Ecclesia de Eucharistia

1. Kirik ammutab oma elu armulauasakramendist. See tõde ei väljenda ainult igapäevast usukogemust vaid võtab kokku kogu Kiriku müsteeriumi tuumiku. Kirik kogeb rõõmuga mitmel moel selle tõotuse püsivat täitumist: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28,20), kuid pühimas armulauasakramendis, leiva ja veini muutumise läbi Issanda ihuks ja vereks, rõõmustab ta selles kohalolekus erilise intensiivsusega. Juba Nelipühast saadik, mil Kirik – Uue Lepingu rahvas – alustas palverännakut oma taevase kodumaa poole, on see jumalik sakrament tähistanud tema päevade möödumist, täites need usaldava lootusega. Õigusega kuulutas Vatikani II kirikukogu, et armulauaohver on „kristliku elu allikas ja tipp".1 „Sest pühim armulauasakrament hõlmab Kiriku kogu vaimuliku rikkuse – Kristuse enese, meie paasa ja elava leiva. Iseenese liha kaudu, mis on nüüd saanud Püha Vaimu läbi elavaks ja elu-andvaks, annab Ta inimestele elu".2 Järelikult on Kiriku pilk pööratud püsivalt tema Issanda poole, kes on kohal altarisakramendis, milles Kirik avastab Issanda piiritu armastuse täieliku ilmingu.

2. Suure juubeliaasta 2000 kestel oli mul võimalus pühitseda armulauda Jeruusalemmas „ülemises toas”, kus pärimuse kohaselt Jeesus ise seda esmakordselt pühitses. Ülemine tuba oli see koht, kus see pühim sakrament sisse seati. Just seal võttis Kristus leiva, murdis sellest ja andis oma jüngritele, öeldes: „Võtke ja sööge sellest, teie kõik: see on minu ihu, mis teie eest antakse” (vrd. Mt 26,26; Lk 22,19; 1Ko 11,24). Siis Ta võttis karika veiniga ja ütles neile: „Võtke ja jooge sellest, teie kõik: see on uue ja igavese lepingu karikas, minu veri, mis teie ja kõikide eest valatakse pattude andeksandmiseks” (vrd. Mk 14,24; Lk 22,20; 1Ko 11,25). Ma tänan Issand Jeesust, et ta on lubanud mul korrata, sellessamas kohas, kuuletudes Tema käsule: „Seda tehke minu mälestuseks” (Lk 22,19), neid samu sõnu, mis Ta ise ütles kaks tuhat aastat tagasi. Kas apostlid, kes Viimsest Õhtusöömaajast osa võtsid, mõistsid Kristuse sõnade tähendust? Võib-olla mitte. Need sõnad saavad täiesti selgeks alles neljapäeva õhtust pühapäeva hommikuni kestva püha Triduumi lõpuks. Need päevad hõlmavad paasamüsteeriumi; need hõlmavad ka armulauamüsteeriumi.

3. Kirik sündis paasamüsteeeriumist. Just sel põhjusel on armulauasakrament, mis on erilisel moel paasamüsteeriumi sakrament, Kiriku elu keskmes. See on selge juba kõige varasematest Kiriku kujutustest Apostlite Tegude raamatus: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes” (2,42). „Leivamurdmine” tähistab armulauda. Kaks tuhat aastat hiljem elame me jätkuvalt läbi seda Kiriku algkujutust. Armulaua igal pühitsemisel tuuakse meid vaimselt tagasi paasatriidumi juurde: Suure Neljapäeva õhtu sündmuste juurde, Viimse Õhtusöömaaja ja sellele järgnenu juurde. Armulauaseadmine kujustas sakramentaalselt sündmusi, mis pidid peatselt aset leidma, alates kannatustega Ketsemani aias. Me näeme taas Jeesust, kui Ta lahkub „ülemisest toast”, laskub koos õpilastega Kidroni orgu ja läheb Õlimäele. Veel tänapäevalgi kasvavad selles aias mõned väga vanad õlipuud. Võib-olla olid nad tunnistajaks sündmustele, mis nende varjus aset leidsid sellel õhtul kui Kristus palvetades muutus kurvaks „ja Ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks” (Lk 22,44). Veri, mille Ta veidi varem oli andnud Kirikule kui pääste joogi armulauasakramendis hakkas voolama; selle väljavalamine pidi jõudma lõpule Kolgatal, et saada meie lunastamise vahendiks: „Kristus… tulevaste hüvede ülempreestrina… läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas Ta meile igavese lunastuse” (He 9,11-12).

4. Meie lunastuse tund. Olgugi sügavalt ehmunud, ei põgene Jeesus oma „tunni” eest. „Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi” (Jh 12,27). Ta tahtis, et Tema õpilased valvaksid koos Temaga, ent pidi kogema üksindust ja mahajäetust: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse” (Mt 26,40-41). Ainult Johannes jääb risti alla, Maarja ja ustavate naiste kõrvale. Kannatus Ketsemani aias oli sissejuhatuseks ristikannatusele Suurel Reedel. Püha tund, maailma lunastamise tund. Mil iganes Jeruusalemmas Jeesuse haual armulauda pühitsetakse, toimub peaaegu tajutav tagasipöördumine Tema „tundi”, Tema risti ja aussetõstmise tundi. Iga preester, kes pühitseb püha Missat, viiakse koos sellel osaleva kristliku kogukonnaga vaimus tagasi sellesse kohta ja sellesse aega. „Crucifixus est, mortuus et sepultus; descendit ad inferos; tertia die resurrexit a mortuis".* Usutunnistuse sõnade kaja kostab sisekaemuse ja kuulutuse sõnadest: „Ecce lignum crucis, in quo salus mundi pependit. Venite adoremus".** Selle kutse suunab Kirik kõikide poole Suure Reede pärastlõunastel tundidel. Seejärel võtab ta ülestõusmisajal üles oma laulu, et kuulutada: „Surrexit Dominus de sepulcro qui pro nobis pependit in ligno. Alleluia".***

5. „Mysterium fidei! – usu müsteerium!”. Kui preester lausub või laulab need sõnad, vastavad kõik: „Me kuulutame Sinu surma, Issand, ja tunnistame Sinu ülestõusmist kuni Sa tuled oma kirkuses”. Osutades nende ja sarnaste sõnadega Kristusele Tema kannatuse müsteeriumis, ilmutab Kirik ühtlasi enda müsteeriumi: ecclesia de eucharistia. Kirik sündis ja asus rändama maailma teedel Püha Vaimu anni kaudu Nelipühal, ent otsustav hetk tema kujunemises oli kindlasti armulauasakramendi seadmine „ülemises toas". Tema aluseks ja allikaks on kogu Triduum paschale kuid ta võeti justkui kokku, kujustati ja „kontsentreeriti" alatiseks armulaua-annis. Selles annis usaldas Jeesus Kristus oma Kiriku kätte paasamüsteeriumi alalise kohalolevaks muutmise. Sellega kehtestas Ta Triduum'i ja mööduvate sajandite vahel müstilise „ühtsuse ajas". Mõtte sellele täidab meid sügava hämmastuse ja tänulikkusega. Paasasündmuses ja armulauasakramendis, mis muudab selle kohalolevaks läbi sajandite, on tõesti tohutu „võimalus", mis hõlmab kogu ajalugu kui lunastuse armu vastuvõtjat. See hämmastus peab alati täitma armulaua pühitsemiseks kokku tulnud Kiriku. Kuid erilisel moel peab see täitma armulaua pühitseja. Sest just tema, selle autoriteediga, mis talle on antud preestrikspühitsemise sakramendis, viib läbi konsekratsiooni. Just tema ütleb, väega, mis tuleb talle Kristuselt „ülemises toas": „See on minu ihu, mis teie eest antakse. See karikas on minu veri, mis teie eest valatakse". Preester lausub need sõnad, või pigem annab ta oma hääle Selle käsutusse, kes lausus need sõnad „ülemises toas" ja kes soovib, et neid korrataks igas põlvkonnas kõigi nende poolt, kes Kirikus teenimisameti kaudu osalevad Tema preestriksolemises.

6. Ma tahaksin käesoleva entsüklikaga taas läita selle euharistliku „hämmastuse”, järjepidevuses juubelipärandiga, mille ma jätsin Kirikule apostellikus kirjas Novo millennio ineunte ja selle mariaanliku krooniga Rosarium Virginis Mariae. Mõtlus sisekaemuses Kristuse palge üle, ja mõtlus selle üle koos Maarjaga ­ see on „programm”, mille ma olen seadnud Kiriku ette kolmanda aastatuhande koidikul, kutsudes teda „sõudma sügavale kohale” ajaloo merel uue evangelisatsiooni entusiasmiga. Mõtiskleda Kristuse üle tähendab ka võimet Teda ära tunda, kus Ta iganes end ilmutab, Tema paljudes ligiolekuvormides, ent eelkõige Tema ihu ja Tema vere elavas sakramendis. Kirik ammutab oma elu Kristusest armulauasakramendis; Temast ta toitub ja Tema valgustab Kirikut. Armulauasakrament on nii usumüsteerium kui ka „valguse müsteerium”.3 Mil iganes Kirik armulauda pühitseb, võivad usklikud mingil moel läbi elada kahe õpilase poolt Emmause teel kogetu: „Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära” (Lk 24,31).

