Kolmas peatükk. INIMESE VASTUS JUMALALE
142. Ilmutuse kaudu “kõnetab … nähtamatu Jumal oma ülevoolavast armastusest inimesi sõpradena ja suhtleb nendega, et neid kutsuda ja vastu võtta endaga osadusse” (DV 2). Sobivaks vastuseks sellele kutsele on usk. /1702/
143. Usu kaudu allutab inimene oma mõistuse ja tahte täielikult Jumalale. Ta annab end ilmutavale Jumalale kogu oma olemusega nõusoleku (vrd DV 5). Pühakiri nimetab inimese sedalaadi vastust end ilmutavale Jumalale “usukuulekuseks” (vrd Rm 1:5;16, 26). /2087/
1. artikkel. MINA USUN
I. Usukuulekus
144. Usus kuuletuda (ld ob-audire) tähendab vabatahtlikku allumist kuuldud sõnale, kuna selle tõesuse tagab Jumal, kes on Tõde ise. Pühakiri seab meile kuulekuse eeskujuks Aabrahami. Püha Neitsi Maarja on selle kuulekuse kõige täiuslikumaks kehastuseks.
Aabraham – “kõikide usklike isa”
145. Esiisade usu kiidukõnes rõhutab kiri heebrealastele eriliselt Aabrahami usku: “Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb” (Hb 11:8; vrd 1 Ms 12:1-4). Usule tuginedes elas ta Tõotatud Maal (vrd 1 Ms 23:4) võõra ja rändurina. Usule tuginedes sai Saara temalt tõotatud poja. Lõpuks, usule tuginedes, tõi Aabraham oma ainsa poja ohvriks (vrd Hb 11:7). /59,2570,489/
146. Aabraham kehastab seega usu definitsiooni, mille esitab kiri heebrealastele: “Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Hb 11:1). “Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks” (Rm 4:3; vrd 1 Ms 15:6). Kuna ta “sai vägevaks usus” (Rm 4:20), on Aabraham “kõikide isa, kes usuvad … “(Rm 4:11; vrd Rm 4:18; 1 Ms 15:5). /1819/.
147. Vana Testament on rikas sellise usu tunnistustest. Kiri heebrealastele peab kiidukõne esiisade eeskujulikule usule, mille “kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse” (Hb 11:2; vrd Hb 11:39). Ent “Jumal on midagi paremat näinud ette meile” (Hb 11:40): armu uskuda Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse, “usu Alustajasse ja Täidesaatjasse” (Hb 12:2). /839/
Maarja – “Õnnis on see, kes on uskunud”
148. Neitsi Maarja kehastab kõige täiuslikumat usukuulekust. Kuna ta uskus, et “Jumala käes ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1:37; vrd 1 Ms 18:14), võttis ta ingli toodud kuulutuse ja tõotuse usus vastu ning andis oma nõusoleku: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi! ” (Lk 1:38). Eliisabet tervitab teda: “Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud” (Lk 1:45). Selle usu tõttu kiidavad teda õndsaks kõik inimpõlved (vrd Lk 2:35). /494,2617,506/
149. Terve elu jooksul, ka viimse katsumuse ajal (vrd Lk 2:35), kui Tema Poeg Jeesus ristil suri, ei vankunud Maarja usk. Ta ei loobunud hetkekski uskumast, et “läheb täide” Jumala Sõna. Seepärast austab Kirik Maarjat kui kirkaimat usulist isiksust. /909,507,829/
II. “Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud” (2 Tm 1:12)
Uskuda üksnes Jumalat
150. Usk on inimese isiklik seotus Jumalaga ning ühtaegu lahutamatu vabast nõustumisest kogu Jumala ilmutatud tõega. Enese isikliku sidumise Jumalaga jailmutatud tõe tunnistamise pärast erineb kristlik usk inimisikusse uskumisest. Enda täielikult Jumala kätte usaldamine ning selle absoluutne uskumine, mida Ta ütleb, on õige ja hea. Asjatu ja vale oleks sellise usu kinkimine loodule (vrd Jr 17:5-6; Ps 40:5;146:3-4). /222/
Uskuda Jeesusesse Kristusesse, Tema Pojasse
151. Kristlaste jaoks on usk Jumalasse lahutamatu usust sellesse, kelle Ta läkitas, Tema “armastatud Pojasse”, kellest Tal on hea meel (vrd Mk 1:11) ja kellele Ta käsib meil kuuletuda (vrd Mk 9:7). Issand ise ütleb oma jüngritele: „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1). Me võime uskuda Jeesusesse Kristusesse, sest Tema on ise Jumal, Jumala Sõna, kes sai lihaks: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, Tema on meile teate toonud“ (Jh 1:18). Kuna Ta „on näinud Isa“ (Jh 6: 46), on Ta ainuke, kes Teda tunneb ja võib Teda ilmutada (vrd Mt 11:27). /424/
