Katoliku kirik

Kolmas peatükk. „MINA USUN PÜHASSE VAIMUSSE”

683. “Seepärast ma teatan teile, et ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!“ muidu kui Pühas Vaimus” (1 Kr 12:3). Jumal on “läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!“” (Gl 4:6). Sellise usu tunnistamine on võimalik vaid Pühas Vaimus. Et olla ühendatud Kristusega, tuleb kõigepealt kogeda Püha Vaimu puudutust. Tema tuleb meile vastu ning äratab meis usu. Ristimise, usu esmase sakramendi väes kingitakse meile Poja kaudu elu, mille esmaallikas on Isas ja mida Kirik Püha Vaimu läbi sügavalt ning isikuliselt meile edasi annab: /424, 2670, 152/

“Ristimine annab meile Poja läbi Pühas Vaimus armu taas sündida Jumal Isas. Need nimelt, kes omavad Jumala Vaimu, juhatatakse Sõna, see tähendab Poja juurde. Poeg aga esitleb neid Isale ja Isa kingib neile kadumatuse. Ilma Vaimuta pole niisiis võimalik näha Jumala Poega ja ilma Pojata ei suuda keegi läheneda Isale, sest Poeg on Isa tunnetus ja Jumala Poja tunnetamine toimub Pühas Vaimus” (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 7). /249/

684. Oma armu läbi on Püha Vaim meie usu esimene ärataja ja teejuht uude ellu, mis seisneb selles, et tunnetada ”ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust“, kelle Jumal „on läkitanud“ (Jh 17:3). Püha Kolmainsuse isikute ilmutamisel on Püha Vaim aga see, kes saab viimasena ilmutatud. Püha Gregorius Nazianz’ist, “Teoloog”, seletab sellist järjestust jumaliku armastuse pedagoogikaga:   /236/

„Vana Testament kuulutab Isast avalikult, Pojast enam varjatumalt. Uus Testament ilmutab meile Pojastja ning lubab aimata Vaimu jumalikkust. Nüüd elab Vaim meie seas ja võimaldab meil Teda ennast selgemalt näha enda. Kuni Isa jumalikkust veel ei tunnistatud, poleks ju olnud arukas kuulutada avalikult Pojast, ja kuni Poja jumalikkust veel ei tunnistatud, Püha Vaimuga lisada uut koormust, et kui tarvitada veidi julget väljendust … Ainult järk-järgulise edasipürgimisega „auhiilguselt auhiilgusele” hakkab Kolmainsuse valgus üha enam kiirgama neile, kes on juba valgustatud” (Orationes theologicae, 5,26: PG 36,161C).

685. Seega tähendab usk Pühasse Vaimusse tunnistamist, et Püha Vaim on üks pühima Kolmainsuse isikutest, Isa ja Pojaga olemusühtne, “keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse” (Niikaiea – Konstantinoopoli usutunnistus). Sel põhjusel oli Püha Vaimu jumalikust saladusest juttu juba triniteedi-teoloogias. Siinkohal tuleb aga jutuks Püha Vaimu koht Jumala „õndsusnõus“   /236/

686. Koos Isa ja Pojaga teostab viib Püha Vaim aegade algusest kuni täiusele jõudmiseni täide otsust meie õndsuseks. Kuid alles nüüd, “viimsetel aegadel”, mis said alguse Poja lunastavast inimesekssaamisest, ilmutatakse Teda ja kingitakse, tuntakse Ta ära ja võetakse vastu kui isik. Nüüd võib jumalik otsus, mille Kristus “esmasündinuna” ja uue inimkonna Peana ellu viis, inimeste seas Püha Vaimu väljavalamise kaudu Kiriku näol kuju võtta ja tuua pattude andeksandmise, pühakute osaduse, ihu ülestõusmise ja igavese elu. /258/

 

 

8. artikkel. Mina usun Pühasse vaimusse

687. “Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu” (1 Kr 2:11). See on Vaim, kes Jumalast ilmutab ja võimaldab meil ära tunda Kristust, Tema elavat Sõna, ent Ta ei räägi iseenesest. Tema, “kes on kõnelenud prohvetite läbi”, annab meile võimaluse kuulata Isa Sõna, ent kuid Teda ennast me ei kuule. Me tunneme Ta ära vaid sellest, et Ta ilmutab meile Sõna ning valmistab meid ette seda usus vastu võtma. Tõe Vaim, kes meile Kristuse avaldab, “ei räägi iseenesest” (Jh 16:13). Sedalaadi tõeliselt jumalik tagasihoidlikkus seletab, miks Teda “maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära” (Jh 14:17), samas kui Kristusesse uskujad Teda tunnevad, kuna Ta jääb nende juurde. /243/

688. Kogudusena, kes elab apostlite usus ja seda edastab, on Kirik paigaks, kus me tunnetame Püha Vaimu:

-          Tema poolt inspireeritud pühades kirjades;

-          Pärimuses, mille jäävalt aktuaalseteks tunnistajateks on kirikuisad;

-          Kiriku Õpetusametis, keda Ta toetab

-          sakramentaalses liturgias, mille sõnade ja kujundite kaudu Püha Vaim juhib meid ühendusse Kristusega;

-          palves, milles Ta meie eest kostab;

-          karismades ja teenivates ametites, mille kaudu Kirikut üles ehitatakse;

-          apostellikus elus ja misjonielus;

-          pühakute tunnistustes, milles Ta oma pühadust ilmutab ning õndsustööd jätkab.

I. Poja ning Vaimu ühine läkitatus

689. Poja Vaim (vrdl Gl 4:6), kelle Isa meie südameisse läkitas, on tõeline Jumal. Olemusühtne Isa ning Pojaga, pole Ta neist lahutatav ei Kolmainsuse sisemises elus ega armastuse annis maailmale. Kirik kummardab eluandjat, olemusühtset ning lahutamatut Kolmainsust; samas tunnistab tema usk ka seda, et Kolmainsuse isikud on üksteisest erinevad. Kui Isa läkitab oma Sõna, läkitab Ta samas alati ka oma Hiõnguse – see on nende ühine läkitamine, milles Poeg ja Püha Vaim on üksteisest küll erinevad, kuid mitte lahutatavad. Kristus ilmub küll nähtamatu Jumala nähtava pildina, kuid Püha Vaim on see, kes Teda ilmutab. /245, 254, 485/

690. Jeesus on Issand, “Võitu”, kuna Püha Vaim on Tema võidmine, ja kõik, mis saab teoks alates inimesekssaamisest, voolab välja sellest täiusest (vrdl Jh 3:34). Kui Kristus lõpuks kirgastatakse (vrdl Jh 7:39), saab Ta neile, kes Temasse usuvad, Isalt Püha Vaimu saata: Poeg jagab neile oma auhiilgust (vrdl Jh 17:22), see tähendab Püha Vaimu, kes Teda kirgastab (vrdl Jh 16:14). Poja ja Vaimu ühine läkitamine ajab sellest ajast peale võrseid kõigis nendes, keda Isa on oma Poja Müstilisse Ihusse lastena vastu võtnud. Jumala lapse Vaimu ülesanne on neid Kristusega ühendada ning lasta neil Temas elada. /436, 788/

“Mõiste “võidmine” …, viitab sellele, et Poja ning Vaimu vahel pole vahemaaddistantsi. . Ei mõistus ega meeled tee mingisugust vahet keha pinna ning sellele kantud õli vahel – nii on ka kontakt Poja ning Vaimu vahel sedavõrd vahetu, et see, kes tahab usu kaudu astuda kontakti Pojaga, peab selleks kõigepealt saama võitud Õliga. Ei ole nimelt ühtegi osa Temast, mis poleks võitud Püha Vaimuga. Seepärast need, kes võtavad vastu Tema valitsemise ja tunnistavad, et Poeg on Issand, teevad seda Pühas Vaimus, kuna neile, kes lähenevad Temale usus, tuleb Vaim kõikjale vastu., ” (p. Gregorius Nyssa’st, De Spiritu Sancto, 3,1: PG 45,1321,A-B) /448/

II. PÜHA VAIMU NIMI, NIMETUSED JA VÕRDKUJUD

Püha Vaimu nimi

691. “Püha Vaim” on selle nimi, keda me koos Isa ja Pojaga kummardame ning ülistame. Kirik võttis selle nime üle Issandalt ning nimetab seda oma vastsete laste ristimisel (vrdl Mt 28:19).

Mõiste “Vaim” on vasteks heebreakeelsele sõnale Ruach, mis eelkõige tähendab hiõngust, õhku, tuult. Jeesus kasutab väljendusrikast tuule kujundit, et anda Nikodeemusele tunda selle olemuslikku uudsust, kes on Jumala hiõngus, jumalik isikuline Vaim (vrdl Jh 3:5-8). Teiselt poolt on “Vaim” ning “püha” kolmele jumalikule isikule ühised jumalikud omadused. Pühakiri, liturgia ja teoloogiline kõnepruuk seovad omavahel need mõlemad omadused, et tähistada sõnulseletamatut Püha Vaimu isikut niimoodi, et nende mõlema mõiste koos kasutamisel poleks võimalik mitmeti mõistmine.

Püha Vaimu nimetused

692. Kui Jeesus kuulutab ja tõotab Püha Vaimu tulemist, nimetab Ta Teda “Parakleediks”, mis sõna-sõnalt tähendab ad-vocatus, “juurdekutsutu” (vrdl Jh 14:16.26; 15:26; 16:7). ”Parakleeti” tõlgitakse tavaliselt kas “Lohutaja” või “Eestkostjana”; esmane eestkostja aga on Jeesus (vrdl 1 Jh 2:1). Issand ise nimetab Püha Vaimu “Tõe Vaimuks” (Jh 16:13). /1433/

693. Apostlite tegude raamatus ning kirjades enimkasutatava Püha Vaimu nime kõrval leiame pühal Paulusel ka nimetusi “tõotatud Vaim” (Gl 3:14; Ef 1:13); “lapseõiguse Vaim” (Rm 8:15; vrdl Gl 4:6), “Issanda Vaim” (2 Kr 3:17); „Kristuse Vaim“ (Rm 8:9); “Jumala Vaim” (Rm 8:9.14; 15:19; 1 Kr 6:11), ja pühal Peetrusel juures nimetust “auhiilguse Vaim” (1 Pt 4:14).

Püha Vaimu võrdkujud     

694. Vesi. Ristimisel on vesi Püha Vaimu tegutsemise võrdkujuksnähtavaks kujundiks, sest pärast Püha Vaimu kohalekutsumist muutub ta taassünni mõjusaks sakramentaalseks märgiks. Nõnda, nagu me lootevees kasvasime vastu oma esimesele sündimisele, on ristimisvesi selle märk, et meile kingitakse sünd jumalikku ellu Pühas Vaimus. “Ühe Vaimuga ristitud”, oleme me ka “joodetud ühe Vaimuga” (1 Kr 12:13). Vaim on ka justkui isikuline elav vesi, mis voolab ristilöödud Kristuse küljest (vrd Jh 19:34; 1 Jh 5:8) ning kingib meile igavese elu (vrdl Jh 4:10-14; 7:38; 2 Ms 17:1-6; Js 55:1; Sk 14:8; 1 Kr 10:4; Ilm 21:6; 22:17). /1218, 2652/

695. Võidmine. Ka õliga võidmine on üks Püha Vaimu võrdkujudest ning seda sel määral, et see muutub Ttema sünonüümiks (vrd Jh 22:20.27; 2 Kr 1:21). Kristlikus initatsioonis on see konfirmatsiooni sakramentaalne märk, mida Idakirikus seetõttu “krismatsiooniks” nimetatakse. Et aga hoomata selle võrdkuju kogu tähenduslikku väge, peab tulema Jeesuse võidmise –, selle esmase võidmise juurde, mille Püha Vaim ette võttis. Kristus (heebrea sõna “Messias”) tõlge tähendab Jumala Vaimuga “võitut”. Juba Vanas Lepingus olid olemaseksisteerisid Issanda võitud (vrd 2 MS 30:22-32); eelkõige oli selleks Taavet (vrd 1 Sm 16:13). Jeesus on aga ainulaadne Jumalast võitu, sest inimlik loomus, mille Poeg omaks võtab, on täielikult “Pühast Vaimust võitud“. Jeesusest saab Püha Vaimu läbi “Kristus” (vrd Lk 4:18-19; Js 61:1). Neitsi Maarja võtab Jeesuse vastu Püha Vaimu läbi, keda talle ingel talle juba sündimisel Kristusena tutvustab (vrd Lk 2:11) ning seesama Vaim juhatab Siimeoni templisse, et see näeks Iissanda Võitut (vrd Lk 2: 26.27). Vaim on see, kes täidab Jeesust ja kelle vägi Kristusest lähtub, kui Ta tervendab ja teeb õndsustegusid. Lõpuks on Tema see, kes Jeesuse surnuist üles äratab (vrd Rm 1:4; 8:11). Seatud oma inimlikus loomuses surma äravõitjana (vrd Ap 2:36) täiuslikult Võituks, jagab Jeesus üliheldelt Püha Vaimu, kuni „pühakud“ ühenduses Jumala Poja inimliku loomusega on saanud „täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13): “tervenisti Kristuseks”, nagu ütleb püha Augustinus. /1293, 436, 1504, 794/

696. Tuli. Kui vesi sümboliseerib sündi ja Pühas Vaimus kingitud elu viljakust, siis tuli kujutab Püha Vaimu tegevuse ümberkujundavat väge. Prohvet Eelija, kes „tõusis, prohvet otsekui tuli, tema sõna põles nagu tõrvik“ (Srk 48:1), toob palvega Karmeli mäel tule taevast alla ohvriandidele (vrd 1 Kn 18:38-39) – see on Püha Vaimu tule kujund, kes muudab kõiki, keda puudutab. Ristija Johannes, kes „Eelija vaimus ja väes“ Issanda eel käib (Lk 1:17), kuulutab Kristust sellena, kes „ristib teid Püha Vaimu ja tulega“ (Lk 3:16). Hiljem ütleb Jeesus selle Vaimu kohta: „Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!“ (Lk 12:49). „Hargnevate tulekeeltena“ tuleb Püha Vaim Nelipüha hommikul jüngrite peale ning täidab nad (Ap 2:3-4). Vaimulikus pärimuses püsib tule sümboolika Püha Vaimu tegevuse mõjusaima kujundina (vrd püha Risti-Johannes Ristilt, Llama de amor viva): „Ärge kustutage Vaimu“ (1 Ts 5:19).

697. Pilv ja valgus. Mõlemad võrdkujudkujundid on Püha Vaimu tegevusse astudes lahutamatult kohal. Juba Vana Testamendi teofaaniate puhul ilmutab kord tume, kord hele pilv elavat ja päästvat Jumalat sellega, et varjestab Ttema olemisülesttranstsendentsest auhiilgust. Nii oli see Moosese puhul Siinai mäel (vrd 2 Ms 24:15-18), ilmutustelgis (vrd 2 Ms 33:9-10) ning kõrberännakul (vrd 2 Ms 40:36-38; 1 Kr 10:1-2), Saalomoni templi pühitsemisel (vrd 1 Kn 8:10-12). Need kujundid teostuvad hiljem Kristuse läbi Pühas Vaimus. Vaim tuleb Neitsi Maarja peale ning „on varjuks“ tema kohal, et ta võtaks vastu ning sünnitaks Jeesuse. Kirgastusmäel „tekkis pilv ja varjas“ Jeesuse, Moosese ning Eelija, Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, “ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:34-35). Sama „pilv“ varjab Taevasseminemise päeval Jeesuse jüngrite pilkude eest (Ap 1:9); Tema taastulemisel ilmutab pilv Tteda auhiilguses Inimese Pojana (vrd Lk 21:27). /484, 554, 659/

698. Pitser on võidmisele lähedane võrdkuju. Kristus on ju see, keda “Jumal Isa on pitseriga kinnitanud” (Jh 6:27) ja Ttemas kinnitab Isa oma „pitseriga“ ka meid (2 Kr 1:22; Ef 1:13; 4:30). Kuna pitseri (kreeka keeles sphragis) pilt kujutab ristimise, konfirmatsiooni ning pühitsemise sakramentide puhul Püha Vaimuga võidmise kustumatut mõju, kasutati seda teoloogilises traditsioonis väljendamaks kolme mittekorratava sakramendi jäävat ja kustumatut „karakterit” väljendamiseks“. /1295-1296; 1121/

699. Käsi. Jeesus tervendab käte pealepanemisega haigeid (vrd Mk 6:5; 8:23) ja õnnistab lapsi (vrd Mk 10:16). Tema nimel teevad sama ka apostlid (vrd Mk 16:18; Ap 5:12; 14:3). Käte pealepanemisega annavad apostlid edasi Püha Vaimu (vrd Ap 8:17-19; 13:3; 19:6). Kirjas heebrealastele loetletakse käte pealepanemist õpetuse põhielementide seas (vrd Hb 6:2). Kirik on Oma sakramentaalsetes epikleesides on Kirik selle Püha Vaimu kõike suutva väljavalamise märgi oma sakramentaalsetes epikleesides säilitanud. /292, 1288, 1300, 1573, 1688/

700. Sõrmed. „Jumala sõrmega“ kihutab Jeesus välja kurje vaime (Lk 11:20). Kui Jumala seadus kirjutati „Jumala sõrmega“ kivitahvlitele, siis apostlite hoolde usaldatud „Kristuse kiri“ on kirjutatud „elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihast südamelaudadele” (2 Kr 3:3), Hümn Veni, Creator Spiritus kutsub Püha Vaimu kui digitus paternae dexterae – “Jumala parema käe sõrme”. /2056/

701. Tuvi. Veeuputuse (mis on ristimise võrdkuju) lõppedes naaseb Noa poolt laevast välja saadetud tuvi, nokas värske õlipuuoks märgiks, et maa on taas elamiskõlblik (vrd 1 Ms 8:8-12). Kui Kristus tõuseb oma ristimisveest, laskub Püha Vaim tuvi kujul ning puhkab Tema peal (vrd Mt 3:16 par.). Vaim laskub ristitute puhastesse südametesse ning võtab seal aset. Mõnedes kirikutes säilitatakse püha Euharistiat altari kohale riputatud tuvikujulistes metallanumates (colombarium). Tuvi on kristlikus ikonograafias läbi aegade olnud Püha Vaimu sümboliks. /1219, 535/

III. Jumala Vaim ja Sõna tõotuste ajastul

702. Kuni “aja täissaamiseni” (vrd Gl 4:4) jääb Isa poolt saadetud Sõna ja Vaimu ühine läkitus küll varjatuks, kuid toimib juba aegade algusest peale. Jumala Vaim valmistab Messia tulekut ette. Ei üks ega teine pole veel täielikult ilmutatud, kuid mõlemaid on juba tõotatud, et neid oodataks ja ilmutamisel vastu võetaks. Seepärast uurib Kirik (Jh 5:39.46) Vana Testamenti lugedes seda (vrd 2 Kr 3:14), mida Vaim, “kes on kõnelenud prohvetite läbi”, annab teada Kristusest. /122, 107/

Mõiste “prohvetid” all mõistab Kiriku usk siinkohal neid, keda Püha Vaim inspireeris elavas sõna läbi kuulutama ja kirjutama Vana ja Uue Testamendi raamatuid. Juudi pärimus eristab Käsuseadust (viis esimest raamatut, niinimetatud Pentateuhh), prohveteid (kristlikus traditsioonis nimetatud ajaloolisteks ja prohvetlikeks raamatuteks) ning kirju (eelkõige tarkuseraamatud ja eriliselt psalmid) (vrd Lk 22:44). /243/

Loomisel

703. Iga loodu olemasolu ja elu lähtub Jumala Sõnast ja Hiõngusest (vrd Ps 33:6; 104:30; 1 Ms 1:2; 2:7; Kg 3:20-21; Hs 37:10) /292/

“Pühale Vaimule on sobilik valitseda, loodut pühitseda ja hingestada, sest Tta on Isa ja Pojaga olemusühtne … Temale kuulub meelevald elu üle, sest kuivõrd Ta on Jumal, hoiab Ta loodut Isas Poja läbi” (Bütsantsi liturgia, varahommikuse palvetunni – matutina hora – troopar pühapäeval, teisel toonil). /291/

704. “Jumal vormis inimese oma kätega (see tähendab koos Poja ja Püha Vaimuga) … ja vermis vormi saanud lihasse omaenese kuju nii, et isegi see, mis on nähtav, kannaks jumalikku kuju” (Irenaeus, Demonstratio apostolica, 11). /356/

Tõotuse Vaim

705. Kuigi patu ja surma läbi moonutatud, jääb inimene kestma “Jumala näo järgi”, loodud Poja näo järgi looduks, kuid ta on “ilma jäänud Jumala auhiilgusest” (Rm 3:24), röövitud “sarnasusest” Temaga. Aabrahamile antud tõotusega algab õndsuslugu, mille lõpus Poeg ise võtab “kuju” (vrd Jh 1:14; Fl 2:7) ning taastab selle “sarnasuse” Isaga, andes sellele taas auhiilguse, see tähendab Vaimu, “kes elu annab”. /410, 2809/

706. Vastu kõike kogu inimlikku lootust, tõotab Jumal Aabrahamile usu viljana Püha Vaimu väel järeltulijaid (vrd 1 Ms 18:1-5; Lk 1:26-38.55-56; Jh 1:12-13; Rm 4:16-21). Temas õnnistatakse kõiki maailma rahvaid (vrd 1 Ms 12:3). See järeltulijaskond on Kristus (vrd Gl 3:16), kelle kaudu Püha Vaimu väljavalamise läbi Jumala laialipillutatud lapsed taas kogutakse (vrd Jh 11:52). Vastavalt oma tõotusele (vrd Lk 1:73) kohustub Jumal kinkima oma armsa Poja (vrd 1 Ms 22:17-19; Rm 8:32; Jh 3:16) ja “tõotatud Püha Vaimu…, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni – tema auhiilguse kiituseks” (Ef 1:13-14; vrd Gl 3:14). /60/

Teofaania ja Käsk

707. Teofaaniad (Jumala ilmumised) valgustavad tõotuste teed alates patriarhidest üle Moosese ning Joosua kaudu visioonideni, mis avavad suurte prohvetite ajastu. Kristlik pärimus on kõigil aegadel eeldanud, et nendes Püha Vaimu pilve peidetud teofaaniates on kuulda ning näha ühtaegu nii ilmne kui ka varjatud Jumala sõna.

708. Sedalaadi jumalik pedagoogika ilmneb erilisel viisil Seaduse annis (vrd 2 Ms 19-20; 5 Ms 1-11; 29-30). Käsuseadus anti “kasvatajaks”, et juhatada rahvast vastu Kristuse poole (Gal. 3, 24). Ent Kuid kuna Seadus ei suuda “jumalanäolisuse” kaotanud inimest päästa, küll aga võimaldab pattu selgemini tajuda (vrd Rm 3:20), ärkab igatsus Püha Vaimu järgelei, nagu seda tunnistavad psalmide kaebehüüded. /1961-1964,; 122,; 2585/

Kuningate ning eksiili ajastu

709. Lepingu ja tõotuse märgina oleks Seadus pidanud juhtima Aabrahami usust võrsunud rahva südant ja elukorraldust juhtima. “Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis… te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks” (2 Ms 19:5-6; vrd 1 Pt 2:9). Kuid pärast Taaveti valitsusaega langeb rahvas kiusatuse ohvriks saada kuningriigiks nagu on teisedtel rahvadstel. Taavetile tõotatud kuningriik (vrd 2 Sm 7; Ps 89; Lk 1:32) on aga Püha Vaimu töö –; ta see kuulub vaimus vaestele. /2579,; 544/

710. Seaduse eiramine ja truudusetus Lepingu vastu viib surma. Saabub pagenduseaeg,; tõotused on näiliselt hävitatud. Tegelikult aga ilmneb siin päästva Jumala salapärane ustavus ja sellega algab tõotatud – kuid Vaimule vastav – uuendus. Oli hädavajalik, et Jumala rahvas selle puhastuse läbi teeks (vrd Lk 24:26). Vastavalt Jumala kavale seisab pagenduse aeg juba Risti varjus ja pagendusest naasev “püha jääk” on üks selgematest Kiriku kujunditest.

Messiase ning Vaimu ootamine

711. “Vaata, mina teen hoopis uut” (Js 43:19). Välja on kujunenud kaks prohvetlikku liini: üks on suunatud Messia ootamisele, teine uue Vaimu tulemise kuulutamisele. Mõlemad on suunatud väikesele kogule, vaeste rahvale (vrd Sf 2:3), kes ootab igatsevalt “Iisraeli lohutamist” ning Jeruusalemma taastamist. /64, 522/

Eelpool nägime, kuidas Jeesuses täitusid Teda puudutavad ennustused. Siinkohal piirdume ainult nendega, kus selgesti ilmnevad suhted Messiase ning tema Vaimu vahel.

712. Immaanueli puudutavates peatükkides (vrd Js 6-12 – „Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast“ (Jh 12:41)) hakkavad ilmnema tulevase Messia olemuslikud jooned. Eriti selgelt ilmnevad need Jesaja 11:1-2: /439/

“Aga Iisai Jesaja kännust tõuseb võrse

ja võsu tema juurtest kannab vilja.

Ja tema peal hingab Issanda Vaim,

tarkuse ja arukuse Vaim,

nõu ja väe Vaim,

Issanda tundmise ja kartuse Vaim.”

