Paderbornis toimunud Püha Liboriuse festival (Liborifest) võõrustas sel aastal ühe aukülalisena Tallinna Piiskopkonda. Eesti katoliku kirikut Saksamaal esindasid piiskop Philippe Jourdan ja Marge Paas. Püha Liboriuse festival on üks Saksamaa suurimaid ja vanimaid traditsioonilisi kirikufestivale.
Festivali juured ulatuvad aastasse 836, mil Paderborni toodi püha Liboriuse säilmed Prantsusmaalt Le Mansist. Festival hõlmas suurejoonelist vaimuliku programmi: toimusid pontifikaalmissad, korraldati vanalinnas protsessioone pühaku säilmetega kui ka palveteenistusi Paderborni Toomkirikus.
Püha Liborius elas 4. sajandil. Temast sai Le Mansi piiskop. Hiljem kuulutati pühakuks ja määrati teda Paderborni kaitsepühakuks pärast seda, kui tema reliikviad sinna linna toodi. Legendi kohaselt oli pühaku säilmeid toodud 9 sajandil protsessiooni saatel Prantsusmaalt Saksamaale ja protsessiooni saatis paabulind, mis on ka üheks püha Liboriuse sümboliks. Sellest sündmusest kasvas välja ka Paderborni ja Le Mansi vaheline sõprussuhe, mida peetakse üheks maailma vanimaks katkematult püsinud linnade partnerlussuhteks.
Püha Liboriuse festivalist võtab igal aastal osa ligi 2 miljonit külastajat.
Piiskop Philippe Jourdan pühitses pontifikaalmissa teisipäeval, 29. juulil Paderborni Toomkirikus ja jutlustas õnsast Eduard Profittlichist. Hiljem toimusid töökohtumised heategevusfondis Bonifatiuswerk.
Tallinna Piiskopkond tänab Paderborni Peapiiskopkonda külalislahkuse eest.
Piiskopi jutlus Saksamaal
Mul on suur rõõm olla täna teie keskel.
Rohkem kui tuhat aastat tagasi kinkis Le Mansi kirik Paderborni kirikule pühaduse – püha Liboriuse isiku ja tema reliikviate näol. Tol ajal ei olnud Paderbornis ei pühakuid ega reliikviaid; üks osa kristlaskonnast jagas oma vaimulikku rikkust teisega.
Mina olen siin sellepärast, et tuhat aastat hiljem kinkis Saksamaa katoliku kirik Eesti rahvale pühaduse – märtri ja peapiiskopi Eduard Profittlichi isikus, kes sündis Trieri lähedal ning kuulutati möödunud aasta septembris Tallinnas õndsaks. Ta on Eesti esimene õndsakskuulutatu ning tema õndsakskuulutamine oli esimene Põhjamaades viimase nelja sajandi jooksul. Eduard Profittlich on meie oma Liborius ning ma olen tulnud teid tema eest tänama. See oli suur kingitus, sest lõppkokkuvõttes annab Kirikule usaldusväärsuse mitte niivõrd tema õpetus kui tema pühadus ning pühaduse viljad, mida ta kannab.
Kahjuks ei ole temast säilinud reliikviaid ega saada teda paabulind, nagu püha Liboriust. Ta suri Kirovi vanglas Venemaal ning maeti koos tuhandete nõukogude terrori ohvritega.
Armsad vennad ja õed, mille eest võime me täna paluda püha Liboriust ja õndsat Eduardit? Ma teen ettepaneku, et paluksime neilt tungivalt rahu andi. Jumalale tänu, Kirik kasvab Eestis ja teistes Põhjamaades ning muutub tugevamaks, kuid ta vajab rahu.
Lääne-Euroopa ajakirjanikud on minult sageli küsinud: „Kas eestlased tõesti kardavad sõda?“ Olen alati vastanud: „Ma ei tea, kas see hirm on põhjendatud, kuid tõsiasi on see, et nad kardavad sõda – ja on kartnud juba alates Nõukogude okupatsiooni lõpust.“ Selles ei ole midagi uut.
Rahu ei looda kellegi vastu. Seda ei rajata ei venelaste ega Venemaa vastu ega ka ukrainlaste vastu. Õiglane rahu sünnib koos kõigi rahvastega ja kõigi rahvaste jaoks. Selle eest peame me palvetama. Eestis oleme juba üle nelja aasta palvetanud iga päev rahu eest. Ühinege selle palvega, sest rahu peab hõlmama kogu Euroopat. Kui idaosas ei ole rahu, ei saa rahu olla ka läänes.
Eduard Profittlich ei jäänud Eestisse seiklushimust, poliitilisest veendumusest ega fatalismist. Ta jäi pastorliku armastuse pärast. Ta jäi, sest ta armastas inimesi, kelle Jumal oli tema hoolde usaldanud. Ta jäi, sest ta tahtis järgida Kristust.
Kui Profittlich lõpuks arreteeriti, algas tema ristitee. Nõukogude vangistuses koges ta kannatusi, alandusi ja puudust. Ta suri kaugel oma Saksamaa kodumaast, kaugel Paderbornist ja Reinimaast, kaugel inimestest, kelle keskel ta oli üles kasvanud.
Ja ometi võib öelda: ta suri seal, kus oli tema süda – rahva juures, keda ta oli kutsutud teenima.
Milline tunnistus tänapäeva Euroopale! Üks sakslane andis oma elu Eesti eest. Ta ei pidanud teise maa inimesi võõrasteks, vaid vendadeks ja õdedeks. Evangeelium oli ületanud rahvuse, keele ja päritolu piirid.
Armsad vennad ja õed,
Tänase evangeeliumi küsimus kõlab ka meile: mida tähendab tõeline suurus meie elus?
Võib-olla ei ole meid kutsutud andma oma elu märtrina. Kuid me kõik seisame silmitsi väiksemate otsustega, mis on olemuselt samasugused. Kas jääme ustavaks siis, kui see muutub raskeks? Kas seisame nende kõrval, kes meid vajavad? Kas teenime ka siis, kui me selle eest tunnustust ei saa?
Vanemad teevad seda oma laste heaks. Abikaasad teineteise heaks. Preestrid oma koguduste heaks. Kristlased nõrkade, haigete ja üksildaste heaks. Tõeline suurus ei avaldu enamasti erakordsetes tegudes, vaid igapäevases ustavuses.
Püha Liboriuse pühal täname Jumalat usu tunnistajate eest, kes on meile seda teed oma eluga näidanud. Ja me palume eriti püha Liboriuse ja õndsa Eduard Profittlichi eestkostet, et ka meie leiaksime julguse valida mitte kõige mugavam tee, vaid armastuse tee; mitte isikliku kasu tee, vaid teenimise tee.
Sest viimaks ei küsita meilt, kui suured me olime maailma silmis. Küsitakse, kui palju me armastasime.
Foto: Bonifatiuswerk (GER) www.bonifatiuswerk.de