7. Alates sellest ajast, mil ma alustasin oma teenimist Peetruse ametijärglasena, olen ma alati tähistanud Suurt Neljapäeva – armulaua ja preestriseisuse sakramendi päeva – saates kirja kõigile maailma preestritele. Tänavu, oma pontifikaadi kahekümneviiendal aastal, tahan ma kaasata kogu Kiriku täielikumalt sellesse euharistlikku mõtisklusse, sel moel ühtlasi tänades Issandat armulauasakramendi ja preestriseisuse eest: „And ja müsteerium”.4 Kuulutades välja Roosipärja-aasta, tahan ma seada selle, oma kahekümneviienda aastapäeva Maarja koolis sisekaemuses Kristuse üle mõtiskluse egiidi alla. Järelikult ei saa ma lasta sel 2003. aastal mööduda, peatumata Kristuse „euharistliku palge” ees ja toomata Kiriku jaoks uue jõuga esile armulauasakramendi keskse koha. Sellest ammutab Kirik oma elu. Sellest „elavast leivast" ammutab ta oma toidu. Kuidas ei peaks ma tundma vajadust õhutada igaüht kogema seda üha uuena ?

8. Kui ma mõtlen armulauasakramendist ja vaatan oma elule preestrina, piiskopina ja Peetruse ametijärglasena, meenutan ma loomulikult neid paljusid kordi ja kohti, kus mul on olnud võimalus seda pühitseda. Mulle meenub kogudusekirik Niegovićis, kus oli minu esimene pastoraalne töökoht, püha Floriani kolleegiumikirik Krakowis, Waweli katedraal, püha Peetruse basiilika ning väga paljud basiilikad ja kirikud Roomas ja kogu maailmas. Mul on olnud võimalus pühitseda püha Missat kabelites, mis on ehitatud mägiradade äärde, järvekallastele ja mererannale; ma olen seda pühitsenud altaritel, mis on püstitatud staadionitele ja linnaväljakutele… See armulaua pühitsemise mitmekesine stsenaarium on andnud mulle võimsa kogemuse selle universaalsuse ja nii-öelda kosmilise iseloomu kohta. Jah, kosmilise! Sest isegi kui seda pühitsetakse maakiriku tagasihoidlikul altaril, pühitsetakse armulauasakramenti alati mingil moel maailma altaril. See ühendab taeva ja maa. See hõlmab ja läbistab kogu loodu. Jumala Poeg sai inimeseks, et taastada kogu loodu, ühes ülimas ülistusaktis sellele Ainsale, kes valmistas selle mittemillestki. Tema, igavene ülempreester, kes oma ristil valatud vere kaudu sisenes igavesse pühamusse, annab Loojale ja Isale tagasi kogu lunastatud loodu. Ta teeb seda Kiriku preesterliku teenimise kaudu, Pühima Kolmainsuse auks. See on tõesti mysterium fidei, mis saab teoks armulauasakramendis: maailm, mis tuli esile Jumal Looja kätest naaseb nüüd Tema juurde lunastatuna Kristuse poolt.

9. Armulauasakrament kui Kristuse päästev kohalolek usklike kogukonnas ja selle vaimulik toit, on kõige kallim, mis Kirikul saab olla tema teel läbi ajaloo. See selgitab elavat tähelepanu, mida ta on alati osutanud armulauamüsteeriumile, tähelepanu, mis leiab autoriteetse väljenduse kirikukogude ja paavstide töös. Kuidas saaksime mitte imetleda doktrinaalseid avaldusi Trenti kirikukogu poolt väljakuulutatud dekreetides pühima armulauasakramendi ja püha missaohvri kohta? Sajandeid olid need dekreedid teoloogia ja kateheesi teejuhiks ning nüüdki veel on need dogmaatiliseks tugipunktiks Jumala rahva püsivale uuenemisele ja kasvamisele usus ja armastuses armulauasakramendi vastu. Lähematena meie ajale tuleb nimetada kolme entsüklikat: Leo XIII entsüklika Mirae caritatis (28. mai 1902),5 Pius XII entsüklika Mediator Dei (20. november 1947)6 ja Paulus VI entsüklika Mysterium fidei (3. september 1965).7 Vatikani II kirikukogu, andmata küll välja eraldi dokumenti armulauamüsteeriumi kohta, käsitles selle erinevaid aspekte mitmetes dokumentides, eriti dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust Lumen gentium ja konstitutsioonis pühast liturgiast Sacrosanctum concilium. Mina ise, oma apostelliku teenimise esimestel aastatel Peetruse Toolil, kirjutasin apostelliku kirja Dominicae cenae (24. veebruar 1980),8 milles ma käsitlesin armulauamüsteeriumi mõningaid aspekte ja selle tähtsust nende elus, kes on selle teenrid. Täna võtan ma selle arutluse taas üles veelgi sügavama tunde ja tänuga oma südames, lastes justkui kõlada psalmisti sõnadel: „Kuidas ma tasun Issandale kõik Tema heateod minu vastu? Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime!" (L 116,12-13).

10. Magisteeriumi pühendumisega armulauamüsteeriumi kuulutamisele on kaasnenud sisemine kasvamine kristlikus kogukonnas. Kindlasti on liturgiline reform, mille kirikukogu sisse juhatas, suuresti kaasa aidanud usklike teadlikumale, aktiivsemale ja viljakamale osalemisele pühas altariohvris. Mitmel pool on pühima sakramendi adoratsioon ka tähtis igapäevane praktika ja saab pühaduse ammendamatuks allikaks. Usklike pühendunud osalemine euharistlikul protsessioonil Kristuse Ihu ja Vere Suurpühal on Issanda arm, mis toob aasta aastalt rõõmu sellest osavõtjatele. Võiks nimetada veel teisigi euharistliku usu ja armastuse positiivseid märke. Kahjuks on nende valgusallikate kõrval ka varje. Mõnel pool on euharistliku adoratsiooni praktikast peaaegu täielikult loobutud. Kiriku erinevates osades on esinenud kuritarvitusi, mis on viinud segadusele seda imelist sakramenti puudutava terve usu ja katoliikliku õpetuse osas. Aeg-ajalt võib kohata äärmuslikult lihtsustatud arusaama armulauamüsteeriumist. Jäetud ilma oma tähendusest ohvrina pühitsetakse seda nagu oleks tegemist lihtsalt vennaliku söömaajaga. Veelgi enam, kohati on ähmastunud apostellikul järjepidevusel põhineva sakramentaalse preesterluse vajalikkus ning armulaua sakramentaalne loomus on taandatud lihtsalt selle kui kuulutusvormi efektiivsusele. See on siin-seal viinud oikumeeniliste initsiatiivideni, mis, olgugi heade kavatsustega, soodustavad selliseid armulauapraktikaid, mis on vastuolus korraga, mille kohaselt Kirik väljendab oma usku. Kuidas saaksime jätta väljendamata oma sügavat kurbust selle üle? Armulauasakrament on liiga suur and, et sallida kahemõttelisust ja hoolimatust. Ma loodan, et see entsüklika aitab tõhusalt hajutada vastuvõetamatu õpetuse ja praktika süngeid pilvi, nii et armulauasakrament säraks jätkuvalt kogu oma kirkas müsteeriumis.

1. peatükk Usu müsteerium

11. „Issand Jeesus sel ööl, mil Tema ära anti” (1Ko 11,23) seadis oma ihu ja vere euharistliku ohvri. Apostel Pauluse sõnad toovad meid tagasi nendesse dramaatilistesse oludesse, milles sündis armulauasakrament. Armulaud on jäädavalt märgitud Issanda kannatamise ja surma sündmusega, mille suhtes ta on mitte ainult meenutus vaid ka sakramentaalne taasesitus. See on ristiohver, mis on jäädvustatud läbi ajastute.9 Seda tõde väljendavad hästi sõnad, millega kogunenud vastavad ladina riituses preestri kuulutusele „See on usu müsteerium": „Me kuulutame Sinu surma, Issand". Kirik on võtnud armulauamüsteeriumi oma Issandalt vastu mitte ühe – kuitahes kallihinnalise – annina paljude teiste seas, vaid annina par excellance, sest see on eneseand, Tema isiku and Tema pühas inimsuses nagu ka Tema päästva töö and. Samuti ei jää see mineviku raamidesse, sest kõik, mis Kristus on – kõik, mis Ta tegi ja kannatas kõigi inimeste eest – osaleb jumalikus igavikus ning kõrgub seega üle aja.10 Kui Kirik pühitseb armulauda, Issanda surma ja ülestõusmise mälestust, saab see pääste keskne sündmus tõeliselt kohalolevaks ning „viiakse ellu meie lunastuse töö".11 See ohver on inimkonna pääste jaoks niivõrd otsustav, et Jeesus Kristus ohverdas selle ja läks tagasi Isa juurde alles pärast seda kui Ta oli jätnud meile vahendi selles osalemiseks nii nagu me oleksime seal kohal olnud. Igaüks usklike seast saab seega selles osaleda ja ammendamatult omandada selle vilju. See on usk, millest on elanud kristlaste põlvkonnad läbi aegade. Kiriku magisteerium on püsivalt taaskinnitanud seda usku rõõmsa tänulikkusega selle hindamatu anni eest.12 Ma soovin veelkord seda tõde meelde tuletada ning ühineda teiega adoratsioonis, mu kallid vennad ja õed, selle müsteeriumi ees – suure müsteeriumi, halastuse müsteeriumi ees. Mida rohkemat oleks Jeesus meie jaoks teha saanud? Tõesti, armulauasakramendis näitab Ta meile armastust, mis läheb „lõpuni" (vrd. Jh 13,1), armastust, mis ei tunne mõõtu.

