§ 2. “Isa”
I. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
232. Kristlased ristitakse “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“. Enne seda vastavad nad kolmekordsele küsimusele, kas nad usuvad nad Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimu: “Mina usun”. Fides omnium christianorum in Trinitate consistit – “Kõikide kristlaste usk põhineb Kolmainsusel” (p. Caesarius Arles`ist, Expositio symboli (sermo 9): CCL 103,48). /189, 1223/
233. Kristlased ristitakse Isa, Poja ja Püha Vaimu ”nimesse” (ainsuses), mitte “nimedesse” (mitmuses) (vrd paavst Vigiliuse usutunnistus aastast 522: DS 415), sest on vaid üksainus Jumal, kõigeväeline Isa ja Tema ainusündinud Poeg ning Püha Vaim: pühim Kolmainsus.
234. Pühima Kolmainsuse müsteerium on kristliku usu ja elu keskne saladus. See on Jumala siseelu müsteerium, kõigi teiste usumüsteeriumide allikas ja valgus, mis neid valgustab. “Usutõdede hierarhias” (DCG 43) on see põhjapanevaim ja olulisim. “Terve õndsuslugu pole midagi muud, kui lugu teedest ja vahenditest, mille kaudu tõeline, ainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim – end ilmutab, patust pöördunud inimestega lepitab ja nad enesega ühendab” (DCG 47). /2157, 90, 1449/
235. Selles lõigus esitatakse lühidalt, kuidas pühima Kolmainsuse müsteerium ilmutati (II), kuidas Kirik selle müsteeriumi täpselt sõnastas (III) ja kuidas Isa oma jumaliku Poja ning Püha Vaimu läkitamise kaudu loomise, lunastamise ja pühitsemise “armulikku nõu” teoks teeb (IV).
236. Kirikuisad eristasid “teoloogiat” ja “õndsusnõu”. Esimese mõistega märgistasid nad Kolmainujumala sisemise elu müsteeriumi, teisega kõiki tegusid, mille kaudu Jumal end ilmutab ja oma elu vahendab. “Õndsusnõu” abil saame selgust “teoloogiast”; teiselt poolt valgustab aga “teoloogia” kogu “õndsusnõu”. Jumala tegemised ilmutavad meile Tema seesmist olemust ja teiselt poolt lubab Tema seesmise olemuse müsteerium meil Tema tegusid paremini mõista. Sama on lugu inimestevahelistes suhetes: isik väljendab end oma tegudes ning mida paremini me inimest tunneme, seda paremini mõistame tema tegevust. /1066, 259/
237. Kolmainsus on usumüsteerium selle sõna rangeimas mõttes, on üks “Jumalas varjatud saladustest … mida pole võimalik teada saada, kui Jumal poleks neid ilmutanud” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3015). Jumal jättis küll oma loomistöösse ja Vana Testamendi ilmutusse jälgi oma kolmainsast olemusest, kuid Tema sisemine olemus pühima Kolmainsusena on mõistusele ligipääsmatu saladus, mis enne Jumala Poja inimesekssaamist ja Püha Vaimu läkitamist polnud ka Iisraeli usule kättesaadav. /50/
II. Jumala ilmutus Koolmainsusena
Isa ilmutatakse Poja kaudu
238. Jumalat kutsutakse isaks paljudes religioonides. Jumalust nähakse sageli “jumalate ja inimeste isana”. Iisraelis nimetatakse Jumalat “Isaks” maailma loojana (vrd 5 Ms 32:6; Ml 2:10). Veelgi suurema õigusega on Jumal Isaks seeläbi, et Ta sõlmib Iisraeliga, oma “esmasündinuga” Lepingu ning annab talle käsuõpetuse (2 Ms 4:22). Teda nimetatakse ka Iisraeli kuninga isaks (vrd 2 Sm 7:14). Eriliselt on ta Tema armastava hoole ja kaitse all elavate “vaeste Isa”, orbude ja leskede Isa (vrd Ps 68:8). /2443/
239. Kui usu keel nimetab Jumalat “Isaks”, viitab ta eelkõige kahele asjaolule: Jumal on kõikide asjade algpõhjus ning ülev autoriteet ning samal ajal oma laste hea ja armastav hooldaja. Seda Jumala vanemlikku headust on võimalik näitlikustada ka emadusega (vrd Js 66:13; Ps 131:2), mis viitab rohkem Jumala immanentsusele, usalduslikkusele Jumala ja Tema loodud olendi vahel. Usu keel ammutab seega inimlikust kogemusest oma vanematega, kes tema jaoks teataval määral Jumalat esindavad. Kuid nagu kogemus näitab, võivad inimestest vanemad vigu teha ning sellega isaduse ja emaduse pilti moonutada. Seetõttu tuleb meelde tuletada, et Jumal on üle inimlikust sugude erinevusest. Ta pole ei mees ega naine – Ta on Jumal. Ta ületab ka inimliku isaduse ja emaduse (vrd Ps 27:10), kuigi Ta on nende algläte ja mõõdupuu (vrd Ef 3:14; Js 49:15) – keegi pole sedavõrd Isa kui Jumal. /370, 2779/
240. Jeesus ilmutas, et Jumal on “Isa” enneolematul moel: Ta pole seda mitte ainult Loojana, vaid igavikuliselt oma ainusündinud Poja Isana, kes on igavikuliselt Poeg üksnes seoses Isaga: “Keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada” (Mt 11:27). /2780, 441-445/
241. Seepärast tunnistasid apostlid Jeesust Sõnana, kes oli Jumala juures ning on ise Jumal (vrd Jh 1:1), “on nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15), “Tema auhiilguse kiirgus ja Tema olemuse kuju” (Hb 1:3).
