25. september, kõne UNESCOS – Paavst Leo kõne keskmes oli küsimus, millega tema sõnul peab iga kultuur ja iga põlvkond silmitsi seisma: „Mida tähendab olla inimene?“ Ta seostas selle küsimuse otseselt haridusega, väites, et haridust ei saa taandada oskuste omandamisele või materiaalsele arengule. „Ühtegi haridust ei saa pidada täielikuks, kui see ei lahenda elu mõtte küsimust.“ Paavst mõtiskles iga inimese ühise haavatavuse üle, alates sünnist, märkides, et iga inimene sünnib lapsena, teistest sõltuvana ja seetõttu siseneb ta maailma hoolivuse ja vastutuse suhtega. „Me kõik sünnime alasti ja abivajajana,“ ütles ta, kirjeldades inimkonda kui sõltuvana „leivast ja sõnadest, hoolivusest ja kiindumusest“.
25. september. Vesper, Notre Dame de Paris: Läkitus piiskoppidele, preestritele, diakonitele, seminaristidele ja pühitsetud isikutele – Kus valgus kohtub taevaga: “Linna südames asuv avatud katedraal on märk kogukonnast, mis ülistab Issandat ja elab külalislahkust mitte juhusliku žestina, vaid oma eksistentsi vormina, et kõik tunneksid end koduselt, mitte enam domineerituna ega marginaliseerituna muutuvas maailmas. „Jumal läkitas oma Poja, kes sündis naisest, […] et me saaksime lapseõiguse” (Gl 4:4-5). Ja „kui oled poeg, siis oled ka pärija” (ibid 4:7). Armu läbi pärijad, siia kogunenud vennad ja õed, nüüd on igaühe teie, selle palvetava ja elava koguduse, ülesanne saada selle lubaduse lihaks ja hääleks. Prantsusmaa vaimulikud ja pühitsetud isikud, teid on kutsutud olema selle avatud maja esimesed kaitsjad, Kiriku elavad kivid, mis loodab tulevikku ega karda seda. See katedraal on uuesti sündinud, et ka teie võiksite koos sellega uuesti sündida uues hoos pühaduse ja igapäevase missiooni poole. Ole oma rahva keskel Kiriku jumaliku emaduse selgeks väljenduseks, mis Jumala armastuse tunnistamise kaudu taastab ja tervendab inimkonda.”“Püha Vaimu elav vesi on külluslikult välja valatud ja kannab jätkuvalt vilja Kirikus misjonäride ja tunnistajate kaudu igas kultuuris ja iga rahva seas. See annab elu kõigile, keda see puudutab, ja muudab neid, võimaldades neil vilja kanda. See on nende pühadus, kes kummardavad tõelist Jumalat ja teenivad heldelt oma vendi ja õdesid armastuses.”
Kallid vennad ja õed,
Tervitan südamlikult kõiki, kes olete sellest pühast Euharistiast osa võtnud. Tänan teid siinviibimise eest. Edastan tervituse ka neile, kes jälgivad pühitsemist kaugelt, eriti haigetele.
Nüüd palvetame koos Angelust, seda lihtsat ja kaunist palvet, mis aitab meil iga päev elada ustava kuulekuse Jumala tahtele, järgides Neitsi Maarja eeskuju.
Enne seda tahaksin esitada üleskutse, mis on mulle eriti südamelähedane, siin selles paigas. Just siin ilmus Pärispatuta Neitsi Maarja pühale Bernadette’ile pühima roosipärja palvega. Sel põhjusel kutsun täna kõiki usklikke ja kõiki kristlikke kogukondi üles palvetama püha roosipärga kogu eelseisva oktoobrikuu jooksul, erilise intentsiooni eest, et sõjad lakkaksid ja konfliktis olevate rahvaste vahel saavutataks rahu. Saatkem seda palvet konkreetsete patukahetsuse ja halastuse tegudega, pühendudes alati dialoogi ja leppimise edendamisele.
Pühim Jumalaema Ema, palu meie eest!
Palveränduritele otse pöördudes tunnistas paavst Leo, et haigused võivad inimesi viia ebakindluse ja lootusetuse tunneteni. „Kuid ükski inimlik seadus ei tohiks kunagi panna teid kaotama oma väärikuse kindlust.“
Just inimese võõrandamatut väärikust silmas pidades ütles ta: „Me peame hülgama kiusatuse põhjustada surma vale kaastunde varjus.“ Ja ta hoiatas, et „see, mis on seaduslik, ei ole tingimata moraalne.“
Püha Isa kutsus edasi „kogu tervishoiukogukonda üles meeles pidama oma kutsumuse sügavat tähendust, milleks on hoolitseda kannatava inimese eest, mitte teda hävitada.“
„Olge kirglikud elu kaitsjad,“ manitses ta neid, lisades, et kellelgi pole õigust „otsustada antud embrüo või eaka inimese elu“. Ta julgustas tervishoiutöötajaid edendama autentset palliatiivravi ja uuringuid ning kutsus neid üles „haigeid saatma hellusega, mida me näeme Lourdes’is“. Lõpuks, pöördudes taas haigete poole, ütles paavst Leo neile: „Te ei ole koorem. Te olete meie inimkonna lööv süda ja kiriku kallis aare.“ Ja ta kinnitas oma palveid, usaldades samal ajal Maarja hoolde.
