Täna olen koos teiega, et rääkida just pühapäevakoolist, mis on, ma ütleksin, iga koguduse kõige kallim osa, sest tegemist on lastega, meie lastega. Nagu Kirik ütleb, on lapsed esmajoones Jumala poolt vanematele usaldatud ning seetõttu on vanemad esimesed kasvatajad – esimesed, kellel lasub see vastutus ja kellel on ka eriline Jumala arm, et aidata oma lapsi parimal võimalikul viisil. Isegi kui teil ei ole põhjalikku teoloogilist haridust, pidage alati meeles, et vanematena on teil eriline Jumala arm.
Aga Kirik ütleb meile ka, et sakramentide puhul – armulaua ja hiljem teiste sakramentide, näiteks kinnitamise puhul – peab just kirik vastutuse enda peale võtma. Seda seetõttu, et teie lapsed võtavad vastu Kristuse ning Kirik peab kinnitama, et nad on selleks valmis, ja vastutama selle eest, et nad oleksid piisavalt hästi ette valmistatud. Seega ei ole see ettevalmistus ainult vanemate, vaid ka Kiriku vastutus. Just seepärast ütleme me alati, et on väga oluline, et lapsed saaksid õpetust pühapäevakoolis ehk koguduses, mitte ainult oma peres.
Siin on meil vahel natuke keerulisem, sest mõned pered elavad kaugel ja pühapäeviti kirikus käimine on tülikam. Kui me elaksime Itaalias või Poolas, kus kirik on kohe kõrval, oleks see kindlasti palju lihtsam. Meil on pisut raskem, aga abiks on see, mida kirik ütleb: kui asjaolud on keerulisemad, annab Jumal ka rohkem armu. Tasub tõesti vaeva näha, et lapsed saaksid pühapäevakoolis käia. Nad on veel sellises eas, kus nad käivad seal siis, kui vanemad nad kohale toovad. Nii ongi vanemad pühapäevakoolis käimise ajal peaaegu samavõrd pühapäevakooli õpilased kui lapsed ise, sest just nemad sõidutavad oma lapsi ja nii edasi. Aga olge kindlad: kui me nii toimime ja kui te teete kõik selleks, et lapsed saaksid pühapäevakoolis käia, on ka tulemused head.
Ühelt poolt võtavad nad Armulauas vastu Kristuse või saavad osa teistest sakramentidest, näiteks pihist. Minu kogemus on alati olnud, et lapsed on väga head pihilised. Meie, täiskasvanud, oleme need keerulised – meie jaoks on pihtimine raskem ja seetõttu lükkame me seda vahel edasi. Lapsed aga on palju siiramad ja avatumad ega karda oma patte tunnistada. Nii et pihil käimine ei ole laste jaoks kindlasti trauma; ma ütleksin, et sageli on see raskem täiskasvanutele kui lastele. Lapsed käivad väga hea meelega pihil, on selle üle rõõmsad ja nende palve on väga puhas.
Siis on muidugi kinnitamine. Lisaks peame arvestama ka sellega, et koosolemine on tähtis – see tähendab, et meie koguduse lapsed tunneksid üksteist. Selles vanuses kuuleme me vahel: „Minu laps, kes on kuue- või seitsmeaastane, ei taha kirikus käia“ või „Mul on kuueaastane laps, kes on ateist“. Kuidas te seda teete, et teil on kuueaastane ateist? See on natuke keeruline, sest laps ei tea isegi, mida ateistiks olemine tähendab. Väga sageli on hoopis nii, et kui lapse sõbrad on kirikus kohal, käib ta seal hea meelega; kui ta aga kedagi ei tunne, muutub kõik raskeks. Seetõttu palub Kirik, et me oleksime koos – see aitab lapsi väga palju. Kui laps näeb enda ümber samavanuseid lapsi, kes käivad kirikus, missal ja armulaual, on kõik palju loomulikum: ta ei näe selles mingit suurt raskust, ta ei ole enam ateist, vaid tuleb hea meelega. See on oluline asi, millega peab arvestama.
Selleks on meil ka suvelaagrid. Olen väga sageli näinud, et üks suvelaager toob lapsele rohkem kasu kui terve aasta jagu pühapäevakoolitunde. Mitte et see neid asendaks, aga teistega koos elades, koos palvetades ja mängides ning söögipalveid lugedes õpib laps nelja päevaga tegelikult väga palju. Need on väga head asjad, mis täiendavad pühapäevakooli tööd.
Ja niimoodi, samm-sammult ja tasapisi, hakkab laps või noor inimene katoliiklasena kasvama ning kannab hiljem palju vilja. Pühapäevakooli ülesanne ongi tagada, et kogu see hingeline ja intellektuaalne kasvamine oleks loomulik ja ühtlasi ühine. See tähendab, et lapsed kasvavad koos, ja see on sageli kõige parem viis selleks, et nad kasvaksid hästi ja harmooniliselt.
See on see, mida ma tahtsin teile öelda. Kuna ma olen sündinud katoliiklikus peres, käisin ma ise samuti juba väga noorena pühapäevakoolis. Mäletan, et igal aastal külastas meid septembrikuus kaks inimest. See toimus ühes väikeses külas ja oli väga tähtis sündmus. Üks neist oli nunn ja teine spordikooli – antud juhul ragbikooli – juhataja, sest seal mängisimegi põhiliselt ragbit. Ma ei pea teile seletama, et mina ja mu vennad ootasime väga spordikooli juhatajat, nunna aga mitte eriti. Emaga oli vastupidi: tema ootas nunna, spordikooli juhatajat aga mitte niivõrd. Mõlemad tulid vaatama, kas seal oli lapsi, kes olid pühapäevakooli või spordikooli jaoks sobivas eas. Ja muidugi olime meie nagu kõik lapsed: meile meeldis pigem sporti teha kui pühapäevakoolis käia. Ema aga ütles meile alati, et kõige tähtsam on ilusti pühapäevakoolis käia ja alles pärast seda tulevad teised asjad. Nii oli enam-vähem igal aastal ja ma ütleksin, et see oli tegelikult väga tark tegu. Muidugi ei saa oodata, et lapse esimene mõte või esimene soov oleks kohe pühapäevakooli minna – on ka teisi soove ja see on normaalne. Sport võib tekitada lapses rohkem rõõmu ja entusiasmi kui pühapäevakool, aga pühapäevakool on talle vajalik. Üks ei välista teist, kuid prioriteedid peavad olema paigas. Siis võime olla kindlad, et meie lapsed kasvavad hästi.
Mäletan, kuidas igal aastal, kui pühapäevakooli nunn tuli, jooksime me kohe aeda, et keegi meid ei näeks. Aga ema oli alati seal ja otsustas. Kas ta piiras sellega meie vabadust? Ma arvan, et mitte. Lihtsalt teatud vanuses, kui laps on veel väike, valis ta meie jaoks välja selle, mis oli tähtsam – isegi kui see ei olnud alati see, mida meie lastena kõige põnevamaks pidasime. Kui me aga hakkasime käima, siis, nagu lastega sageli on, muutis koosolemine kõik väga meeldivaks. Pühapäevakool pakub palju meeldivaid asju, aga see peab siiski olema üks meie kui kristlaste ja katoliiklaste prioriteetidest.
Püüdkem teha nii, et pühapäevakool oleks tõesti esikohal meie südames, meie peredes ja meie koguduses.