713. Messiale iseloomulikud jooned avatakse eelkõige lauludes Jumala sulasest (vrd Js 42:1-9; Mt 12:18-21; Jh 1:32-34; ja ka Js 49:1-6; Mt 3:17; Lk 2:32; viimaks Js 50:4-10 ja 52:13–53:12). Need laulud ennustavad Kristuse kannatust ning viitavad sellele, mil moel Ta hakkab jagama Püha Vaimu, et paljusid elustada: mitte väliselt, vaid omandades meiega sarnase “orja kuju” (Fl 2:7). Kuna Ta võtab meie surma enese peale, saab Ta meile oma elu Vaimu edastada. /601/

714. Seepärast alustab Kristus rõõmusõnumi kuulutamist sellest, et Ta seostab endaga (Lk 4:18-19) järgmise kirjakoha Jesajast (61:1-2):

„Issanda Jumala Vaim on minu peal,

sest Issand on mind võidnud;

ta on mind läkitanud

viima rõõmusõnumit alandlikele,

parandama neid, kel murtud süda,

kuulutama vabastust vangidele

ja avama pimedate silmi,

kuulutama Issanda meelepärast aastat.“

715. Prohvetite tekstid, mis otseselt puudutavad Püha Vaimu läkitamist, on ennustused, kus Jumal kõneleb oma rahva südamessle tõotuste ja armastuse keeles (vrd Hs 11:19; 36:26-28; 37:1- 14; Jer 31-34; Jl 3:1-5; viimase kirjakoha kohta ütleb püha Peetrus, et see täitus Nelipühia hommikul; vrd Ap 2:17). Vastavalt nendele tõotustele uuendab Issand “viimsetel aegadel” inimeste südamed, vermides neisse uue Seaduse. Ta kogub pillutatud ja lahutatud rahvad ning lepitab nad üksteisega; Ta kujundab loodu ümber ja hakkab selles koos inimestega rahus elama. /214, 1965/

716. Vaeste rahva (vrd nt Sef 2:3; Ps 22:27; 34:3; Js 49:13; 61:1), alandlike ning leebete inimeste seas, kes end täielikult oma Jumala saladuslike plaanide hoolde usaldavad ning õiglust ootavad –, kuid mitte inimestelt, vaid Messialt –,, on Püha Vaim tõotuste ajastul varjatud, ent kuid väelises läkituses tegev, et valmistada ette Kristuse tulemist. Nende ausameelne, Vaimu läbi puhastatud ja valgustatud süda väljendab end eriti psalmides. Nendes vaestes valmistab Jumal endale “Issandale kujundatud rahvast” (vrd Lk 1:17). /368/

IV. Kristuse vaim aegade täitumises

Johannes – eelkäija, prohvet ning ristija

717. “Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes” (Jh 1:6). Johannes “täidetakse Püha Vaimuga juba ema ihus” (Lk 1:15; vrd Lk 1:41), ja nimelt Kristuse enese poolt, kelle Neitsi Maarja veidi aja eest Pühast Vaimust vastu võttis. Maarja külaskäigul Eliisabeti poole on seega Jumal ise “tulnud oma rahva ligi” (Lk 1:68). /523/

718. Johannes on “Eelija, kes peab tulema” (vrd Mt 17:10-13). Temas hõõgub Püha Vaimu tuli, mis käsib tal minna eelkäijana tuleva Issanda eele. Eelkäija Johanneses viib Püha Vaim lõpule oma töö, et “kujundada Issandale valmistatud rahvast” (Lk 1:37). /696/

719. Johannes on “enam kui prohvet” (Lk 7:26). Temas viib Püha Vaim täiusele oma “kõnelemise prohvetite läbi”. Johannes on viimane Eelijaga algavas prohvetite reas (vrd Mt 11:13-14). Ta kuulutab Iisraelile lähenevat lohutust,; ta on tulevase Lohutaja „hääl“ (Jh 1:23; vrd Js 40:1-3). Nagu Tõe Vaim, tuleb ka tema “tunnistust andma, tunnistama valgusest” (Jh 1:7; vrd Jh 15:26; 5:33). Johannese silme ees viib Püha Vaim täide selle, mida on „prohvetid hoolega otsinud ja mille üle juurelnud“ ja millesse „isegi inglid igatsevad kummardades vaadata“ (1 Pte 1:10-12). „“Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga.“ Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg… Vaata, see on Jumala Tall“ (Jh 1:33-36). /2684, 536/

720. Ristija Johannesega alustab Püha Vaim seda tööd, mille Ta teostab Kristusega ja Kristuses, nimelt inimese “jumalasarnasuse” taastamisega. Johannese ristimine oli meeleparandusristimine; ristimine vee ja Püha Vaimuga teeb teoksostab inimese taassünni (vrd Jh 3:5). /535/

„Rõõmusta, sina armuleidnu!“

721. Maarja, läbinisti püha, jäävalt neitsilik Jumala Ema on Jumala Poja ning Püha Vaimu aegade täitumisel teokssaanud läkituse meistriteos. Kuna Vaim ta ette valmistas, leiab Isa esmakordselt pärast oma lunastamisotsustust eluaseme, kus Poeg ja Tema Vaim inimeste seas viibida saavad. Nimelt selles mõttes seostas Kiriku Pärimus sageli kõige kaunimad tarkusetekstid (vrd Tarrkuseraamat 8:1-9; Srk 24) Maarjaga. Liturgias kujutatakse Maarjat „Tarkuse Troonina“ ning lauldakse tema auks. /484/

Temas saavad alguse Jumala “suured teod”, mida Vaim Kristuses ning Kirikus teoks teeb:

722. Püha Vaim valmistas Maarja oma armu läbi ette. Oli sobilik, et selle Ema, kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult” (Kl 2:9), oleks „täis armu“. Ainuüksi armust eostati ta vabana igasugusest patust, kuivõrd loodutest kõige alandlikumana loodutest oli vaid tema ainuvõimeline vastu võtma Kõigeväelise sõnulseletamatut kingitust. Õigusega tervitab teda ingel Gaabriel kui „Siioni tütart“ (vrd Sf 3:14; Sk 2:14) sõnaga “Rõõmusta!”. Kui ta endas kannab endas igavikulist Poega, laseb ta Pühal Vaimul kogu Jumala rahva ning seega ka Kiriku ülistuspalve Magnificat’is Jumal Isa ette kanda (vrd Lk. 1:46-55). /489, 2676/

723. Maarjas teeb Püha Vaim teoks Isa armulise otsuse. Püha Vaimu läbi võtab Neitsi Maarja vastu ning sünnitab Jumala Poja. Vaimu väel ning usu läbi saab tema neitsilikkus ainulaadselt viljakaks (vrd Lk 1:26-38; Rm 4:18-21; Gl 4:26-28). /485, 506/

724. Maarjas ilmutab Püha Vaim Isa Poega, kellest nüüdseks on saanud ka Neitsi poeg. Maarja on lõpliku teofaania põlev põõsas. Täidetuna Pühast Vaimust, näitab ta Sõna tema inimliku liha alandlikkuses ning annab ennast tunda vaestele (vrd Lk 2:15-19) ja paganarahvaste esimestele esindajatele (vrd Mt 2:11). /208, 2619/

725. Lõpuks hakkab Püha Vaim Maarja kaudu Jeesusega ühte viima inimesi, kellest „Jumalal on hea meel“ (Lk 2:14). Alandlikud inimesed on alati esimesed, kes Teda vastu võtavad: need on karjased, Hommikumaa targad, Siimeon ja Hanna, Kaana pruutpaar ning esimesed jüngrid. /963/

726. Selle Vaimu läkituse lõpus saab Maarjast „naine“, uus Eva, „elavate Ema“, „tervikliku Kristuse Ema“. Sellisena on ta koos kaheteistkümnega „püsivalt ühel meelel palvetamas“ (Ap 1:14), kui Vaim Nelipühia hommikul Kiriku avalikuks tegemisega „viimseid aegu“ alustab. /494, 2618/

Jeesus on Kristus

727. Kogu Poja ja Püha Vaimu läkitus aegade täissaamisel sisaldub selles, et Poeg on juba inimesekssaamisel võitud Isa Vaimuga: Jeesus on Kristus, Messias. /438, 536, 695/

Tervet usutunnistuse teist osa tuleb lugeda selles valguses. Kogu Kristuse tegevus toimub koostöös Püha Vaimuga. Siinkohal käsitletakse vaid seda, mis puudutab Jeesuse antud tõotusi Püha Vaimu kohta ja kirgastatud Issandalt saadetud Vaimu andi.

728. Kuniks Jeesus pole oma surma ja ülestõusmise läbi kirgastatud, ei ilmuta Ta Püha Vaimu veel terviklikult ja täiel määral. Ta viitab aga sellele järk-järgult, isegi rahvahulkadele suunatud õpetuskõnedes, et Ttema Lihast saab eluandev toit tervele maailmale (vrd Jh 6:27.51.62-63). Ta viitab Vaimu tegudele ka kõneluses Nikodeemusega (vrd Jh 3:5-8), Samaaria naisega (vrd Jh 4:10; 14:23-24) ning lehtmajade pühal (vrd Jh 7:37-39) osalejatega. JOma jüngritele kõneleb Ta avalikult Pühast Vaimust sSeoses palvega (vrd Lk 11:13) ja tunnistusega, mida neil anda tuleb (vrd Mt 10:19-20),. /2615/

729. Alles siis, kui saabub Tema kirgastamise tund, tõotab Jeesus Püha Vaimu tulemist, sest Tema surmas ja ülestõusmises täitub isadele antud tõotus (vrd Jh 4:16-17.26; 15:26; 16:7-15; 17:26). Jeesuse palve peale läkitab Isa alla Tõe Vaimu, teisne Parakleedit läkitatakse Isa poolt alla Jeesuse palve peale; Isa saadab Ta saadetakse Isa poolt Jeesuse nimel; Jeesus läkitab Ta Isa poolt, sest Ta on Isast lähtunud. Püha Vaim tuleb, me tunneme Ta ära, Ta jääb alatiseks meie juurde. Ta õpetab meid ning meenutab meile kõike, mida Kristus meile ütles ning annab Temast tunnistust; Ta juhatab meid tervikliku tõe suunas ning ülistab Kristust. Maailmale toob Ta selguse patu, õigluse ja kohtu kohta. /388, 1433/

730. Nüüd saabub Jeesuse tund (vrd Jh 13:1; 17:1). Kui Ta oma surma läbi surma ära võidab, annab Ta oma Vaimu Isa kätte (vrd Lk 23:46; Jh 19:30). Ja kui Ta “on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi” (Rm 6:4), kingib Ta oma jüngritele hiõnguamise kaudu otsemaid Vaimu (vrd Jh 20:22). Alates sellest tunnist saab Kristuse ja Vaimu läkitus Kiriku läkituseks: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21; vrd Mt 28:19; Lk 24:47-48; Ap 1:8). /850/

V. Vaim ja Kirik viimsetel aegadel

Nelipühia

731. Nelipühial (seitsme Lihavõtetele Ülestõusmispühale järgneva nädala lõppedes) jõuab Kristuse paasa lõpule Püha Vaimu väljavalamise kaudu. Ta ilmutatakse, antakse ning vahendatakse jumaliku iIsikuna. Issand Kristus valab oma täiusest Vaimu üliküllaselt (vrd Ap 2:33). /2623, 787, 1302/

732. Nelipühial ilmutatakse püha Kolmainsus täielikult ning terviklikult. Alates sellest päevast on Kristuse poolt kuulutatud Jumala kuningriik avatud kõigile, kes Temasse usuvad. Kuigi lihast ja verest inimesed, viibivad nad usus juba osaduses pPühima Kolmainsusega. Oma jätkuvas tulemises laseb Püha Vaim maailmal astuda „viimsetesse aegadesse“, Kiriku aega: Jumala kuningriik võetakse pärandina vastu juba maa peal, kuid see pole veel lõpule viidud. /244, 672/

“Me oleme näinud tõelist Valgust, me oleme saanud taevase Vaimu, me oleme leidnud tõese usu. Me ülistame jagamatut Kolmainsust, sest Tema on meid päästnud” (Bütsantsi liturgia, Nelipüha vespri troopar; lauluna pärast Armulauaühendust Euharistia pühitsemisse üle võetud). /1386/

Püha Vaim – Jumala and

733. „Jumal on armastus“ (1 Jh 4:8.16) ning armastus on esmane and –; see sisaldab kõiki edasisi teisi

ande. See armastus „on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu kaudu, kes meile on antud” (Rm 5:5). /218/

734. Kuivõrd me oleme patu läbi surnud või vähemalt haavatud, on armastuse esmaseks mõjuks meie pattude andeksandmine. „Püha Vaimu osadus“ (2 Kr 13:13) annab Kirikus ristituile tagasi patu läbi kaotsi läinud sarnasuse Jumala-sarnasusega. /1987/

735. Jumal annab meile meie pärandi “esmikanni” ja “käsiraha” (vrd Rm 8:23; 2 Kr 1:22): see on pühima Kolmainsuse enese elu, mis seisneb tähendab armastamistuses, nii, nagu Temagi meid on armastanud on (vrd 1 Jh 4:11-12). See armastus (kirjeldatud vt 1 Kr 13) on uue, Kristuses elamise printsiip, mis on saanud võimalikuks, kuna me saame „väe Pühalt Vaimult“ (Ap 1:8) /1822/

736. Sellise Vaimu väe najal saavad Jumala lapsed vilja kanda. Tema, kes on meid pookinud tõelise viinapuu külge, laseb meil kanda „Vaimu vilja“, milleks on “armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus” (Gl 5:22-23). Vaim on meie elu; mida enam me salgame omaenese elu (vrd Mt 16:24-16), seda enam me „käime Vaimus“ (vrd Gl 5:25). /1832/

“Kui me oleme osaduses Püha Vaimuga, paigutab Püha Vaim meid tagasi paradiisi; avab meile taevariigi väravad ning teeb meid Jumala vastuvõetud lasteks. Tema võimaldab meil Jumalat usalduslikult Isaks nimetada ning Kristuse armust osa saada ning teeb meid valguse lasteks. Ta on ka meie tulevase auhiilguse tagatis” (p. Basilius, Liber de Spiritu Sancto, 15, 36: PG 32,:132).

Püha Vaim ja Kirik

737. Kristus ning Püha Vaim teostavad oma läkituse läbi Kiriku, mis on Kristuse Ihu ja Püha Vaimu tempel. See ühine läkitus võtab Kristuse järgijad Tema osadusse oma Isaga Pühas Vaimus. Vaim valmistab inimesed etteja tuleb neile oma armuga vastu, et neid Kristuse juurde tõmmata. Ta ilmutab neile ülestõusnud Issandat, meenutab Tema sõnu ja avab nende vaimule Tema surma ning ülestõusmise mõtte. Ta muudab neile Kristuse müsteeriumi kohalolevaks,seda eelkõige Euharistias, et lepitada ja ühendada neid Jumalaga, et nad võiksid „kanda palju vilja“ (vrd Jh 15:5.8.16).   /787-798,; 1093-1109/

738. Niisiis ei lisa Kiriku läkitus midagi Kristuse ja Püha Vaimu läkitusele, vaid teenib nende sakramendina. Kogu oma olemuselt ning kõigi oma liikmete läbi on Kirik seatud kuulutama osadust pühima Kolmainsusega ning sellest tunnistust andma, seda tegusaks muutma ja üha enam levitama (see on järgmise artikli teemaks). /850, 777)

“Meie kõik, kes me oleme vastu võtnud ühe ja sama vaimu, see tähendab, Püha Vaimu, oleme ühendatud üksteise ning Jumalaga. Ehkki oleme üksikisikute kogum ning Kristus laseb oma ja Isa Vaimul elada igaühes meie seast, viib see üks, jagamatu Vaim üksteisest erinevad inimesed ühtsusele … ja teostab selle, et Temas moodustavad kõik ühtsuse. Ja nagu Kristuse püha inimliku loomuse vägi teeb nii, et kõik, kelles see asub, moodustavad tervikliku Ihu, samamoodi juhatab minu arvates meis elav üksainus, jagamatu Jumala Vaim kõiki vaimsele ühtsusele” (p. Cyrillous Aleksandriast, Commentarius in Joannem, 11, 11: PG 74,560-561).

739. Kuna Püha Vaim on Kristuse võidmine, läkitab Kristus – Ihu Pea – Tema oma liikmetele, et neid toita, tervendada, nende erinevaid ülesandeid kooskõlastada, neid elustada, tunnistama panna ja ühendada neid oma andumusega Isale ning oma eestpalvega kogu maailma eest. Kiriku sakramentides jagab Kristus oma Ihu liikmetele oma pühitsevat Püha Vaimu (see on katekismuse teise osa teemaks). /1076/

740. Need „Jumala suured teod“, mida usklikele Kiriku sakramentides pakutakse, kannavad vilja uues, Vaimu juhtimisel toimuvas elus Kristuses (see on katekismuse kolmanda osa teema).

741. „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega“ (Rm 8:26). Püha Vaim, kes teeb teoks Jumala ettevõtmised, on palvetamise õpetaja (see on katekismuse neljanda osa teema).

LÜHITEKSTID

742. „Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!““ (Gl 4:6).

743. Kui Jumal läkitab oma Poja – aegade algusest kuni lõpuni – siis läkitab Ta alati ka Tema Vaimu: nende läkitamised on ühised ega ole lahutatavad.

744. Kui „aeg sai täis“, lõpetas Püha Vaim Maarjas Jumala rahva seas tehtud ettevalmistused Kristuse tulemiseks. Püha Vaimu tegevuse läbi Maarjas annab Isa maailmale Immaanueli, eesti keeli „Jumal on meiega“ (Mt 1:23).

745. Jumala Poeg pühitsetakse inimesekssaamisel Püha Vaimu võidmisega Kristuseks (Messiaks) (vrdl Ps 2:6-7).

746. Oma sSurma ja üÜlestõusmise läbi saab Jeesusest oma auhiilguses „Issand ja Messias“ (Ap 2:36). Oma täiusest valab Ta apostlitele ning Kirikule oma Püha Vaimu.

747. Püha Vaim, keda Kristus, Kiriku Pea, oma Müstilise Ihu liikmetesse voolata laseb, turgutab, hingestab ning pühitseb Kirikut, mis on osaduse sakramendiks pühima Kolmainsuse ning inimeste vahel.

 

 

 

9. artikkel. „Mina usun Püha Katoliiklikku Kirikut”

748. „Kuna Kristus on rahvaste valgus, soovib Pühas Vaimus kogunenud ülipüha kirikukogu tungivalt valgustada kõiki inimesi Tema kirkusega, mis Kiriku palgelt peegeldub ja kuulutada Evangeeliumi kõigele loodule“. Nende sõnadega algab II Vatikani II Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium (LG 1). Sellega näitab Kirikukogu, et Kirikut käsitlev usuartikkel sõltub täielikult Jeesusest Kristusest kõnelevatest artiklitest. Kirikul pole muud valgust peale Jeesuse Kristuse valguse; teda saab kirikuisadele armsa kujundi alusel võrrelda kKuuga, mille valgus pärineb tervenisti pPäikese valguse peegeldamisest.

749. Kirikut käsitlev artikkel sõltub täielikult ka eelnevast, Püha Vaimu käsitlevast artiklist. „Sest kui oleme näidanud, et Püha Vaim on igasuguse pühaduse allikas ning jagaja, tunnistame nüüd, et Tema kingib Kirikule pühaduse” (Catechismus Romanus, 1, 10, 1). Isade ütluste kohaselt on Kirik paigaks, „kus õilmitseb Vaim“ (p. Hippolytus, Traditio apostolica, 35).

750. Usk, et Kirik on “püha”, „katoliiklik“ ja Nikaiaikea-Konstantinoopoli usutunnistuse lisandi alusel “ainus” ning “apostellik”, on lahutamatult seotud usuga Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Apostellikus usutunnistuses tunnistame me, et usume püha Kirikut (Credo … Ecclesiam), kasutame aga teist vormi kui artiklis, mis käsitleb usku Jumalasse (Credo in Deum). Me ei ütle, et me usume Kirikusse, et mitte omavahel ära vahetada Jumalat ning Tema tegusid, vaid me kirjutame kõik Tema poolt Kirikule kingitud annid Tema arvele (vrd Catechismus Romanus, 1,10, 22).

§1. Kiriku osa Jumala plaanis

I. Kiriku nimed ja võrdkujud

751. Mõiste “Kirik” pärineb (nagu ka inglise church ja saksa Kirche) kreeka sõnas kyriaké, see tähendab “Issandale kuuluv”. Piiblis kasutatakse sõna ekklésia (kreeka sõnast ek-kalein, “välja kutsuma”: siit ka prantsuskeelne eéglise) ning see tähendab rahvakoosolekut (vrd Ap 19:39), millel on enamasti usuline sisu. Seda väljendit kasutatakse Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes sageli Jumala väljapoolt valitud rahva suhtes, eelkõige kogunemise kohta Siinail, kus Iisrael sai Seaduse ning Jumal võttis ta oma rahvaks (vrd 2 Ms 19). Kristlik algkogudus käsitles ennast selle koosoleku järeltulijana ning nimetas end seetõttu Kirikuks. Kirikus kutsub Jumal oma rahva kokku kõigist maailma äärtest.

752. Kristlikus kõnepruugis tähendab “Kirik” liturgilist koosolekut (vrd 1 Kr 11:18; 14:19.28.34.35), kuid ka kohalikku kogudust (vrd 1 Kr 1:2; 16:1) või ka usklike kõiki usklikke hõlmavat kogumit (vrd 1 Kr 15:9; Gl 1:13; Fl 3:6). Need kolm tähendust pole üksteisest lahutatavad. See “Kirik” kujutab endast rahvast, kelle Jumal on tervest maailmast kokku kogunud. Ta eksisteerib kohalikes kogudustes ning teostab ennast liturgilise, eelkõige euharistilise koosolekuna. Ta elab Kristuse Sõnast ja Ihust ning saab seeläbi ise Kristuse Ihuks. /1140, 832, 830/

Kiriku sümbolid

753. Pühakirjas leidub hulgaliselt üksteisega seotud pilte ning kujundeid, mille kaudu Ilmutus kõneleb Kiriku ammendamatust müsteeriumist. Vanast Testamendist üle võetud kujundid on põhilise idee, nimelt „Jumala rahva“ idee teisendidvariatsioonid. Uues Testamendis (vrd Ef 1:22; Kl 1:18) on kõikidel sedalaadi kujunditel uus kese: Kristus, kellest saab selle rahva Pea (vrd LG 9) ning seega rahvast saab rahvast seega Tema Ihu. Selle keskme ümber on seatud pildid, „mis on võetud karjaseelust ning maaharimisest, majaehitamisest või ka perekonnaelust ja pruudi kosimisest“ (LG 6). /781, 789/

754. Kirik on nimelt lambatara, mille ainsaks võimalikuks ukseks on Kristus (vrd Jh 10:1-10). Ta on samas ka kari, mille tulevase Karjase on Jumal ise ette kuulutanud (vrd Js 40:11; Hs 34:11-31). Kuigi Tema tallesid juhivad inimesest karjased, juhib ning toidab neid ometi jätkuvalt Kristus ise, Hea Karjane ja Ülemkarjane (vrd Jh 10:11; 1 Pt 5:4), kes andis oma elu oma tallede eest (vrd Jh 10:11-15)”.   /857/

755. “Kirik on Jumala põllumaa või põld (1 Kr 3:9). Sellel põllul kasvab iidne õlipuu, mille pühadeks juurteks olid patriarhid ning millel toimus ja toimub juutide ning paganate leppimine (vrd Rm 11:13-26). Seda põldu harib taevane isand nagu oma väljavalitud viinamäge (vrd Mt 21:33-43 paralleelidega; par vrd Js 5:1 jj.). Kristus on tõeline viinapuu, Ta annab võrsetele, nimelt meile elu ja viljakuse, kes me Kirikus püsides Temasse jääme ning ilma kelleta me midagi ei suuda (vrd Jh 15:1-5). /795/

756. “Sageli nimetatakse Kirikut ka Jumala hooneks (1 Kr 3:9). Issand ise võrdles ennast kiviga, mille ehitajad hülgasid, mis aga nüüd on saanud nurgakiviks (vrd Mt 21:42 par; Ap 4:11; 1 Pt 2:7; Ps 118:22). Sellele vundamendile rajasid apostlid Kiriku (vrd 1 Kr 3:11) ning sellest vundamendist saab ta oma püsivuse ning terviklikkuse. Seda hoonet ehitakse mitmete nimetustega: ta on Jumala koda (1 Tm 3:15), milles elabJumala perekond, ta on Jumala eluase Vaimus (Ef 2:19-22), Jumala telk inimeste juures (Ilm 21:3) ning eriliselt – püha Tempel, mida pühad isad kividest ehitatud pühamu kujul ülistasid ning mida liturgias õigusega võrreldakse püha linna, uue Jeruusalemmaga. Meie siin maa peal oleme temas tõesti nagu elavad kivid, kellest teda ehitatakseTemasse ehitatakse meid siin maa peal sisse elavate kividena (vrd 1 Pt 2:5). Seda püha linna näeb Johannes maailma uuenedes Jumala juurest „taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja“ (Ilm 21:1-2). /857, 797, 1045/

757. Kirikut Ka nimetatakse ka Kirikut „taevaseks Jeruusalemmaks“ ning „meie Emaks“ (Gl 4:26, vrd Ilm 12:17); teda kirjeldatakse kui laitmatu Talle laitmatut Mõrsjat (Ilm 19:7; 21:2.9; 22:17); Kristus on teda „armastanud ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda“ (Ef 5:25-26; vrd Ef 2:19-22); lahutamatu lepinguga sidus Ta selle endaga; Ta „toidab ja hellitab seda“ vahetpidamata (Ef 5:29) (LG 6). /507, 796, 1616/

II. Kiriku päritolu, rajamine ja läkitus

758. Mõistmaks Kiriku saladuse mõistmisekst, tuleb meil eelkõige mõtiskleda tema päritolu üle, mis rajaneb Pühima Kolmainsuse otsusele, ning selle otsuse jätkuva teokstegemise üle ajaloos. /257/

Isa südames vastuvõetud otsus

759. „Igavikuline Isa lõi maailma oma tarkuse ning headuse täielikult vaba saladusliku otsuse alusel; Ta otsustas tõsta inimesed osalema oma jumalikus elus“, millesse Ta kutsub inimesi oma Poja läbi: „“Aga need, kes Kristusesse usuvad, otsustas Ta pühasse Kirikusse koguda“. Seda “„Jumala perekonda“ kogutakse ja kujundatakse inimkonna ajaloo vältel vastavalt Isa otsustele. Kirikut „kuulutati nimelt kujundites imeliselt ette juba maailma algusest, valmistati imeliselt ette Iisraeli rahva ajaloos ning Vanas Lepingus, ta rajati “„viimsetel aegadel““ ja ilmutati Püha Vaimu väljavalamise läbi ning ta saavutab oma täiuse auhiilguses aegade lõpul!“ (LG 2). /293, 1655/

Kirik – ette valmistatud juba maailma algusest

 

760. „Maailm loodi Kirikut silmas pidades,“, ütlesid esimeste sajandite kristlased (Hermas, Visiones pastoris, 2,4,1; vrd Aristides, Apologia, 16,6; p. Justinus, Apologiae, 2,7). Jumal lõi maailma selleks, et see saaks osa Tema jumalikust elust, mis teostub selle kaudu, et inimesed kogutakse kokku Kristuses ja see „kogu“” ongi Kirik. Kirik on kõikide asjade sihtpunkt (vrd p. Epiphanius, Panarion seu adversus LXXX haereses, 1,1,5: PG 41,181C). Isegi valulisied sündmusied nagu inglite langemistne ja inimeste pattu lubasti Jumala poolt põhjuse ning vahendina, et ilmutada Tema käe täite vägevust ja kinkida maailmale oma armastuse täiust: /294, 309/

 

“Nagu Jumala tahe on tegu ning see tähendab maailma, nii on Tema kavatsuseks inimeste õndsus ja selle kavatsuse nimeks on Kirik” (p. Clemens Aleksandriast, Paedagogus, 1,6,27).

 

Kirik valmistati ette Vanas Lepingus

 

761. Jumala rahva kogumine algas hetkest, mil patt hävitas inimese osaduse Jumala ning ligimestega. Kiriku kogumine oli Jumala vastus patu läbi esilekutsutud kaosele. See taasühendamine sünnib saladuslikul viisil kõigi rahvaste seas: Jumalale, meie Isale „on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust“ (Ap 10:35; vrd LG 9; 13; 16). /55/.

 

762. Jumala rahva eelnev ettevalmistamine algab Aabrahami kutsumisega, kellele Jumal tõotab, et temast saab suure rahva esiisa (vrd 1 Ms 12:2; 15:5-6). Vahetu ettevalmistamine algab Iisraeli valimisega Jumala rahvaks (vrd 2 Ms 19:5-6; 5 Ms 7:6). Iisrael valitakse välja selleks, et ta oleks märgiks tulevasele kõikide rahvaste kogumisele (vrd Js 2:2-5; Mi 4:1-4). Ent juba prohvetid süüdistavad Iisraeli, et see on lepingu murdnud ning hoorana käitunud (vrd nt. Ho 1; Js 1:2-4; Jr 2). Nad kuulutavad uut ja igavest Lepingut (vrd Jr 31:31-34; Js 55:3). „Selle uue Lepingu on rajanud Kristus“ (LG 9). /122, 522, 60, 64/).

 

Kirik on Jeesuse rajatud

 

763. Jumala Poja ülesandeks ning Tema läkituse aluseks on aegade täis saades Isa õndsakstegevat tahtmist täita (vrd LG 3; AG 3). „Sest Issand Jeesus rajas oma Kiriku, kuulutades rõõmusõnumit, nimelt Jumala kuningriigi saabumist, mida Ta iidsetest aegadest Kirjas oli tõotanud“ (LG, 5). Täitmaks Isa tahtmist, pani Kristus maa peal aluse taevasele kuningriigile. Kirik on „müsteeriumis juba kohalolev Kristuse kuningriik” (LG 3). /541/

 

764. „See kuningriik hakkab inimestele särama Kristuse sõnades, tegudes ja kohaolekus“ (LG 5). Vastu võtta Jeesuse sõna tähendab vastu võtta „Jumala kuningriiki ennast“ (LG, 5). Jumala kuningriigi iduks ja alguseks on nende „pisike karjake“ (Lk 12:32), keda Jeesus tuli kutsuma enda ümber ja kellele Ta on ise karjaseks (vrd Mt 10:16; 26:31; Jh 10:1-21). Nemad moodustavad Jeesuse tõelise perekonna (Mt 12:49). Neile, keda Ta kogus enda ümber, õpetas Ta uut käitumisviisi ja samuti omaenda palvet (vrd Mt 5-6). /543, 1691, 2558/

 

765. Issand Jeesus seadis oma kogudusele ülesehituse, mis jääb püsima kuni Tema kuningriigi täieliku lõpuleviimiseni. Eelkõige tegi Ta seda kaheteistkümne väljavalimise kaudu eesotsas nende pea Peetrusega (Mk 3:14-15). Esindades Iisraeli kahtteistkümmet suguharu (vrd Mt 19:28; Lk 22:30), kujutavad nad endast uue Jeruusalemma vundamenti (vrd Ilm 21:12-14). Need kaksteist (vrd Mk 6:7) ja ülejäänud jüngrid (vrd Lk 10:1-2) osalevad Jeesuse läkituses, Tema võimus, kuid samuti Tema saatuses (vrd Mt 10:25; Jh 15:20). Kõikide nende tegude läbi rajab Kristus oma Kiriku ja ehitab seda üles oma Kirikut. /860, 551/

 

766. Eelkõige aga sündis Kirik Kristuse täielikust ohvriannist meie õndsuseks, mida Ta ennetas Euharistia sisseseadmisel ja tegi teoks Ristil. „Selle (Kiriku) alguse ja kasvu märgiks on Veri ja vesi, mis on välja voolanud ristilöödud Jeesuse avatud küljest“ (LG 3). „Nimel Ristil sureva Kristuse küljest sündis terve Kiriku imeline sakrament“ (SC 5). Nii nagu Eeva loodi uinunud Aadama küljest, sündis Kirik Ristil surnud Kristuse läbitorgatud Südamest (vrd p. Ambroosius, Expositio Evangelii secundum Lucam, 2,85-89: PL 15,1583-1586). /813, 610, 1340, 617, 478/

 

Kirik – ilmutatud Püha Vaimu läbi

 

767. „Kui sai lõpetatud see tegu, mille teokstegemise maa peal oli Isa oli usaldanud oma Pojale, saadeti Nelipühial Püha Vaim, et Ta Kirikut pidevalt pühitseks ning et sel viisil oleks usklikel Kristuse läbi ühes Vaimus ligipääs Isale“ (LG, 4). Siis „ilmus Kirik avalikult rahvahulkade ette ja algas Evangeeliumi kuulutamine paganarahvaste seas“ (AG 4).Kirik, mis kujutab endast kõikide inimeste kutsumist õndsusele, on oma loomuse poolest misjonlik ja Kristus on ta läkitanud kõikide rahvaste juurde, et teha nad jüngriteks (vrd Mt 28:19-20; AG 2; 5-6). /731, 849/

 

768. Et Kirik saaks täita oma läkitust, „kingib Püha Vaim talle mitmesugused hierarhilised ja karismaatilised annid ja juhib teda nende abil“ (LG 4). „Kirik Sseega Kirik, varustatud oma Rajaja andidega ning järgides ustavalt Tema armastuse, alandlikkuse ja enesesalgamise käske, saab läkituse ülesande kuulutada Kristuse ja Jumala kuningriiki ning rajada see kõikide rahvaste seas; tema ise on ka selle kuningriigi iduks ja alguseks maa peal“ (LG 5). /541/

 

Kirik – täiusele jõudnud auhiilguses

 

769. „Kirik … jõuab oma täiusele alles taevases auhiilguses“ (LG 48), Kristuse taastulemisel oma auhiilguses. Seni „rändab Kirik oma palverännakul sinnapoole, taludes maailma tagakiusamist ja saades lohutust Jumalalt“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 18, 51; vrd LG 8). Siin, maa peal tunneb ta end pagenduses, Issanda juurest kaugelolevana (vrd 2 Kr 5:6; LG 6) ning „igatseb täiusele viidud kuningriigi järele … ja ihkab ühineda oma Kuningaga auhiilguses” (LG 5). Kiriku ning tema vahendusel maailma täiuslikuks saamine auhiilguses saab teoks ainult suurte katsumuste läbimisega. Alles seepeale „kogutakse kõik õiged alates Aabelist kuni viimse õigeksmõistetuni kõikihõlmavasse Kirikusse Isa juurde“ (LG 2). /671, 2818, 675, 1045/

 

III. Kiriku müsteerium

 

770. Kirik eksisteerib ajaloos, ent paikneb samal ajal sellest kõrgemal. Vaid „usu silmadega“ (Catechismus Romanus, 1, 10, 20) on võimalik nähtava tegelikkuse kõrval tajuda ka jumalikku elu kandvat vaimulikku tegelikkust. /812/

 

Kirik on ühtaegu nähtav ja vaimulik

 

771. “Ainus vahendaja, Kristus, rajas siia maa peale püha Kiriku kui usu, lootuse ja armastuse kogukonna kui nähtava organismi ning hoiab teda jätkuvalt sellisena: tema kaudu valab Ta kõigile tõde ja armu” (LG 8). Kirik on Ssamaaegselt on Kirik: /827/

 

- „Hierarhilise ülesehitusega varustatud ühiskond ning Kristuse Müstiline Ihu, /1880/

 

- nähtav kogudus ja vaimulik osadus,

 

- maine Kirik ja juba taevaste andidega varustatud Kirik“. /954/

 

Need aspektid „moodustavad üheainsa kompleksse tegelikkuse, mis kasvab kokku jumalikest ja inimlikest elementidest“ (LG 8).