Uskuda Pühasse Vaimusse
152. Pole võimalik uskuda Jeesusesse Kristusesse, osa saamata Tema Vaimust. Püha Vaim ilmutab inimestele, kes on Jeesus. “Ükski ei suuda öelda: “Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus” (1 Kr 12:3). “Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused. …
Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu” (1 Kr 2:10-11). Üksnes Jumal tunneb Jumalat täielikult. Me usume Pühasse Vaimusse, sest Ta on Jumal. /243,683/
Kirik tunnistab lakkamatult oma usku Ainujumalasse, Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. /232/
III. Usu tunnused
Usk on arm
153. Kui püha Peetrus tunnistab, et Jeesus on Messias, elava Jumala Poeg, ütleb Jeesus talle: “Seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on Taevas” (Mk 16:17; vrd Gl 1:15; Mt 11:25). Usk on Jumala kingitus, Tema poolt sissevalatud üleloomulik voorus. ”Sellise usu teostamiseks on vaja Jumala ennetavat ja abistavat armu ning seesmist abi Pühalt Vaimult, kes liigutab südant ja pöörab selle Jumala poole, avab mõistuse silmad ning „annab kõigile tõega nõustumise ja uskumise rõõmu“” (DV 5). /1996,2609/
Usk on inimlik akt
154. Uskuda on võimalik ainult armu ning Püha Vaimu seesmise toetuse läbi. Ning ometi on usk tõeliselt inimlik akt. Jumala usaldamine ning Tema ilmutatud tõdedega nõustumine pole vastuolus ei inimese vabaduse ega mõistusega. Juba inimestevahelistes suhetes pole selle uskumine, mida inimesed ütlevad enda ja oma eesmärkide kohta ega ka nende lubaduste uskumine vastuolus meie väärikusega (näiteks kui mees ja naine abielluvad). Uskudes inimesi, astume nendega osadusse. Järelikult on veelgi vähem meie väärikusega vastuolus “osutada usus täit mõistuse ja tahte kuulekust end ilmutavale Jumalale” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3008) ja sel moel Temaga tihedasse osadusse astuda. /1749,2126/
155. Usus tegutsevad inimese mõistus ja tahe kooskõlas Jumala armuga: Credere est actus intellectus assentientis veritati divinae ex imperio volunatis a Deo motae per gratiam – “Usk on mõistuse akt, milles Jumala käsul armu läbi liikumapandud tahe jumaliku tõega nõustub” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, II-II,2,9; Vatikani I Kirikukogu: DS 3010). /2008/
Usk ja mõistus
156. Põhjus uskumiseks ei seisne selles, et ilmutatud tõed meie loomuliku mõistuse valguses tõestena ja ilmselgetena näivad. Me usume “end ilmutava Jumala autoriteedi enese tõttu, kes ei eksi ise ega saa meid eksitada” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3009). “Et usukuulekus sellegipoolest mõistusega kooskõlas oleks, tahtis Jumal, et Püha Vaimu seesmise abiga seonduksid ka Tema Ilmutuse välised tõendid” (samas: DS 3009). Nõnda on Kristuse ja pühakute imed (vrd Mk 16:20; Hb 2:4), ennustused, Kiriku pühadus ja tema levimine, tema viljakus ja püsivus “kindlad ja kõikide tunnetamisvõimele sobilikud jumaliku Ilmutuse märgid” (DS 3009), „usutavuse põhjused“ (vrd DS 3013), mis näitavad, et nõustumine usus „pole mingil juhul vaimu pime otsus“ (DS 3010). /1063, 2465,548,812/
157. Usk on kindel, kindlam kui igasugune inimlik tunnetus, sest ta rajaneb Jumala Sõnal, mis ei saa eksitada. Küll aga võivad ilmutatud tõed inimlikule mõistusele ja kogemusele hämarad tunduda, kuid „kindlus, mille annab jumalik valgus, on suurem kui loomuliku mõistuse abil saavutatud kindlus” (Aquino p. Thomas, Summa Theologiae, II-II,171,5. obj.3). “Kümned tuhanded raskused ei saa põhjustada ühtainsatki kahtlust” (J. H. Newman, Apologia pro vita sua). /2088/
