§ 6. „Inimene“
355. „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks” (1 Ms 1:27). Inimesel on loodu seas ainulaadne seisund: ta on „Jumala näo järgi loodud” (I); oma loomuses ühendab ta vaimset ja materiaalset maailma (II); ta on loodud „meheks ja naiseks” (III); Jumal on ta oma sõbraks teinud (IV). /1700, 343/
I. „Jumala näo järgi”
356. Kõikidest nähtavatest loodud olenditest on ainult inimene „võimeline oma Loojat ära tundma ja armastama” (GS 12,3); ta on „ainus olend maa peal, keda Jumal on tahtnud tema enese pärast” (GS 24,3); ainult tema on kutsutud Jumala tunnetamise ja armastamise läbi Tema elus osalema, ta on sel eesmärgil loodud ja see on tema väärikuse peamine alus: /1703, 2258, 225/
„Mis põhjusel oled Sa inimesele nii suure väärikuse andnud? Kahtlemata toimus see hindamatust armastusest, mille läbi Sa iseeneses enda loodud olendit vaatasid ja temasse armusid, sest Sa lõid ta armastusest ja armastusest andsid Sa talle sellise loomuse, mis on võimeline rõõmu tundma Sinust, kõrgeimast igavikulisest hüvest” (p. Katariina Sienast, Dialoghi, 4,13). /395/
357. Loodud Jumala näo järgi, on inimesel väärikus olla isiksus; ta pole lihtsalt miski, vaid ta on keegi. Ta on võimeline ennast tunnetama, ennast valitsema ja ennast vabalt teistele andma, teiste isikutega ühendusse astuma. Armu kaudu on ta kutsutud oma Looja liitlaseks saama, Talle usu ja armastusega vastama, mida mitte keegi teine tema asemel teha ei saa. /1935, 1877/
358. Jumal on loonud kõik inimese jaoks (vrd GS 12,1; 24,2; 39,1), inimene ise on loodud aga selleks, et Jumalat teenida ja armastada ning et Talle kogu loodut ohvriannina tuua: /299, 901/
„Kes on siis see olend, kes on sellises lugupidamises loodud? See on inimene, suur ja imetlusväärne elus kuju, Jumala silmis palju väärtuslikum kui kõik loodu kokku – see on inimene, kelle jaoks on olemas taevas ja maa ja meri ning kõik loodu. Tema õndsusele on Jumal nii palju tähtsust andnud, et Ta ei säästnud tema pärast isegi oma ainusündinud Poega. Jumal ei kõhelnud tegemast kõike selleks, et inimene võiks küündida Temani ja istuda Tema paremale käele” (p. Johannes Chrysostomos, Sermones in Genesim, 2,1: PG 54,587D–588A).
359. „Tegelikult selgub inimese saladus tõeliselt alles lihakssaanud Sõna saladuses” (GS 22,1). /1701/
„Püha apostel Paulus kõneleb kahest inimesest: Aadamast ja Kristusest ... Paulus ütleb: „Aadam, esimene inimene, sai maiseks elusolendiks. Viimne Aadam sai eluloovaks vaimuks. Esimene loodi viimase poolt, kellelt ta sai hinge, mis talle elu annab ... Teine Aadam pani teda kujundades oma näo esimesse Aadamasse. Sellest tuleneb, et Ta võttis üle tema ihuliku kuju ja võttis vastu tema nime, et mitte kaotada seda, mida Ta oma näo järgi oli teinud. On esimene Aadam ja viimane Aadam: sel esimesel on algus, viimasel aga pole lõppu, kuna see viimane on tegelikkuses ka esimene.” Ütleb ta ju ise: „Mina olen A ja O” (p. Petrus Chrysologos, Sermones, 117: PL 52,520 B). /388, 411/
360. Tänu ühtsele päritolule on inimsugu ühtne. Sest Jumal „on teinud ühestainsast terve inimkonna“ (Ap 17:26; vrd Tb 8:6). /225, 404, 775, 831, 842/
„Imeline nägemus, mis võimaldab meil vaadelda inimsugu tema ühtsuses, lähtuvana ühisest pärinemisest Jumalast ... loomuse ühtsuses, mis kõikidel on ühesugune, koosnedes materiaalsest kehast ja vaimsest hingest; ühtsuses, mis puudutab tema vahetut eesmärki ja ülesannet maailmas; elukoha ühtsuses: elamises maa peal, mille hüvesid kõik inimesed võivad loomuliku õiguse alusel kasutada, et alal hoida ja arendada elu; ühtsuses, mis on tema üleloomulikul lõppeesmärgil, kelleks on Jumal ise, kelle poole kõik on kohustatud püüdlema; selle lõppeesmärgi saavutamise vahendite ühtsuses; ... ühtsuses, mille Kristus lunastamisel kõigi heaks korda saatis” (Pius XII, ringkiri Summi Pontificatus; vrd NA 1).
