Paavst Leo XIV sõnum 41. Ülemaailmseks Noortepäevaks

„Olge julged! Mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33)

Armsad noored,

selle sõnumiga tahan ma pöörduda teist igaühe poole ja eelkõige tänada Jumalat selle eest, et olete kingituseks Kirikule ja ühiskonnale. Ta tunneb teid, armastab teid ja saadab teid kogu teie eluteel. Tema Vaim äratab teis kõigis – kes olete kõik nii erinevad ja elate maailma eri paigus – sama igatsuse selle järele, mis on suur ja püsiv, ning ajendab teid otsima vabadust ja tõde. Jumalalt pärineb teie igatsus armastada ja olla armastatud, Temalt pärineb ka lootus, mille Püha Vaim teie südameis äratab – lootus, millest võib saada valgus teiste jaoks. Kõige selle eest tänan ma Jumalat.

Me valmistume tähistama 41. Ülemaailmset Noortepäeva meie kohalikes Kirikutes 22. novembril, Kristuse, Kõiksuse Kuninga suurpühal, ning samas ootame pikisilmi meie üleilmset kohtumist Soulis 2027. aasta augustis. Nende sündmuste ettevalmistamise ajal tahan teile usaldada Jeesuse sõnad: „Olge julged! Mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33). Need sõnad on järgmiste kuude jooksul meie juhtmõtteks ning nüüd kutsun ma teid koos minuga nende üle mõtisklema.

Kust pärineb meie julgus?

Kristuse sõnad algavad kutsega olla julge. Ma tean hästi, et mõnikord võib meis julguse asemel võimust võtta ebakindlus või hirm, nagu see juhtus esimeste jüngritega. Paljudel teist on küsimusi ja muresid, mis teie südant raskelt koormavad. Võibolla muretsete tuleviku pärast, tunnete survet olla edukas ja näida täiuslik või olete stressis, sest võrdlete end pidevalt teiste inimeste või kättesaamatute kunstlike ideaalidega. Sotsiaalmeedia hoolikalt valitud piltide mõjul võib teil olla raske ära tunda ja aktsepteerida seda, kes te tegelikult olete. Te igatsete ju siirast südamlikkust, sest tehnoloogia ei suuda asendada tõelist inimlikku lähedust, vaid üksnes jäljendada empaatiat. Mõned teist teavad, mida tähendab üksindus, pettumus või hirm, et te pole piisavalt head.

Seepärast olete ehk teiegi tundnud end justkui Jeesuse jüngrid, kes öösel väikese paadiga üle järve sõuavad. Tuul tõuseb, lained kasvavad ja kallas kaob pimedusse. Just sellistel hetkedel kuuleme evangeeliumi kutset olla julge. Jeesus kõnnib oma jüngrite poole ja ütleb: „See olen mina, ärge kartke!“ (Jh 6:20). See on kindlustunne, mille tahan teie südameisse panna – veel enne, kui teie hakkate otsima Kristust, otsib Tema juba teid, kõndides üle elu tormiste vete. Kristlik julgus ei tulene peamiselt meie enda jõust, see pärineb Tema kohalolekust.

Kristus ise ei elanud kindlasti tormideta elu ega luba seda ka meile. Kuid ükski pimedus ega kannatus pole Tema armastusest tugevam. Ta ei hülga teid kunagi. Ta kutsub teid oma sõbraks ning palub teil usaldada Tema hoolde nii iseendid kui oma kogukonnad. Lubage siis endal kohtuda Jeesus Kristusega, kes teid otsib, ning usaldage Tema kätte tee, mida käite nii isiklikult kui üheskoos. Tänu sellele tunnete, kuidas teie südameis kasvab uus ja püsiv julgus.

Võit maailma üle

Seesama Issand Jeesus, kes kõndis mööda vett oma jüngrite poole, ütleb nüüd meile: „Olge julged! Mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33). Võtke need sõnad vastu tõotusena, mis on antud isiklikult igaühele teist ning vendadele ja õdedele, kellega te koos teel olete. Need sõnad pole niivõrd üleskutse kui kingitus. Kristus ei ütle: „Teie võidate ära maailma“. Ta ütleb: „Mina olen maailma ära võitnud“. Teatavasti ei tähenda sõna „maailm“ selles evangeeliumikatkendis Jumala loodud ja armastatud maailmakõiksust, mille lõppeesmärk on päästmine, vaid hoopis „pimeduse maailma“ (vrd Ef 6:12) – seda salapärast reaalsust, mis peitub isegi inimsüdames ning hakkab Jumalale vastu ja tõrjub Teda. Jeesus – ja ainult Tema – on oma surma ja ülestõusmise läbi selle pimeduse ära võitnud ning avanud inimkonnale taas ligipääsu Jumala, õnne, õigluse ja rahu juurde.