158. „Usk püüdleb mõistmisele“ (p. Anselm Canterburyst, Proslogion, proemium: PL 153,225 A). Kes tõeliselt usub, püüab seda, kellesse ta usub, paremini mõista ning Tema ilmutatust paremini aru saada. Sügavam tunnetus omakorda kutsub esile tugevama, üha enam armastusest hingestatud usu. Usu arm avab “südame silmad” (Ef 1:18), et mõista elavalt Ilmutuse sisu, see tähendab tervet Jumala nõu ja usu müsteeriumi, nende seoseid omavahel ja Kristusega, ilmutatud müsteeriumi keskmega. ”Et Ilmutusest arusaamine üha süveneks, täiustab Püha Vaim usku pidevalt oma andide läbi” (DV 3).Sel moel teostub see, mida ütles püha Augustinus: “Ma usun, et mõista ja ma mõistan, et paremini uskuda” (Sermo 43,7,9:PL 38,258). /2705,1827,90,2518/
159. Usk ja teadus. ”Hoolimata sellest, et usk ületab mõistuse, ei saa eales usu ja mõistuse vahel olla tõelist vastuolu, sest seesama Jumal, kes ilmutab saladusi ja kingib usu, on inimese vaimu asetanud mõistuse valguse. Jumal ei saa aga iseendale vastu rääkida ega tõde eales tõega vastuolus olla” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3017). “Seepärast ei saa ükski teadus, kui ta tõesti tegutseb teaduslikul kombel ja kõlbelisi norme järgides, Jumalale tõeliselt vastanduda, kuna nii ilmalikud kui ka usulised asjad lähtuvad mõlemad ühest ja samast Jumalast. See, kes alandlikult ja püsivalt asjade saladusi uurida püüab, võetakse ka siis, kui ta ise sellest teadlik pole, Jumala käekõrvale, kes kõiki olendeid kannab ja teeb nad selleks, kes nad on” (GS 36,2). /283,2293/
Usu vabadus
160. Et usk oleks kooskõlas inimliku loomusega, peab “inimene oma usuga vabatahtlikult Jumalale vastama”, seepärast ei tohi “kedagi vastu tema tahtmist sundida usku vastu võtma … Sest usuakt on tema enese loomuse kohaselt vabatahtlik” (DH 10; vrd CIC can. 748 par.2). “Jumal kutsub inimest oma teenistusse tões ja vaimus ning ta saab selle kutse läbi süümekohustuse, mitte aga -sunni … See on aga täiuslikult avaldunud Jeesuses Kristuses” (DH 11). Kristus kutsus küll usule ja meeleparandusele, kuid mingil juhul ei sundinud selleks. “Ta andis tunnistust tõest, kuid sellegipoolest ei tahtnud Ta seda neile, kes Talle vastu rääkisid, vägivaldselt peale sundida. Tema Riik … kasvab armastuse väel, kus Kristus ristil ülendatuna inimesi enese juurde tõmbab” (DH 11). /1738,2106, 616/
Usu hädavajalikkus
161. Uskuda Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, kes Ta meie õndsuse pärast läkitas, on õndsusele jõudmiseks hädavajalik (vrd Mk 16:16; Jh 3:26;6:40). “Aga ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane” (Hb 11:6) ning jõuda Tema laste seisusesse, kellelegi pole eales ilma usuta õigeksmõistmist osaks saanud ja keegi ei saa igavesse ellu, kui ta ei pea usus lõpuni vastu“ (vrd Mt 10:22; 24:13; Vatikani I Kirikukogu: DS 3012; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1532). /432,1257,846/
Püsimine usus
162. Usk on armu kingitus, mille Jumal inimesele annab. Me võime selle hindamatu kingi kaotada. Püha Paulus juhib sellele Timoteose tähelepanu: ”et sa … võitleksid head võitlust, säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja” (1 Tm 1:18-19). Et elada usus, olla valvas ja lõpuni püsima jääda, peame end toitma Jumala Sõnast ja Issandat paluma, et Ta usku kasvataks (vrd Mk 9:24; Lk 17:5;22,32). Usk peab olema “tegev armastuse läbi” (Gl 5:6; vrd Jk 2:14-26), lootusest kantud (vrd Rm 15:13) ja juurdunud Kiriku usku. /2089,1037,2016, 2573,2849/
Usk – igavese elu algus
163. Usk lubab meil juba ennetavalt nautida õndsakstegeva Jumala-vaatlemise rõõmu ja valgust, mis on meie maise teekonna siht. Siis näeme Jumalat “palgest palgesse” (1 Kr 13:12), “nii, nagu Ta on” (1 Jh 3:2). Usk on seega juba igavese elu algus. /1088/
“Me ootame meile armust tõotatud varade nautimist. Kui me vaatleme neid usus nagu peeglist, siis on nad juba kohalolevad” (p. Basilius Suur, Liber de Spiritu Sancto, 15,36:PG 32,132; vrd Aquino p. Thomas, Summa theologiae, II-II,4,1).
