Katoliku kirik

Teine peatükk. MINA USUN JEESUSESSE KRISTUSESSE, JUMALA AINUSÜNDINUD POJASSE

Rõõmusõnum: Jumal läkitas oma Poja

422. „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse“ (Gl 4:4-5). See on “Jeesuse Kristuse rõõmusõnum” (Mk 1:1): Jumal külastas oma rahvast (vrd Lk 1:68, Vulgata kohaselt), Ta täitis Aabrahamile ning tema järeltulijatele antud tõotuse (vrd Lk 1:55), ent Ta tegi kaugelt enamat, kui eales oodata oleks võinud: Ta läkitas oma “armsa Poja” (Mk 1:11). /389, 2763/

423. Me usume ja tunnistame: juut Jeesus Naatsaretist, kes sündis kuningas Heroodes Suure ja keiser Augustuse ajal Petlemmas ühest Iisraeli tütardest, ametilt puusepp, kes löödi keiser Tiberiuse ning maavalitseja Pontius Pilaatuse ajal Jeruusalemmas risti, on Jumala inimeseks saanud igavikuline Poeg. Ta on “pärit Jumala juurest“ (Jh 13:3), “on tulnud taevast alla”(Jh 13:13; 6:33), “on tulnud lihasse” (vrd 1 Jh 4:2).

424.Juhitud Püha Vaimu armust ning Isa kutsututena usume ja tunnistame Jeesuse Kristuse kohta: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“ (Mt 16:16). Sellele püha Peetruse poolt tunnistatud usu kaljule rajas Kristus oma Kiriku (vrd Mt 16:18; p. Leo Suur, Sermones, 4,3: PL 54,151; 51,1: PL 54,309B; 62,2: PL 54,350C–351A; 83,3: PL 54,432A). /683, 552/

“Kuulutada Kristuse äraarvamatust rikkusest” (Ef 3:8)

425. Kristliku usu edasiandmine seisneb eelkõige Jeesuse Kristuse kuulutamises, mis peab juhatama Temasse uskumisele. Algusest peale oli esimestel jüngritel tuline soov kuulutada Kristusest: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud“ (Ap 4:20). Ning nõnda kutsusuvad nad inimesi kõikidel ajastutel astuma Kristusega ühesolemise rõõmu:

„Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega. Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1 Jh 1:1-4). /850, 858/

Kristus on katehheesi kese

426. „Katehheesi keskmes näeme me olemuslikult üht isikut, Jeesust Naatsaretist, Isa ainusündinud Poega …, kes kannatas ja suri meie eest ja kes nüüd ülestõusnuna elab igavesti koos meiega … Katekismuse õpetamine … tähendab avaldada Kristuse isikus kogu Jumala igavikuline plaan, mis Temas täide läheb. See tähendab püüdu mõista Kristuse tegusid ja sõnu ning aru saada Tema seatud märkidest“ (CT 5). Sedalaadi katehheesi sihiks on „viia inimene ühendusse Kristusega; ainult Tema võib juhatada Pühas Vaimus Isa armastuse elavasse ühendusse ning vahendada osasaamist püha Kolmainsuse elust” (ibid.). /1698, 513, 260/

427. „Katehheesis õpetatakse üksnes Kristust, lihakssaanud Sõna ja Jumala Poega – kõike ülejäänut ainult niivõrd, kuivõrd see seondub Temaga. Ja ainult Kristus õpetab – kõik teised õpetajad aga teevad seda niivõrd kui nad on Tema sõnade vahendajad, võimaldades Kristusel nende suu läbi õpetada …. On vaja, et iga katehheedi kohta võiks õigusega kohaldada Jeesuse salapärast ütlust: „Minu õpetus ei ole minu, vaid Tema oma, kes minu on saatnud“ (Jh 7:16; CT 6) /2145, 876/

428. See, kelle kutsumuseks on “Kristust õpetada”, peab järelikult kõigepealt otsima “Jeesuse Kristuse kõikeületavat tunnetust”, ta peab valmis olema kõigest loobuma, et „saada kasuks Kristust ja et teda leitaks tema seest“, ta peab püüdma tunnetada „teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust“, saama „tema surma sarnaseks, et kuidagi jõuda ülestõusmisele surnuist” (vrd Fl 3,8-11).

429. Sedalaadi armastav Kristuse tunnetamine äratab soovi kuulutada, “evangeliseerida” ning veenda ligimesi nõustuma usuga Kristusesse. Samal ajal tuntakse tungivat vajadust seda usku üha paremini tundma õppida. Sel eesmärgil esitatakse usutunnistust järgides kõigepealt Jeesuse aunimetused: Kristus, Jumala Poeg, Issand (2. artikkel). Seejärel annab Credo tunnistust Kristuse elu peamistest müsteeriumidest: inimeseks saamisest (3. artikkel), paasast (4. ja 5. artikkel) ja viimaks kirgastumisest (6. ja 7. artikkel). /851/

 

 

2. artikkel. „Ja Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, meie Issandasse”

I. Jeesus

430. Heebrea keeles tähendab sõna Jeesus “Jumal päästab.” Ingel Gabriel annab oma kuulutuses talle nimeks Jeesus, mis väljendab üheaegselt tema identiteeti ja ülesannet (vrd Lk 1:31). Kuivõrd “patte andeks anda” saab vaid “Jumal üksi” (Mk 2:7), on see Tema, kes Jeesuses, oma inimeseks saanud igavikulises Pojas, “päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:21). Nii teeb Jumal Jeesuses kokkuvõtte tervest inimestele mõeldud lunastustööst. /210, 402/

431. Õndsusloos ei piirdunud Jumal Iisraeli vabastamisega “orjusekojast” (5 Ms 5:6), viies ta välja Egiptusest. Ta päästab Iisraeli ka tema patust. Kuivõrd patt on alati Jumala solvamine (vrd Ps 51:6), võib ainult Tema pattu andeks anda (vrd Ps 51:12). Seetõttu otsib Iisrael, teadvustades endale üha enam patu üldist levikut, päästet vaid lunastava Jumala nime appi hüüdes (vrd Ps 79:9). /1850, 1441, 388/

432. Jeesuse nimi tähendab seda, et Jumala enda nimi on Poja isikus kohalolev (vrd Ap 5:41; 3 Jh 7). Ta sai inimeseks, et kõiki lõplikult pattudest lunastada. Jeesus on jumalik nimi, mis ainsana toob lunastuse (vrd Jh 3:18; Ap 2:21) Nüüdsest võivad Tema poole pöörduda kõik inimesed, sest Jumal ühendas end oma Poja lihakssaamise kaudu inimestega sel viisil (vrd Rm 10:6-13), et “taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist

nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12; vrd Ap 9:14; Jk 2:7). /589, 2666, 389, 161/

433. Päästja Jumala nime hüüdis ülempreester üksainus kord aastas Iisraeli pattude lunastamiseks, kui ta piserdas pühima ohvrialtari lunastuslauda ohvrilooma verega (vrd 3 Ms 16:15-16; Srk 50:20; Hb 9:7). Ohvrialtar oli Jumala kohaloleku paik (vrd 1 Ms 25:22; 3 Ms 16:2; 4 Ms 7:89; Hb 9:5). Kui püha Paulus ütleb Jeesuse kohta, et “Jumal on seadnud tema lepitusohvriks veres usu kaudu” (Rm 3:25), peab ta silmas seda, et Jeesuse inimlikus loomuses “oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega” (2 Kr 5:19). /615/

434. Jeesuse ülestõusmine ülendab päästva Jumala nime (vrd Jh 12:28), sest nüüdsest kuulutab nimi „Jeesus” selle nime täit väge, mis on “üle iga nime” (Fl 2:9). Kurjad vaimud kardavad Tema nime (vrd Ap 16:16-18; 19:13-16) ja jüngrid teevad Jeesuse nimel imesid (vrd Mk 16:17), sest Isa annab neile kõik, mida nad Isalt Tema nimel paluvad (Jh 15:16). /2812, 2614/.

435. Jeesuse nimi on kristliku palve kese. Kõik liturgilised palvused lõpevad väljendiga “Jeesuse Kristuse, sinu Poja, meie Issanda läbi“. “Ave Maria” tipuks on “ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus”. Idakiriku südamepalve, niinimetatud “Jeesuse-palve” kõlab nõnda: ”Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, halasta minu, patuse, peale”. Paljud kristlased surevad, nagu seda tegi püha Jeanne d`Arc, huultel nimi “Jeesus”. /2667-2668, 2676/

II. KRISTUS

436. Kristus tuleneb heebrea mõiste “Messias” kreekakeelsest tõlkest, mis tähendab “võitud”. Temast saab Jeesuse pärisnimi vaid sellepärast, et Jeesus teostab täiuslikult nimes sisalduva jumaliku ülesande. Tõepoolest, Iisraelis võitigi Jumala nimel need, keda pühitseti Jumalalt saadud ülesande täitmiseks. Need olid kuningad (vrd 1 Sm 9:16; 10:1; 16:1.12-13; 1 Kn 1:39), preestrid (vrd 2 Ms 29:7; 3 Ms 8:12) ja harvadel juhtudel ka prohvetid (vrd 1 Kn 19:16). Selline Messias, kelle Jumal läkitas oma Kuningriiki (vrd Ps 2:2; Ap 4:26-27) lõplikult sisse seadma, pidi olema võitu täiuslikul viisil. Messias pidi olema pühitsetud Issanda Vaimuga (vrd Js 11:12) ühtaegu nii kuningaks kui preestriks (vrd Sk 4:14; 6:13), ent ka prohvetiks (vrd Js 61:1; Lk 4:16-21). Jeesus täitis Iisraeli messiaanliku lootuse oma kolmekordse – preesterliku, prohvetliku ning kuningliku – ameti kandmisega. /690, 695, 783, 711-716/

437. Ingel kuulutas karjastele Jeesuse sündi Iisraelile tõotatud Messia sünnina: “Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11). Algusest saadik on Jeesus see “kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma” (Jh 10:36), kuna Ta eostatakse “pühana” (vrd Lk 1:35) Maarja neitsilikus rüpes. Jumal kutsus Joosepit Maarjat, oma abikaasat, enda juurde võtma, ”sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust” (Mt 1:20) – et Jeesus, “keda kutsutakse Kristuseks”, sünniks Joosepi abikaasast Taaveti messiaanliku järeltulijana (Mt 1:16; vrd Rm 1,3; 2 Tm 2:8; Ilm 22:16). /525, 486/

438. Jeesuse Messiaks pühitsemine annab teada Tema jumalikust läkitatusest. “Nimi Kristus tähistab seda, kes võiab, seda, keda võitakse ning võidmist ennast, millega Teda võiti. Võidis aga Isa; keda võiti, on Poeg; võiti aga Vaimus, kes ongi võidmine” (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,18,3). Tema igavikuline messiaanlik võidmine ilmutati Tema maise elu ajal: kui Johannes Teda ristis, võidis Teda Jumal ”Püha Vaimu ja väega” (Ap 10:38), “et tema saaks avalikuks Iisraelile” (Jh 1:31) kui Messias. Tema teod ja sõnad annavad tunnistust, et Ta on “Jumala Püha” (Mk 1:24; Jh 6: 69; Ap 3:14). /727, 535/

439. Paljud juudid ja isegi mõned nende lootust jaganud paganad tundsid Jeesuses ära Jumala poolt Iisraelile lubatud messiaanliku “Taaveti poja” põhijooned (vrd Mt 2:2; 9:27; 12:23; 15:22; 20:30; 21:9.15). Jeesus nõustus Messiase tiitliga, millega Teda kõnetati (vrd Jh 4:25-26; 11:27), kuid mitte tingimusteta, sest paljud Tema kaasaegsed mõistsid Messiat liiga inimlikust (vrd Mt 22:41-46), peamiselt poliitilisest vaatenurgast lähtuvalt (vrd Jh 6:15; Lk 24:21). /528-529, 547/

440. Jeesus võttis vastu usutunnistuse Peetruselt, kes tunnustas Teda kui Messiat, kuid seejärel kuulutas Ta Inimese Poja peatset kannatust (vrd Mt 16:16-23). Oma messiaanliku kuninglikkuse ehtsa sisu avaldas Ta ühtaegu nii Inimese Poja, “kes on tulnud taevast alla”(Jh 3:13) jumalikus identiteedis (vrd Jh 6:62; Tn 7:13) kui ka oma lunastustöös kannatava Jumala-sulasena: “Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest” (Mt 20:28; vrd Js 53:10-12). Seepärast saab Tema kuninglikkuse tõeline olemus ilmsiks alles ristil (vrd Jh 19:19-22; Lk 23:39-43). Alles pärast Ülestõusmist võib Peetrus jumalarahva ees kuulutada Tema messiaanlikku kuninglikkust: ”Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!” (Ap 2:36). /552, 550, 445/

III. Jumala ainusündinud Poeg

441. Vanas Testamendis antakse Jumala Poja tiitel inglitele (vrd 5 Ms 32:8 LXX; Ii 1:6), valitud rahvale (vrd 2 Ms 4:22; Hs 11:1; Jr 3:19; Srk 36:11; Trk 18:13), Iisraeli lastele (5 Ms 14:1; Hs 2:1) ja nende kuningatele (vrd 2 Sm 7:14; Ps 82:6). Siin tähendab see lapsendavat sugulust, mis seab Jumala ja Tema loodud olendi vahel sisse eriliselt lähedased suhted. Kui lubatud Messias-Kuningat nimetatakse “Jumala pojaks“ (vrd 1 Aj 17:13; Ps 2:7), siis ei tähenda see nende tekstide sõnasõnalises tähenduses tingimata seda, et ta oleks midagi enamat kui lihtsalt inimene. Need, kes Jeesust selliselt Iisraeli Messiaks (vrd Mt 27:54) nimetasid, ei mõelnud võib-olla sellega midagi enamat (vrd Lk 23:47).

442. Nii ei olnud see aga Peetruse puhul, kui ta tunnistab Jeesust kui “Kristust, elava Jumala Poega” (Mt 16:16), sest viimane vastab talle pühalikkusega: “Seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas” (Mt 16:17). Sama ütleb Paulus oma Damaskuse tee pöördumise kohta: “Kui aga Jumalale, kes minu on ema ihust alates välja valinud ja oma armu läbi kutsunud, oli meelepärane ilmutada mulle oma Poega, et ma kuulutaksin evangeeliumi temast paganate seas, siis ma ei hakanud arutlema liha ja verega…” (Gl 1:15-16). “Ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg” (Ap 9:20). Juba algusest (vrd 1 Ts 1:10) peale saab sellest tõest, mida Peetrus esimesena Kiriku alusena tunnistas (vrd Mt 16:18), apostelliku usu kese (vrd Jh 20:31). /552, 424/

443. Kui Peetrus suutis Jeesuse Messia jumaliku pojalikkuse transendentaalse iseloomu ära tunda, siis sellepärast, et viimane seda selgelt teada andis. Suurkohtu ees, vastates oma süüdistajate lausele: “Sina oled siis Jumala Poeg?”, lausus Jeesus: “Need on teie sõnad, et mina olen” (Lk 22:70; vrd Mt 26:64; Mk 14:61). Juba ammu enne seda nimetas Ta ennast “Pojaks”, kes tunneb Isa (vrd Mt 11:27; 21:37-38), kes on erinev nendest “sulastest”, keda Jumal eelnevalt oma rahvale oli saatnud (vrd Mt 21:34-36) ja kes on ülem isegi inglitest (vrd Mt 24:36). Ta eristas oma pojaksolemist jüngrite omast sellega, et mitte kunagi ei öelnud Ta “meie Isa” (vrd Mt 5:48; 6:8; 7:21; Lk 11:13), välja arvatud siis, kui Ta andis neile ülesande: “Teie palvetage siis nõnda: meie Isa” (Mt 6:9). Ta rõhutas ka ise seda vahet: “Minu Isa ja teie Isa” (Jh 20:17). /2786/

444. Nagu evangeeliumid teatavad, kõlas kahel pühalikul hetkel – nimelt Kristuse ristimisel ja kirgastamisel – Isa hääl, kes nimetab Teda oma “armastatud Pojaks“ (vrd Mt 3:17; 17:5). Jeesus ise nimetab end “ainusündinud Pojaks“ (Jh 3:16) ning kinnitab sellega oma igavikulist enne olemas olemist (vrd Mt 24:36). Ta nõuab usku “Jumala ainusündinud Poja nimesse” (Jh 3:18). See kristlik tunnistus ilmneb juba sadakonnaülema hüüatuses ristil rippuva Jeesuse ees: “See inimene oli tõesti Jumala Poeg” (Mk 15:39). Alles paasamüsteeriumis suudab usklik anda “Jumala Poja” tiitlile selle täieliku tähenduse. /536, 554/

445. Üksnes pärast ülestõusmist ilmneb Kristuse Jumala Poja olemus kirgastatud inimliku loomuse hiilguse kaudu täiel määral: Ta on “pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes” (Rm 1:4; vrd Ap 13:33). Apostlid võivad tunnistada: “Me nägime Tema auhiilgust nagu Isast ainusündinu auhiilgust täis armu ja tõtt” (Jh 1:14). /653/

IV. Issand

446. Vana Testamendi raamatute kreekakeelses tõlkes (LXX – Septuaginta) on väljaöeldamatu nimi, mille all Jumal ennast Moosesele ilmutas (vrd 2 Ms 3:14), JHWH, mis on edasi antud kui Kyrios (“Issand”). Issandastsaab sellest ajast saadik kõige sagedamini kasutatav nimi Iisraeli Jumala jumalikkuse tähistamiseks. Uus Testament kasutab “Issanda” tiitlit selle täpses mõttes samaaegselt nii Isa kui ka Jeesuse puhul, keda sel moel tunnustatakse Jumala endana, ja selles seisnebki uudsus (vrd 1 Kr 2:8). /209/

447. Jeesus omistab selle tiitli endale varjatult, kui Ta arutleb variseridega 110. psalmi (vrd Mt 22:41-46; vt ka Ap 2:34-36 ja Hb 1:13) tähenduse üle. Jüngritega rääkides teeb Ta seda ilmselgelt (vrd Jh 13:13). Kogu Jeesuse avaliku elu jooksul näitavad Tema tehtud teod, millega Ta valitseb looduse, haiguste, deemonite, surma ja patu üle, Tema jumalikku kõrgeimat võimu. /548/

448. Evangeeliumides pöörduvad inimesed sageli Jeesuse poole Teda “Issandaks” nimetades. See tiitel annab tunnistust austusest ja usaldusest, mis on inimestel, kes Jeesusele lähenevad ja Temalt abi ning tervenemist ootavad (vrd nt Mt 8:2; 14:30; 15:22 jne). Püha Vaimu sisendusel väljendab selle tiitli omistamine Jeesusele Tema jumaliku müsteeriumi tunnustamist (vrd Lk 1:43; 2:11). Kohtudes ülestõusnud Jeesusega, saab sellest jumaldamine: “Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28). Siis lisandub sellele tiitlile armastuse ja kiindumuse varjund, mis jääb kristlikule traditsioonile eriomaseks: “See on Issand!” (Jh 21:7). /208, 683, 641/

449. Kiriku esimesed usutunnistused omistavad Jeesusele Issanda jumaliku tiitli (vrd Ap 2:34-36). Sellega kinnitavad nad, et vägi, au ja hiilgus, mis kuuluvad Jumal Isale, kuuluvad ka Jeesusele (vrd Rm 9:5; Ti 2:13; Ilm 5:13), kuna Ta on “Jumala kuju” (Fl 2:6). Isa ilmutas Jeesuse valitsejaau Teda surnust üles äratades ja oma auhiilgusesse ülendades (vrd Rm 10:9; 1 Kr 12:3; Fl 2:9-11). /461, 653/

450. Kristliku ajaloo algusest peale tähendab tõsiasja tunnistamine, et Jeesus on maailma ja ajaloo Issand (vrd Ilm 11:15), ühtaegu ka selle tunnistamist, et inimene ei tohi oma isiklikku vabadust täielikult allutada ühelegi maisele võimule, vaid ainult Jumal Isale ja Issandale Jeesusele Kristusele: Caesar ei ole “Issand” (vrd Mk 12:17; Ap 5:29). “Kirik usub … et kogu inimkonna ajaloo võti, kese ja eesmärk leiduvad tema Issandas ja Õpetajas“ (GS 10,2; vrd GS 45,2). /668-672, 2242/

451. Kristlikku palvet tähistab “Issanda” tiitel, olgu see siis kutse palvele “Issand olgu teiega”, või palve lõpp “Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi” või usaldust ja lootust täis hüüd “Maran atha” (“Issand tuleb!”) või “Marana tha” (“Tule, Issand!”) – 1 Kr 16:22). “Aamen. Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20). /2664-2665, 2817/

LÜHIDALT

452.Jeesuse nimi tähendab “Jumal päästab”. Neitsist Maarjast sündinud last kutsutakse “Jeesuseks”, “sest tema päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:21). “Taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12).

453. Kristuse nimi tähendab “Võitut”, “Messiat”. Jeesus on Kristus, sest Tema oli see, keda “Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega” (Ap 10:38). Ta oli “see, kes pidi tulema” (Lk 7:19), “Iisraeli lootus” (Ap 28:20).

454. Jumala Poja nimi tähendab ainulaadset ja igavikulist suhet Jeesuse Kristuse ja Jumala, Tema Isa vahel: Ta on Isa ainusündinud Poeg (vrd Jh 1:14.18; 3:16.18), Ta on ise Jumal (Jh 1:1). Selleks et olla kristlane, tuleb uskuda, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg (Ap 8:37; Jh 2:23).

455. Issanda tiitel tähendab jumalikku meelevalda. Tunnustada või paluda Jeesust kui Issandat tähendab uskuda Tema jumalikkust. “Keegi ei suuda öelda ”Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus” (1 Kr 12:3).

 

 

3. artikkel. “Jeesus Kristus on saadud Pühast Vaimust, sündinud Neitsist Maarjast”

§ 1. „Jumala Poeg sai inimeseks“

I. Miks sai Sõna lihaks?

456. Me vastame, tunnistades Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusega: „Meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks on ta taevast tulnud, Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks.”

