Võib kasutada ka aasta A lugemisi.
Esimene lugemine
Lugemine prohvet Jeremija raamatust 31:31–34
„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil Ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille Ma tegin nende vanematega sel päeval, kui Ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle Mu lepingu nad murdsid, kuigi Ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille Ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis Ma olen neile Jumalaks ja nemad on Mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad Mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest Ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.”
Psalm
Ps 51 [50]:3–4, 12–13, 14–15 (R: 12a)
R: Loo mulle, Jumal, puhas süda.
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda,
kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda!
Pese mind hästi mu süüteost
ja puhasta mind mu patust!
R: Loo mulle, Jumal, puhas süda.
Loo mulle, Jumal, puhas süda,
ja uuenda mu sees kindel vaim!
Ära heida mind ära oma palge eest
ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!
R: Loo mulle, Jumal, puhas süda.
Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest,
ja heameelne Vaim toetagu mind!
Ma tahan üleastujaile õpetada Sinu teid,
et patused Sinu poole pöörduksid.
R: Loo mulle, Jumal, puhas süda.
Teine lugemine
Lugemine kirjast heebrealastele 5:7–9
Vennad!
Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega Selle poole, Kes Teda võis päästa surmast, ja Teda võeti kuulda Tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis Ta kuulekust selle läbi, mida Ta kannatas. Ja kui Ta oli saanud täiuslikuks, sai Ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad.
Salm enne evangeeliumit
Jh 12:26
„Kes tahab Mind teenida, peab järgnema Mulle,” ütleb Issand,
„ja kus olen Mina, sinna saab ka Mu teenija.”
Evangeelium
✠ Lugemine püha Johannese evangeeliumist 12:20–33
Sel ajal:
Nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.” Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele. Aga Jeesus ütles neile:
„Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab Mind teenida, peab järgnema Mulle, ja kus olen Mina, sinna saab ka Mu teenija. Kes iganes Mind teenib, seda austab Mu Isa.
Nüüd on Mu hing ehmunud. Ja mida Ma ütlen? Kas Ma pean ütlema: Isa, päästa Mind sellest tunnist? Kuid Ma olen juba astunud sellesse tundi. Isa, kirgasta oma nime!”
Siis tuli hääl taevast: „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.” Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: „Ingel rääkis Temaga.” Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud Minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui Mind maa pealt ülendatakse, siis Ma tõmban kõik enese juurde.”
Aga seda Ta ütles, et viidata, millist surma Tal tuleb surra.