Oktoobri lõpus külastas Tallinna Piiskopkonda diakon Björn Håkonsson Rootsist. Aastate jooksul on Håkonsson töötanud haridus- ja teavitustegevuses seksuaalse väärkohtlemise teemadega ning 2019. aastal määrati ta Stockholmi Piiskopkonna lastekaitseametnikuks. Ta on erialalt psühholoog ja meie vestlus keskendus vaimsele tervisele ning mitmele mõtlemapanevale teemale: näiteks sellele, kuidas tehnoloogia ei saa asendada inimlikku lähedust ning kuidas kirik saab aidata inimest niinimetatud „üksilduse ajastul“, pakkudes talle kohta, kus ta tunneb end hoituna ja armastatuna.
Vestluse alguses rääkisime selle aasta maikuus välja antud paavst Leo XIV entsüklikast Magnificat Humanitas. Paavst on entsüklika keskmesse tõstnud tehisintellekti ja inimlikkuse teema. See teema pakub diakon Håkonssonile väga suurt huvi. „Paavst väljendab entsüklikas oma skeptilisust tehisintellekti evolutsiooni suhtes. Inimene ise ehitab tehisintellekti keelemudeleid, kuid on asju, mis on pärisolemuselt inimlikud ja mida ei saa kunagi kopeerida.“ Tõepoolest, kui AI piirdub vaid keeleprogrammiga, siis on see suurepärane; kuid tehisintellekt ei asenda kunagi inimest, inimtundeid, armastust ja teisi sedalaadi nähtusi.
Diakon Håkonsson jätkab, et niisamuti ei orienteeru AI keelemudelid hea ja kurja vahel; see võime on vaid inimesel. Inimene peab ise õppima neil vahet tegema, masin ei saa anda valikuid – ja nii on see tegelikult igas valdkonnas. Kuid on üks oht: eelmärgitud AI keeleprogramm muutub oma avaldumisviisides üha inimlikumaks. „AI programmid hakkavad õige pea käituma nii, nagu neil oleksid õigused, nagu neil oleksid tunded, nagu nad oleksid nördinud, pettunud, vihased ja nii edasi,” hoiatas Håkonsson. „Ja reaalsusega pole siin midagi pistmist – kuigi seda esitatakse kui reaalsust –, kuid see mõjutab meid teisiti käituma.”
Ta lisab: „Me kõik teame inimesi, kes ütlevad: „Mul on imelik tunne, kui ma ChatGPT-ga räägin – nagu räägiks elusolendiga.““ Ja tulevikus see tunne AI-d kasutades süveneb veelgi. „Tõesti – ja siin on laiem oht, kui meie suhtlus AI-ga väljub ”keelemasina” kasutamise piiridest. Ja selle ulatus on väga lai. Üheks varjatud teemaks on juba saanud üksindus. Seda ka noorte seas, kes keelemasinat kasutavad, sellega suhtlevad ja vestlevad ja esitavad küsimusi AI-le, mis lõpuks on viinud nad üksinduse lõksu. Ja mitte ainult noored – ka vanemad inimesed kasutavad seda üksinduse peletamiseks.“ Ja miks? Nii nagu diakon meie usutluses ütleb: need AI-süsteemid on programmeeritud vastama meie küsimustele sellisel viisil, nagu meile meeldib. AI püüab selle meeldivuse kaudu meiega kontakti hoida. ”Kontakti hoida. Te arvate tõsimeeli, et uurite või proovite teada saada, kuidas see toimib; aga tegelikult proovib see teada saada, kuidas teie toimite, ja kogub andmeid. Öeldakse küll, et neid andmeid ei säilitata, aga tegelikult on neile ligipääs. See tähendab, et tehismasin uurib meid ja jälgib meie käitumist – kuidas me küsimusi esitame, kuidas me tema reaktsioonidele vastame ja nii edasi.”
Tehisintellekt haarab inimese oma mõju alla ja tehisintellekti esialgu väga hästi tundev inimene võib hiljem avastada end täiesti teisest reaalsusest. Ja see probleem muutub üha ilmsemaks.
Kuid kirik? Mida saab kirik aidata siin teha?
”Ma arvan, et kõige huvitavam on see, kui õpetame kirikus noortele, et nad küsiksid endalt: kes ma robotiga võrreldes olen? Ja et noored vaataksid ja avastaksid, et ükski masin ei saa meid asendada. Seega, võib-olla Jumal juhib meid suunas, kus oleme sunnitud hakkama mõtlema, kes me oleme – sest me ei ole robotid –, just praegu.”