12. Euharistliku ohvri kõikehõlmava armastuse see tahk põhineb Päästja enese sõnadel. Seda seades ei öelnud Ta lihtsalt: „See on minu ihu”, „See on minu veri”, vaid läks edasi lisades: „mis teie eest antakse”, „mis teie eest valatakse” (vrd. Lk 22,19-20). Jeesus ei öelnud lihtsalt, et see, mida Ta neile süüa ja juua andis, on Tema ihu ja Tema veri; Ta väljendas ka selle ohverduslikku tähendust ja tegi sakramentaalselt kohalolevaks oma ohvri, mis pidi peatselt toodama ristil kõikide päästmiseks. „Missa on samaaegselt ja lahutamatult nii ohverduslik meenutus, milles jäädvustatakse ristiohver kui ka püha osadussöömaaeg Issanda ihu ja verega”.13 Kirik ammutab pidevalt oma elu lunastusohvrist; ta läheneb sellele mitte ainult usust täidetud meenutuse kaudu, vaid ka läbi tõelise kontakti, sest see sakrament saab üha uuesti kohalolevaks, jäädvustatud sakramentaalselt igas kogukonnas, mis toob selle ohvri pühitsetud vaimuliku kätes. Nõnda toob armulauasakrament täna meestele ja naistele selle lepituse, mille Kristus võitis korraga ja alatiseks inimkonnale kõikidel ajastutel. „Kristuse ohver ja armulauaohver on üks ja seesama ohver."14 Hästi sõnastas selle Johannes Chrysostomus: „Me ohverdame alati sama Talle, mitte täna ühe ja homme teise, vaid alati sellesama. Seepärast on ohver alati ainult üks… Ka praegu ohverdame me selle ohvri, kes kord ohverdati ja kes kunagi ei hävi".15 Missa muudab ristiohvri kohalolevaks; see ei lisa sellele ohvrile ega rohkenda seda.16 Korratakse selle meenutuslikku pühitsemist, selle „mälestavat taasesitamist" (memorialis demonstratio),17 mis muudab Kristuse ühe, lõpliku lunastava ohvri ajas alati kohalolevaks. Armulauamüsteeriumi ohverduslikku loomust ei saa seetõttu mõista millegi ristist eraldiseisvana, sõltumatuna või ainult kaudselt Kolgata ohvrile osutavana.

13. Lähedase seose tõttu Kolgata ohvriga on armulauasakrament ohver ranges mõttes ja mitte ainult üldiselt nagu oleks tegemist lihtsalt Kristuse eneseandmisega usklikele nende vaimse toiduna. Tema armastuse ja kuulekuse and kuni oma elu andmiseni (vrd. Jh 10,17-18) on eelkõige and Tema Isale. Kahtlemata on see and antud meie eest ning tegelikult kogu inimkonna eest (vrd. Mt 26,28; Mk 14,24; Lk 22,20; Jh 10,15), ent esmalt ja eelkõige on see and Isale: „ohver, mille Isa vastu võttis, andes vastutasuks Tema Poja täielikule eneseandmisele, kes sai ‚kuulekaks surmani’ (Fi 2,8), omapoolse isaliku kingi, see tähendab uue igavese elu ülestõusmises”.18 Andes oma ohvri Kirikule, on Kristus ühtlasi teinud enese omaks Kiriku vaimse ohvri, Kiriku, kes on kutsutud ohverdama iseennast ühenduses Kristuse ohvriga. See on Vatikani II kirikukogu õpetus kõikide usklike suhtes: „Võttes osa armulauaohvrist, mis on kogu kristliku elu allikas ja tipp, ohverdavad nad Jumalale jumaliku ohvri ja iseennast koos sellega".19

14. Kristuse paasa hõlmab mitte ainult Tema kannatuse ja surma vaid ka ülestõusmise. Seda tuletab meelde koguduse vastus pärast konsekratsiooni: „me… tunnistame Sinu ülestõusmist”. Armulauaohver muudab kohalolevaks mitte ainult Päästja kannatuse ja surma müsteeriumi vaid ka ülestõusmise müsteeriumi, mis kroonis Tema ohvrit. Vaid elava ja ülestõusnuna võib Kristus saada armulauas „eluleivaks” (Jh 6,35.48), „elavaks leivaks” (Jh 6,51). Püha Ambrosius tuletas äsja-pühitsetutele meelde, et armulauasakrament toob ülestõusmise sündmuse nende ellu: „Täna on Kristus teie, ent iga päev tõuseb Ta taas teie jaoks”.20 Püha Kyrillos Aleksandriast teeb samuti selgeks, et osalemine pühades müsteeriumides „on tõeline tunnistus ja mälestus sellest, et Issand suri ja naases ellu meie jaoks ja meie eest”.21

15. Kristuse ülestõusmisega kroonitud ohvri sakramentaalne taasesitamine missal sisaldab kõige erilisemat kohalolu, mida Paulus VI sõnul „nimetatakse ‚tõeliseks’ mitte sellepärast, et välistada teisi kohalolu viise justkui oleksid need ‚mittetõelised’, vaid sellepärast, et see on kohalolu kõige täielikumas mõttes – substantsiaalne kohalolu, mille kaudu Kristus, Jumal-inimene, on tervikuna ja täielikult kohal”.22 See esitab taas Trenti kirikukogu püsivalt kehtiva õpetuse: „leiva ja veini konsekratsioon muudab leiva kogu substantsi Kristuse, meie Issanda ihu substantsiks ja veini kogu substantsi Tema vere substantsiks. Ning püha katoliku kirik on kohaselt ja õigesti nimetanud seda muutust transsubstantsiatsiooniks.”23 Armulauasakrament on tõesti mysterium fidei, müsteerium, mis ületab meie arusaamise ja mille saab vastu võtta vaid usus nagu kirikuisad oma kateheesis selle jumaliku sakramendi osas sageli rõhutavad: „Ärge nähke”, – manitseb püha Kyrillos Jeruusalemmast, – „leivas ja veinis ainult loomulikke elemente, sest Issand on selgelt öelnud, et need on Tema ihu ja Tema veri: usk kinnitab teile seda, kuigi teie meeled väidavad muud”.24 Adoro te devote, latens Deitas, laulame me jätkuvalt koos ingelliku doktoriga. Selle armastuse müsteeriumi ees kogeb inimmõistus täiel määral oma piiratust. Võib aru saada, kuidas see tõde on läbi sajandite ärgitanud teoloogiat püüdma seda üha sügavamalt mõista. Need on kiiduväärt pingutused, mis on seda enam abiks ja inspiratsiooniks, mida enam nad suudavad ühendada kriitilise mõtlemise Kiriku „elava usuga", nii nagu seda mõistab eriti magisteeriumi „kindel tõe karisma" ja „vaimsete reaalsuste sügav taju"25, mille omandavad eelkõige pühakud. Alles jääb piir, millele osutas Paulus VI: „Iga teoloogiline selgitus, mis püüab mõista seda müsteeriumi, peab selleks, et olla kooskõlas katoliku usuga, rangelt kinni pidama sellest, et objektiivses reaalsuses, sõltumatult meie mõtlemisest, on leib ja vein pärast konsekratsiooni lakanud olemast, nii et sellest hetkest peale on leiva ja veini sakramentaalsel kujul meie ees tõeliselt Issand Jeesuse auline ihu ja veri".26

16. Ohvri päästev mõju saab täielikult teoks kui Issanda ihu ja verd armulauas vastu võetakse. Armulauaohver on seesmiselt suunatud ustavate sisemisele ühendusele Kristusega armulauaühenduse kaudu; me võtame vastu Teda ennast, kes andis iseenese meie eest, me võtame vastu Tema ihu, mille Ta andis ära meie eest ristil ja Tema verd, mille Ta “valas paljude eest pattude andeksandmiseks” (vrd. Mt 26,28). Meile tuletatakse meelde Tema sõnu: “Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi” (Jh 6,57). Jeesus ise kinnitab meile, et see ühendus, mida Ta võrdleb ühendusega Kolmainsuse elus, saab tõesti teoks. Armulaud on tõeline söömaaeg, milles Kristus annab ennast meile toiduks. Kui Jeesus kõneles esimest korda sellest toidust, hämmeldusid Tema kuulajad ja sattusid segadusse, mis sundis õpetajat rõhutama oma sõnade objektiivset tõde: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, ei ole teie sees elu” (Jh 6,53). See ei ole metafoorne toit: “minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook” (Jh 6,55).

17. Meie osasaamise kaudu Tema ihust ja verest annab Kristus meile ka oma Vaimu. Püha Efraim kirjutab: Ta nimetas leiba oma elavaks ihuks ja Ta täitis selle iseenesega ja oma Vaimuga… See, kes seda usus sööb, sööb Tuld ja Vaimu… Võtke ja sööge sellest, teie kõik, ja sööge koos sellega Püha Vaimu. Sest see on tõesti minu ihu ja kes iganes seda sööb, sellel on igavene elu”.27 Kirik anub seda jumalikku andi euharistlikus epikleesis. Püha Johannes Chrysostomuse jumalikus liturgias leiame näiteks sellise palve: “Me palume ja anume Sind: saada oma Püha Vaimu meie kõigi ja nende andide peale…, et need, kes nendest osa võtavad, saaksid puhtaks hinges, pattude andekandmise ning osa Pühas Vaimus”.28 Ning rooma missaali kohaselt palvetab preester: “anna, et meie, kes oleme toidetud Tema ihu ja verega, võiksime saada täidetud Tema Püha Vaimuga ning saaksime üheks ihuks ja üheks vaimuks Kristuses”.29 Nii rohkendab Kristus oma ihu ja vere anni kaudu meis oma Vaimu andi, mis on juba välja valatud ristimises ja antud “pitserina” kinnitamise sakramendis.