457. Sõna sai lihaks selleks, et meid päästa, lepitades meid Jumalaga: Jumal „on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest” (1 Jh 4:10). Me teame, “et Isa on läkitanud Poja maailma Päästjaks” (1 Jh 4:14), “et tema on ilmunud patte ära kandma” (1 Jh 3:5). /607/

„Meie haige loomus vajas arsti; langenud inimene vajas ülestõstjat; elu kaotanud vajasid elustajat. Meid rööviti kõigest heast, me vajasime seda, kes meile need hüved tagasi annaks. Pimedusse mässitutena igatsesime valguse saabumist, aheldatutena igatsesime päästjat, vangidena lunastajat, orjadena orjakütkeist vabastajat. Kas need on siis liiga ebaolulised ning tähtsusetud põhjused, mõjustamaks Jumalat arsti kombel inimloomusesse laskuma, kuna inimkond paraku sedavõrd haletsusväärses ja armetus olukorras viibis?” (Gregorius Nyssast, Oratio catechetica, 15: PG 45, 48 B)“. /385/

458. Sõna sai lihaks selleks, et me tunnetaksime seeläbi Jumala armastust: “Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime” (1 Jh 4:9). “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). /219/

459. Sõna sai lihaks selleks, et olla meile pühaduse eeskujuks: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult …” (Mt 11:29). ”Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6). Ja kirgastamismäel annab Isa korralduse: “See on mu armas Poeg, teda kuulake” (Mk 9:7; vrd 5 Ms 6:4-5). Jeesus on ju õndsakskiitmiste võrdkuju ja uue Seaduse norm: “Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid” (Jh 15:12). Selline armastus nõuab Tema jälgedes käimisel täielikku andumist (Mk 8:34). /520, 823, 2012, 1717, 1965/

460. Sõna lihaks selleks, et me võiksime „saada jumaliku loomuse osalisteks“ (2 Pt 1:4). “Selleks sai Sõna inimeseks ja Jumala Poeg Inimese Pojaks, et inimene Sõna omaks võtaks ja lapseseisusesse vastuvõetuna Jumala pojaks saaks” (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,19,1). “Tõesti, Jumala Poeg sai inimeseks, et meid jumalikustada” (p. Athanasius, De incarnatione, 54,3: PG 25,192B). Unigenitus Dei Filius, suae divinitatis volens nos esse participem, naturam nostram assumpsit, ut homines deos faceret factus homo – “Kuna Jumala ainusündinud Poeg tahtis meile anda osaluse oma jumalikkuses, võttis Ta vastu meie loomuse ja sai inimeseks, et inimesi jumalikuks teha” (p. Aquino Thomas, Opusculum 57 in festo Corporis Christi, 1). /1265, 1391, 1988/

II. Inimesekssaamine

461. Kasutades püha Johannese väljendust (Verbum caro factum est – „Sõna sai lihaks“: Jh 1:14), nimetab Kirik sündmust, mil Jumala Poeg võttis omaks inimliku loomuse, et selles meie õndsust saavutada, “inkarnatsiooniks” (lihaks- või inimesekssaamine). Püha Pauluse hümnis ülistab Kirik inimesekssaamise saladust: /653, 661, 449/

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani” (Fl 2:5-8; vrd LH, pühapäeva I vespri canticum).

462. Kiri heebrealastele räägib samast müsteeriumist:

„Seepärast ütleb Kristus maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased. Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen –rullraamatusse on minust kirjutatud – tegema sinu tahtmist, oh Jumal!”” (Hb 10:5-7, tsiteeritud Ps 40:7-9 LXX).

463. Usk Jumala Poja tõelisesse lihakssaamisesse on kristliku usu eristav märk: „Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast” (1 Jh 4:2). Selline on Kiriku rõõmus veendumus algusest saadik, kui ta ülistab “suurt jumalakartuse saladust: Jumal on avalikuks saanud lihas” (1 Tm 3:16). /90/

III. Tõeline Jumal ja tõeline inimene

464. Jumala Poja ainulaadne ja täiesti erakordne inimesekssaamine ei tähenda seda, et Jeesus Kristus oleks osaliselt Jumal ja osaliselt inimene või et Ta oleks ebaselge segu jumalikust ja inimlikust loomusest. Ta sai tõeliselt inimeseks, jäädes tõeliselt Jumalaks. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. See on usutõde, mida Kirik pidi esimestel sajanditel lahti seletama ja kaitsma seda moonutavate väärõpetuste eest. /88/

465. Esimesed väärõpetused ei eitanud niivõrd Kristuse jumalikkust, kuivõrd tema tõelist inimlikkust (gnostiline doketism). Juba apostlite ajast peale rõhutas kristlik usk Jumala Poja tõelist inimeseks saamist, ”lihas tulemist” (vrd 1 Jh 4:2-3; 2 Jh 7). Kolmandal sajandil tuli Kirikul ühel Antiookias kokku tulnud sinodil Samosatese Pauluse vastu kinnitada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg oma loomuselt, mitte lapsendamise tõttu. Nikaia I oikumeeniline Kirikukogu 325. aastal tunnistas oma usutunnistuses, et Jumala Poeg on “sündinud, mitte loodud, olemuselt üks (homousios) oma Isaga” ja mõistis hukka Ariuse, kes kinnitas, et “Jumala Poeg pärineb eimillestki” (DS 130) ja on “teistsuguse substantsi või olemusega kui Isa” (DS 126). /242/

466. Nestoriaanlik väärõpetus nägi Kristuses Jumala Poja jumaliku isikuga ühendatud inimisikut. Vastuseks sellele väärõpetusele tunnistasid püha Cyrillus Aleksandriast ja Efesoses 431. aastal kokku tulnud III oikumeeniline Kirikukogu, et “Sõna, ühendades hüpostaatilises unioonis endaga mõistuslikust hingest elustatud liha … sai inimeseks” (DS 250). Kristuse inimlikul loomusel ei ole teist alust kui Jumala Poja jumalik isik, kes selle endale võttis ja oma eostamise hetkel omastas. Selle alusel kuulutas Efesose Kirikukogu 431. aastal, et Maarjast sai seeläbi, et ta Jumala Poja oma rüppe vastu võttis, tõeliselt Jumala Ema ja et teda nimetatakse seepärast “Jumalasünnitajaks“: “… mitte sellepärast, et Jumala Sõna oleks pühalt Neitsilt saanud oma jumaliku loomuse, vaid sellepärast, et temast sündis mõistusliku hingega varustatud püha keha, milles sellega hüpostaatilises unioonis viibiv Sõna sündis, nagu öeldakse, „liha järgi”” (DS 251). /495/

467. Niinimetatud monofüsiidid kinnitasid, et inimlik loomus kui selline lakkas Kristuses olemast, kui Jumala Poja jumalik isik selle vastu võttis. Vastandina sellele väärõpetusele tunnistas Chalkedoni IV oikumeeniline Kirikukogu 451. aastal:

„Järgides pühi Isasid, õpetame me üksmeelselt tunnistama, et on üks ja sama Poeg, meie Issand Jeesus Kristus; seesama on täiuslik jumalikus loomuses ja täiuslik inimlikus loomuses, tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes koosneb mõistuslikust hingest ja ihust; seesama on Isaga olemusühtne jumalikkuses ja olemusühtne meiega inimloomuse poolest kõiges, “siiski ilma patuta” (Hb 4:15). Seesama sündis ühelt poolt enne aegade algust Jumalana Isast, teiselt poolt sündis aegade lõpul meie õndsuseks inimesena Maarjast, Neitsist ja Jumalasünnitajast.

Üht ja sedasama Kristust, ainusündinud Poega ja Issandat, tuleb tunnistada kahes segunematus, muutumatus, lahutamatus ning jagamatus loomuses. Sealjuures ei kaota ühinemine kusagil loomuste erinevust, vaid kummagi loomuse eripärad jäävad püsima ning ühinevad ainsas isikus ja ainsas hüpostaasis” (DS 301-302).

468. Pärast Chalkedoni Kirikukogu tajusid mõned Kristuse inimlikku loomust ikkagi teatud laadi eraldi isikuna. 553. aastal Konstantinoopolis peetud V oikumeeniline Kirikukogu tunnistas nende vastu Kristuse kohta: “On vaid üksainus hüpostaas (isik), kes on meie Issand Jeesus Kristus, üks püha Kolmainsuse isikutest“ (DS 424). Järelikult tuleb Kristuse inimlikus loomuses kirjutada kõik Tema jumaliku isiku kui aluse arvele (vrd juba Efesose Kirikukogu: DS 225), mitte ainult imed, vaid ka kannatused (vrd DS 424) ja isegi surm, kuna “oma lihas risti löödud Issand Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja Issand auhiilguses, üks pühima Kolmainsuse isikutest” (DS 432). /254, 616/

469. Kirik tunnistab sel moel, et Jeesus on lahutamatult tõeline Jumal ja tõeline inimene. Ta on tõeliselt Jumala Poeg, kes on võtnud inimese kuju, meie vend, lakkamata olemast Jumal, meie Issand: /212/

“Ta jäi selleks, kes Ta oli ja võttis endale selle, mida Ta ei olnud”, laulab Rooma liturgia (LH, 1. jaanuari Laudese antifoon canticumile Benedictus, vrd p. Leo Suur, Sermones 21,2-3: PL 54,12A). Püha Johannes Chrysostomose liturgia kuulutab ja laulab: “Oo ainusündinud Poeg ja Jumala Sõna, olles surematu, suvatsesid Sa meie päästmiseks lihaks saada pühast Jumalaemast ja igavesti Neitsist Maarjast, Sina, kes Sa muutuseta said inimeseks ja kes löödi risti, oo Kristus, Jumal; Sa hävitasid oma surmaga surma; kes Sa oled üks püha Kolmainsuse isikutest, ülistatud koos Isa ja Püha Vaimuga, päästa meid!“ (Bütsantsi liturgia, troopar O Monoghenis).

IV. Mil moel on Jumala Poeg inimene

470. Kuna inimesekssaamise salapärases ühinemises “võeti inimloomus omaks ega kaotatud seda” (GS 22), tuli Kirikul sajandite jooksul tunnistada nii mõistuse kui tahte osas nii Kristuse inimliku hinge kui ka Tema inimliku ihu täielikku tõelisust. Kuid samas pidi ta iga kord meelde tuletama, et Kristuse inimlik loomus kuulub Jumala Poja jumalikule isikule, kes selle omaks on võtnud. Kõik, mida Ta on ja kõik, mida Ta teeb oma inimlikus loomuses, tuleneb “Kolmainsuse ühest isikust“. Jumala Poeg edastab seega oma inimlikule loomusele omaenda isikliku olemisviisi Kolmainsuses. Nii oma hinge kui ka oma ihuga väljendab Kristus inimlikul viisil pühima Kolmainsuse jumalikku elu (vrd Jh 14:9-10): /516, 626/

„Jumala Poeg töötas inimkätega, Ta mõtles inimvaimu kohaselt, tegutses inimliku tahte käsul, armastas inimsüdamega. Sündinud Neitsist Maarjast, sai temast tõeliselt üks meie seast, meiega sarnane kõiges, välja arvatud patt“ (GS 22). /2599/

Kristuse inimlik hing ja inimlik tunnetamine

471. Apollinarius Laodikeast kinnitas, et Kristuses oli Sõna asendanud hinge või vaimu. Selle väärõpetuse vastu tunnistas Kirik, et igavikuline Poeg võttis omaks ka inimliku mõistusliku hinge (vrd DS 149). /363/

472. Inimlik hing, mille Jumala Poeg omaks võttis, omas tõelist inimlikku tunnetusvõimet. Sellisena ei saanud ta iseeneses olla lõpmatult piiritu: teda kasutati tema olemasolu ajaloolistel tingimustel ruumis ja ajas. Seepärast sai inimeseks saanud Jumala Poeg „kasvada tarkuses ja pikkuses ja armus” (Lk 2:52) ja Ta pidi isegi välja uurima selle, mida inimesena tuleb kogemuste abil õppida (vrd nt Mk 6:38; 8:27; Jh 11:34). See vastas Tema vabatahtlikule enesealandusele ”orja kuju” vastuvõtmisel (Fl 2:7).

473. Samal ajal väljendas taoline Jumala Poja tõeliselt inimlik teadvus Tema isiku jumalikku elu (vrd p. Gregorius Suur, kiri Sicut aqua: DS 475). “Jumala Poja inimlik loomus, mitte iseenesest, vaid oma ühenduse tõttu Sõnaga, tundis ja ilmutas eneses kõik, mis kuulub Jumalale“ (p. Maximus Tunnistaja, Quaestiones et dubia, 66: PG 90,840A). See kehtib eelkõige vahetu seesmise tunnetuse kohta, mida inimeseks saanud Jumala Poeg oma Isa kohta omas (vrd nt Mk 14:36; Mt 11:27; Jh 1:18; 8:55). Poeg näitas ka oma inimlikus tunnetuses jumalikku võimet näha inimeste südamete salajasi mõtteid (vrd nt Mk 2:8; Jh 2:25; 6:61). /240/

474. Ühenduses jumaliku tarkusega kehastunud Sõna isikus, osales Kristuse inimlik tunnetus täielikult igavikuliste kavade tundmises, mida Ta oli tulnud ilmutama (vrd Mk 8:31; 9:31; 10:33-34; 14:18-20.26-30). Jeesus küll ütleb, et Ta ei tea Jumala kavatsusi (vrd Mk 13:32), kuid teisal ütleb Ta, et Tal ei ole ülesannet seda avalikustada (vrd Ap 1:7).

Kristuse inimlik tahe

475. Sellel vastavalt tunnistas Kirik VI oikumeenilisel Kirikukogul (Konstantinoopoli III Kirikukogu), et Kristus omab kahte tahet ja loomulikku tegutsemisviisi, jumalikku ja inimlikku, mis pole vastandlikud, vaid teevad koostööd. Lihakssaanud Sõna tahtis inimesena oma Isale kuuletudes kõike seda, mida Ta Jumalana koos Isa ja Püha Vaimuga meie lunastamiseks oli otsustanud (vrd DS 556-559). Kristuse inimlik tahe “on kuulekas ega hakka vastu Tema jumalikule tahtele, vaid allutab end Tema jumalikule ja kõigeväelisele tahtele” (DS 556). /2008, 2824/

Kristuse tõeline ihu

476. Kuna Sõna võttis lihaks saades endale tõelise inimliku loomuse, oli Kristus „keha poolest piiratud“ (vrd Lateraani sinod 649. a.: DS 504). Seepärast on võimalik Jeesuse inimliku palge “silme ette” (Gl 3:1) toomine. VII oikumeenilisel Kirikukogul (Nikaia II Kirikukogu 787. a., vrd: DS 600-603) tunnistas Kirik, et Tema kujutamine pühapiltidel on õigustatud. /1159-1162, 2129-2132/

477. Samas on Kirik alati kinnitanud, et “nähtava Lunastaja kaudu“ sai meie silmadele nähtavaks „Jumal, keda keegi pole kunagi näinud” (MR, jõuluprefatsioon). Kristuse keha isikupärased omadused väljendavad tõepoolest Jumala Poja jumalikku isikut. Ta võttis oma inimliku keha näojooned niivõrd omaks, et pühapiltidel kujutatuna tohib neid hardalt austada, sest Tema pilti austav usklik “austab selle kaudu pildil kujutatud isikut” (Nikaia II Kirikukogu 787. a.: DS 601).

Lihakssaanud Sõna Süda

478. Oma maise elu, Õlimäe surmahirmu ja kannatuse ajal tundis ja armastas Jeesus meid kõiki ning igaühte üksikult ning ohverdas end meie eest: Jumala Poeg „on mind armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest” (Gl 2:20). Ta armastas oma inimsüdamega meid kõiki. Sel põhjusel austatakse meie pattude pärast ning meie õndsuseks läbitorgatud Jeesuse Pühimat Südant (vrd Jh 13:34) “kui sellise armastuse õilsaimat sümbolit, millega jumalik Lunastaja armastab lakkamatult igavikulist Isa ning eranditult kõiki inimesi” (Pius XII, ringkiri Haurietis aquas: DS 3924; vrd Pius XII, ringkiri Mystici Corporis: DS 3812). /487, 368, 2669, 766/

LÜHIDALT

479. Jumala poolt määratud ajal sai Isa ainusündinud Poeg, igavene Sõna ja Isa olemuslik kuju lihaks. Kaotamata jumalikku loomust, võttis Ta omaks inimliku loomuse.

480. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene oma jumaliku isiku ühtsuses, sellepärast on Ta ainsaks vahendajaks Jumala ja inimeste vahel.

481. Jeesus Kristusel on kaks loomust, jumalik ja inimlik. Need pole omavahel segunenud, vaid ainsas Jumala Poja isikus ühendatud.

482. Tõelise Jumala ja tõelise inimesena on Kristusel inimlik mõistus ja inimlik tahe. Need on täielikus kooskõlas Tema jumaliku mõistuse ning jumaliku tahtega, mida Ta koos Isa ja Püha Vaimuga omab ning on neile allutatud.

483. Inkarnatsioon (inimesekssaamine) on seega jumaliku loomuse ja inimliku loomuse ühinemise imeline saladus Sõna ainsas isikus.

§ 2. „Kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale toodud Neitsist Maarjast”

                  

I. Saadud Pühast Vaimust

484. Maarjale kuulutamine avab „aegade täiuse“ (vrd Gl 4:4), mis tähendab tõotuste ja ettevalmistuste täitumist. Maarjat kutsutakse vastu võtma Teda, kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult” (Kl 2:9). Jumala vastus Maarja küsimusele: ”Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” (Lk 1:34), viitab Püha Vaimu väele: “Püha Vaim tuleb sinu peale” (Lk 1:35). /461, 721/

485. Püha Vaimu ülesanne on alati seotud Poja ülesandega ja sellele suunatud (vrd Jh 16:14-15). Püha Vaim, “Issand, kes elavaks teeb”, saadetakse Neitsi Maarja rüppe pühitsema ja teda jumalikul viisil viljastama. Ta teeb teoks selle, et Neitsi Maarja võtab Isalt vastu Tema igavikulise Poja, kes saab temalt inimliku loomuse. /689, 723/

486. Isa ainusündinud Poeg, kes eostatakse inimesena Neitsi Maarja rüpes, on “Kristus”, see tähendab Pühast Vaimust võitu (vrd Mt 1:20; Lk 1:35) oma inimliku olemasolu algusest saadik, isegi kui Ta seda tegelikkust ainult samm-sammult ilmutab: kõigepealt karjastele (Lk 2:8-20), siis tähetarkadele (Mt 2:1-12), Ristija Johannesele (vrd Jh 1:31-34) ja jüngritele (Jh 2:11). Kogu Jeesuse Kristuse elu ilmutab, et ”Jumal oli teda võidnud Püha Vaimu ja väega“ (Ap 10:38). /437/

II. … ilmale toodud Neitsist Maarjast

487. See, mida katoliku usk Maarjast õpetab, rajaneb usule Kristusesse, ent see, mida ta Maarjast õpetab, selgitab omakorda usku Kristusesse. /963/

Maarja ettemääratus

488. “Jumal läkitas oma Poja” (Gl 4:4). Kuid selleks, et Talle “ihu valmistada“ (vrd Hb 10:5), pidi Tema tahte kohaselt keegi loodust vabatahtlikult kaasa töötama. Tema Pojale emaks olemise ülesandeks valis Jumal igavikuliselt välja ühe Iisraeli tütre, noore juuditari Galilea Naatsaretist, neitsi, “kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja“ (Lk 1:26-27).

„Halastuse Isa tahtmine oli see, et inimesekssaamisele eelneks selle nõusolek, kes oli ette määratud saama emaks: nagu üks naine oli kaasa aidanud surmale, nii aitaks teine naine kaasa elule” (LG 56; vrd LG 61).

489. Terve Vana Lepingu jooksul valmistasid mitmed pühad naised oma läkituse kaudu ette Maarja kutsumust. Vaatamata oma sõnakuulmatusele, sai Eeva tõotuse järglase kohta, kes võidab kurja (vrd 1 Ms 3:15) ja tõotuse, et temast saab kõige elava ema (vrd 1 Ms 3:20). Selle tõotuse alusel sünnitab Saara kõrgele vanusele vaatamata poja (vrd 1 Ms 18:10-14; 21:1-2). Vastupidiselt igasugusele inimlikule ootusele valib Jumal need, keda peeti võimetuteks ja nõrkadeks (vrd 1 Kr 1:27), et näidata ustavust tõotuses: Hanna, Saamueli ema (vrd 1 Sm 1) Debora, Ruti, Juuditi ja Esteri ning hulga teisi naisi. Maarjale “kuulub esimene koht nende Issanda alandlike ja vaeste seas, kes usaldusega loodavad lunastust ja saavutavad selle. Temaga, Siioni ülla tütrega, täituvad pärast tõotuse pikka ootamist ajad ja algab uue õndsusloo ajastu” (LG 55). /722, 410, 145, 64/

Patusüüta saamine

490. Kuna Maarja oli määratud Lunastaja Emaks, “andis Jumal talle sellise ülesande täitmiseks vastavad annid” (LG 36). Kuulutamise hetkel tervitab ingel Gabriel teda kui “armu leidnut” (Lk 1:28)”. Tõepoolest, et ta saaks oma kutsumuse ilmutamisel anda usus vabatahtlik nõusolek, pidi Jumala arm teda täielikult kandma. /2676, 2853, 2001/

491. Sajandite jooksul sai Kirik teadlikuks sellest, et Jumala “armu leidnud” Maarja (Lk 1:28) oli lunastatud eostamisest alates. Seda tunnistab patusüüta saamise dogma, mille 1854. aastal kuulutas välja paavst Pius IX: /411/

“… et õndsaimat Neitsit tema eostamise esimesest hetkest alates hoiti kõigeväelise Jumala erilise armu ning eelistamise tõttu inimkonna Lunastaja Jeesuse Kristuse teenete alusel vabana igasugusest pärispatu taagast “ (Pius IX, bulla Ineffabilis Deus: DS 2803).