Ja armastus? Tunded?
”Meil on vaja teada, et keegi meid alati armastab. Tehisintellekt ei saa armastada. See masin saab ainult teeselda armastust. Kogu armastus, mis sa oma tehisintellektiga sõbralt saad, on alati teesklus, ja sa tead seda kogu aeg. Mida rohkem sa seda tehislikku armastust koged, seda üksildasemana sa end tegelikult tunned.” „Seega on väga oluline, et saaksime ka kirikus inimestega sel teemal arutleda ja mõelda, kes on inimene, miks me vajame inimlikku armastust ja kuidas eristada kurja heast.”
Diakon rõhutab siinjuures, et samas tuleb hoida väga lähedast suhet Jeesusega. See suhe Jeesus Kristusega peab olema normaalne ja lähedane ning meeldiv. Need on kindlasti kaks väga olulist asja, mida kirik praegusel AI-ajastul pakkuda saab: õpetus inimesest, armastusest ja suhe Jeesusega.
Edasi liigub vestlus väärikas eas inimeste teema juurde.
Teame, et kirikus on palju vanemas eas inimesi, kes ei ole enam nii erksad kui noored ja kellel ei ole ka pakkuda kiriku erinevatele tegevustele sellist energiat nagu noorena ja kes siis pigem jäävad koju. Nii tuleb masendus ja tuntakse üksildust. Kuid diakon ütleb, et sellest eraldatusest tuleb välja murda. Kirik saab pakkuda mitmeid võimalusi ja ka inimene ise peab nende võimaluste olemasolul eraldatusest välja murdma ja diivanilt püsti tõusma.
„Näiteks Rootsis on kirikurestoran, kus väärikas eas inimesed saavad kolm korda nädalas kohtuda. Seal restoranis on soodne lõunasöök, väga hea lõunasöök, kohv ja koogid – kõik see on 5 eurot. Seal käivad lisaks eakatele ka tudengid ja teised inimesed. Ja see projekt on selline, mis võib aidata eakamatel sellest üksildusest välja murda.“ Ja võib-olla on hea mõte proovida seda ka Tallinnas teha.
„Kusjuures see on evangeliseerimine, sest evangeliseerimine ei räägi ainult usutõest, vaid pakub kogukonda – me eksisteerime, et elada kogukonnana koos Jumalaga. Ja see pole pelgalt see, et Jeesus päästab sind, kui sa usud Piiblit, ja siis võid koju minna, vaid hea evangeliseerimise juurde kuulub ka see, et meil kogudusena on suhted ja kogukond. Nii et nende asjadega, mida iganes me selles suunas teeme, meid õnnistatakse. Ja ma arvan, et see on üks olulisi asju, mida preestrid saavad teha: kirikus kogukondi üles ehitada,” lisab Håkonsson. See on tegelikult väga mõtlemapanev mõte, et evangeliseerimine ei tähenda vaid usust rääkimist, vaid see on eri põlvkondadest inimeste kokkutoomine. Ja iga põlvkonna inimene on väärikas ja saab pakkuda midagi kirikule, ühiskonnale, iseendale.
”Taanis, kust ma pärit olen – kuigi töötan Rootsis –, me räägime „hallist kullast“. Need inimesed, kelle juustes on halli, on väga väärtuslikud inimesed. Nende elu, kes on hallipäised, pole läbi – veel on elada. Seega peaks olema midagi, mis neid kokku toob, ja koosolemist mitte alati nooremate inimestega, vaid omavanustega. Paljud vanad inimesed tahavad elust nii palju kui võimalik ja kiiresti rõõmu tunda.”
Väärikas eas olemisest rääkides toob ta võimaluste kohta veel ühe, isikliku näite. “Ma saan varsti 65. Vahel tunnen end üksildasena. Leidsin veel mõned ”vanad poisid” ja me mängime koos jalgpalli. Kuigi ma pean just jooksmise ajal ettevaatlik olema ja olen ka, on jalgpall väga tore asi. Sageli arvame, et vanust on juba üksjagu ja surm on tulemas, aga – veel on elada, palju elada. Ja niisiis, miks mitte jalgpalli mängida. Ma väga tahaks leida ”vanade poiste” kõrvale ka nooremaid. Sooviksin väga, et alla 50-aastaseid tuleks mängima. Eriti 40-aastaselt ollakse elukriisis. Ei teata, mida teha ja mida soovida: uut mootorratast, uut naist ja nii edasi … See on elu, kuid isegi kriisis olles on nad huvitavad ja peaksid samuti kohtuma omaealistega, vanematega…”
Diakon rõhutab, et suhete loomine ja hoidmine on tõepoolest väga oluline teema. See on omakorda ka vaimse tervise teema. Ja siin on väga suur roll kirikul ja pastoraalsel tööl. Ka siin Eestis on selles vallas palju teha. Kogukonda kasvatades ja üksteise jaoks olemas olemises kahanevad kõik need eraldatuse ja vaimse tervise probleemid. Tuleb muidugi tunnistada, et teoorias on see palju lihtsam kui praktikas. Ja sellegi loo mõjul võib ju midagi edasi liikuda paremuse poole.