242. Apostellik Pärimus säilitab nende tunnistuse, mille jälgedes Kirik aastal 325 esimesel oikumeenilisel Nikaia Kirikukogul tunnistas, et Poeg “on Isaga olemusühtne” (kr homousios, ld consubstantialis), see tähendab, et Ta on Isaga üks Jumal. Teine oikumeeniline Kirikukogu, mis kogunes aastal 381 Konstantinoopolisse, säilitas Nikaia usutunnistuses selle väljendi ning tunnistas “Jumala ainusündinud Poega”, kes ”enne aegade algust Isast on sündinud. Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga” (DS 150). /465/
Isa ja Poeg ilmutatakse Vaimu läbi
243. Enne paasat kuulutab Jeesus “teise Parakleedi” (Lohutaja) läkitamist: see on Püha Vaim. Ta oli tegev juba loomisel (vrd 1 Ms 1:2) ja “on kõnelenud prohvetite läbi” (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Tema viibib edaspidi jüngrite juures ning jüngrites (vrd Jh 14:17), õpetab neid ning “juhib kogu tõesse” (Jh 16:13). Püha Vaim ilmutatakse seega Jeesuse ja Isa kõrval kolmanda jumaliku isikuna. /683, 2780, 687/
244. Vaimu igavikuline lähtumine ilmutatakse Tema ajalises läkitatuses. Isa läkitab Püha Vaimu Poja nimel ning Poeg läkitab Püha Vaimu apostlitele ja Kirikule pärast seda, kui on ise naasnud Isa juurde (vrd Jh 14:26; 15:26; 16:14). Püha Vaimu isiku saatmine peale Jeesuse kirgastamist (vrd Jh 7:39) ilmutab pühima Kolmainsuse saladuse kogu tema täiuses. /732/
245. Apostellik usk Vaimu sai tunnistuse II oikumeenilisel Konstantinoopoli Kirikukogul: “Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse, kes elu annab, kes Isast ja Pojast lähtub” (DS 150). Kirik tunnustab sellega Isa kui “terve jumalikkuse allikat ning lähet” (Toledo VI Sinod aastal 638: DS 490). Püha Vaimu igavikuline lähtumine on seotud Poja igavikulise lähtumisega: „Püha Vaim, Kolmainsuse kolmas isik on üks ja sama Jumal koos Jumal Isa ning Jumal Pojaga … on üks substants, ka üks loomus … seetõttu ei nimetata Teda ainult Isa või ainult Poja Vaimuks, vaid ühtaegu nii Isa kui Poja Vaimuks” (Toledo XI Sinod aastal 675: DS 150). Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus tunnistab: Teda “kummardatakse ja austatakse koos Isa ja Pojaga” (DS 150). /152, 685/
246. Ladina kreedo traditsioon tunnistab, et Vaim “lähtub Isast ja Pojast /filioque/”. Firenze Kirikukogu aastal 1438 selgitab, “et Püha Vaim saab nii oma olemuse kui ka iseeneses olemise lähtumise läbi nii Isast kui Pojast ning Ta lähtub mõlemast kui igavikuliselt ühest printsiibist üheainsa hõnguse läbi … Ja kuna Isa kõik selle, mida Ta omas, sigitamisel oma ainusündinud Pojale on andnud, Isaks olemine välja arvatud, omab Poeg Isalt igavikust ka seda, et Püha Vaim ka Temast lähtub” (DS 1300-1301).