492. See, et ta „oma eostamise esimesest hetkest alates ainulaadses pühaduses hiilgas“ (LG 56), tuleneb täielikult Kristusest: ta on “Tema Poja teeneid arvestades väljapaistvaimal viisil lunastatud” (LG 53). Rohkem kui ühtegi teist loodud isikut, õnnistas Isa teda “kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses” (Ef 1:3). Isa valis ta „enne maailma rajamist olema püha ja laitmatu tema palge ees armastuses“ (Ef 1:4). /2011, 1077/

493. Ida kirikuisad nimetavad Jumalaema “täielikult pühaks” (kr k Panaghia). Nad ülistavad teda kui “igasugusest patust puutumatut, justkui Pühast Vaimust valmistatut ning uueks looduks kujundatut” (LG 56). Jumala armu läbi jäi Maarja kogu elu jooksul vabaks igasugusest isiklikust patust.

„Sündigu mulle sinu sõna järgi …”

494. Kuulutusele selle kohta, et ta sünnitab meest tundmata Püha Vaimu väes „Kõigekõrgema Poja” (vrd Lk 1:28-37), vastas Maarja „kuulekusega usule” (vrd Rm 1:5) ja kindlana selles, et “Jumala käes ei ole ükski asi võimatu”: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi” (Lk 1:37-38). Andes Jumala sõnale oma nõusoleku, sai Maarjast Jeesuse Ema. Ta allus täielikult Jumala õndsustahtele, ilma et ükski patt oleks teda selles takistanud, ning andus täiesti oma Poja isikule ja tööle, et Jumala armus ning sõltuvuses Pojast ja ühenduses Temaga teenida lunastamise saladust (vrd LG 56). /2617, 148, 968/

Püha Irenaeus ütleb “et tema kuulekus sai lunastamise põhjuseks talle endale ja kogu inimsoole”. Seepärast kordavad mitmed kirikuisad meelsasti koos temaga, et “Eeva sõnakuulmatusest tulenev sõlm sõlmiti lahti Maarja kuulekuse läbi; see, mida neitsi Eeva oli oma uskmatusega kinni sõlminud, selle sõlmis Neitsi Maarja oma usuga lahti”. Võrreldes Maarjat Eevaga, nimetavad nad Maarjat “elavate emaks” ja kuulutavad sageli: “Eeva läbi tuli surm, Maarja läbi elu” (LG 56). /726/

Maarja kui Jumalaema

495. Maarjat, keda evangeeliumides nimetatakse “Jeesuse emaks” (Jh 2:1; 19:25; vrd Mt 13:55; p. Irenaeus, Adversus haereses, III,22,4), ülistab Eliisabet Püha Vaimu sisendusel juba enne tema poja sündi kui “mu Issanda ema” (Lk 1:43). See, kes temas Püha Vaimu läbi inimesena eostati ja kellest sai tõeliselt tema lihane Poeg, ei olnud keegi muu kui Isa igavikuline Poeg, püha Kolmainsuse teine isik. Kirik tunnistab, et Maarja on tõepoolest Jumala Ema (kr k Theotokos, Jumalasünnitaja. Vrd DS 251). /466, 2677/

Maarja neitsilikkus

496. Juba esimestes ususümbolites (vrd DS 10-14) on Kirik tunnistanud, et Jeesus saadi ning võeti Neitsi Maarja rüppe vastu üksnes Püha Vaimu väel. Märgiti ka selle sündmuse kehalist aspekti: Jeesus eostati “ilma mehe seemneta Pühast Vaimust” (Lateraani sinod 649. a.: DS 503). Kirikuisad näevad neitsilikus eostumises märki, et Jumala Poeg sai tõepoolest meiega sama inimliku loomuse.

Nii ütleb püha Ignatius Antiookiast (II saj. algul): “Te olete kindlalt veendunud, et meie Issand pärineb liha järgi tõepoolest Taaveti soost (vrd Rm 1:3), on Jumala Poeg Jumala tahte ja väe kohaselt (vrd Jh 1:13), tõeliselt Neitsist sündinud …, tõeliselt Pontius Pilaatuse ajal meie pattude pärast … lihas risti naelutatud ja tõeliselt kannatanud, samuti ennast tõeliselt surnuist üles äratanud” (Epistola ad Smyrneos, 1-2).

497. Evangeeliumide kirjeldused (vrd Mt 1:18-25; Lk 1:26-38) näevad neitsilikus eostumises Jumala tegu, mis ületab igasuguse inimliku mõistmise ja võimekuse (vrd Lk 1:34). Ingel ütleb Joosepile Maarja, tema kihlatu kohta: “Laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust” (Mt 1:20). Kirik näeb selles prohvet Jesaja kaudu antud jumaliku tõotuse täitumist: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja” (Js 7:14; kreekakeelse tõlke järgi Mt 1:23).

498. Mõnikord on lastud end häirida sellest, et Markuse evangeelium ja Uue Testamendi kirjad vaikivad Maarja neitsilikust eostumisest. On esitatud ka küsimus, kas sel puhul pole tegemist legendide või teoloogiliste konstruktsioonidega, mis ei pretendeeri ajaloolisele iseloomule. Sellele tuleb vastata, et usk Jeesuse neitsilikku eostamisse leidis elavat vastuseisu, väljanaermist või mõistmatust mitte-usklike juutide ja paganate seas (vrd nt p. Justinus, Dialogus cum Tryphone Judaeo, 99,7; Origenes, Contra Celsum, 1,32,69 jt). Seda usku ei motiveerinud niisiis ei paganlik mütoloogia ega mõne tolle aja idee kohandamine. Selle sündmuse mõte on kättesaadav ainult usule, mis näeb seda “omavahel saladusi ühendavas seoses” (DS 3011), Kristuse saladuste terviklikkuses Tema inimesekssaamisest kuni ülestõusmiseni. Juba püha Ignatius Antiookiast andis selle seose kohta tunnistust: “Selle maailma valitsejale jäid teadmatuks Maarja neitsilikkus ja neitsilik mahasaamine, samuti Issanda surm: kolm kõlavat saladust, mis tehti teoks Jumala vaikimises” (p. Ignatius, Epistola ad Ephesios, 19, 1; vrd 1 Kr 2:8). /90, 2717/

Maarja – igavikuline Neitsi

499. Süvendades oma usku Maarja neitsilikku emadusse, jõudis Kirik Maarja tegeliku ja jääva neitsilikkuse tunnistamiseni (vrd DS 427) ka inimese kuju võtnud Jumala Poja sünnitamisel (vrd DS 291; 294; 442; 503; 571; 1880). Tõepoolest “ei vähendanud” Kristuse sünd Tema Ema “neitsilikku rikkumatust, vaid pühitses selle” (LG 57). Kiriku liturgia ülistab Maarjat kui „igavesti neitsit”(Aeiparthenos) (LG, 52).

500. Vahetevahel on sellele vastuseks väidetud, et Pühakiri mainib Jeesuse vendi ja õdesid (vrd Mk 3:31-35). Kirik on nendest kirjakohtadest alati nii aru saanud, et need ei tähista Neitsi Maarja teisi lapsi. Jaakobus ja Joosep, “Jeesuse vennad” (Mt 13:55) on tegelikult ühe teise Kristust järgiva Maarja pojad (vrd Mt 27:56), keda nimetatakse väga tähendusrikkalt “teiseks Maarjaks” (Mt 28:1). Siin on vastavalt Vana Testamendi tuntud väljendusviisile tegemist Jeesuse lähisugulastega (vrd nt 1 Ms 13:8; 14:16; 29:15 jne).

501. Jeesus on Maarja ainus poeg. Kuid Maarja vaimulik emadus hõlmab kõiki inimesi, kellele Jeesus on tulnud lunastust tooma: „Ta sünnitas Poja, kelle Jumal seadis „esmasündinuks paljude vendade“ (Rm 8:9), see tähendab usklike seas, kelle sünni ja kasvatamise juures ta on emaliku armastusega kaastegev “ (LG 63). /969, 970/

Maarja neitsilik emadus Jumala plaanis

502. Seoses ilmutuse kui tervikuga võib usu pilk avastada salapäraseid põhjusi, miks Jumal oma õndsusloos tahtis, et Tema Poeg sünniks Neitsist. Need põhjused hõlmavad nii Kristuse isikut ja lunastustööd kui ka selle läkituse vastuvõtmist Maarja poolt kõigi inimeste hüvanguks. /90/

503. Maarja neitsilikkus näitab Jumala täielikku algatust inimesekssaamisel. Jumal on Jeesuse ainus Isa (vrd Lk 2:48-49). Ta polnud “iial Isale võõras inimloomuse tõttu, mille Ta vastu võttis … Ta on Isa loomukohane Poeg jumalikkust mööda, Ema loomukohane Poeg inimlikkust mööda, kuid Isa tõeline Poeg mõlemas loomuses” (Friuli sinod 696. a.: DS 619). /422/

504. Püha Vaim eostas Jeesuse Maarja rüpes seepärast, et Ta on uus Aadam (vrd 1 Kr 15:24), kes annab alguse uuele loomisele. “Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast” (1 Kr 15:47). Kristuse inimlik loomus on eostamise hetkest alates täis Püha Vaimu, sest “Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi” (Jh 3:34). Lunastatud inimkonna Pea (vrd Kl 1:18) täiusest oleme meie kõik võtnud, arm armu peale (vrd Jh 1:16). /359/

505. Jeesus, uus Aadam, juhatab neitsist sündimise kaudu sisse uuestisünni, mis usu läbi teeb inimesed Pühas Vaimus Jumala lasteks. “Kuidas see võib juhtuda?” (Lk 1:34; vrd Jh 3:9). Osalemine jumalikus elus saab osaks neile, “kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast” (Jh 1:13). Seda elu võetakse vastu neitsilikult, sest selle kingib inimesele tervenisti Vaim. Inimese Jumala juurde kutsumise mõrsjalik loomus (vrd 2 Kr 11:2) on täiuslikult teostunud Maarja neitsilikus emakssaamises. /1265/

506. Maarja on Neitsi, kuna tema neitsilikkus on märk tema usust, “mida ei väärasta ükski kahtlus” (LG 63), ja tema jagamatust andumusest Jumala tahtele (LG, 63; vrd 1 Kr 7:34-35). Just tänu oma usule võib ta saada Lunastaja Emaks: Beatior est Maria percipiendo fidem Christi quam concipiendo carnem Christi – “Õndsam on Maarja Kristuse usus vastuvõtmise kui ihuliku Kristusega eostumise tõttu” (p. Augustinus, De sancta virginitate, 3: PL 40,398). /148, 1814/

507. Maarja on ühtaegu Neitsi ja Ema, kuna ta on Kiriku sümbol ja Kirik selle kõige täiuslikumas teostuses (vrd LG 63). „Kirikust saab usus Jumala sõna vastuvõtmise läbi … ka ise Ema, sest jutluse ning ristimise kaudu sünnitab ta lapsi, kes on saadud Pühast Vaimust ja sündinud Jumalast uueks ja surematuks eluks. Ka tema on neitsi, kes rikkumatu ning puhtana säilitab ustavusvannet, mille ta Peigmehele andis” (LG 64). /967, 149/

LÜHIDALT

508. Eeva järeltulijatest valis Jumal Neitsi Maarja oma Poja Emaks. “Täis armu”, on ta “lunastuse üllaim vili” (SC 103). Ta hoiti eostamise esimesest hetkest vabana pärispatu rüvedusest ning ta jäi kogu elu vältel vabaks igasugusest isiklikust patust.

509. Maarja on tõeline “Jumala Ema”, kuna ta on Ema inimeseks saanud igavikulise Jumala Pojale, kes on ka ise Jumal.

510. Maarja “jäi Neitsiks oma poja eostamisel, Neitsiks kandmisel, Neitsiks sünnitamisel, Neitsiks, kui ta teda oma rinnaga toitis, igavikuliselt Neitsiks” (p. Augustinus, Sermones, 186, 1: PL 38,999). Kogu oma olemusega on ta “Jumala teenija” (Lk 1:38).

511. Neitsi Maarja “oli vaba usu ning kuulekuse alusel kaastegev inimeste õndsuse saavutamisel” (LG 56). Ta andis nõusoleku loco totius humanae naturae – “kogu inimloomuse esindajana” (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,30,1). Kuulekuse läbi sai temast uus Eeva, elavate Ema.

§ 3. Kristuse elu müsteeriumid

512. Mis puutub Kristuse elusse, siis Usutunnistus räägib ainult inimesekssaamise (eostamine ja sünd) ja paasamüsteeriumist (kannatus, ristilöömine, surm, matmine, surmavalda minek, ülestõusmine, taevasseminek).Ta ei räägi otse Jeesuse varjatud ja avaliku elu müsteeriumidest, kuid inimesekssaamist ja paasat puudutavad usuartiklid selgitavad tervet Kristuse maist elu. Kõike, „mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse“ (Ap 1:1-2), tuleb näha Jumala sündimise ja paasamüsteeriumide valguses. /1163/

513. Katehhees peab näitama Kristuse müsteeriumide kogu rikkust vastavalt asjaoludele. Siin piisab sellest, kui näidata kõikide Kristuse elu müsteeriumide teatud ühiseid elemente (I), seejärel aga kirjeldada lühidalt Jeesuse varjatud elu peamisi saladusi (II) ning lõpuks Tema avaliku elu saladusi (III). /426, 561 /

I. Terve Jeesuse Kristuse elu on müsteerium

514. Evangeeliumid ei esita meile kuigipalju sellist teavet, mis võiks rahuldada inimlikku uudishimu Jeesuse kohta. Peaaegu midagi pole öeldud Tema elu kohta Naatsaretis ning puudub kirjeldus isegi suure osa kohta Tema avalikust elust (vrd Jh 20:30). See aga, mis leidub Evangeeliumides, on kirjutatud selleks, „et te usuksite, et Jeesus on Kristus,
Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“ (Jh 20:31).

515. Evangeeliumid kirjutasid need inimesed, kes kuulusid esimeste usklike hulka (vrd Mk 1:1; Jh 21:24) ja tahtsid jagada oma usku teistega. Tundes usu läbi, kes on Jeesus, võisid nad näha ja teistele näidata Tema müsteeriumi jälgi terves Tema maises elus. Kõik Jeesuse elus, alates mähkmetest Tema sündimisel (vrd Lk 2:7) kuni Tema kannatuse ajal Talle ulatatud äädikani (vrd Mt 27:48) ning peale Tema surnuist ülestõusmist hauda jäetud surilinani (vrdl Jh 20:7) on Tema müsteeriumi märgiks. Tema tegude, imede ja sõnade läbi ilmutati, et „temas elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Jeesuse inimlik loomus ilmneb sel viisil justkui „sakramendina“, see tähendab Tema jumalikkuse ja õndsusnõu, milleks Ta tuli, märgi ja vahendina. Kõik see, mis oli nähtav Tema maises elus, juhatas Tema Jumala Poja müsteeriumini ja Tema õndsusttoova ülesandeni. /126, 609, 774, 477/

Jeesuse müsteeriumide ühised jooned

516. Kogu Jeesuse elu – Tema sõnad ja teod, vaikimine ja kannatus, olemise ja rääkimise viis – kujutab endast ilmutust Isast. Jeesus võib õigusega öelda: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9), kuid Isa kuulutab: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:35). Kuna meie Issand sai inimeseks, et täita Isa tahet (vrd Hb 10:5-7), näitavad isegi Tema müsteeriumide pisimadki üksikasjad „Jumala armastust meie vastu“ (1 Jh 4:9). /65, 2708/

517. Kogu Kristuse elu kujutab endast Lunastuse müsteeriumi. Lunastus saabub meile eelkõige ristil valatud vere läbi (vrd Ef 1:7, Kl 1:13-14; 1 Pt 1:18-19), kuid see müsteerium toimib terves Kristuse elus: juba Tema inimesekssaamises, mille läbi Ta sai vaeseks, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest (vrd 2 Kr 8:9); Tema varjatud elus, milles Ta oma allaheitlikkuse (Lk 2:51) läbi heastab meie kuuletumatuse; Tema sõnades, mille läbi Ta oma kuuljaid puhastab (Jh 15:3); Tema tervendamistes ja eksortsismides, mille läbi Ta „on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved“ (Mt 8:17, vrd Js 53:4); Tema ülestõusmises, mille läbi Ta on meid õigeks mõistnud (vrd Rm 4:25). /606, 1115/

518. Kogu Kristuse elu kujutab endast kõikide uuesti kokkukoondamisemüsteeriumi Tema kui Pea alla. Kõik, mida Jeesus tegi, ütles ja kannatas, tegi Ta selleks, et suunata langenud inimest uuesti tema esmase kutsumuse suunas: /668,2748/

„Kui Jumala Poeg võttis endale ihu ja sai inimeseks, ühendas Ta endas uuesti terve pika inimajaloo ja tõi meile pääsemise. Selle, mille me kaotasime Aadamas, nimelt olemise Jumala näo järgi ja Tema sarnasena, saime me tagasi Jeesuses Kristuses. … Just nimelt seepärast läbis Jeesus Kristus inimelu kõik etapid, et seeläbi anda inimestele tagasi osadus Jumalaga“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,18,1; III,18,7; vrd II,22,4).

Meie osadus Jeesuse müsteeriumidega

519. Kogu „Kristuse rikkus on ette nähtud kõigile inimestele ja peab saama iga inimese hüveks“ (RH,11). Kristus ei elanud iseenda jaoks, vaid meie jaoks, inimesekssaamise hetkest „meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks“ kuni oma surmani „meie pattude eest“ (1 Kr 15:3) ning ülestõusmiseni „meie õigekssaamise pärast“ (Rm 4:25). Ka praegu on Ta meie „eestkostjaks Isa juures“ (1 Jh 2:1), „elades aina selleks, et paluda“ meie eest (Hb 7:25). Kõige sellega, mida Ta meie pärast läbi elas ja kannatas, on Ta läinud „esindama meid nüüd Jumala palge ees“ (Hb 9:24). /793, 602, 1085/

520. Kogu oma elus on Jeesus meile eeskujuks (vrd Rm 15:5; Fl 2:5): Ta on „täiuslik inimene“ (GS, 38), kes kutsub meid üles saama Tema õpilasteks ja Teda järgima. Oma alandliku teenimise läbi andis Ta meile jäljendamisväärt eeskuju (vrd Jh 13:15), oma palve läbi innustab ta meid palvetama (vrd Lk 11:1), oma vaesuse läbi kutsub Ta meid üles vabatahtlikult leppima puuduste ja jälitamistega (Mt 5:11-12). /459, 359, 2607/

521. Kõik, mida Jeesus läbi elas, tegi Ta selleks, et meie võiksime seda läbi elada Temas ja et Tema elaks seda läbi meis. „Oma inimesekssaamise läbi ühendus Jumala Poeg teatud viisil iga inimesega“ (GS, 22). Oleme kutsutud saama üha enam üheks Temaga. Meile kui oma Müstilise Ihu liikmetele annab ta osaluse selles, mida Ta inimlikus ihus meie jaoks ja meie eeskujuna läbi elas: /2715,1391/

„Me peame Kristuse lunastustöö müsteeriume endis jätkama ja lõpule viima; me peame Teda sageli paluma, et Ta viiks need lõplikule teostumisele meis ja terves Kirikus… Jumala Poeg tahab oma müsteeriumid meile edasi anda, neid meis ja terves oma Kirikus avardada ja jätkata nende armude läbi, mida Ta meile tahab anda, ja viljade läbi, mida Ta oma müsteeriumide kaudu meis tahab teostad. Sel viisil tahab Jeesus oma müsteeriumid meis lõpule viia“ (p. Jean Eudes, Tractatus de regno Jesu, vrd: LH, IV tavalise aja 33. nädala matutiini lugemised).

II. Kristuse lapsepõlve ja varjatud elu müsteeriumid

Ettevalmistus

522. Jumala Poja tulek maailma on nii suur sündmus, et Jumal tahtis seda sajandite vältel ette valmistada. Kõik „esimese lepingu“ (Hb 9:15) riitused ja ohvrid, figuurid ja sümbolid suunas Jumal Kristuse poole; Ta lasi Teda ette kuulutada Iisraelis üksteisele järgnenud prohvetite suu läbi. Ka paganate südames äratas Jumal selle tuleku ebamäärase ootuse. /711, 762/    

523. Püha Ristija Johannes on Issanda vahetu eelkäija (vrd Ap 13:24), kes on läkitatud valmistama ette teed Tema eel (vrd Mt 3:3). „Kõigekõrgema prohvet“ (Lk 1:76) ületab kõiki prohveteid (vrd Lk 7:26), ta on neist viimane (Mt 11:13), kes paneb aluse Evangeeliumile (vrd Ap 1:22; Lk 16:16), tervitab Jeesust Tema Ema üsas (vrd Lk 1:41), rõõmustab, et on „peigmehe sõber“ (Jh 3:29) ja nimetab Teda Jumala Talleks, „kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29). Eelnedes Jeesusele „Eelija vaimus ning väes“ (Lk 1:17) , annab ta Temast tunnistust oma kuulutamisega, patukahetsusristimisega ja lõpuks märtrisurmaga (vrd Mk 6:17-29). /712-720/

524. Igal aastal advendiliturgiat pühitsedes taaselustab Kirik selle Messia ootuse. Osaledes Päästja esimese tulemise pikas ettevalmistuses, uuendavad usklikud endis palavat igatsust Tema teise tulemise järele (vrd Ilm 22:17). Kristuse eelkäija sünni ja märtrisurma pühitsemise läbi ühineb Kirik tema igatsusega: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30). /1171/

Jumala sünni müsteerium

525. Jeesus sündis armetus laudas vaesesse perekonda (vrd Lk 2:6-7). Selle sündmuse esimesed tunnistajad on lihtsad karjused. Just nimelt selles vaesuses ilmutab end taevalik auhiilgus (vrd Lk 2:8-20). Kirik ei lakka laulmast selle öö hiilgust: /437, 2443/

Täna toob Neitsi ilmale Igavese,

Maa kingib koopa Ligipääsmatule.

Teda kiidavad inglid ja karjused,

Tähe järel käies liginevad targad,

Sest sündisid Sa meie jaoks,

Väike lapsuke, igavene Jumal!