361. See „inimliku solidaarsuse ja ligimese armastamise seadus (ibid)“, mis ei välista isikute, kultuuride ja rahvuste rikkalikku mitmekesisust, kinnitab meile seda, et kõik inimesed on tõepoolest vennad. /1939/
II. „Üks ihult ja hingelt”
362. Jumala näo järgi loodud inimisik on ühtaegu kehaline ja vaimne olend. Piibli kirjeldus väljendab seda tegelikkust sümboolse keelekasutuse abil, kui ta kinnitab, et „Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1 Ms 2:7). Niisiis on Jumal inimest tahtnud tervikuna. /1146, 2332/
363. Sageli tähistab mõiste hing Pühakirjas inimese elu (vrd Mt 16:25-26; Jh 15:13) või tervet inimisiksust (vrd Ap 2:41). Kuid samuti tähistab ta seda, mis on inimeses kõige sügavamat (vrd Mt 26:38; Jh 12:27) ja kõige väärtuslikumat (vrd Mt 10:28; 2 Mak 6:30), seda, mille poolest ta kõige enam Jumala kujuga sarnaneb. „Hingeks” nimetatakse inimeses asuvat vaimset eluprintsiipi. /1703/
364. Inimese keha osaleb „Jumala näo” väärikuses: inimkeha on ta seetõttu, et teda elustab vaimne hing, ja Kristuse Ihus on inimisikule tervikuna ette nähtud saada Püha Vaimu templiks (vrd 1 Kr 6:19-20; 15:44-45). /1004/
„Moodustades keha ja hinge ühtsuse, koondab inimene oma kehalises olemuses materiaalse maailma osi, et need saavutaksid temas oma haripunkti ja võiksid vabast tahtest oma Loojat kiita. Järelikult on inimesele keelatud kehalist elu ära põlata. Vastupidi, ta peab hindama ja austama oma keha, kuna see on Jumala loodud ja viimsel päeval taas ülestõusmisele määratud” (GS 14,1). /2289/
365. Hinge ja keha ühtsus on nii sügav, et hinge tuleb vaadelda keha „vormina“ (Viini Kirikukogu 1312. a.: DS 902), see tähendab, et mateeriast koosnev keha on elav inimkeha tänu vaimsele hingele ning et vaim ja mateeria inimeses ei kujuta endast mitte kaht ühendatud loomust, vaid et nende ühendus moodustab üheainsa loomuse.
366. Kirik õpetab, et iga vaimne hing on vahetult Jumala loodud (vrd Pius XII, ringkiri Humani generis: DS 3896; SPF 8) – ta ei ole vanemate „tekitatud” – ja et ta on surematu (vrd Lateraani V Kirikukogu: DS 1440): ta ei hävi surma hetkel pärast kehast lahutamist ning ühineb kehaga taas lõpliku ülestõusmise päeval. /1005, 997/
367. Mõnikord eristatakse hinge vaimust. Nii palvetab püha Paulus: „Jumal … pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks” (1 Ts 5:23). Kirik õpetab, et see eristamine ei tähenda hinge kahestamist (vrd Konstantinoopoli IV Kirikukogu: DS 657). „Vaim” tähendab seda, et inimene on alates loomisest suunatud oma üleloomulikule lõppeesmärgile (vrd Vatikani I Kirikukogu: DS 3005; GS 22,5) ja et tema hing on võimeline saama tasuta ülendatud osadusse Jumalaga (vrd Pius XII, ringkiri Humani generis: DS 3891). /2083/
368. Kiriku vaimulik traditsioon räägib ka südamest selle piibellikus tähenduses – „olemise aluse” või „sisemusena” (Jr 31:33), kus isiksus otsustab Jumala poolt või vastu (vrd 5 Ms 6:5; 29:3; Js 29:13; Hs 36:26; Mt 6:21; Lk 8:15; Rm 5:5). /478, 582, 1431, 1764, 2517, 2562, 2843/
III. „Meheks ja naiseks lõi ta nad”
Jumala tahetud võrdsus ja erinevus
369. Mees ja naine on loodud, see tähendab Jumala tahetud: täielikus võrdõiguslikkuses ühelt poolt inimisiksustena ja teiselt poolt meheks- ja naiseksolemises. „Olla mees” ja „olla naine” on hea ja Jumala tahetud: mehel ja naisel on võõrandamatu väärikus, mille nad on saanud otse Jumalalt, oma Loojalt (vrd 1 Ms 2:7.22). Mees ja naine on loodud võrdses väärikuses „Jumala näo järgi”. Oma „meheks-olemises” ja „naiseks-olemises” peegeldavad nad Looja tarkust ja headust.
370. Jumal ei ole mingilgi moel inimese näo järgi. Ta ei ole ei mees ega naine. Jumal on puhas vaim, kelles pole kohta soolisele erinevusele. Kuid mehe ja naise „täiuslikkus” peegeldab midagi Jumala lõpmatust täiuslikkusest: nii ema (vrd Js 49:14-15; 66:13; Ps 131:2-3) kui ka isa ja abikaasa (vrd Ho 11:1-4; Jr 3:4-19) täiuslikkust. /42, 239/
„Üksteise jaoks” – „kaksainsus”
371. Loonud nad koos, on Jumal tahtnud meest ja naist teineteise jaoks. Jumalasõna võimaldab seda tõde mõista mitmete Pühakirja kohtade järgi: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on” (1 Ms 2:18). Ükski loom ei saa olla inimesele selliseks „abiliseks” (1 Ms 2:19-20). Naine, kelle Jumal „ehitab” mehe küljeluust ja kelle ta mehe juurde toob, kutsub esile mehepoolse imetlushüüde, armastuse ja osaduse hüüatuse: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast” (1 Ms 2:23). Mees avastab naise kui oma teise „mina”, kui ligimese.
