jh 13:1; 17:1), elas Ta läbi ainsa sündmuse ajaloos, mis ei möödu: Jeesus sureb „üks kord ja alatiseks“ (Rm 6:10; Hb 7:27; 9:12), Ta maetakse, tõuseb surnuist üles ning istub Isa paremale käele. See tõene sündmus, mis toimus meie ajaloos, on täiesti ainulaadne – kõik teised sündmused toimuvad vaid üks kord, sest nad on mööduvad ja vajuvad unustusse. Seevastu Kristuse paasamüsteerium ei saa jääda ainult minevikku, sest oma surma läbi võitis Ta surma. Kõik see, mida Kristus endast kujutab, ja kõik see, mida Ta inimeste jaoks tegi ja kannatas, osaleb Jumala igavikulisuses, olles seega üle kõikide aegade ning saades nendes kohalolevaks. Risti ja ülestõusmise sündmus on jääv ning tõmbab kõike elu poole. /519, 1165/

… on apostlite Kirikust alates …

1086. „Nagu Isa läkitas Kristuse, nõnda läkitas ka Tema ise apostlid, kelle Ta täitis Püha Vaimuga, mitte ainult selleks, et nad kõigele loodule Evangeeliumi kuulutades teataksid, et Jumala Poeg on meid oma surma ja ülestõusmise läbi Saatana ja surma võimu alt vabastanud ning Isa kuningriiki toonud, vaid ka selleks, et nende kuulutatud õndsustööd ohvri ja sakramentide kaudu teoks teha, mis ongi liturgia mõte“ (SC 6). /858/

1087. Kui ülestõusnud Kristus apostlitele Püha Vaimu annab, usaldab Ta nende kätte oma pühitsusliku meelevalla (vrd Jh 20:21-23): apostlitest saavad Kristuse sakramentaalsed märgid. Sellesama Püha Vaimu väel usaldavad nad pühitsusliku meelevalla oma järeltulijatele. See “apostellik järjepidevus” vormib terve Kiriku liturgilise elu. See on sakramentaalne ning edastatakse pühitsuse sakramendi kaudu. /861, 1536/

… kohalolev maapealses liturgias …

1088. „Et aga nii ülevat tööd” – oma õndsustöö jagamist või edasiandmist – „lõpule viia, on Kristus alati oma Kirikus kohal, seda eriti liturgilistes tegevustes. Kohalolev on Ta pühas Missaohvris nii pühitseja isikus – sest „seesama, kes iseenese ristil ohverdas, toob nüüd ohvri preestri teenimise kaudu” – , eelkõige aga euharistlike kujude all. Ta on oma väega kohalolev sakramentides, seega kui keegi ristib, ristib Kristus ise. Kohalolev on Ta oma sõnas, kuivõrd Ta ju ise kõneleb, kui loetakse Kiriku pühasid Kirju. Kohalolev on Ta viimaks siis, kui Kirik palvetab ja laulab, sest Ta on tõotanud: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20) (SC 7). /776, 669, 1373/

1089. „Tõepoolest osaleb Kristus selles suures töös, mille läbi Jumalat täiuslikult ülistatakse ja inimest pühitsetakse, alati koos oma Kirikuga, oma ülimalt armastatud Mõrsjaga, kes oma Issandat kutsub ja Tema läbi igavesele Isale austust osutab“ (SC 7). /796/

… mis kujutab endast osalemist taevases liturgias.

1090. „Maapealses liturgias võtame me ennetavalt tunnetades osa sellest taevasest liturgiast, mida pühitsetakse pühas Jeruusalemmas, kuhu oleme palverännakul, kus Kristus, pühamu ja tõelise Jumala telgi teener istub Jumala paremal käel; (maapealses liturgias) laulame Issandale koos taevaste väehulkadega Issandale Tema auhiilguse ülistuslaulu; (selles) austame me pühakute mälestust ja loodame nendega osadust ja koosolemist; (selles) ootame me Lunastajat, meie Issandat Jeesust Kristust, kuni Ta, meie Elu, ise ilmub ning meie koos Temaga auhiilguses ilmume“ (SC 8, vrd LG 50). /1137-1139/

