Esimene lugemine
Lugemine apostel Pauluse kirjast roomlastele 11:1–2a, 11–12, 25–29
Vennad!
Ma küsin siis: Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? Mitte sugugi! Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust. Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda Ta on ette ära tundnud.
Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks. Kui aga juba nende väärsamm on rikkus maailmale ning nende kaotus rikkus paganatele, kui palju enam siis nende täisarv!
Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: „Siionist tuleb Vabastaja, Tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on Minu leping nendele, kui Ma kustutan ära nende patud.”
Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.
Psalm
Ps 94 [93]:12–13a, 14–15, 17–18 (R.: 14a)
R: Issand ei tõuka ära oma rahvast.
Õnnis on mees, keda Sina, Issand, karistad
ja kellele Sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal.
R: Issand ei tõuka ära oma rahvast.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast
ega jäta maha oma pärisosa,
vaid kohus taotleb jälle õigust
ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.
R: Issand ei tõuka ära oma rahvast.
Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks,
siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”,
siis Sinu heldus, Issand, toetas mind.
R: Issand ei tõuka ära oma rahvast.
Halleluuja
Mt 11:29ab
Halleluuja.
„Võtke enda peale Minu ike ja õppige Minult,” ütleb Issand,
„sest Mina olen tasane ja südamelt alandlik.”
Halleluuja.
Evangeelium
✠ Lugemine püha Luuka evangeeliumist 14:1, 7–11
Kui Jeesus tuli ühel hingamispäeval variseride ülema kotta leiba võtma, varitsesid nad Teda. Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti:
„Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: „Anna koht temale!” ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: „Sõber, tule siia lähemale!” siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad.
Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”