Liturgia

Liturgiline kalender

Tallinna Piiskopkonna missalugemised ja kirikuaasta

Reede, 28. juuli 2028

Liturgiline värv: roheline

16. nädala reede

Jr3:14–⁠17;​ [Ps] Jr 31:10,​11–⁠12ab,​13 Evangeelium: Mt13:18–⁠23

Esimene lugemine

Lugemine prohvet Jeremija raamatust 3:14–17

„Pöörduge ümber, taganenud lapsed, ütleb Issand, sest Mina olen võtnud teid oma valdusesse; ja Mina võtan teid: igast linnast ühe ja igast suguvõsast kaks ning viin teid Siionisse! Ja Ma annan teile karjaseid oma südame järgi, ja need karjatavad teid targasti ja taibukalt.

Ja kui neil päevil saab teid sellel maal palju ja te olete viljakad, ütleb Issand, siis ei räägita enam Issanda seaduselaekast ega ole see meeleski, sellele ei mõelda, sellest ei tunta puudust ja seda ei valmistatagi enam.

Sel ajal nimetatakse Jeruusalemma „Issanda aujärjeks” ja kõik rahvad kogunevad sinna, Issanda nime juurde Jeruusalemma; ja nad ei käi enam oma kurja südame kanguse järgi.”

Psalm

Jr 31:10, 11–12ab, 13 (R.: vrd 10d)

R: Issand hoiab meid nagu karjane oma karja.

Rahvad, kuulge Issanda sõna
ja kuulutage kaugetel saartel
ning öelge: „Tema, Kes pillutas Iisraeli,
kogub ja hoiab teda nagu karjane oma karja!”

R: Issand hoiab meid nagu karjane oma karja.

Sest Issand lunastab Jaakobi
ja vabastab tema selle käest, kes on temast vägevam.
Ja nad tulevad ning hõiskavad Siioni kõrgendikul,
nad säravad rõõmust Issanda headuse pärast.

R: Issand hoiab meid nagu karjane oma karja.

Siis neitsid rõõmutsevad tantsides
ning noorukid ja raugad üheskoos.
„Ma muudan nende leina rõõmuks,
Ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.”

R: Issand hoiab meid nagu karjane oma karja.

Halleluuja

vrd Lk 8:15

Halleluuja.
Õndsad on need, kes Sõna heas ja kaunis südames säilitavad
ning kannatlikkuses vilja kannavad.
Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Matteuse evangeeliumist 13:18–23

Sel ajal Jeesus ütles oma jüngritele:

„Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust. Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.

Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik – kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.

Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.

Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.”

† isa Heinrich Neefs SJ (1984, Antverpen)