 

Kiriku „olemusse kuulub see, et ta on ühtaegu inimlik ja jumalik, on nähtav ja varustatud nähtamatute andidega, tuline teos ja andunud mõtisklevaks vaatluseks, maailmas kohalolev, kuid siiski teeline. Kõike seda omab ta niimoodi, et see, mis temas on inimlik, on suunatud jumalikule ja on sellele allutatud; mis on nähtav, on allutatud nähtamatule; mis kuulub tegutsemise juurde, on allutatud vaatlusele; mis on kaasaegne, on allutatud tulevasele Linnale, mida me otsime” (SC 2).

 

„Milline madalus! Milline ülevus! Kedari telk ja Jumala pühamu, maine eluase ja taevane palee, savionn ja kuningaloss, surmale määratud ihu ja valguse tempel, kõrkide pahandus ja Issanda Mõrsja! Sa oled must, ent siiski kaunis, oh Jeruusalemma tütar! Kuigi pikaaegse pagenduse vaev ja valu sind moonutavad, ehib sind siiski taevane ilu” (p. Bernhard Clairvaux’st, In Canticum sermones, 27,14: PL 183,920D).

 

Kirik on inimese Jumalaga ühinemise müsteerium

 

772. Kirikus viib Kristus täide ja ilmutab Jumala nõu eesmärgina oma sisimat müsteeriumi, nimelt „et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal“ (Ef 1:10). Püha Paulus nimetab Kiriku ja Kristuse pruutpaarilikku ühendust „suureks saladuseks“ (Ef 5:32). Kuna Kirik on ühendatud Kristuse kui oma peigmehega (vrd Ef 5:25-27), muutub ta omakorda saladuseks (vrd Ef 3:9-11). Vaadeldes Kirikus seda müsteeriumi vaadeldes, kirjutab püha Paulus: „Kristus on teie sees, auhiilguse lootus!“ (Kl 1:27). /518, 796/

 

773. Inimeste osadus Jumalaga armastuse kaudu, mis „ei hääbu kunagi“ (1 Kr 13:8) on eesmärgiks, mille suunas püüdlevad kõik selle kaduvusele määratud maailmaga seotud sakramentaalsed vahendid Kirikus (vrd LG 48). „Kogu tema hierarhiline ülesehitus on täielikult allutatud Kristuse liikmete pühitsemisele. Tema pühadust mõõdetakse aga selle „sügavaima saladuse“ mõõduga, millega mõrsja andunult peigmehe armastusele vastab“ (MD 27). Maarja edestab meid kõiki pühaduse teel, mis on Kiriku kui „plekkide ja kortsudeta“ (vrd Ef 5:27) Mmõrsja müsteeriumi keskmeks. Selles mõttes eelneb Maarja mõõdedimensioon Peetruse mõõtmeledimensioonile (MD 2). /671, 972/

 

Kirik on universaalne õndsussakrament

 

774. Kreekakeelneset sõna mysterion („saladus“) tõlgiti ladina keelde kahe väljendi, mysterium või sacramentum abil. Hilisemal ajal tähistab mõiste sacramentum täpsemalt rohkem varjatud õndsusmõju kandvat nähtavat märki, kusjuures esimest tähistatakse mõistega mysterium. Selles mõttes on Kristus ise õndsusmüsteerium: Non est alium Dei mysterium, nisi Christus – „Pole teist Jumala müsteeriumit peale Kristuse“ (p. Augustinus, Epistulae, 187,11,34: PL 33,845). Tema püha ning pühitseva inimloomuse tööks on õndsusttoov sakrament, mis väljendub ja toimib mõjusalt Kiriku sakramentides (mida Ida kirikutes ka „pühadeks müsteeriumideks“ nimetatakse). Seitse sakramenti on märgkideks ja tööriistadeks, mille kaudu Püha Vaim valab jagab laiali Kristuse, Kiriku Pea armu Tema Ihus Kirikus. Niisiis omab ja vahendab Kirik nähtamatut armu, mida ta tähendabistab. Just nimelt selles analoogilises mõttes nimetatakse ka Kirikut “sakramendiks”. /1075, 515, 2014, 1116/

 

775. „Kirik on Kristuses justkui sakrament, see tähendab märk Jumalaga sügavaimast ühinemisest Jumalaga ning terve inimkonna ühtsuseest ja sakrament, see tähendab märk ja tööriist selle saavutamiseks“ (LG 1) Kiriku esmaseks eesmärgiks on olla inimese sügavaima Jumalaga ühinemise sakramendiks. Kuna osadus inimeste vahel põhineb osadusel Jumalaga, on Kirik ka inimkonna ühtsuse sakrament. See ühtsus on Kirikus juba alanud, kuna sest Kirik kogub inimesi „kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ (Ilm 7:9). Samas on Kirik selle praegu veel saavutamata ühtsuse „märgiks ning tööriistaks“. /360/

 

776. Sakramendina on Kirik Kristuse tööriist. Kirik on Kristuse käes „kõigi inimeste lunastamise tööriistaks“ (LG 9), „kõikehõlmavaks õndsuse sakramendiks“ (LG 48), mille kaudu Kristus „Jumala armastust inimese vastu ühtaegu nii ilmutab kui teostab“ (GS 45,1). Ta on „Jumala inimarmastuse nähtav projekt“ (Paulus VI, kõne 22. juunil 1973). See armastus soovib, „et kogu inimkond moodustaks üheainsa Jumala rahva, kasvaks kokku Kristuse Ihuga ning ühineks Püha Vaimu templi ehitamisega“ (AG 7; vrd LG 17).

 

LÜHITEKSTID

777. Piiblis Kirikut tähistav mõiste (ekklésia) tähendab sõna-sõnaliselt „kokkukutsumist“. See tähistab Jumala Sõna poolt kokkukutsutute kogu, et nad moodustaksid Jumala rahva ning, toidetuna Kristuse Ihust toidetuna, saaksid ise Kristuse Ihuks.

778. Kirik on ühtaegu nii Jumala õndsusnõu tee kui ka eesmärk. VõrdkujudKujundites ette kuulutatud loomises, ette valmistatud Vanas Lepingus, rajatud Kristuse sõnade ja tegude läbi, teoks tehtud Tema lunastava rRistisurma ning üÜlestõusmisega teoks tehtud, ilmutatakse teda Püha Vaimu väljavalamisel kui õndsusmüsteeriumi. Ta jõuab oma täiusele taevases auhiilguses kõigi maa peal vabaksostetute ühendusena (vrd Ilm 14:4).

779. Kirik on ühtaegu nähtav ja vaimulik, hierahiline ühiskond ja Kristuse Müstiline Ihu. Ta on inimlikest ja jumalikest elementidest koosnev tervik. Selles seisnebki tema saladus, mida vaid usk haarata suudab.

780. Kirik selles maailmas on õndsuse sakrament, Jumala ning inimeste ühtsuse märk ja tööriist.

§2. Kirik on Jumala Rahvas, Kristuse Ihu, Püha Vaimu Tempel

I. Kirik on Jumala rahvas

781. „Igal ajastul ja iga rahva seast on Jumalale meelepärane igaüks, kes Teda kardab ning õiglust teostab. Kuid Jumal ei soovinud pühitseda ja päästa inimesi ükshaaval, sõltumatult kõigist nende vastastikustest suhetest, vaid Ta soovis kujundada nad üheks rahvaks, kes tunnistaks Teda tões ja teeniks pühaduses. Nõnda valis Ta oma rahvaks Iisraeli, kellega Ta sõlmis lepingu ja keda Ta õpetas järk-järgult … See kõik oli aga vaid ettevalmistuseks ja eeskujuks uuele ja täiuslikule lepingule, mis pidi sõlmitama Kristuses … Selle uue Lepingu rajas Kristus … oma veres, kutsudes juutidest ja paganatest kokku oma rahva, kes ei kasvab ühtseks mitte enam veresidemete, vaid Vaimu läbi” (LG 9).

Jumala rahva eripära

782. Jumala rahval on eripärased jooned, mis eristavad teda selgelt kõigist ajalooliselt väljakujunenud religioonidest ning rahvusgruppidest, kõigist poliitilistest ja kultuurilistest kooslustest: /871/

- Ta on Jumala rahvas –: Jumal ise aga kuulu ühelegi rahvusele. Ta ise on enesele rahva värvanud nendest, kes kunagi ei olnud rahvas, nüüd aga on „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas“ (1 Pt 2:9); /2787/

- Selle rahva liikmeks ei saada mitte füüsilise sündimise, vaid „ülevalt sündimise“ kaudu „veest ja Vaimust“ (Jh 3:3-5), see tähendab usu läbi Kristusesse ning läbi ristimise; /1267/

- Selle rahva Peaks on Jeesus Kristus (Võitu, Messias). Kuna üks ja sama võidmine, nimelt Püha Vaim, voolab Peast Ihule, on ta „messiaanlik rahvas“; /695/

- „Tema osaks onJumala laste väärikus ja vabadus, kuna tema liikmete tema südames elab Püha Vaim nagu templis“; /1741/

- „Tema Seaduseks on uus Käsk armastada, nagu Kristus meid on armastanud“ (vrd Jh 13:34). See on Püha Vaimu “uus” Seadus (vrd Rm 8:2; Gl 5:25);. /1972/

- Tema läkituseks on olla maa sool ja maailma valgus (vrd Mt 15:13-16). „Ta on tervele inimsoole ühtsuse, lootuse ja õndsakssaamise hävimatuks iduks“; /849/

- „Tema eesmärgiks on Jumala kuningriik, mis rajati maa peal ja mida laiendatakse Jumala enese poolt, kuni Ta selle aegade lõpul ka täiusele viib“ (LG 9). /789/

Preesterlik, prohvetlik ja kuninglik rahvas

783. Isa võidis Jeesuse KristuseJeesus Kristus võiti Isa poolt Püha Vaimuga ja seadis Ta seati „preestriks, prohvetiks ja kuningaks“. Kogu Jumala rahvas osaleb nendes kolmes Kristuse ametis ning kannab vastutust läkituse ning teenistuse eest, mis neist järelduvad (vrd RH 18-21). /436, 873/

784. See, kes ristimise ja usu läbi Jumala rahva hulka astub, saab osa selle rahva ainulaadsest preesterlikust kutsumusest. „Issand Kristus, olles inimeste seast välja valitud ülempreester, tegi uuest rahvast „oma Jumalale ja oma Isale kuningriigi ja preestrid“. Uuestisünni ja võidmise läbi Püha Vaimuga pühitsetakse ristitud nimelt vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterluseks“ (LG 10). /1268, 1546/

785. „Jumala püha rahvas osaleb ka Kristuse prohvetlikus ametis.“. See toimub eelkõige üleloomuliku usutaju kaudu, mis on omane tervele Jumala rahvale, nii ilmikutele kui hierarhiale, ja mille läbi “püsib ta vankumatult üks kord pühadele antud usus“ (LG 12), mõistab seda üha sügavamalt ning saab keset seda maailma Kristuse tunnistajaks. /92/

786. Jumala rahvas osaleb lõpuks ka Kristuse kuninglikust funktsioonist. Kristus teostab oma kuningriiki, tõmmates oma surma ja üÜlestõusmise läbi kõiki inimesi enese poole (vrd Jh 13:2). Kristus, kõiksuse kuningas ja Issand, sai kõikide teenijaks, sest Ta „ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28). Kristlaste jaoks tähendab Kristuse teenimine „kuningana valitsemist“ (LG 36), ja seda – eelkõige „vaeste ja vaevatute“ teenimisel, kelledes Kirik „tunneb ära oma vaese ja kannatava rajaja kuju“ (LG 8). Jumala rahvas teostab ja säilitab oma „kuninglikku väärikust“ elades oma kutsumustes teenida koos Kristusega. /2449, 2443/

„Kõigile, kes on Kristuses uuesti sündinud, annab risti märk kuningliku väärikuse ja Püha Vaimu võidmine pühitseb nad preestriteks. Seepärast tuleks kõigil Püha Vaimu ja tarkusega täidetud kristlastel, nii vaimulikel kui ka ilmikutel, endale teadvustada, et nad kõik nad – jättes välja Meie Ameti erilised ülesanded – pärinevad kuninglikust soost ning osalevad preesterlikes kohustustes. Mis on kuninglikum sellest, et Jumalale alluv hing suudab oma ihu üle valitseda? Mis vastab enam preestri ülesannetele, kui Issandale puhta süüme pühitsemine ning Talle oma südame altaril laitmatute vagaduse ohvrite toomine?” (p. Leo Suur, Sermones, 4,1: PL 54,149).

II.. Kirik on Kristuse Ihu.

Kirik on Kristusega osaduses

787. Jeesus lubas oma jüngritel algusest peale oma elust osa saada (vrd Mk 1:16-20; 3:13-19). Ta avaldas neile Jumala kuningriigi müsteeriumi (vrd Mt 13:10-17) ning andis neile osaluse oma läkituses, oma rõõmus (vrd Lk 10:17-20) ning oma kannatustes (vrd Lk 22:28-30). Jeesus kõneleb veelgi sügavamast seesmisest seotusest Tema ja nende vahel, kes Tteda järgivad: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad“ (Jh 15:4-5). Ta kuulutab ka salapärasest, mõjusast ühtsusest omaenda ja meie ihude vahel: „Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:56). /755/.

788. Kui Tema nähtav kohalolek jüngritelt ära võetiakse, ei jätnud Jeesus neid orbudeks (vrd Jh 14:18). Ta tõotas nende juurde jääda kuni aegade lõpuni (vrd Mt 28:20) ja läkitas neile oma Vaimu (Jh 20:22; Ap 2:33). Teatavas mõttes süvenes seeläbi osadus Jeesusega veelgi: „Jagades neile oma Vaimu, muutis Ta oma kõigi rahvaste seast kogutud vennad müstilisel viisil oma Ihuks“ (LG 7). /690/

789. Kiriku võrdlemine Ihuga valgustab Kiriku ning Kristuse sügavaimat seotust. Kirik pole mitte ainult Kristuse ümber kogunenud, vaid on ka Temas, ühendatud Tema Ihusse. Eriliselt tuleb Kiriku kui Kristuse Ihu osas esile tõsta kolme aspekti: kõikide liikmete seotust üksteisega ühenduses Kristusega; Kristust kui Ihu Pead; Kirikut kui Kristuse Mõrsjat.: /521/

Üksainus Ihu

790. Usklikud, kes vastavad Jumala Ssõnale ning saavad Kristuse Ihu liikmeteks, ühendatakse tihedalt Kristusega: „Selles Ihus kandub Kristuse elu üle usklikesse, kes sakramentide läbi salapärasel ning tõesel viisil ühendatakse kannatanud ning kirgastatud Kristusega“ (LG 7). See kehtib eelkõige ristimise kohta, mille läbi me ühineme Kristuse surma ja ülestõusmisega (vrd Rm 6:4-5; 1 Kr 12:13), ning Euharistia kohta, mille läbi me „saame tõeliselt osa Issanda Ihust ning … meid ülendatakse osadusse Temaga ning üksteisega“ (LG 7). /947,1227, 1329/

791. Ihu ühtsus ei välista aga liikmete erisust. „Kristuse Ihu ülesehitamisel valitseb liikmete ja nende ülesannete erisus. Üks Vaim on see, kes oma erinevaid ande vastavalt oma rikkusele ja ametite vajadustele Kiriku hüveks välja jagab. “. Müstilise Ihu ühtsus sünnitab ja innustab usklike vastastikust armastust: „Seepärast, kui üks liikmetest kannatab, kannatavad temaga kaasa kõik liikmed, ja kui üht liikmetest austatakse, tunnevad temaga rõõmu ka kõik teised liikmed“ (LG 7). Müstilise Ihu ühtsus võidab lõpuks kõik inimlikud lahknevused: „Sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:27-28).   /814, 1937/

Kristus on Ihu Pea

792. Kristus on „ihu, koguduse pea“ (Kl 1:18). Tema on loomise ja lunastuse läte. Tõstetud Isa auhiilgusesse, „et ta kõiges saaks esimeseks“ (Kl 1:18), kehtib see eriliselt Kiriku üle, mille kaudu Ta oma kuningriiki kõikjale laiendab. /669, 1119/

793. Kristus ühendab meid oma paasaga. Kõik liikmed peavad püüdlema Temaga ühendumise poole, „kuni Kristus (neis) saab kuju“ (Gl 4:19). „Seepärast võetakse meid vastu osalema Tema elu müsteeriumides … me osaleme Tema kui Ihu Pea kannatustes; me kannatame koos Temaga, et koos Temaga saada kirgastatud“ (LG 7). /661, 519/

794. Kristus kannab hoolt meie kasvamise eest (vrd Kl 2:19). Et võimaldada meil Tema, Pea, poole kasvamist (vrd Ef 4:11-16), varustab Kristus Kirikut oma andide ning ametitega, mille abil me üksteist vastastikku edendame oma teekonnal õndsusele. /872/

795. Kristus ja Kirik moodustavad seega „terve Kristuse“ (Christus totus). Kirik on Kristusega üks. Pühakud on sellest ühtsusest sügavalt teadlikud:

„Juubeldagem ja tänagem selle eest, et me pole saanud mitte ainult lihtsalt kristlasteks, vaid Kristuseks. Kas mõistate, vennad, seda armu, mille Jumal meile kinkis, kui Ta meile Jeesuse Kristuse Peaks andis? Imetlege, rõõmustage, sest me oleme saanud Kristuseks. Sest kui Tema on Pea ja meie liikmed, siis tervikliku isiku moodustavad Tema ja meie üheskoos… Mida tähendavad Pea ja liikmed? Kristust ja Kirikut” (p. Augustinus, In Evangelium Ioannis tractatus, 21,8).

„Meie Lunastaja ilmutab ennast ühtse isikuna enda omaks tehtud püha Kirikuga“ (p. Gregorius Suur, Moralia in Iob, praefatio, 1,6,4: PL 75,525A).

„Pea ja liikmed on justkui üks ja sama müstiline isik“ (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,48,2, ad 1). /1474/

Pühade usuõpetajate poolt edastatud õpetus ning usklike terve tunnetus ilmnevad püha Jeanne d’Arc’i ütluses oma kohtunikele: „Jeesusest ja Kirikust mõtlen ma, et nad on üks ja et sellest ei tohiks probleemi teha.“.

Kirik on Kristuse Mõrsja

796. Kristuse ja Kiriku, Pea ning liikmete ühtsus sisaldab küll ka nende erinevust isikuliste suhete tasandil. Seda aspekti väljendatakse sageli peigmehe ning mõrsja kujundiga. Sellele, et Kristus on Kiriku peigmees, viitasid juba prohvetid ning seda kuulutas Ristija Johannes (vrd Jh 3:29). Ka Issand ise on end „peigmeheks“ nimetanud (Mk 2:19; vrd Mt 22:1-14; 25:1-13). Apostel kujutab Kirikut ning iga usklikku, Kristuse Ihu liiget, Issanda Kristusega kihlatud mõrsjana, kes on, et ta oleks temaga üks Vaim (vrd 1 Kr 6:15-17; 2 Kr 11:2). Kirik on laitmatu Talle laitmatu Mõrsja (vrd Ilm 22:17; Ef 1:4; 5:27), keda „Kristus on armastanud … ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda“ (Ef 5:25-26), kelle Ta on enesega sidunud igavikulises liidus ning kelle eestda Ta hoolitsebdab nagu omaenese Ihu eest (vrd Ef 5:29). /757, 219, 772, 1602, 1616/.

„Kogu Kristus, Pea ja Ihu, paljudest kujundatud üksainus … Kas kõneleb nüüd Pea või kõneleb Ihu, alati kõneleb Kristus: ta räägib Pea rollis (ex persona capitis) kui kasvõi Ihu rollis (ex persona corporis), vastavalt sellele, kuidas on kirjutatud: „Ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur, ma räägin Kristusest ja Kirikust” (Ef 5:31-32). Ning Issand ise lausub Evangeeliumis: „Niisiis ei ole nad enam kaks, vaid üks liha” (Mt 19:6). Nad on, nagu te teate, kaks isikut, ja ometi ainultvaid üks abielusideme kaudu. Peana nimetab ta ennast peigmeheks, Ihuna aga Mõrsjaks“ (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 74,4).

III. Kirik on Püha Vaimu tempel

797. „Mida on meie vaim, see tähendab hing, meie liikmetele, seda on Püha Vaim Kristuse liikmetele, Kristuse Ihule, see tähendab Kirikule” (p. Augustinus, Sermones, 267,4: PL 38,1231D). ). „Kristuse Vaimu kui nähtamatu printsiibi teeneks peab lugema ka tõsiasja, et Ihu kõik osad on ühendatud üksteisega ja nende õilsa Peaga, sest Tema on täielikult Peas, täielikult Kehas ja täielikult igas liikmes„Kristuse Vaimu on see nähtav printsiip, kelle tegu on liita kõik Ihu liikmed nii omavahel kui oma ülla Peaga, kuna Ta on täielikult Peas, täielikult Ihus ja täielikult kõikides liikmetes“ (Pius XII, ringkiri Mystici Corporis: DS 3808). Püha Vaim teeb Kirikust „elava Jumala templi“ (2 Kr 6:16; vrd 1 Kr 3:16-17; Ef 2:21): /813, 596/

„See jumalik kingitus on usaldatud Kiriku kätte … Temas asub ühesolemine Kristusega, see tähendab Püha Vaim, meie kadumatuse käsiraha, meie usu kinnitus, taevaredel Jumala juurde… Sest seal, kus on Kirik, seal on ka Jumala Vaim; ja kus on Jumala Vaim, seal asub Kirik ning kõik armud“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, III, 24, 1).

798. Püha Vaim on „eluandva ning tõeliselt õndsakstegeva tervendamise printsiibiks kõigis selle Ihu üksikutes liikmetes“ (Pius XII, ringkiri Mystici Corporis: DS 3808). Ta mõjustab mitmel viisil kogu Ihu armastuses ülesehitamist (vrd Ef 4:16): Jumala Ssõna kaudu, kellel „on vägi … üles ehitada” (Ap 20:32); ristimise kaudu, mille abil Ta kujundab Kristuse Ihu (vrd 1 Kr 12:13); sakramentide kaudu, mis annavad Kristuse liikmetele kasvu ja tervenemise; „apostlitele antud armu kaudu, mis teiste armu andide seast silma paistab“ (LG 7); vooruste kaudu, mis võimaldavad teha head; suure hulga eriliste andide, niinimetatud karismade kaudu, mille läbi Ta teeb usklikke „võimeliseks ning valmisolevaks vastu võtma mitmesuguseid Kiriku uuenemiseks ja edasiseks ülesehitamiseks vajalikke töid ja teenistusi“ (LG 12; vrd AA 3). /737, 1091-1109; 791/.

Karismad

799. Karismad, olgu siis erakorralised või lihtsad ja tagasihoidlikud, on Püha Vaimu armu annid, mis teenivad otseselt või kaudselt Kirikut: nad kingitakse Kiriku ehitamiseks, inimeste heaoluks ja abiks maailma hädades. /951, 2003/

800. Karismad tuleb tänulikult vastu võtta nii neil, kellele need on antud, kui ka kõigil Kiriku liikmetel. Nad on ju imelised armu kingid apostellikuks elujõuks ja terve Kristuse Ihu pühaduseks. Tingimusel muidugi, et on tegemist andidega, mis tõepoolest lähtuvad Pühast Vaimust, ning et neid kasutatakse täielikus vastavuses sellesama Vaimu tõeliste tõukejõududega, mis tähendab, et nad peavad teostuma armastuses, mis on karismade tõeliseks mõõdupuuks (vrd 1 Kr 13).

801. Selles mõttes on karismade läbikatsumine alati hädavajalik. Ükski karisma ei vabasta kohustusest austada Kiriku karjaseid ning neile kuuletuda, kuna neil „on eriline ülesanne Vaimu mitte kustutada, vaid kõike läbi katsuda ning säilitada seda, mis on hea“ (LG 12), et kõik oma mitmekesisuses üksteist täiendavad karismad võiksid tegutseda koos, et “ühiseks kasuks” (1 Kr 12:7; vrd LG 30; CL 24). /894, 1905/

LÜHITEKSTID

802. Kristus Jeesus „on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks“ (Tt 2:14).

803. „Teie aga olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas…“ (1 Pt 2:9).

804. Jumala rahva hulka astumine toimub usu ja ristimise kaudu. „Kõik inimesed on kutsutud tulema Jumala rahva hulka” (LG 13) selleks, et Kristuses „moodustaksid inimesed ühe perekonna ning üheainsa Jumala rahva“ (AG 1).

805. Kirik on Kristuse Ihu. Vaimu ja tema tegevuse läbi sakramentides, eelkõige Euharistias, muudab surnud ja ülestõusnud Kristus usklike koguduse oma Ihuks.

806. Selle Ihu ühtsuses on eripäraseid liikmeid ja ülesandeid. Kõik liikmed on üksteisega seotud, eriliselt nendega, kes kannatavad, on vaesed või taga kiusatud.

807. Kirik on Ihu, kelle Peaks on Kristus. Kirik elab Temast, Temas ja Temale; Kristus elab Kirikule ja Kirikus.

808. Kirik on Kristuse Mõrsja. Kristus on teda armastanud ning andnud ennast tema eest. Ta on Kiriku oma vere läbi puhastanud. Ta on tema teinud ta viljakaks Emaks kõigile Jumala lastele.

809. Kirik on Püha Vaimu tempel. Vaim on justkui Müstilise Ihu hingeks, tema elu, tema paljususes ilmneva ühtsus, ning tema andide ja karismade rikkuse printsiipbiks.

810. „Nõnda ilmub kogu Kirik Isa ja Poja ja Püha Vaimu ühtsuse läbi ühendatud rahvana“ (p. Cyprianus)” (LG 4).