247. Konstantinoopoli usutunnistuses (381) filioque`t ei esinenud. Tuginedes vanale ladina ja Aleksandria pärimusele, tunnistas püha paavst Leo I seda aga juba aastal 447 dogmaatilise tõena (vrd DS 284), seega juba enne, kui Rooma 381. aasta ususümbolit tundma sai ning selle 451. aastal Chalkedoni Kirikukogul üle võttis. Selle formuleerigu kasutamine ladina liturgias juurdus järk-järgult VIII ja XI sajandi vahel. Ladina liturgias esinev filioque vahelelüke Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse on veel tänapäevalgi ortodoksse kirikuga tüliküsimuseks.
248. Ida traditsioon väidab eelkõige, et Vaimu esmane läte on Isa. Tunnistades, et Vaim “lähtub Isa juurest” (Jh 15:26), väidab ta, et Vaim lähtub Isast Poja läbi (vrd AG 2). Lääne pärimus toob eelkõige esile Isa ja Poja olemusühtsuse, väites, et Vaim lähtub Isast ja Pojast (filioque). Ta väidab seda “lubatud ja mõistuspärasel viisil” (Firenze Kirikukogu aastal 1439: DS 1302), sest vastavalt jumalike isikute igavikulisele korrastatusele nende olemusühtses koosolemises on Isa Vaimu esmane läte kui “alguseta algus” (DS 1331), kuid ka ainusündinud Poja Isana on Ta koos Pojaga “üksainus printsiip”, kellest lähtub Püha Vaim (Lyoni II Kirikukogu aastal 1247: DS 850). Kui neid üksteist täiendavaid vaateviise mitte ühekülgselt üle tähtsustada, siis ei mõjuta see usu identsust ühe ja sama müsteeriumi tegelikkuse tunnistamisel.
III. Püha Kolmainus usu õpetuslausetes
Kolmainsuse dogma kujunemine
249. Ilmutustõde pühast Kolmainsusest on algusest peale, eelkõige ristimisel põhinevalt, Kiriku elava usu esmane alus. See väljendub ristimisel tunnistatavas usureeglis, mis sõnastakse täpselt jutluses, katehheesis ning Kiriku palvetes. Sellised sõnastused leiame juba apostlite kirjutistes, näiteks Euharistia pühitsemisse ülevõetud tervituses: “Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!” (2 Kr 13:13; vrd 1 Kr 12:4-6; Ef 4:4-6). /683, 189/
250. Esimestel sajanditel üritas Kirik oma trinitaarset usku selgemalt formuleerida, süvendamaks usu mõistmist ning kaitsmaks seda moonutavate eksiõpetuste vastu. Sellega tegelesid esimesed kirikukogud, keda toestasid kirikuisade teoloogilised tööd ja kristliku rahva usutaju. /94/
251. Sõnastamaks trinitaarset õpetuslauset, pidi Kirik filosoofia mõistetest – ”substants”, “isik” või ”hüpostaas”, “suhe” – välja arendama sobiva terminoloogia. Seeläbi ei allutanud ta usku inimlikule tarkusele, vaid andis neile mõistetele uue, seniolematu mõtte, et need oleksid võimelised väljendama sõnulseletamatut müsteeriumi, mis „on lõpmatult üle kõigest, mida me inimese kombel taipame” (SPF 2). /170/
252. Kirik kasutab mõistet “substants” (vahel ka “olemuse” või “loomusena” edasi antud), tähistamaks jumaliku olemuse ühtsust; mõistet “isik” või “hüpostaas”, et tähistada Isa, Poja ning Püha Vaimu reaalseid omavahelisi erinevusi; mõistet “suhe” ütlemaks, et nende erinevused peituvad nende vastastikustes suhetes.
Pühima Kolmainsuse dogma.
