§ 5. “Taevas ja maa”
325. Apostellik usutunnistus kinnitab, et Jumal on “taeva ja maa Looja” ning Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus lisab, et me usume “kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse”.
326. Pühakiri tähistab kahe sõnaga “taevas ja maa” kõike olemasolevat – kogu loodut. Ta teavitab ka sidemest, mis loodu sisemuses taevast ja maad ühtaegu nii seob kui ka lahutab: “maa” on inimeste asupaik (vrd Ps 115), “taevas” või ka “taevad” võib tähistada tähistaevast (vrd Ps 19:2), kuid ka Jumala tegelikku “elupaika” – on Ta ju “Isa, kes on taevas” (Mt 5:16; vrd Ps 115:16) – ning järelikult ka seda „taevast“, mis kujutab endast lõpuajastu auhiilgust. Lõpuks tähistab sõna “taevas” ka inglite, Jumalat ümbritsevate vaimsete olendite “elukohta”. /290,1023,2794/
327. Lateraani IV Kirikukogu usutunnistus ütleb, et Jumal “lõi aegade alguses ühtaegu eimillestki mõlemat laadi loodud, vaimsed ning kehalised, nimelt inglid ja maised olendid ning seejärel inimesed, kes koosnevad ühtaegu nii vaimust kui ka kehast” (DS 800; vrd DS 3002; SPF 8).
I. Inglid
Inglite olemasolu on usutõde
328. Vaimsete, kehatute olendite olemasolu, keda Piiblis tavaliselt “ingliteks” nimetatakse, on usutõde. Seda tõendavad üksmeelselt nii Pühakiri kui ka Pärimus. /150/
Kes nad on
329. Püha Augustinus ütleb selle kohta: ““Ingel“ tähendab ametit, mitte loomust. Kui küsid tema loomuse kohta, siis on ta vaim; küsid ameti kohta, siis on ta ingel. Olemuse poolest on ta vaim, tegevuse poolest aga ingel” (Enarratio in Psalmos, 103,1,15: PL 37,1348-1349). Kogu oma olemuselt on inglid Jumala teenijad ning saadikud. Kuna ”inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas” (Mt 18:10), täidavad nad „tema käske, kuuldes tema sõna häält” (Ps 103:20).
330. Täielikult vaimsete loodutena on inglitel mõistus ja tahe: nad on isikulised (DS 3891) ja surematud (vrd Lk 20:36) loodud. Nad ületavad täiuslikkuselt kõiki nähtavaid looduid. Sellest annab tunnistust nende au kiirgus (vrd Tn 10:9-12).
Kristus “koos kõigi oma inglitega”
331. Kristus on inglite maailma kese. Inglid kuuluvad Temale: “Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid temaga…” (Mt 25:31). Nad kuuluvad Talle, kuna nad loodi Tema läbi ja Tema jaoks: “Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole” (Kl 1:16). Nad kuuluvad Talle eriliselt, kuna Ta tegi neist oma õndsusplaani saadikud: “Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?” (Hb 1:14). /291/
332. Inglid on kohal maailma loomisest alates ning terve õndsusloo vältel (vrd Ii 38:7, kus ingleid nimetatakse “Jumala lasteks”). Nad kuulutavad õndsust nii kaugel kui ka lähedal ja teenivad jumalikku plaani selle teostamiseks. Nad lukustavad maise paradiisi (vrd 1 Ms 3:24), kaitsevad Lotti, päästavad Hagari ja tema lapse (vrd 1 Ms 21:17), peatavad Aabrahami käe (vrd 1 Ms 22:1), vahendavad rahvale käsuõpetust (vrd Ap 7:53), juhivad Jumala rahvast (vrd 2 Ms 23:20-23), kuulutavad sünde (vrd Km 13) ja kutsumusi (vrd Km 6:11-24; Js 6:6) ja toetavad prohveteid (vrd 1 Kn 19:5), kui tuua vaid mõningaid näiteid. Lõpuks ilmub ingel Gabriel, et kuulutada Eelkäija ja Jeesuse enda sündi (vrd Lk 1:11.26).