III Püha Vaim ja Kirik liturgias

1091. Liturgias kasvatab Püha Vaim Jumala rahva usku ja teostab “Jumala meistritööd”, Uue Testamendi sakramente. See on Kiriku südames oleva Vaimu soov ja tegu, et me elaksime ülestõusnud Kristuse elust. Kui Ta leiab meis Tema äratatud usu vastuse, leiab aset tõeline koostöö: selle läbi saab liturgiast Püha Vaimu ja Kiriku ühine töö. /798, 1108/

1092. Kristuse müsteeriumi sakramentaalses väljajagamises tegutseb Püha Vaim samal moel, nagu õndsusnõu teistel ajastutel: Ta valmistab Kirikut ette kohtumiseks Issandaga; Ta meenutab koguduse usule Kristust ja annab Temast tunnistust; Ta teeb oma ümberkujundava väe läbi kohalolevaks Kristuse müsteeriumi. Osaduse Vaimuna ühendab Ta Kiriku Kristuse elu ja läkitusega. /737/

Püha Vaim valmistab ette Kristuse vastuvõtmiseks

1093. Püha Vaim viib sakramentaalses korras täiusele Vanas Lepingus kujunditena ettekuulutatu. Kuna Kristuse Kirikut „Iisraeli rahva ajaloos ja Vanas Lepingus imelisel viisil ette valmistati“ (LG 2), sisaldab Kiriku liturgia olemuslike ja asendamatute osadena Vana Lepingu teatud kultuslikke elemente ning võtab need üle: /762/

   -   peamiselt lugemised Vanast Testamendist /121/,

   -   psalmipalved /2585/

-       ja eelkõige mälestused päästet toonud sündmustest ning ette nähtud ja kuulutatud tegelikkustest, mis täitusid Kristuse müsteeriumis (tõotused ja Leping, exodus ja paasa, kuningriik ja tempel, pagendus ja naasmine). /1081/

1094. Issanda ülestõusmiskatehhees ja hiljem ka apostlite ning kirikuisade oma toetub just nimelt mõlema testamendi harmooniale. See katehhees valgustab Vana Testamendi kirjatähe all varjul olnud Kristuse müsteeriumi. Seda nimetatakse “tüpoloogiliseks” katehheesiks, sest ta ilmutab Kristuse toodud uut tegelikkust Vana Testamendi sündmustes, sõnades ja kujundites ettekuulutatud „eelkujundite” (tüüpide) alusel. Kui lugeda Vana Lepingu tekste uuesti Kristuse keskselt Temast lähtuva Tõe Vaimu valguses, langeb neilt „eelkujunditelt” kate (vrd 2 Kr 3:14-16). Veeuputus ja Noa laev ennustasid päästet ristimise läbi (vrd 1 Pt 3:21), sama kehtib pilve ja Punasest merest läbimineku kohta. Vesi kaljust oli eelkujundiks Kristuse vaimulikele andidele (vrd 1 Kr 10:1-6), manna kõrbes on ettekuulutus Euharistiast, “tõelisest taevasest leivast” (vrd Jh 6:32). /128-130/

1095. Seepärast loeb Kirik oma liturgias ette ja elab taas ja “täna” läbi kõik suured õndsusloo sündmused, seda eriti advendi-, paastu- ja ülestõusmisajal. See nõuab aga, et katehhees aitaks kristlasi end sel moel avada õndsusnõu “vaimulikule” mõistmisele, nagu seda Kiriku liturgia meile näitab ja läbi elada võimaldab. /281, 117/

1096. Judaistlik ja kristlik liturgia. Juudi rahva usu ja religioosse elu parem tundmine sellisena, nagu ta seda veel tänapäeval tunnistab ja elab, võib aidata kristliku liturgia teatud külgi paremini mõista. Nii juutidele kui ka kristlastele on Pühakiri liturgia oluliseks osaks: siia kuuluvad Jumala sõna kuulutamine, vastus sellele sõnale, ülistuspalve, palve elavate ja surnute eest ning Jumala halastuse palumine. Sõnajumalateenistus pärineb talle omases vormis judaismist. Tunnipalvel ja muudel liturgilistel tekstidel ning vormelitel on vasted judaismis; sama kehtib meie auväärseimate palvete, näiteks Meie Isa palve osas. Ka euharistlikud palved järgivad juudi traditsioonist pärit eeskujusid. Judaistliku ja kristliku liturgia sarnasus – kuid ka nende sisuline erinevus – saab eriti nähtavaks liturgilise aasta suurtel pühadel nagu näiteks Ülestõusmispühal. Kristlased ja juudid pühitsevad paasat: juudid tulevikku suunatud ajaloolist paasat, kristlased Kristuse surmas ja ülestõusmises juba täitunud, ehkki oma lõplikule täiusele jõudmist ootavat paasat. /1174, 1352, 840/