18. Koguduse kinnitus pärast konsekratsiooni lõpeb kohaselt eshatoloogilise hüüatusega, mis tähistab armulaua pühitsemist (vrd. 1Ko 11,26): “Kuni Sa tuled oma kirkuses”. Armulauasakrament on püüdlemine eesmärgi poole, Kristuse lubatud rõõmutäiuse eelmaitse (vrd. Jh 15,11); see on mingil moel taeva eelaimdus, „tulevase au pant”.30 Armulauasakramendis räägib kõik „meie Päästja Jeesus Kristuse tulemise” usaldavast ootamisest „rõõmsas lootuses”31 Need, kes toituvad Kristusest armulauas, ei pea ootama lahkumist siinpoolsusest igavese elu vastuvõtmiseks: nad juba omavad seda maa peal tulevase täiuse esmaannina, täiuse, mis hõlmab inimest tervikuna. Sest armulauas võtame me vastu ka oma ihuliku ülestõusmise pandi maailma lõpus: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval” (Jh 6,54). See tulevase ülestõusmise pant tuleneb tõsiasjast, et Inimese Poja liha, antuna toidusena, on Tema ihu selle aulises olekus pärast ülestõusmist. Koos armulauaga me justkui seedime ülestõusmise „saladuse”. Selle tõttu määratles püha Ignatius Antiookiast armulaualeiva õigesti kui „surematuse rohu, vastuabinõu surmale”.32

19. Armulauasakramendi süüdatud eshatoloogiline pinge väljendab ja kinnitab meie osadust Kirikuga taevas. Mitte juhuslikult ei austata ida anafoorides ja ladina armulauapalvetes Maarjat, Jeesus Kristuse, meie Issanda ja Jumala igavesti neitsilikku ema, ingleid, pühasid apostleid, aulisi märtreid ja kõiki pühakuid. Armulauasakramendi see aspekt väärib suuremat tähelepanu: pühitsedes Talle ohvrit osaleme taevases „liturgias” ja saame osaks suurest hulgast, kes hüüab: „Pääste on meie Jumalal, kes istub troonil ja Tallel!” (Ilm 7,10). Armulauasakrament on tõesti pilguheit taevasse maa pealt. See on taevase Jeruusalemma aukiir, mis läbistab meie ajaloo pilved ja valgustab meie rännakut.

20. Armulauas sisalduva eshatoloogilise pinge tähelepanuväärne väljendus on ka see, et see kiirustab meid tagant meie rännakul läbi ajaloo ja istutab elava lootuse seemne igapäevasesse pühendumisse meie ees seisvale tööle. Kahtlemata juhib kristlik vaade ootama „uusi taevaid” ja „uut maad” (Ilm 21,1), kuid see suurendab mitte ei vähenda meie vastutustunnet tänase maailma eest.33 Ma tahan seda uue aastatuhande algul taas jõuliselt kinnitada, nii et kristlased tunneksid end rohkem kui kunagi varem kohustatud olevat mitte eirama oma kohustusi selle maailma kodanikena. Nende ülesandeks on anda evangeeliumi valguses oma panus inimlikuma maailma ehitamisse, maailma, mis on täielikus kooskõlas Jumala plaaniga. Meie aja silmapiiri tumestavad paljud probleemid. Piisab vaid mõelda tungivale vajadusele töötada rahu heaks, rajada rahvastevahelised suhted kindlale alusele ja kaitsta inimelu eostumisest loomuliku lõpuni. Ja mis veel rääkida tuhandete ebakõlade kohta „globaliseerunud" maailmas, kus kõige nõrgematel, kõige jõuetumatel ja kõige vaesematel näib olevat nii vähe lootust! Just selles maailmas peab kristlik lootus särama! Ka sellepärast tahtis Issand jääda meiega armulauasakramendis, muutes oma kohaloleku söömaajas ja ohvris lubaduseks inimkonnast, mis on uuendatud Tema armastuses. Väärib tähelepanu, et kirjeldades Viimset Õhtusöömaaega jutustavad sünoptikud armulauasakramendi seadmisest, aga Johannese evangeelium toob meieni – võimalusena rõhutada selle sügavat tähendust – kirjelduse „jalgade pesemisest", milles Jeesus ilmub meie ette osaduse ja teenimise õpetajana (vrd. Jh 13,1-20). Apostel Paulus ütleb omalt poolt, et „vääritu" on kristlikul kogukonnal võtta osa Issanda õhtusöömaajast keset lõhenemisi ja ükskõiksust vaeste vastu (vrd. 1Ko 11,17-22.27-34).34 Issanda surma kuulutamine „kuni Tema tuleb" (1Ko 11,26) eeldab, et kõik, kes armulauast osa võtavad, võtaksid tõsiselt oma elu muutmist ja teeksid selle mingis mõttes täielikult „euharistlikuks". See ümberkujundatud eksistentsi vili ja pühendumine maailma ümberkorraldamisele kooskõlas evangeeliumiga illustreerib hiilgavalt armulaua pühitsemisele ja kristlikule elule tervikuna omast eshatoloogilist pinget: „Tule, Issand Jeesus!" (Ilm 22,20).

2. peatükk Armulauasakrament ehitab Kirikut

21. Vatikani II kirikukogu õpetab, et armulaua pühitsemine on Kiriku kasvamise keskmes. Olles öelnud, et „Kirik, kui müsteeriumis juba kohalolev Kristuse kuningriik kasvab nähtavalt maailmas Jumala väel”,35 lisab kirikukogu justkui vastuseks küsimusele: „Kuidas Kirik kasvab?”, et „nii sageli kui altaril pühitsetakse ristiohvrit, milles ohverdati ‚meie paasatall Jeesus Kristus’ (1Ko 5,7), viiakse ellu meie lunastamise tööd”. Samal ajal väljendatakse ja teostatakse armulaualeiva sakramendis ustavate ühtsust, kes moodustavad ühe Kristuse ihu (vrd. 1Ko 10,17).36 Armulauasakramendi põhjuslik mõju on ilmne päris Kiriku algusest. Evangelistid täpsustavad, et Viimsele Õhtusöömaajale Jeesusega kogunesid kaksteist apostlit (vrd. Mt 26,20; Mk 14,17; Lk 22,14). See on tähelepanuväärne detail, sest apostlid „olid nii uue Iisraeli seeme kui ka püha hierarhia algus".37 Andes neile toiduna oma ihu ja verd, kaasas Kristus nad müstilisel moel ohvris, mis pidi lõpule viidama hiljem Kolgata mäel. Analoogiliselt Siinai mäe lepingule, mis pitseeriti ohvriga ja piserdati verega,38 panid Jeesuse teod ja sõnad Viimsel Õhtusöömaajal aluse uuele messiaanlikule kogukonnale, Uue Lepingu rahvale. Apostlid, võttes „ülemises toas" vastu Jeesuse kutse: „Võtke, sööge", „Jooge kõik selle seest" (Mt 26,26-27), astusid esmakordselt sakramentaalsesse osadusse Temaga. Sellest ajast peale kuni maailma lõpuni ehitatakse Kirikut sakramentaalse osaduse kaudu Jumala Pojaga, kes ohverdati meie eest: „Tehke seda minu mälestuseks… Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks" (1Ko 11,24-25; vrd. Lk 22,19).

22. Kristuse ihusse vastuvõtmine, mis toimub ristimises, uueneb pidevalt ja saab üha kinnitust armulauaohvris osalemise kaudu, eriti selle täieliku osalemise kaudu, mis leiab aset sakramentaalses osaduses. Võib öelda mitte ainult, et igaüks meist võtab vastu Kristust, vaid samuti, et Kristus võtab vastu igaüht meist. Ta saab meie sõbraks: „Teie olete mu sõbrad” (Jh 15,14). Tõepoolest, Tema tõttu on meil elu: „Nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi” (Jh 6,57). Armulauaosadus viib üleval moel täide Kristuse ja iga Tema järgija üksteisesse „jäämise”: „Jääge minusse, ja mina jään teisse” (Jh 15,4). Ühenduse läbi Kristusega saab Jumala rahvast, selle asemel, et enesesse sulguda, inimkonna jaoks „sakrament",39 Kristuses omandatud pääste märk ja vahend, maailma valgus ja maa sool (vrd. Mt 5,13-16), kõikide lunastus.40 Kiriku missioon jätkab Kristuse missiooni: „nii nagu Isa on mind läkitanud, niisamuti läkitan mina teid" (Jh 20,21). Ristiohvri jäädvustamisest ja oma osadusest Kristuse ihu ja verega armulauas ammutab Kirik vaimse väe oma missiooni elluviimiseks. Nii ilmneb armulauasakrament kui kogu evangeliseerimise allikas ja ühtlasi tipp, kuna selle eesmärk on inimkonna osadus Kristusega ja Temas Isa ja Püha Vaimuga.41

