Paavst Leo XIV apostellik visiit Prantsusmaale ja UNESCO peakorteri külastus toimus 25.–28. septembril2026. 26. septembril 2026 pidas paavst Leo XIV Pariisi Katoliku Instituudis kõne provintsi sinodaalse koguliikmetele, katehhumeenidele ja äsja ristituile. Kohtumine keskendus Kiriku ühisele teekonnale, ususkasvamisele ning kristliku elu jatunnistuse tähendusele tänapäeva maailmas. Kuna teema on aktuaalne ka Eestis, toome siinjuures ära Püha Isa kõne Pariisi Katoliku Instituudist.
Kallid katehhumenid ja äsjaristitud, vennad ja õed,
Mul on hea meel teiega kohtuda ja mul on see võimalus oma apostelliku teekonna osana mõtiskleda tee üle, mida te Provintsi Kirikukogus järgite. Tänan Tema Ekstsellentsi Pariisi peapiiskoppi Laurent Ulrichi, kes on meenutanud selle koha ajaloolist ja vaimset tähtsust, juhtides samal ajal meie tähelepanu pühale Laurentiusele, kelle igapäevaelu müstilisus on oluliselt mõjutanud minu enda usuteekonda. Eelkõige avaldan tänu Instrumentum Laboris’e eest, mille olete mulle esitanud. See on Jumala rahvast hõlmava kirikliku teekonna väljendus, mida iseloomustab vastastikune kuulamine ja sinodalsus.
Täna võõrustab meid Pariisi Katoliiklik Instituut, teaduse ja usu ristumiskohas asuv institutsioon, mis on sajandeid aidanud harida meeli ja südameid evangeeliumi teenistuses. Soovin tervitada selle ülikooli õppejõude, üliõpilasi ja töötajaid, aga ka kõiki selle provintsikogu liikmeid, kes on kaasatud pastoraalsete algatuste üle mõtisklemisse äsja ristitud ja katehhumenide vastuvõtmiseks ning kiriku elu üle.
Olles teie tööd tähelepanelikult jälginud – ja mis veelgi olulisem, olles kuulanud Jaodie Josué, Marielle’i ja Sophie tunnistusi –, olen ennekõike täis sügavat tänu Jumala mõistmatu töö eest. Nagu teiegi, ja koos teiega hämmastab mind see, kui palju inimesi naaseb usu lävele, ja see, kui palju täiskasvanuid otsib kristliku initsiatsiooni sakramente.
Võib tunduda paradoksaalne, et see nähtus, kus nii paljud inimesed taasavastavad evangeeliumi ja võtavad omaks usu, toimub sellise ühiskonna taustal nagu Prantsusmaa, mida iseloomustab sügavalt ilmalik kultuur. Teie kogemused ja tunnistused, kallid katehhumenid ja äsja ristitud, on käegakatsutav märk Jumala armu tegevusest, mis ületab kaugelt statistilise ja sotsioloogilise analüüsi. Seda nähtust, mis on vastuolus iga lüüasaamist pooldava hoiakuga ja sellega, mida paavst Franciscus nimetas „steriilseks pessimismiks“ (vrd. Apostellik üleskutse Evangelii Gaudium, punktid 84–86), tuleb vastu võtta vastutustundliku vaimuga. Tegelikult oleme kutsutud sirutama kätt oma vendade ja õdede poole, taasavastades Jumala enda tegutsemisviisi, mida iseloomustab lähedus, kaastunne ja hellus. Pastoraalse helluse ja vennaliku ligimesearmastusega peame ära tundma, vastu võtma ja kaitsma väikest leeki, mille Püha Vaim on ööpimeduses süüdanud, pisikest seemet, mis püüab kasvada isegi okaste keskel. Imetledes seda, mis toimub nii paljude meie vendade ja õdede elus, ei tohi me muutuda enesega rahulolevaks ega naiivselt optimistlikuks. Vastupidi, me peame jääma pühendunuks, avatuks otsingutele, endale küsimuste esitamisele ja konkreetsete pastoraalsete algatuste elluviimisele. Just Püha Vaim inspireerib teie sinodaalset kogu ja laiemalt kiriku elu Prantsusmaal. Täis imetlust Jumala üllatava töö üle, mida me peame tegema ja kuhu Vaim meid juhib katehhumeenide, äsjaristitute ja „uuesti alustajate” saatmise osas?
Esiteks tahaksin meenutada Piiskopkonna poolt mõned aastad tagasi kasutatud väljendit ja kutsuda teid üles ette kujutama ja kehastama Kirikut „sisenemise seisundis” – sellist, mis toetab katehhumeene, äsjaristituid ja usku naasvaid, pakkudes neile aja jooksul kindlat ja vankumatut juhatust.
Tõepoolest, kristlik sisenemine tervikuna on olnud pastoraalsete jõupingutuste keskmes alates Teise maailmasõja järgsetest aastatest. Isegi siis tehti arvukalt ettepanekuid ja nende aastate teoloogilised ja liturgilised arengud aitasid suuresti kaasa katehhumenaadiprogrammide uuendamisele Vatikani II kirikukogu ajal. Kuigi tänapäeval on olud erinevad, saate toetuda sellele sügavalt juurdunud pastoraalsele traditsioonile katehhumeenide saatmise osas. Lisaks ärgem unustagem, et juba olemasolevat praktikat tugevdati veelgi 1996. aastal, mil avaldati nii Kiri Prantsusmaa katoliiklastele kui ka täiskasvanute kristliku sisenemise riituse uusim prantsuskeelne väljaanne.
