Liturgia

Liturgiline kalender

Tallinna Piiskopkonna missalugemised ja kirikuaasta

Pühapäev, 17. juuni 2018

Liturgiline värv: roheline

Aastaringi 11. pühapäev

Hs17:22–⁠24 Ps92:2–⁠3,​13–⁠14,​15–⁠16 2Kr5:6–⁠10 Evangeelium: Mk4:26–⁠34

Esimene lugemine

Lugemine prohvet Hesekieli raamatust 17:22–24

Nõnda ütleb Issand Jumal:

„Aga Mina ise võtan tipu kõrge seedri ladvast ja istutan selle maha; Ma katkun selle võsude tippudest kõige õrnema ja istutan kõrgele ja järsule mäele.

Iisraeli kõrgele mäele istutan Ma selle: see ajab oksi ja kannab vilja ning saab toredaks seedriks. Selle alla asuvad kõik linnud; kõik tiivulised elavad selle okste varjus.

Ja kõik metsapuud saavad tunda, et Mina olen Issand, Kes teeb madalaks kõrge puu, kõrgeks madala puu, kuivaks toore puu ja paneb haljendama kuivanud puu. Mina, Issand, olen rääkinud, ja Ma teen seda.”

Psalm

Ps 92 [91]:2–3, 13–14, 15–16 (R: vrd 2a)

R: Hea on Sind tänada, Issand.

Hea on tänada Issandat
ja mängida Sinu nimele, Kõigekõrgem,
hommikul kuulutada Sinu heldust
ja öösel Su ustavust.

R: Hea on Sind tänada, Issand.

Õige lokkab nagu palmipuu,
ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil.
Kes Issanda kotta on istutatud,
need lokkavad meie Jumala õuedes.

R: Hea on Sind tänada, Issand.

Veel vanas eas nad kannavad vilja,
on tüsedad ja haljad
kuulutama, et Issand on siiras,
et minu Kaljus ei ole ülekohut.

R: Hea on Sind tänada, Issand.

Teine lugemine

Lugemine apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele 5:6–10

Vennad!

Me oleme alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.

Seepärast me püüamegi olla Temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil, sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.

Halleluuja

Halleluuja.
Seeme on Jumala sõna, külvaja on Kristus;
need, kes selle leiavad, jäävad igavesti.
Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Markuse evangeeliumist 4:26–34

Sel ajal:

Jeesus ütles rahvale: „Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maa peale ning heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning seeme tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas. Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees. Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.”

Ja Jeesus ütles: „Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga teda kujutaksime? Sinepiivakesega, mis on, kui see külvatakse maha, väiksem kõigist seemneist maa peal. Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.”

Ja Jeesus rääkis Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, kuivõrd nad suutsid kuulata, aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile. Kuid omavahel olles seletas Ta oma jüngreile kõik ära.