253. Kolmainsus on üks. Me ei tunnista kolme Jumalat, vaid üht Jumalat kolmes isikus: ”olemusühtset Kolmainsust” (Konstantinoopoli II Kirikukogu aastal 553: DS 421). Jumalikud isikud ei jaga omavahel ainsat Jumalat, vaid igaüks nendest on täiesti ja tervenisti Jumal: “Isa on samane Pojaga, Poeg on samane Isaga, Isa ja Poeg on samased Püha Vaimuga, nad on loomuselt üks Jumal” (Toledo II Sinod aastal 675: DS 530). “Igaüks kolmest isikust on sedalaadi tegelikkus, see tähendab jumalik substants, olemus või loomus” (Lateraani IV Kirikukogu aastal 1215: DS 804). /2789, 590/
254. Kolm jumalikku isikut on reaalselt üksteisest erinevad. Üks Jumal ei ole “otsekui üksikuna iseenda jaoks (quasi solitarius)” (Fides Damasi: DS 71). “Isa”, “Poeg” ja “Püha Vaim” pole lihtsalt nimed, mis märgistavad jumaliku olendi olemisviise, vaid nad on üksteisest reaalselt erinevad. “Isa ei ole seesama, mis Poeg, ega ole Poeg seesama, mis Isa, ega pole Püha Vaim seesama, mis Isa või Poeg” (Toledo XI Sinod aastal 675: DS 530). Nad erinevad üksteisest oma lähtumisest tulenevate suhete poolest: on “Isa on, kes sünnitab, Poeg, kes on sünnitatud, ja Püha Vaim, kes lähtub” (Lateraani IV Kirikukogu aastal 1215: DS 804). Jumalik ainsus on Kolmainsus. /498, 689/
255. Kolm jumalikku isikut on üksteisega suhetes. Kuna isikute reaalne erinevus ei lõhesta jumalikku ainsust, seisneb see erinevus ainult vastastikes suhetes: „jumalike isikute nimedest, mis väljendavad suhet, seondub Isa Pojaga, Poeg Isaga ning Püha Vaim mõlemaga. Kuigi nende suhteid vaadeldes nimetatakse neid kolmeks isikuks, on nad meie usu järgi siiski üks loomus või substants” (Toledo II Sinod aastal 675: DS 528). Nendes on “kõik … üks, kus suhetes pole ühtegi vastuolu” (Firenze Kirikukogu aastal 1422: DS 1330). “Selle ühtsuse tõttu on Isa täiel määral Pojas, täiel määral Pühas Vaimus; Poeg täiel määral Isas, täiel määral Pühas Vaimus; Püha Vaim täiel määral Isas, täiel määral Pojas” (samas: DS 1331). /240/
256. Konstantinoopoli katehhumeenidele usaldab püha Gregorius Nazianz`ist, keda nimetatakse ka Teoloogiks, järgmise kokkuvõtte usust Kolmainsusesse: /236, 684/
“Hoidke esmajoones seda head pärandit, mille eest ma elan ja võitlen, millega ma surra tahan ja mis lubab mul taluda kõike kurja ja tühiseks pidada kõike lõbu: nimelt usutunnistust Isast ja Pojast ja Pühast Vaimust. Ma usaldan selle täna teile. Selles kastan ma teid sel tunnil vette ning tõstan taas välja. Ma annan selle teile saatja ning kaitsjana kaasa kogu eluteele. Ma annan teile üheainsa jumaluse ning väe, mis eksisteerib ühena kolmes ning sisaldab kolme erineval viisil. Üks Jumal ilma ebavõrdsuseta substantsis või loomuses, ilma ülendava kõrgema astmeta või madaldava madalama astmeta … See on kolme lõpmatu võrdsus loomuses. Kogu Jumal igaühes eraldi ... Jumal kui kolm ühtse tervikuna … Vaevalt jõudsin alustada mõtisklemist ühtsuse üle, kui juba Kolmainsus mind oma hiilgusse kastis. Vaevalt jõudsin alustada Kolmainsuse üle mõtisklemist, kui mind ühtsus juba vallutas” (Orationes, 40, 41: PG 36, 417). /84/
IV. Jumala teod ja Trinitaarsed läkitused
257. “Oo Valgus, õnnis Kolmainsus ja Algühtsus” (LH, hümn O lux, beata Trinitas). Jumal on igavikuline õndsus, surematu elu, kadumatu valgus. Jumal on armastus: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Vabal tahtel soovib Jumal oma õndsa elu auhiilgusest osa jagada. Selles seisneb Tema “armuline nõu”, mille Ta oma armastatud Pojas juba enne maailma algust vastu võttis. Ta on meid ju “ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde“ (Ef 1:5), see tähendab “ette määranud saama oma Poja näo sarnaseks” (Rm 8:29) tänu “lapseõiguse Vaimule” (Rm 8:15). See plaan on ”arm … mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu” (2 Tm 1:9) ning mis lähtub vahetult trinitaarsest armastusest. See plaan võtab oma kuju loomisteos, päästeajaloos peale inimese pattulangemist, Poja ja Püha Vaimu läkitustes ning need läkitused jätkuvad Kiriku läkituses. /221, 758, 292, 850/