23. Armulauaosadus kinnitab Kirikut ka tema ühtsuses Kristuse ihuna. Püha Paulus osutab sellele armulauasöömaajal osalemise ühekstegevale väele kui ta kirjutab korintlastele: „Leib, mida me murrame, − eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast” (1Ko 10,16-17). Püha Johannes Chrysostomuse kommentaar nendele sõnadele on sügav ja tundlik: „Sest mis on leib? See on Kristuse ihu. Ja mis saab neist, kes seda vastu võtavad? Kristuse ihu − mitte palju ihusid vaid üks ihu. Sest nagu leib on tervenisti üks kuigi koosneb paljudest nisuteradest ja need, olgugi nähtamatud, jäävad sellele vaatamata alles, nii et nende paljus ei paista välja kuna nad on saanud täiuslikult tervikuks, niisamuti oleme meiegi omavahel kokku liidetud ning üheskoos ühendatud Kristusega”.42 Argument on veenev − meie ühendus Kristusega, mis igaühe jaoks meie seast on and ja arm, võimaldab meil Temas osaleda Tema ihu − Kiriku − ühtsuses. Armulaud kinnitab vastuvõtmist Kristuse ihusse, mis leidis aset ristimises Vaimu anni kaudu (vrd. 1Ko 12,13.27). Poja ja Püha Vaimu ühine ja lahutamatu tegevus, mis on Kiriku, tema ühtsuse ja tema jätkuva elu läte, on tegev armulauas. See oli ilmselge püha Jakobuse liturgia autorile − anafoori epikleesis palutakse Jumal Isa saata ustavate ja andide peale Püha Vaimu, et Kristuse ihu ja veri „võiksid olla abiks kõigile neile, kes neist osa saavad… nende hinge ja ihu pühitsemiseks".43 Ustavate pühitsemise kaudu armulauas saab Kirik jumalikult Lohutajalt jõudu.

24. Kristuse ja Tema Vaimu and, mille me armulauaosaduses külluslikult vastu võtame, täidab inimsüdames sügavalt juurdunud igatsuse vennaliku ühtsuse järele; samal ajal ülendab see juba olemasolevat vennalikkusekogemust − mis tuleneb meie osasaamisest samast euharistlikust lauast − astmeni, mis kaugelt ületab lihtsa inimliku ühise söömaaja kogemuse. Osaduse kaudu Kristuse ihuga saab Kirik üha täielikumalt olema „Kristuses sakramendi loomuses, see tähendab märk kõige lähedasemast üksolemisest Jumalaga ja kogu inimkonna üksolemisest ning mõlema üksolemise tööriist”.44 Jagunemise seemnetele, mille sügavat juurdumust inimkonnas patu tagajärjel näitab igapäevane kogemus, pannakse vastu Kristuse ihu ühekstegev vägi. Just selle kaudu, et ta ehitab Kirikut, loob armulauasakrament inimkogukonda.

25. Armulauasakramendi kummardamine väljaspool missat on Kiriku elu jaoks hindamatu väärtusega. See kummardamine on tihedalt seotud armulauaohvri pühitsemisega. Kristuse kohalolek pühitsetud andides pärast missat − kohalolek, mis kestab seni kuni säilib leiva ja veini kuju45 − tuleneb ohvri pühitsemisest ja on suunatud osadusele, nii sakramentaalsele kui vaimsele.46 Karjaste ülesanne on edendada − ka oma isikliku eeskujuga − euharistlikku adoratsiooni ja eriti pühima sakramendi väljapanemist nagu ka palvetamist ja adoratsiooni Kristuse ees, kes on kohal euharistlike andide kujul.47 Meeldiv on veeta aega koos Temaga, viibida Tema rinna naal nagu armastatud õpilane (vrd. Jh 13,25) ja tunda lõpmatut armastust Tema südames. Kui kristlased peavad meie ajal silma paistma eelkõige oma „palvekunsti" poolest,48 kuidas saaksime siis mitte tunda uuenenud vajadust veeta aega vaimses vestluses, vaikses adoratsioonis, südamlikus armastuses Kristuse ees, kes on kohal pühimas sakramendis? Kui sageli, kallid vennad ja õed, olen ma seda kogenud ning ammutanud sellest jõudu, lohutust ja tuge! Seda praktikat, mida magisteerium on korduvalt kiitnud ja soovitanud,49 toetab paljude pühakute eeskuju. Eriti väljapaistev oli selles suhtes püha Alphonsus Liguori, kes kirjutas: „Kõigist pühendumistest on Jeesuse kummardamine pühimas sakramendis sakramentide järel kõige suurem, Jumalale kõige meelepärasem ja meile kõige rohkem abiks".50 Armulauasakrament on hindamatu aare: mitte ainult seda pühitsedes vaid ka palvetades selle ees väljaspool missat saame võimaluse kokkupuuteks armu allika enesega. Kristlik kogukond, kes tahab mõtiskleda Kristuse palge ees selles vaimus, mida ma soovitasin apostellikes kirjades Novo millennio ineunte ja Rosarium Virginis Mariae, ei saa jätta arendamata ka seda euharistliku kummardamise aspekti, mis muudab kestvamaks ja rohkendab meie osaduse vilju Issanda ihus ja veres.

3. peatükk Armulauasakramendi ja Kiriku apostellikkus

26. Kui, nagu ma ütlesin, armulauasakrament ehitab Kirikut ja Kirik sooritab armulauasakramenti, tuleneb sellest, et nende vahel on sügav side, isegi sedavõrd, et me võime öelda armulauamüsteeriumi kohta samade sõnadega, millega me Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses tunnistame Kiriku olevat „üks, püha, üleilmne ja apostellik”. Ka armulauasakrament on üks ja üleilmne. Niisamuti on see püha, tõepoolest, pühim sakrament. Ent nüüd peame vaatlema eelkõige selle apostellikkust.

27. Seletades, kuidas Kirik on apostellik − rajatud apostlitele − näeb Katoliku kiriku katekismus sellel väljendil olevat kolm tähendust. Esiteks, „ta rajati ja jääb rajatuks ‚apostlite alusele’ (Ef 2,20), nende tunnistajate alusele, kelle valis ja läkitas misjonile Kristus ise”.51 Ka armulauasakrament rajaneb apostlitel, mitte selles mõttes, et see ei lähtu Kristusest enesest, vaid seetõttu, et Jeesus usaldas selle apostlitele ja see on läbi aegade meile edasi antud nende ja nende ametijärglaste poolt. Pühitsedes läbi aegade armulauasakramenti jätkab Kirik apostlite praktikat kuulekana Issanda käsule. Teises mõttes on Kirik vastavalt Katekismusele apostellik, kuna „temas asuva Vaimu abil Kirik hoiab ja annab edasi õpetust, ‚head usuvaramut', päästvaid sõnu, mis ta on kuulnud apostlitelt".52 Ka siin on armulauasakrament apostellik kuna seda pühitsetakse kooskõlas apostlite usuga. Erinevatel aegadel Uue Lepingu rahva kahetuhande-aastase ajaloo vältel on Kiriku magisteerium täpsemalt määratlenud oma õpetuse armulauasakramendi kohta, kaasa arvatud kohase terminoloogia, just selleks, et kaitsta apostellikku usku selle ülima müsteeriumi osas. See usk jääb muutumatuks ja Kiriku jaoks on eluliselt oluline, et see jääks muutumatuks.

28. Viimaks on Kirik apostellik selles mõttes, et „kuni Kristuse taastulemiseni õpetavad, pühitsevad ja juhatavad teda jätkuvalt apostlid oma järglaste kaudu karjaseametis: piiskoppide kolleegium, keda abistavad preestrid, ühenduses Peetruse ametijärglasega, kes on Kiriku ülemkarjane”.53 Apostlite ametijärglus karjasemissioonis eeldab möödapääsmatult vaimulikupühitsuse sakramenti, see tähendab kehtiva piiskopliku ordinatsiooni katkematut järjepidevust päris algusest peale.54 Selline järjepidevus on möödapääsmatu Kiriku eksistentsiks tõelises ja täielikus mõttes. Ka armulaud väljendab apostellikkuse seda mõtet. Nagu õpetab Vatikani II kirikukogu „liituvad ustavad armulauaohverdusega oma kuningliku preestriseisuse väel",55 ent just ordineeritud preester, „toimides Kristuse isikus, viib läbi armulauaohvri ning annab selle Jumalale kogu rahva nimel".56 Sellepärast näeb Rooma Missaal ette, et euharistlikku palvet loeb ainult preester kuna rahvas osaleb usus ja vaikuses.57

29. Vatikani II kirikukogu poolt korduvalt kasutatud väljend, mille kohaselt „teenimisametis preester, … toimides Kristuse isikus, viib läbi armulauaohvri”,58 oli paavstide õpetuses kindlalt juurdunud.59 Nagu ma olen osutanud teistel puhkudel, tähendab fraas in persona Christi „rohkemat kui ohverdamist Kristuse ‚nimel’ või ‚asemel’. In persona tähendab erilises sakramentaalses samastumises igavese ülempreestriga, kes on selle Tema ohvri autor ja esmane subjekt, ohvri, milles tegelikult keegi ei saa asuda tema kohale”.60 Nende preestrite teenimisamet, kes on võtnud vastu vaimulikuseisuse sakramendi, teeb Kristuse poolt valitud pääste-majapidamises selgeks, et armulauasakrament, mida nad pühitsevad, on and, mis ületab võrreldamatult kogukonna võimu ning on igal juhul eluliselt vajalik armulaua pühitsemise kehtivaks sidumiseks ristiohvri ja Viimse Õhtusöömaajaga. Armulaua pühitsemiseks kogunenud kogukond vajab selleks, et olla tõeliselt euharistlik kogukond, möödapääsmatult ordineeritud preestri kui oma eestseisja kohalolu. Teiselt poolt ei saa kogukond ise enesele ordineeritud vaimulikku seada. Vaimulik on and, mille kogukond võtab vastu piiskopliku järjepidevuse kaudu, mis ulatub tagasi kuni apostliteni. Just piiskop seab vaimulikuseisuse sakramendi kaudu uue preestri, andes talle edasi väe konsekreerida armulauasakramenti. Seega „ei saa armulauamüsteeriumi pühitseda üheski kogukonnas muidu kui ordineeritud preestri poolt, nagu sõnaselgelt õpetas Lateraani IV kirikukogu”.61