1097. Uue Lepingu liturgias kujutab iga liturgiline tegevus, eriti Euharistia ja sakramentide pühitsemine endast Kristuse ja Kiriku kohtumist. Liturgiline koosolek ammutab oma ühtsuse “Püha Vaimu väest”, kes kogub Jumala lapsed ühteainsasse Kristuse Ihusse. See ühtsus ületab inimlikud, rahvuslikud, kultuurilised ja ühiskondlikud seosed.

1098. Kogudus peab ennast Issandaga kohtumiseks ette valmistama, olema “valmisolev rahvas”. See südame ettevalmistamine on Püha Vaimu ja koguduse, eriti aga pühitsustest tulenevaid ülesandeid täitvate teenrite (ld ministri) ühistegu. Püha Vaimu arm püüab äratada usku, südame pöördumist ja nõusolekut Isa tahtega. Need seesmised hoiakud on eelduseks sellele, et saaks vastu võtta edasisi arme, mida kingib liturgia pühitsemine, ning et see võiks kanda uue püha elu vilju. /1430/

Püha Vaim meenutab Kristuse müsteeriumi

1099. Vaim ja Kirik tegutsevad koos, et kuulutada liturgias Kristust ja Tema õndsustööd. Esmajoones Euharistias ja sarnasel viisil ka teistes sakramentides kujutab liturgia endast õndsusmüsteeriumi mälestusepühitsemist. Püha Vaim on Kiriku elav mälu (Jh 14:26). /91/

1100. Jumala sõna. Püha Vaim meenutab liturgilisele koosolekule kõigepealt õndsussündmuse mõtet, andes kuulutatud Jumala sõnale elu, et seda saaks vastu võtta ning ellu viia: /1154/

“Suurimat tähtsust püha liturgia pühitsemisel omab Pühakiri. Nimelt sealt on võetud liturgilised lugemised, mida homiilias seletatakse, psalmid, mida lauldakse, selle vaimus ja ajendusel palvetatakse liturgilisi palveid ja laule ning tema läbi saavad liturgilised tegevused ja märgid oma tähenduse” (SC 24). /103, 131/

1101. Püha Vaim kingib lektoritele ja kuulajatele, vastavalt nende südame tundlikkusele, vaimuliku arusaamise Jumala sõnast. Sõnade, tegevuste ja sümbolite läbi, mis moodustavad liturgia põhimustri, kujundab Püha Vaim usklikes ja ametikandjates nende elavat sidet Kristusega, Isa Sõna ja kuju, et nad saaksid oma elus viljakaks muuta seda, mida nad pühitsemisel kuulevad, vaatlevad ja teevad. /117/

1102. „Õndsusttoova sõna kaudu toidetakse usku, mille alusel kristlaste kogudus kujuneb ja kasvab …“ (PO 4). Jumalasõna kuulutamine ei piirdu ainult lihtsa õpetamisega, vaid kutsub esile ka usu vastuse kui nõusoleku ja kohustuse Jumala ning Tema rahvaga sõlmitud lepingu osas. See on taas Püha Vaim, kes annab usu armu, seda kindlustab ning kogudust kasvatab. Seega on liturgiline koosolemine esmajoones osadus usus. /143/

1103. Anamnees (mälu). Liturgia pühitsemine seondub alati Jumala õndsusttoovate sekkumistega ajalukku. „Ilmutuse sündmus saab teoks omavahel seesmiselt seotud tegudes ja sõnades, nii et … sõnad kuulutavad tegusid ning toovad valguse kätte neis peituva saladuse“ (DV 2). Sõnajumalateenistuses meenutab Püha Vaim kogudusele kõike seda, mida Kristus on meie heaks teinud. Vastavalt liturgiliste tegude loomusele ja Kiriku päritud riitustele “meenutab” liturgia pühitsemine enam või vähem põhjalikus anamneesis Jumala suuri tegusid. Püha Vaim, kes äratab sel moel Kiriku mälu, ergutab teda tänama ja ülistama (doksoloogiaks). /1362/