§3. Kirik on üks, Püha, Katoliiklik ja Apostellik

811. „See on ainus Kristuse Kirik, mida me usutunnistuses ainsa, püha, katoliikliku ja apostellikuna tunnistame” (LG 8). Need neli omadust, mida ei saa üksteisest lahutada (vrd DS 2888), tähistavad Kiriku ning tema läkituse olemuslikke jooni. Kirik ei oma neid iseenesest. Kristus lõi Püha Vaimu läbi oma Kiriku üheks ainsaks, pühaks, katoliiklikuks ja apostellikuks. Ta kutsub teda kõiki neid omadusi teoks tegema. /750, 832, 865/

812. Üksnes usk saab ära tunda seda, et Kirikule kuuluvad need omadused tema jumaliku päritolu tõttu. Nende omaduste ajaloolised mõjud on aga märkideks, mis on ilmselgelt inimlikule mõistusele suunatud. Nagu Vatikani I Kirikukogu tõdeb, on Kirik „oma imelise leviku, erakordse pühaduse, kõiges heas ammendamatu loomingulise viljakuse ning oma katoliikliku ühtsuse võitmatu vankumatuse tõttu võimas ja igipüsiv usutavuse motiivpõhjus ja vaieldamatu tunnistus tema jumalikust läkitusest“ (DS 3013). /156, 770/

I. Kirik on üks

„Kiriku ühtsuse püha saladus“

813. Kirik on algusest peale üksainus . „Selle saladuse ülimaks eeskujuks ja algpildiks on ainsa Jumala, isa ja Poja ja Püha Vaimu ühtsus Kolmainsuses“ (UR 2). Kirik on üksainus lähtuvalt oma Rajajast. „Tema, inimesekssaanud Poeg …, lepitas oma risti läbi inimesed Jumalaga ning taastas kõikide ühtsuse ühte Ihusse kuuluva rahva ühtsuses“ (GS 78,3). Kirik on üksainus lähtuvalt oma hingest:„Püha Vaim, kes elab usklikes ning täidab ja juhatab tervet Kirikut, loob selle imelise usklike ühenduse ning seob nad Kristusega niivõrd sügavalt, et ta on Kiriku ühtsuse printsiip“ (UR 2). Ühtsus kuulub seega Kiriku olemusse: /172, 766, 797/

„Oo, milline hämmastav ime! On üksainus kõige loodu Isa, üksainus kõige loodu Logos ning üksainus Püha Vaim, kõikjal samane; ja on ka vaid üksainus neitsilik Ema ning ma armastan teda Kirikuks nimetada“ (p. Cyrillus Aleksandriast, Paedagogus, 1,6,42).

814. Juba algusest eksisteerib selles Kirikus suur mitmekesisus . See tuleneb ühelt poolt Jumala erinevatest andidest, teiselt poolt neid ande vastuvõtvate inimeste erinevusest. Jumala rahva ühtsuses tulevad kokku kõige erinevamad rahvad ja kultuurid. Kiriku liikmete seas valitseb andide, ülesannete, elutingimuste ning -laadide rohkus ; „kiriklikus ühesolemises eksisteerivad õigustatult osakirikud, kel on iseseisev pärimus” (LG 13). Suur eripärade rikkus ei vastandu Kiriku ühtsusele, kuid patt ning selle tagajärjed koormavad ja ohustavad pidevalt ühtsuse andi. Seetõttu peab püha Paulus manitsema olema „usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust“ (Ef 4:3). /791, 873, 1202, 832/

815. Millised on ühtsuse seosed? Eelkõige on selleks armastus, „täiuslik side“ (Kl 3:14). Palverännakul viibiva Kiriku ühtsust kinnitavad aga ka järgnevad nähtavad ühesolemise sidemed:

-     ühe ja sama, apostlitelt pärineva usu tunnistamine;

-     ühesuguse jumalateenistuse, eriti sakramentide pühitsemine;

-            apostellik järjepidevus (suktsessioon), mida hoitakse üleval Jumala perekonna vennalikus üksmeeles jagatavas pühitsemise sakramendis (vrd UR 2; LG 14; CIC can. 205);

816. „Ainsat Kristuse Kirikut … karjatama kohustas meie Lunastaja Peetrust, talle ja ülejäänud apostlitele usaldas ta Kiriku leviku ning juhtimise … See Kirik, mis on selles maailmas seatud ja korraldatud ühiskonnana, püsib (subsistit in) katoliku Kirikus, mida juhatab Peetruse järeltulija koostöös piiskoppidega“ (LG 8). /819/

Vatikani II Kirikukogu oikumenismi käsitlev dekreet sedastab: „Vaid Kristuse katoliiklikus Kirikus, kes on üldine õndsusvahend, on võimalik saada õndsusvahendite kogu täiust. Sest nõnda me usume, et üksnes apostlite kolleegiumile, mille eesistujaks on Peetrus, usaldas Issand kõik Uue Lepingu varad, et nad kujundaksid maa peal Kristuse Ihu, kuhu koondatakse täielikult kõik, kes juba mingil viisil Jumala rahva sekka kuuluvad“ (UR 3). /830/

Ühtsuse rikkumised

817. „Selles ühes ja ainsas Jumala Kirikus ilmnes juba algaegadel lõhenemisi, mida apostlid taunisid raskete eksimustena; hilisematel sajanditel tekkisid aga levinumad lahkarvamused, mis viisid katoliku Kiriku osadusest (communio) oluliste koguduste lahkumiseni, milles sageli olid süüdi inimesed mõlemalt poolelt“ (UR 3). Lõhenemised, mis haavavad Kristuse Ihu ühtsust (eristatakse hereesiat, apostaasiat ja skismat), ei toimu ilma inimestepoolse patuta: /2089/

„Kus on patud, seal on erimeelsus, seal on lõhed, sektid, tülitsemised. Seal aga, kus on voorus, on üksmeel, osadusühtsus, mistõttu kõik liikmed on üks süda ja üks hing“ (Origenes, Homilia in Ezechielem, 9,1).

818. „Nendele aga, kes sellistesse kogudustesse on sündinud ning on täidetud usuga Kristusesse, ei saa teha etteheiteid lahkumineku patu tõttu ja katoliku Kirik kohtleb neid vennaliku lugupidamise ning armastusega, … usus ristimise läbi saavad nad õigeksmõistmise, nad liidetakse Kristusega ning katoliku Kiriku lapsed peavad neid õigusega vendadeks Issandas“ (UR 3). /1271/

819. Lisaks võib väljaspool katoliku Kiriku nähtavaid piire leida „hulgaliselt pühitsuse ning tõe elemente“ (LG 8): „Jumala kirjapandud sõna, elu armus, usku, lootust, armastust ja muid Püha Vaimu seesmisi ande ning teisi nähtavaid elemente“ (UR 3; vrd LG 15). Püha Vaim kasutab neid kirikuid ja kiriklikke ühendusi õndsakssaamise vahenditena, mille vägi lähtub Kristuse poolt katoliku Kiriku kätte usaldatud armu ja tõe küllusest. Kõik need varad pärinevad Kristuselt, juhatavad Tema juurde (vrd UR 3) ja suunavad iseenesest „katoliiklikule ühtsusele“ (LG 8).

Ühtsuse poole

820. „Kristus kinkis oma Kirikule algusest peale ühtsuse, mis meie usu kohaselt katoliku Kirikus kadumatult olemas on ja mis, nagu me loodame, kuni aegade täiuseni üha enam kasvab“ (UR 4). Kristus annab oma Kirikule alati ühtsuse anni, kuid Kirikul tuleb selle eest pidevalt palvetada ja tegutseda, et ühtsus sellisena, nagu Kristus seda soovib, tugevneks ja täiustuks. Seepärast palub Kristus isegi oma kannatamise tunnil, ning Ta ei lakka palumast Isa jüngrite üksmeele eest: „Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud“ (Jh 17:21). Soov taas kõigi kristlaste ühtsust saavutada on Kristuse and ja Püha Vaimu kutse (vrd UR 1). /2748/

821. Sellele kutsele õigesti vastamiseks on vaja:

-              Kiriku pidevat uuenemist suuremas ustavuses oma kutsumusele. See uuenemine on ühtsuse poole sammumise liikumapanev jõud (vrd UR 6);

-              Südamete pöördumist, et pürgida Evangeeliumi järgivale elule (vrd UR 7), sest lahknemiste põhjuseks on truudusetus Kristuse annile; /827/

-              ühine palve, sest südame pöördumine ja elu pühadus, mis on seotud eraviisilise ning avaliku palvega kristlaste ühtsuse eest, on terve oikumeenilise liikumise hingeks; seda võib õigusega nimetada vaimseks oikumenismiks“ (UR 8); /2791/

-              vastastikune vennalik tundmaõppimine (vrd UR 9);

-              usklike ja eelkõige preestrite oikumenismialane harimine (UR 10);

-              teoloogide omavaheline arutelu ja erinevate kirikute ja koguduste kristlaste kohtumised (vrd UR 4; 9; 11);

-              kristlaste koostöö inimeste teenimise erinevates valdkondades (vrd UR 12).

822. „Mure ühtsuse taastamise pärast on kogu Kiriku, nii usklike kui ka karjaste ülesanne“ (UR 5). Kuid endale peab ka teadvustama, „et see kõigi kristlaste ühesainsas Kristuse Kirikus püha taasühendamise ettevõtmine ületab inimliku väe ja võimed“. Seetõttu paneme oma lootuse täielikult „Kristuse palvele Kiriku eest, Isa armastusele meie vastu ja Püha Vaimu väele“ (UR 24).

II. Kirik on püha

823. „Kiriku usu aineks on see, et Kirik on hävimatult püha. Kristus, Jumala Poeg, keda koos Isa ja Püha Vaimuga „ainsana pühadeks“ ülistatakse, armastas Kirikut nagu oma Mõrsjat, andes tema eest iseenese, et teda pühitseda ja ühendas Kiriku enesega oma Ihuna ning täitis ta Jumala auks Püha Vaimuga“ (LG 39). Kirik on seega „Jumala püha rahvas“ (LG 12) ja tema liikmeid nimetatakse „pühadeks”“ (vrd Ap 9:13; 1 Kr 6:1; 16:1). /459, 796, 946/

824. Kristuses ühendatud Kirikut pühitseb Kristus, Tema läbi ja Temas mõjub ta ka pühitsevalt. „Inimeste pühitsemine Kristuses ning Jumala ülistamine on eesmärgiks, millele on suunatud kõik ülejäänud Kiriku tegemised“ (SC 10). Kirikusse nimelt on Jumal seadnud „kogu õndsusvahendite külluse“ (UR 3). Temas „saavutame me Jumala armu abil pühaduse“ (LG 48). /816/

825. „Kirik on juba maa peal varustatud tõelise, kuigi ebatäiusliku pühadusega“ (LG 48). Tal tuleb oma liikmetes täiuslikule pühadusele alles jõuda. „Varustatud sellisel hulgal ja nii suurte õndsusvahenditega, on Kristusesse uskujad, igaüks vastavalt oma kutsele, ametile ning seisusele, kutsutud Issanda poolt pühaduse täiuslikkusesse, nagu on täiuslik Isa ise“ (LG 11). /670, 2013/

826. Armastus on pühaduse hing, milleks kõik on kutsutud: „Ta juhib ja hingestab kõiki õndsusvahendeid ning viib nad sihile“ (LG 42). /1827, 2658/

„Ma mõistsin, et juhul kui Kirik on erinevatest liikmetest koosnev Ihu, ei tohi sel puududa ka kõige hädavajalikum ja õilsam liige. Ma mõistsin, et tal peab olema armastusest hõõguv süda. Ma mõistsin, et vaid armastus suudab kõik ülejäänud liikmed tegutsema panna ja et juhul, kui ta kustub, lõpetaksid apostlid Evangeeliumi kuulutamise ning märtrid keelduksid lubamast oma verd valada … Ma mõistsin, et armastus hõlmab kõiki kutsumusi, et ta on kõik kõiges, et ta haarab kõiki aegu ja paiku … , ühesõnaga, et ta on igavikuline“ (Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised käsikirjad, B 3v). /864/

827. „Samal ajal kui Kristus, „pühana, süütuna ning rüvetamatuna“ pattu ei tundnud, vaid tuli ainult rahva üleastumisi hüvitama, hõlmab Kirik omaenese süles patuseid, on ühtaegu püha ja alati puhastamist vajav, ta käib pidevalt patukahetsuse ja uuenemise teed“ (LG 8; vrd UR 3;6).Kõik Kiriku liikmed, ka tema ametikandjad, peavad tunnistama, et nad on patused (vrd 1 Jh 1:8-10). Kõigis kasvab aegade lõpuni Evangeeliumi hea külvi kõrval ka patu umbrohi (vrd Mt 13:2-30). Kirik ühendab patuseid inimesi, kes on küll haaratud Kristuse õndsusest, kuid ikka alles teel pühadusele: /1425-1429, 821/

„Kirik on püha ka siis, kui tema sees viibivad patused; tal ei ole elu väljaspool armu. Seal, kus Kiriku liikmed armus osalevad, saavad nad pühitsetud, kus nad aga sellest ära ütlevad, langevad nad pattu ning korratusse, mis tõkestab Kiriku pühaduse kiirgust. Seepärast ta kannatab ja parandab meelt, mistõttu tal on Kristuse Vere ning Püha Vaimu anni läbi meelevald oma poegi ja tütreid patusüüst taas vabastada“ (SPF 19).

828. Kui kirik mõne uskliku pühaks kuulutab, tähendab see pidulikku teadaandmist, et too teostas voorusi kangelaslikul moel ning elas ustavuses Jumala armule. Kirik tunnistab, et temas asub pühaduse Vaimu vägi. Ta kinnitab usklike lootust, andes neile pühakud eeskujuks ning eestkostjaks (vrd LG 40; 48-51). „Pühakud on kirikuajaloo raskeimatel silmapilkudel alati olnud uuenemise lätteks“ (CL 16,3). „Pühadus on Kiriku apostelliku innukuse ja misjoneeriva väe salajane allikas ja eksimatu mõõdupuu“ (CL 17,3). /1173, 2045/

829. „Samal ajal kui Kirik õndsaimas neitsi Maarjas on juba jõudnud täiusele, millel pole plekke ega kortse näevad Kristusesse uskujad veel vaeva, et pattu täielikult võita ning sel moel pühaduses kasvada / seepärast tõstavad nad oma silmad Maarja poole“ (LG 65). Temas on Kirik juba tervenisti püha. /1172, 972/

III. Kirik on katoliiklik

830. Sõna „katoliiklik“ tähendab „kõikehõlmavat“ selles mõttes, et tegemist on „tervikuga“, „täielikuga“. Kirik on katoliiklik kahes mõttes:

Ta on katoliiklik seepärast, et temas on Kristus. „Kus on Kristus Jeesus, seal on katoliiklik Kirik“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Smyrnaeos, 8,2). Temas on Peaga ühendatud Kristuse Ihu täielikult oma kuju saanud (vrd Ef 1:22-23), mistõttu ta saab Kristuselt nende „õndsusvahendite külluse“ (AG 6), mille Ta oma Kirikule tahtis anda: õige ja tervikliku usutunnistuse, täiusliku sakramentaalse elu ning apostellikku järjepidevust omava pühitsusliku teenimisameti. Selles põhjapanevas mõttes oli Kirik katoliiklik juba Nelipühi päeval (vrd AG 4) ning ta jääb selleks kuni Kristuse naasmise päevani. /795, 815-816/

831. Ta on katoliiklik, kuna Kristus on ta tervele inimsoole läkitanud (vrd Mt 28:19): /849/

„Jumala uue rahva hulka on kutsutud kõik inimesed. Seetõttu peab see rahvas jääma üheks ja ainsaks ning levima üle terve maailma ning läbi kõikide aegade. Nõnda täidab ta Jumala tahtmist, kes lõi algusest peale inimloomuse ühtseks ning otsustas oma laialipillutatud lapsed kokku koguda … See universaalsuse omadus, mis märgistab Jumala rahvast, on Issanda enese and, mille abil katoliiklik Kirik pürgib tegusalt ja kindlameelselt selle poole, et koondada tervet inimkonda kõikide tema varadega ühes Vaimus Kristuse kui Pea alla“ (LG 13). /360, 518/

Iga osakirik on “katoliiklik”

832. „Kristuse Kirik on tõeliselt kohalolev kõigis õigusjärgsetes kohalikes usklike kogudustes, mida oma karjastega seotuna Uues Testamendis samuti kirikuteks nimetatakse … Neisse kogutakse usklikud Kristuse Rõõmusõnumi kuulutamise läbi, neis pühitsetakse Issanda Õhtusöömaaja müsteeriumi … Neis kogudustes, isegi kui nad sageli on väikesed ja vaesed või hajutatud, on kohalolev Kristus, sest Tema väe läbi rajatakse üksainus, püha, katoliiklik ja apostellik Kirik“ (LG 26). /814, 811/

833. Osakiriku – piiskopkonna (diötseesi või eparhia) – all mõistetakse kristlaste kogu, kes usu ja sakramentide kaudu on seotud apostellikku järjepidevust omava piiskopiga (vrd CD 11; CIC can. 368-369). Need osakirikud on „kujundatud kogu Kiriku eeskujul. Nende sees ja nendest koosneb üks ning üksainus katoliiklik Kirik“ (LG 23). /886/

834. Osakirikud on sõna otseses mõttes katoliiklikud oma seotuse tõttu ühega neist: Rooma Kirikuga, kellele kuulub „eesistumine armastuses“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 1,1). „Selle Kirikuga peab tema erilise eelisseisundi tõttu nõustuma iga kirik, see tähendab usklikud kõikjal“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,2,2; kinnitanud Vatikani I Kirikukogu: DS 3057). „Tõepoolest, alates hetkest, mil inimesekssaanud Sõna tuli meie juurde, pidasid ja peavad kõik kristlikud Kirikud terves maailmas siin (Roomas) asuvat kirikut baasiks ja aluseks, kuna Issanda tõotust mööda ei saa allilma väed temast eales jagu“ (p. Maximus Tunnistaja, Opuscula theologica et polemica: PG 91,137-140).

835. „Hoidume sellest, et peame kogu Kirikut erinevate osakirikute summaks või nende enam-vähem lõdvaks liiduks. Issanda kavatsuse kohaselt on see oma kutsumuselt ja läkituselt universaalne Kirik, mis erinevates kultuuriruumides, sotsiaalsetes ja inimlikes kihistustes juurdudes võtab igas maailma osas erineva välise ilme ja erinevad väljendusvormid“ (EN 62). Kiriklike korralduste, liturgiliste riituste, teoloogilise ning vaimuliku pärandi rikkalik paljusus, mis on omane osakirikutele, „näitab jagamatu Kiriku katoliiklikkust eriti eredas valguses” (LG 23). /1202/

Kes kuuluvad katoliiklikusse Kirikusse?

836. „Katoliikliku jumalarahva hulka … on kutsutud kõik inimesed. Erineval viisil kuuluvad temasse või on temaga seotud katoliiklastest usklikud, teised Kristusesse uskujad ning lõpuks kõik inimesed, keda kutsutakse Jumala armu läbi õndsusele“ (LG 13). /831/

837. „Kiriku liikmeskonda kuuluvad täiel määral need, kes Kristuse Vaimu omades võtavad vastu kõik Kiriku korraldused ja kõik temas seatud õndsusvahendid ning on usutunnistuse, sakramentide ning kirikliku juhtimise ja osaduse sidemetega seotud paavsti ja piiskoppide poolt juhitava nähtava organismiga. Päästmist ei leia aga need, kes hoolimata sellest, et on liidetud Kiriku liikmeskonnaga, ei püsi armastuses ning viibivad Kiriku rüpes küll „ihulikult“, mitte aga „südame poolest“ (LG 14) /771, 815, 882/.

838. „Nendega, keda ristitutena ehib kristlase nimi, kuid kes ei tunnista täielikku usku või ei hoia täielikku ühtsust Peetruse järeltulija all, tunneb Kirik end mitmel moel seotuna“ (LG 15). „Kes usub Kristusesse ning on õigel moel ristitud, on teataval, ehkki mitte täiuslikul viisil osaduses katoliku Kirikuga“ (UR 3). Seotus ortodokssete kirikutega on sedavõrd sügav, et „on vaid vähe puudu sellest, et jõuda täiusele, mis lubab üheskoos Issanda Euharistia pühitsemist“ (Paulus VI, kõne 14. detsembril 1975; vrd UR 13-18). /818, 1271, 1399/

Kirik ja mittekristlased

839. „Need , kes pole Evangeeliumi vastu võtnud, on seotud jumalarahvaga mitmel erineval viisil“ (LG 16). /856/

Kiriku suhe juudi rahvaga. Kui Kirik Uue Testamendi rahvana süveneb omaenese müsteeriumi, avastab ta oma kokkukuuluvuse juudi rahvaga (vrd NA 4), „kelle esivanematega Jumal, meie Issand, kõigepealt kõneles“ (MR, Suur Reede: suur eestpalve 6). Erinevalt teistest mittekristlikest religioonidest on juudi usk juba vastuseks Jumala Ilmutusele Vanas Lepingus. Juudi rahva „päralt on lapseõigus ja auhiilgus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest“ (Rm 9:4-5), sest „Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist“ (Rm 11:29). /63, 147/

840. Mis puutub tulevikku, siis pürgivad Vana ja Uue Lepingu Jumala rahvad sarnaste eesmärkide poole: Messia tulemisele (või taastulemisele). Ühel poolel oodatakse surnud ja ülestõusnud Messiat, keda tunnistatakse Issanda ning Jumala Pojana; teisel poolel oodatakse Messia tulekut aegade lõpul, kelle eripärad jäävad varjatuks – seda ootust saadab kahjuks aga Issanda mittetundmise või vääriti mõistmise draama. /674, 597/

841. Kiriku suhtumine moslemitesse. „Õndsusnõu hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat, nende seas eelkõige moslemeid, kes tunnistavad, et peavad kinni Aabrahami usust ning palvetavad koos meiega Ainujumala poole, kes on halastaja ning mõistab inimeste üle viimsel päeval kohut“ (LG 16; vrd NA 3).

842. Kiriku seotus mittekristlike religioonidega seisneb eelkõige inimsoo ühises päritolus ja eesmärgis: /360/

„Nimelt on kõik rahvad üksainus kooslus ja neil on üksainus päritolu, kuna Jumal laseb kogu inimsugu terve maa peal elada; samuti on neil üksainus viimne eesmärk, Jumal, kelle ettehooldus, headuse tunnistused ja õndsusnõu hõlmab kõiki, kuni valitud … ühendatakse Pühas Linnas“ (NA 1).

843. Kirik tunnustab teiste religioonide juures seda, et nad, kuigi „käsikaudu ja füüsiliste kujutluspiltide abil“, Jumalat otsivad. Ta on neile veel tundmatu, kuid lähedalasuv, kuna Tema annab kõikidele elu, hingamise ja kõik muu ning soovib, et kõik inimesed päästetaks. Seega käsitleb Kirik kõike religioonides leiduvat tõest ja head „kui ettevalmistust Rõõmusõnumile ning kui neile antut selle poolt … kes valgustab iga inimest, et sel viimselt oleks elu“ (LG 16; vrd NA 2; EN 53). /28, 856/

844. Inimeste religioossetes hoiakutes ilmnevad ka nende Jumalakujutlust moonutavad piiratused ning eksitused: /29/

„Kurjast eksitatuna … muutusid inimesed tihtipeale oma mõtetes kõrgiks ning muutsid Jumala tõe valeks, teenides enam loodut kui Loojat, või siis on nad selles maailmas ilma Jumalata elades ja surres määratud lõplikule ahastusele“ (LG 16).

845. Et taasühendada kõiki patu läbi lahutatud ja eksitusse viidud lapsi, tahtis Isa kõiki inimesi kutsuda oma Poja Kirikusse. Kirik on paigaks, kus inimesed peavad taas leidma oma ühtsuse ja õndsuse. Ta on „lepitatud maailm“ (p. Augustinus, Sermones, 96,7,9: PL 38,588). Ta on laev, „mis Püha Vaimu tuules sõidab kindlalt selles maailmas, täies purjes Issanda ristimasti all“ (p. Ambrosius, De virginitate, 18,118: PL 16,297B). Teise kirikuisade poolt armastatud kujundi kohaselt nähakse temas Noa laeva, milles ainsana võib uputusest pääseda (vrd juba 1 Pt 3:20-21). /30, 953, 1219/

„Väljaspool Kirikut pole päästmist“

846. Kuidas tuleb mõista seda kirikuisade poolt sageli kasutatud kinnitust? Positiivselt formuleerituna tuvastab see, et igasugune õndsus tuleb Kristuselt, Kiriku Pealt, läbi Kiriku, kes on Tema Ihu:

„Pühakirjale ning Pärimusele toetudes õpetab (Kirikukogu), et palverännakul olev Kirik on õndsakssaamiseks hädavajalik. Kristus on nimelt ainus õndsuse vahendaja ja tee õndsusele. Ta saab meile kohalolevaks oma Ihus, Kirikus; kuivõrd Ta rõhutab aga usu ja ristimise hädavajalikkust, on Ta ühtaegu kinnitanud ka Kiriku hädavajalikkust, kuhu inimesed astuvad ristimise kui ukse kaudu. Seepärast ei saa päästetud need inimesed, kes teavad, et Jumal rajas katoliku Kiriku Jeesuse Kristuse läbi hädavajaliku vahendina, kuid ei soovi sellest hoolimata sinna astuda või selles püsida“ (LG 14). /161, 1257/

847. See väide ei käi nende kohta, kes ilma omapoolse süüta ei tunne Kristust ega Kirikut:

„Need nimelt, kes ilma omapoolse süüta ei tunne Kristuse Evangeeliumi ega Kristuse Kirikut, kuid otsivad siira südamega Jumalat ja püüavad armu mõjul täita tegudes Tema tahet, mille nad on ära tundnud südametunnistuse käsu läbi, võivad saada päästetud“ (LG 16, vrd DS 3866-3872).