30. Katoliku kiriku õpetus preesterliku teenimisameti ja armulauasakramendi seostest ning tema õpetus armulauaohvrist on mõlemad olnud arutluse all viimaste kümnendite viljakas oikumeenilises dialoogis. Me peame tänama Pühimat Kolmainsust selles vallas saavutatud tähelepanuväärse edenemise ja vaatepunktide lähenemise eest, mis annab meile lootust täielikule osadusele usus ühel päeval. Siiski, kirikukogu tähelepanekud läänes XVI sajandist alates tekkinud ja katoliku kirikust eraldatud kiriklike ühenduste kohta jäävad täiel määral jõusse: „Meist eraldatud kiriklikel ühendustel puudub see ühtsuse täius meiega, mis peab tulenema ristimisest ja me usume, et eriti vaimulikuseisuse sakramendi puudumise tõttu ei ole neil säilinud tõeline ja täielik armulauamüsteeriumi reaalsus. Ometi, kui nad meenutavad pühas söömaajas Issanda surma ja ülestõusmist, tunnistavad nad, et see tähistab elu osaduses Kristusega ja nad ootavad Tema tulemist kirkuses”.62 Seega peavad katoliiklastest ustavad, suhtudes küll austusega nende meist eraldatud vendade religioossetesse tõekspidamistesse, vältima nende jumalateenistustel jagatava armulaua vastuvõtmist, et mitte põhjustada kahemõttelisust armulauasakramendi loomuse osas ning seega eksides oma kohuse vastu anda selget tunnistust tõest. See tooks kaasa täieliku nähtava ühtsuse saavutamise poole liikumise aeglustumise. Niisamuti on mõeldamatu asendada pühapäevane missa oikumeenilise sõnaliturgiaga ühispalve teenistusega koos kristlastega nendest kristlikest ühendustest või isegi osalemisega nende endi liturgilistel teenistustel. Sellised liturgiad ja teenistused, olgu need kuitahes kiiduväärt teatud olukordades, on ettevalmistuseks täieliku osaduse, sealhulgas armulauaosaduse, eesmärgi saavutamisele ent need ei saa seda asendada.

31. Kui armulauasakrament on Kiriku elu kese ja tipp siis samavõrd on ta preesterliku teeminise kese ja tipp. Sellepärast kordan ma, südamest tänades meie Issandat Jeesus Kristust, et armulauasakrament „on preestriseisuse sakramendi esmane ja keskne raison d’être, sakramendi, mis sai alguse armulaua seadmise hetkel”.63 Preestrid on hõlvatud väga mitmesugustes pastoraalsetes tegevustes. Kui võtame ühtlasi arvesse kaasaegse maailma sotsiaalseid ja kultuurilisi tingimusi, siis on kerge mõista, kuidas preestreid ähvardab vägagi reaalne oht kaotada sellise hulga erinevate ülesannete keskel oma tähelepanu kese. Vatikani II kirikukogu nägi pastoraalses armastuses sidet, mis seob tervikuks preestri elu ja töö. See, lisab kirikukogu, „lähtub peamiselt armulauaohvrist, mis on seetõttu kogu preesterliku elu kese ja juur".64 Niisiis me mõistame kui oluline on preestri vaimse elu jaoks, nagu ka Kiriku ja maailma hüveks, et preestrid järgiksid kirikukogu soovitust pühitseda armulauasakramenti iga päev: „sest isegi kui ustavad ei saa kohal viibida on see Kristuse ja Kiriku töö".65 Sel moel suudavad preestrid vastu panna igapäevastele pingetele, mis viivad keskendumise kadumisele ja leiavad armulauaohvris − nende elu ja teenimise tõelises keskpunktis − vaimse jõu toimetulemiseks oma erinevate pastoraalsete kohustustega. Nii muutub nende igapäevane töö tõeliselt euharistlikuks. Armulauasakramendi kesksel kohal preestrite elus ja teenimises põhineb selle keskne koht preestrikutsumuste pastoraalsel edendamisel. Just armulauasakramendis on palve kutsumuste eest kõige tihedamalt ühendatud Kristuse kui igavese ülempreestri palvega. Samal ajal annab preestrite hoolikus euharistlikus teenimises, koos ustavate teadliku, tegusa ja viljaka osalemisega armulauas noortele meestele mõjusa eeskuju ja tõuke vastata suuremeelselt Jumala kutsele. Sageli kasutab Issand just preestri palava pastoraalse armastuse eeskuju selleks, et külvata noorte meeste südamesse preestrikutsumuse seeme ja panna see vilja kandma.

32. Kõik see näitab kui murettekitav ja ebareeglipärane on sellise kristliku kogukonna olukord, kus vaatamata ustavate piisavale arvule ja mitmekesisusele, et moodustada kogudus, puudub preester, kes seda juhiks. Kogudused on ristitute kogukonnad, kes väljendavad ja kinnitavad oma kuuluvust eelkõige armulauaohvri pühitsemise kaudu. Ent see nõuab preestri kohalolu, kes üksi on pädev ohverdama armulauda in persona Christi. Kui kogukonnal puudub preester, püütakse olukorda õigusega parandada, nii et pühapäevased jumalateenistused saavad jätkuda ning need kongregatsioonide liikmed ja ilmikud, kes juhatavad oma vendi ja õdesid palves teostavad kiiduväärt moel kõigi ustavate üldist preestriksolemist, mis põhineb ristimise armul. Kuid selliseid lahendusi saab pidada vaid ajutiseks, kuni kogukond ootab preestrit. Nende teenistuste sakramentaalne ebatäielikkus peaks ärgitama tervet kogukonda palvetama suurema tulisusega, et Issand saadaks töötegijaid oma lõikusele (vrd. Mt 9,38). See peaks olema ka tõukeks koondada kõik vajalikud vahendid kutsumuste pastoraalseks edendamiseks, andmata järgi kiusatusele otsida väljapääsu preestriseisuse kandidaatidelt nõutavate kõlbeliste ja ettevalmistus-standardite madaldamises.

33. Kui preestrite vähesuse tõttu usaldatakse ordineerimata ustavatele osa pastoraalsel hoolitsemisel koguduse eest peavad nad meeles pidama, et − nagu õpetab Vatikani II kirikukogu − „Ei saa üles ehitada ühtki kristlikku kogukonda, mis ei kasva välja pühima armulauasakramendi pühitsemisest ega tugine sellele.”66 Seega on nende kohus hoida kogukonnas alal tõeline „nälg” armulaua järele, et ei jääks kasutamata ükski võimalus pühitseda missat, kasutades ka ajutiselt kohalviibiva preestri abi, kellel ei ole Kiriku seaduse ees takistusi missa pühitsemiseks.

4. peatükk Armulauasakrament ja kiriklik osadus

34. 1985. aastal toimunud piiskoppide sünodi erakorraline kogunemine nägi „osaduse eklesioloogia” mõistet Vatikani II kirikukogu keskse ja põhjapaneva ideena.67 Kirik on kutsutud oma maisel palverännakul alal hoidma ja edendama osadust Kolmainsa Jumalaga ja osadust ustavate vahel. Selleks otstarbeks on tal sõna ja sakramendid, eriti armulauasakrament, mille kaudu ta „pidevalt elab ja kasvab”68 ja milles ta väljendab oma loomust. Mitte juhuslikult pole mõiste kommunioon saanud üheks sellele ülevale sakramendile antud nimedest. Nõnda siis ilmneb armulaud kõigi sakramentide kulminatsioonina meie osaduse täiustamisel Jumal Isaga samastumise kaudu Tema ainusündinud Pojaga Püha Vaimu töö läbi. Põhjani tungiva usuga sõnastas selle tõe Bütsantsi-traditsiooni silmapaistev kirjamees: armulauasakramendis, „nagu mitte üheski teises sakramendis, on müsteerium nii täiuslik, et see viib meid kõikide hüvede tippu − siin on iga inimliku püüdluse ülim eesmärk, sest siin me puudutame Jumalat ja Jumal seob ennast meiega kõige täiuslikumas ühenduses".69 Just sel põhjusel on hea kanda oma südames püsivalt soovi armulauasakramendi järele. Sellest sai alguse „vaimse osaduse" praktika, mis on Kirikus õnnelikul kombel sajandeid püsinud ja mida on soovitanud vaimse elu meistriteks olnud pühakud. Jeesuse püha Teresa kirjutas: „Kui te ei võta armulauda ega osale missal, siis saate võtta vastu vaimset armulauda, mis on ülimalt viljakas… Selle kaudu vermitakse teisse sügavalt Jumala armastus".70

35. Ometi ei saa armulaua pühitsemine olla osaduse lähtepunktiks; see eeldab, et osadus on juba olemas, osadus, mida see püüab tervikuks siduda ja täiusele viia. Antud sakrament on selle osadussideme väljendus nii oma nähtamatus mõõtmes, mis Kristuses ja Püha Vaimu töö kaudu ühendab meid Isaga ja omavahel kui ka oma nähtavas mõõtmes, mis eeldab osadust apostlite õpetuses, sakramentides ja Kiriku hierarhilises struktuuris. Kirikliku osaduse nähtavate ja nähtamatute elementide vaheline sügav side on Kiriku kui päästesakramendi jaoks olemuslik.71 Ainult sellises kontekstis saab toimuda armulaua õiguspärane pühitsemine ja tõeline osasaamine sellest. Järelikult on olemuslikult vajalik, et armulauasakramenti pühitsetaks osaduses ning osadussidemete rikkumatus terviklikkuses.