(Romanos Melodese Kontagion)

526. „Saada kui lapsed“ Jumala ees – see on Jumalariiki pääsemise tingimus (vrd Mt 18:3-4). Selleks tuleb ennast alandada (vrd Mt 23:12), saada väikeseks, enamgi veel, tuleb „uuesti sündida“ (Jh 3:7, Vulgata kohaselt), sündida Jumalast (vrd Jh 1:13), et „saada Jumala lasteks“ (Jh 1:12). Jumala sündimise müsteerium teostub meis siis, kui Kristus saab meis kuju (vrd Gl 4:19). Jumala sündimine kujutab endast selle „imepärase vahetuse“ müsteeriumi:

„Oo imeline vahetus! Inimsoo Looja võttis endale hinge ja ihu, sündis Neitsist ja saanud inimeseks maise isata, kinkis meile oma jumalikkuse“

(LH, I, 1. jaanuari 2. vespri antifoon). /460/

527. Jeesuse ümberlõikamine kaheksandal päeval peale sündimist (vrd Lk 2:21) on märgiks Tema lülitamisest Aabrahami järglaste ja Lepingu-rahva sekka; see on märgiks Tema kuulekusest Seadusele (vrd Gl 4:4) ja õiguse saamisest osaleda Iisraeli jumalakultuses, milles Ta osaleb terve oma elu vältel. See on ka „Kristuse ümberlõikamise”, see tähendab ristimise kujund (Kl 2:11-12). /580, 1214/

528. Issandailmumine (Epifaania) on Jeesuse ilmutamine Iisraeli Messiana, Jumala Pojana ja maailma Päästjana. Koos Kristuse ristimisega Jordanis ja pulmapeoga Kaanas (vrd LH, I, Magnificat’i antifoon Issandailmumise suurpüha 2. vespril) pühitsetakse sel päeval Idast tulnud „tarkade” Jeesuse kummardamist (Mt 2:1). Nendes „tarkades”, naaberrahvaste paganlike religioonide tunnistajates, näeb Kirik inimesekssaamise läbi Evangeeliumi vastuvõtvate rahvaste esimesi esindajaid. Tarkade saabumine Jeruusalemma „juutide vastsündinud kuningat” kummardama (vrd Mt 2:2) näitab seda, et nad otsivad Iisraelis Taaveti tähe messiaanlikus valguses (vrd 4 Ms 24:17; Ilm 22:16) seda, kes on määratud olema kuningaks kõikide rahvaste üle (vrd 4 Ms 24:17-19). Nende saabumine tähendab, et paganad võivad ainult siis avastada Jeesuse ja ülistada Teda Jumala Pojana, kui nad pöörduvad juutide poole (vrd Jh 4:22) ja võtavad neilt vastu Vanas Testamendis sisalduva messiaanliku tõotuse (vrd Mt 2:4-6). Issandailmumine (Epifaania) näitab, et „palju paganaid saab patriarhide pere liikmeks” (p. Leo Suur, Sermones, 23: PL 54,224B; vrd LH, I, Issandailmumise matutiini lugemised) ja saavutab valitud rahva Iisraeli väärikuse (israelitica dignitas) (MR, Ülestõusmispüha vigiil, 26: palve peale 3. lugemist). /439, 711-716, 122/

529. Jeesuse esitlemine Templis (vrd Lk 2:22-39) näitab Jeesust Issandale kuuluva esmasündinuna (vrd 2 Ms 13:12-13). Koos Siimeoni ja Hannaga tuleb kogu Messiat ootav Iisrael oma Päästjaga kohtuma (Bütsantsi traditsioon nimetabki seda sündmust nii). Tunnistatakse, et Jeesus ongi nii kaua oodatud Messias, „valgus ilmutuseks paganaile” ja „au Iisraelile”, kuid samuti „tähis, mille vastu räägitakse”. Maarjale ettekuulutatud valu mõõk viitab teisele ohvrile, täiuslikule ja ainsale – Ristiohvrile, mis toob lunastuse, mille Jumal on „valmistanud kõigi rahvaste silme ees” (Lk 22:31). /583, 439, 614/

530. Põgenemine Egiptusesse ja süütalaste tapmine (Mt 2:13-18) näitavad, et pimeduse jõud astuvad valguse vastu: Sõna „tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu” (Jh 1:11). Terve Jeesuse elu möödub tagakiusamise tähe all. Kõik Tema omad saavad koos Temaga tagakiusamistest osa (vrd Jh 15:20). Tema tagasitulek Egiptusest (vrd Mt 2:15) meenutab Egiptusest lahkumise sündmust (vrd Ho 11:1) ja esitab Jeesust lõpliku Vabastajana. /574/

Jeesuse varjatud elu müsteeriumid

531. Suurema osa elust jagas Jeesus enamiku inimeste olukorda: see oli elu ilma nähtava suuruseta, elatumine omaenda käte tööst, käsuseadusele (vrd Gl 4:4) allutatud juudi religioosne elu, igapäevane elu külakogukonnas. Kogu selle elujärgu kohta on meile ilmutatud ainult niipalju, et Jeesus oli „allaheitlik“ oma vanematele ning „kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.“ (Lk 2:51-52). /2427/

532. Kuuletumise läbi oma Emale ja õigusjärgsele isale täidab Jeesus täiuslikult neljandat käsku. See kuuletumine on maiseks kujundiks Tema pojalikust kuulekusest taevasele Isale. Igapäevane kuuletumine Joosepile ja Maarjale kuulutas ja aimas ette Tema kuulekust Suurel Neljapäeval: „.Ometi ärgu sündigu minu tahtmine…“ (Lk 22:42). Kristuse kuulekus Tema varjatud elu igapäevastes asjades alustas juba selle heastamist ja parandamist, mille oli hävitanud Aadama sõnakuulmatus (vrd Rm 5:19). /2214-2220, 612/  

533. Jeesuse varjatud elu Naatsaretis võimaldab igal inimesel ühineda Kristusega oma elu kõige tavalisematel teedel:

„Maja Naatsaretis on kool, milles võib hakata mõistma Jeesuse elu. See on Evangeeliumi kool… Kõigepealt vaikimise õppetund. Kujunegu meis suur austus vaikimise, selle kauni ja asendamatu vaimuhoiaku suhtes… Perekonnaelu õppetund. Õpetagu Naatsaret meile seda, mis on perekond, milles seisneb tema armastuse osadus, tema range ja lihtne ilu, tema püha ja puutumatu iseloom… Töö eeskuju. Oo Naatsaret, puusepa Poja kodu, siin me tahaksime mõista inimesele antud karmi, kuid õndsusttoovat töö seadust ja seda mõistmist süvendada... Kuidas me tahaksime siit tervitada kõiki töötegijaid terves maailmas ja näidata neile nende Jumaliku Venna suurt eeskuju“ (Paavst Paulus VI, kõne Naatsaretis 5. jaanuaril 1964, vrdl LH, I, Püha Perekonna püha matutiini lugemine). /2717, 2204, 2427/

534. Jeesuse leidmine templist (Lk 2:41-52) on ainus sündmus, mis katkestab Evangeeliumide vaikimise Jeesuse varjatud eluaastatest. Jeesus laseb meil siin näha täieliku pühendumuse saladust oma Jumala Poja seisundist tulenevale läkitatusele: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ (Lk 2:49). Maarja ja Joosep „ei mõistnud“ neid sõnu, kuid võtsid nad vastu usus, ja Maarja „hoidis kõik need lood oma südames alal“ (Lk 2:51) kõikide nende aastate vältel, mil Jeesus püsis varjatuna igapäevase elu vaikimises. /583, 2599, 964/

III. Jeesuse avaliku elu müsteeriumid

Jeesuse ristimine

535. Oma avaliku tegevuse alguses (vrd Lk 3:23) võtab Jeesus Johanneselt Jordanis vastu ristimise (vrd Ap 1.22). Johannes „kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks“ (Lk 3:3). Patuste hulgad – tölnerid ja sõdurid (vrd Lk 3:10-14), variserid ja saduserid (vrd Mt 3:7) ja hoorad (vrd Mt 21:32) – tulevad, et lasta tal end ristida. „Siis tuli Jeesus.“ Ristija Johannes kõhkleb, Jeesus veenab teda ja võtab vastu ristimise. Siis laskub Püha Vaimu tuvi kujul Jeesuse peale ja hääl taevast kuulutab: „See on minu armas Poeg“ (Mt 3:13-17). See on Jeesuse Epifaania, enese ilmutamine Iisraeli Messiana ja Jumala Pojana. /719-720, 701, 438/

536. Jeesuse ristimine on Tema poolt kannatava Jumala-sulase ülesande vastuvõtmine ja alustamine. Jeesus laseb end arvata patuste sekka (vrd Js 53:12). Ta on juba „Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29), Ta kuulutab juba ette oma verise surma „ristimist“ (vrd Mk 10:38; Lk 12:50), tuleb juba, et „täita kõike õigust“ (Mt 3:15), see tähendab, et Ta kuuletub täielikult oma Isa tahtele: Jeesus võtab armastusest vastu surma läbi ristimise meie pattude andeksandmiseks (vrd Mt 26:39). Selle valmisoleku peale vastab Isa hääl, et Tal on Pojast hea meel (vrd Lk 3:22, Js 42:1). Vaim, kes on Jeesusega täielikult juba Tema eostamisest saadik, laskub alla, et „puhata“ Tema peal (Jh 1:32-33). Jeesus on Püha Vaimu allikaks tervele inimkonnale. Tema ristimise ajal „avanesid taevad“ (Mt 3:16), mille oli meie ees sulgenud Aadama patt, ning kuna Jeesus ja Vaim laskuvad vette, pühitsetakse seeläbi veed – see on uue loomise ettekuulutus. /606, 1224, 444, 727, 739/

537. Ristimise läbi saab kristlane sakramentaalselt sarnaseks Kristusega, kes ristimises haarab ette oma surma ja surnuist ülestõusmist. Kristlane peab sisenema alandliku enesealanduse ja patukahetsuse saladusse, laskuma vette koos Jeesusega, et uuesti tõusta koos Temaga, uueks sündida vee ja Vaimu läbi, et Pojas võiks ta ise saada Isa armastatud pojaks ja „käia uues elus“ (Rm 6:4): /1262/

„Laskem ennast ristimises koos Kristusega maha matta, et koos Temaga surnuist üles tõusta; laskugem koos Temaga, et me koos Temaga saaksime ülendatud; tõuskem koos Temaga üles, et me Temas saaksime kirgastatud“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes, 40,9: PG 36,369B). /628/

„Kõik, mis sai teoks Kristuses, laseb meil mõista, et peale ristimise suplust hõljub Püha Vaim taevast meie kohal ning, vastu võetud Isa hääle poolt, saame me Jumala lasteks“ (p. Hilarius Poitiers’st, In evangelium Matthaei, 2: PL 9,927).

Jeesuse kiusamine

538. Evangeeliumid räägivad Jeesuse eraldumisest kõrbeüksindusse kohe peale Tema ristimist Johannese poolt: „Vaim viis“ Ta kõrbesse. Jeesus jääb kõrbese neljakümneks päevaks, paastudes ja elades metsloomade seas ja inglid teenisid Teda (Mk 1:12-13). Paastu lõpus kiusab Teda kolm korda Saatan, püüdes panna proovile Tema pojalikku suhtumist Jumalasse. Jeesus tõrjub tagasi kõik need rünnakud, mis võtavad justkui kokku Aadama kiusatused paradiisis ja Iisraeli kiusatused kõrbes ning kurat jätab Ta „mõneks ajaks rahule“ (Lk 4:13). /394, 518/  

539. Evangelistid viitavad selle salapärase sündmuse õndsusttoovale tähendusele. Jeesus on uus Aadam, kes püsib kiusatuses ustavana, samas kui esimene Aadam kiusatusele alistus. Jeesus vastab täiuslikult Iisraeli kutsutusele, vastupidiselt neile, kes kunagi provotseerisid Jumalat neljakümne aasta jooksul kõrbes (vrd Ps 95:10). Kristus näitab ennast Jumala tahtele täiuslikult kuuleka Jumala-sulasena. Seeläbi võidab Jeesus Saatana: ta köitis kinni vägimehe, et röövida talt tema saak (vrd Mk 3:27). Jeesuse võit kiusaja üle kõrbes kuulutab ette Tema võitu kannatuses, milles Jeesus osutas oma pojaliku armastuse ülimat kuulekust Isale. /397, 385, 609/

540. Jeesuse kiusamine näitab, mil viisil Jeesus peab olema Messias, vastupidiselt sellele, mida Talle pakub Saatan ja mida Temalt meeleldi ootaksid inimesed (vrd Mt 16:21-23). Just nimelt seetõttu võitis Jeesus kiusaja meie jaoks: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Hb 4:15). Kirik ühineb igal aastal neljakümnepäevase Suure Paastu vältel Jeesuse müsteeriumiga kõrbes. /2119, 519, 2849, 1438/

Jumalariik on ligi

541. „Pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala Evangeeliumi: "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!"“ (Mk 1:14-15). „Et täita oma Isa tahet, rajas Jeesus Jumala riigi maa peal“ (LG, 3). Nüüdseks on Isa tahtmine „ülendada kõik inimesed osa võtma Jumala elust“ (LG, 2). Ta teeb seda seeläbi, et kogub kõik inimesed oma Poja Jeesuse Kristuse ümber. Selleks koguduseks on Kirik, mis kujutab endast „selle Jumala riigi võrset ja algust maa peal“ (LG, 5). /2816, 763, 669, 768, 865/

542. Kristus on keskmeks, kelle ümber kogutakse kokku „Jumala pere“ kogudus. Ta kutsub neid enda juurde oma sõnade, Jumalariigile viitavate märkide ning jüngrite läkitamise kaudu. Jumalariigi saabumise teeb Ta teoks eelkõige paasamüsteeriumi – ristisurma ja ülestõusmise – läbi. „Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (JH 12:32). „Kõik inimesed on kutsutud osadusse Kristusega“ (LG, 3). /2233, 789/

Jumalariigi kulutamine

543. Kõik inimesed on kutsutud Jumalariiki. Messia kuningriik, mida kuulutati kõigepealt Iisraeli lastele (vrd Mt 10:5-7), on määratud kõigile rahvastele (vrd Mt 8:11; 28:19). Sellese sisenemiseks on vaja vastu võtta Jeesuse sõna: /764/

„(Issanda) sõna võib võrrelda seemnega, mis põllule külvatakse: need, kes kuulavad seda usus ja lasevad end lugeda Kristuse väikese karja hulka, on juba vastu võtnud Tema kuningriigi. Edasi võrsub seeme omal jõul ja kasvab kuni lõikuseni“ (LG, 5).

544. Jumalariik kuulub vaestele ja väetitele, see tähendab neile, kes on selle vastu võtnud alandliku südamega. Jeesus on saadetud „kuulutama vaestele rõõmusõnumit“ (Lk 4:18). Ta nimetab neid õndsateks, sest „nende päralt on taevariik“ (Mt 5:3). Nimelt „väetitele“ tahtis Isa ilmutada seda, mis on jäänud peidetuks tarkade ja mõistlike eest (vrd Mt 11:25). Hällist kuni ristisurmani jagab Jeesus vaeste elu. Ta tunneb nälga (vrd Mk 2:23-26; Mt 21:18), janu (vrd Jh 4:6-7; 19:28) ja puudust (vrd Lk 9:58). Enamgi veel, ta samastab ennast kõikide vaestega ja seab tegusa armastuse nende vastu oma kuningriigi pärimise tingimuseks (Mt 25:31-46). /709, 2443, 2546/

545. Jeesus kutsub oma kuningriigi laua äärde patuseid:„Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid“ (Mk 2:17, vrd 1 Tm 1:15). Ta kutsub neid üles meelt parandama, milleta ei saa siseneda Jumalariiki, näitab aga neile sõna ja teoga Isa lõpmatut halastust nende vastu (vrd Lk 15:11-32) ja määratut rõõmu „ühe meeltparandanud patuse pärast“ (Lk 15:7). Selle armastuse suurimaks tõendiks saab omaenda elu ohverdamine „pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). /1443, 588, 1846, 1439/

546. Kutsumaks inimesi Jumalariiki, kasutab Jeesus tähendamissõnu, mis kujutavad endast Tema õpetuse iseloomulikku külge (vrd Mk 4:33-34). Nende läbi kutsub Ta kuninglikule pulmasöömaajale (vrd Mt 22:1-14), kuid nõuab ka põhjaliku valiku tegemist: et pärida taevariik, tuleb kõik ära anda (vrd Mt 13:44-45); ei aita sõnad, tarvis on tegusid (Mt 21:26-28). Tähendamissõnad on inimese jaoks otsekui peegliks: kas ta võtab sõna vastu kui kivine maa või kui hea muld? (vrd Mt 13:3-9); mida ta teeb talle antud talentidega? (vrd Mt 25:14-30). Tähendamissõnade keskmeks on Jeesus ja Tema kuningriigi salapärane kohalolu siin maailmas. Et „mõista taevariigi saladusi“ (Mt 13:11), tuleneb siseneda Tema kuningriiki, see tähendab, saada Jeesuse jüngriks,. „Väljasolijaile“ (Mk 4:11) jääb kõik ebaselgeks (vrd Mt 13:10-15). /2613, 542/

Jumalariigi märgid

547. Jeesuse sõnadega kaasnevad arvukad „teod, märgid ja tunnustähed“ (vrd Ap 2:22), mis tõendavad, et Temas on tegev Jumalariik ja kinnitavad, et Jeesus on tõotatud Messias (vrd Lk 7:18-23). /670, 439/

548. Jeesuse tehtud märgid tunnistavad, et Ta on Isa saadetud (vrd Jh 5:36; 10:25) ja kutsuvad üles Temasse uskuma (vrd Jh 10:38). Neile, kes pöörduvad Jeesuse poole usuga, annab Ta, mida nad paluvad (Mk 5:25-34; 10:52). Tema imed tugevdavad inimeste usku sellesse, kes teeb Isa tegusid; nad tunnistavad, et Jeesus on Jumala Poeg (vrd Jh 10:31-38). Sellest hoolimata võivad nad anda ka põhjuse „pahanduda“ (Mt 11:6). Imede ülesandeks pole rahuldada uudishimu ja maagilisi soove. Hoolimata nii ilmselgetest imedest lükkavad mõned Jeesuse tagasi (Jh 11:47-48); mõned süüdistavad isegi, et Ta teeb imetegusid kurjade vaimude abil (Mk 3:22). /156, 2616, 574, 447/

549. Vabastades mõnesid inimesi maistest kannatustest: näljast (vrd Jh 5:5-15), ebaõiglusest (vrd Lk 19:8), haigusest ja surmast (vrd Mt 11:5), täitis Jeesus Messia kohta käivad märgid. Kuid sellest hoolimata ei tulnud Ta selleks, et kaotada igasugust kannatust maa peal (vrd Lk 12:13-14; Jh 18:36), vaid selleks, et vabastada inimesed suurimast orjusest – patuorjusest (Jh 8:34-36), mis takistab neid kutsumusel saada Jumala lasteks ning mis on kõikide teiste sõltuvuste põhjuseks. /1503, 440/

550. Jumalariigi saabumine maailma on kaotuseks Saatana riigile (Mt 12:26): „Aga kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde“ (Mt 12:28). Jeesuse eksortsismidvabastavad inimesi kurjade vaimude võimu alt (vrd Lk 8:26-39) ja kuulutavad ette Tema suurt võitu „selle maailma vürsti“ üle (Jh 12:31). Jumalariik maailmas saab lõplikult kinnitatud Kristuse risti läbi: Regnavit a ligno Deus – „Jumal valitses ristipuu pealt“ (vrd hümn Vexilla Regis). /394, 1673, 440, 2816/

„Taevariigi võtmed“

551. Juba oma avaliku elu alguses valib Jeesus kaksteist meest, et nad oleksid koos Temaga ja osaleksid tema läkitatuses (vrd Mk 3:13-19). Ta andis neile osaluse oma võimus „ning läkitas nad kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid“ (Lk 9:2). Nad jäävad alati seotuks Kristuse kuningriigiga, sest nende läbi juhib Ta oma Kirikut: /858, 765/

„Mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud, et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule“ (Lk 22:29-30).