Püha Vaim teeb kohalolevaks Kristuse müsteeriumi

1104. Kristlik liturgia mitte ainult ei meenuta meid päästnud sündmusi, vaid teeb need ka kohalolevaks. Kristuse paasamüsteeriumi pühitsetakse, mitte ei korrata; korratakse vaid üksikuid pühitsemisi. Igaühes neist toimub Püha Vaimu väljavalamine, mis võimaldab ainulaadsel müsteeriumil kaasajas kuju võtta. /1085/

1105. Epiklees (allakutsumine) on anumine, milles preester palub Isal läkitada Püha Vaim selleks, et ohvriannid muutuksid Kristuse Ihuks ja Vereks ning kristlased neid vastu võttes saaksid ise Isale elavaks ohvrianniks. /1153/

1106. Koos anamneesiga moodustab epiklees igasuguse sakramentaalse pühitsemise, eriti Euharistia südame.

„Sa küsid, mil moel saab leib Kristuse Ihuks ja vein … _Kristuse vereks ning ma vastan sulle: sekkub Püha Vaim ning paneb toime selle, mis ületab igasuguse sõna ja igasuguse mõtte … Piisaku sulle kuulmisest, et see teostub Püha Vaimu läbi nõnda, nagu Issand pühast Neitsist ja Püha Vaimu läbi iseenesest lähtuvalt ja iseeneses liha omaks võttis“ (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 4, 13: PG 94,1142A ja 1145A). /1375/

1107. Püha Vaimu ümberkujundav vägi liturgias kiirendab Jumalariigi tulemist ning õndsusmüsteeriumi täiusele jõudmist. Ootuses ja lootuses laseb Püha Vaim meil tõesti ennetavalt osaleda täiuslikus osaduses Pühima Kolmainsusega. Kiriku epikleesi kuulda võtva Isa läkitatud Vaim annab Tema vastuvõtjatele elu ning on neile juba nüüd nende pärandi “tagatis” (vrd Ef 1:14; 2 Kr 1:22). /2816/

Osadus Pühas Vaimus

1108. Püha Vaimu läkitus on igas liturgilises tegevuses sihitud usklike ühendamisele Kristusega, et nad moodustaksid Tema Ihu. Püha Vaim on mahlaks Isa viinapuus, kes toob võrsetest esile vilja (vrd Jh 15:1-17; Gl 5:22). Liturgias tegutseb Püha Vaim sügavaimas seoses koos Kirikuga. Tema on osaduse Vaim ja jääb püsivalt Kirikusse ning seepärast on Kirik suur Jumalaga osaduse sakrament, kes kogub Jumala laialipillutatud lapsed ühtsusesse. Vaimu viljaks liturgias on ühtaegu nii osadus Pühima Kolmainsusega kui ka vennalik osadus (vrd 1 Jh 1:3-7). /788, 1091, 775/

1109. Epikleesis palutakse ka selle eest, et koguduse ühendus Kristuse müsteeriumiga saaks täiuslikult teoks. „Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus“ peavad alati meiega jääma ning ka väljaspool Euharistia pühitsemist vilja kandma. Seepärast palub Kirik Isalt Püha Vaimu läkitamist, et see muudaks kristlaste elu elavaks ohvriks Jumalale Kristuse kuju järgi vaimulikult ümberkujunemise läbi, hoolitsuse läbi Kiriku ühtsuse eest ning osalemise läbi Tema läkituses nii tunnistuses kui ka armastuse teenimises. /1368/

LÜHITEKSTID

1110. Kirik ülistab liturgias Isa ning kummardab Teda kõige loodu õnnistamise ja õndsuse allikana, millega Ta meid õnnistas oma Pojas, et anda meile lapseks võtmise vaimu.

 

1111.Kristuse tegevus liturgias on sakramentaalne, kuna selles kaasajastub Püha Vaimu väel Tema õndsusmüsteerium; kuna Tema Ihu, Kirik, on ühtaegu sakrament (märk ja tööriist), kelles Püha Vaim teostab õndsusmüsteeriumi. Palverännakul olev Kirik osaleb liturgiliste tegevuste kaudu juba nüüd – omalaadse eelmaitsmisena – taevases liturgias.