372. Mees ja naine on loodud „teineteise jaoks”, mis ei tähenda, et Jumal oleks teinud neist kummagi poolikuks, ebatäiuslikuks inimeseks. Pigem on Ta nad loonud isikute osaduseks, milles kumbki peab teisele „abiks” olema, kuna nad on ühelt poolt võrdsed isiksustena („luu minu luust...”), teiselt poolt aga täiendavad üksteist oma meheks- ja naiseksolemises. Abielus ühendab Jumal nad nii tihedalt, et olles „üks liha” (1 Ms 2:24), kannavad nad edasi inimelu: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa…” (1 Ms 1:28). Andes lastele edasi inimelu, osalevad mees ja naine abikaasade ja vanematena ainulaadsel viisil Looja töös (vrd GS 50,1). /1652, 2366/
373. Jumala plaani järgi on mehe ja naise kutsumuseks Jumala „halduritena” „alistada” maa (1 Ms 1:28). Kuid selline valitsemine ei tohi olla lammutav omavolitsemine. Loodud Looja näo järgi, „kes armastab kõike, mis olemas on” (Trk 11:24 resp. 25), on mees ja naine kutsutud osalema jumalikus ettehoolduses teiste olendite suhtes. Sellest tuleneb nende vastutus maailma eest, mille Jumal nende hoolde on usaldanud. /307, 2415/
IV. Inimene paradiisis
374. Esimene inimene loodi hea olendina, kes on sõpruses oma Loojaga ning kooskõlas iseenese ja teda ümbritseva looduga. Vaid uus loodu Kristuses suudab seda auhiilguses ületada. /54/
375. Kirik, tõlgendades autentselt piiblikeele sümboolikat Uue Testamendi ja Pärimuse valguses, õpetab, et meie esivanemad Aadam ja Eeva seati „algse pühaduse ja õigluse” seisundisse (Tridenti Kirikukogu: DS 1511). See algse pühaduse arm oli „osalemine jumalikus elus” (LG 2).
376. Selle armu kiirgus tugevdas inimelu kõigis tema valdkondades. Niikaua kui inimene jäi Jumalaga tihedalt seotuks, ei pidanud ta ei surema (vrd 1 Ms 2:17; 3:19) ega kannatama (vrd 1 Ms 3:16). Inimisiksuse sisemine kooskõla, mehe ja naise vaheline kooskõla (vrd 1 Ms 2:25) ning lõpuks esimese inimpaari ja kogu loodu vaheline kooskõla kujutas endast seisundit, mida nimetatakse „algseks õigluseks”. /1008, 1502/
377. Maailma „haldamine”, mille Jumal algusest saadik inimeste hoolde oli usaldanud, teostus inimese puhul eelkõige iseenda valitsemisena. Inimene oli kogu oma olemises terve ja korrastatud, sest ta oli vaba kolmekordsest himust (vrd 1 Jh 2:16), mis allutab ta meelelistele mõnudele, maiste väärtuste ihalemisele ja enese mõistusevastasele maksmapanemisele. /2514/
378. Märgiks inimese usalduslikust suhtlemisest Jumalaga on see, et Jumal paigutab ta aeda (vrd 1 Ms 2:8). Ta elab seal, et seda „harida ja hoida” (1 Ms 2:15). Töö ei ole sundus (vrd 1 Ms 3:17-19), vaid mehe ja naise koostöö Jumalaga nähtava loomingu täiustamisel. /2415, 2427/
379. Kogu selle algse õigluse kooskõla, mille Jumal oma kavas inimese jaoks ette nägi, läks kaotsi meie esivanemate patu tõttu.
LÜHIDALT
380. „Sina lõid inimese oma näo järgi ja usaldasid tema kätte kogu maailma, et ta Sind kui maailma Loojat teeniks ja kõike Sinu loodut valitseks” (MR, IV missakaanon, 118).
381. Inimesele on määratud ustavalt endas kujundada inimeseks saanud Jumala Poja pilti – „nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15) –, et Kristus oleks esmasündinu paljude vendade ja õdede seas (vrd Ef 1:3-6; Rm 8:29).
382. Inimene on „kehalt ja hingelt ühtne” (GS 14,1). Usuõpetus kinnitab, et vaimne ja surematu hing on vahetult Jumala loodud.
383. „Jumal ei loonud inimest üksildaseks. Juba algusest saadik, „lõi Ta nad meheks ja naiseks” (1 Ms 1:27), nende ühendus on isikutevahelise osaduse esmane vorm” (GS 12,4).
384. Ilmutuse kaudu saame teada mehe ja naise esialgsest pühadusest ja õiglusest enne pattulangemist. Sõprusest Jumalaga tulenes nende paradiisis olemise õndsus.