36. Kuigi nähtamatu osadus oma loomu poolest alati kasvab, eeldab see elu armus, mille kaudu me saame „jumaliku loomuse osaliseks” (2Pe 1,4), ning usu, lootuse ja armastuse vooruste praktiseerimist. Ainult sel moel saab teoks tõeline osadus Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Usust üksi ei piisa; me peame püsima pühitsevas armus ja armastuses, jäädes Kiriku rüppe nii „ihulikult” kui ka oma „südamega”;72 vajalik on − kasutades püha Pauluse sõnu − „usk, mis on tegev armastuse läbi” (Ga 5,6). Nende nähtamatute sidemete hoidmine rikkumatuna on eriline kõlbeline kohustus, mis lasub kristlastel, kes tahavad täiel määral osaleda armulauas Kristuse ihu ja vere vastuvõtmise kaudu. Seda kohustust tuletab talle meelde seesama apostel kui ta manitseb: „Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast" (1Ko 11,28). Püha Johannes Chrysostomus innustas oma kõneosavusega ustavaid: „Ka mina tõstan oma hääle, anun, palun ja vannutan, et keegi ei läheneks sellele pühale lauale määritud ja rikutud südametunnistusega. Sellist lähenemist ei saa iial nimetada „osalemiseks", kui me ka tuhat korda puudutaksime Issanda ihu, vaid „hukkamõistuks", „piinaks" ja „karistuse suurendamiseks".73 Samas vaimus nõuab Katoliku kiriku katekismus õigusega, et „igaüks, kes teab enesel lasuvat raske patu, peab enne armulauale tulemist võtma vastu lepituse sakramenti".74 Seetõttu tahan ma kinnitada, et Kirikus jääb nii nüüd kui ka tulevikus jõusse see norm, mille kaudu Trento kirikukogu andis apostel Pauluse karmile manitsusele konkreetse väljenduse: et armulaua vääriliseks vastuvõtmiseks „tuleb esmalt sakramentaalselt pihtida oma patud kui ollakse teadlik enesel lasuvast surmapatust".75

37. Armulaua ja meeleparanduse sakrament on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna armulauasakrament muudab kohalolevaks lunastava ristiohvri, tehes selle sakramentaalselt püsivaks, tuleneb sellest püsiva pöördumise vajadus, isikliku vastuse vajadus püha Pauluse poolt Korintose kristlastele esitatud üleskutsele: „Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!” (2Ko 5,20). Kui kristlase südametunnistust rõhub raske patt, muutub patukahetsusteekond lepitussakramendi kaudu möödapääsmatuks, et täiel määral osaleda armulauaohvris. Otsustus oma seisundi üle armus kuulub arusaadavalt isikule enesele, kuna on seotud oma südametunnistuse vaatlusega. Kuid moraalinormidega tõsiselt, selgelt ja järjekindlalt vastuolus oleva välise käitumise korral ei saa Kirik oma pastoraalses hoolitsuses kogukonna hea käekäigu eest ja austusest antud sakramendi vastu, mitte tunda end otseselt kaasatuna. Kanoonilise õiguse koodeks viitab sellisele ilmsele kõlbelise hoiaku puudumisele kui ta määrab, et neid, kes „kangekaelselt püsivad ilmses raskes patus" ei tohi armulauale lubada.76

38. Kiriklik osadus on, nagu ma olen öelnud, ka nähtav ja leiab väljenduse reas „sidemetes”, mida kirikukogu loetleb kui ta õpetab: „Täielikult on Kirikusse lülitatud need, kes, omades Kristuse Vaimu, võtavad vastu kogu selle struktuuri ja kõik temas leiduvad pääste vahendid ning on tema nähtavais piires ühendatud Kristusega, kes valitseb tema üle ülemkarjase ja piiskoppide kaudu, usutunnistuse, sakramentide, kirikliku valitsemise ja osaduse sidemete vahendusel”.77 Armulaud, kui kõrgeim sakramentaalne väljendus osadusest Kirikus, nõuab, et seda pühitsetaks sellises kontekstis, kus välised osadussidemed on samuti rikkumata. Kuna armulaud on „justkui vaimse elu tipp ja kõikide sakramentide eesmärk,78 nõuab see erilisel moel, et osadussidemed sakramentides, eriti ristimises ja vaimulikuseisuses oleksid tõelised. Ei ole võimalik anda armulauda inimesele, kes ei ole ristitud, või kes tõukab ära täie usutõe armulauamüsteeriumi kohta. Kristus on tõde ja annab tunnistust tõest (vrd. Jh 14,6; 18,37); Tema ihu ja vere sakrament ei luba kahepalgelisust.

39. Edasi, võttes arvesse kirikliku osaduse loomust ja selle seost armulauasakramendiga, tuleb meenutada, et „armulauaohver, kuigi seda tuuakse alati mingis kindlas kogukonnas, ei ole kunagi ainuüksi antud kogukonna pühitsus. Tõepoolest, võttes vastu Issanda euharistliku kohalolu, võtab kogukond vastu päästeanni tervikuna ja näitab, ka selle püsivas nähtavas erilises vormis, et see on kujund ühest, tõelisest, üleilmsest ja apostellikust Kirikust ning selle tõeline kohalolek”.79 Sellest tuleneb, et tõeliselt euharistlik kogukond ei saa sulguda iseenesesse nagu oleks ta midagi iseeneses piisavat; pigem peab ta püsima kooskõlas kõikide teiste katoliiklike kogukondadega. Euharistliku kogunemise kiriklik osadus on osadus tema enda piiskopi ja Rooma paavstiga. Piiskop on tegelikult oma konkreetses Kirikus ühtsuse nähtav allikas ja alus.80 Seetõttu oleks suur vastuolu selles, kui Kiriku ühtsuse sakramenti par excellence pühitsetaks väljaspool osadust piiskopiga. Nagu kirjutas püha Ignatius Antiookiast: „Seda armulauasakramenti, mida pühitsetakse piiskopi all või selle all, kellele piiskop on selle ülesandeks teinud, võib käsitada kindlana".81 Niisamuti, kuna „Rooma paavst kui Peetruse ametijärglane on piiskoppide ja ustavate hulkade ühtsuse püsiv ja nähtav allikas ja alus",82 on osadus temaga armulauaohvri pühitsemiseks olemuslikult vajalik. Sellest tuleneb ülev tõde, mida liturgia väljendab mitmel moel: „Armulauasakramendi iga pühitsemine toimub ühenduses mitte ainult kohaliku piiskopiga vaid ka paavstiga, terve piiskoppide koguga, kogu vaimulikkonnaga ja kogu rahvaga. Armulaua iga kehtiv pühitsemine väljendab seda üleüldist osadust Peetruse ja kogu Kirikuga või kutsub objektiivselt selleks üles nagu see on Roomast eraldatud kristlike kirikute puhul."83

40. Armulaud loob osadust ja tugevdab osadust. Püha Paulus kirjutas ustavatele Korintoses, selgitades, kuidas lahkmeel nende vahel, mis kajastus nende euharistlikel kogunemistel, on vastuolus sellega, mida nad pühitsevad − Issanda Söömaajaga. Seejärel innustas apostel neid mõtlema armulaua tõelisele reaalsusele, et naasta vennaliku osaduse vaimu (vrd. 1Ko 11,17-34). Püha Augustinus kordas seda kutset kui ta, tuletades meelde apostli sõnu: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast Tema liikmed” (1Ko 12,27), jätkas öeldes: „Kui te olete Tema ihu ja Tema liikmed, siis te leiate Issanda lauale olevat asetatud teie enda müsteeriumi. Jah, te võtate vastu iseenda müsteeriumi”.84 Ja sellest tähelepanekust tuletab ta järelduse: „Issand Kristus… pühitses oma laual meie rahu ja ühtsuse müsteeriumi. Kes iganes võtab vastu ühtsuse müsteeriumi jäämata rahusidemesse võtab vastu mitte müsteeriumi enese hüvanguks vaid asitõendi enese vastu”.85

41. Armulaua eriline tõhusus osaduse edendamisel on üks põhjusi, miks pühapäevane missa on nii oluline. Ma olen juba käsitlenud nii seda kui ka teisi põhjusi, mis muudavad pühapäevase missa Kiriku ja iga üksiku uskuja elus põhjapanevaks oma apostellikus kirjas pühapäeva pühitsemise kohta Dies Domini.86 Selles tuletasin ma meelde, et ustavatel on kohustus osaleda missal kui miski neid tõsiselt ei takista ning et karjastel on vastav kohustus hoolitseda selle eest, et kõikide jaoks oleks sobilik ja võimalik seda ettekirjutust täita.87 Veelgi hiljem, oma apostellikus kirjas Novo millennio ineunte, esitades pastoraalse tee, millele Kirik peab asuma kolmanda aastatuhande alguses, osutasin ma erilist tähelepanu pühapäevasele armulauale, rõhutades selle tõhusust osaduse ehitamisel. Ma kirjutasin: „See on priviligeeritud paik, kus lakkamatult kuulutatakse ja toidetakse osadust. Just armulauas osalemise kaudu saab Issanda päevast ka Kiriku päev, mil ta saab tõhusalt teostada oma rolli ühtsuse sakramendina.”88

42. Kirikliku osaduse kaitsmine ja edendamine on iga üksiku ustava ülesanne, kes leiab armulauas kui Kiriku ühtsuse sakramendis, oma erilise hoole valdkonna. See ülesanne kuulub erilisel moel kiriku karjastele, vastavalt igaühe astmele ja kiriklikule ametile. Sellepärast on Kirik koostanud normid, mis on mõeldud tugevdama ustavate sagedast ja viljakat ligipääsemist euharistlikule lauale ja määratlema, millistel objektiivsetel tingimustel ei tohi armulauda anda. Hoolikus nende normide ustaval järgimisel saab praktiliseks väljenduseks armastusest armulauasakramendi ja Kiriku vastu.