552. Kaheteistkümne seas kuulub esimene koht Siimon Peetrusele (vrd Mk 3:16; 9:2; Lk 24:34; 1 Kr 15:5). Jeesus usaldas talle kordumatu ülesande. Tänu Jumal Isalt saadud ilmutusele tunnistas Peetrus: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“. Meie Issand ütles seepeale temale: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku (kr ekklesia), ja põrgu väravad ei saa sellest võitu“ (Mt 16:18). Kristus, „elav kivi“ (1 Pt 2:4), kindlustab oma Kirikule, mis on ehitatud Peetrusele, võidu surma vägede üle. Peetrus jääb tänu tunnistatud usule Kiriku vankumatuks kaljuks. Tema ülesandeks on hoida seda usku vankumatuna ning kinnitada usus oma vendi (vrd Lk 22:32). /880, 153, 442, 424/

553. Jeesus usaldas Peetrusele erilise võimu: „Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas“ (Mt 16:19).„Võtmed“ tähendavad võimu juhtida Jumala koda, see tähendab Kirikut. Jeesus, „hea karjane“ (Jh 10:11), kinnitas seda ülesannet Peetrusele peale oma ülestõusmist: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ (Jh 21:15-17). „Kinnisidumine ja lahtipäästmine“ (vrd Mt 16:19) tähendab võimu anda andeks patte, kuulutada välja õpetuslikke otsuseid ja võtta vastu Kirikut puudutavaid distsiplinaarseid otsuseid. Jeesus usaldas selle võimu Kirikule apostlite teenimise läbi (vrd Mt 18:18), erilisel viisil aga andis Ta selle ülesande Peetrusele, kellele Ta ainsana usaldas sõnaselgelt oma kuningriigi võtmed. /381, 1445, 641, 881/

Taevariigi ettekuulutus: Issandamuutmine

554. Alates päevast, mil Peetrus tunnistas, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, hakkas Õpetaja „oma jüngritele selgitama,et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate jaülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.“ (Mt 16:21). Peetrus vaidleb sellele ettekuulutusele vastu (vrd Mt 16:22-23), teised jüngrid aga ei mõista seda (Mt 17:23; Lk 9:45). Selles olukorras toimub ka saladuslik Issandamuutmise sündmus (vrd Mt 17:1-8 parall; 2 Pt 1:16-18) kõrgel mäel kolme Tema poolt valitud tunnistaja – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese – ees. Jeesuse pale ja riided säravad silmipimestavalt; ilmuvad Mooses ja Eelija, kes „rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9:31). Pilv katab nad ja hääl taevast ütleb: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:35). /697, 2600, 444/

555. Jeesus näitab hetke jooksul oma jumalikku auhiilgust ja kinnitab sel moel Peetruse tunnistust. Ta näitab ka, et „oma auhiilgusesse minemiseks “ (vrd Lk 24:26) peab Ta läbi tegema ristisurma Jeruusalemmas. Mooses ja Eelija nägid Jumala auhiilgust kõrgel mäel, seadus ja prohvetid kuulutasid ette Messia kannatusi (Lk 24:27). Kristuse kannatus on Tema Isa tahe: Poeg peab tegutsema Jumala-sulasena (vrd Js 42:1). Pilv viitab Püha Vaimu kohalolule: „Terve Püha Kolmainsus ilmutas end: Isa hääles, Poeg kui inimene, Püha Vaim säravas pilves“ (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, III,45,4 ad 2): /2576, 2583, 257/

„Sa muutusid mäel ja Su jüngrid, kuivõrd nad võisid, vaatlesid Su auhiilgust, Jumal Kristus, et nähes Sind ristilööduna, mõistaksid nad, et Sa kannatad vabal tahtel ja kuulutaksid maailmale, et Sa oled tõesti Isa hiilgus“ (Bütsantsi liturgia, Issandamuutmise püha Kontakion)

556. Jeesuse avaliku elu alguses seisab ristimine, paasamüsteeriumi alguses Tema muutmine. Jeesuse ristimise läbi „ilmutati meile esimese uuestisünni – meie ristimise – saladus“, seevastu Issandamuutmine „on teise uuestisünni sakrament“ – see kuulutab meie surnuist ülestõusmist (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, III,45,4 ad 2). Juba praegu oleme osalised Issanda ülestõusmise saladuses Püha Vaimu läbi, kes tegutseb Kristuse Ihu, see tähendab Kiriku sakramentides. Issandamuutmine annab meile eelaimduse Kristuse tulemisest auhiilguses, kui Ta „meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks“ (Fl 3:21). Ta meenutab meile ka seda, et „meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki“ (Ap 14:22): /1003/

„Peetrus seda veel ei mõistnud, kuna ta tahtis jääda Kristusega mäele elama (vrd Lk 9:33). Sa jõuad selleni, Peetrus, kuid alles peale surma. Kuid praegu ütleb Kristus: Lasku mäelt alla, et näha vaeva maa peal, et teenida maa peal, et olla maa peal põlatud ja risti löödud. Elu laskub alla, et lasta end tappa; Leib laskub alla, et tunda nälga; Tee laskub alla, et väsida ära teel; Allikas laskub alla, et tunda janu – ja sina ei taha siis vaeva näha?“ (p. Augustinus, Sermones, 78,6: PL 38,492-493).

Jeesuse tee Jeruusalemma

557. „Kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, hakkas ta minema Jeruusalemma poole“ (Lk 9:51; vrd Jh 13:1). Selle otsusega näitas Jeesus, et Ta läks Jeruusalemma, olles seal valmis surema. Kolm korda kuulutas Ta ette oma surma ja ülestõusmist (vrd Mk 8:31-33; 9:31-32; 10:32-34). Liginedes Jeruusalemmale, ütles Ta: „…ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas“ (Lk 13:33).

558. Jeesus meenutab nende prohvetite märtrisurma, kes surid Jeruusalemmas (vrd Mt 23:37a). Sellest hoolimata kutsub väsimatult Jeruusalemma enda ümber koonduma: „Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!“ (Mt 23:37b). Nähes enda ees Jeruusalemma, nutab Ta selle linna pärast ja väljendab veel kord oma südame soovi: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus“ (Lk 19:41-42).

Messiaanlik sissesõit Jeruusalemma

559. Kuidas Jeruusalemm võtab vastu oma Messia? Jeesus, kes siiamaani oli pidevalt hoidunud rahva püüdluste eest teda kuningaks teha (vrd Jh 6:15), valib aja ja valmistab ette oma messiaanliku sissesõidu üksikasjad „Tema isa Taaveti“ linna (vrd Lk 1:32; Mt 21:1-11). Ta kuulutatakse Taaveti pojaks, selleks, kes toob pääsemise (Hosanna tähendab „päästa ometi!, „anna päästmine!“). „Aukuningas“ (Ps 24:7-10) siseneb oma linna, „sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas“ (Sk 9:9). Ta võidab Siioni tütre, kes on Tema Kiriku kujundiks, mitte pettuse ega jõuga, vaid alandlikkusega, mis annab tunnistust „tõe kohta“ (Jh 18:37). Seepärast on Tema kuningriigi alamateks sel päeval lapsed (vrd Mt 21.15-16; Ps 8:3) ja „Jumala vaesed“, kes tervitavad Teda nii, nagu inglid olid Teda karjastele kuulutanud (vrd Lk 19:38; 2:14). Kirik võtab nende hüüdmise „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“ (Ps 118:26) euharistilise liturgia Sanctusesse, kui ta alustab Issanda paasamüsteeriumi pühitsemist. /333, 1352/

560. Jeesuse sissesõit Jeruusalemma kuulutab, et saabub kuningriik, mida Messiaskuningas läheb oma surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi läbi teoks tegema. Selle sündmuse piduliku pühitsemisega Palmipuude pühal alustab Kirik Püha Nädalat.

LÜHITEKSTID

561. „Kristuse elu oli lakkamatu õpetamine: Tema vaikimine, imed, teod, palve, armastus inimeste vastu, eriline hool alandatute ja vaeste eest, ristiohvri täielikult vabatahtlik vastuvõtmine inimeste lunastuseks, lõpuks Tema ülestõusmine – need on Tema sõnade teokstegemine ja ilmutuse täitumine“ (CT, 9).

562. Kristuse jüngrid peavad püüdma saada Tema sarnaseks, kuni Kristus neis kuju saab (vrd Gl 4:19). „Seepärast me saamegi osa Tema elu müsteeriumidest, oleme Tema sarnaseks kujundatud, koos Temaga surnud ja Temaga üles äratatud, et ükskord koos Temaga valitseda“ (LG, 7).

563. Olgu karjane või tark, keegi ei saa siin maa peal teisiti läheneda Jumalale kui põlvitades Petlemma sõime ette ja kummardades lapse nõrkusesse peidetud Jumalat.

564. Allaheitlikkusega Maarjale ja Joosepile ning alandliku tööga Naatsaretis veedetud aastate jooksul annab Jeesus meile igapäevases perekonnaelus ja töös seisneva pühaduse eeskuju.

565. Alates oma avaliku elu algusest, see tähendab, ristimise vastuvõtmisest, on Jeesus „Jumala-sulane“, kes on täielikult pühendunud lunastustööle, kuni see teoks saab Tema kannatuse „ristimises“.

566. Kiusamine kõrbes näitab Jeesust alandliku Messiana, kes saavutab võidu Saatana üle täieliku ustavuse läbi Isa kavatsetud õndsusnõule.

567. Kristus pani alguse Jumala kuningriigile maa peal. „See kuningriik säras inimestele Kristuse sõnade ja tegude ning Tema kohalolu läbi“ (LG, 5). Kirik on selle kuningriigi võrse ja algus. Selle võtmed said usaldatud Peetruse kätte.

568. Kristuse muutmine toimus apostlite usu tugevdamiseks tulevast kannatust silmas pidades; „kõrgele mäele“ tõusmine on ettevalmistus tõusmiseks Kolgatale. Kristus näitab seal Kiriku Peana seda, mida kujutab endast Tema Ihu, ja mida Ta kiirgab oma sakramentides: „auhiilguse lootust“ (vrd Kl 1:27; vrd p. Leo Suur, Sermones, 51,3: PL 54,310C).  

569. Jeesus läks vabatahtlikult Jeruusalemma, teades, et sureb seal piinarikast surma patuste vastuseisu tõttu.

570. Jeesuse sisseõit Jeruusalemma kuulutab selle kuningriigi saabumist, mida Messiaskuningas, kelle Tema linnas võtavad vastu lapsed ja südamelt alandlikud, läheb teoks tegema oma surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi läbi.

 

 

4. artikkel. „Jeesus Kristus … kannatanud Pontius Pilaatuse ajal, risti löödud, surnud, maetud”

571. Kristuse ristisurma ja ülestõusmise paasamüsteerium on keskmeks rõõmusõnumile, mida apostlid ja nende järel Kirik, peavad maailmale kuulutama. Jumala õndsusnõu täitus „ühe korraga“ (Hb 9:26) Tema Poja Jeesuse Kristuse lunastava surma läbi. /1067/

572. Kirik püsib ustavana Jeesuse enda poolt nii enne kui ka peale oma paasat antud „kõikide pühade kirjade tõlgendamisele“. „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?“ (Lk 24:26-27.45). Jeesuse kannatused võtsid konkreetse ajaloolise vormi, kui Ta pidi „hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt“ (Mk 8:31), kes andsid Ta „paganate kätte teotada ja piitsutada ja risti lüüa“ (Mt 20:19)./599/

573. Usk võib seega püüda sügavamalt mõistma õppida ustavalt evangeeliumides kirjeldatud (DV, 19) ja muude ajalooliste allikate poolt tõendatud Jeesuse surma asjaolusid, et paremini mõista Lunastuse mõtet. /158/

§1. Jeesus ja Iisrael

574. Juba Jeesuse avaliku tegevuse alguses otsustasid mõned variseridest, Heroodese pooldajatest, ülempreestritest ja kirjatundjatest Ta surma mõista (vrd Mk 3:6). Mitmesuguste ebatavaliste tegude tõttu nagu kurjade vaimude väljaajamine (vrd Mt 12:24), pattude andeksandmine (vrd Mk 2:7), tervendamine sabati ajal (vrd Mk 3:1-6), rituaalse puhtuse kohta käivate eeskirjade ebaharilik tõlgendamine (vrd Mk 7:14-23), usalduslik suhtlemine tölnerite ja avalike patustega (vrd Mk 2:14-17), kahtlustasid mõned pahatahtlikud inimesed, et Jeesus on kurjast vaimust seestunud (vrd Mk 3:22; Jh 8:48; 10:20). Teda süüdistatakse jumalateotuses (vrd Mk 2:7; Jh 5:18; 10:33) ja valeprohvetluses (vrd Jh 7:12.52) – need olid kaks religioosset kuritegu, mille eest Vana Testamendi Seadus nägi ette surmanuhtluse kividega surnukspildumise läbi. /530, 591/

575. Palju Jeesuse sõnu ja tegusid oli seega „tähiseks, mille vastu räägitakse“ (Lk 2:34) pigem Jeruusalemma religioossetele autoriteetidele, neile, keda Johannese evangeeliumis nimetatakse „juutideks“ (vrd Jh 1:19; 2:18; 5:10; 7:13; 9:22; 18:12; 19:38; 20:19), kui lihtsale Jumala rahvale (vrd Jh 7:48-49). Loomulikult ei piirdunud Jeesuse suhted variseridega ainuüksi vaidlustega. Just nimelt variserid hoiatavad Teda ähvardava hädaohu eest (vrd Lk 13:31). Jeesus kiidab mõningaid neist, nagu näiteks Markuse evangeeliumis (12:34) mainitud kirjatundjat, samuti lõunatab Ta korduvalt variseride pool (vrd Lk 7:36; 14:1). Jeesus kinnitab ka selle Jumala rahva eliidi kuulutatud õpetust mitmel teemal nagu surnute ülestõusmine (vrd Mt 22:23-24; Lk 20:39), mitmesugused vagadusvormid nagu almus, paast ja palve (vrd Mt 6:2-18), komme pöörduda Jumala kui Isa poole ning Jumala ja ligimesearmastuse keskne tähtsus (Mk 12:28-34). /993/  

576. Paljudele Iisraelis tundus, et Jeesus on tõsiselt eksinud mitmesuguste Jumala valitud rahva põhiliste institutsioonide ja hoiakute vastu:

      - Seadusele osutatava kuulekuse vastu, mis kohustab kuulekuseks kõikide kirjapandud eeskirjade ning variseride arvamuse kohaselt ka nende suuliste tõlgenduste vastu;

     - Jeruusalemma templi keskse tähtsuse vastu, mida käsitleti püha paigana, kus erilise viisil elab Jumal;

     - usu vastu ainsasse Jumalasse, kelle aus ei saa osaleda ükski inimene.

I. Jeesus ja Seadus

577. Mäejutluse alguses avaldas Jeesus pidulikult oma seisukoha, kus Ta esitas Jumala Siinail antud Seadust Esimese Lepingu ajal Uue Lepingu armu valguses: /1965/

„Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis“ (Mt 5:17-19). /1967/

578. Jeesus, Iisraeli Messias, seega suurim taevariigis, tahtis omaenda sõnade kohaselt vastu võtta ja täita kogu Seadust tervikuna, kuni selle kõige väiksemate eeskirjadeni. Ainult Tema suutis seda teha täiuslikult (vrd Jh 8:46). Juudid, nagu nad ise tunnistasid, ei suutnud kunagi täita tervet Seadust, eksimata väikseimategi eeskirjade vastu (vrd Jh 7:19; Ap 13:38-41; 15:10). Seetõttu paluvad Iisraeli lapsed igal aastal toimuva Lepituspalve püha ajal Jumalalt andestust Seadusest üleastumiste eest. Tõepoolest, Seadus moodustab terviku ja nagu tuletab meelde püha Jaakob: „Igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes“ (Jk 2:10). /1953/  

579. Seaduse täieliku täitmise põhimõte, mitte ainult seadusetähe järgi, vaid ka Seaduse vaimu kohaselt, oli variseridele väga kallis. Rõhutades seda põhimõtet Iisraeli jaoks, juhatasid nad palju juute Jeesuse aegadel kõrgeima religioosse innukuseni (vrd 10:2). Kui see innukus poleks muutunud „silmakirjalikuks“ sõnaväänamiseks (vrd Mt 15:3-7; Lk 11:39-54), võinuks see rahva ette valmistada selleks imeliseks Jumala vahelesekkumiseks, mida kujutas endast kõikide patuste asemel ainsa Õiglase täiuslik Seaduse täitmine (vrd Js 53:11; Hb 9:15).  

580. Seaduse täiuslik täitmine sai olla ainuüksi Seaduse all Poja isikus sündinud jumaliku Seadusandja tegu (vrd Gl 4:4). Jeesuses ei ilmne Seadus mitte enam kivitahvlitele kirjutatuna, vaid justkui Jumala-sulase sisse, Tema südamesse kirjutatuna (vrd Jr 31:33), ja kuna see „levitab ustavalt õiglust“ (Js 43:3), saab „rahvale lepinguks“ (Js 42:6). Jeesus täidab sellise määrani Seadust, et Ta võtab enese peale Seaduse „needuse“ (vrd Gl 3:13), mis lasub kõigi nende kohal, „kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks“ (Gl 3:10), sest Tema surm sai „lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest“ (Hb 9:15). /527/

581. Juudid ja nende vaimulikud juhid pidasid Jeesust õpetajaks – hbr rabbi (vrd Jh 11:28; 3:2; Mt 22:23-24.34-36). Tema kasutatud põhjendused mahtusid sageli rabinistliku Seaduse tõlgendamise raamidesse (vrd Mt 12:5; 9:12; Mk 2:23-27; Lk 6:6-9; Jh 7:22-23). Samas aga sai Ta seadusetundjaid vaid solvata, sest Ta ei rahuldunud oma tõlgenduse esitamisega ühena paljude seast: „Sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad“ (Mt 7:28-29). Sedasama Jumala sõna, mis oli kõlanud Siinail, et anda Moosesele kirjutatud Seadus, kuuleb Jeesuse suust uuesti Õndsakskiitmiste mäel (vrd Mt 5:1). See sõna ei lükka Seadust ümber, vaid täidab seda, andes talle jumalikul viisil lõpliku tõlgenduse: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud… Aga mina ütlen teile…“ (Mt 5:33-34). Sellesama jumaliku autoriteediga lükkab Jeesus tagasi variseride teatud „inimeste pärimused“ (Mk 7:8), mis muudavad „Jumala Sõna kehtetuks“ (Mk 7:13). /2054/    

582. Jeesus läheb veelgi kaugemale, ning täites juutide igapäevases elus nii tähtsat seadust toitude puhtusest, näitab jumaliku tõlgenduse läbi selle seaduse „õpetuslikku“ tähendust: „Miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja… Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud. … Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi…“ (Mk 7:18-21). Andes jumaliku autoriteediga Seaduse lõpliku tõlgenduse, kohtas Jeesus mõnede kirjatundjate vastuseisu, kes ei olnud nõus Tema tõlgendusega, hoolimata jumalike tunnustähtede tagatisest, mis sellega kaasnes (vrd Jh 5:36; 10:25.37-38; 12:37). Erilisel viisil puudutas see sabati pidamist. Sageli rabinistlikke argumente (vrd Mk 2:25-27; Jh 7:22-24) kasutades meenutab Jeesus, et ei Jumala teenimine (vrd Mt 12:5; 4 Ms 28:9) ega ligimese teenimine (vrd Lk 13:15-16; 14:3-4), mida kujutasid endast Tema tehtud tervendamised, ei riku sabati puhkust. /368, 5468, 2173/

II. Jeesus ja Tempel

583. Nii nagu prohvetid enne Teda, näitas ka Jeesus üles suurt austust Jeruusalemma Templi vastu. Nelikümmend päeva peale Tema sündi esitlesid Joosep ja Maarja Teda seal Jumalale (vrd Lk 2:22-39). Kaheteistkümne aasta vanusena otsustab Ta jääda Templisse, et meenutada oma vanematele, et Ta peab olema neis paigus, mis on Tema Isa päralt (vrd Lk 2:46-49). Oma varjatud elu jooksul külastas Ta Templit vähemalt kord aastas Paasapühade ajal (vrd Lk 2:41); ka Tema avalik tegevus toimus Jeruusalemma suurtel juudi pühadel osalemiseks ettevõetud palverännakute rütmis (vrd Jh 2:13-14; 5:1.14; 7:1.10.14; 8:2; 10:22-23). /529, 534/  

584. Jeesus tuli Templisse kui eelistatud paika Jumalaga kohtumiseks. Tempel on Tema jaoks Tema Isa elupaik, palvekoda. Temas tekitas nördimust, et selle eeskoda oli muudetud kaubitsemise paigaks (vrd Mt 21:13). Kui Ta ajas kaubitsejad Templist välja, tegi Ta seda kiivast armastusest Isa vastu. Ta ütles tuvimüüjatele: “Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!“ Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära“ (Ps 69:10)“ (Jh 2:16-17). Peale Jeesuse ülestõusmist säilitasid apostlid religioosse austuse Templi vastu (vrd Ap 2:46; 3:1; 5:20.21). /2599/

585. Enne surma kuulutas Jeesus siiski ette selle suurepärase ehitise purustamist, nii et sellest ei jää kivi kivi peale (vrd Mt 24:1-2). Seeläbi kuulutas Ta ette lõpuaegade tunnustähte, mis algavad Tema paasaga (vrd Mt 24:3; Lk 13:35). Selle ettekuulutuse esitasid aga valetunnistajad moonutatud viisil Tema ülekuulamise ajal ülempreestri juures (vrd Mk 14:57-58) ja pöörasid Tema peale tagasi teotusena, kui Ta oli risti löödud (vrd Mt 27:39-40).

586. Jeesus kandis suure osa oma olulistest õpetustest ette Templis (vrd Jh 18:20) ega olnud selle suhtes vaenulikult meelestatud (vrd Mt 8:4; 23:21; Lk 17:14; Jh 4:22). Ta maksis ise templimaksu ja maksis selle ka Peetruse eest (vrd Mt 17:24-27), kelle Ta tegi oma tulevase Kiriku vundamendiks (vrd Mt 16:18). Veel enam, Ta samastas end ise Templiga, kui Ta esitas ennast Jumala lõpliku elupaigana inimeste keskel (vrd Jh 2:21; Mt 12:6). Nimelt seepärast kuulutabki Tema surmamõistmine (vrd Jh 2:18-22) ette Templi purustamist, sest näitab õndsusloo astumist uude ajajärku: „Tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas!“ (Jh 4:21; vrd Jh 4:23-24; Mt 27:51; Hb 9:11; Ilm 21:22). /797, 1179/

III. Jeesus ja Iisraeli usk ainsasse Jumalasse ja Päästjasse

587. Kui suhtumine Seadusesse ja Jeruusalemma Templisse võisid Iisraeli usujuhtidele olla Jeesusega vastuolu ajendiks (vrd Lk 2:34), siis tõeliseks komistuskiviks (vrd Lk 20:17-18; Ps 118:22) sai neile Tema roll pattude andeksandmisel, mis sai olla ainuüksi Jumala otsene tegu.