848. „Kuigi Jumal võib juhatada inimesi, kes süüdimatult Evangeeliumi ei tunne, Talle teadaolevail teil usule, ilma milleta „on võimatu olla [Jumalale] meelepärane“ (Hb 11:6), on Kirikul ometi hädavajadus ja samal ajal püha õigus kuulutada Rõõmusõnumit kõigile inimestele“ (AG 7). /1260/

Misjon – Kiriku katoliiklikkusest tulenev nõue

849. Misjonikohustus. „Saadetuna Jumala poolt rahvaste juurde, et ta oleks kõikihõlmavaks õndsuse sakramendiks, püüab Kirik omaenese katoliiklikkust iseloomust ja oma Rajaja poolt antud ülesandest lähtuvalt kuulutada kõigile inimestele Evangeeliumi“ (AG 1). „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teid käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19-20). /738, 767/

850. Misjoni allikas ja eesmärk. Issanda seatud misjonikohustuse lätteks on Kolmainsuse igavikuline armastus: „Palverännakul olev Kirik on olemuslikult misjonlik (see tähendab saadikuna teelolemist), kuna ta ise saab oma alguse Jumal Isa nõule vastavast Poja ja Püha Vaimu läkitusest“ (AG 2). Misjoni lõppeesmärgiks on lasta inimestel osa saada Isa ja Poja vahelisest osadusühtsusest, mis valitseb armastuse Vaimu sideme läbi (vrd RM 23). /257, 730/

851. Misjoni liikumapanev jõud. Ammustest aegadest on Kirik ammutanud kohusetunnet ja väge oma misjoniagarusele Jumala armastusest kõikide inimeste vastu, „sest Kristuse armastus sunnib meid” (2 Kr 5:14; vrd AA 6; RM 11). Jumal soovib ju, „et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1 Tm 2:4). Jumal tahab, et kõik jõuaksid tõe tunnetamise läbi õndsusele. Õndsus peitub tões. Need, kes kuuletuvad Tõe Vaimu sisendustele, viibivad juba õndsuse rajal; Kirik aga, kellele see tõde on usaldatud, peab inimeste igatsusele vastu tulema ja selle neile tooma. Kuna Kirik usub Jumala kõikehõlmavat õndsusnõu, peab ta olema valmis misjoniks. /221, 429, 74, 217, 2104, 890/

852. Misjoni teed. „Püha Vaim on tõesti kogu Kiriku läkituse peategelane“ (RM 21). Ta juhatab Kirikut misjoniteedel. Kirik jätkab „jätkab ja arendab läbi ajaloo Kristuse enda läkitust, kes oli saadetud vaestele Rõõmusõnumit tooma... Seepärast peab ta Kristuse Vaimu juhtimisel käima sama teed, mida mööda käis Kristus, nimelt vaesuse, kuulekuse, teenimise ja surmani ulatuva eneseohverduse teed, millest ta ülestõusmises võitjana väljus“ (AG 5). Sel viisil saab tõeks, et „märtrite veri on kristlaste seemneks“ (Tertullianus, Apologeticus, 50). /2044, 2473/

853. Oma palverännakul kogeb aga Kirik ka seda, „kui sügav on kuristik tema poolt kuulutatava läkituse ning nende inimliku nõtruse vahel, kelle kätte Evangeelium on usaldatud“ (GS 43, 6). Vaid “meeleparanduse ja uuenemise teel“ (LG 8, vrd 15) käies ja „Risti kitsal rajal sammudes“ (AG 1) suudab jumalarahvas Kristuse kuningriiki levitada (vrd RM 12-20). „Kuid nõnda nagu Kristus viis oma lunastustöö täide vaesuses ja tagakiusamistes, nõnda on ka Kirik kutsutud käima sedasama teed, vahendamaks inimestele õndsuse vilju“ (LG 8). /1428, 2443/

854. Oma läkitust täites „käib Kirik … oma teed koos terve inimkonnaga ning kogeb samasugust maist saatust nagu maailm, olles selles justkui haputaignaks ning samas justkui inimühiskonna hingeks, et seda Kristuses uuendada ning Jumala perekonnaks ümber kujundada“ (GS 40, 2). Seega nõuab misjon kannatlikkust. See algab Evangeeliumi kuulutamisega rahvastele ja gruppidele, kes veel Kristust ei usu (vrd RM 42-47); edasi tuleb asutada kristlikke kogudusi, mis peaksid olema „Jumala kohaloleku märgiks maailmas“ (AG 15) ning rajada kohalikke osakirikuid (vrd RM 48-49). Misjon nõuab inkulturatsiooni, mille kaudu Evangeelium juurutatakse rahvaste kultuuridesse (vrd RM 52-54) ning selles pole välistatud ka ebaõnnestumised. „Mis puutub inimestesse, kogukondadesse ja rahvastesse, tuleb Kirik nende juurde ja tungib neisse samm-sammu haaval, juhtides neid niiviisi katoliiklikku täiusesse” (AG 6). /2105, 204/

855. Kiriklik misjon nõuab püüdlemist kristlaste ühtsusele (vrd RM 50). „Just kristlaste lõhestatus takistab Kirikul temale omast katoliiklikkuse täiust mõjusaks tegemast nendes inimestes, kes küll ristimise läbi tema juurde kuuluvad, ent on täielikust osadusest temaga lahus. Jah, seetõttu on sageli ka Kirikul enesel raskem oma katoliiklikkuse täiust elu tegelikkuses igast küljest ilmsiks teha“ (UR 4). /821/

856. Misjonitegevus nõuab ka lugupidavat dialoogi nendega, kes Evangeeliumi veel vastu ei võta (vrd RM 55). Sellest dialoogist võivad kasu saada ka usklikud, õppides paremini tundma kõike seda, „mida justkui Jumala varjatud kohaloleku tingimustes paganate juures tõe ja armu osas juba leida võib“ (AG 9). Kui usklikud kuulutavad Rõõmusõnumit neile, kes seda veel ei tunne, teevad nad seda selleks, et tugevdada, täiendada ja ülendada seda tõest ja head, mida Jumal on inimestele ja rahvastele kinkinud, ning et neid inimesi puhastada eksitustest ja kurjusest „Jumala auks ja Saatana häbistuseks ning inimeste õndsuseks“ (AG 9). /839, 843/

 

IV. Kirik on apostellik

857. Kirik on apostellik, kuna ta on rajatud apostlitele, ning seda kolmes mõttes: /75/

-              Ta on ja jääb rajatuks „apostlite alusele“ (Ef 2:20; vrd Ilm 21:14), Kristuse enda välja valitud ja läkitatud saadikutele (vrd Mt 28:16-20; Ap 1:8; 1 Kr 9:1; 15:7-8; Gl 1:1);

-              Temas elava Vaimu toetusel säilitab ta apostlitelt saadud õpetuse (vrd Ap. 2:42), usupärandi ja terved põhimõtted ning annab need edasi (vrd 2 Tm 1:13-14); /171/

-              Kuni Kristuse taastulemiseni õpetavad, pühitsevad ja juhivad teda apostlid – ja nimelt need, kes on nende järglased karjaseametis, see tähendab, piiskoppide kolleegium, „kellele on toeks preestrid, ühtsuses Peetruse järeltulija, Kiriku Ülemkarjasega“ (AG 5). /880/

„Sina oled igavikuline Karjane, kes ei jäta oma karja maha; sa hoiad teda kõikidel aegadel oma pühade apostlite läbi. Sa andsid nad Kirikule karjasteks, et nad teda juhiksid kui sinu Poja asemikud“ (MR, apostlite prefatsioon). /1575/

Apostlite läkitus

858. Jeesus on Isa läkitatu. Otse oma tegevuse algul „kutsus ta enese juurde, keda ta ise tahtis … ja ta seadis kaksteist, … et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama“ (Mk 3: 13-14). Seega on nad Tema saadikud (kreeka keeles apostoloi). Nende läbi jätkab Ta oma läkitust: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid!“ (Jh 20:21; vrd Jh 13:20; 17:18). Apostlite teenistus jätkab Kristuse läkitust: „Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu“, ütleb Ta kaheteistkümnele (Mt 10:40; vrd Lk 10:16). /551, 425, 1086/

859. Jeesus lülitab apostlid Isalt saadud läkitusse. Nagu „Poeg ei saa midagi teha iseenesest“ (Jh 5:19.30), vaid saab kõik Isalt, nii ei saa Jeesuse läkitatavad teha midagi ilma Temata (vrd Jh 15:5), kellelt nad saavad misjoniülesande ning väe seda täide viia. Seega teavad Kristuse apostlid, et nad omavad Jumala antud meelevalda kui „uue lepingu teenijad“ (vrd 2 Kr 3:6), „Jumala abilised“ (vrd 2 Kr 6:4), „Kristuse käskjalad“ (2 Kr 5:20) ning „Kristuse sulased ja Jumala saladuste majapidajad“ (1 Kr 4:1). /876/

860. Apostlite läkituses sisaldub teatud mitteülekantav ülesanne: olla Issanda ülestõusmise tunnistajaks ning Kiriku vundamendiks. Samas peitub selles ka ülekantav ülesanne. Kristus tõotas neile, et jääb nende juurdekuni aegade lõpuni (vrd Mt 28:20). Seepärast „kestab see jumalik läkitus, mille Kristus usaldas apostlitele … aegade lõpuni, kuna Evangeelium, mida nad edasi annavad, on kõigil aegadel Kirikule kogu tema elu aluseks. Seepärast … kandsid apostlid hoolt endile järeltulijate seadmise eest“ (LG 20). /642, 765, 1536/

Piiskopid on apostlite järeltulijad

861. Apostlid „kandsid oma läkituse üle oma vahetutele kaastöölistele, et nendele usaldatut pärast nende surma jätkataks ning andsid neile testamendina ülesande nende poolt alustatu täiusele viia ja kinnitada ning panid neile südamele hooldada tervet karja, Jumala Kirikut, kuhu Püha Vaim neid oli paigutanud. Seetõttu seadsid nad sellised mehed ja andsid siis korralduse, et pärast nende lahkumist teised läbiproovitud mehed nende teenistuse üle võtaksid” (LG 20; vrd Rooma Clemens, Epistula ad Corinthios, 42; 44). /77, 1087/

862. „Nagu kestab aga edasi amet (ld munus), mille Issand ainulaadsel viisil apostlite eestseisjale Peetrusele usaldas ning mis tema järeltulijatele üle kanduma pidi, nii kestab Kirikus edasi ka apostlite karjaseamet, mida peab katkematult täitma piiskoppide püha seisus.“ Seepärast õpetab Kirik, „et piiskopid on jumaliku seadmise kohaselt Kiriku karjastena apostlite kohale asunud; kes neid kuulab, kuulab Kristust ja kes neid põlgab, põlgab Kristust ja seda, kes Kristuse läkitas“ (LG 20). /880, 1556/

Apostolaat

863. Kogu Kirik on apostellik selles mõttes, et ta jääb püha Peetruse ning apostlite järeltulijate kaudu usu ja elu osadusse oma lähteallikaga. Kogu Kirik on apostellik ka selles mõttes, et ta on tervesse maailma „läkitatud“. Ehkki erinevatel viisidel, osalevad selles läkituses kõik Kiriku liikmed. „Kristlik kutsumus on oma loomuselt kutsumus apostolaadiks.“ „Apostolaadi“ all mõistetakse „igasugust müstilise Ihu tegevust“, mis on suunatud sellele, et „levitada Kristuse kuningriiki … üle terve maailma“ (AA 2). /900, 2472/

864. „Kuna Kristus, olles Isast läkitatud, on terve Kiriku apostolaadi läte ja alge“, on ilmne, „et apostolaadi viljakus“ – nii pühitsetud ametikandjate kui ilmikute puhul – „sõltub nende elavast ühendusest Kristusega“ (AA 4; vrd Jh 15:5). Vastavalt kutsumusele, ajastu nõuetele ning Püha Vaimu andidele võib see apostolaat võtta väga erinevaid vorme. Alati aga on armastus, mida ammutatakse eelkõige Euharistiast, „justkui terve apostolaadi hingeks“ (AA 3). /828, 824, 1324/

865. Kirik on üksainus, püha, katoliiklik ja apostellik oma sügavaimas, viimses identiteedis, kuna temas eksiteerib juba „taevariik“, „Jumala Riik“ (vrd Ilm 19:6); temas viiakse see ka aegade lõpus täiusele. „Jumala kuningriik“ saabus Kristuse isikus (vrd Ilm 19:6) ning kasvab salapärasel viisil nende südameis, kes Temasse kuuluvad, kuni lõpuaja täiusele jõudmiseni. Siis kogutakse kõik inimesed, kes on Tema poolt lunastatud ja Temas saanud pühaks ja laitmatuks Jumala ees, ainsaks Jumala rahvaks „Talle naisena“ (Ilm 21:9), ja „pühasse Jeruusalemma, mis on alla tulemas taevast Jumala juurest, millel on Jumala auhiilgus“ (Ilm 21:10-11). „Ja linna müüril on kaksteistkümmend aluskivi ning nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed“(Ilm 21:14). /811, 541/

LÜHITEKSTID

866. Kirik on üksainus: tal on vaid üksainus Issand, ta tunnistab ühtainust usku, lähtub ühestainsast ristimisest, on üksainus Ihu, saab Vaimu üheltainsalt Jumalalt üheksainsaks lootuseks (vrd Ilm 19:6); kui see on kord täitunud, ületatakse kõik lahknevused.

867. Kirik on püha: tema rajajaks on püha Jumal; Kristus, tema Peig, ohverdas end tema eest, et teda pühitseda; teda elustab Pühaduse Vaim. Temasse kuuluvad küll ka patused, kuid „patustest koosnedes on ta ise pattudest vaba“. Tema pühadus kiirgab pühakutes; Maarjas on ta juba täiuslikult püha.

868. Kirik on katoliiklik: ta kuulutab terviklikku usku; ta omab ning jagab õndsusvahendite täiuslikku küllust; ta on läkitatud kõikide rahvaste juurde; ta pöördub kõikide inimeste poole; ta hõlmab kõiki aegu. „Kirik on oma olemuselt misjonlik” (AG 2).

869. Kirik on apostellik: ta on rajatud kindlale alusele: „Talle kaheteistkümnele apostlile“ (Ilm 21:14); ta on hävimatu (vrd Mt 16:18); teda hoitakse ilmeksimatult tões; Kristus juhib teda Peetruse ja teiste apostlite kaudu, kes oma järeltulijates, paavstis ja piiskoppide kolleegiumis, on Kirikus kohal.

870. „Üksainus Kristuse Kirik, mida me usutunnistuses tunnistame kui ühtainsat, püha, katoliiklikku ja apostellikku, … püsib katoliku Kirikus, keda juhib Peetruse järeltulija koos temaga osaduses viibivate piiskoppide kolleegiumiga, ehkki ka väljaspool tema organismi leidub mitmeid pühitsuse ja tõe elemente“ (LG 8).

§4. Usklikukristlased – hierarhia, ilmikud, püendunordud

 

871. „Usklikud on need, kes on ühendatud ristimise läbi Kristuse Ihusse ühendatud, tehtud Jumala rahvaks tehtud ja osalevad seeläbi omal moel Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ning kuninglikus ametis osalevad. Vastavalt igaühe seisusele on nad kutsutud kutsumuse teostama seda kutsumust, mille Jumal on andnud Kirikule maailmas täideviimiseks“ (CIC, can. 204, paragrahv 1; vrd LG 31). /1268 – 1269; 782 – 786/

872. „Taassünni tõttu Kristuses on kõik usklikud tõeliselt võrdsed oma väärikuse ja tegevuse poolest ning vastavalt igaühe seisundile ja ülesandele osalevad kõik Kristuse Ihu ehitamisel“ (CIC, can 208; vrd LG 32). /1934, 794/

873. Isegi erinevused, mis Issanda tahtel Tema Ihu liikmete seas esinevad, teenivad Kiriku ühtsust ja läkitust. Sest „Kirikus eksisteerib on erinev teenimineste erinevus, kuid ühtne läkitus on ühtne. Apostlitele ja nende järeltulijatele usaldas Kristus ameti õpetada, pühitseda ning juhtida Tema nimel ja Tema meelevallaga õpetada, pühitseda ning juhtida. Kuid ka ilmikud, kes samuti osalevad Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus ametis, teostavad oma osa terve Jumala rahva läkituses Kirikus ja maailmas“ (AA 2). „Mõlemas grupis (vaimulikud ja ilmikud) leidub usklikke, kes … evangeelsete nõuannete tunnistamise kaudu … pühenduvad Jumalale ja teenivad Kiriku õndsusläkitust“ (CIC, can. 207, §par. 2). /814, 1937/

I. Kiriku hierarhiline ülesehitus

Milleks on vaja kiriklikku ametit?

874. Kristus ise on kirikliku ameti algataja/rajaja. Ta seadis selle sisse ja andis selleletalle meelevalla, läkituse, suunitluse ja eesmärgi. /1544/

„Et karjatada Jumala rahvast ja seda pidevalt rohkendada, seadis Issand Kristus oma Kirikus sisse mitmesugused terve Ihu heaolule suunatud pühad ametid. Teenijad, kes kasutavad püha meelevalda, teenivad oma vendi, et kõik, kes Jumala rahva sekka kuuluvad, … õndsusele jõuaksid“ (LG 18).

875. „Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?“ (Rm 10:14-15). Mitte ükski üksikisik ega kogudus, ei saa iseendale Evangeeliumi kuulutada. „Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). Keegi ei saa ka iseenesele anda Evangeeliumi kuulutamise ülesannet ja meelevalda. Issanda poolt läkitatu ei räägi ega tegutse iseenese, vaid Kristuse autoriteedist,; ta ei kõnele kogudusele mitte ühena selle liikmetest, vaid Kristuse nimel. Keegi ei saa ka iseenesele armu jagada, see peab olema kingitud ja pakutud. See eeldab armu teenijaid (ld ministri), kes on Kristuselt saanud selleks täiseliku meelevalla. Temalt saavad piiskopid ja preestrid oma läkituse ja püha meelevalla tegutseda „Kristuse kui Pea isikus“ (in persona Christi Capitis) ja diakonid võime teenida osaduses oma piiskopi ja preestritega Jumala rahvast liturgilises, sõna ja armastuse teenistuses. Seda ametit, milles Kristuse poolt läkitatud teevad ja annavad Jumala armust seda, mida nad iseendast teha ega anda ei saa, nimetab kiriklik pärimus „sakramendiks“. Teenimisametit antakse Kirikus edasi erilise sakramendi läbi. /166, 1548, 1536/

876. Kirikliku ameti sakramentaalse loomusega tihedas seesmises kooskõlas on tema teeniv iseloom. Kuna ametikandjad sõltuvad täielikult Kristusest, kes annab neile läkituse ja meelevalla, on nad tõelised „Kristuse sulased“ (Rm 1:1), järgides Kristuse eeskuju, kes võttis meie eest vabatahtlikult „orja kuju“ (Fl 2:7). Kuna sõna ja arm, mille teenijad nad on, ei pärine neilt, vaid Kristuselt, kes on need teiste tarvis nende kätte usaldanud, tuleb neil vabatahtlikult olla teiste ori (vrd 1 Kr 9:19). /1551, 427/

877. Samal moel kuulub kirikliku teenimisameti sakramentaalse loomuse juurde selle kollegiaalne iseloom. Juba oma tegevuse alguses seadis Issand Jeesus kaksteist apostlit, et nad oleksid „uue Iisraeli võrseks ja samas püha hierarhia algeks“ (AG 5). Üheskoos välja valitutena, läkitatakse nad üheskoos ka välja; nende vennalik üksmeel teenib kõigi usklike vennalikku osadust; nad on ühtaegu nii peegelduseks kui tunnistuseks kolme jumaliku isiku ühtsusest (vrd Jh 17:21-23). Seepärast teenibostab iga piiskop oma teenimist piiskoppide kolleegiumi raames, osaduses Rooma piiskopi, püha Peetruse järeltulija ja kolleegiumi peaga; samal moel teenivadostavad preestrid piiskopi juhtimisel oma teenimist diötseesi preesterkonna raames. /1559/

878. Kirikliku teenimisameti sakramentaalse loomuse juurde kuulub lõpuks selle personaalne iseloom. Kuigi Kristuse teenrid tegutsevad osaduses, tegutsevad nad samal ajal personaalselt. Igaüht kutsutakse isiklikupersonaalselt: „Sina järgne mulle!“ (Jh 21:22; vrd Mt 4:19.21; Jh 1:43), et ta oleks nende ühise läkituse raames personaalseks tunnistajaks, kes on Läkitaja ees personaalselt isiklikult vastutav. Ta on tegev „Kristuse isikus“ ja isikute heaks: „Mina ristin sind ...“, „Mina mõistan sind … pattudest lahti.“. /1484/

879. Seega on sakramentaalne teenimisamet Kirikus ühtaegu nii kollegiaalse kui personaalse iseloomuga teenistus, mida teostatakse Kristuse nimel. Seda kinnitavad piiskoppide kolleegiumi suhted oma peaga, püha Peetruse järeltulijaga, ning samuti piiskopi pastoraalne vastutus oma osakiriku ja piiskoppide kolleegiumi ühine hool kogu Kiriku eest.

Piiskoppide kolleegium ja paavst, selle pea

880. Kui Kristus kutsus kaksteist apostlit, „seadis ta nad omalaadseks kolleegiumiks ehk jäävaks koosluseks, mille etteotsa Ta seadis nende seast valitud Peetruse“ (LG 19). „Nii nagu Issanda korraldusele vastavalt moodustasid püha Peetrus koos ja ülejäänud apostlidtega moodustasid üheainsa apostelliku kolleegiumi, nii on omavahel seotud ka Rooma piiskop, Peetruse järeltulija, ja piiskopid, apostlite järeltulijad“ (LG 22; vrd CIC, can. 330). /552, 862/

881. Issand seadis oma Kiriku kaljuks üksnes Siimoni, kelle Ta nimetas Peetruseks (kr k. „kalju“). Ta andis Peetrusele üle Kiriku võtmed (vrd Mt 16:18-19) ning määras ta terve oma karja karjaseks (vrd Jh 21:15-17). „On aga kindel, et too sidumise ja vallandamise amet, mis anti Peetrusele, anti ka oma peaga osaduses oleviibivale apostlite kolleegiumile“ (LG 22). See Peetruse ja kõigi teiste piiskoppide karjaseamet on üks Kiriku põhialustest. Seda teostavadtakse jätkuvalt piiskopidpide poolt pidevalt edasi paavsti eesõiguse all. /553, 642/

882. Paavst, Rooma piiskop ning Püha Peetruse järeltulija, on „nii piiskoppide kui ka usklike paljususele ühtsuse püsiv ja nähtav printsiip ja vundament“ (LG 23). „Rooma Ppiiskopile kuulub tema ameti väel, nimelt Kristuse asemikuna ja kogu Kiriku karjasena, täielik, ülim ning kõikehõlmav meelevald Kirikus, mida ta igal ajal vabalt võib teostada võib“ (LG 22; vrdl. CD 2; 9). /834, 1369, 837/

883. “Piiskoppide kolleegium või ka piiskoppide kogu omab aga meelevalda vaid siis, … kui teda käsitletakse koos oma pea, Rooma piiskopiga”. Sel tingimusel on see kolleegium “samuti kõrgeima ja täieliku meelevalla kandja terve Kiriku üle… Kuid seda meelevalda saab ta rakendada vaid Rooma piiskopi heakskiidul“ (LG 22; vrd CIC, can. 336).

884. „Meelevalda kogu Kiriku üle teostab piiskoppide kolleegium pidulikul viisil oikumeenilisel kirikukogul“ (CIC, can. 337, §par. 1). „Eales pole kirikukogu oikumeeniline, kui Peetruse järeltulija seda sellisena ei kinnita või vähemalt sellega ei nõustu“ (LG 22).

885. „Kuivõrd see kolleegium koosneb paljudest, esindab ta Jumala rahva mitmepalgelisust ja universaalsust, kuivõrd ta aga on kogunenud ühe pea alla, väljendab ta Kristuse karja ühtsust“ (LG 22).

886. „Iga piiskop eraldi on aga oma osakirikus ühtsuse nähtavaks printsiibiks ja vundamendiks“ (LG 23). Sellistena „teostavad (nad) oma karjaseametit nende kätte usaldatud Jumala rahva osa üle“ (LG 23), milles neid aitavad preestrid ja diakonid. Piiskoppide kolleegiumi liikmetena aga kannab igaüks neist hoolt ka kõikide kirikute eest (vrd CD 3). Seda teostavad piiskopid esmajoones seeläbi, „et nad kannavad hästi hoolt oma kiriku kui kogu Kiriku osa eest“. Seeläbi aitavad nad „mõjusalt kaasa terve Müstilise Ihu heaolule, mis on üksikutest kirikutest koosnev Ihu” (LG 23). See hool peab esmajoones hõlmama vaeseid (vrd Gl 2:10), usu pärast tagakiusatuid kui kaning terves maailmas tegutsevaid misjonäre. /1560, 833, 2448/

887. Naabritest ja kultuurilt ühtsed osakirikud moodustavad kirikuprovintse või ka suuremaid üksusi, mida nimetatakse patriarhaatideks või regioonideks (vrd Apostlite Kaanonid, 34). Nende üksuste piiskopid võivad koguneda provintsiaalsetele sinoditele või kirikukogudele. „Samal moel võivad tänapäeval piiskoppide konverentsid anda oma mitmekesist viljakat osamitmel viisil ja viljakalt kaasa aidata sellelesse, et kollegiaalne meelsus leiaks konkreetse väljundi“ (LG 23).

Õpetusamet /85-87, 2032-2040/

888. Koos kaastöölistest preestritega on piiskoppide „esmaseks ülesandeks … kõigile Jumala Rõõmusõnumi kuulutamine” (PO 4), nagu Issand seda käskis (vrd Mk 16:15). Nad on „usu heeroldid, kes uusi jüngreid Kristuse juurde juhatavad, ja autentsedtõelised, see tähendab Kristuse meelevallaga varustatud õpetajad“ (LG 25). /2068/

889. Säilitamaks Kirikus apostlite poolt edasiantudtatud õpetuse puhtust, tahtis Kristus, kes on ju ise Tõde, et Kirik saaks osa Tema eksimatusest. „Üleloomuliku usuvaistu“ kaudu hoiab Jumala rahvas Kiriku elava Õpetusameti juhtimisel usust vääramatult kinni (vrd LG 12, DV 10). /92/

890. Õpetusameti ülesande loomus on seotud selle Lepingu lõpliku iseloomuga, mille Jumal ja Kristus oma rahvaga sõlmisid. Õpetusamet peab rahvast kaitsma segaste õpetuste ning usunõtruse eest ning andma objektiivse võimaluse eksimusteta tunnistada tõelist usku. Õpetusameti pastoraalseks ülesandeks on valvata selle üle, et Jumala rahvas jääks vabastavassekstegevasse tõesse. Selle ülesande täitmiseks andis Kristus karjastele usu- ja kõlblusküsimustes eksimatuse karisma. Seda karismat on võimalik teostada mitmel moel: /81, 1785/

891. „Seda eksimatust …omab oma ameti alusel Rooma piiskop, piiskoppide kolleegiumi pea,, kui ta kõigi kristlaste ülemkarjase ning -õpetajana oma vendi usus kinnitab, kuulutades definitiivse aktiga mingit usu või kõlbluse valdkonda kuuluvat õpetust. Kirikule tõotatud eksimatus kuulub ka piiskoppide kolleegiumile, kui ta koos Peetruse järeltulijaga tegutseb kõrgeima Õpetusameti ülesannetes“ ja, seda eelkõige oikumeenilisel kirikukogul (LG 25; vrd Vatikani I Kirikukogu: DS 3074)). Kui Kirik oma kõrgeima Õpetusameti läbi mõnd tõde „Jumalast ilmutatuna“ (DV 10) ning Kristuse õpetusena uskumiseks esitab, tuleb usklikel „sellised definitsioonid usukuulekuses omaks võtta“ (LG 25). Eksimatus hõlmab tervet jumaliku iIlmutuse varamut (vrd LG 25).

892. Jumalik toetus kingitakse Peetruse järeltulijaga osaduses õpetavatele apostlite järeltulijatele ning erilisel viisil Rooma piiskopile, kogu Kiriku ülemkarjasele, ning seda ka juhul, kui nad ei esita küll eksimatut definitsiooni ning eiega väljendu „definitiivselt“, kuid oma korralist Õpetusametit teostades esitavad uskumiseks õpetuse, mis juhib Ilmutuse paremale arusaamisele usu ja kõlbluse küsimustes. Sellisele autentsele õpetusele peavad usklikud “avaldama oma mõistuse ja tahtega religioosset kuulekust” (LG 25), mis erineb küll usukuulekusest, on aga sellele toeks.

Pühitsusamet

893. Piiskop on piiskopkonnas ka „ülempreesterliku armu haldaja, seda eriliselt Euharistia puhul, mida ta ise pühitseb ise või laseb seda pühitseda preestritel, oma kaastöölistel pühitseda laseb“ (LG 26). Euharistia on ju osakiriku elu kese. Piiskop ja preestrid pühitsevad Kirikut oma palve ja töö, sõna ning sakramentide teenimisega. Nad pühitsevad teda oma eeskujuga, mitte „nagu isandad liisuosade üle, vaid olles karjale eeskujuks” (1 Pt 5:3). Sel moel „saavutavad nad koos neile usaldatud karjaga igavese elu“ (LG 26). /1561/

Juhtimisamet

894. „Piiskopid juhivad neile usaldatud osakirikuid Kristuse asemike ja läkitatutena nõu, julgustamise ning eeskuju kaudu, kuid ka autoriteedi ja püha meelevallaga“ (LG 27). Seda autoriteeti peavad nad aga teostama koguduse ülesehitamise teenimise vaimus, mis on ka tema Õpetaja Vaim (vrd Lk 22:26-27). /801/

895. „Meelevald, mida nad Kristuse nimel isiklikult teostavad, on isiklik, korraline ning vahetu, kuigi teostamist juhib viimse instantsina Kiriku kõrgeim autoriteet“ (LG 27). Kuid piiskoppides ei tohi näha paavsti vikaare,. Paavsti kelle korraline ja vahetu autoriteet, mis hõlmab tervet Kirikut, ei kaota, vaid kinnitab ja kaitseb piiskoppide autoriteeti. Küll on nende autoriteet teostatav vaid osaduses kogu Kirikuga paavsti juhtimisel. /1558/

896. Oma karjaseameti teostamisel tuleb piiskopil eeskujuks ja „kujundajaks“ võtta Hea Karjane. Tundes oma nõrkusi, suudab ta „kaasa tunda neile, kes viibivad teadmatuses ja eksituses. Ta ei tohi keelduda oma alluvate ärakuulamisest, keda ta hoidku nagu oma tõelisi lapsi … Usklikud peavad aga püsima ühenduses oma piiskopiga, nii nagu Kirik Jeesuse Kristusega ning Jeesus Kristus Isaga“ (LG 27). /1550/

“Järgnege kõik piiskopile nagu Jeesus Kristus Isale, ja oma preestritele nagu apostlitele; aga diakoneid austage nagu Jumala käsku! Keegi ei tohi ilma piiskopita teha midagi Kirikusse puutuvat” (p. Ignatius Antiookiast, Epistola ad Smyrnaeos, 8,1).

II. Usklikest ilmikud

897. „Ilmikute all mõistetakse siin kõiki usklikke kristlasi, välja arvatud pühitsetud vaimulikuseisuse ja Kiriku poolt tunnustatud ordude liikmed, seega usklikke kristlasi, kes ristimisel Kristuse Ihusse liidetutena ning Jumala rahva hulka võetutena on omal viisil osalisteks saanud Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus ametis ning teostavad oma osale vastavalt kogu kristliku rahva läkitust Kirikus ja maailmas“ (LG 31). /873/

Ilmikute kutsumus

898. „Ilmikute ülesandeks on neile omase kutsumuse alusel otsida Jumala riiki, kandes hoolt ajalike asjade eest ning juhtides neid Jumalale meelepärasel viisil ... Nende eriliseks ülesandeks on niisiis kõiki neid ajalikke asju, millega nad on tihedalt seotud, selliselt valgustada ja korraldada, et nad toimuksid ja edeneksid alati vastavaltuses Kristuse tahtelega ja ning teeniksid Looja ning ja Lunastaja suuremat au“ (LG 31). /2105/

899. Kristlastest ilmikute initsiatiiv algatus on eriti hädavajalik, kui on tegemist on teede viiside ja vahendite leidmisega, et viiamaks ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke olusid kooskõlla kristliku usu ja elu nõuetega. See panus kuulub iseenesestmõistetava osana Kiriku ellu: /2442/

“Usklikud ilmikud asuvad Kiriku elu eesliinil. Nende kaudu toimib Kirik inimühiskonna eluprintsiibina. Seepärast peavad nemad ja eelkõige nemad üha selgemalt teadvustama, et nad mitte ainult ei kuulu Kirikusse, vaid et nad ise ongi Kirik, see tähendab, paavsti kui kogu Kiriku pea ja temaga osaduses püsivate piiskoppide juhitud usklike kogu terves maailmas. Nemad ongi Kirik” (Pius XII, kõne 20. veebruaril 1946: tsiteerintud Johannes Paulus II poolt, CL 9).

