Katoliku Kirik Eestis



Pere

Katekismuse järgi „kristlik perekond on kirikliku kogukonna eriline väljendus ja teostus. Seepärast võib ja peab perekonda nimetama "kodukirikuks" (...). Ta on usu, lootuse ja armastuse ühendus, nagu viitab Uus Testament (...), perekonnal on Kirikus ainulaadne tähendus." (Katekismus 2204) Katekismus lisab veel, et „kristlik perekond on isikute osadus, Isa ja Poja Pühas Vaimus teokssaava osaduse kujund ja märk. Laste saamises ja kasvatamises peegeldub Isa loomistöö. Perekond on kutsutud osalema Kristuse palves ja ohvris. Igapäevane palve ja Jumala Sõna lugemine kinnitavad teda armastuses. Kristlik perekond on kutsutud evangeliseerima ja misjontööd tegema." (Katekismus 2205)

Kristlastele on perekond sedavõrd oluline, et Kirik ei kõhkle perekonda nimetada kodukirikuks. Perekond on Kolmainsus teokssaava osaduse kujund ja märk. Kristliku perekonna suur missioon on peegeldada Kristuse ja tema Kiriku suhet: „Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kirikut, sest me oleme tema ihu liikmed. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks." See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja Kirikust" (Ef 5:29-32).

See on põhjus, miks Katoliku Kirik tahab perekonda kaitseda. Tavaline pere ei ole ainult traditsiooniline pere, mis saaks aja jooksul muutuda; tavaline pere on ainuvõimalik pere. „Perekond on ühiskonnaelu algrakk. Sel moel on ta loomupärane kogukond, milles mees ja naine on kutsutud teineteisele armastuses anduma ja elu edasi kandma" (Katekismus 2207). Seega kui ühiskond ei saa aru, kui oluline on perekonda kaitseda, siis sellises ühiskonnas valitsevad suured probleemid. See ei kehti mitte ainult „homoabielu" soosimise läbi, vaid samuti lahutuse ja kooselu küsimuste korral.

Kui perekond on nõrk, on kindlasti raske inimestele õppida üksteist armastama ja ennast teisele andma. Viimane tähendab aga seda, et perekond on alati seotud armastusega, kus ei mõisteta armastust kui ühte tunnet. Armastada tähendab mitte ainuüksi sõnadega, vaid tegude läbi. Järelikult perekond toimib hästi, kui abikaasad armastavad ennekõike üksteist ja aitavad teineteisel pühakuks saada. „Kristlastest abikaasad peavad teadma, et nad on kutsutud ennast pühitsema, pühitsedes teisi, et nad on kutsutud olema apostlid, ja et nende esimene apostolaat peab aset leidma kodus. Nad peavad mõistma, et perekonna loomine, laste kasvatamine, ühiskonna kristlik mõjutamine on üleloomulikud tööd. Sellest isikliku ülesande teadvustamisest sõltub suures osas nende elu viljakus ja edu – nende õnn." (püha Josemaría, Vestlused 92) Kui abikaasad armastavad teineteist sügavalt, siis lapsed õpivad neid vaadates, mis on armastus.

Aga vahel armastada on raske. Inimesed on alati erinevad. Meil on voorused, aga meil on ka puudused ja pahed. Mõnikord solvame teisi – ilmselt kogemata. Suhted inimeste vahel pole lihtsad. See on põhjus, miks hea suhte saladus on vestlemine. Abikaasad peavad alati olema parimad sõbrad ja see on võimatu, kui nad ei räägi omavahel. Tegelikult kui nad ei veeda aega rääkides, on kindlasti raskem teineteist mõista või teineteisele andestada ning on päris lihtne unustada kui uskumatu ja imeline ta abikaasa on. On tõsi, et mõnikord oleme väsinud või et meil pole aega. Kuid abikaasad peavad natuke pingutama, et leida aega, et omavahel näost näkku rääkida perekonnast, lastest, kodust, nende muredest ja rõõmudest. Kui neil on probleeme või raskusi, siis on veel olulisem siiralt ja rahulikult vestelda, nagu täiskasvanud, kes armastavad teineteist... aga kes pole veel täiuslikud ja siis, kui nad eksivad, nad on piisavalt alandlikud, et andeks paluda ja anda andeks.

Siit järeldub, et mees või naine on alati olulisem kui lapsed. Muidugi olulisem kui töö või sõbrad. Selle kohta seletab püha Josemaría: „Et abielus säilitada selle esialgset rõõmu, peab naine oma mehe iga päev uuesti vallutama, ja seesama käib ka mehe kohta. Armastust peab uuendama iga päev, ja armastust pälvitakse ohvri, naeratuste ja ka tarkusega. Kui mees naaseb koju tööst väsinuna ja naine hakkab lõputult rääkima, mis kõik tema arvates on halvasti, pole ime kui mehel kannatus katkeb. Ebameeldivad asjad tuleb jätta sobivamaks hetkeks, kui mees ei ole nii väsinud ja on paremas tujus."