588. Jeesus pahandas varisere sellega, et Ta sõi ja jõi koos tölnerite ja patustega (vrd Lk 5:30), keda Ta kohtles samasuguse heasoovlikkusega nagu neidki (vrd Lk 7:36; 11:37; 14:1). Nendele aga, „kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski“ (Lk 18:9; vrd Jh 7:49; 9:34), ütles Jeesus: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele“ (Lk 5:32). Ta läks aga veelgi kaugemale, öeldes variseridele, et kuna patt hõlmab kõiki (vrd Jh 8:33-36), siis need, kes arvavad, et nad ei vajagi päästmist, on pimedusega löödud (vrd Jh 9:40-41). /545/

589. Jeesus pahandas inimesi eelkõige sellega, et samastas halastava käitumise patuste suhtes Jumala enese hoiakuga nende suhtes (vrd Mt 9:13; Ho 6:6 Vulgata j.). Ta andis isegi mõista, et istudes koos patustega lauda (vrd Lk 15:1-2), laseb Ta nad osa võtma messiaanlikust pidusöögist (vrd Lk 15:23-32). Kõige rohkem aga häiris Jeesus Iisraeli usujuhte sellega, et andis andeks patte. Tõepoolest, nad küsivad rahutusega: „Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ (Mk 2:7). Patte andeks andes Jeesus kas teotas Jumalat, sest inimesena tegi ennast võrdseks Jumalaga (vrd Jh 5:18; 10:33), või rääkis Ta õigust ja sel juhul oli Tema isikus kohal ja ilmutas ennast Jumala nimi (vrd Jh 17:6.26). /431, 1441, 432/

590. Ainuüksi Jeesuse isiku jumalik olemus võis õigustada nii absoluutset nõudmist: „Kes ei ole minuga, see on minu vastu“ (Mt 12:30), samuti Tema sõnu, et Temas on „rohkem kui Joona, … rohkem kui Saalomon“ (Mt 12:41-42) ja „siin on see, kes on suurem kui pühakoda“ (Mt 12:6) ning et Ta kohaldab seda enda kohta, kui Taavet nimetas Messiat oma Issandaks (vrd Mt 12:36.37) või seda, et Ta kinnitab: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina“ (Jh 8:58) ja isegi: „Mina ja Isa oleme üks“ (Jh 10:30). /253/

591. Jeesus kutsus Jeruusalemma usujuhte uskuma Temasse oma Isa tegude pärast, mida Ta tegi (vrd Jh 10:36-38). Sedalaadi usu akt nõuab aga saladuslikku iseendale suremist, et Jumala armu läbi (vrd Jh 6:44) „ülalt sündida“ (vrd Jh 3:7). Asjaolu, et Jeesus esitas sellise nõue meeleparanduseks, ehkki ettekuulutused pidid täide minema niivõrd imekspandaval viisil (vrd Js 53:1), võimaldab mõista, kuidas Suurkohus võis nii traagiliselt eksida, kui pidas Jeesust jumalateotajaks ja mõistis Ta selle eest surma (vrd Mk 3:6; Mt 26:64-66). Suurkohtu liikmed tegutsesid sel viisil nii „teadmatusest“ (vrd Lk 23:34; Ap 3:17-18) kui ka „uskmatusest“ (Rm 11:20) tulenevas „südamekanguses“ (Mk 3:5; Rm 11:25). /526, 574/

LÜHITEKSTID

592. Jeesus ei tühistanud Siinail antud Seadust, vaid täitis (vrd Mt 5:17-19) seda niivõrd täiuslikult (vrd Jh 8:46), et ilmutas selle lõpliku mõtte (vrd Mt 5:33) ja hüvitas selle vastu tehtud üleastumised (vrd Hb 9:15).

593. Jeesus austas Templit, tulles sinna juudi pühade ajal palverändurina, ning armastas kiiva armastusega seda Jumala elupaika inimeste seas. Tempel on Tema müsteeriumi eelkujund. Kui Jeesus kuulutab ette selle purustamist, viitab Ta omaenda surmale ning õndsusloo astumisele uude ajajärku, mil Tema Ihu saab lõplikuks Pühakojaks.

594. Jeesus tegi tegusid, nagu näiteks pattude andeksandmine, mis kinnitasid, et Ta ise on Jumalik Päästja (vrd Jh 5:16-18). Mõned juudid, kes ei tundnud Temas ära inimeseks saanud Jumalat (vrd Jh 1:14), pidasid Teda inimeseks, kes „teeb ennast Jumalaks“ ( Jh 10:33) ja mõistsid Ta surma kui jumalateotaja.

§2. Jeesus suri ristil

I. Jeesuse protsess

Juudi võimud ei olnud Jeesuse suhtes ühel meelel

595. Jeruusalemma usujuhtideautoriteetide seas ajendas Jeesuse isik ikka ja taas jälle lahkarvamusi; variser Nikodemus (vrdl Jh 7:5) ning lugupeetud Joosep Arimaatiast (vrdl Jh 19:38-39) olid näiteks Jeesuse salajased poolehoidjad (vrdl Jh 9:16-17; 10:19-21). Johannes võib isegi – ja seda vahetult enne kannatamist – väita: – „Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse“ (Jh 12:42), tõsi küll, ebatäiuslikult. See ei üllata, kui arvesse võtta, et päeval pärast Nelipühia „ka suur hulk preestreid võttis usu omaks“ (Ap 6:7) ja „mõned variseride seast ... olid saanud usklikuks“ (Ap 15:5). Püha Jaakobus võis pühale Paulusele öelda, et „mitukümmend tuhat juuti on saanud usklikuks ja need kõik on innukad Moosese Seaduse pidajad“ (Ap 21:20).

596. Jeruusalemma usujuhidautoriteedid ei olnud ühel meelel hoiaku osas, mida tuli võtta Jeesuse suhtes (vrd l Jh 9:16; 10:19). Variserid ähvardasid Jeesuse poolehoidjaid sSünagoogist väljaheitmisega (vrdl Jh 9:22). Mõned kartsid: „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva“ (Jh 11:48). Ülempreester Kaifas tegi neile ettepaneku, ennustades: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub“ (Jh 11:50). Suurkohus, kes Jeesuse jumalateotajana surma mõistis (vrdl Mt 26:66), kuid oli kaotanud õiguse surmaotsust täide viia (vrdl Jh 11:50), andis Jeesuse üle Rooma võimudele ning süüdistas teda mässuõhutamises (Lk 23:2), mis asetas ta Barabase kõrvale, keda samuti süüdistati „mässamises“ (Lk 26:19). Ülempreester üritas Pilaatust ka poliitiliste ähvarduste abil mõjutada Jeesust surma mõistma (vrdl Jh 19:12.15.21). /1753/

Juudid ei kanna Jeesuse surma eest kollektiivset vastutust

597. Kui arvesse võtta, kui keeruline oli Jeesuse protsess evangeeliumide andmeil Jeesuse protsess ning seda, et me ei tea, milline oli protsessis osalevate peategelaste (Juudas, Suurkohus, Pilaatus) süü, mida teab üksnes Jumal, ei tohi Jeruusalemma juute tervikuna protsessi eest vastutavaks teha – seda vaatamata manipuleeritud rahvahulga kisale (vrdl Mk 15:11) ning üldistele etteheidetele, mis sisaldusid pärast Nelipühial tehtud üleskutsetesid pöördumiseks (vrdl Ap 2:23.36; 3:13-14, 4:10; 5:30; 7:52; 10:39; 13,27-28; 1 Ts 2:14-15). Kui Jeesus neile ristilt andestas (vrdl Lk 23:24), vabandas Ta (nagu hiljem ka Peetrus) Jeruusalemma juute ning isegi nende juhte sellega, et nad ei teadnud, mida nad teevad (Ap 3:17). Veel vähem tohib rahvahulga hüüdu: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale“ (Mt 27:25), mis kujutab endast kinnitusvormelit (vrdl Ap 5:28; 18:6), võtta ajendiks, et veeretada süüdd teiste maade ja teiste ajastute juutidele: /1735/

Seepärast selgitas Kirik Vatikani II Kirikukogul: „Seda, mis sai teoks Tema kannatamistes, ei saa valimatult süüks panna ei toona elanud juutidele, ega ka tänapäeval elavatele juutidele. ... Juute ei tohi kujutada ei Jumala rahva heidikutena ega äraneetutena, väites, et see järeldub Pühakirjast“ (NA 4). /839/

Kõik patused on süüdi Kristuse kannatustes

598. Oma usuõpetuse ametis ning oma pühakute tunnistustes pole Kirik eales unustanud, et „nimelt patused olid kõikide jJumaliku Lunastaja poolt kannatatud piinade põhjustajad ja täideviijad“ (Catechismus Romanus, 1,5,11; vrdl. Hbr 12:3). Kuna Kirik on teadlik, et meie patud tabavad otse Kristust (vrdl Mt 25:45; Ap 9:4-5), ei kõhkle ta panemast kristlastele rängimat vastutust Kristuse kannatuste eest – millega liigagi sageli on koormatud üksnes juute:

„See süü hõlmab eelkõige neid, kes jätkuvalt pattu tagasi langevad. Kuna meie patud ajasid Issanda ristisurma, seepärast need, kes püherdavad pattudes ja kõlvatustes, „iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks“ (Hbr 6:6). See on kuritegu, mis tundub meile veelgi rängem kui juutide puhul. Sest apostli sõnade kohaselt „üÜkski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad auhiilguse Issandat risti löönud“ (1 Kr 6:6). Meie aga kinnitame end Teda tundvat ning ometi paneme oma käe Tema külge, kui me Teda teoga salgame“ (Catechismus Romanus, 1,5,11) /1851/          

„Need pole deemonid, kes Ta risti lõid, vaid sina, kes sa Ta koos nendega risti lõid ning ikka veel lööd, kuna sa lõbutsed kõlvatustes ja pattudes“ (p. Franciscus Assisist, Admonitio, 5,3). /1851/        

II. KRISTUSE LUNASTAV SURM JUMALA ÕNDSUSNÕUS

Jeesus anti välja „Jumala kindlaksmääratud otsuse alusel”

599. Jeesuse vägivaldne surm polnud juhuslike asjaolude kahetsusväärse kokkulangemise tulemus. See kuulub Jumala plaani müsteeriumi juurde, nagu seda juba püha Peetrus oma esimeses jutluses Nelipühil juutidele selgitab: Jeesus „oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud” (Ap 2:23). See piiblipärane ütlus ei tähenda muidugi, et need, kes Jeesuse „on reetnud“ (Ap 3:13), olid vaid Jumala poolt ettemääratud stsenaariumi tahtetud teostajad. /517/

600. Jumalale on kõik hetked ajas aktuaalne vahetu olevik. Kui Ta oma igavikulises plaanis midagi “ette määrab”, hõlmab see ka iga inimese vaba tahte vastust Tema armule: „Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga (vrd Ps 2:12) sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima“ (Ap 4:27-28). Jumal lubas nende pimestatusest johtuvaid tegusid (vrd Mt 26:54; Jh 18:36; 19:11), et oma õndsusplaani teostada (vrd Ap 3:17-18). /312/  

„Meie pattude eest surnud, nagu ütlevad pühad kirjad”

601. Jumalik plaan tuua lunastust oma „õiglase sulase“ (Js 53:11; vrd Ap 3:14) vägivaldse surma läbi, oli eelnevalt Pühakirjas ette kuulutatud kõikehõlmava lunastuse müsteeriumina, see tähendab inimese patuorjusest vabaksostmisena (vrd Js 53:11-12; Jh 8:34-36). Usutunnistuses, mille kohta püha Paulus väidab, etet „mida ma ka ise olen vastu võtnud“ (1 Kr 15:3), tunnistab ta: „Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades“ (samas; vrd ka Ap 3:18; 7:52; 13:29; 26:22-23). Erilisel viisil täitub Jeesuse ristisurma läbi ennustus kannatavast Jumala- sulasest (vrd Js 53:7-8 ja Ap 8:32-35). Jeesus ise seletas oma elu ja surma mõtet kannatava Jumala- sulase kirjakoha valguses (vrd Mt 20:28). Pärast ülestõusmist andis Ta Emmause teel jüngritele just nimelt selle kirjaseletuse jüngritele Emmause teel (vrd Lk 24:25-27) ning hiljem ka apostlitele (vrd Lk 24:44-45). /652, 713/

Jumal tegi Tta "meie eest patuseks"

602. Seetõttu võib püha Peetrus apostellikku usku jumalikku õndsusplaani sõnastadaformuleerida selliselt: te ju teate, et „teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega. Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast“ (1 Pte 1:18-20). Peale pärispattu tehtud patud nuheldakse inimestele kätte surmaga (vrdl Rm 5:12; 1 Kr 15:56). Jumal, läkitades omaenese Poja langenud ning patu tõttu surmale määratud inimkonna orjaseisusesse loomusega sarnase orja kujul (vrdl Fil 2:7), „on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees“ (2 Kr 5:21). /400, 519/

603. Jeesus ei kogenud (Jumala poolt) sellist äraheitmisthukkamõistu, nagu oleks Ta ise pattu teinud (vrdl Jh 8:46). Pigem Kuid võttis Ta lunastavas armastuses, mis ühendas Teda lahutamatult Isaga (vrdl Jh 8:29), võttis Ta meid meie patust tõttuingitud Jumalast eemalolemises sedavõrd omaks, et võis ristil meie nimel öelda: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34; Ps 22:2). Kuna Jumal tegi Ta sel viisil patustega solidaarseksüksmeelseks, ei säästnud Ta enese Poegagi, „vaid loovutas tema
meie kõikide eest“ (Rm 8:32), et „meid päästetaks tema elu läbi“ (Rm 5:10). /2572/

Jumala lunastav kõikehõlmav armastus

604. Andes oma Poja meie pattude eest, näitas Jumal, et see, mida Ta meie jaoks on kavandanud, on Tema heasoovliku armastuse otsustus, mis ennetab igasuguse meiepoolse teene: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest“ (1 Jh 4:10, vrdl 1 Jh 4:19). „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8). /211, 2009, 1825/

605. Jeesus tõdeb eksinud lamba mõistujutus, et see armastus ei välista kedagi: „Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks“ (Mt 18:14). Ta selgitab, et annab oma elu „lunaks paljude eest“ (Mt 20:28). Väljend „paljude eest“ pole kitsendus, vaid see vastandabkujutab kogu inimkonda vastanduvalt ainsa Lunastaja isikule, kes end annab, et neid päästa (vrdl Rm 5:18-19). Apostlitele (2 Kr 5:15; 1 Jh 2:2) tuginedes õpetab Kirik, et Kristus suri eranditult kõigi inimeste eest: „Pole olemas, pole olnud ega saa olema inimest, kelle eest Kristus kannatanud poleks kannatanud “ (Quiercy sinod a. 853. a.: DS 624). /402, 634, 2793/

III. KRISTUS OHVERDAS END ISALE MEIE PATTUDE EEST

Terve Kristuse elu oli ohvriand Isale

606. Jumala Poeg ei „ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema“, vaid selleks, et teha Isa tahtmist, kes Teda „on saatnud“ (Jh 6:38). „Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist, oh Jumal! Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi“ (Hb 10:5-10). Juba alates esimesest inimesekssaamise hetkest võtab Poeg omaks oma läkituse ülesande Lunastajana vastavalt jumalikule õndsusnõule: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö“ (Jh 4:34). Jeesuse eneseohverdus „terve maailma pattude eest“ (1 Jh 2:2) väljendab Tema armastavat ühendust Isaga: „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu“ (Jh 10:17), „et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud“ (Jh 14:31). /517, 536/

607. Tahe oma Isa armastavat lunastusnõu täide viia hingestas kogu Jeesuse elu (vrdl Lk 12:50; 22:15; Mt 16:21-23), sest Tema inimesekssaamise põhjuseks oli lunastav kannatus : „Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi“ (Jh 12:27). „Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?“ (Jh 18:11). Ja veel ristilgi ütleb Ta: „Mul on janu” (Jh 19:28) ning alles seejärel: “See on lõpetatud!” (Jh 19:30). /457/

“Jumala Tall, kes maailma patud ära kannab”

608. Kui Ristija Johannes nõustus Jeesust justkui patust ristima nagu patust (vrdl Lk 3:21; Mt 3:14-15). „Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu““ (Jh 1:29; vrdl Jh 1:36). Ta tunnistab sellega, et Jeesus on ühtaegu Jumala kannatav sulane, kes laseb end vaikides laseb tapale viia (vrdl Js 53:7; Jr 11:19), ning kannab paljude patu (vrdl Js 53:12), ja et Ta on paasatall, Iisraeli esimesel paasal lunastamise sümbol esimesel paasal (vrdl 2 Ms 12:3-14; Jh 19:36; 1 Kr 5:7). Terve Kristuse elu väljendab Tema läkitatust, et – Ta on tulnud selleks, et „ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mk 10:45). /523, 517/

Jeesus võttis vabatahtlikult omaks Isa lunastava armastuse

609. Kuivõrd Jeesus võttis oma inimlikku südamesse Isa armastuse inimeste vastu, „armastas Ta neid lõpuni" (Jh 13:1), sest „ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13). Nõnda sai Jeesuse inimlikust loomusest kannatustes ja surmas vaba ja täiuslik tööriist Tema jumalikule armastusele, mis soovib inimestele õndsust (vrdl Hbr 2:10.17-18; 4:15; 5:7-9). Armastusest Isa ning inimeste vastu, keda Isa päästa tahab, võttis Ta vabal tahtel enda peale kannatused ja surma: „Keegi ei võta minult (elu), vaid mina ise annan selle omal tahtel“ (Jh 10:18). Seega astus Jumala Poeg oma surmale vastu sõltumatusuveräänses vabaduses (vrdl Jh 18:4-6; Mt 26:53). /478, 5315, 272, 53359/

Viimsel Õhtusöömaajal nägiennetas Jeesus oma elu vabatahtlikku ohverdamist

610. Oma vabatahtlikku eneseohverdamist väljendas Jeesus täielikult ja pidulikul viisil kaheteistkümne apostliga (vrdl Mt 26:20) peetud Õhtusöömaajal, „sel ööl, mil tema ära anti“ (1 Kr 11:23). Kannatamisele eelnenud õhtul, olles veel vabaduses olles, tegi Jeesus sellest apostlitega peetud Viimsest Õhtusöömaajast mälestuspüha iseenese oma vabatahtlikust ohvrist, mida Ta pidi tooma Isale (vrdl 1 Kr 5:7) inimeste õndsuse eestlunastamiseks: „See on minu ihu, mis teie eest antakse“ (Lk 22:19); „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). /766, 1337/

611. Euharistiast, mille Jeesus sel tunnil sisse seab, saab tema ohvri „mälestus“ (1 Kr 11:25). Ta ühendab apostlid oma ohverdaumisegase ning kutsub neid üles sedalle jätkamaisele (vrdl Lk 22:19). Sellega seab ta apostlid oma Uue Lepingu preestriteks: „Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:19: vrdl Tridenti Kirikukogu: DS 1752; ; 1764). /1364, 1341, 1566/

Surmahirm Keetsemani aias

612. Selle Uue Lepingu karika, mille Jeesus Viimsel Õhtusöömaajal ettehaaravaltnnetavalt ohverdas (vrdl Lk 22:20), võttis Ta seejärel Keetsemani aias surmahirmus viibides vastu oma Isa käest (vrdl Mt 26:42), olles „kuulekas kuni surmani“ (Fil 2:8; vrdl Hbr 5:7-8). Jeesus palvetab: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“ (Mt 26:39). Nende sõnadega väljendab Ta jälestust, mida tema inimlik loomus tunneb surma vastu tunneb.suhtes. Nagu meie loomus nii on ka Tema loomus oma määratud igaveseks eluks,; ent erinevalt meie loomusest on Tta surma põhjustavatest pattudest täiestilikult vaba (vrdl Rm 5:12),; eelkõige on aga Tema inimloomus vastu võetud „Elu Juhi“ (Ap 3:15) ja „Elava“ (Ilm 1:18; vrdl Jh 1:4; 5:26) jumalikku isikusse. Oma inimliku tahtega nõustub Jeesus, et sünniks Isa tahtmine (vrdl Mt 26:42) ning nõnda võtab Ta oma surma vastu lunastussurmana, et kanda „ise meie patud oma ihus üles ristipuule“(1 Pet 2:24). /532, 2600, 1009/

Kristuse surm on ainus ja lõplik ohver

613. Kristuse surm kujutab endast paasaohvrit, milles „Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29; vrdl 1 Pte 1:19), viib lõpule inimese täieliku lunastamise (vrdl 1 Kr 5:7; Jh 8:34-36). Samas on see Uue Lepingu ohver (vrdl 1 Kr 11:25), mis taastab inimese kooselu Jumalaga (vrdl 2 Ms 24:8) ja lepitab ta Jumalaga lepinguvere läbi, „mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28; vrdl 4 Ms 16:15-16). /1366, 20099/

614. Kristuse ohver on ainukordne, kuna viib täiusele ning lõpetab kõik ohvrid (vrdl Hbr 10:10). Eelkõige on tegemist Jumal Isa enese anniga: Isa annab meie enesega lepitamiseks oma Poja (vrdl 1 Jh 4:10). Samas on see inimeseks saanud Jumala Poja ohver, kes vabal tahtel ja armastusest (vrdl Jh 15:13) Pühas Vaimus (vrdl Hbr 9:14) oma elu (vrdl Jh 10:17-18) oma Isale ohvriks toob, et heastada meie kuuletumatus. /529, 1330, 2100/

Jeesus asendab meie kuuletumatuse oma kuulekusega

615. „Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks“ (Rm 5:19). SOma surmani kuulekuse läbi sai Jeesusest kannatav Jumala- sulane, kes meie asemeld asendavalt „iseenese on andnud süüohvriks“, „kandis paljude pattu“ ning nõnda tegi nõnda „paljusid õigeks, sest ta kandis nende patusüüd“ (Js 53:10-12). Jeesus heastas meie patud ning hüvitas nad Jumal Isale (vrdl Tridenti Kirikukogu: DS 1529). /1850, 433, 411/

Jeesus viib oma ohvri ristil täiusele

616. „Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni“ (vrdl Jh 13:1). See armastus annab Kristuse ohvrile tema lunastava ja hüvitava, lepitava ja heastava väärtuse. Meie eest oma elu andes tundis ja armastas Jeesus meid kõiki (vrdl Gl 2:20; Eef 5:2.25). „Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud“ (2 Kr 5:14). Ükski inimene, ka mitte suurim pühak, poleks võimeline kandma kõikide inimeste patte ning ennast nende kõikide eest ohverdama. Kuid kõiki inimisikuid ületava ja samas neid kõiki hõlmava Poja jumaliku isiku olemasolu Kristuses teeb Temast terve inimkonna pea ja suudab Kristuse ohvri muuta kõikide jaoks lunastavaks. /478, 468, 519/

617. Sua sanctissima passione in ligno crucis nobis iustificationem meruit – „Oma pühima kannatuse läbi ristipuul teenis Ta meile õigeksmõistmise“, õpetab Tridenti Kirikukogu (DS 1529) ning rõhutab sel moel Kristuse kui „igavese pääste tooja“ (Hbr 5:9) ohvri ainukordset iseloomu. Ning Kirik austab risti, lauldes: O crux, ave, spes unica – „Oh rist, sa ainus lootus“ (LH, hümn Vexilla regis). /1992, 1235/

Meie osalus Kristuse ohvris

618. Ristisurm on Kristuse ainukordne ohver, sest „üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel“ (1Tm Tim 2:5). Ent kuna Ta oma inimesekssaanud jumalikus isikus end “teataval kombel iga inimesega ühendas“ (GS 22), siis annab Ta „kõigile inimestele ainult Jumalale teadaoleval viisil võimaluse sellest paasamüsteeriumist osa saada“ (GS 22). Jeesus kutsub jüngreid „oma risti võtma ja Talle järgnema“ (vrdl Mt 16:24), „sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju,
et te käiksite tema jälgedes“ (1 Pte 2:21). Ta tahab et need, keda Tema lunastusohver esmajärjekorras hõlmab, ka ise selles ohvris osaleksid (vrdl Mt 10:39; Jh 21:18-19; Kol 1:24). See saab teoks eelkõige tema Ema isikus, kes on Tema lunastava kannatuse müsteeriumiga sügavamalt seotud kui ükski teine inimene (vrdl Lk 2:35). /1368, 1460, 307, 2100, 964/

„Taevasse pääsemiseks pole peale risti teist redelit“ (p. Rosa Limast, vrdl P. Hansen, Vita mirabilis, Louvain, 1668). /1368, 1460, 307, 2100, 964/

LÜHITEKSTID  

619. “Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades” (1 Kr 15:3).