900. Ilmikud nagu kõik usklikud, on ristimise ja konfirmatsiooni jõul saanud Jumalalt ülesande apostolaadiks. S; seetõttu on neil õigus ja kohustus kas üksikult või koos teistega töötada selle nimel, et inimesed terves maailmas õpiksid tundma jumalikku õndsussõnumit tundma õpiksid ja selle vastu võtaksid selle vastu. See kohustus on veel tungivam juhul, kui inimesed üksnes nende kaudu saavad kuulda Evangeeliumi kuulda ja Kristust tundma õppida Kristust õppida võivad. Kiriklikes ühendustes on ilmikutenende tegevus sedavõrd hädavajalik, et hingekarjaste apostolaat ilma nendeta enamasti täit mõjusustvilja ei kannasaavuta. /863/

Ilmikute osalemine Kristuse preesterlikus ametis

901. „Kristusele pühitsetutena ja Püha Vaimuga võitutena on ilmikud imelisel viisil kutsutud ja varustatud selleks, et neist lähtuksid üha küpsemad Vaimu viljad. Kõik nende teod, palved ja apostellikud ettevõtmised, abielu ja perekonnaelu, igapäevane töö, füüsiline ja vaimne puhkus, kui need toimuvad Vaimus, ja isegi eluraskused, juhul, kui neid kannatlikult talutakse, muutuvad Jeesuse Kristuse läbi Jumalale meelepäraseks ohvriks, mis tuuakse Euharistia pühitsemisel koos Issanda Ihuga ülimas aupaklikkuses Isale. Nõnda pühitsevad ka ilmikud, seeläbi et nad kõikjal pühalt tegutsemise läbivad, kogu maailma Jumalale“ (LG 34; vrd LG 10). /784, 1268, 358/

902. Pühitsemise teenistuses on eriline “osa vanematel, kuivõrd nendead teostavad abielu on kristlikus vaimus ning nad kannavad hoolt oma laste kristliku kasvatuse eest” (CIC, can 835, §par. 4).

903. Vajalike eelduste olemasolu korral võib ilmikuid kasutada lektorite või akolüütidena (vrd CIC, can. 230, §par. 1). „Seal, kus seda nõuavad Kiriku vajadused, ja Kirikul nendeks teenistusteks seatud inimesed puuduvad, võivad ka ilmikud, isegi juhul, kui nad ei ole lektorid või akolüüdid, õiguslikke ettekirjutusi arvesse võttes täita teatavaid nende ülesandeid täita, nimelt sõna teenistusel, liturgilise palve juhatamisel, ristimisel ning ka pPüha Kommuniooni eeskirjadekohasel jagamisel“ (CIC, can. 230, par. 3). /1143/

Osalemine Kristuse prohvetlikus ametis

904. „Kristus, suur prohvet … ei täida … oma prohvetlikku ametit mitte ainult hierarhia … vaid ka ilmikute läbi, keda Ta seetõttu seab tunnistajateks ja varustab nad usumeele ja sõna armuga“ (LG 35). /785, 92/

“Juhendamist, mis usupöördumisele viib … võib tehaostada ka iga jutlustaja ning isegi iga usklik” (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,71,4, ad 3).

905. Ilmikud teostavad oma prohvetlikku läkitust ka evangelisatsiooni kaudu, „et Kristuse sõnum nende elu tunnistuse ja sõna kaudu avalikult teatavaks saaks“. Ilmikute puhul saab selline evangelisatsioon „eripärase värvingu ja erilise mõjususe seetõttu, et seda tehostatakse maailmale omastes tavalistes tingimustes“ (G 35). /2044/

See apostolaat „ei seisne ainult oma eluga tunnistamises. Tõeline apostel otsib võimalusi ka oma sõnaga Kristust kuulutada, olgu uskumatutele, … olgu usklikele“ (AA 6; vrd AG 15). /2472/

906. Ilmikutest usklikud, kes on selleks võimelised ja kel onomavad vastavat haridust,, võivad osaleda katehheetilises juhendamises (vrd CIC, cann. 774; 776, 780),; teoloogiliste teaduste õpetamises (vrd CIC, can. 229) kui ja ka massiteabevahendite kasutamisel (vrd CIC, can. 873, §par. 1). /2495/

907. „Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile pädevusele ning võimetele on neil õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning anda seda teada teistele usklikele,– säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele“ (CIC, can. 212, §par. 3).

Osalemine Kristuse kuninglikus ametis

908. Oma kuulekuse läbi surmani (vrd Fl 2:8-9) kinkis Jeesus oma jüngritele kuningliku vabaduse anni, millega nad „enesesalgamise ning püha elu läbi patu valitsemise iseeneses endas täielikult ära võidavad“ (LG 36). /786/

”Seda, kes oma keha endale allutab ning on oma hinge isand, lubamata kirgedel end uputada, võib nimetada kuningaks, kuna ta suudab omaenda isikut valitseda. Ta on sõltumatu ning ei lase end vangistada patu orjusel” (p. Ambrosius, Expositio Psalmi CXVIII, 14, 30: PL 15, 1403 A).

909. „Peale selle tuleb ilmikutel ühendatud jõududega tervendada selliseid maailma institutsioone ja tingimusi, mis ergutavad õhutavad patustama ning muutma neid õigluse juhtnööride alusel selliselt, et nad vooruste teostamist pigem soosiksid kui kahjustaksid. Sellise tegevusega täidavad nad kultuuri ja inimliku tegevuse kõlbelise väärtusega“ (LG 36). /1887/

910. „Ilmikud võivad tunda ka kutsumustet või olla kutsutudmust koostööleks oma karjastega kirikliku kogukonnaosluse teenimisele selle kasvamise ja täisväärtusliku elu heaks. Sealjuures võivad nad enda kanda võtta väga mitmesuguseid teenimisviise vastavalt neile Issanda poolt kingitud armule ning karismadele“ (EN 73). /799/

911. Kiriku juhtimisel „võivad ilmikud vastavaid õigusnorme silmas pidades kaastööd teha“ (CIC, can. 129, par. 2). Nii võivad nad osa võtta kohalikest kirikukogudest (vrd CIC, can. 443, par. 4) ja diötseesi sinoditest (CIC, can. 463, parr. 1, 2), saada pastoraalnõukogude liikmeteks (CIC, can. 511, 536), osaleda solidaarsetes tegevustes koguduse hingehoiu ülesannete lahendamisel (CIC, can. 517, §par. 2), kaasa töötada majandusküsimustes (CIC, can. 492, §par. 1; 536) ning olla kirikukohtute liikmeks (CIC, can. 1421, §par. 2).

912. Usklikel „tuleb õppida hoolikalt eristama õigusi ja kohustusi, mida nad omavad Kiriku liikmetena, nendest õigustest ja kohustustest, mis kuuluvad neile inimühiskonna liikmetena. Neil tuleb innukalt püüelda, et mõlemaid harmooniliselt ühendada, kusjuures mõelda tuleb sellele, et igas ajalikus küsimuses peavad nad juhinduma kristlikust süümest, kuna ükski inimlik tegevus, ka mitte ilmalikes asjus, ei saa toimuda väljaspool Jumala võimu“ (LG 36). /2245/

913. „Nõnda esineb iga ilmik talle usaldatud annete alusel ühtaegu nii Kiriku läkituse tunnistajana kui ka selle elava tööriistana „´Kristuse kingi kohaselt“´ (Ef 4:7)““ (LG 33).

III. Jumalale pühendatud elu

914. „Seisus, mis rajaneb tõotusele täita evangeelseid nõuandeid, ei ole küll osa Kiriku hierarhilisest struktuurist, kuulub aga vankumatult tema elu ja pühaduse juurde“ (LG 44). /2103/

Evangeelsed nõuanded, pühendunud elu

915. Evangeelsed nõuanded nende mitmekesisuses esitatakse kõikidele Kristuse jüngritele. Täiuslik armastus, milleks on kutsutud kõik jüngrid, toob neile, kes vabatahtlikult vastu võtavad kutsumuse pühendunuditsetud elule, kaasa sugulise karskuse ja vallalisuse kohustuse Jumala riigi nimel, samuti vaesuse ning kuulekuse kohustuse. Tõotus järgida neid nõuandeid püsivas Kiriku poolt tunnustatud seisuses ongi Jumalale pühendatud elu iseloomulikuks jooneks (vrd LG 42-43; PC 1). /1973–1974/

916. Orduseisus kujutab endast üht viisi “süvapühendumiseksitsuseks”, mis põhineb ristimisels ja kujutab endast täielikku andumist Jumalale (vrd PC 5). Pühendunudunud elus võtavad kristlased Püha Vaimu sisendusel vastu otsuse Kristuse veelgi täiuslikumaks järgimiseks, enese pühendamiseks andmiseks üle kõige armastatud Jumala kätte ning pürgimiseks täiuslikule armastusele, et seista Kirikus Jumala kuningriigi ja tulevase maailma hiilguse teenistuses ning olla maailmas seda kuulutavaks märgiks (vrd CIC, can. 573). /2687, 933/

Suur paljude okstega puu

917. „Juhtus nii, et sarnaselt kui puul, mis Jumalast antud seemnest Issanda põllumaal imeliselt ja mitmekesiselt oksi ajab, võrsusid sellest mitmesugused erakemiitliku- või ühiselu vormid ja mitmesugused orduelu pered, kelles rohkendavad abivahendeid vaimuvarad on hüveks niihästi oma liikmetele kasuks kui ka tervele Kristuse Ihule hüveks“ (LG 43). /2684/

918. „Juba algusest peale leidus Kirikus nii mehi kui ka naisi, kes tundsid kutsumust evangeelsete nõuannete praktiseerimise läbi suurema vabadusega järgneda Kristusele ja Teda järgida ja kes – igaüks omal viisil –, elasidda Jumalale pühendatud elu. Paljud valisid Pühast Vaimust ajendatuna eraku elu, teised lõid orduperesid, milliseid Kirik meelsasti oma meelevallaga toetas ja kinnitas“ (PC 1).

919. Diötseeside piiskopid peavad püüdma ära tunda Püha Vaimu poolt Kirikule usaldatud uusi pühendunud elu ande. Uute pühendunud elu vormide tunnustamine on Apostelliku Tooli meelevallas (vrd CIC, can. 605).

Erakuelu

920. Isegi kui nad kolme evangeelsele nõuande järgimiseks alati avalikku tõotust ei anna, pühendavad eremiidid ehk erakud ehk eremiidid „oma range maailmast eraldatuse läbi, vaikuses ja üksinduses, innukas palves ja patukahetsuses viibides oma elu Jumala kiitusele ning maailma õndsakssaamisele“ (CIC, can. 603, §par. 1).

921. Nad teevad näitlikustavad kõigile nähtavaks Kiriku seesmiset müsteeriumi selle aspekti, nimelt mis on isiklikku usalduslikku suheet Kristusega. Inimsilmadele varjatud eraku elu kujutab endast tasast vaikset jutlust Kristusest. Erak andis oma elu täielikult Kristusele, kes tähendab tema jaoks kõike. KEt leida kõrbes, vaimulikus võitluses Ristilöödu auhiilguse leidmises, selles põhinebki erakuelu eriline kutsumus. /2719, 2015/

Pühendunud neitsid ja lesknaised

922. Juba apostlite ajast peale kutsus Issand kristlikke neitsisid (vrd 1 Kr 7:34-36) ja kristlastest lesknaisi (vt Johannes Paulus II, exh. ap. Vita Consecrata, 7) end südame, ihu ja vaimu suuremas vabaduses jagamatult enesele Talle pühitsema (vrd 1 Kr 7:34-36). Kiriku heakskiitmisel on nad otsustanud “taevariigi pärast” (Mt 19:12) terve oma elu elada terve oma elu neitsilikkuse või sugulise karskuse seisuses. /1618 – 1620/

923. Eksisteerib „Väljendamaks püha kavatsust järgida Jeesust eriti lähedalt,„neitsite seisus, keda nende pühas kavatsuse väljenduseks Jeesust eriti lähedaselt järgida pühitseb, diötseesi piiskop tunnustatud liturgilise riitusega [neitsid] Jumalale Jumalale pühitseb, et nad oleksid Kristuse, Jumala Pojaga müstiliselt kihlatud Kristuse, Jumala Pojaga ning Kirikut teenima määratud teenima Kirikut“ (CIC, can. 604, §par. 1). Selle piduliku neitsikspühitsemise (ld consecratio virginum) riituse läbi saab „neitsist Jumalale pühitsetud isik, transtsendentne märk, mis viitab Kiriku armastusele Kristuse vastu, ja Tema taevase Mõrsja ning tulevaste aegade eshatoloogiline pilt“ (OVC praenotanda 1). /1537, 1672/

924. Neitsite seisus on lähedane teistele pühendunuatud elu vormidele. Ta kohustab maailmas elavat naist (või nunna) tema seisuse kohaselt ja talle kingitud karismade alusel palveks, patukahetsuseks, vendade ja õdede teenimiseks ja apostellikuks tööks (vrd OVC praenotanda 2). „Täitmaks ustavamalt oma otsuseid, … võivad neitsid moodustada ühendusi“ (CIC, can. 604, §par. 2).

Orduelu

925. Orduelu, mis kujunes välja esimestel kristlikel sajanditel Lähis-Idas (vrd UR 15) ja mida praktiseeritakse Kiriku poolt kanooniliselt asutatud institutsioonides (vrd CIC, can. 573), erineb teistest pühitsetud elu vormidest oma suunitluse poolest jumalakultusele, avalikuks evangeelsete nõuannete järgimiseks antud avalikes tõotustes, vennalikus ühiselus ning tunnistuses Kristuse ning Kiriku ühinemisest (vrd CIC, can. 607). /1672/

926. Orduelu on osa Kiriku müsteeriumist. See on and, mille Kirik saab oma Issandalt ning mida ta pakub usklikele, kedas on Jumal ona poolt kutsuntud jääva eluviisina andma tõotust evangeelsetele nõuannetele. Sel moel saab Kirik ühtaegu nii Kristust tunnistada kui ka ennast Lunastaja mõrsjana ära tunda. Orduelu oma mitmesugustes vormides väljendab kaasaegses keeles Jumala armastust. /796/

927. Kõik ordude liikmed kuuluvad diötseesi piiskopi kaastööliste hulka, et abistada teda karjaseametis (CD 33–35), seda ka juhul, kui nad talle otseselt ei allu (ld exemptio – vrd CIC, can. 591). Kiriku rajamine ja laiendamine misjoni kaudu nõudis juba evangeliseerimise algusest peale hädavajalikuna kõikgi orduelu vormeide olemasolu (vrd AG 18; 40). „Ajalugu kinnitab orduperede suuri teeneid usu levitamisel ja uute kirikute moodustamisel: alates iidsetest monastilistest institutsioonidest üle läbi keskaegsete ordude kuni tänapäeva kongregatsioonideni“ (RM 69). /854/

Sekulaarinstituudid

928. „Sekulaarinstituut on pühendunud elu instituut, milles kus maailmas elavad usklikud pürgivad täiuslikule armastusele ning püüdlevad eelkõige seestpoolt maailma pühitsemisele kaasa aitamise pooledata“ (CIC, can. 710).

929. „Täiusliku ning täielikult (sellele) pühitsemisele pühendatud elu kaudu“ (Pius XII, apostellik konstitutsioon Provida Mater) osalevad nende institutsioonide liikmed Kiriku evangeliseerimise ülesande täitmisel, seda eelkõige „maailmas ja justkui maailmast lähtudes poolt tegutsedes“, kus nende kohalolek mõjub “Kristuse Ihu tugevdava ja kasvatava haputaignana“ (PC 11). Nende “tunnistus kristlikust elust” on suunatud sellele, et „korraldada ajalikke asju Jumalale meelepärasteks ning kujundada maailma Evangeeliumi väega“. Nad võtavad pühade sidemete kaudu enese kanda evangeelsed nõuanded ja hoiavad „maailmas nende eluviisiga kooskõlas“ seistes omavahelist osadust ja vennalikkust (CIC, can. 713, §par. 1). /901/

Apostelliku elu seltsid          

930. „Pühitsetud elu instituutidele lisanduvad apostelliku elu seltsid, mille liikmed, andmata ordutõotusi, järgivad seltsile omast apostellikku eesmärki, elavad vastavalt neile omasele elukorraldusele vennalikult koos ning pürgivad konstitutsioone järgides täiuslikule armastusele. Nende seas on seltse, milles liikmed võtavad konstitutsioonidega määratletult kanda mõne evangeelse nõuande“ (CIC, can. 731, §parr. 1 ja 2).

Pühitsus ja läkitus: tuleva Kuninga kuulutamine

931. Jumalale pühitsetu, kes juba ristimisel Jumalale üle anti, annab end sel viisil täielikult üle kõige armastatud Jumala hoolde. Sel moel pühitsetakse ta süvitsi Jumala teenimisele ning Kiriku teenimisele. Jumalale pühitsetud seisuse kaudu annab Kirik tunnistust Kristusest ja näitab, kui imeliselt Püha Vaim temas on tegev on. Nende esmaülesandeks, kes annavad tõotuse järgida evangeelseidtele nõuandeidnetele, on esmajoones oma tõotusele vastav elu. Kuivõrd nad end aga „vastavuses pühitsusega Kiriku teenimisele pühendavad, on nad kohustatud, igaüks vastavalt oma instituudi eripärale, erilisel viisil misjonitööle pühenduma“ (CIC, can. 783; vrd RM 69).

932. Kirikus, mis on justkui sakrament, see tähendab Jumala elu märk ja tööriist, kujutab pühitsetud elu endast lunastusmüsteeriumi erilist märki. Kristuse veelgi “ustavam” järgimine ja jäljendamine, Tema enesesalgamise “selgem” kuulutamine tähendab olla Kristuse Südames oma kaasaegsete jaoks “veelgi lähemal” olla. Sest need, kes astuvad sel “kitsamal” teel, kannustavad oma eeskujuga vendi ja õdesid ning annavad „väljapaistvat ja auväärset tunnistust sellest … et maailma ei saa muuta ega Jumalale ohvrianniks tuua ilma õndsakskiitmiste vaimuta“ (LG 31). /775/

933. Olgu see tunnistus avalik (nagu orduseisuse puhul), privaatne või varjatud – Kristuse taastulemine on kõigi pühitsetute elu aluseks ja suunaks.

„Jumala rahval pole siin jäädavat asu … Seepärast teeb orduseisus …kõikidele usklikele ilmsiks taevased varad, mis on kohalolevad juba sel ajastul, tunnistab uuest ja igavikulisest, Kristuse poolt kättevõidetud elust ja kuulutab tulevast ülestõusmist ning taevase kuningriigi auhiilgust“ (LG 44).

LÜHITEKSTID

934. „Jumala seadmise jõul on Kirikus usklike seas pühasid ametikandjaid, keda õigusega ka vaimulikeks nimetatakse; ülejäänud nimetatakse seevastu ilmikuteks. Mõlemas grupis leidub usklikke, kes evangeelsete nõuannete tunnistamise kaudu … end Jumalale pühendavad ja Kiriku õndsuskuulutust teenivad“ (CIC, can. 207, §parr. 1. 2).

935. Usu kuulutamiseks ja oma kuningriigi ülesehitamiseks läkitab Kristus oma apostlid ja nende järeltulijadd -– Ta võimaldab neil oma läkitatuses osaleda. Nad saavad Ttemalt meelevalla Ttema isikus tegutsemiseks.

936. Issand tegi Peetrusest oma Kiriku nähtava vundamendi ning andis talle üle Kiriku võtmed. Rooma kiriku piiskop, püha Peetruse järeltulija, „on piiskoppide kolleegiumi pea, Kristuse asemik ja kogu Kiriku karjane siin maa peal” (CIC, can. 331).

937. Paavst „omab … jumaliku seadmise alusel kõrgeimat, täielikku, vahetut ja universaalset hingehoiu meelevalda“ (CD 2).

938. Püha Vaimu poolt seatud piiskopid on apostlite järeltulijad. Nad „on oma osakirikutes ühtsuse nähtavaks printsiipbiks ja vundamentdiks“ (LG 23).

939. Piiskoppide ülesandeks on võltsimatu usu õpetamine, jumalateenistuse, eelkõige Euharistia pühitsemine, ning oma kirikute juhtimine tõeliste karjastena. Neid abistavad selles nende kaastöölised, preestrid ja diakonid. Nende ameti juurde kuulub koos paavstiga ja tema juhtimisel ka hool kõikide kirikute eest.

940. „Kuna ilmikute seisusele on omane elamine maailmas ja keset maailmaga seotud ülesandeid, on Jumal neid kutsunud Kristusse Vaimust hingestatutena haputaigna kombel oma apostolaati maailmas teostama“ (AA 2).

941. Ilmikud osalevad Kristuse preesterlikkuses. Üha enam Ttemaga seotutena rohkendavad nad ristimisel ja konfirmatsioonil saadud armu kõigis isikliku, perekondliku, ühiskondliku ja kirikliku elu valdkondades ning teostavad seeläbi kõigi ristitute kutsumust pühaduseks.

942. Tänu oma prohvetlikule läkitusele on ilmikud „kutsutud ka selleks, et kõigis oludes keset inimühiskonda anda tunnistust Kristusest“ (GS 43, 4).

943. Tänu oma kuninglikule läkitusele on ilmikud saanud väe võita enesesalgamise ja elu pühaduse läbi patt nii iseeneses kui maailmas (vrd LG 36).

944. Jumalale pühendatunud elu tunnuseks on avalik tõotus järgida evangeelseidtele nõuandeidnetele – elada vaesusesle, karskusesle ja kuulekusesle püsivas Kiriku poolt tunnustatud eluseisuses.

945. Juba ristimisel üle kõige armastatud Jumalale määratud usklik pühendub pühitsetud elu seisuses veelgi sügavamalt teenima Jumalat ning kogu Kiriku hüve teenima.

§5. „Mina usun … pühade osadust“

946. Tunnistusele „usun … püha katoliiklikku Kirikut“ järgneb ususümbolis: „pühade osadust“. See usuartikkel on teataval määral eelmise laiend: „Mida muud on Kirik, kui kõigi pühakute koosolek“ (Niketas, Explanatio symboli, 10: PL 52,871B). See pühade inimeste osadus ongi Kirik. /823/

947. „Kuna kõik usklikud moodustavad ainsa Ihu, jagatakse ühe vara teistega … seega tuleb uskuda, … et Kirikus eksisteerib varade ühisomand … Olulisim kõikide Kiriku liikmete seas on aga Kristus, sest Ttema on Pea … Niisiis jagatakse Kristuse vara kõigile usklikele samal moel, nagu Pea jagab oma väge kõigile liikmetele ja see vahendamine toimub Kiriku sakramentide läbi“ (p. Aquino Thomas, Expositio in symbolum apostolicum, 10). „Ühtsus Vaimus, kelle läbi Kirikut juhitakse, põhjustab seda, et see, mida Kirik omab, on kõigile ühine” (Catechismus Romanus, 1,10,24). /790/

948. Väljendil “pühadekute osadus” on seega kaks omavahel tihedalt seotud tähendust: “osadus pühades asjades” (sancta) ja “osadus pühade isikute vahel” (sancti). /1331/

Sancta sanctis! (püha pühakutele!) hüüab tselebrant enamikus Idakirikute liturgiates, kui ta enne Armulaua jagamist pühad annid kõrgele tõstab. Usklikke (sancti) toidetakse Kristuse Ihu ja Verega (sancta), et nad kasvaksid ühendatuna (kr koinoia) Pühas Vaimus ning vahendaksid seda osadust ka maailmale vahendaksid.

I. Osadus vaimulikes varades

949. Jeruusalemma algkoguduse jüngrid „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42).

Osadus usus. Usklike usk on Kiriku eluline apostlite käest vastuvõetud vara, mis muutub jagamise läbi veelgi rikkalikumaks. /185/

950. Osadus sakramentides. „Kõikide sakramentide viljad tulevad kasuks kõigile usklikele; ühtaegu kujutavad sakramendid pühasid sidemeid, mis liidavad usklikud Kristuse Ihusse ja seovad tihedalt Temaga; eelkõige kehtib see ristimise kohta, mille kaudu me Kiriku uksest sisse astume. Sellise “pühade osaduse” all tuleb mõista osadust sakramentides … Mõistet “osadus” võib küll kasutada kõikide sakramentide kohta, kuna kõik need meid ju Jumalaga seovad meid Jumalaga … Kuid siiski on see Euharistiale omasem kui teistele, kuna eelkõige tema seda ühendust teostab eelkõige tema “ (Catechismus Romanus, 1,10,24). /1130, 1131/

951. Osadus karismades. Kiriku osaduses jagab Püha Vaim „kõigist seisusest usklikele ka erilisi arme“, ehitamaks üles Kirikut (LG 12). „Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks“ (1 Kr 12:7). /799/

952. „Kõik oli neil ühine“ (Ap 4:32).„Kõike mida ta omab, peab tõeline kristlane, käsitlema ühise varana; seepärast peavad kristlased olema alati valmis leevendama puuduses olijate häda“ (Catechismus Romanus, 1,10,27). Kristlane on Issanda varade haldur (vrd Lk 16:1.3). /2402/  

953. Osadus armastuses.Pühade osaduses „keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele“ (Rm 14:7). „Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed“ (1 Kr 12:26-27). „Armastus … ei otsi omakasu“ (1 Kr 13:5). Meie tühiseimadki tegemised, tulevad teistele heaks, kui need sooritatakse tehakse armastuses. See sünnib solidaarsuses kõigi elavate ja surnutega ja põhineb pühade osadusel. Iga patt seevastu kahjustab seda osadust. /1827, 2011, 845, 1469/

II. Taevase ja maise Kiriku osadus

954. Kiriku kolm astet. „Kuni Issanda taastulemiseni auhiilguses koos kõigi inglitega ja ja kuni peale surma hävitamist pole kõik Temale alla heidetud, rändab osa jüngreid maa peal, teised, kes on selle eluga lõpule jõudnud, puhastatakse, kolmandad aga kirgastatakse ning näevad „selgesti Kolmainu Jumalat sellisena, nagu Tta tõeliselt on” (LG 49). /771, 1031, 1023/

„Meil kõikgil on, ehkki erineval määral ja erineval viisil, saame osaosadus sellest samast Jumala ja ligimese armastusestes vastu ning me laulame meie Jumalale ühte ja sama auhiilguse ülistuslaulu. Kõik, kes kuuluvad Kristuse juurde, kasvavad Tema Vaimu omades kokku ainsaks Kirikuks ja on Kristuses omavahelises osaduses“ (LG 49).

955. „Maiste palverändurite osadus vendadega, kes on uinunud Kristuse rahus, pole sugugi katkenud., Kiriku järjepideva usu kohaselt on see pigem vaimsete varade vastastikuse vahetamise kaudu tugevamaks muutunud“ (LG 49).  

956. Pühakute eestpalve. „Sest selle läbi, et need, kes on taevas, on Kristusega sügavamalt ühendatud, kinnitavad nad tervet Kirikut tugevamalt pühaduses … nad ei lakka nad … meie eest Isa ees kostmast, ohverdades teeneid, mida nad ainsa inimese ja Jumala vahendaja, Jeesuse Kristuse läbi maa peal saavutasid …Seepärast saame meie oma nõtruses nende vennaliku hoolitsuse läbi rohket abi“ (LG 49). /1370, 2683/

„Ärge nutke, pärast surma olen ma teile kasulikum ning suuremaks toeks kui eluajal“ (p. Dominicus enne surma oma orduvendadele, vrd Saksimaa Jordan, Libellus de principiis Ordinis praedicatorum, 93).

„Ma veeiidan oma aega taevas sellega, et maa peal head teha“ (p. Jeesuslapse p.- Théerèeseia, Novissima verba).

957. Osadus pühadekutega. „Kuid me austame nende mälestust, kes on taevas, siis mitte ainult nende eeskuju pärast, vaid veelgi enam sellepärast, et terve Kiriku vaimulik ühtsus vennaliku armastuse läbi tugevamaks saaks. Sest nagu (maiste) palverändurite omavaheline osadus meid Kristusele lähemale juhib, nii seob ka osadus pühadekutega meid Kristusega, kellest kui Peast ja allikast voolab välja iga arm ning Jumala rahva elu“ (LG 50). /1773/

„Sest Teda ju kummardame Jumala Pojana, märtreid aga armastame vääriliselt kui Issanda õpilasi ja jäljendajaid nende ületamatu kiindumuse pärast oma Kuningasse ja Õpetajasse. Võiksime ju meiegi (nende) kaaslasteks ja kaasõpilasteks saada!“ (p. Polycarpus: Martyrium Polycarpi, 17; eesti k: Apostlikud isad, Tallinn, 2002, lk 173).

958. Osadus surnutega. „Tunnistades erilisel viisil seda terve Kristuse Müstilise Ihu osadust, on (maiste) palverändurite Kirik juba kristliku religiooni algaegadest suure aukartusega austanud surnute mälestust, ning kuna sest surnute eest palvetamine, et nad oma pattudest vabaneksid, on „jumalik ja vaga mõte“. Sellepärast on ta korraldanud „lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid“ (2 Mk 12:45) ja toimetanud nende eest eestpalveid nende eest““ (LG 50). Meie palve surnute eest ei abista ainult neid: kui nad on abi saanud, võib nende eestpalve ka meie jaoks mõjusaks osutuda. /1371, 1032, 1689/

959. … ühtses Jumala perekonnas. „Meie kõik, kes me oleme Jumala lapsed ning moodustame ühtse perekonna Kristuses, vastame Kiriku sügavaimale kutsumusele, kui vastastikuses armastuses püsides ja pühimat Kolmainsust kiites ja ülistades omavahelist osadust hoiame …“ (LG 51). /1027/

LÜHITEKSTID

960. Kirik on “pühade osadus”. See väljend tähistab esmalt osadust “pühades asjades” (sancta), eelkõige Euharistias, mis „väljendab ja teeb teoks Kristuse Ihu moodustavate kristlaste ühtsuset“ (LG 3).