Head vennad ja õed, „sisenemisprotsessis“ olemine tähendab nende vastuvõtmist, kes otsivad Jumalat uuesti, ja nendes nii võimaluse kui ka missiooni avastamist. Võimalus seisneb selles, et tänu neile saab usklike kogukond uuendada oma usuteekonda ja kogeda evangeeliumi rõõmu uuel viisil. Missioon seisneb aga nende toitmises ja juhendamises ka pärast sakramentide vastuvõtmist. Me peame rõõmuga vastu võtma neid, kes meie juurde tulevad, tuginema nende vaimsele kogemusele, austama nende isiklikku ajalugu ja edendama kerügma olulist kuulutamist, tuginedes isegi vormidele, mis on neile tuttavad nende endi perelt.
Seetõttu on vaja neid inimesi pärast ristimist meie kogukondadesse ja palvegruppidesse saata ja täielikult integreerida, pakkudes neile vastutulelikku keskkonda ja võimalikult igakülgset koolitust – sellist, mis on võimeline omaks võtma kristliku elu erinevaid aspekte ning edendama harmooniat usu ja elu vahel. Värskelt ristitud inimestena peavad nad süvendama oma arusaamist kristliku usu alustest, saama piisavat koolitust piibellikes ja teoloogilistes küsimustes ning avastama üha täielikumalt õpetuse rikkuse ja kristliku moraalse tegevuse erinevad dimensioonid, mis vastavad usutunnistusele.
Lõpuks tuleb neid ka Kiriku liturgilisse ellu põimida. Nagu oleme tunnistustest kuulnud, on mõne jaoks liturgiliste riituste tähistamine olnud sisenemispunkt usu enda müsteeriumisse. See on Kiriku elu põhiaspekt, mis nõuab hingehoidu, mis põhineb Vatikani II kirikukogu õpetustel. Tõepoolest, liturgiat ei saa pidada millekski, mis tuleb „pärast“ katehheesi, kus lihtsalt rakendatakse teel õpitut. Vastupidi, see ilmutab ja teeb kohalolevaks Kristuse paasamüsteeriumi ning on seetõttu sündmus, mis on võimeline ilmutama Head Sõnumit ja Jumala elu enda tähendust. Oma rütmide, keelte ja riituste kaudu moodustab liturgia osa pöördumise teekonnast ja sakramentideks ettevalmistamisest.
Koolitajate roll on selle missiooni täitmisel ülioluline. Nagu Kiriku iidne traditsioon meile õpetab, peavad ristiisad ja -emad, kogukonna esindajad, olema ette valmistatud ja spetsiaalselt koolitatud äsja ristitute pühitsemiseks. Selle koolituse osana tahaksin soovitada täiskasvanute kristliku pühitsemise riituse põhjalikku mõistmist. Samal ajal tuleb hingehoidlikke töötajaid koolitada mitte ainult Piiblis, teoloogias, liturgias ja vaimuelus, vaid ka inimlikes omadustes, et nad teaksid, kuidas juhtida ja saata neid inimesi, kelle elutee on keerulisem ja vähem sirgjooneline. Nagu me hetk tagasi kuulsime, tulevad mõned inimesed lihtsa vaimse janu, tähenduseotsingu ja evangeeliumi poole tõmbega, teised aga saabuvad valusate kogemuste, üksildaste olukordade ja sügavate raskuste koormatuna. Just siin omandab lähedus, kaastunne ja hellus oma täieliku tähenduse ning me peame leidma targa tasakaalu, et neid vastu võtta ja kuulata, julgustades neid samal ajal usu keeruliste nõudmistega silmitsi seisma. See on teekond, kus peame austama iga inimese tempot, liikudes järk-järgult ja ettevaatlikult vennaliku saatega. See tähendab „koos kõndimise“ stiili omaksvõtmist. Kristliku usu radadel rikastame üksteist, kasvame koos preestrite ja ilmikute, ristivanemate ja katehhumenide, pastoraalsete juhtide ja äsjaristitutena.
Mulle meenub, mis juhtus püha Augustinusega, ühe ajaloo kuulsaima katehhumeniga. Püha Ambrosiuse kaudu tutvustati talle usku ja tema usk oli ristimise ajal vaid pisike seeme. Ometi see seeme kasvas ja paljunes, saades nii suureks puuks, et isegi tänapäeval leiame selle okste all peavarju.
Teid vaadates, kallid katehhumenid ja äsjaristitud, näen ma mitte ainult Püha Vaimu vilju, kes teid sellele teele juhatab, vaid ka viljakuse lubadust Prantsusmaa Kirikule. Olge teiegi evangeeliumi misjonärid selles ühiskonnas!
Toetagu teid teie teekonnal selle armastatud maa suured tunnistajad. Mõtlen Jeesuslapse pühale Thérèse’ile, kes õpetab meile oma “väikese tee” kaudu, kuidas usaldus avab uksed armule, ja Toursi pühale Martinile, jagamise ja vennaliku ligimesearmastuse sümboolsele tegelasele. Koos paljude teiste selle Prantsusmaa maa pühakutega tuletavad nad meile meelde, et misjoni ehitatakse tänapäeval ennekõike jäädes ustavaks Issanda kohalolule igapäevaelus.
Üksteist vastu võttes moodustage koos Prantsusmaa Kiriku elava rahva, kes on võimeline usku edasi andma. Paludes teile kõigile Neitsi Maarja, Prantsusmaa peamise kaitsepühaku, emalikku kaitset ja selle linna kaitsjate Püha Genevieve’i ja Püha Denisi eestpalvet, annan ma südamest teile oma õnnistuse.
Suur aitäh ja õnnistagu teie teekonda!
26.september 2026 Pariis, Allikas: www.vatican.va
Foto: Taize klooster Prantsusmaal