258. Kogu jumalik õndsusnõu on kolme jumaliku isiku ühistöö. Nii nagu Kolmainsusel on üks ja sama loomus, on ka Tema tegevus üks ja sama (vrd Konstantinoopoli II Kirikukogu aastal 553: DS 421). “Isa ja Poeg ja püha Vaim ei ole loomise kolm lätet, vaid on üks läte” (Firenze Kirikukogu aastal 1442: DS 1331). Ning ometi tegutseb iga jumalik isik ühises tegevuses vastavalt oma eripärale. Tuginedes Uuele Testamendile (vrd 1 Kr 8:6), tunnistab Kirik, et on “üks Jumal ja Isa, kellest on kõik, üks Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja üks Püha Vaim, kelles on kõik” (Konstantinoopoli II Kirikukogu: DS 421). Eriliselt saavad jumalike isikute eripärasused ilmsiks Poja lihakssaamises jumalikus läkituses ja Püha Vaimu annis. /236, 686/
259. Jumalik õndsusnõu kui ühtaegu ühine ning isikuline tegevus lubab ära tunda nii jumalike isikute eripära kui ka nende ühtse loomuse. Seepärast on kogu kristlik elu seotud igaühega kolmest jumalikust isikust ilma neid mingil moel lahutamata. Kes ülistab Isa, teeb seda Poja läbi Pühas Vaimus; kes järgib Kristust, teeb seda, kuna Isa teda tõmbab (vrd Jh 6:44) ning Püha Vaim juhib (vrd Rm 8:14).
260. Jumaliku õndsusnõu viimseks sihiks on loodud olendite võtmine täielikku ühendusse pühima Kolmainsusega (vrd Jh 17:21-23). Kuid juba nüüd oleme me kutsutud olema püha Kolmainsuse elupaik. Issand ütleb: “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde” (Jh 14:23). /1050, 1721, 1997/
“Oo, mu Kolmainus Jumal, keda ma ülistan, aita, et ma suudaksin iseenda täiesti unustada, et elada Sinus, liikumatult ja rahumeelselt, nagu puhkaks mu hing juba igavikus. Ärgu miski rikkugu mu rahu, ärgu miski mind Sinust, Muutumatust välja meelitagu; iga hetk kandku mind sügavamale Sinu saladusse! Vaigista minu hinge, kujunda temast oma Taevas, Sinu armastatud asupaik ning Sinu rahu paik. Eales ei taha ma Sind seal üksi jätta, vaid tervenisti kohal olla, üliergas usus, tervenisti ülistuses, tervenisti andunud Sinu loovale tegevusele …” (õnnis Kolmainsuse Elisabeth, Palve). /2565/
LÜHITEKSTID
261. Pühima Kolmainsuse müsteerium on kristliku usu ja elu keskne saladus. Üksnes Jumal võib meile sellest teada anda, ilmutades end Isa, Poja ja Püha Vaimuna.
262. Jumal Poja lihakssaamine ilmutab, et Jumal on igavikuline Isa ning et Poeg on Isaga olemusühtne, see tähendab, et Ta on üksainus Jumal Temas ja Temaga.
263. Püha Vaimu saatmine, kelle Isa läkitab Poja nimel (vrd Jh 14:26) ning Poeg läkitab “Isa juurest” (Jh 15:26), ilmutab seda, et Ta on koos nendega ainus Jumal, keda “koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse”.
264. “Püha Vaim lähtub Isast kui alglättest, ning kuna Isa Vaimu igavikuliselt Pojale kingib, ühiselt nii Isast kui Pojast” (p. Augustinus, De Trinitate, XV, 26, 47).
265. “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel” (Mt 28:19) jagatud ristimise armu läbi oleme kutsutud osa saama pühima Kolmainsuse elust, siin maailmas usu hämaruses ja sealpool surma igaveses valguses (vrd SPF 9).
266. “Katoliiklik usk aga on see, et me austame ühte Jumalat Kolmainsuses ja Kolmainsust ühtsuses, segamata omavahel isikuid ja lahutamata substantse: erinev on Isa isik, erinev Poja isik ja erinev Püha Vaimu isik. Kuid Isa, Poeg ja Püha Vaim omavad ühtainust jumalikkust, võrdset auhiilgust, sama igavikulist üllust” (Symbolum Quicumque: DS 75).
267. Lahutamatud selles, mis nad on, on jumalikud isikud lahutamatud ka oma tegevustes. Kuid jumalikus tegevusühtsuses väljendub ka iga Kolmainsuse isiku eripära. Eelkõige väljendub see Poja inimesekssaamise jumalikus läkituses ning Püha Vaimu annis.