961. See väljend tähistab ka pühade isikute osadust (sancti) Kristuses, kes on „surnud kõigi eest“, nõnda et see, mida üksik kristlane teeb või talub, tuleb heaks kõigile.

962. „Me usume kõigi usklike kristlaste osadust: osadust nendega, kes on maisel palverännakul; osadust nendega, keda pärast maise teekonna lõppu puhastatakse; osadust nendega, kes naudivad taevast õndsust – ; kõik nad koos moodustavad terve Kiriku. Me usume samuti, et selles osaduses Jumala ning Tema pühakute meile suunatud halastav armastus meie vastu alati meie palveid kuulda võtab“ (SPF 30).

§6. Neitsi Maarja – Kristuse Ema, Kiriku Ema

963. Neitsi Maarja kohast Kristuse ja Püha Vaimu müsteeriumis oli juba juttu. Nüüd tuleb vaadelda tema kohta Kiriku müsteeriumis. „Neitsit Maarjat … tunnustatakse ja austatakse kui tõelist Jumala ning Lunastaja Ema … Enamgi veel, ta on ka (Kristuse Ihu) liikmete Ema … kuna ta armastusega osales selles, et kristlased, kes on selle Pea liikmed, sünniksid Kirikusse (p. Augustinus, De sancta virginitate, 6: PL 40,399; tsit.: LG 53). „Maarja, Kristuse Ema, Kiriku Ema“ (Paulus VI, kõne 21. novembril 1964). /484-507, 721-726/

I. Maarja on Kiriku Ema

Täielikult Pojaga ühendatud

964. Maarja ülesannet Kirikus ei saa lahutada tema ühendusest Kristusega, vaid see tuleneb otseselt sellest. „See Ema ühendus Pojaga Tema õndsustöös ilmneb Kristuse neitsiliku eostamise hetkest kuni Tema surmani“ (LG 57). Erilise selgusega ilmneb see Tema surmatunnil:

„Õnnis Neitsi sammus usu palverännaku esireas ja hoidis ustavalt oma ühendust Pojaga kuni Ristini, mille all ta mitte ilma jumaliku kavatsuseta seisis, kõige sügavamalt oma Pojaga kaasa kannatas ja emalikus vaimus Tema ohvriga ühines, nõustudes armastusest, et temast sündinud tapaohver lasi end ohvriks tuua. Ning lõpuks, kui Jeesus Kristus Ristil suri, andis Ta ise tema oma jüngrile emaks sõnadega „Naine, vaata, see on su poeg“ (Jh 19:26-27)“ (LG 57). /534, 618/

965. Pärast oma Poja taevasseminekut „toetas ta oma palvetega Kiriku algusaegu“ (LG 69). Koos apostlite ja mõnede naistega näeme „samuti Maarjat anumas palvetes Vaimu andi, mis teda peale juba ingli kuulutamise ajal varjas“ (LG 59).

… ka tema Taevassevõtmisel …  

966. „Lõpuks võeti igasugusest pärispatu rikutusest vabana hoitud Patusüüta Neitsi peale oma maise elutee täissaamist ihu ja hingega taevasesse auhiilgusesse ja ülendati Issand ülendas ta poolt Kkõiksuse Kuningannaks, et ta kõiges saaks oma Poja, Vvalitsejate Valitseja ning ja patu ja ning surma võitja sarnaseks“ (LG 59; vrd DS 3903). Maarja Taevassevõtmine kujutab endast erilist osalemist tema Poja üÜlestõusmises ning teiste kristlaste ülestõusmise ennetamist:

„Poja sünnitamisel jäid sa neitsilikuks, uinumisel ei jätnud sa maailma, oo Jumalaema: sa ühinesid elu allikaga, sina, kes sa eostasid elava Jumala ja oma palvete läbi vabastad meid surmast“ (Bütsantsi liturgia, troopar püha Neitsi Maarja Uuinumise suurpühaks 15. augustil).

… on meie Ema armu korras

967. Oma täieliku nõustumise läbi Isa tahtega, oma Poja lunastustööga ning iga Püha Vaimu sisendusega on Neitsi Maarja Kirikule usu ja armastuse eeskujuks. Just nimelt seeläbi on ta „Kiriku kõige väljapaistvam ja erakordsem liige“ (LG 53). Maarja on Kiriku „kujund“ (ld typus Ecclesiae). /2679, 507/

968. Maarja rollil Kiriku ja terve inimkonna suhtes on ka veel teine mõõde. „Tõepoolest erilisel viisil töötas ta kaasa Päästja tööga usu, lootuse ja innuka armastuse läbi, et uuendada üleloomulikku elu inimhingedes. Seepärast sai ta meile Emaks armu korras“ (LG 61). /494/

969. „See Maarja emadus armu korras kestab katkematult, alates sellest kuuletumisotsusest, mille ta ingli kuulutamisel kuulekalt andis ja mille ta säilitas kõhklematult Risti all kuni kõikide valitute lõpliku päästmiseni. Võetuna taevasse, ei lakanud ta täitmast seda päästvat ülesannet, vaid oma mitmesuguse eestkostmise läbi saavutab ta meie jaoks lakkamatult igavese õndsuse ande… Seepärast kasutab Kirik õndsaima Neitsi suhtes tiitleid nagu Eestkostja, Abistajanna, Kaitsjanna, Vahendajanna“ (LG 62). /149, 501, 1370/

970. „Maarja emalik roll inimeste suhtes ei varjuta ega vähenda mingil määral Kristuse ainsat vahendajarolli, vaid ainult ilmutab selle väge. Kogu õndsaima Neitsi õndsakstegev mõju inimestele … tuleneb nimelt Kristuse teenete üleküllusest, toetub tema vahendajategevusele, on sellest täielikult sõltuv ja ammutab sellest kogu oma väe“ (LG 60). „Mitte ühtegi loodut ei saa kunagi seada võrdseks inimesekssaanud Sõna ja Lunastajaga,; kuid nii nagu Kristuse preestriametis võivadb erineval viisil saada osalisteks ühest küljest nii pühad teenrid kui teisest küljest usklik rahvas ning nii nagu üks ja sama Jumala headus valatakse tõeliselt erineval viisil tõeliselt loodutesse, nii ka Lunastaja ainus vahendajaroll ei välista, vaid hoopis äratab loodutes mitmesugust koostööd, mis tuleneb osalusest sellessamas ainsas allikas“ (LG 62). /2008, 1545, 308/

II. Õndsaima Neitsi kultus

971. „Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved“ (Lk 1:48). „Kiriku austus Pühima Neitsi Maarja vastu kuulub kristliku jumalakultuse olemusse“ (MC 56). Pühimale Neitsile „osutab Kirik õigusega erilist austust. Juba kõige ammusematest aegadest austatakse õndsaimat Neitsit ka Jumalaema austusväärse nimega, kelle kaitse alla põgenevad oma palvetes usklikud kõikides oma raskustes ja vajadustes… See kultus ……, ehkki täiesti ainulaadne, erineb siiski olemuslikult ülistavast kultusest, mida osutatakse inimesekssaanud Jumala Sõnale koos Isa ja Püha Vaimuga, ning ta toetab ülimal määral seda kultust“ (LG 66). Maarja kultus väljendub Jumalaemale pühendatud liturgilistes pühades (SC 103) ning mariaanlikus palves, milleks on Roosipärg, mis kujutab endast „terve Evangeeliumi kokkuvõtet“ (MC 42). /1172, 2678/

III. Maarja – Kiriku eshatoloogiline ikoon

972. Et lõpetada Kiriku tegelikkuse, tema alguse, läkituse ja eesmärgi käsitlemisne lõpetamiseks pole midagi sobivamat kui pöörata oma pilk Maarjale ja vaadelda temas seda, mida kujutab endast Kirik oma müsteeriumis, oma „usu palverännakul“ ja milleks ta saab oma tee lõpul koju jõudes, kus teda ootab „jagamatu ja Pühima Kolmainsuse auhiilguses“, „kõikide pühakute osaduses“ (LG 69) see, keda Kirik austab oma Issanda Emana ja enda Emana: /773, 829/

„Vahepeal aga särab Maarja – kes Taevas viibides on juba ihu ja hingega kirgastatud ning kujutab endast seeläbi tulevasel ajastul täiusele viidava Kiriku pilti ja algust – siin maa peal kuni Issanda päeva saabumiseni palverännul viibivale Jumala rahvale kindla lootuse ja tröösti märginagina“ (LG 68). /2853/

LÜHITEKSTID

973. Maarja, öeldes Fiat („sündigu mulle sinu sõna järgi“) ingli kuulutamise ajal ja andes oma nõusoleku Inimesekssaamise müsteeriumile, töötas juba kaasa selles lunastustöös, mida tuli ellu viima tema Poeg. Ta on Emaks kõikjal seal, kus tema Poeg on Lunastaja ja oma Müstilise Ihu Pea.

974. Pärast oma maise elutee lõpetamist võeti Pühim Neitsi Maarja ihu ja hingega taevasesse auhiilgusesse, kus ta osaleb juba oma Poja ülestõusmise auhiilguses, ennetades seeläbi kõikide Tema Ihu liikmete ülestõusmist.

975. „Usume, et pühim Jumalaema, uus Eeva, Kiriku Ema, jätkab Taevas oma emalikku rolli Kristuse liikmete suhtes“ (Paulus VI, SPF 15).

 

 

10. artikkel. „Mina usun pattude andeksandmist”

976. Apostellik usutunnistus seostab usu pattude andeksandmisest usuga Pühasse Vaimu, kuid ka tunnistusega kuulumisest Kirikusse ning pühakute osadusse. Kui Kristus apostlitele Püha Vaimu läkitas, kandis ta neile üle oma jumaliku meelevalla. “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” (Joh. 20, 22 – 23).

(Katekismuse teine osa käsitleb põhjalikult pattude andeksandmist ristimise, meeleparanduse sakramendi ning teiste sakramentide, eelkõige euharistia läbi. Seepärast viitame siinkohal vaid mõnedele põhiantustele).

I. Üksainus ristimine pattude andeksandmiseks /1263/

977. Meie Issand seostas pattude andeksandmise usu ja ristimisega: “Minge kõike maailma, jutlustage rõõmusõnumit kogu loodule. Kes on hakanud uskuma ja on ristitud, see pääseb, aga kes ei ole uskunud, mõistetakse hukka” (Mk. 16, 15-16). Ristimine on esmane ja olulisim pattude andeksandmise sakrament. Ta ühendab meid nimelt Kristusega, kes suri meie pattude eest ning äratati üles meie õigeksmõistmiseks (vrdl. Room. 4, 25), et “ka meie võime käia uues elus” (Room. 6, 4).

978. “Kui me esimest korda usku tunnistame ja meid pühas ristimises puhtaks pestakse, kingitakse meile andestust sellisel hulgal, et meie peale ei jää mingisugust süüd – olgu see päritud, olgu, et oleme omal tahtel midagi teinud või tegemata jätnud – nad kustutatakse ning ei jää mingit karistust, mida tuleks kanda. Kuid ristimise arm ei vabasta kedagi loomuse nõtrusest; pigem tuleb igaühel võidelda himude vastu, mis pidevalt patule ahvatlevad” (Catech. R. 1, 11, 3). /1264/

979. Kes on aga piisavalt vapper ja valvas, et selles võitluses kurjale kalduvusega mitte patu poolt haavatud saada? “Kuivõrd osutus hädavajalikuks, et Kirikus pattude andeksandmise meelevald oleleks ka muul moel kui ristimise sakramendi läbi, usaldati talle taevariigi võtmed, mille läbi iga kahetsev patustaja ja olgu ta patustanud kasvõi oma viimse elupäevani, patte andestada saab (Catech. R. 1, 11, 4). /1446/

980. Meeleparanduse sakramendi kaudu saab ristitut Jumala ja Kirikuga lepitada:

“Meeleparandust nimetasid pühad isad õigusega “teatavat liiki valuliseks ristimiseks” (Gregorius Nazianz’ist, or. 39, 37). … See meeleparanduse sakrament on aga õndsuseks hädavajalik pärast ristimist langenule, nagu ristimine veel mitte pöördunu jaoks” (Tridenti kirikukogu: DS 1672)

II. Võtmete meelevald

981. Pärast ülestõusmist läkitas Kristus jüngrid: “Tema nimel peab kuulutama pattude andeksandmiseks meeleparandamist kõigi rahvaste seas” (Lk. 24, 47). Apostlid ja nende järeltulejad teostasid seega “lepitamise ametit” (2. Kor. 5, 188): nad kuulutasid ühelt poolt inimestele Jumala andestust, mille Kristus meile ära teenis, ning kutsuvad usus pöördumisele. Teiselt poolt vahendavad nad ristimises ka pattude andeksandmist ning lepitavad nad Jumala ning Kirikuga tänu Kristuse poolt neile antud võtmete meelevallale. /1444/

“Kirik sai taevariigi võtmed, et temas toimuks Kristuse Vere ja Püha Vaimu tegevuse läbi pattude andeksandmine. Selles Kirikus elustub taas varem surnud hing, et elada koos Kristusega, kelle arm meid on päästnud” (Augustinus, serm. 214, 11). /553/

982. Pole eksimust, olgu ta kuitahes ränk, mida püha Kirik ei saaks andestada. “ei saa olla inimest, kes oleks nii halb ja heidik, et tal poleks silme ees kindla andekssaamise võimalus juhul, kui ta oma eksimusi kahetseb” (Catech. R. 1, 11, 5). Kristus, kes suri inimeste eest tahab, et tema Kiriku on andestamise väravad avatud igaühele, kes ennast patust ära pöörab (vrdl. Mt. 21 – 22).

983. Katehhees peab hoolt kandma, et usklikes äratada ning elavana hoida usku sellesse hindamatusse kinki, mille ülestõusnud Kristus oma Kirikule tegi: ülesande ja meelevalla apostlite ning nende järeltulejate läbi patte tõeselt andestada: /1442/

“Issand tahab, et tema jüngritel oleks määratu vägi: ta tahab, et tema armetud teenrid tema nimel kõike seda korda saadavad, mida ta maa peal olles ise teoks tegi” (Ambrosius, poenit. 1, 34) /1465/

“Preestrid on saanud meelevalla, mida Jumal isegi oma inglitele ja peainglitele andnud pole … Jumal kinnitab seal üleval kõik, mida preestrid selles maailmas teevad (Johannes Chrysostomus, sac. 3, 5).

“Kui Kirikus poleks pattude andeksandmist, siis poleks lootust igaveseks eluks ja igavikuliseks vabanemiseks. Täname Jumalat, kes oma Kirikule sellise kingituse tegi” (Augustinus, serm. 213, 8).

LÜHITEKSTID

984. Credo seostab “pattude andeksandmise“ Püha Vaimu tunnistamisega. Andis ju ülestõusnud Kristus apostlitele Püha Vaimu ning meelevalla patte andestada.

985. Ristimine on pattude andeksandmise esimene ja tähendusrikkaim sakrament: ta ühendab meid surnud ja üles tõusnud Kristusega ning annetab Püha Vaimu.

986. Kristuse tahtmist mööda omab Kirik meelevalda anda andeks ristitute patud. Ta teostab seda meelevalda piiskoppide ja preestrite kaudu, tavaliselt meeleparanduse sakramendis.

987. “Pattude andeksandmisel on preestrid ja sakramendid vaid tööriistadeks, mille läbi Issand Kristus, õndsuse tegelik alus ja jagaja, meis mõjusa pattude andeksandmise ja õigeksmõistmise teoks teeb” (Catech. R. 1 ,11 ,6).

 

 

11. artikkel. „Mina usun ihu ülestõusmist”

988. Kristlik Credo – meie usu tunnistamine Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimu ning nende loovasse, lunastavasse ja õndsakstegevasse mõjusse – tipneb kuulutusega, et surnud tõusevad aegade lõpul ülesse ja et oleleb igavikuline elu.

989. Me usume kindlalt ja oleme lootusrikkad: samal moel, nagu Kristus tõeselt surnuist üles tõusis ning elab igavikuliselt, elavad ka õigeksmõistetud pärast surma alatiselt koos ülestõusnud Kristusega ning tema äratab nad viimsel päeval üles (vrdl. Joh. 6, 39 – 40).Nagu tema, nii ka meie puhul on ülesäratamine pühima Kolmainsuse tegu. /655, 648/

“Kui aga teis elab selle Vaim, kes äratas Jeesuse üles surnuist, siis Kristuse surnuist ülesärataja teeb ka teie surelikud ihud elusaks oma Vaimu läbi, kes teie sees elab” (Room. 8, 17; vrdl. 1. Tess. 4, 14; 1. Kor. 6, 14; 2. Kor. 4, 14; Fil. 3, 10 – 11).

990. Väljend “ihu” tähistab inimest tema nõtruses ja surelikkuses (vrdl. Gen. 6, 3; Ps. 56, 5; Jes. 40, 6). /364/

991. Usk surnute ülestõusmisse oli algusest peale kristliku usu olemuslik osa. “Surnute ülestõusmiseta on kristlaste kindel lootus; me eksisteerime usus sellesse” (Tertullianus, res. 1,1).

“Kui aga Kristusest jutlustatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnuist ülestõusmist ei olegi? Kui aga ei ole surnuist ülestõusmist, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. … Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist uudseviljana magamaläinutest” 1. Kor. 15, 12 – 14. 20).

I. Kristuse ülestõusmine ja meie ülestõusmine

Ülestõusmise järkjärguline ilmutamine

992. Jumal ilmutas oma rahvale ülestõusmist järk järgult. Lootus surnute ihulikule ülestõusmisele sai tekoks tänu usule Jumalasse, kes on loonud tervikliku inimese, ihu ja hinge. Ka hoiab taeva ja maa Looja ustavalt kinni oma lepingust Abrahami ning tema järglastega. Arvestades neid antusi, hakkab usk õlestõusmisse end väljendama: /297/

Makkabid tunnistavad oma martüüriumil: “Maailma kuningas äratab meid jälle üles, kes me tema käsuõpetuse pärast sureme, meie elu igaveseks ülestõusmiseks” (2. Makk. 7, 9). “Tõesti, on mõnus lahkudes inimeste läbi Jumalalt seda lootust oodata, et tema meid jälle üles äratab” (2. Makk. 7, 14; vrdl. 2. Makk. 7, 29; Taaniel 12, 1 – 13).

993. Variserid (vrdl. Act. 23, 6) ning paljud Issanda kaasaegsed (vrdl. Joh. 11. 24) uskusid ülestõusmisse- Saduseridele, kes seda salgasid, vastas Jeesus: “Eks siit ole näha, et te eksite, ei tunne te pühi kirju ega Jumala väge” (Mk. 12, 24). Usk surnute ülestõusmisse rajaneb usul, et Jumal “ei ole surnute, vaid elavate Jumal” (Mk. 12, 27). /575, 205/

994. Jeesus seob usu ülestõusmisse oma isikuga: “Mina olen ületõusmine ja elu” (Joh. 11, 25). Jeesus äratab ise viimsel päeval üles need, kes temasse usuvad (vrdl. Joh. 5, 24 – 25; 6, 40), kes on söönud tema Ihu ja joonud tema Verd (vrdl. Joh. 6, 54). Ta annab juba oma maise elu ajal märgi ja tagatise, kui ta üksikuid surnuid üles äratab (vrdl. Mk. 5, 21 – 42; Lk. 7, - 17) ja sellega omaenese õlestõusmisest ette teatab, mis aga teistsugusesse korraldatusesse kuulub. Sellest ainulaadsest sündmusest räägib ta kui “prohvet Joona märgist” (Matt. 12, 39), templi märgist (vrdl. Joh. 2, 19 – 22): ta teatab ette, et ta tapetakse, kuid tõuseb pärast seda kolmandal päeval ülesse (vrdl. Mk. 10, 34). /646, 652/

995. Olla Kristuse tunnistaja tähendab “olla tema ülestõusmise tunnistaja” (Act. 1, 22; vrdl. Act. 4, 33), kes “pärast ülestõusmist temaga koos sõid ja jõid” (Act. 10, 41). Kristlik lootus ülestõusmisse on täielikult märgistatud Ülestõusnuga kohtumiste läbi. Me tõuseme üles sarnaselt temaga, koos temaga ja tema läbi. /860/

996. Kristlik usk ülestõusmisse põrkus algusest peale mõistmatusele ja vastupanule (vrdl. Act. 17, 32; 1. Kor. 15, 12 – 13). “Kristlik usk ei leia üheski punktis enam vastupanu kui seoses liha ülestõusmisega” (Augustinus, Psalm ((,2, 5). Üldiselt ollakse arvamisel, et inimlik isik elab pärast surma vaimselt edasi. Ent kuidas saab uskuda, et nõnda silmnähtavalt surelik ihu tõuseb üles igaveseks eluks. /643/

Kuidas tõusevad surnud üles?

997. Mida tähendab “ülestõusmine surnuist”? Surmas, ihu ja hinge lahutamisel inimese ihu kõduneb, kuna hing läheb vastu Jumalale ning ootab seda, , et kunagi taas ühineda kirgastatud ihuga. Oma kõigeväelisuses annab Jumal meie ihule siis lõplikult kadumatu elu, ühendades ta ülestõusnud Jeesuse väes taas ihuga. /366/

998. Mida tähendab ülestõusmine? Kõik surnud inimesed “tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Joh. 5, 29; vrdl. Taaniel 12, 2). /1038/

999. Kuidas? Kristus tõusis üles koos omaenese ihuga: “Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et seesinane olen mina ise” Lk. 24, 39), kuid ta ei naasnud maisesse ellu. Samal moel “tõusevad temas üles kõik omaeneste ihudega, mida nad praegu kannavad” (4. Lateraani kirikukogu: DS 801). Nende ihud muudetakse aga “kirkuse ihu taoliseks” (Fil. 3, 1), “vaimseks ihuks” 1. Kor. 15, 44). /640, 645/

“Küllap nüüd mõni võtab küsida: kuidas surnud ärkavad üles? Noh, millise ihuga nad tuleva? Rumal! Mida sa külvad, ei saa elusaks, kui ta ei sure, ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva … Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles … Surnud äratatakse üles kadumatult, ning meid muudetakse. Seesinane kaduv peab ju ülle võtma kadumatuse ja seesinane surelik ülle võtma surematuse” (1. Kor. 15, 35 – 37. 42. 52 – 53).

1000. Too “kuidas” ületab meie ettekujutuse ja mõistmise; ta on hoomatav vaid usule. Kuid euharistia vastuvõtmine annab meile juba eelaimuse meie ihu kirgastamisest Kristuse läbi: /647/

“Nagu maast pärinev leib, kuuldes Jumala kutset, pole enam tavaline leib, vaid euharistia, koosnedes kahest elemendist, maisest ja taevasest, nii ka meie ihud,, võttes vastu euharistiat, ei kuulu enam kaduvusse, vaid neil on lootus ülestõusmisele” (Irenaeus, haer. 4, 18, 5). /1405/

1001. Millal? Lõplikult “viimsel päeval” (Joh. 6, 39 – 40; . 44. 54; 11, 24), “maailma lõpus” (LG 48). Surnute ülestõusmine on nimelt Kristuse taastulemisega tihedalt seotud: /1038, 673/

“Sest Issand ise laskub sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on magama läinud Kristuses” (1. Tess. 4, 16).

Koos Kristusega üles tõusnud

1002. Kristus äratab meid viimsel päeval taas üles; teataval viisil oleme me aga juba Kristusega üles tõusnud. Püha Vaimu läbi on kristlik elu juba maa peal osalemine Kristuse surmas ja ülestõusmises: /655/

“Kui teid ühes temaga ristimises maha maeti, milles teid ka ühes temaga üles äratati uskumise kaudu Jumala toimesse, kes Kristuse on üles äratanud surnuist … Kui te nüüd ühes Kristusega olete üles äratatud, mis on üleval, kus Kristus istub Jumala paremal käel” (Kol. 2, 12; 3, 1).

1003. Usklikud on ristimises Kristusega ühendatud ning saavad seepärast juba nüüd tõeliselt osa üles äratatud Kristuse taevasest elust (vrdl. Fil. 3, 20). Siinpoolses elus varjub see “ühes Kristusega Jumalas” (Kol. 3, 3). Ta “on meid ühes temaga üles äratanud ja on meid ühes temaga pannud istuma taevasse Jeesuses Kristuses” (Efes. 2, 6). Euharistias tema Ihuga toidetutena kuulume me juba Kristuse Ihusse. Kui me viimsel päeval üles tõuseme, saame ka meie “avalikuks kirkuses ühes temaga” (Kol. 3, 4). /1227, 556, 2796/

1004. Selle päeva osalevad usklike ihu ja hing juba praegu ”Kristuse Ihusse kuulumise “väärikust. Seepärast peame oma, ent ka kaasinimeste, eriti kannatajate ihu au sees hoidma: /368, 1397/

“Aga ihu … on Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks. Aga Jumal on Issanda üles äratanud ja võtab meidki üles äratada oma väe läbi. Kas te siis ei tea, et teie ihud on Kristuse liikmed? … Teie ei ole iseenda päralt, … Austage siis Jumalat oma ihuga!” (1. Kor. 6, 13 – 15. 19 – 20).

II. Suremine Kristus Jeesuses

1005. Et Kristuses üles tõusta, tuleb koos Kristusega surra; selleks on hädavajalik “eemal viibida ihust ja viibida Issanda juures” (2. Koe. 5, 8). Selle “lahkumise” (Fil. 1, 23), suremise puhul lahutatakse hing ihust. Surmast ülestõusmise päeval ühendatakse nad taas (vrdl. SPF 28). /624, 650/

Surm

1006. “Surma palge ees muutub inimliku olemasolu mõistatus suurimaks”. Teatavas mõttes on ihulik suremine loomulik; kuid usule on see “patu palk” (Room. 6, 23; vrdl. Gen. 2, 17).ning nende jaoks, kes surevad Kristuse armus, on surm Issanda surma kaasamine, osalemaks tema ülestõusmises (vrdl. Room. 6, 3 – 9; Fil. 3, 10 – 121). /164, 1500/

1007. Surm lõpetab maise elu. Meie elu kestab kindla ajavahemiku, mille jooksul me muutume ning vananeme. Meie surm näib, nagu kõige maise elava puhul loomuliku lõpuna. Selline vaatenurk surmale annab meie elule pinget: teadmine surelikkusest võib meile meenutada seda, et meil on eneseteostuseks vaid ajaliselt piiratud lõik:

“Mäleta oma Loojat oma nooremehe põlves … Ja põrm pöördub tagasi mulda, nõnda kui ta olnud, ja vaim pöörab Jumala juurde, kes ta on andnud” (Koh. 1. 7).

1008. Surm on patu tagajärg. Pühakirja ning pärimuse ütete autentse tõlgendajana (vrdl. Gen. 2, 17; 3, 3; 3, 19; Tark. 1, 13; Room. 3, 12; 6, 23) õpetab Kiriku õpetusamet, et surm tuli maailma, kuna inimene patustas (vrdl. DS 1511). Kuigi inimene omas surelikku loomust, määras Looja ta surematusele. Surm on vastuolus Looja Jumala nõuga. Ta tuli maailma patu tagajärjel (vrdl. Tark. 2, 23 – 24). “Ihuline surm, mida inimene oleks saanud vältida, kui ta poleks patustanud” (GS 18), on seega inimese “viimane vaenlane”, kes tuleb ära võita (vrdl. 1. Kor. 15, 26). /401, 367/

1009. Surm on Kristuse läbi ära muudetud. Ka Jeesus, Jumala Poeg, pidi surema, kuna see kuulub inimliku loomuse juurde. Kuigi ta selle ees tagasi põrkus (vrdl. Mk. 14, 33 – 34; Heebr. 5, 7 – 8), võttis ta surma enda peale täiuslikus ja vabatahtlikus alluvuses Isa tahtele. Jeesuse kuulekus muutis surma needuse õnnistuseks (vrdl. Room. 19, 21). /612/

Kristliku suremise mõtestatus

1010. Kristuse läbi omandab kristlik suremine positiivse mõtestatuse. “Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!” (Fil. 1,21). “See sõna on ustav: kui oleme surnud koos temaga, siis me ka elame koos temaga. Olemuslikult uus kristlikus suremises on selles: ristimises on kristlane sakramentaalselt juba “surnud koos Kristusega”, et elada uut elu. Kui me sureme Kristuse armus, jõuab ihulik surm “Kristuses suremise” läbi täiusele ning viib meid sel moel lõplikult temasse tema lunastustöö läbi: /1220/

“Mulle on parem surra Kristuses kui olla kogu maailma kuningas. .otsin teda, kes meie eest suri; tahan teda, kes meie ees üles tõusis. Mul seisab ees sünd …Laske mul selget valgust vastu võtta! Sinna jõudes olen ma inimene” (Ignatius Antiookiast, Room. , 1 – 2).