 

1112. Püha Vaimu läkitus liturgias seisneb selles, et valmistada kogudust ette kohtumiseks Kristusega, meenutada ning avaldada Kristust koguduse usule, teha oma muutva väega kohalolevaks Kristuse õndsustöö ning muuta Kirikus viljakaks osaduse and.

 

2. artikkel. PAASAMÜSTEERIUM KIRIKU SAKRAMENTIDES

 

1113. Kogu Kiriku liturgiline elu keerleb euharistilise ohvri ja sakramentide ümber (vrd SC 6). Kirikul on seitse sakramenti: ristimine, kinnitamine või kriisamiga võidmine, Euharistia (Armulaud), meeleparandus (piht), haigete salvimine, vaimulikuseisus ja abielu (vrd DS 860; 1601). Antud artiklis tuleb juttu sellest, mida ühist on seitsmel sakramendil õpetuslikust vaatepunktist lähtudes. Ühisjooned nende pühitsemise osas tulevad jutuks selle lõigu teises peatükis, ja see, mis puudutab iga sakramendi omapära, järgmises lõigus. /1210/

 

I. Kristuse sakramendid

 

1114. „Toetudes pühade Kirjade õpetusele, apostellikule Pärimusele ja isade üksmeelsele arusaamale“, tunnistame me, et „kõik Uue Lepingu sakramendid … on meie Issanda Jeesuse Kristuse sisse seatud“ (Tridenti Kirikukogu: DS 1600-1601).

1115. Juba Jeesuse sõnad ja teod Tema maapealse varjatud ja avaliku tegevuse vältel olid õndsusttoovad. Nad olid Tema paasamüsteeriumi väe eelmõjud. Nad kuulutasid ja rajasid teed sellele, mida Ta tahtis anda Kirikule pärast seda, kui Ta oli kõik lõpule viinud. Jeesuse elu müsteeriumid on aluseks sellele, mida Kristus nüüd oma Kiriku ametikandjate läbi sakramentides jagab, sest see, „mis meie Lunastajas oli nähtav, on tema müsteeriumidesse üle läinud” (p. Leo Suur, Sermones, 74,2: PL 54,398A). /512-560/

1116. Alati elavast ja eluandvast Kristuse Ihust lähtuva väena (vrd Lk 5:17; 6:19; 8:46) ning Kristuse Ihus, Kirikus, tegutseva Püha Vaimu tegudena on sakramendid “Jumala meistriteod” uues ja igavikulises Lepingus. /1504, 774/

II. Kiriku sakramendid

 

1117. Vaimu läbi, kes „juhib neid kõigesse tõesse“ (vrd Jh 16:13), on Kirik Kristuselt saadud hinnalise pärandi järk-järgult ära tundnud ning selle “väljajagamise” täpsemalt määratlenud, nagu ta seda Jumala müsteeriumide (vrd Mt 13:52; 1 Kr 4:1) ustava haldajana Pühakirja kaanonite ja usu õpetuse alusel on teinud. Nii on Kirik sajandite vältel ära tundnud, et liturgiliste riituste seas on seitse, mis oma täpsema mõtte poolest on Issanda poolt seatud sakramendid. /120/

1118. Sakramendid on Kiriku sakramendid kahes mõttes: nad on olemas “Kiriku läbi” ja “Kiriku jaoks”. Nad on olemas “Kiriku läbi”, sest Kirik on Kristuse tegutsemise sakrament, kuna Kristus on temas tegev tänu Püha Vaimu läkitamisele. Ja nad on olemas “Kiriku jaoks”, sest nad on „sakramendid, mille abil Kirikut ehitatakse“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 22,17; vrd p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, III,64,2 ad 3), kuna nad kuulutavad ja jagavad inimestele, eelkõige Euharistias, osaduse müsteeriumi armastuse Jumalaga, kes on kolm ühes Isikus. /1396/

1119. Kuna Kirik ja Kristus, tema Pea, moodutavad, „ainult ühe müstilise isiku“ (Pius XII, ringkiri Mystici corporis), tegutseb Kirik sakramentides kui „orgaaniliselt kujundatud preesterlik osaduskond“ (LG 11). Ristimise ja kinnitamise läbi saab preesterlik rahvas võime pühitseda liturgiat, mõned kristlased on aga Kristuse nimel sisse seatud pühitsemise läbi kutsutud „selleks, et Kirikut Jumala sõna ja armu läbi karjatada“ (LG 11). /792/

