Liturgia

Liturgiline kalender

Tallinna Piiskopkonna missalugemised ja kirikuaasta

Laupäev, 23. september 2034

Liturgiline värv: valge

Pietrelcina P. Pio, preester, mälestuspäev

1Kr15:35–⁠37,​42–⁠49 Ps56:10,​11–⁠12,​13–⁠14 Evangeelium: Lk8:4–⁠15

Esimene lugemine

Lugemine apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele 15:35–37, 42–49

Vennad!

Mõni küsib: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?” Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.

Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu. Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, Kes elustab.

Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne. Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased. Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.

Psalm

Ps 56 [55]:10, 11–12, 13–14 (R.: vrd 14c)

R: Ma kõnnin Jumala ees eluvalguses.

Kord peavad taganema mu vaenlased
sel päeval, mil ma hüüan;
seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.

R: Ma kõnnin Jumala ees eluvalguses.

Jumala sõna ma kiidan,
Issanda sõna ma kiidan.
Jumala peale ma loodan, ei ma karda;
mida võibki mulle teha inimene?

R: Ma kõnnin Jumala ees eluvalguses.

Jumal, minu peal on tõotused, mis ma Sinule andsin;
ma tasun Sulle tänuohvrid.
Sest Sa kiskusid välja mu hinge surmast,
mu jalad libisemisest,
et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.

R: Ma kõnnin Jumala ees eluvalguses.

Halleluuja

vrd Lk 8:15

Halleluuja.
Õndsad on need, kes Sõna heas ja kaunis südames säilitavad
ning kannatlikkuses vilja kannavad.
Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Luuka evangeeliumist 8:4–15

Sel ajal:

Kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis Ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.”

Seejärel Ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”

Jeesuse jüngrid küsisid Temalt, mida see tähendamissõna tähendab.

Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.

See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks.

Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.”