Just see piirkond, Metz, kõigi oma katsumuste ja kannatustega 19. ja 20. sajandil, ammutas inspiratsiooni, et aidata kujundada tänast ja homset Euroopat oma kuulsa 9. mai 1950. aasta deklaratsiooni kaudu. See tekst tähistab nii tema eluaegse pühendumuse lähtepunkti kui ka kulminatsiooni Euroopa mandri leppimisele ja ühtsusele.
Euroopat on alati raske defineerida, olgu siis tegemist selle oleviku või minevikuga. Euroopa arendas järk-järgult oma identiteeditunnet hellenistliku Rooma impeeriumi ja seejärel kristluse leviku ajalooliste perioodide jooksul, integreerides aja jooksul uusi tsivilisatsioonikultuure, sealhulgas germaani ja slaavi kultuuri, laienedes seeläbi üha suurematele piirkondadele. Seega tuleb Euroopat mõista enne geograafilist reaalsust kultuurilise ja ajaloolise reaalsusena. Sajandite jooksul on selle kontuurid ja määratlused muutunud, läbides kasvuperioode, sügavaid kriise ja uusi algusi. Selle pika ja tormilise ajaloo jooksul võib aga täheldada ühte konstanti: Euroopa on õitsenud ja arenenud siis, kui ta on suutnud oma mineviku parimatest külgedest ammutada ja neid uutel ja loomingulistel viisidel teistega kohtudes taasleiutada.
Euroopa pika ajaloo mõistmiseks ei saa me siiski mööda vaadata Euroopa asutajast: Püha Benedictusest, kelle Püha Paulus VI kuulutas 1964. aastal oma kaitsepühakuks, kirjeldades teda kui „rahusõnumitoojat, ühtsuse käsitöölist, tsivilisatsiooni õpetajat“. Vaeste, haigete ja eakate eest hoolitsemine; laste ja ülikoolide haridus; haiglad ja meditsiin; arhitektuur ja inseneriteadus; teaduste areng; õigus ning linnade ja riikide endi korraldus – nii palju Euroopas tuleneb Püha Benedictuse ja tema munkade sügavast mõjust! Ilma selle kloostritraditsioonita ei eksisteeriks Euroopa tsivilisatsiooni, nagu me seda teame. Siin Metzis, tänu osaliselt Püha Chrodegangi tööle, on tunda benediktiini vendluse, osaduse ja jagamise vaimu. Just siit levis gregooriuse laul kogu Karolingide territooriumil, tuues harmooniat ja ilu kogu mandrile. Seega ei saa me Euroopast rääkida ilma kristlust mainimata. Robert Schuman mõistis seda, kui ta kirjutas: „Kristlus õpetas kõigi inimeste loomupärast võrdsust sama Jumala lastena, keda on lunastanud sama Kristus, ilma rassi, nahavärvi, klassi või elukutse vahet tegemata. See õpetas töö väärikust ja kõigi kohustust seda teha. See tunnistas nende sisemiste väärtuste ülimuslikkust, mis ainsalt inimest ülendavad. Universaalne armastuse ja ligimesearmastuse seadus tegi igast inimesest meie ligimese ning just sellele on kristlikus maailmas sellest ajast peale rajatud sotsiaalsed suhted.“
Tänapäeva Euroopa siseneb oma pika kohtumiste ajaloo uude etappi, kuna mandrile on saabunud nii palju mehi ja naisi, kes põgenevad sõja ja tagakiusamise eest või otsivad paremat elu kaugel vaesusest ja raskustest. Nagu ma oma hiljutisel Hispaania külastusel ütlesin: „Inimväärikus nõuab seaduslikke ja turvalisi teid, päästmist ja abistamist, tõelist koostööd inimkaubitsejate vastu, ohvrite tõhusat kaitset, tõsiseid vastuvõtu- ja integratsiooniprotsesse ning poliitikat, mis võimaldab igal inimesel elada väärikalt oma kodumaal“ (Pöördumine migrantidega töötavate organisatsioonide poole). Ainuüksi sellest aga ei piisa. Inimese vastuvõtmine tähendab integreerimist.
Me peame mõistma toimuva ajaloolist tähtsust, nimelt enneolematut kohtumist rahvaste ja kultuuride vahel, mis kutsub meid taasavastama oma juuri uutel ja loomingulistel viisidel, kuulates samal ajal tähelepanelikult teisi. Euroopa alusväärtuste universaalne iseloom kinnitab meile, et see dialoog on võimalik ja et see saab luua meie ühiskondadele kindla aluse, võimaldades meil töötada tõhusamalt rahu ja lepitatud maailma nimel.