1120. Pühitsetud amet või “ametlik ehk hierarhiline preesterkond” (LG 10) on ristimise läbi saadud preesterkonna teenistuses. Ta tagab, et Kristus on sakramentides Püha Vaimu läbi Kiriku jaoks tõepoolest tegev. Õndsusläkituse, mille Isa oma inimeseks saanud Pojale usaldas, usaldab Tema apostlitele ning nemad oma järeltulijatele; nad saavad Jeesuse Vaimu, et tegutseda Tema nimel ja Tema isikus (in persona Christi) (vrd Jh 20:21-23; Lk 24:47; Mt 28:18-20). Nii kujundab pühitsetud amet sakramentaalse köidiku, mis seob liturgilist tegevust sellega, mida apostlid ütlesid ja tegid ning nende läbi sellega, mida ütles ja tegi Kristus, sakramentide allikas ja aluspõhi. /1547/

1121. Kolmel sakramendil – ristimisel, kinnitamisel ja vaimulikuseisusel – on lisaks armule sakramentaalne loomus või „pitser”, mille kaudu kristlane osaleb Kristuse preesterluses ning vastavalt oma seisusele ja ülesannetele Kirikusse kuulub. See Vaimu väe läbi teoks tehtud Kristuse ja Kirikuga sarnaseks muutumine on kustutamatu iseloomuga (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1609); see jääb kristlasesse alatiseks püsima kui meelestatus armu vastuvõtmiseks, kui tõotus ja jumaliku kaitse tagatis ning kui kutsutus Jumala ja Kiriku teenimiseks. Seepärast pole need sakramendid korratavad. /1272, 104, 1582/

 

III. Usu sakramendid

 

1122. Kristus läkitas oma apostlid, et nad Tema nimel kuulutaksid „meeleparandust pattude andeksandmiseks“ (Lk 24:47). „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19). Läkitus ristimiseks – ja seega sakramentaalne läkitus – sisaldub evangeliseerimise läkituses, kuna sakramenti valmistatakse ette Jumala sõna ningselle sõnaga nõustuva usu läbi. /849, 1236/

„Jumala rahvas ühendatakse esmajoones elava Jumala sõna läbi … Sakramentide jagamine nõuab sõna kuulutamist … kujutavad ju sakramendid endast usu saladust, usk aga tuleneb jutlusest ning seda toidetakse jutluse läbi“ (PO 4).

1123. „Sakramendid on suunatud inimese pühitsemisele, Kristuse Ihu ülesehitamisele ja lõpuks Jumala austamisele. Märkidena on nende ülesandeks ka õpetamine. Nad mitte ainult ei eelda usku, vaid sõna ja tegelikkuse kaudu nad ka toidavad, muudavad tugevamaks ja väljendavad seda. Seepärast nimetatakse neid usu sakramentideks“(SC 59). /1154/

1124. Kiriku usk eelneb üksikisiku usule, keda kutsutakse üles sellega nõustuma. Kui Kirik pühitseb sakramente, tunnistab ta apostlitelt vastu võetud usku. Seepärast kehtib iidne printsiip: lex orandi, lex credendi (või nagu ütleb 5. sajandil Prosper Akvitaaniast: legem credendi lex statuat supplicandi – „palve seadus peab määratlema usu seaduse“; Epistula, 217: PL 45,1031). Palve seadus on usu seadus: Kirik usub nõnda, nagu ta palvetab. Liturgia on püha ja elava Pärimuse põhjapanev element (vrd DV 8). /166, 1327, 78/

1125. Seepärast ei tohi ühtegi sakramentaalset riitust ametikandja või koguduse tahtmise järgi muuta või sellega manipuleerida. Isegi Kiriku kõrgeim autoriteet ei saa liturgiat omal tahtel muuta, vaid tohib seda teha ainult usukuulekuses ja religioosses aukartuses liturgia müsteeriumi ees. /1205/

1126. Kuna sakramendid väljendavad ja arendavad usu ühtsust Kirikus, on lex orandi üks olemuslikumaid mõõdupuid dialoogis, mis üritab taastada kristlaskonna ühtsust (vrd UR 2 ja 15). /815/

 

IV. Õndsuse sakrament

 