„Väga hea, aga need on sõnumid, mis tuleb välja tuua, sest muidu ma maailma ei muuda. Näiteks kui juba üks noor inimene püüab aru saada, mida tema vanaisa jalgpallis teeb, ja võib-olla küsib kasvõi ühe küsimuse jalgpalli kohta, siis see on juba suur asi,” ütles diakon Håkonsson teema lõpetuseks.
Ja on veel üks asi, mis on väga oluline ja jääb sageli märkamata: see on vanavanemaks olemine. „Vanavanem olemine annab elule tähenduse. Sel moel taasavastaksid eakad inimesed, kuivõrd olulised nad on. Noored peaksid meeles pidama, et vanu inimesi tuleb austada, sest kui nad seda ei tee, siis on see väga tõsine asi ja nad kaotavad palju. Siis ei teki suhet noorema põlvkonna ja vanemate vahel. Kui noored põlgavad omaenda vanavanemaid, kaotavad nad väga palju. Tänapäeva maailmas kohtuvad paljud noorema põlvkonna esindajad oma vanavanematega esimest korda alles kalmistut külastades. Ja see on suur probleem ja kaotus – aga reaalsus, mis aset leiab.“
Meie vestlus jätkub siit andestamise teemaga. See on üks väga oluline teema ka vaimse tervise seisukohast ja hingehoiutöös. Kas suudame andestada, kui oleme haiget saanud?
„See on raske, aga see tõesti annab sulle nii palju jõudu. Kui sa andestad, muutud 50 aastat nooremaks. See on nagu 50 kilo alla võtta, kui sa suudad tõeliselt andestada. See on oluline. Tähendab, mitte asjade tardumine ja kibestunuks muutumine. Me kõik võime kibestuda, aga tegelikult oleme kibestunud iseenda pärast; pettunud, kuna pole saavutanud soovitud eesmärke. Me ei ole tänulikud selle eest, mis meil on. Ja sellises olukorras ei saa me Jumalaga kohtuda. Need asjad on väga olulised. Ka hea piht on oluline.”
Kuidas aga hästi pihtida?
„Ma küsiksin, mis on pihil kõige olulisem: kas see, et sa mainisid kõiki oma patte? Kas see, et sa tunned suurt kahetsust? Ma arvan, et ainus oluline asi, mida on tõesti oluline mõista ja meeles pidada, on see, et Jumal armastab sind ja vajab sind ning tahab sind hoolimata kõigist neist asjadest. On huvitav, et piht on Jumalale keskendumine. Minu patud ja „mina ise“ muutuvad pihtimise tõttu vähem tähtsaks ning Jumal asetub esikohale. Ja pihtimise parim vili on meeles pidada headust, mis mulle osaks on saanud.”
Diakon rõhutab pihtimise juures ka tänulikkuse olulisust. Kui kasvab tänulikkus, siis kasvame ka hingeliselt. Tänulikkus ei saa aga kunagi olla kunstlik – see peab olema südamlik ja loomulik. Ta rõhutab, et tuleb andestada ka iseendale.
„Sageli oleme endas pettunud, aga andestada tuleb ka iseendale – siis on vähem ka halbu mõtteid, vihkamist ja kurjust. Kui neid on, tuleb seda ravida, ja piht on parim ravim meie pettumuste vastu.”
Kirik ei saa muuta kogu maailma üksildust ja vaimseid kriise ega peatada tehnoloogia arengut. Kuid ta saab luua koha, kus inimene ei pea üksi olema. Koha, kus laps on kaitstud ja eakas on väärtustatud, noor leiab suuna ja haiget saanud inimene võib leida andestuse. See on kiriku missioon, mis ei kaota oma tähendust ka tehisintellekti ajastul.
Täname diakon Björn Håkonssoni selle sisuka vestluse eest. Loodame temaga taas Tallinnas kohtuda, et jätkata arutelu teemadel, mis seekord veel pooleli jäid.
Soovime talle jõudu ja Jumala õnnistust tema olulises töös.