620. Meie õndsus lähtub Jumala armastavast algatusestinitsiatiivist meie suhtes, sest “tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest” (1 Jh 4:10). “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega” (2 Kr 5:19).

621. Jeesus ohverdas end vabatahtlikult meie õndsuse eest. Viimsel Õhtusöömaajal näitab Ta seda ja seda teostab selle ennetavaltviib selle juba ette täide eneseohverduse sümboolsete märkide vahendusel: “See on minu ihu, mis teie eest antakse” (Lk 22:19).

622. Kristuse toodud Lunastus seisnes selles, et Ta tuli, et „anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28), see tähendab, et Ta “armastas neid lõpuni” (Jh 13:1), lunastamaks neid “tühisest esiisadelt päritud eluviisist“ (1 Pte 1:18)

623. Jeesus kuuletus oma Isale armastusest “surmani, pealegi ristisurmani” (Fil 2:8). Seeläbi täitis Jeesus oma läkituse ülesande hüvitada patud (vrdl Js 53:10) kui kannatav Jjumala-sulane, kes “teeb … paljusid õigeks”, “sest ta kannab nende patusüüd” (Js 53:11; vrdl Rm 5:19).

§3. Jeesus Kristus maeti

624. „Jumala armu läbi maitses [(Ta]) kõigi eest surma” (Hbr 2:9). Oma õndsusnõus korraldas Jumal, et Tema Poeg meie pattude eest mitte ainult ei surnud (1 Kr 15:3), vaid ka “maitses” surma, see tähendab, koges ristil suremise ning üÜlestõusmise vahemikus surmaseisundit, hinge ja ihu lahusoleku seisundit. See Kristuse surnuseisund on haua-ning matmineja ning surmavalda mineku on suur müsteerium. See on Vaikse Laupäeva müsteerium, mil Kristus, olles inimesed lunastanud (vrdl Jh 19:30) ning kõik loodu Jumalaga lepitanud (vrdl Kl 1:18-20), astub hauda asetatuna (vrd lJh 19:42) Jumala suurde sabatirahusse (vrdl Hbr 4:4-9). /1005, 362, 349/

Kristus oli ihuliselt hauas

625. Kristuse viibimine hauas on elavaks sidemeks Kristuse kannatusteks võimelise loomuse vahel enne paasatülestõusmist ning Tema praegusenüüdse, Ülestõusnu kirgastatud seisundi vahel. Seesama „Elav” isik võib enda kohta öelda: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti” (Ilm 1:18).

„Ta Jumal [Poeg] ei takistanud küll surma lahutamast hinge ja keha kooskõlas asjade loomuliku käiguga looduses,, et surm lahutaks Ta hinge ja ihu,   kuid siis ühendas ühendas Ta nad taas ülestõusmises, et Ta saaks oma isikus nende mõlema, elu ja surma kohtumispaigaks, kui Ta käskispeatades endas hingest lahutatud kehal edasine lagunemine ja peatada, saades teiselt pooltmuutudes ise inimloomuse lahutatud olemusosade taasühinemise printsiibiks” (p. Gregorius Nyssast, Oratio catechetica, 16: PG 45, 52 B).

626. Olles Kuna „Elu Juht”, kes tapeti (Ap 3:15), kes on samane ”elava” ja ”üles äratatuga” (Lk 24:5-6), peab Jumala Poja jumalik isik ilmselgelt omama nii hinge kui keha, mille surm omavahel lahutaska peale omavahelist surmas lahutamist ühendatud olema nii hinge kui ihuga: /470, 650/

„Ehkki Tema püha hing tema rüvetamatust kehast lahku lõi ... , ei lõhenenud Tema isik siiski kaheks isikuks, sest nii Tema ihu kui hing eksisteerisid algusest peale Sõna isikus ja kuigi nad surmas üksteisest lahutati, püsisid mõlemad ühendatuna ühe ja sama Sõna isikuga” (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, III,27: PG 94, 1098 A).

„Sa ei lase oma Pühal näha kadu”

627. Kristuse surm oli tõeline surm, kuivõrd see lõpetas Tema inimliku maise elu. Kuna aga Jumala Poja ihu jäi ühendusse Tema jumaliku isikuga, ei olnud Ta tavaline laip põrm nagu teised inimkehad, sest „surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses” (Ap 2:24). Seepärast „hoidis jumalik vägi Kristuse keha rikkumatuna”„Näitamaks oma jumalikku väge, tahtis (Kristus), et see ihu jääks kadumatuks” (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III, 51, 3). Kristuse suhtes kehtiskohta võib ühtaegu nii öelda, et „ta lõigati ära elavate maalt” (Js 53:8) kui kaja „Mu ihugi võib hingata lootuses, sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist” (Ap 2:26-27; vrdl Ps 16:9-10). Kristuse üÜlestõusmine „kolmandal päeval” (1 Kr 15:4; Lk 24:46; vrdl Mt 12:40; Jo 2:1; Ho 6:2) oli selle kohta tõendiks, kuna oletati, nagu algakets kõdunemine algab neljandast päevast (vrdl Jh 11:39). /1009, 1683/

„Koos Kristusega maetud ...”

628. Ristimine, mille algne sümboolne tähendus ilmneb täielikult vee alla kastmises, on mõjus märk ristitava allaminekust alla hauda, et Kristuses surra ja jõuda uude ellu: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus” (Rm 6:4; vrdl Ef 5:26). /537, 1215/

LÜHITEKSTID

629. Jeesus suri iga inimese eest (vrdl Hbr 2:9). Inimesekssaanud Jumala Poeg suri ja maeti tõeliselt.

630. Ajal, mil Kristus oli hauas, jäi Tema jumalik isik ühte nii hinge kui ihuga, kuigi viimased surmas omavahel lahutati. Seepärast ei ole Tema ihu „näinud kõdunemist" (Ap 13:37).

 

 

5. artikkel. „Jeesus Kristus on alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist”.

631. Jeesus Kristus on „esmalt tulnud alla maa sügavamatesse paikadesse. Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles” (Ef 4:9-10). Apostellik uUsutunnistus tunnistab ühes ja samas artiklis Kristuse allaminekut surmavalda ja Tema ülestõusmist surnuist kolmandal päeval, sest Tema lasi oma pPaasa müsteeriumis lasi Ta surma sügavustest kerkida elul:

„ ... Sinu Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, kes surnuist üles tõusis, kes särab inimestele ülestõusmise valguses; kes sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen” (MR, Ülestõusmise vigiil, 18, Exsultet)

§1. Kristus on alla läinud surmavalda.

632. Uue Testamendi korduvad kinnitused, mille kohaselt Jumal on Jeesuse „surnuist üles äratanud“ (Ap 3:15; Rm 8:11; 1 Kr 15:20) eeldavad, et enne üÜlestõusmist viibis Ta surnute vallas (vrdl Hb 13:20). See on esmane mõte, mille apostlite jutlus andis Jeesuse surmavalda minekule: Jeesus kogesannatas surma nagu kõik inimesed ning Tema hing ühines nendega surmavallas. Kuid Tema läks sinna alla Päästjana ning kuulutas sinna vangistatud hingedele Rõõmusõnumit (vrdl 1 Pte 3:18-19).

633. Pühakiri nimetab paika, kuhu Jeesus läks, „põrguks“ – hbr k sheol’i või kr k hades’e (vrdl Fil 2:10; Ap 2:24; Ilm 1:18; Eef 4:9) –, kuna need, kes seal viibivad, ei saa näha Jumala palet (vrdl Ps 6:6; 88:11-13). Selline oli kõigi surnute saatus enne Lunastaja tulemist, olenemata sellest, kas nad olid head või halvad (vrdl Ps 89:49; 1 Sm 28:19; Hs 32:17-32). See ei tähenda aga sugugi, et kõigil oli samane saatus. Jeesus näitab meile vaese Laatsaruse loos, et too võeti „Aabrahami sülle“ (vrdl Lk 16:22-26). „Laskudes alla surmavalda, vabastas Kristus õigete hinged, kes Aabrahami süles Lunastajat ootasid“ (Catechismus Romanus, 1,6,3). Jeesus ei läinud alla surmavalda selleks, et sealt äraneetuid vabastada (vrd l Rooma sinod a. 745. a.: DS 587) ning ka mitte selleks, et kaotada põrgut, äraneetute asupaika (vrdl Benedictus XII, Cum dudum: DS 1011; DS 1077), vaid selleks, et vabastada enne Tema tulemist elanud õiged (vrdl 4. Toledo sinod a. 625. a.: DS 485; vrdl ka Mt 27:52-53). /1033/

634. „Ka surnutele on kuulutatud evangeeliumi“ (1 Pte 4:6). Allaminekuga surmavalda viidi lõpule Rõõmusõnum lunastusest. See on Jeesuse messiaanliku läkituse viimane faas aste – ajaliselt napp, ent oma tähtsuselt mõõtmatult oluline astefaas: see tähendas lunastustöö laiendamist kõikide ajastute ning kõikide paikkondade kõikidele inimestele, et kõik päästetud võiksid saada osa lunastusest. /605/

635. Niisiis laskus Kristus surma sügavustesse (vrdl Mt 12:40; Rm 10:7; Ef 4:9) põhjusel, et „surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama“ (Jh 5:25). Jeesus, „Elu Juht“ (Ap 3:15), tuli selleks, „et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle – - see tähendab kuradi –, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves“ (Hb 2:14-15). Ülestõusnud Kristuse käes on nüüd „surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18) ning Jeesuse nime nimetamise peale nõtkub „iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all“ (Fl 2:10).

"Maa peal valitseb täna sügav vaikus, sügav vaikus ja rahu. Sügav vaikus, sest Kuningas puhkab. Maad haaras hirm ning ta jäi vaikseks, kuna Jumal oma lihas on unne langenud ning mõeldamatutest aegadest maganud inimesed üles äratanud ... Ta läheb otsima Aadamat, meie esiisa, kadunud lammast. Ta soovib külastada neid, kes „istuvad pimeduses ning surma varjus“. Ta tuleb, et vabastada vangist ja valudest Aadam ning tema kaasvang Eeva – Tema, kes on ühtaegu nii nende Jumal kui ka nende poeg ... „See olen mina, sinu Jumal, kes ma sinu pärast sain sinu pojaks! Ärka, magaja! ... Ma ei loonud sind mitte selleks, et sa allilma vangi jääksid. Tõuse surnuist üles, sest mina olen surnutele elu" (iidne Suure Laupäeva homiilia: PG 43, 440 A ja, 452 C; vrdl LH, II, Suure Laupäeva matutiini lugemine).

LÜHITEKSTID

636. Artiklis „alla läinud surmavalda“ kuulutab Usutunnistus, et Jeesus on tõepoolest surnud ning oma surmaga on meie jaoks ära võitnud surma ja kuradi, kellel „on võimus surma üle“ (Hb 2:14). /636/

637. Surnud Kristus on oma hinges, mis jäi ühendatuunuks Tema jumaliku isikuga, läinud alla surmavalda ja avanud enne Teda elanud õigetele taeva väravad. /637/

§2. Kolmandal päeval ülestõusnud surnuist.

638. „Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile“ (Ap 13:32-33). Kristuse ülestõusmine on tõelisus, milles meie usk saavutab haripunkti; kristlik algkogudus uskus ja elas seda keskse tõena, Pärimus edastab seda kui põhjapanevat tõde, Uue Testamendi dokumendid kinnitavad seda; koos ristiga kuulutatakse seda paasamüsteeriumi olemusliku osana. /90, 651, 991/)

Kristus on surnuist üles tõusnud.

surmaga surma ära võitnud

ja surnutele elu andnud.

(Bütsantsi liturgia, Ülestõusmispüha troopar)

Ajalooline ja transtsendentne sündmus

639. Kristuse üÜlestõusmise müsteerium on tõene sündmus, mille kohta on Uue Testamendi tunnistuse kohaselt ajalooliselt tuvastatavad märgid. Juba püha Paulus võib aastal 56 korintlastele kirjutada: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi“ (1 Kr 15:3-4). Apostel kõneleb siin elavast ülestõusmispärimusest, mille ta pärast Damaskuse väravate ees pöördumist vastu võttis (vrdl. Ap 9:3-18).

Tühi haud

640. „Miks te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud“ (Lk 24:5-6). Tühja haua näol on tegemist on esimese elemendiga, millega me Ülestõusmisega seonduvate sündmuste jadas kokku puutume. Iseenesest pole see veel otsene tõend. Seda, et Jeesuse surnukeha hauast ei leitud, on võimalik ka teisel viisil seletada (vrdl Jh 20:13; Mt 28:11-15). Sellegipoolest oli tühi haud kõigi jaoks piisavalt oluline märk ning selle avastamine jüngrite poolt oli esimeseks sammuks mõistmaks, et Kristus on tõepoolest üles tõusnud. Nii juhtus see esmalt pühade naiste (vrdl Lk 24:3.22-23) ja, seejärel Peetrusega (vrdl Lk 24:12). „Jünger, keda Jeesus armastas“ (Jh 20:2) ütleb, et ta nägi tühja hauda sisenedes „maas olevaid surilinu“ (Jh 20:6), „ning nägi ja uskus“ (Jh 20:8). See eeldab, et tühja hauda nähes ta tuvastas ta (vrdl Jh 20:5-7), et Jeesuse surnukeha puudumine ei tulene inimeste tegevusest ning et Jeesus pole lihtsalt Laatsaruse kombel (vrdl Jh 11:14) maisesse ellu tagasi pöördunud. /999/

Ülestõusnu ilmumised

641. Esimesed, kes Ülestõusnuga kohtusid (vrdl Jh 11:44), olid Maarja Magdalast ning teised pühad naised (vrdl Mk 16:1; Lk 24:1), kes olid tulnud balsameerima Suure Reede õhtul sabbati tõttu kiirustades maetud (vrdl Jh 19:31.42) surnukeha. Nõnda said naistest isegi apostlite jaoks (vrdl Lk 24:9-10) esmased saadikud, kes Kristuse üÜlestõusmisest teate tõid. Seejärel ilmus Jeesus apostlitele, esmalt Peetrusele, siis kaheteistkümnele (vrdl 1 Kr 15:5). Peetrus, kes oli saanud ülesandeks kinnitada vendade usku (vrdl Lk 22:31-32), nägi niisiis Ülestõusnut enne neid ja tema tunnistuse peale vastab kogudus: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale“ (Lk 24:34). /553, 448/

642. Kõik, mis sel Ülestõusmisajal toimus, rakendas apostlid – ja eriliselt Peetruse – Ülestõusmise hommikul alguse saanud uue ajastu teenistusse. Ülestõusnu tunnistajatena jäävad nad Tema Kiriku nurgakivideks. Algkoguduse usk rajaneb konkreetsete inimeste tunnistusele, kes olid kristlastele tuntud ning kellest enamik veel nende seas elas. Nendeks Kristuse „üÜlestõusmise tunnistajaiks“ (vrdl Ap 12:22) on eelkõige Peetrus ja apostlid, kuid mitte ainult nemad: Paulus räägib selgesõnaliselt enam kui viiesajast isikust, kellele Jeesus üheaegselt ilmus; Ta ilmus ka Jaakobusele ning kõigile apostlitele (vrdl 1 Kr 15:4-8). /659, 881, 860/

643. Nende tunnistuste alusel pole Ülestõusmist võimalik tõlgendada millegi sellisena, mis ei kuulu füüsilise valdkonda ning seda mitte tunnistada ajalooliseks tõsiasjaks. Sündmustest järeldub, et jüngrite usk pidi Issanda kannatuste ja ristisurma ajal läbi tegema rängad katsumused, nagu Ta seda ette ennustas (vrdl Lk 22:31-32). Jüngrid (igatahes mõned nende seast) olid Issanda kannatusest sedavõrd vapustatud, et nad ei uskunud kohe teadet ülestõusmisest. Evangeeliumid ei näita meile kaugeltki müstilisest vaimustusest haaratud kogudust, vaid rusutud („kurvalt seisvaid“ – vt Lk 24:17) ning ehmunud (vrdl Jh 20:19) jüngreid. Seetõttu ei uskunud nad haualt naasvaid pühasid naisi, vaid „need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt“ (Lk 24:11; vrdl Mk 16:11.13). Kui Jeesus end Ülestõusmise õhtul üheteistkümnele apostlile näitas, siis Ta „sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist“ (Mk 16:14).

644. Isegi ülestõusnud Jeesust nähes kahtlevad jüngrid ikka veel (vrdl Lk 24:38), kuna asi tundub neile võimatuna: nad arvavad end kummitust nägevat (vrdl Lk 24:39). „Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid ...“ (Lk 24:41). Toomasel tuleb läbida kahtluse katsumus (vrdl Jh 20:24-27), ning isegi viimaste Galileas toimunud ilmumiste ajal oli mõningatel kahtlusi, nagu teatab Matteus (Mt 28:17). Seega ei leia kinnitust hüpotees, nagu oleks Ülestõusmine pelgalt apostlite usu (või kergeusklikkuse) tulemus. Hoopis vastupidi, nende usk Ülestõusmisse – mida mõjustab jumalik arm – sündis ülestõusnud Kristuse tegelikkuse vahetust kogemisest.

Ülestõusnud Kristuse inimliku loomuse seisund

645. Ülestõusnud Jeesus astub oma jüngritega vahetusse suhtlemisse: Ta laseb neil ennast puudutada (vrdl Lk 29:39, Jh 20:27) ning sööb koos nendega (vrdl Lk 24:30.41-43; Jh 21:9.13-15). Ta kutsub neid üles veenduma, et Ta pole kummitus (vrdl Lk 24:39), eelkõige aga kinnitama, et ülestõusnud ihu, millega Ta nende ees seisab, on tõepoolest seesama, mida piinati ja risti löödi, kuna see kannab endal veel kannatuste jälgi (vrdl Lk 24:40; Jh 20:20.27). Samas onmab see sel ehtsalne ja tõeliselne ihul ka uusi, kirgastatud ihu omadusi: Jeesus pole enam seotud koha ning ajaga, vaid TaA võib suvaliselt olla soovitud ajas ja paigas (vrdl Mt 28:9.16-17; Lk 24:15.36; Jh 20:14.19.26; 21:4).Tema inimlikku loomust pole enam võimalik maa peal kinni hoida, see kuulub nüüdsest Isa jumalikku valdkonda (vrdl Jh 20:17). Sel põhjusel ongi ülestõusnud Jeesus võimeline ilmuma sellisena, nagu Tta soovib: aednikuna (vrdl Jh 20:17) või „teisel kujul“ (Mk 16:12), mis oli erinev sellest, millisena tundsid Teda jüngrid. See pidi neisnde usku äratama (vrdl Jh 20:14.16; 21:4.7).   /999/

646. Jeesuse ülestõusmine ei olnud naasmine maisesse ellu, nagu see toimus paasale eelnenud surnute ülesäratamiste puhul: meenutagem Jairuse tütart, Naini noorukit ja Laatsarust. Need olid imed, kuid inimesed pöördusid Jeesuse väe abil tagasi tavalisse maisesse ellu. Määratud ajal pidid nad taas surema. Kristuse ülestõusmine on olemuslikult erinev. Tema suundub oma ülestõusnud ihuga teistsugusesse ellu, mis on teisel pool aega ja ruumi. Jeesuse ihu täitub pärast ülestõusmist Püha Vaimu väega; oma kirgastatud olemises osaleb ta jumalikus elus selliselt, et püha Paulus võib seda „taevaseks“ nimetada (vrdl 1 Kr 15:35-50). /994, 549/

Ülestõusmine kui transtsendentne sündmus

647. „Oh tõeliselt õnnis öö, vaid sulle oli määratud tunda tundi, mil Kristus tõusis üles surnuist“, juubeldab Ülestõusmise öö Exsultet. Tõepoolest ei olnud Ülestõusmisel endal pealtnägijaid ning seda ei kirjelda ükski evangelist. Keegi ei võinud öelda, kuidas see väliselt toimus. Veelgi vähem oli aga meeltega tajutav selle sisu, üleminek surmast teise ellu. Kuigi tegemist oli ajaloolise sündmusega, mis oli tuvastatav tühja haua ning ülestõusnud Kristuse apostlitega kohtumise alusel, jääb Ülestõusmine selles osas, milles ta on ajaloost kõrgemal, usu saladuse keskmeks. Seepärast ei ilmuta ülestõusnud Kristus ennast maailmale (vrdl Jh 14:22), vaid oma jüngritele, „kes koos tTemaga olid tulnud Galileast üles Jeruusalemma“ (Ap 13:31). /1000/

II. Ülestõusmine – - püha Kolmainsuse tegu

648. Kristuse ülestõusmine kui Jumala transtsendentne sekkumine loomisse ning ajalukku on usu aine. Oma tegevuses on kolm jumalikku isikut ühtsed ning ilmutavad samal ajal oma eripära. Ülestõusmine toimus Isa väel, kes „äratas üles“ oma Poja, Kristuse, ning seeläbi ka Tema inimliku loomuse – koos ihuga – täiuslikult Kolmainsusesse vastu võttis. Jeesus ilmutatakse lõplikult kui see, kes on „pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes“ (Rm 1:4). Püha Paulus rõhutab Jumala väe ilmutamist (vrdl Rm 6:4; Fl 3:10; Ef 1:19-22; Hb 7:16) Püha Vaimu tegevuse kaudu, kes annab elu Jeesuse surnud inimloomusele ning juhib ta kirgastatud Issandaks-olemisse. /258, 989, 663, 445, 272/

649. Mis puutub Pojasse, siis teostab Ta oma üÜlestõusmise omaenda jumalikus väes. Jeesus kuulutab, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning peab ka surema,; ent siis tõuseb Ta üles (vrdl Mk 8:31; 9:9-31; 10:34). Jeesus väidab ühemõtteliselt: „Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta... Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta“ (Jh 10:17-18). „Me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud“ (1 Ts 4:14).