333. Inimesekssaamisest kuni taevasseminemiseni ümbritseb lihakssaanud Sõna inglite kummardamine ja teenimine. Kui Jumal “toob oma esmasündinu maa peale, siis Ta ütleb: „Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!””(Hb 1:6). Nende ülistuslaul Kristuse sündimisel – “Au olgu Jumalale …” (Lk 2:14) – kõlab edasi Kiriku kiituslaulus. Inglid kaitsevad Jeesuse lapsepõlve (vrd Mt 1:20; 2:13.19), teenivad Teda kõrbes (vrd Mk 1:12; Mt 4:11), kinnitavad Teda surmahirmus (vrd Lk 22:43) ning oleksid Teda ka – nagu kord Iisraeli (vrd Mak 10:29-30;11:8) – vaenlase käest päästa suutnud (vrd Mt 26:53). Inglid on ka “evangeliseerijad”, kuulutades Rõõmusõnumit Kristuse inimesekssaamisest (vrd Lk 2:8-14) ja ülestõusmisest (vrd Mk 16:5-7), saadavad Teda taastulemisel ja teenivad viimsepäeva kohtus (vrd Mt 13:41; 25:31; Lk 12:8-9). /559/
Inglid Kiriku elus
334. Samamoodi, kuni Kristuse taastulemiseni, tuleb inglite salapärane ja vägev abi heaks ka Kirikule (vrd Ap 5:18-20; 8:26-29; 10:3-8; 12:6-11; 27:23-25).
335. Kirik ühineb inglitega liturgias, et ülistada kolmekordselt püha Jumalat (vrd MR Sanctus). Ta meenutab nende kohalolu matuseliturgias (laulus In paradisum deducant te angeli – „Kandku inglid sind paradiisi“), palub neilt tuge (Rooma kaanoni palves Supplices te rogamus – „Me palume sind alandlikult“ ja püha Johannes Chrysostomose liturgia “Kerubiinlikus hümnis”) ning pühitseb eriliselt teatavate inglite mälestust (peainglid Miikael, Gabriel ja Rafael ning pühad kaitseinglid). /1138/
336. Lapsepõlvest (vrd Mt 18:10) surmatunnini (vrd Lk 16:22) ümbritsevad inglid inimese elu oma hoolitsuse (vrd Ps 34:8; 91:10-13) ja eestpalvega (vrd Ii 33:23-24; Sk 1:12; Tb 12:12). “Iga uskliku kõrval seisavad kaitsjate ja karjastena inglid, et teda juhatada igavesse ellu” (p. Basilius Suur, Adversus Eunomium, 3,1: PG 29, 656 B). Juba siinpoolsuses on kristlik elu usus Jumalaga ühendatud inglite ja inimeste õndsas elus osalemine. /1020/
II. Nähtav maailm
337. Jumal ise lõi nähtava maailma kogu selle rikkuses, mitmekesisuses ning korrastatuses. Pühakiri kujutab loomist piltlikult kuue jumaliku “tööpäevana”, mis lõpevad seitsmenda päeva “rahuga” (vrd 1 Ms 1:1-2,4). Pühakiri õpetab loomise kohta Jumala ilmutatud õndsusvajalikke tõdesid (vrd DV 11), mis võimaldavad “tunnetada kõige loodu sügavaimat olemust, tema väärtust ning suunatust Jumala ülistamisele” (LG 36). /290,293/
338. Pole olemas midagi, mis poleks oma olemise eest tänu võlgu Loojale. Maailm sai alguse siis, kui ta Jumala Sõna läbi eimillestki olemisse toodi. Kõikide olemasolevate olendite, kogu looduse, terve inimsoo juured on selles algsündmuses; läbi selle “Genesise” kujundati maailm ning algas aeg (vrd P. Augustinus, De Genesi contra Manicheos, I,2,4: PL 35,175). /297/
339. Igal loodul on talle eriomane headus ning täiuslikkus. Iga kuue päeva jooksul loodu kohta on kirjas: “Ja Jumal nägi, et see oli hea”. “Loomise fakti enese jõul on kõik asjad varustatud neile eriomase püsivuse, tõesuse ja headusega ning samas ka eriomaste seaduste ning korrastatusega“ (GS 36,2). Kõige erinevaimad loodu vormid peegeldavad Jumalast tahetud iseolemises, igaüks omal viisil, Jumala lõpmatu tarkuse ning headuse kiirgust. Seepärast peab inimene austama ning kaitsma iga loodu head loomust ja hoiduma kasutamast asju vastu nende korrastatust. Vastasel juhul põlatakse Loojat ning tagajärjed inimesele ja keskkonnale on hukutavad. /2501,299,226/
340. Loodu vastastikune sõltuvus onJumala tahe. Päike ja kuu, seeder ja lilleke väljal, kotkas ja varblane – loodu lõpmatud erinevused ja ebavõrdsused tunnistavad, et ühelgi loodul ei piisa iseendast, loodu saab olemas olla vaid vastastikuses sõltuvuses, et üksteise teenimises üksteist täiendada. /1937/
341. Universumi ilu: kord ja harmoonia loodud maailmas tulenevad olemisvormide mitmekesisusest ja nendevahelistest seostest. Inimene avastab neid järk-järgult kui looduse seadusi. Nad kutsuvad esile teadlaste imetluse. Loodu ilu peegeldab Looja lõpmatut ilu. See peab äratama aukartust ning ajendama inimest allutama oma mõistust ja tahet Loojale. /283,2500/
342. Loodu hierarhia on määratletud “kuue päeva” järgnevuses ilmneva korraga, mille jooksul loomine kulgeb vähem täiuslikust täiuslikuma suunas. Jumal armastab kõiki olendeid (vrd Ps 145:9), Ta hoolitseb kõigi, isegi varblaste eest. Ning ometi ütleb Jeesus: “Te olete enam väärt kui hulk varblasi” (Lk 14:7), ja veel: “Kui palju tähtsam lambast on nüüd inimene!” (Mt 12:12). /310/
343. Inimene on loomise tipp. Inspireeritud kirjeldus väljendab seda tõde seeläbi, et eristab selgelt inimese loomise teiste olendite loomisest (vrd 1 Ms 1:26). /355/
344. Kõikide olendite vahel valitseb teatud laadi solidaarsus, mis tuleneb tõsiasjast, et kõigil on sama Looja ning nad kõik on suunatud Tema auhiilguse poole: /293,1939,2416/
Ole kiidetud, mu Issand, kogu oma loodu kaudu,
eriti isand vend Päikese kaudu,
kes toob päeva, ja tema kaudu Sa meid valgustad.
