Liturgia

Liturgiline kalender

Tallinna Piiskopkonna missalugemised ja kirikuaasta

Pühapäev, 7. juuni 2026

Liturgiline värv: valge

Kristuse Pühim Ihu ja Vere, suurpüha

5Ms8:2–⁠3,​14b–⁠16a Ps147:12–⁠13,​14–⁠15,​19–⁠20 1Kr10:16–⁠17 Evangeelium: Jh6:51–⁠58

Esimene lugemine

Lugemine Viiendast Moosese raamatust 8:2–3, 14b–16a

Mooses rääkis rahvale:

„Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead Tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja Ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.

Ära unusta Issandat, oma Jumalat, Kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast, Kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, Kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, Kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head!”

Psalm

Ps 147:12–13, 14–15, 19–20 (R: 12a)

R: Ülista, Jeruusalemm, Issandat.

Ülista, Jeruusalemm, Issandat!
Siion, kiida oma Jumalat!
Sest Tema on teinud tugevaks su väravate riivid,
Tema õnnistab su lapsi sinu sees.

R: Ülista, Jeruusalemm, Issandat.

Ta annab rahu su piirile,
Ta küllastab su tuumaka nisuga.
Ta läkitab oma ütlused maa peale,
rutusti jookseb Tema sõna.

R: Ülista, Jeruusalemm, Issandat.

Ta annab teada oma sõna Jaakobile
ja Iisraelile oma määrused ja seadused.
Nõnda ei ole Tema teinud ühelegi paganarahvale,
ja Tema seadusi ei ole nad tundnud.

R: Ülista, Jeruusalemm, Issandat.

Kiida, Siion, Lunastajat,
kiida Karjast, Valitsejat
hümnides ja lauludes.
Söanda seda täie väega:
igast kiitusest Ta väekam,
küllalt ei saa kiitusest.
Eriline on see kiitus,
täna üleneb me riitus
eluloova leiva väest.
Seda pühal söömaajal
vankumatu usu najal
kaksteist venda hoidsid käes.
Olgu kiitus kõlav, rohke,
olgu kaunis, olgu uhke,
hingest tõusku rõõmulaul.
Taas on jõudnud püha kätte,
päeva auks, mil pandi ette
esmakordselt armulaud.
Uue Kuninga uus paasa
uue seaduse toob kaasa,
muistse uudne asendab.
Vana kõrvale uus tõrjub,
tõde saadab pakku varju,
valgus öö siit peletab.
Kristus õhtusöömaajal
kombed järgimiseks rajas,
jätmaks endast mälestust.
Püha tava meile anti,
pühitseme sakramenti,
pälvimaks kord lunastust.
Tõde anti kristlastele,
leib et läheb lihaks üle
ja et veingi vereks saab.
Usust sügavast saab tõestust
see, mis teispool meelt ja mõistust
maisest korrast eemaldab.
Eri välimuste varjus,
märkides ja mitte asjus
erakordset olla võib:
veri joogis, ihu toidus;
Kristust tervelt endas hoidnud
ometi on vein ja leib.

Teine lugemine

Lugemine apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele 10:16–17

Vennad!

Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse Vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse Ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.

Sekvents

Sekventsi võib soovi korral lugeda kas täies mahus või lühemas vormis, alustades sõnadega * Ennäe, Inglileib.

Võtjal leib jääb lõhkumata,

murdmata ja jagamata,

tervelt talle osaks saab.

Võtab üks või võtab tuhat

võrdse osa leivast pühast,

otsa ikka leib ei saa.

Heal ja halval seda võttes

saatused ei ole võrdsed:

ühel elu, teisel hukk.

Halval surm on ees, heal elu,

vaat, kui suur on erinevus,

ehkki võrdne leivatükk.

Võttes Sakramendi kätte,

ära kõhkle, meelde jättes,

et see osa endas kätkes

murdumatut tervikut.

Miskit maist ei purustatud,

üksnes märk on murendatud,

sest ei muutnud tähistatu

kuju ega olekut.

* Ennäe, Inglileib on antud,

teelistele toiduks kantud,

inimlaste ette pandud,

koertele ei anda või.

Ilmutusis kuulutati

siis, kui Iisak ohverdati,

talle paasaks valmistati,

isad taevamannat sõid.

Meie Karjast, tõelist leiba,

palugem meil armu heita,

hädaohu eest meid peita,

headust aidata meil leida

elusolendite seas.

Kõike suudad, kõike rajad,

surelike Karjataja

pühameeste söömaajal

lauas istuma meid pea. Aamen.

Halleluuja

Jh 6:51

Halleluuja.
„Mina olen taevast alla tulnud elav leib,” ütleb Issand.
„Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.”
Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Johannese evangeeliumist 6:51–58

Sel ajal ütles Jeesus juutidele:

„Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille Mina annan, on Minu Liha; Ma annan selle maailma elu eest.”

Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: „Kuidas saab Tema anda meile süüa oma liha?”

Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja Liha ega joo Tema Verd, ei ole teie sees elu. Kes Minu Liha sööb ning Minu Verd joob, sellel on igavene elu ja Mina äratan ta üles viimsel päeval, sest Minu Liha on tõeline roog ja Minu Veri on tõeline jook. Kes Minu Liha sööb ning Minu Verd joob, see jääb Minusse ja Mina temasse. Nii nagu elav Isa Minu on läkitanud ja Mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes Mind sööb, Minu läbi. See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.”