Mida siis saab Robert Schuman täna Euroopale ja maailmale õpetada? Esiteks sügavat soovi rahu järele. Tänapäeval on kahjuks sõda tagasi tulnud, isegi Euroopasse: uus „mõttetu tapatalgu“, mis nõuab iga päev lugematul hulgal tsiviilelanikke. Ja tänapäeval, nagu ka 1950. aastal, on Schumani deklaratsiooni sõnad ajakohased: „Organiseerunud ja taaselustatud Euroopa saab anda tsivilisatsioonile panuse, mis on selliste rahumeelsete suhete säilitamiseks hädavajalik.“ Me peame pühenduma kannatlikule dialoogile, näitama üles julgust läbirääkimistel ja olema valmis loobuma mõnest seisukohast rahu hüvangu nimel.
Rahu edendamine on aktiivne ülesanne. Täna peame küsima, kas me teeme tõepoolest „loomingulisi pingutusi“ maailma rahu edendamiseks või püüame lihtsalt „peatada sõjalainet“ ja valmistuda paremini ette sõdadeks, mis meie arvates veel kestavad.
Schuman mõistis, et Euroopa põhineb rahvusvahelise õiguse austamisel…. Rahvusvaheline õigus ja multilateralism rõhutavad riikide tõelist võrdsust nende endi suhetes ja on parim vastumürk domineerimissoovile, mis on kõigi konfliktide juur. Tänapäeval muutuvad üksikisikute ja riikide vahelised suhted üha ebatsiviliseeritumaks.
Sõna pidamise väärtust eiratakse; selle asemel hooplevad inimesed valede ja pettusega. Euroopa saab aidata seda tsüklit murda teiste austuse kaudu, mida ta on õppinud arendama ja säilitama.
Viimase kaheksakümne aasta jooksul on Euroopa laialdaselt näidanud, et erinevaid arvamusi, nõudeid ja huve on võimalik väljendada pigem kohtumiste kui konfliktide kaudu. Schuman tuletab meile meelde, et me peame alati olema realistlikud ja julged.
Inimkond, mis on lõpuks vabanenud vihkamisest ja hirmust ning mis pärast liiga paljusid lõhesid õpib taas kristlikku vendlust.
Noortele ütlen ma: olge julged ja võtke vastutustundlikult ette rahu edendamine – oma südametes, suhetes, peredes, koolides ja ülikoolides, oma linnades ja riikides ning kogu Euroopas.
Ärge andke järele vägivalla ja rõhumise mentaliteedile.Armastage elu igal hetkel ja ärge kartke tulevikku!
Ärge kartke luua perekonda, tuua lapsi ilmale, kaitsta iga inimese väärikust alates eostamisest kuni surmani.
Ärge kartke väsimatult töötada oma kogukondade hüvanguks, sealhulgas poliitilise tegevuse kaudu.
Olge kogukonna loojad!
Ja koos teiega jätkab Euroopa, kindlalt oma pärandisse juurdunud, õitsengut ja kogu maailma inspireerimist.
28.september, Metzi katedraal: Metzi Püha Stefani katedraalis pidas paavst Leo XIV missa, et lõpetada oma apostelliku reisi viimane päev Prantsusmaa-reisi viimane päev. Oma jutluses rõhutas Püha Isa, et andestuse ja halastuse valimine kättemaksu ja vägivalla asemel ei ole nõrkuse, vaid pigem tugevuse tee. Lisaks tõi Püha Isa välja mõningad olulised aspektid tänasest maailmast:
“Tänapäeva maailm on mitmel tasandil vägivalla, manipuleerimise ja ülbuse arme täis. Ometi näitab Jeesus meile selles kontekstis, kuidas muuta kõrbed oaasideks, istutada aedu ja ehitada kodusid. Teed sellele tähistavad andestus, halastus ja suuremeelsus.
See ei ole nõrkuse tee.”
“Sealt on meile edasi antud moraalipõhimõtted, mis valitsevad maailma, milles me elame: sellised põhimõtted nagu inimese ülimuslikkus ning inimelu püha ja puutumatu olemus igal tasandil ja igas olukorras; individuaalse vabaduse kaitse; perekonna esmane tähtsus ühiskonna alusena; vaeste ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate eest hoolitsemine; võõra vastuvõtmine; ja eakate austamine.”
Paavst rõhutas: „Seadus, õiglus ja rahu on etapid pöördumisteel, mis algab isikliku teekonnana ja muutub üha enam ühiseks, viies tsivilisatsioonini, mis austab inimest ja tema Loojat.“
Püha Augustinus defineeris tõelist rahu kui osadust, kus inimesed leiavad rõõmu Jumalas ja üksteises Jumala kaudu. See nõuab ka teiste ainulaadse ja püha väärikuse ja rolli tunnustamist ja austamist. Just nendele väärtustele ehitati Euroopat paljude sajandite jooksul. Kristlik munklus aitas edasi anda ka maailma juhtivaid moraalipõhimõtteid – inimese ülimuslikkust, individuaalse vabaduse kaitsmist, võõra vastuvõtmist jne.
Foto: Vatican Media