Läkitused

Loe edasi...Armsad vennad ja õed !



 Ülestõusmisaeg on olnud meie kõikide jaoks väga erilise tähendusega: oleme tundnud Kristuse lähedust Pühal õhtusöömajal ja Tema risti juures ning oleme haua vaikust kogenud meie kirikutes. Missad toimusid ilma Jumalarahva kogunemista Kristuse ümber, kuid me tundsime siiski alati Tema kohalolekut, sest Kristuse arm on tugevdanud meid Missa ja sakramentide läbi. Katoliiklase jaoks Kirik ei ole kunagi tühi ruum, isegi siis, kui midagi seal ei toimu, sest kohal on alati Peremees, Kristus! Kirik ei ole koguduse kogunemispaik, vaid peamiselt Jumala ja inimese reaalne ja tõeline kohtumispaik, nagu loeme meie katedraali fassaadiltki: „Hic vere est Domus Dei“ (siin on tõesti Jumala koda).

 

Armsad vennad ja õed!

 

Selle aasta jõulupühad tulevad meie elus väga erilised. Need on jõulud ilma suurte sündmusteta: väiksemad üritused, vähem kontserte või kohtumisi. Vähem külaskäike. Jõulupühad, kus me paraku ei näe enda kõrval kõiki neid, keda me tahaksime näha; kõiki meile kalleid inimesi. Isegi pühadelaud on jõuluõhtul väiksem kui tavaliselt…ja tänavad tühjad. Aga see tühjus ei ole tõeline tühjus, sest meil on Jumal, kes tahab täita kogu tühjuse meie elus. Piisab, kui avame talle oma südame ukse! See üksindus ei ole tõeline üksindus, sest meie kõrval on Jeesuslaps, sirutab meie poole oma käed. Vaikus tänavatel või isegi jõulumissadel ei ole tõeline vaikus – meie kodudes on kuulda Jumal-last, kelle hääl meid pidevalt kutsub, lohutab; kes soojendab meie südant. Võib-olla saame me kirikus tavalisest vähem laulda, aga kindlasti laulame neid suurepäraseid jõululaule kodudes, rohkem kui kunagi varem, ja laulame ka südames. Jõulupühad mööduvad sel aastal rohkem olemise kui omamise ja tegemise tasandil. Kasutagem seda võimalust endi ja oma perekonna elus.

Armsad vennad ja õed!

        Selles eriolukorras, milles meie maa ja rahvas praegu elab, otsustas valitsus ära keelata kõik avalikud kogunemised, sealhulgas kõik avalikud jumalateenistused ja Missad. Eriolukorras ei ole meil teist valikut kui teha seda, mida riigi legitiimne autoriteet peab vajalikuks teha rahva heaoluks. Nii ekstreemne otsus tekitab minus ja iga katoliiklase südames väga suurt valu, sest Missa on kristliku elu allikas ja kese. Mulle tulevad meelde 3. sajandi Abitene märtrite sõnad: „Sine Dominica non possumus viver“ (ilma Missata me ei saa elada). 

Loe edasi...Armsad vennad ja õed!

On jäänud veel mõned päevad, enne kui saame kodudes ja kogudustes ning eriti oma südames ja hinges tähistada rõõmusõnumit, et „meile sünnib laps, meile antakse poeg“ (Js 9:5)!

Hiljuti andis paavst Franciscus välja apostelliku kirja „Admirabile Signum“ („Imeline märk“), mille lugemist ma kõigile soovitan, sest see on väga ilus mõtisklus jõulude ja jõulusõime tähendusest. Selles kirjas meenutab Püha Isa, kuidas Assisi püha Franciscus 1223. aastal Itaalias Greccio linnas esimese jõulusõime ehitas. Ehkki päris esimene jõulusõim oli Jeesuse sõim Petlemmas, pani katoliiklikule jõulusõimetraditsioonile aluse just Assisi Franciscuse tehtud jõulusõim. See komme on seotud jõulupühade liturgilise tähistamisega. Püha Isa kirjutab: „25. detsembril tulid Grecciosse kokku frantsisklaste ordu vennad ühes kohalike talunikega, kes tõid kaasa lilli ja tõrvikuid, et seda püha ööd veel kaunimaks muuta. Franciscus leidis saabudes eest heina täis sõime ning eesli ja härja. Kõiki kohalviibijaid täitis jõulusõime juures sõnuseletamatu rõõm, mille sarnast polnud nad varem kogenud. Seejärel pühitses preester sõimel Euharistiat, väljendamaks sidet Jumala Poja lihakssaamise ja Armulaua vahel.”