1011. Surmas kutsub Jumal inimese enda juurde. Seepärast võib kristlane Pauluse kombesurma igatseda: “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega” (Fil. 1, 23). Ning ta saab, Kristuse eeskujul muuta oma surm Jumalale kuulekuse ning armastuse aktiks(vrdl. Lk. 23, 46): /1025/

“Minu maine iha on risti löödud … Minus on elav ja kõnelev vesi, see vuliseb ja ütleb: Üles, Isa juurde!” (Ignatius Antiookiast, Room. 7, 2).

“ma tahan Jumalat näha ja selleks, et teda näha, tuleb surra” (Jeesuse Theresa, vida 1).

“Ma ei sure; ma astun ellu” (Jeesuslapse Theresia, verba).

1012. Eriti hästi väljendab kristlikku seisukohta surma osas (vrdl. 1. Tess. 4, 13 – 14) Kiriku liturgia:

“Sinu usklike elu muudetakse ega ärandata, oh Issand. Ja kui maise palverännaku võõrastemaja laguneb, on meie jaoks taevas jääv kodu valmis pandud” (MR, surnute prefatsioon).

1013. Surm lõpetab inimese maise palverännaku, armu ja halastuse ajastu, mille Jumal talle pakub, et ta elaks oma maise elu Jumala kava kohaselt ning oma igavikulise saatuse üle otsustada. “Kui meie ainukordne maine elulugu lõpule jõuab” (LG 48), ei pöördu me enam tagasi, et maa peal veel edasisi kordi elada. “Inimesele on määratud surra vaid üks kord” (Heebr. 9, 27). Pärast surma pole olemas mingisugust “reinkarnatsiooni”.

1014. Kirik julgustab meid ennast surmatunniks ette valmistama (”Äkksurmast lunasta meid, oh Issand!” Kõigi pühakute litaania), Jumala Ema paluma, et ta meie eest välja astuks (Ave Maria palve) ning ennast püha Joosepi, surijate patrooni hoolde usaldama: /2676 – 2677/

“Kõigis oma tegemistes, kõigis oma mõtetes tuleb sul omada sellisthoiakut, nagu sa täna surema peaksid. Oleks sul hea süüme, ei kardaks sa eriti surma. Parem oleks pattudest hoiduda kui surma eest pageda. Juhul, kui sa täna valmis pole, kas oled sa seda homme?” (Kristuse jälgedes 1, 23, 1).

“Ole kiidetud, Issand, meie venna, ihuliku surma läbi; tema eest ei saa ükski elav inimene pageda. Häda nendele, kes surevad surmavas patus! Õndsad on need, kelle ta leiab olevat sinu pühimas tahtes! Sest ta ei koge teistkordset suremist” (Franciscus Assisist, Päikeselaul).

LÜHITEKSTID

1015. “Caro salutis est cardo – liha on õndsuse otsustav tegur” (Tertullianus, res. 8,2). Me usume Jumalasse, liha Loojasse, me usume Sõnasse, kes tuli selleks, et liha lunastada, me usume liha ülestõusmist, milles loomine ja liha lunastamine täiusele jõuab.

1016. Surma läbi lahutatakse hing ihust: ülestõusmises annab aga Jumal meie muudetud ihule hinge ja ihu taasühendamisega kadumatu elu. Nagu Kristus üles tõusis ja igavesti elab, tõuseme ka meie kõik viimsel päeval üles.

1017. “Me usume selle liha tõelist ülestõusmist, mida me praegu kanname”(DS 854). Hauda külvatakse kaduv ihu), üles tõuseb kadumatu ihu (vrdl. 1. Kor. 15, 42),”vaimne ihu” (1. Kor. 15, 44).

1018. Pärispatu tagajärjel tuleb inimesel kannatada ihulikku surma, mida ta oleks” vältida saanud, kui ta ei oleks patustanud” (GS 18).

1019. Jeesus, Jumala Poeg, kannatas meie eest vabatahtlikult surma,, olles Jumalale, oma Isale täielikult ja vabatahtlikult kuulekas. Oma surma läbi võitis ta surma ning avas sellega kõigile inimestele juurdepääsu õndsusele.

 

 

12. artikkel. „Mina usun igavest elu”

1020. Kristlane, kes ühildab oma suremise Jeesuse surmaga, näeb surmas Jeesuse juurde tulemist ja sisenemist igavesse ellu. Kui Kirik viimast korda surijale tema patud Kristuse nimel andeks andnud ning talle viimse võidmise pitsati kosutust ja Kristuse teemoona reisile kaasa andnud, lausub ta leebe kindlusega: /1523 – 1525/

“Asu teele Kristuses, vend (õde), Jumala, kõigeväelise Isa nimel, kes sinu on loonud; Jeesus Kristuse, elava Jumala Poja nimel nimel, kes siu eest kannatas; Püha Vaimu nimel, kes sinu peale välja valati. Veel täna olgu sulle rahupaik valmistatud, sinu elukoht Jumala juures pühal Siionil koos õndsa neitsi ning Jumala ema Maarja, püha Joosepi ning kõigi Jumala inglite ja pühakutega … Naase koju oma Looja juurde, kes sind mullast on loonud. Kui sa sellest elust lahkud, tõttab sulle vastu Maarja koos kõikide inglite ning Jumala pühakutega … Sa saad oma Lunastajat palgest palgesse näha (Suripalve “Commendatio animae”). /2677, 336/

 

I. Eriline kohus

1021. Surm lõpetab inimese elu, see tähendab aja, mil ta Kristuse poolt ilmutatud jumaliku armu (vrdl. 2. Tim. 1, 9 – 10) võis kas vastu võtta või hüljata. Uus Testament räägib kohtust peamiselt seoses lõpliku Kristusega kohtumisega tema viimsel tulemisel. Ta kinnitab aga ka korduvalt, et kõigile tasutakse vahetult peale surma nende tegude mõõtu mööda. Mõistujutt vaesest Laatsarusest (vrdl. Lk. 16, 22) ja sõnad, mida ristil rippuv Jeesus ütles meelt parandanud kurjategijale (vrdl. Lk. 23, 43), kui ka muud Uue Testamendi tekstid (vrdl. 2. Kor. 5, 8; Fil. 1, 23; Heebr. 9, 27; 12, 23) räägivad hinge viimsest saatusest (vrdl. Mt. 16, 2), mis võib iga inimese puhul olla erinev. /1038, 679/

1022. Iga inimene saab suremise hetkel oma surematus hinges igavikulise tasu. See sünnib erilises kohtus, mis surnu elu Kristusega seostab – kas siis selitamiseks (vrdl. Lyoni kirikukogu: DS 857 – 858; Firenze kirikukogu: DS 1304 – 1306; Tridenti kirikukogu: DS 1802), mille kaudu ta otse taevasse õndsusse astub (vrdl Benedictus XII, DS 100 – 1001; Johannes XXII, DS 900), või siis igavikuliseks äraneetuseks, mille ta ise on valinud (vrdl. Benedictus XII: DS 1002) (393). /393/

“Meie elu loojangul mõistetakse meie üle kohut vastavalt meie armastusele” (Johannes Ristilt, dichos. 64). /1470/

II. TAEVAS

1023. Need, kes surevad Jumala armus ja sõpruses ning on täielikult puhastatud, elavad igavikuliselt koos Kristusega. Nad on alatiseks Jumalaga sarnased, kuna nad näevad teda palgest palgesse sellisena, “nagu ta on” (1. Joh. 3, 2; vrdl. 1. Kor. 13, 12; Ilm. 22,4). /954/

“Me defineerime apostellikule autoriteedile tuginedes, et Jumala üldkehtiva korralduse kohaselt kõikide pühakute … ja teiste usklike hinged, kes on surnud pärast Kristuse ristimist, kes ei vajanud või ei vaja surres puhastamist … või kui nad mingil ajal puhastamist vajasid või vajavad … kui nad pärast surma puhastatakse … ka enne ihude tagasisaamist ja üldist kohut, pärast meie Lunastaja ja Issanda taevasseminemist, taevariiki kogutud olid ning taevases paradiisis viibisid koos Kristusega pühade inglite osaduses, kus nad viibisid ja viibivad ja pärast Kristuse kannatamist ja surma jumalikku Olemist vahetult ning palgest palgesse nägid ja näevad – ilma igasuguse loodu-poolse vahenduseta” (Benedictus XII: DS 1000; vrdl. LG 49).

1024. Seda täiuslikku elu koos pühima Kolmainsusega, seda elu- ning armastusosadust temaga, neitsi Maarja, inglite ja kõigi õndsatega nimetatakse “taevaks”. Taevas on inimese viimne eesmärk, tema sügavaimate igatsuste täitumine, ülima lõpliku õnne seisund. /260, 326, 2794, 1719/

1025. Elada taevas tähendab elu koos Kristusega” (vrdl. Joh. 14,3; Fil. 1, 23; 1. Tess. 4, 17). Väljavalitud elavad “temas”, säilitavad, või paremini öeldult leiavad selles aga oma tõelise identiteedi, oma enese nime (vrdl. Ilm. 2, 17): /1011/

“Elu tähendab koosolemist Kristusega; seal, kus on Kristus, seal on seega ka elu, seal on Riik” (Ambrosius, Luc. 10, 121).

1026. Oma surma ja ülestõusmise läbi “avas” Jeesus Kristus meile taeva.. Õndsate elu seisneb Jeesus Kristuse lunastamise viljade täielikus omamises. See lubab neil, kes on temasse uskunud ja tema tahtmisele ustavaks jäänud, tema taevasest kirkusest osa saada. Taevas on kõigi nende õnnis osadus, kes on temasse täielikul liigestatud. /793

1027. See õndsate osaduse müsteerium Jumala ja kõigi nendega, kes on Kristuses, käib üle kõige mõistmise ja kujutluse. Kiri kõneleb meile sellest piltides nagu elu, valgus, rahu, pidulik pulmasöömaaeg, Riigi vein, isamaja, taevane Jeruusalemm ning paradiis:

“Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud,

   ja mis inimmeelde ei ole tõusnud –

   selle on Jumal usaldanud neile, kes teda armastavad” (1. Kor. 2, 9).

 

1028. Kuivõrd Jumal on lõpmatult ülev, saab teda näha sellisena, nagu ta on vaid juhul, kui ta ise võimaldab inimesel oma müsteeriumi vahetult näha ning talle selleks võime annab. Sellist Jumala nägemist tema taevases kirkuses nimetab Kirik “õndsakstegevaks nägemuseks” (visio beatifica). /1722, 163/

“Milline aukuulsus, milline rõõm on see, kui sind ligi lastakse, et näha Jumalat, kui sulle osutatakse au koos Kristuse, oma Issanda ja Jumalaga nautida igavese õndsuse ja valguse rõõmu …, koos õigete ja Jumala sõpradega taevariigis rõõmu tunda kadumatust surematusest!” (Cyprianus, ep. 58, 10, 1).

1029. Taevases hiilguses täidavad õndsad jätkuvalt rõõmuga Jumala tahtmist. Nad teevad seda ka teiste inimeste ning kõige loodu osas, kuivõrd nad valitsevad koos Kristusega; “nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti” (Ilm. 22, 5; vrdl. Mt. 25, 21). 23)

III. Lõplik selitamine – purgatoorium

1030. See, kes sureb Jumala armastuses ja sõpruses, kuid pole veel täiuslikult selitatud, võib küll oma igavikulises õndsuses kindel olla, kuid teeb pärast surma läbi selitamise, saavutamaks hädavajalikku pühadust, mis on hädavajalik, pääsemaks taevastesse rõõmu.

1031. Kirik nimetab seda väljavalitute lõplikku selitamist, mis on täiesti erinev äraneetute karistusest, purgatooriumiks (puhastustuleks). Purgatooriumi puudutavad usu õpetuslaused formuleeriti peamiselt Firenze (vrdl. DS 1304) ja Tridenti (vrdl. DS 1820; 1580) kirikukogudel. Toetudes teatavatele Pühakirja tekstidele (vrdl. näiteks 1. Kor. 3, 15; 1. Peetr. 1, 7) kõneleb Kiriku pärimus puhastustulest: /954, 1472/

“Peab uskuma, et enne kohut on teatava kerge patu puhul olemas veel puhastustuli, kuna igavene Tõde ütleb, et juhul, kui keegi püha Vaimu teotab, “sellele ei anta andeks ei sellel ega tulevasel ajastul” (Mt. 12, 32).Sellest üttest järeldub, et mõned patud andestatakse selles, mõned teises maailmas” (Gregorius Suur, dial. 4, 39).

1032. Õpetus tugineb ka surnute eest palvetamise praksisele, millest kõneleb juba Pühakiri: “Seepärast tegi ta [Juudas Makkabeus] surnute eest äralepitust, et need patust pääseks” (2. Makk. 12, 45). Juba iidsel ajal hoidis Kirik surnute mälestust au sees, palvetas nende eest ja tõi euharistliku ohvri (vrdl. DS 856), et nad saaksid selitatud ning jõuaksid õndsaks tegevasse Jumala kaemusse. Kirik soovitab surnute heaks annetusi, indulgentse ja meeleparandustegusid. /958, 1371, 1479/

“Toome neile abi ja säilitame nendest mälestuse. Kui juba Hiiobi pojad isa poolt toodud ohvri läbi selitati (vrdl. Hiiob, 1, 5), kuidas võime siis kahelda, et meie ohvriannid surnute eest neile lohutust ei too. Ärgem kõhelgem surnutele abi toomast ning meie palveid nende eest ohverdamast” (Johannes Chrysostomus, hom. In 1. Cor. 41, 5).

IV. Põrgu

1033. Meid ei saa Jumalaga ühendada, kui me pole vabatahtlikult otsustanud teda armastada. Kuid me ei saa Jumalat armastada, kui patustame raskelt tema, kaasinimese või iseenese vastu: “kes ei armasta, see püsib surmas. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühegi mõrvari enda sees pole püsimas igavest elu” (1. Joh. 3, 14 – 15). Meie Issand juhib meie tähelepanu sellele, et meid lahutatakse temast, kui me ei hooli vaeste ja väetite hädadest, kes on tema vennad ja õed (vrdl.Mt. 25, 31 – 46).Ilma kahetsemiseta ning Jumala halastavat armu vastu võtmata surmapatus suremine tähendab vabal tahtel igavikulist Jumalast lahusolemist. Seda lõplikku enese Jumalaga osaduse välistamise seisundit nimetatakse “põrguks”. /1861, 393, 633/.

1034. Jeesus kõneleb sageli “gehenna’st”, “kustutamatust tulest” (vrdl.Mt. 5, 22.29; 13, 42. 50; Mk. 9, 43 – 48) mis on määratud neile, kes oma elu lõpuni tõrguvad uskumast ja meelt parandamast ning kuhu ühtaegu ihu ja hing hukatuseks sattuda võivad (vrdl. Mt. 10, 28). Jeesus kuulutab tõsiste sõnadega, et ta “läkitab oma inglid ja nad korjavad tema kuningriigist kõik häirijad ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine (Mt. 13, 41 – 42), ning et ta langetab äraneedva otsuse: “Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle” (Mt. 25, 41).

1035. Kiriku õpetus väidab, et põrgu on olemas ja et ta on igavikuline. Surmapatus surnute hinged satuvad otsemaid pärast surma allmaailma, kus nad põrgu piinasid, “igavest tuld” kannatavad. .Põrgu kõige hullem piin seisneb aga Jumalast igavikulises lahusolemises, kelles ainuüksi inimene elu ja õnne leida võib, milleks ta on loodud ja mida ta igatseb. /393/

1036. Pühakirja ütted ja Kiriku õpetuslaused on inimestele manitsuseks, et nad oma vabadust, silmas pidades oma igavikulist saatust, vastutustundlikult tarbiksid. See on ühtaegu tungiv üleskutse meeleparandusele: ”Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar tee, mis viib hukatusse ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse. Kui kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja kui pisut on neid, kes selle leiavad!” (Mt. 7, 13 – 14). /1734, 1428/

“Kuna me ei tea päeva ega tundi, peame me Issanda manitsuse kohaselt kindlameelselt valvama, et me siis, kui meie maine teekond lõpule jõuab, koos temaga pulmalauda asume ning meid ärateenitult õnnistatute sekka loetakse ning et meid ei nimetataks kurjadeks ja laiskadeks sulasteks ning ei saadetaks igavesse tulle, väljas olevasse pimedusse, kus on “ulgumine ja hammaste kiristamine” (LG 48).

1037. Jumal ei määra kedagi ennetavalt põrgusse (vrdl. DS 397; 1567); sinna viib vaid vabatahtlik Jumalast ärapööramine (surmapatt), milles surmani püsitakse. Euharistia pühitsemisel ja oma usklike igapäevastes palvetes palub Kirik Jumalalt halastust, kes “ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2. Peetr. 3, 9). /162, 1014, 1823/

“Oh Jumal, võta armuliselt vastu see sinu sulaste ja sinu koguduse ohver; korrasta meie päevad oma rahus, päästa meid igavesest hukatusest ja võta meid vastu oma valitute hulkadesse” (MR, Rooma kaanon 88).

V. Viimne kohus /648 – 679/

1038. Kõikide surnute, “õigete ja ülekohtuste” (Act. 24, 15) ülestõusmisele järgneb viimne kohus. See on siis tund, “mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ja tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ületõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Joh. 5, 28-29). “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, … kogutakse ta ette kõik rahvad ja ta põimendab nad üksteisest otsekui karjane põimendab lambad sikkudest ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele … Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu” (Mt. 31. 32 – 33. 46). /1001, 998/

1039. Jeesuse palge ees, kes on Tõde, avatakse lõplikult iga inimese tõeline inimese tõeline suhtumine Jumalasse (vrdl. Joh. 12, 49).Viimne kohus toob põhjalikult päevavalgele kõik selle, mida inimene oma maise elu ajal head tegi või tegemata jättis. /678/

“Kõik see halb, mida kurjad teevad, pannakse kirja – ja nad ei tea seda. Päeval, mil “Jumal ei vaiki” (Ps. 50. 3) … (pöördub ta kurjade poole) ja ütleb neile: “Ma panin oma väetid vaesed teie jaoks maa peale elama. Mina, teie Pea, troonisin taevas oma Isa paremal käel – kuid maa peal nälgisid minu liikmed. Kui te oleksite toitnud minu liikmeid, oleks teie and Peani jõudnud. Kui ma oma väetitele vaestele maa peal koha kätte näitasin, panin ma nad saadikuteks, et häid tegusid minu varakambrisse tuua. Teie pole nende kätesse midagi pannud, seepärast ei oma te minu juures midagi” (Augustinus, serm. 18, 4, 4).

1040. Viimne kohus leiab aset Kristuse kirkuses taastulemisel. Üksnes Isa teab päeva ja tundi, üksnes tema langetab otsuse, millal see saabub. Siis lausub ta oma Poja Jeesus Kristuse läbi oma lõpliku otsuse terve ajaloo kohta. Me mõistame kogu loomistöö ning õndsuskorralduse viimset mõtet ning imelisi teid, mida mööda jumalik ettenägevus on kõik viimsele eesmärgile juhatanud. Viimne kohus näitab, et Jumala õiglus võidutseb kõige ebaõigluse üle, mida tema loodud olendid on korda saatnud ning et tema armastus on tugevam kui surm (vrdl. Ülemlaul 8, 6). /637, 314/

1041. Teadaanne viimasest kohtust kutsub inimesi pöörduma, kuniks Jumal neile veel “armuaja”, “päästmise päeva” (2. Kor. 6, 2) kingib. See viib pühale jumalakartusele. See kohustab Jumala Riigi õiglusele. See kuulutab Kristuse taastulemise “õnnist lootust” (Tiit. 2, 13), kes naaseb, “et olla kirgastatud oma pühakute seas ja olla imetletud kõigile uskujaile tollel päeval; sest teie juures on meie tunnistust peetud usutavaks” (2. Tess. 1,10). /1432, 2854/

IV. Lootus uuele taevale ja uuele maale

1042. Aegade lõpul saab Jumala Riik täiuslikuks. Üldise kohtu lõppedes hakkavad ihu ja hinge poolest kirgastatud õiged koos Kristusega igavesti valitsema ning uuendatakse ka maailmakõiksus. /769, 670/

“Kirik …jõuab täiusele alles taevases kirkuses … kui ta koos maailmaga tihedalt seotud inimsooga täielikult Kristuse poolt uuendatakse ning sihile viiakse” (LG 48). /310/

1043. Pühakiri nimetab seda inimkonda ja maailma ümber kujundavat salapärast uuendamist “uueks taevaks ja uueks maaks” (1. Peetr. 3, 13; vrdl. Ilm. 21, 1). Jumala nõu, “et Kristus võtab kokku kõik asjad, nii need, mis taevastes, kui need, mis maa peal” (Efes. 1, 10), saab siis lõplikult teoks tehtud.. /671, 518, 280/

1044. Kui Jumal teeb “kõik uueks” (Ilm. 21, 5), siis asub ta taevases Jeruusalemmas inimeste seas elama. “Ja ta pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam, ei ka leinamist, ei ka kisendamist, ei ka valu enam, sest endine on ära läinud!” (Ilm. 21, 4; vrdl. Ilm. 21, 27).

1045. Inimeste osas taastub selles täiuses täielikult inimsoo ühtsus, mis oli maailma loomisel Jumalast tahetud ja mille “sakramendiks” oli palverännakul viibiv Kirik (LG 1). Kristusega ühendatud moodustavad lunastatute koguduse, Jumala “püha linna” (Ilm. 21, 2), “Talle naise” (Ilm. 21, 9). See ei kannata enam maist inimeste kooslust purustava ja haavava patu, rüveduse ja isekuse all. Õndsakstegev nägemine, milles Jumal end valitutele ammendamatult avab, saab õnne, rahu ja osaduse kuivamatuks allikaks. /775, 1404/

1046. Mis kosmost puudutab, siis seob inimest ja materiaalset maailma ilmutuse alusel sügav saatuskaaslus.

“Sest loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist … kuid ometi lootuse peale, et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest … Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini: ei aga üksi tema, vaid needki, kel enestel on Vaimu esmikand, meie isegi ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastamist” (Room. 8, 19 – 23).   /349/

1047. Seega on ka nähtav universum samuti muutmisele määratud, “et maailm, milles taastatakse algne seisund, oleks nüüdsest taas takistamatult õigete teenistuses” (Irenaeus, haer. 5, 32, 1) ning osaleks seega ülestõusnud Jeesus Kristuse kirkuses.

1048. Maailma ja inimkonna täiusele jõudmise aega me ei tea, ka mitte viisi, kuidas universum ümber kujundatakse. Patu läbi väärastatud selle ajastu maailma kuju küll kaob, kuid meid õpetatakse, et Jumal valmistab uue elupaiga ja uue maa, kus elab õiglus ja täitub inimeste südameis asuv igatsus õndsuse ja rahu järele” GS 39, 1). /673/

1049. “Sellegipoolest ei tohi uue maailma ootus nõrgestada hoolt selle maailma kujundamisel, kus kasvab uue inimpere Ihu, mis võib juba ettekujutust anda uue maailma piirjoontest, vaid peab seda hoolt hoopis tugevdama. Seepärast on maine edenemine Jumala riigi saabumiseks olulise tähtsusega, kuivõrd see võib kaasa aidata inimühiskonna paremale korrastatusele, kuigi seda tuleb selgesti Kristuse riigi kasvamisest eristada” (GS 39, 2). /2820/

1050. “Kui me nimelt inimliku väärikuse, vennaliku osaduse ja vabaduse aardeid – need kõik on looduse annid ja meie pingutuste viljad – Issanda vaimus ning tema Käsule vastavalt maa peal rohkendame, leiame me need hiljem taas, ent igasugusest laitusest puhastatutena, valgustatute ning kirgastena, kui Kristus annab Isale üle igavikulise ja kõikehõlmava Riigi” (GS 39, 3; vrdl. LG 2). Siis, igaveses elus, on Jumal “kõik kõiges” (1. Kor. 15, 28). /1709, 260/

“Isa on oma olemust mööda tõepoolest Elu. Ta valab Poja ja Püha Vaimu läbi kõige üle välja oma taevaseid ande. Omas inimsõbralikkuses on ta meile, inimestele vääramatult igavese elu tõotanud” (Cyrillus Jeruusalemmast, catech. ilI. 18, 29).

LÜHITEKSTID

1051. Oma surematus hinges saab iga inimene kohe pärast surma Kristuselt, elavate ja surnute kohtunikult, erilises kohtus oma igavikulise tasu.

1052. “Me usume, et kõikide nende hinged, kes surevad Kristuse armus …moodustavad Jumala rahva pärast surma, mis ülestõusmise päeval, mil hinged kehadega taas ühinevad, lõplikult ära võidetakse” (SPF 28).

1053. Me usume, et suur hulk neid, kes on Jeesuse ja Maarjaga paradiisis ühendatud, moodustavad taevase Kiriku. Seal näevad nad igavikulises õndsuses Jumalat sellisena, nagu ta on. Seal on nad ka, aukraadilt ja liigilt erinevatena, osasaajad sellest jumalikust valitsemisväest, mida kirgastatud Kristus teostab, ja seda koos pühade inglitega. Nad kostavad meie eest ja aitavad meid meie nõtruses oma vennaliku hoolega” (SPF 29).

1054. Need kes surevad Jumala armus ja sõpruses, kuid pole veel täielikult selitatud , on küll kindlad oma õndsakssaamises, kuid teevad pärast surma läbi puhastamise jõudmaks pühadusse, mis on hädavajalik selleks, et astuda Jumala rõõmu sisse.

1055. “Pühakute osaduse” väel soovitab Kirik surnud Jumala halastuse hoolde ning palub nende eest, seda eriti püha euharistliku ohvri näol.

1056. Järgides Kristuse eeskuju, juhib Kirik usklike tähelepanu “igavikulise surma kurvale, haletsusväärsele tegelikkusele”(DCG 69), mida nimetatakse “põrguks”.

1057. Põrgu kõige hullem piin seisneb igavikulises Jumalast lahusolemises. Üksnes Jumalas saab ju inimene leida elu ja õnne. Selleks on ta loodud ja selles seisneb tema igatsus.

1058. Kirik palvetab selle ees, et keegi kaotsi ei läheks: “Issand, ära luba, et mind eales sinust lahutatakse!” Küll ei saa keegi ise ennast päästa, aga Jumal “tahab, et kõik inimesed püüsseksid” (1. Tim. 2, 4) ja “temale on kõik võimalik” Mt. 19, 26).

1059. “Ülipüha Rooma Kirik usub ja väidab kindlalt, et … kohtupäeval ilmuvad kõik inimesed oma ihudega Kristuse kohtu ette, et oma tegudest aru anda” (DS 859; vrdl. DS 1549).

1060. Aegade lõppedes saavutab Jumala riik täiuse. Siis kirgastatakse õiged ihult ja hingelt, valitsevad igavikuliselt koos Kristusega ning ka materiaalne universum kujundatakse ümber. Igaveses elus on Jumal siis “kõik kõiges”(1. Kor. 15, 28).

“AAMEN”

1061. Nagu Pühakirja viimane raamat, lõpeb ka Credo heebreakeelse sõnaga “aamen”. Seda sõna leiab sageli Uue Testamendi palvete lõpus. Samal moel lõpetab ka kirik oma palved “aameniga”. /2856/

1062. Heebrea sõnal “aamen” on sama tüvi mis sõnal “usk”. See tähendab kindlameelsust, usaldusväärsust, ustavust. Nõnda on mõistetav, et “aamen” tähistab jumala ustavust meie ja meie ustavust Jumala suhtes. /214/

1063. Prohvet Jesajal leidub väljend “tõe Jumal”, sõna-sõnalt “aameni Jumal”, see tähendab Jumal, kes jääb oma tõotustele ustavaks: “See, kes ennast maa peal tahab õnnistab ennast tõsise Jumalaga” (Jes. 65, 16). Meie issand kasutab sageli sõna “aamen” (vrdl. Mt. 6, 2.5.16)vahel kahekordselt (vrdl. Joh. 5, 19), rõhutamaks oma õpetuse usutavust, oma Jumala tõele tuginevat autoriteeti. /215, 156/

1064. “Aamen” Credo” lõpus hõlmab niisiis ka kahte esimest sõna - “mina usun” ja kinnitab neid: usk tähendab Jumala sõnadele, tõotustele ja käskudele “aameni” ütlemist, täielikku .temale, kes on täiusliku armastuse ja ustavuse “aamen”. /197, 2101/

“Credo olgu sulle peegliks. Vaatle ennast selles nägemaks, kas sa kõike seda ka usud, mida kinnitad end uskuvat.. ja tunne iga päev oma usust rõõmu” (Augustinus, serm. 58, 11, 13).

1065. Jeesus Kristus on ise “aamen” (Ilm. 3, 14). Ta on lõplik “aamen” Isa armastusele meie vastu; ta võtab üle meie aameni Isale ning viib selle täiusele: “Jumala tõotused, millised iganes need olidki, on Kristuses “Jah”. Seepärast on tema käes ka “aamen!” Jumalale kiituseks meie käest” (2. Kor. 1, 20).

Tema läbi ja Temaga ja Temas
On sulle, kõigeväeline Isa
Püha Vaimu ühtsuses
Kõik au ja kirkus
Nüüd ja igavesti.
AAMEN