164. Nüüd aga „me käime usus, mitte nägemises” (2 Kr 5:7) oma teed ning tunnetame Jumalat nagu peeglis, salapäraselt ja ebatäiuslikult (vrd 1 Kr 13:12). Usku valgustab Jumal, kellele see on suunatud, sellegipoolest elatakse sageli pimedas. Usk võib saada ränga katsumuse osaliseks. Maailm, milles me elame, näib sageli olevat äärmiselt kaugel sellest, mida me usume. Kurja ja kannatuse, ebaõigluse ja surma kogemused näivad rõõmusõnumile vastu rääkivat. Nad võivad usku kõigutada ning sellele katsumuseks saada. /2846,309,1502,1006/
165. Siis tuleb meil pöörduda usutunnistajate poole: Aabrahami, kes „uskus, kui lootus näis lootusetu” (Rm 4:18), Neitsi Maarja, kes “usu palverännakul” (LG 58) oma Poja kannatustes ja Tema hauaöös osaledes jõudis isegi “usuöösse” (Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris Mater, 18), ning hulga teiste usutunnistajate poole. “Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale” (Hb 12:1-2).
2. artikkel. MEIE USUME
166. Usk on isiklik akt: inimese vaba vastus end ilmutava Jumala kutsele. Ent usk pole eraldatud akt. Keegi ei saa omaette uskuda, nagu ka keegi ei saa omaette elada. Keegi pole ise endale usku andnud, nagu ka keegi pole ise endale elu andnud. Usklik on usu vastu võtnud teistelt, seega tuleb tal seda teistele edastada. Meie armastus Jeesuse ja inimeste vastu sunnib meid teistele oma usust rääkima. Iga usklik on seega justkui lüli pikas usklike ahelas. Ma ei saa uskuda, kui mind ei kanna teiste usk ja ma kannan oma usuga kaasa teiste usku.
167. “Mina usun” (Apostellik usutunnistus): see on Kiriku usk, nagu seda iga usklik eelkõige ristimisel isiklikult tunnistab. “Meie usume” (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus): see on Kiriku usk, nagu seda tunnistavad kirikukogule kokku tulnud piiskopid või liturgiaks kokku tulnud usklikud. “Mina usun”: nii kõneleb ka Kirik, meie Ema, kes oma usu kaudu Jumalale vastab ja meid ütlema õpetab: “Mina usun”, “Meie usume”. /1124,2040/
I. “Issand, vaata oma Kiriku usku”
168. Esiteks on Kirik see, kes minu usku kannab, toidab ja toetab. Esiteks on Kirik see, kes kõikjal Issandat tunnistab (“Üle terve ilmamaa püha Kirik Sind tunnistab”, laulame hümnis Te Deum) ning koos temaga ja temas lisandume ka meie, samuti tunnistades: “Mina usun”, “Meie usume”. Kiriku kaudu võtame ristimise läbi vastu usu ja uue elu Kristuses. Rooma riituses küsib ristija ristitavalt: “Mida sa palud Jumala Kirikult?” Vastuseks on: “Usku” – “Mida usk sulle annab?” – “Igavese elu” (RR, OBA). /1253/
169. Päästmine tuleb üksnes Jumalalt, kuid kuna me võtame usuelu vastu Kiriku kaudu, on ta meie Ema. “Me usume Kirikut kui meie taassünni Ema, ja mitte Kirikusse, justkui oleks ta meie pääsemise autor” (Faustus Riez'ist, De Spiritu Sancto, 1,2: CSEL 21,104). Meie Emana on ta ka meie kasvataja usus. /750,2030/
II. Usu kõne
170. Me ei usu vormeleid, vaid tegelikkust, mida nad väljendavad ja mida usk lubab meil “puudutada”. ”Uskliku usu akti sihiks pole ütlus, vaid väljaöeldud tegelikkus” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, II-II,1,2 ad 2). Kuid me läheneme sellele tegelikkusele usuvormelite abil. Need võimaldavad usku väljendada ja edastada, seda koguduses pühitseda, omaks võtta ning üha enam sellest elada. /186/