1127. Väärikalt usus pühitsetud sakramendid annavad armu, mida nad tähistavad (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1605 ja 1606). Nad on tegusad, sest nendes on tegev Kristus ise: Tema ise ristib, Tema ise tegutseb kõikides sakramentides vahendamaks armu, mida sakrament tähistab. Isa võtab alati kuulda oma Poja Kiriku palvet, mille läbi Kirik iga sakramendi epikleesis väljendab oma usku Püha Vaimu väesse. Nagu tuli muudab tuleks kõik selle, mida ta haarab, nõnda muudab Püha Vaim jumalikuks eluks kõik, mis Tema väele allub. /1084, 1105, 696/

1128. Kiriku (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1608) tunnistuse mõte on see, et sakramendid mõjuvad ex opere operato (sõna-sõnalt: teostatud tegevuse alusel). See tähendab, et nad mõjuvad üks kord ja lõplikult Kristuse poolt teoks tehtud õndsusteo alusel. Sellest järeldub: „Sakrament ei teostu inimese õiguse läbi, kes sakramenti jagab või vastu võtab, vaid Jumala väe läbi“ (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,68,8). Niipea kui sakramenti pühitsetakse kooskõlas Kiriku kavatsusega, toimib temas ja tema läbi Kristuse ning Tema Vaimu vägi, sõltumata jagaja isiklikust pühadusest. Sakramendi viljad aga sõltuvad ka selle vastuvõtja seesmisest hoiakust. /1584/

1129. Kirik õpetab, et Uue Lepingu sakramendid on usklikele õndsuseks hädavajalikud (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1640). “Sakramentaalne arm” on igale sakramendile eriomane Kristuse annetatud Püha Vaimu arm. See tervendab ja muudab kõiki, kes sakramenti vastu võtavad, tehes nad sarnaseks Jumala Pojaga. Sakramentaalse elu vili seisneb selles, et Jumala lapse vaimsus kingib kristlastele osasaamise Jumala loomusest (vrd 2 Pt 1:4), ühendades nad Lunastaja, ainusündinud Poja eluväega. /1257, 2003, 460/

V. Igavese elu sakramendid

1130. Kirik pühitseb oma Issanda müsteeriumi, „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26), et „Jumal oleks kõik kõiges” (1 Kr 15:28). Alates apostlite ajastust suundub liturgia Vaimu ägamise läbi Kirikus oma eesmärgi poole: “Marana tha” („Meie Issand, tule!“ – 1 Kr 16:22). Liturgia osaleb sel moel Jeesuse igatsuses: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist. … ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis“ (Lk 22:15-16). Kristuse sakramentides võtab Kirik juba nüüd vastu oma pärandi tagatise. Tal on juba osa igaveses elus, „oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist“ (Tt 2:13). „Vaim ja mõrsja ütlevad: “Tule!” … Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:17.20).

Aquino püha Thomas võtab sakramentaalsete märkide mitmesugused tähendused kokku järgnevalt: „Sakrament on ühtaegu nii meenutav märk sellest, mis eelnes, nimelt Kristuse kannatusest, kui ka viide sellele, mis meis Kristuse kannatuse läbi toimub, nimelt armust, ja ka ettepoole viitav märk, nimelt ettekuulutus tulevasest auhiilgusest“ (Summa theologiae, III,60,3).

LÜHITEKSTID

1131. Sakramendid on Kristuse poolt seatud ja Kirikule usaldatud tegusad armu märgid, mille läbi meile antakse jumalik elu. Nähtavad riitused, mille läbi sakramente pühitsetakse, tähistavad ja teostavad igale sakramendile eriomaseid arme. Nad kannavad vilja kristlastes, kes neid sobiliku hoiakuga vastu võtavad.

1132. Kirik pühitseb sakramente preesterliku osaduskonnana, mis on jagatud ristimisel vastu võetud preesterluseks ja pühitsetud ametikandjateks.

1133. Püha Vaim valmistab kristlasi sakramentide vastuvõtmiseks ette Jumala sõna ja nende usu läbi, kes sõna avatud südamega vastu võtavad. Sel moel tugevdavad ja väljendavad sakramendid usku.

1134. Sakramentaalne elu kannab vilja nii üksikisikutes kui ka Kirikus. Iga kristlase jaoks seisneb see vili selles, et ta elab Jeesuse Kristuse läbi Jumala jaoks; Kiriku jaoks selles, et ta kasvab armastuses ja oma läkitatuses tunnistust anda.