43. Armulaua kui kirikliku osaduse sakramendi käsitlemisel on üks teema, millest selle tähtsuse tõttu ei tohi mööda vaadata; ma pean silmas armulaua seost oikumeenilise tegevusega. Me kõik peaksime tänama Pühimat Kolmainsust nende paljude ustavate eest kogu maailmas, kes on viimastel aastakümnetel tundnud palavat igatsust kristlaste ühtsuse järele. Oikumeeniat käsitleva dekreedi alguses näeb Vatikani II kirikukogu seda kui Jumala erilist andi.89 See oli tegev arm, mis ärgitas meid, katoliku kiriku poegi ja tütreid ning meie vendi ja õdesid teistest kirikutest ja kiriklikest kogukondadest asuma oikumeenia teele. Meie igatsus ühtsuse järele kutsub meid pöörduma armulaua poole, mis on Jumala rahva ühtsuse ülim sakrament, kuivõrd see on selle ühtsuse sobilik väljendus ja ületamatu allikas.90 Pühitsedes armulauaohvrit palub Kirik, et Jumal, halastuse Isa, annaks oma lastele Püha Vaimu täiuse, et nad saaksid üheks ihuks ja üheks vaimuks Kristuses.91 Tõstes selle palve valguste Isa poole, kellelt tuleb „iga hea and ja iga täiuslik kink" (Jk 1,17), usub Kirik, et teda võetakse kuulda, sest ta palub ühenduses Kristuse, oma Pea ja Peigmehega, kes võtab oma mõrsja selle palve omaks ning ühendab selle oma lunastava ohvriga.

44. Just selle pärast, et Kiriku ühtsus, mille armulauasakrament esile toob Issanda ohvri ning Tema ihu ja vere osaduse kaudu, nõuab jäägitult täielikku osadust usutunnistuse sidemeis, sakramentides ja kiriklikus valitsemises, ei ole võimalik pühitseda üheskoos sama armulaualiturgiat kuni need sidemed täielikult taastatakse. Ükski selline ühine pühitsemine ei oleks täieliku osaduse saavutamiseks kohane vahend ning võib osutuda hoopis takistuseks, nõrgendades taju kui kaugel me oleme sellest eemärgist ning juurutades või teravdades ebamäärasust ühe või teise usutõe suhtes. Teekonda täielikule ühtsusele saab võtta ette vaid tões. Ustavana Vatikani II kirikukogu poolt osutatud moraalinormidele92 ei jäta Kiriku seaduse keelud selles vallas ruumi mingile ebakindlusele.93 Sellele vaatamata tahaksin ma taas kinnnitada seda, mida ma ütlesin oma entsüklikas Ut unum sint, olles tunnistanud armulaua jagamise võimatust: „Ja siiski põleme igatsusest ühineda Issanda armulaua pühitsemises ning see soov ise on juba ühine kiituspalve, üksainus anumine. Üheskoos kõneleme me Isaga ja üha rohkem teeme seda ‚ühe südamega'".94

45. Kui täieliku ühtsuse puudumisel ei ole ühine pühitsemine kunagi seaduslik, siis sama ei kehti armulaua jagamisel eriolukorras üksikisikutele, kes kuuluvad kirikutesse või kiriklikesse kogukondadesse, mis ei ole täielikus osaduses katoliku kirikuga. Sellisel juhul on kavatsus tegelikult tulla vastu üksiku uskliku tungivale vaimsele vajadusele igavese pääste järele, mitte esile tuua vastastikust osadust, mis on võimatu kuni kirikliku osaduse nähtavate sidemete täieliku taastamiseni. Sellise lähenemise võttis omaks Vatikani II kirikukogu kui ta andis juhised vastamiseks katoliku kirikust heas usus eraldatud idakristlastele, kes omal algatusel paluvad katoliku vaimulikku anda neile armulauda ja on selleks kohaselt valmistunud 95 See lähenemine ratifitseeriti seejärel mõlema koodeksi poolt, kus käsitletakse − vajalike muudatustega − juhtumeid, kus on tegemist teiste mitte-ida kristlastega, kes ei ole täielikus osaduses katoliku kirikuga.96

46. Entsüklikas Ut unum sint väljendasin ma oma tunnustust nendele normidele, tänu millele on võimalik, kohase vaagimise abil, aidata kaasa hingede pääsemisele: „Valmistab rõõmu märkida, et katoliku vaimulikud saavad mõningatel erijuhtudel jagada armulaua, meeleparanduse ja haigete salvimise sakramenti kristlastele, kes ei ole täielikus osaduses katoliku kirikuga, kuid kes tungivalt soovivad neid sakramente vastu võtta, omal soovil paluvad seda ja väljendavad usku, mida katoliku kirik nende sakramentide suhtes tunnistab. Ja vastupidi, kindlatel juhtudel ja eritingimustel võivad ka katoliiklased paluda jagada neile samu sakramente nende kirikute vaimulikelt, kus need sakramendid on kehtivad.”97 Neid tingimusi, millest ei saa kedagi vabastada, tuleb hoolikalt järgida kuigi need käivad spetsiifiliste üksikjuhtude kohta, sest ühe või mitme usutõe eitamine nende sakramentide suhtes ja selhulgas selle tõe, et nende kehtimiseks on hädavajalik vaimulik preestriseisus, näitab, et isik, kes soovib neid sakramente vastu võtta, ei oma nende seaduslikuks vastuvõtmiseks kohast hoiakut. Niisamuti on vastupidisel juhul: katoliiklased ei või võtta vastu armulauda nendes kogukondades, kus puudub kehtiv preestriseisuse sakrament.98 Antud vallas kehtestatud normide kogu99 ustav järgimine näitab meie armastust Jeesus Kristuse vastu pühimas sakramendis, meie vendade ja õdede vastu erinevatest kristlikest konfessioonidest − kellel on õigus oodata meilt tunnistuse andmist tõest − ning ühtsuse edendamise töö enese vastu ning on samal ajal selle garantii.

5. peatükk Armulauapühitsuse väärikus

47. Lugedes sünoptilistes evangeeliumides armulaua seadmise lugu hämmastab meid see lihtsus ja „pühalikkus”, millega Jeesus Viimse Söömaaja õhtul seadis selle suure sakramendi. Seal on episood, mis on mingis mõttes selle eellugu − salvimine Betaanias. Naine, kelle Johannes tunnistab Laatsaruse õde Maarjaks, kallab kannutäie hinnalist salvi Jeesuse pea peale, mis kutsub jüngrite − ja eriti Juuda (vrd. Mt 26,8; Mk 14,4; Jh 12,4) − poolt esile nördinud reaktsiooni, nagu oleks see tegu, arvestades vaeste vajadusi, lubamatu „raiskamine”. Kuid Jeesuse enda reaktsioon oli sootuks erinev. Kahandamata vähimalgi määral armastusekohustust vaeste vastu, kelle suhtes peavad jüngrid alati osutama erilist hoolt − „vaeseid on teie juures ju alati” (Mt 26,11; Mk 14,7; vrd. Jh 12,8) − vaatab ta oma peatse surma ja matmise suunas, ja näeb selles salvimises au eelaimdust, mida Tema ihu jätkuvalt pälvib isegi pärast Tema surma, olles lahutamatult seotud Tema isiku müsteeriumiga. Sünoptilistes evangeeliumides jätkub lugu Jeesuse korraldusega jüngritele valmistada hoolikalt ette „suur ülemine tuba", mida vajatakse paasasöömaks (vrd. Mk 14,15; Lk 22,12) ja jutustusega armulaua seadmisest. Kajastades vähemalt osaliselt juutide paasasööma rituaale, kuni Hallel'i laulmiseni (vrd. Mt 26,30; Mk 14,26), esitab see lugu kainelt ja pühalikult, hoolimata eri traditsioonide variantidest, Kristuse poolt lausutud sõnad leiva ja veini kohal, mille Ta tegi oma ihu äraandmise ja oma vere valamise konkreetseteks väljendusteks. Kõik need üksikasjad on evangelistid üles tähendanud varases Kirikus juba juurdunud „leivamurdmise" praktika valguses. Ent kahtlemata on Suure Neljapäeva sündmus ilmutanud Jeesuse ajast peale nähtavaid jälgi sellest liturgilisest tundlikkusest, mille on kujundanud Vana Testamendi pärimus ja mis on avatud ümberkujundamisele kristlikes pühitsustes kooskõlas paasa uue sisuga.