171. Kui “tõe sammas ja alustugi” (1 Tm 3:15) säilitab Kirik ustavalt “pühadele kord antud usku” (Jd 3). Ta hoiab meeles Kristuse sõnu, ta edastab põlvest põlve apostlite usutunnistust. Nagu ema, kes õpetab lapsi rääkima ning selle kaudu aru saama ja suhtlema, õpetab Kirik, meie Ema, meile usu keelt, et meid juhatada usu mõistmisele ja selles elamisele. /78,84,57,185/
III. Ainus usk
172. Juba sajandeid tunnistavad Kirikus arvukad keeled, kultuurid, rahvad ja rahvused oma ainsat, Issandalt vastu võetud ja ainsamas ristimises edasi antud usku, mis juurdub veendumuses, et kõigil inimestel on vaid üks Jumal ja Isa (vrd Ef 4:4-6). Püha Irenaeus Lyonist, üks tunnistajate seast, selgitab: /813/
173. “Kirik ulatub üle terve maailma kuni maa äärmiste piirideni. Ta on apostlitelt ja nende õpilastelt vastu võtnud usu … ja säilitab (seda sõnumit ja seda usku) nii, nagu ta selle vastu võttis, nagu elaks ta ühes ainsas majas, usub seda, nagu oleks tal vaid üks hing ja üks süda ning kuulutab ja edastab oma õpetust nii ühehäälselt, nagu oleks tal vaid üks suu” (Adversus haereses, I,10,1-2).
174. “Ja kui ka maailmas leidub mitmeid keeli, on Pärimuse sisu ainus ja samane. Germaanias rajatud kirikud ei usu ega edasta usku ja pärimust teisiti kui Hispaanias või keltide juures, kui Oriendis või Egiptuses, Liibüas või maailma keskmes …” (Sealsamas). “Kiriku sõnum on tõene ja usaldatav, sest tema juures ilmneb terves maailmas üks ja sama tee õndsusele” (Adversus haereses, V,20,1).
175. “Seda usku, mille me oleme Kirikult vastu võtnud, hoiame hoolikalt. Nagu hinnaline aare, mida säilitatakse suurepärases anumas, nooreneb usk Jumala Vaimu mõjul ning noorendab ka anumat, milles ta sisaldub” (Adversus haereses, III,24,1).
LÜHITEKSTID
176. Usk on terve inimese isiklik seotus end ilmutava Jumalaga. See haarab mõistuse ja tahte nõusoleku end ilmutava Jumala tegude ja sõnadega.
177. “Uskuda” tähendab seega kahesugust seost: isikuga ja tõega; usuakt suundub tõele usalduse läbi isiku suhtes, kes sellest tõest tunnistab.
178. Meil ei tule uskuda kellessegi teisesse peale Jumala: Isa, Poja ja Püha Vaimu.
179. Usk on Jumala üleloomulik and. Uskumiseks vajab inimene Püha Vaimu seesmist abi.
180. Usk on teadlik ja vaba inimlik akt, mis vastab inimisiksuse väärikusele.
181. Usk on kiriklik akt. Kiriku usk ennetab meie usku, põhjustab, kannab ja toidab seda. Kirik on kõigi usklike Ema. “Kellelegi ei või Jumal olla Isaks, kui Kirik pole talle Emaks” (p. Cyprianus, De catholicae unitate Ecclesiae: PL 4,503 A).
182. “Me usume kõike, mis sisaldub Jumala kirjapandud või pärimuslikus sõnas ning mida Kirik Jumala ilmutatud tõena uskumiseks esitab” (SPF 20).
183. Usk on õndsuseks hädavajalik. Issand ise ütleb: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16).
184. “Usk on selle tunnetuse eelmaitse, mis meid tulevases elus õndsaks teeb” (Aquino p. Thomas, Compendium theologiae, I, 2).