Ja ta on ilus ja kiirgav kogu oma hiilguses:
Kõigekõrgem, ta on Sinu sarnane. ...
Ole kiidetud, mu Issand, meie õde, ema Maa kaudu,
kes meid kannab ja toidab
ning annab mitmesuguseid vilju,
värvilisi lilli ja rohtusid. ...
Kiitke ja õnnistage mu Issandat ning tänage
ja teenige Teda suure alandlikkusega.
(Assisi püha Franciscus, “Päikeselaul”). /1218/
345. Sabbat – “kuue päeva töö” lõpetamine. Pühakiri ütleb: “Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi”, sel moel “on taevas ja maa valmis saanud” – ning Ta “hingas seitsmendal päeval … Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda” (1 Ms 2:1-3). Need inspireeritud sõnad on rikkad päästva õpetuse poolest. /2168/
346.Loodu on Jumal rajanud püsivatele alustele ja andnud talle igavesti kehtivad seadused (vrd Hb 4:3-4), millele usklik võib usaldusega toetuda, sest need on tema jaoks märgiks, et Jumal on lepingule vankumatult ustav (vrd Jr 31:35-37; 33:19-26). Inimene omakorda peab ustavalt kinni hoidma neist põhialusest ja austama neid seadusi, mida Jumal on loodusse kirjutanud. /2169/
347. Loomine toimus sabbatit ning seega Jumala austamist ja kummardamist silmas pidades. Jumalateenistus on loomiskorda sisse kirjutatud (vrd 1 Ms 1:14). Operi Dei nihil praeponatur – “Jumalateenistusele ei tohi midagi eelistada”, ütleb püha Benedictuse reegel, juhatades meid sel kombel inimlike tegemiste õigele korraldatusele. /1145-1152/
348. Sabbat on Iisraeli käsuseaduse keskmeks. Käskude pidamine tähendab vastamist Jumala tarkusele ja loomistöös väljenduvale tahtele. /2172/
349. Kaheksas päev. Meile aga on koitnud uus päev, Kristuse Ülestõusmispäev. Seitsmes päev viib esimese loomise lõpule. Kaheksandal päeval algab uus loomine. Nõnda tipneb loomistöö veelgi suuremas lunastustöös. Esimene loomine leiab oma mõtestatuse ning haripunkti uues loomises Kristuse läbi, mis ületab auhiilguse poolest esimese (vrd MR Ülestõusmisöö, palve pärast esimest lugemist). /2174,1046/
LÜHITEKSTID
350. Inglid on vaimsed olendid, kes Jumalat lakkamatult ülistavad ning teenivad Tema õndsusplaani täitmist teiste olendite suhtes: Ad omnia bona nostra cooperantur angeli – “Inglid töötavad kaasa kõiges selles, mis on meile hea” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,114,3, ad 3)
351. Inglid ümbritsevad Kristust, oma Issandat. Eriliselt teenivad nad Teda Tema õndsusläkituse teostamisel inimeste suhtes.
352. Kirik austab ingleid, kes toetavad Kirikut tema maisel palverännakul ja kaitsevad iga inimest.
353. Jumal tahtis, et loodud olendid oleksid üksteisest erinevad, omaksid igaühele eripärast headust, sõltuksid üksteisest ja seisaksid ühtses korraldatuses. Kogu materiaalse loodu määras Ta teenima inimkonna hüve. Inimene ja tema läbi kõik loodu on määratud Issandat ülistama.
354. Loodusse sissekirjutatud seaduste ja asjade loomusest tulenevate suhete austamine on tarkuse põhialus ja kõlbluse läte.