650. Kirikuisad lähtusid Ülestõusmise vaatlemisel Jeesuse jumalikust isikust, kes jäi Temast surma läbi omavahel lahutatud ihu ja hingega ühtseks: „Tema jumaliku loomuse ühtsuse väel, mis jäi mõlemas inimlikus osas kohalolevaks, said need taas üheks. Nõnda saabub surm inimlike osade lahutamisel ning üÜlestõusmine lahutatud osade taasühinemisel“ (p. Gregorius Nyssast, In Christi resurrectionem, 1: PG 46, 617B; vrdl. ka DS 325; 359; 369; 539). /6526, 1005/

III. Ülestõusmise mõte ja õndsustähendus

651. “ Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk” (1 Kr 15:14). Ülestõusmine on eelkõige kõige selle kinnitus, mida Kristus tegi ja õpetas. Kõik tõed, isegi inimvaimule haaramatuimad, leiavad õigustuse, kui Kristus ülestõusmise läbi toob lõpliku tõestuse oma jumaliku autoriteedi kohta Tema poolt tõotatud lõpliku tõestuse, mida Ta oli lubanud. toob. /129, 274/

                                                   

652. Kristuse ülestõusmises täituvad Vana Testamendi tõotused (vrdl Lk 24:26-27.44-48) ning samuti need, mis Jeesus ise oma maise elu vältel andis (vrdl Mt 28:6; Mk 16:7; Lk 24:6-7). Väljend „pühade kirjade järgi“ (Lk 15:3-4; vrdl. Nikaiaikea-Konstantinoopoli usutunnistus) viitab sellele, et Kristuse ülestõusmine viib need tõotused täide. /994, 601/

653. Ülestõusmine kinnitab Kristuse jumalikkuse tõesust. “Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et MA OLEN” (Jh 8:28). Ristilöödu ülestõusmine tõestab, et Ta on tõepoolest “MA OLEN”, Jumala Poeg, Jumal ise. Pühal Paulusel oli võimalik juutidele kinnitada: “Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud” (Ap 13:33; vrdl Ps 2:7). Kristuse Ülülestõusmine on lahutamatult seotud Jumala Poja inimesekssaamise müsteeriumiga, olles selle. See on tema lõpuleviimine Isa igavese nõu kohaselt. /445, 461, 422/

654. Paasa müsteeriumil on kaks poolt: oma surma läbi lunastab Kristus meid patust, oma ülestõusmise läbi avab Ta meile ligipääsu uuele elule. Viimane seisneb eelkõige õigeksmõistmises, mis meid taas Jumala armu alla seab (vrdl Rm 4:25), “et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist … nõnda ka meie võime käia uues elus” (Rm 6:4). Õigeksmõistmine seisneb võidus patu läbi põhjustatud surma üle ning uues osasaamises armust (vrdl Ef 2:4-5; 1 Pte 1:3). Ta teostab vastuvõtmise Jumala lasteks, sest inimesed saavad Kristuse vendadeks, nii nagu Jeesus ise nimetab pärast ülestõusmist jüngreid oma vendadeks: “Minge ning teatage mu vendadele …” (Mt 28:10; Jh 20:17). Me ei ole Tema vennad loomuse poolest, vaid see on armu kingituse kaudu, kuna see lapsendamine kingib meile tõelise osasaamise ainusündinud Poja elust, mis Tema ülestõusmises täiuslikult ilmsiks sai. /1987, 1996/

655. Lõpuks on Kristuse ülestõusmine – ning ülestõusnud Kristus ise – meie tulevase ülestõusmise põhjus ning alus: “Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Sest nõnda, nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses” (1 Kr 15:20-22). Selle tõotuse täitumise lootuses elab ülestõusnud Kristus oma usklike südameis. Ülestõusnus maitsevad kristlased „tulevase ajastu vägesid“ (Hb 6:5) ning Kristus varjab nende elu varjatakse Kristuse poolt jumaliku elu rüppe (vrdl Kl 3:1-3), “et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud” (2 Kr 5:15). /989, 1002/

LÜHITEKSTID

656. ÜUsu ülestõusmisususe aineks on ajalooline sündmus, millest tunnistavad jüngrid, kes Ülestõusnut tõepoolest kohtasid. Samal ajal on see salapäraselt teispoolne sündmus Kristuse inimliku loomuse jumalikkusesse astumise tõttu ühtaegu salapäraselt teispoolne sündmus.

657. Tühi haud ning mahajäetud surilinad tähendavad, et Jumala vägi vabastas Kristuse keha surmast ja kõdunemisest. Neead valmistasid jüngreid ette Ülestõunuga kohtumiseks.

658. Kristus, „esmasündinu surnuist” (Kl 1:18), on meie ülestõusmise algataja –, juba nüüd meie hinge õigeksmõistmise läbi juba nüüd (vrdl Rm 6:4),, ja ükskord selle kaudu, et Ta meie ihu elavaks teeb (vrdl Rm 8:11).

 

 

6. artikkel. „Jeesus on läinud taevasse, istub oma Kõigeväelise Isa paremal käel”

659. „Kui Issand Jeesus oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele” (Mk 16:19). Kristuse ihu kirgastati juba ülestõusmise hetkel, nagu kinnitavad uued üleloomulikud omadused, mida Ta keha nüüdsest jäävalt omab (vrdl Lk 24:31; Jh 20:19.26). Kuid neljakümne päeva vältel, mil Tta oma jüngritega usalduslikult sööb ja joob (vrdl Ap 10:41) ning neile Jumala riigi osas õpetust jagab (vrdl Ap 1:3), jääb on Tema kirgastatus veel varjatudks tavalise inimloomuse alla (vrdl Mk 16:12; Lk 24:15; Jh 20:14-15; 21:4). Kristuse viimane ilmumine lõpeb Tema inimliku loomuse lõpliku astumisega jumalikku auhiilgusesse, sümboliseerituna pilve (vrdl Ap 1:9; ka Lk 9:34-35; 2 Ms 13:22) ning taeva (vrdl Lk 24:51) kaudu. Seal troonib Tta nüüd Jumala paremal käel (vrdl Mk 16:19; Ap 2:33; 7:56; ka Ps 110:1). Erandlikult ja vaid üks kord ilmutab Ta ennast Paulusele “kui äbarikule” (1 Kr 15:8) ning seab ta apostliks (vrdl 1 Kr 9:1; Gl 1:16). /645, 66, 697, 642/

660. Et See, et Ülestõusnu kirgastatus oli selles vahemikus varjatud oli, kumab läbi Tema salapärastes sõnades Maarjale Magdalast: “Ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde” (Jh 12:17). See viitab sellele, et ülestõusnud Kristuse auhiilgus ei säranud veel nii kirkalt kui Isa paremale käele ülendatud Kristuse auhiilgus. See ühtaegu nii ajalooline kui ka transtsendentne taevasseminemise sündmus kujutab endast üleminekut ühest auhiilgusest teise.

661. Viimane kirgastamise aste jääb tihedalt seotuks esimesega, see tähendab inimesekssaamises teostunudks saanud Taevast allatulemisega. Vaid see, kes “on pärit Isa juurest”, on võimeline Isa juurde naasema: see on Kristus (vrdl Jh 16:28). “Ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla” (Jh 3:3; vrdl Ef 4:8-10). Jäetud loomulike jõudude meelevalda, pole inimlikul loomusel juurdepääsu “Isa majja” (vrdl Jh 14:2), ellu Jumala õndsuses. Vaid Kristus suudab inimesele selle juurdepääsu avada: “Ta annab kestvalt oma Kiriku liikmetele lootust Talle järgneda sinna, kuhu Ta on läinud esimesena meie hulgast” (MR, Taevasseminemispüha prefatsioon). /461, 792/

662. “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde”(Jh 12:32) Ülendamine ristil tähendab ülendamist taevasseminemisel ning ühtaegu kuulutab seda ette. See on selle algus. Jeesus Kristus, ainus Uue ja igavese Lepingu preester, “ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika …, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees” (Hb 9:24). Taevas teostab Tta seda preesterlust jätkuvalt. „Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema kaudu, elades aina selleks, et nende eest paluda” (Hb 7:25). “Tulevaste hüvede ülempreestrina” (Hb 9:11) on Kristus selle liturgia kese ning peatselebrant, millega Ta Taevas Isa austab (vrdl Ilm 4:6-11). /1545, 1137/

663. Nüüd istub Kristus Isa paremal käel: “Isa paremal käel all mõistame jumalikku auhiilgust ja au, milles kus Jumala Poeg eksisteerib on olemas igavikust oma olemusühtsuses Isaga ning kus Ta ka nüüd, pärast viimsetel aegadel lihakssaamist, ka oma ihuga istub, kuna Ta ihu on kaaskirgastatud” (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, IV, 2, 2: PG 94, 1104 D). /648/

664. Istumine Isa paremal käel tähendab Messia ajastu algust, milles läheb täide prohvet Taanieli visioon: “Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku” (Tn 7:14). Sellest hetkes alates on apostlid tunnistajateksd Tema kuningriigile, millele ei tule lõppu (vrdl Nikaiaikea-Konstantinoopoli usutunnistus).

LÜHITEKSTID

1. 665.Kristuse taevasseminemine tähistab Jeesuse inimliku loomuse lõplikku minemist Jumala taevavaldasesse valdkonda, kust Ta taas tuleb (vrdl Ap 1:11), mis aga Teda aga vahepealsel ajal inimeste nägemise eest varjab (vrdl Kl 3:3).

1. 666.Jeesus Kristus on Kiriku Pea ning läheb enne meidtte Isa auväärsesse riiki, et me kõik Tema Müstilise Ihu liikmetena elaksime lootuses, et võime ükskord igavikuliselt Tema juures olla.

1. 667.Jeesus Kristus, kes on lõplikult taeva pühamusse astunud, palvetab vahendajana lakkamatult meie eest ning valab saadab meile pidevalt meie peale Püha Vaimu.

 

 

7. artikkel. „Sealt Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle”

I. Tuleb tagasi auhiilguses

Kristus valitseb juba Kiriku läbi

668. „Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.“ (Rm 14:9). Kristuse taevasseminek tähendab Tema osalust, koos oma inimlikus loomusesga, Jumala enese väes ja võimus. Jeesus Kristus on Issand ja seetõttu kuulub Talle kõik võim nii Taevas kui maa peal. Ta on „üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse“, sest Isa „alistas tema jalge alla kõik“ (Ef 1:20-22). Kristus on kõiksuse (vrd Ef 4:10; 1 Kr 15:24.27-28) ja ajaloo kuningas. Temas saavutab terve inimajalugu ja isegi terve loodu oma „kokkuvõtmise“ (vrd Ef 1:10), oma transtsendentse täitumise. /450, 518/

669. Kristus kui Issand on ka Kiriku, oma Müstilise Ihu Pea (vrd Ef 1:22). Ehkki tTaevasse läinud ja kirgastatud ja sel viisil oma läkituse lõpule viinud, jääb Ta samas maa peal oma Kirikusse. Lunastustöö on selle võimu allikaks, mida Kristus Püha Vaimu väes oma Kiriku üle teostab (vrd Ef 4:11-13). „Kirik ehk Kristuse kuningriik on juba praegu saladuslikul viisil kohalolev“ (LG, 3) ja kujutab endast „selle Jumala riigi võrset ja algust maa peal“ (LG 5). /792, 1088, 541/

670. Kristuse taevasseminekust alates astub Jumala nõu vastu oma täitumisele. Meil on juba „käes viimne aeg“ (1 Jh 2:18; vrd 1 Pt 4:7). „Meieni on juba jõudnud ajastute lõpp, juba on pöördumatult seatud maailma uuendamine ning see on maailma ajastus teatud viisil juba tõeliselt teostumas, sest Kirikut iseloomustab juba maailmas teatud pühadus, ehkki veel ebatäiuslik“ (LG, 48). Kristuse kuningriik ilmutab juba praegu oma kohalolu imeliste märkide läbi (vrd Mk 16:17-18), mis kaasnevad tema kuulutamisele Kiriku poolt (vrd Mk 16:20). /1042, 825, 547/

… oodates, kuni kõik saab Talle alistatud

671. Kristuse kuningriik, mis on kohal juba Tema Kirikus, ootab veel oma täielikku lõpuleviimist Kuninga tuleku läbi „väega ja suure hiilgusega“ (Lk 21:27; vrd Mt 25:31). Seda kuningriiki ründavad veel kurjad jõud (vrd 2 Ts 2:7), isegi kui nad on põhimõtteliselt võidetud Kristuse Paasaga läbi. S; see kestab niikaua, kuni kõik saab Kristusele alistatud (vrd 1 Kr 15:28). „Kuni ei saabu uut taevast ja uut maad, millel elab õiglus, kannab palverännakul viibiv Kirik oma sakramentides ja institutsioonides, mis kuuluvad sellesse maailma ajastusse, ka ise selle mööduva maailma kuju ning elab keset looduid, kes ägavad sünnitusvaludes, oodates „pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist“ (Rm 8:19)“ (LG, 48). Seepärast palvetavad kristlased, eriti Euharistiat pühitsedes (1 Kr 11:26), et kiirendada Kristuse tulekut (vrd 2 Pt 3:11-12), hüüdes tema poole: „Maaranata! Tule, Issand!“ (vrd 1 Kr 16:22; Ilm 22:17.20). /1043, 769, 773, 1043, 2046, 2817/

672. Kristus ütles enne toma Taevasseminekut, et pole veel pole kätte jõudnud aeg Iisraeli oodatud (vrd Ap 1:5-6) messiaanliku kuningriigi väeliseks sisseseadmiseks, mis prohvetite ettekuulutuste kohaselt (vrd Js 11:1-9) pidi tooma kõikidele rahvastele lõpliku õigluse, armastuse ja rahu korralduse. Praegune aeg on Kristuse sõnade kohaselt Vaimu ja tunnistuse andmise aeg (vrd Ap 1:8), kuid veel ka veel aeg, mida märgistavad „kitsikused“ (1 Kr 7:26) ning kurjuse kogemine (vrd Ef 5:16), mis ei säästa ka Kirikut (vrd 1 Pt 4:17), ning mis juhatab sisse viimsete päevade võitluse (vrd 1 Jh 2:18; 4:3; 1 Tm 4:1). See on ootuse ja valveloleku aeg (vrd Mt 25:1-13; Mk 13:33-37). /732, 2612/

Kristuse tulek auhiilguses – Iisraeli lootus

673. Taevasseminemisest alates on lähedal Kristuse tulek auhiilguses (vrd Ilm 22:20), isegi kui meie osaks ei ole „teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud“ (Ap 1:7; vrd Mk 13:32). Kristuse eshatoloogiline tulek võib teoks saada igal hetkel (vrd Mt 24:44; 1 Ts 5:2), isegi kui see tulek ja sellele eelnev viimane proovilepanek on veel „takistatud“ (vrd 2 Ts 2:3-12). /1040, 1048/

674. Messia taastulek auhiilguses sõltub igal ajaloohetkel sellest (vrdl Rm 11:31), millal Teda tunnistab „kogu Iisrael“ (Rm 11:26; vrdl Mt 23:39), kellest suurem osa on haaratud „paadumusest“ (Rm 11:25) „uskmatuses“ (Rm 11:20) Jeesusesse. Püha Peetrus räägib peale Nelipühi Jeruusalemmas juutidele: „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumisajad ja ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse. Tema peab jääma taevasse kuni selle ajani, kui uuendatakse kõik, millest Jumal on rääkinud oma pühade prohvetite suu kaudu maailma algusest peale“ (Ap 3:19-21). Püha Paulus jätkab samamoodi: „Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?“ (Rm 11:15). Iisraeli „täisarvu“ (Rm 11:12) sisenemine messiaanlikku kuningriiki peale seda, kui „paganate täiskogus on sisse astunud“ (Rm 11:25; vrdl Lk 21:24), võimaldab Jumala rahvale saavutada „Kristuse täisea mõõt“ (vrdl Ef 4:13), mil Jumal on „kõik kõiges“ (1 Kr 15:28). /840, 58/

Kiriku viimane proovilepanek

675. Enne Kristuse taastulekut peab Kirik läbima viimse proovilepaneku, mis kõigutab paljude usklike usku (vrdl Lk 18:8; Mt 24:12). Tagakiusamine, mis kaasneb Kiriku rännakule läbi maailma (vrdl Lk 21:12; Jh 15:19-20), paljastab „jumalatuse saladuse“ eksitava religiooni kujul, mis pakub inimestele probleemide näilikku lahendust nende probleemidele tõest taganemise hinnaga. Suurimaks religioosseks eksituseks on AAntikristuse eksitus ehk pseudomessianismi eksitus, milles inimene ülistab iseennast Jumala ja Tema lihakssaanud Messia asemel (vrdl 2 Ts 2:4-12, 1 Ts 5:2-3; 2 Jh 7; 1 Jh 2:18.22). /769/

676. See aAntikristlikuse eksitus ilmutab end maailmas iga kord, kui püüeldakse messiaanliku lootuse täitumisele ajaloos, sellal kui see lootus saab täituda ainult ajaloo lõpule järgneva eshatoloogilise kohtu läbi. Kirik heitis kõrvale Sselle Jumala kuningriigi võltsimise heitis Kirik kõrvale isegi otema leebemas millenarismi (vrdl DS 3839) nime all esinevas vormis, eelkõige aga „seesmiselt perversse“ ilmaliku messianismi poliitilises vormis all (Pius XI mõistab ringkirjas Divini Redemptoris hukka selle „vaeste lunastamise karikatuuris“ avalduva „väära müstitsismi” hukka ringkirjas Divini Redemptoris“; vrdl ka GS, 20-21). /2425/  

677. Kirik siseneb Jumala kuningriiki ainult läbi selle viimse pPaasamüsteeriumi, milles tta järgneb oma Issandale Tema rRistisurmas ja üÜlestõusmises (vrdl Ilm 19:1-9). Jumala kuningriik ei saab teoks mitte Kiriku järk-järgulise arengu tagajärjel saabuvas ajaloolises triumfis (vrdl Ilm 13:8), vaid Jumala saavutatud võidu läbi viimsetel aegadel toimuvas võitluses kurjuse jõududega (vrdl Ilm 20:7-10), mille lõpus tuleb Taevast alla Kristuse Mõrsja (vrdl Ilm 21:2-4). Pärast mMööduva maailma viimset kosmiliste katastroofi järel (vrdl 2 Pte 3:12-13) saab Jumala triumf kurjuse jõudude mässu üle oma lõppvaatuse Viimse Kohtu kujul (vrdl Ilm 20:12). /1340, 2853/

II.. Et mõista kohut elavate ja surnute üle /1038-1041/

678. Jätkates prohvetite (vrdl Tn 7:10; Jl 3-4; Ml 3:19) ja Ristija Johannese (vrdl Mt 3:7-12) ettekuulutusi, kuulutab ka Jeesus oma jutlustes ette viimsel päeval toimuva Kohtu toimumist. Siis tehakse avalikuks iga inimese teod (vrdl Mk 12:38-40) ja saavad ilmsiks iga südame saladused (vrdl Lk 12:1-3; Jh 3:20-21; Rm 2:16; 1 Kr 4:5). Siis mõistetakse hukka ka süüdiv uskmatus, mis põlgas ära Jumala pakutud armu (vrdl Mt 11:20-24; 12:41-42). Suhtumine ligimesse näitab, kes on Jumala armu ja armastuse vastu võtnud või tagasi lükanud (vrdl Mt 5:22; 7:1-5). Jeesus ütleb viimsel päeval: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). /1470/

679. Kristus on igavese elu Issand. Talle kui maailma Lunastajale kuulub täielik õigus mõista lõplikult kohut inimeste tegude ja südamete üle. Selle õiguse „saavutas“ Ta endale Risti läbi. Sel kombel on Isa „andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte“ (Jh 5:22; vrdl Jh 5:27; Mt 25:31; Ap 10:42; 17:31; 2 Tm 4:1). Poeg aga ei ole tulnud selleks, et mõista kohut, vaid selleks, et päästa (vrdl Jh 3:17) ja anda elu, mis on Temas (vrdl Jh 5:26). Armu ärapõlgamisel läbi selles elus on igaüks enese üle juba kohut mõistnud (vrdl Jh 3:18; 12:48), saab pälvib vastavalt oma tegudele (vrdl 1 Kr 3:12-15) ja võib armastuse Vaimu ära põlates (vrdl Mt 12:32; Hb 6:4-6; 10:26-31) saada isegi igavese hukatuse osaliseks. /1021/

LÜHITEKSTID

680. Issand Kristus valitseb juba Kiriku kaudu, kuid kõik selle maailma asjad ei ole Talle veel alistatud. Kristuse kuningriigi triumf ei saabu ilma kurja jõudude viimse rünnakuta. Kristuse Taevasseminek tähistab Jeesuse inimliku loomuse lõplikku minemist Jumala taevasesse valdkonda, kust Ta taas tuleb (vrdl Ap 1:11), mis aga Teda vahepealsel ajal inimeste nägemise eest varjab (vrdl Kl 3:3).

Jeesus Kristus on Kiriku Pea ning läheb ette Isa auväärsesse riiki, et me kõik Tema Müstilise Ihu liikmetena elaksime lootuses, et võime ükskord igavikuliselt Tema juures olla.

681. Viimse Kohtu päeval maailma lõpus tuleb Kristus auhiilguses, et saavutada headuse lõplik võit kurja üle, mis on nagu oras ja raihein kasvanud kõrvuti läbi ajaloo.

682. Tulles aegade lõpul, et mõista kohut elavate ja surnute üle, avaldab Kristus südamete saladused ning mõistab iga inimese üle kohut tema tegude ja selle järgi, kas ta on armu vastu võtnud või ära põlanud.