Nii võime mitmetahulisemalt mõista seda julgust, mida Jeesus teis äratada soovib. See julgus ei tulene teie enda otsusekindlusest ega iseloomutugevusest. See tuleb usaldusest Tema vastu, kes läheb teie eel; see sünnib usust Jeesusesse Kristusesse. Kui mõtiskleme selle üle, kuidas Kristus võitis maailma ära seda armastades, mõistame, et kristlik julgus ei ole julgus millegi või kellegi vastu, vaid julgus millekski – julgus seista elu, tõe, vabaduse ja õigluse eest.

Kristuse antud julguse abil saame uue pilguga vaadata maailma, mida Jumal nii väga armastanud on (vrd Jh 3:16). Ka meil on oma osa, olgugi väike, aitamaks muuta „pimeduse maailm“ „lunastatud maailmaks“. Kristus ei kutsu teid sellest maailmast põgenema, vaid vaatama seda Tema silmadega ja puudutama Tema armastusega, mis suudab kõik terveks teha. Laske teid ümbritseval tegelikkusel end liigutada ja puudutada! Jeesus ei armastanud maailma kaugelt. Ta astus täielikult meie inimeseksolemisse, alandades end ristisurmani (vrd Fl 2:7-8). Ta sai tunda rõõmu ja sõprust, aga ka raskusi, tagasilükkamist, üksindust ja kannatusi, ent ei sulgenud kunagi oma südant.

Teiegi elate maailmas, mis on loodud heaks, ent on haavatud – maailmas, mis on täis võimalusi, kuid mida varjutavad ebaõiglus, pinged ja hirm. Paljud igatsevad rahu, kuid seisavad silmitsi vägivallaga; paljud janunevad läheduse järele, kuid saavad tunda üksindust. Nende vastuolude keskel on kristlased kutsutud võtma eeskujuks Kristuse leebet julgust: julgust näidata üles armastust, kui karm olla tundub lihtsam ja tõhusam; julgust püüelda rahu poole, kui vastasseis näib kasulikum; ning julgust mitte kaotada lootust, kui küünilisuseks paistab rohkem põhjust olevat.

Ennastandva armastuse võit

Kuuldes sõna „võit“, võib mõnele tunduda, et see tähendab üleolekut, enese kehtestamist või pidevat vajadust oma väärtust tõestada. Kuid need on võidud, mida toetab valitsev mõtteviis – Jumalata maailma võidud. Jeesust vaadates avastame teistsuguse võidu. Püha Paulus ütleb, et Kristus, kes oli küll Jumala kuju, loobus iseenese olust, võttes orja kuju (vrd Fl 2:6-7). Jumala Poeg alandab ennast, sest Tema armastus on tasuta and: Tal pole midagi tõestada ega midagi endale hoida. Ennast alandades ei kaota Ta oma väärikust; Ta hoopis ilmutab, kui suur ja sügav on Tema jumalik süda, mis suudab anda elu neile, kes olid surnud. Tema võit on armastuse võit, mis annab end hinda küsimata.

Armsad noored, tõeline võit ei seisne soovis teistest üle olla, vaid enese andmises neile. Käies teed, mida näitas Jeesus Kristus, ei pea teiegi end teistele peale suruma, pidevalt oma väärtust tõestama, end täiuslikuna näitama või oma nõrkusi, kahtlusi ja piiratust peitma. Julgege olla teie ise nii Jumala kui ka teiste inimeste ees. Teie väärikus ei tulene sellest, millise pildi te endast luua suudate. Te olete väärtuslikud, sest Jumal on teid oma näo järgi loonud, tunneb teid ja armastab teid. Me avastame oma tõelise olemuse siis, kui saame aru, et meie südamed on loodud Jumala jaoks – et armastada Teda ning Temas oma vendi ja õdesid. Tõepoolest, sügaval meie sisimas peitub igatsus ennast anda, pühendada oma elu teiste inimeste õnnele ja heaolule. See on vabadus, mille annab teile Kristus – vabadus vaadata kaugemale üksnes iseendast ning avada oma süda armastuse heldele loovusele.

Alandlikkuse julgus

Kristuse eneseandmine, mis tuleneb Tema armastusest meie vastu, ei lõpe ristil. Isa äratab Poja surnuist üles ning tõstab Ta kõrgemast kõrgeks (vrd Fl 2:9-11). Tuleb tähele panna, et Ülestõusmine ei ole eneseülendamise tegu – see on Isa ja Tema Püha Vaimu and. Siinkohal avastame veel ühe julguse mõõtme – julguse vastu võtta. Seda võib nimetada ka alandlikkuse julguseks. Sõprus Jeesusega tähendab kasvamist üha rohkem Tema sarnaseks ka selles.

Teatud mõtteviis ütleb meile, et peame kõigega ise hakkama saama, pidevalt töötama enda täiustamise nimel ning kujundama välja tugeva isiksuse ja iseloomu. Kuid lõppude lõpuks võime niimoodi uskuma hakata, et oleme iseenda päästjad. Evangeelium näitab meile teistsugust kasvamise teed – mitte iseennast päästa, vaid lasta Jeesusel Kristusel end päästa. See nõuab julgust võtta vastu teiste abi, tunnistada oma piiratust, peatuda, kuulata ning usaldada oma elu Jumala kätte.

Armsad noored, südame avamine Kristusele ei tähenda, et kaotate iseenda. Hoopis vastupidi – te avastate sügavamalt, kes te Jumala silmis olete ning hakkate mõistma, kuidas Tema teid näeb. Pöörduge siis oma südame sügavusse. Seal te ei eksi, sest just seal ootab teid Jumal. Avage end Tema päästvale armule. Laske Tema armastusel – Pühal Vaimul – oma elu kujundada ning laske Jeesusel elada teie sees ja suunata teie otsuseid. Kui see sünnib, saab kõik uueks isegi igapäevaelu tavalistes olukordades: selles, et jääte ustavaks oma sõpradele, austate teisitimõtlejaid, märkate üksildasi, olete lähedal kõige haavatavamatele ning käitute vastutustundlikult ka digimaailmas. Armastus uuendab kõik. Paljud peavad armastust nõrkuseks, kuid Kristus näitab meile, et see on vabaduse ja jõu allikas.

Ülestõusnud Kristus tuleb teie juurde oma rahuga

Ülestõusmispüha õhtul, kui Ülestõusmise valgus oli juba maailma tulnud, olid hirmunud jüngrid ikka veel ülemises toas lukustatud uste taga. Usk ei hajuta pimedust otsekohe, kuid ei jäta meid sellesse ka üksi. Jeesus, Võitja, ei oota, kuni jüngrid hirmust üle saavad või ukse lukust lahti keeravad. Ta tuleb nende juurde ja Tema esimesed sõnad on: „Rahu teile!“ (Jh 20:19). Nad olid Ta maha jätnud. Üks neist oli Ta reetnud, teine Teda salanud. Ometi annab Ta neile oma rahu.

Võimalik, et nii teie südameis kui ka teie kogukondades on uksi, mis jäävad suletuks pettumuste, haavade, kibestumuse või süütunde tõttu. Kristus tuleb, et anda teile oma rahu ja teid üksteisega lepitada. Kristlik julgus saab alguse sellest, et meiega on ülestõusnud Issand, kes meile andestab ja meid läkitab. Tema rahu and täidab meid julgusega, mida maailm anda ei saa – julgusega, mis ei jäta viimast sõna hirmule, ükskõik kui haavatud me ka oleme.

Avage oma südamed Kristusele

Kui me Soulis kohtume, saate te eriliselt tunda üleilmse Kiriku ilu ja Korea Kiriku suuremeelset külalislahkust. Eri rahvustest, kultuuridest ja keeleruumidest pärit noored tulevad kokku, olles ühendatud Kristuses. Euharistia, ristitee, katehheeside, liturgiliste teenistuste ja paljude kohtumiste kaudu, mis neil päevil toimuvad, kogete te taas, kuidas Evangeelium ületab kõik piirid ja kõneleb iga rahvaga. Olgu need päevad tõeline kohtumine Jeesus Kristusega ja võimalus usaldada Tema kätte oma elu. Just selleks on Ülemaailmne Noortepäev loodud. Meie palverännak on juba alanud. Ärge piirduge ainult Souli reisi praktiliste ettevalmistustega – valmistage ette oma süda!

Tooge Kristuse ette oma küsimused ja oma haavad, samuti ka need haavad, mis rebivad lõhki teie ühiskondi ning ässitavad riike üksteise vastu. Tooge Tema ette see loodu, mis oigab ja kannatab, maa appihüüd ja vaeste appihüüd, mida paavst Franciscus meid kuulma õpetas. Jagage Jeesusega oma rõõmu ja lootust. Selles vaimus võtan omaks sõnad, millega püha Johannes Paulus II oma pontifikaati alustas: „Ärge kartke! Tehke uksed pärani lahti Kristusele!“ Ärge oodake, kuni saate täiuslikuks, enne kui end Talle avate. Ta tuleb teile vastu just sellistena, nagu te olete. Avage oma elu Kristusele. Avage oma kogukonnad Kristusele. Otsige teed nende südameisse, kellega te kohtute. Ülestõusnud Issand, kes tuli sisse läbi lukustatud uste, tuleb meie juurde ka täna. Ärge siis leppige pooliku eluga selle asemel, milleks Kristus teid kutsub. Laske Tema armastusel end ühendada ja uuendada.

Armsad noored, ma ootan kogu südamest teiega kohtumist Soulis. Kuid pidage meeles: Issand, kellega me seal kohtume, tuleb juba praegu teie juurde. Võtke vastu Tema tõotus – „Olge julged! Mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33) – ja laske sel end saata kogu teie teel.

Ma usaldan teist igaühe Pühima Neitsi Maarja, Kiriku Ema, emaliku eestkoste alla. Õpetagu tema teid enda eeskujul avama oma südant, usaldama Kristuse sõna ning võtma rõõmuga vastu Tema rahu, et võiksite seda kõigiga jagada.

Vatikanis,

  1. oktoobril 2026, püha Johannes Paulus II mälestuspäeval

LEO PP. XIV