„Veel üks tähtis asi on välimus. Kui mõni preester räägib vastupidist, siis pean teda halvaks nõuandjaks. Mida kauem naine on maailmas elanud, seda vajalikum on huvi tundmine mitte ainult oma siseelu täiustamise vastu, vaid ka – ja just sellepärast – enda välimuse eest hoolitsemise vastu, et olla esinduslik, kuigi mõistagi alati oma vanust ja seisust silmas pidades. Mul on kombeks nalja teha, et mida vanem on fassaad, seda rohkem on seda vaja restaureerida. See on preestri nõuanne. Üks hispaania vanasõna ütleb, et üleslöödud naine toob mehe teise ukse tagant ära." (püha Josemaría, Vestlused 107)

Aga mida teha, kui tekivad probleemid ja tülid mehe ning naise vahel? Esiteks me ei peaks unustama, et elus on alati raskusi – see on paratamatu. Aga abikaasadel on sakramentaalne arm ja selle abiga pole võimatu andestada, mõista, kannatlik olla, hea tuju omada. Igaks juhuks on ka oluline tunnistada, et tavaliselt see olukord või see asi, mis paistab nii suur ja kohutav pole nii dramaatiline. Mäletan ühte naist, kes ütles kord mulle, et ta oli olnud väga vihane oma mehe peale, sest ta käis poes ja ostis banaane. Kui ma küsisin, miks see oli nii suur probleem, vastas ta mulle: „Isa, banaanid teevad paksuks". Vist mõnikord liialdame natuke. Seega on vaja õppida vaikima, positiivselt rääkima või vähemalt pingutada selle nimel ja et halb tuju ei satuks mõlemale korraga.

Püha Josemaría andis väga praktilist nõu: „Ma ei õhuta teid tülitsema, kuid on mõistetav, et mõnikord me tülitseme nendega, keda me kõige rohkem armastame, kes elavad tavaliselt meiega koos – me ei tülitse legendaarse presbüter Johannesega Indiast. Seepärast ei tähenda väikesed nägelused abikaasade vahel, kui neid ei juhtu tihti – ja tuleb püüda, et seda ei oleks –, armastuse puudumist, vaid need võivad armastust isegi suurendada." (püha Josemaría, Vestlused 108) Ja see on väga oluline. Vanemad peaksid alati eeskujulikud olema. Erimeelsusi ja vastuolusid on alati olemas. Need on tavalised asjad ja viimaks mitte väga olulised, aga oluline on kui lapsed õppivad armastama ja koos teistega elama, kui nad on isa ja ema armastuse tunnistajad. Lastele on oluline kui isa ema räägivad omavahel rahulikult ning nad lausuvad sageli: palun, aitäh, anna andeks.

Hea eeskuju ja usaldus on alati parim viis lapsi kasvatada. Lastele tuleb õpetada usuõpetust esiteks eeskujuga ja seejärel sõnadega. On oluline, et lapsed märkavad, et vanemad palvetavad ja et palve mõjutab nende käitumist positiivselt. Kui isa või ema karjuvad: „ole vait! proovin praegu palvetada"; või kui pärast palvetamist nende tuju on halvem kui enne, siis see on kindlasti kahjulik. Aga kui nende palve on isiklik vestlus Issandaga, õpetavad neid suhtlema Jumalaga, nagu Isaga ja Neitsi Maarjaga nagu emaga, siis õpivad, et kristlik palve on siiras; et palvetamine on Issandaga rääkida mitte anonüümselt, vaid isiklikult.

Kuid kuidas palvetada lastega? On palju väikeseid, lühikesi ja tavalisi palveid, mida kristlased on alati lugenud: toidu õnnistamine, ühine roosipärg – kui lapsed on väiksed, võib-olla mitte kõik, vaid lihtsalt osaliselt lugeda hommiku - ja õhtupalveid, Angelust ja osaleda ühiselt Missal. Niimoodi tasapisi nad õppivad loomulikult Jumalaga suhtlema. Ja kui isa või ema tulevad pihile, miks mitte kutsuda ka lapsi pihile. Siis on kristlik pere tõesti kodukirik.

Kui vanemad armastavad teineteist, kui lapsed usaldavad vanemaid, kui vanemad austavad laste vabadust, siis perekonnaelu on imeline. On alati raskusi, sest me oleme maa peal, mitte Taevas. Aga põhimõtteliselt, kõik on kindlasti korras. Aga kõik see ei ole tasuta. Peame pingutama Jumala abiga. Siis see pole utoopia, vaid kindlasti võimalik. Lõppude lõpuks: "abielu on loodud selleks, et need, kes sinna astuvad, pühitseksid end selles ja pühitseksid teise selle kaudu. Selleks saavad abikaasad erilist armu sakramendi läbi, mille Jeesus Kristus sisse seadis. See, kes on kutsutud abieluseisusesse, saab selles seisuses Jumala armu abil kõik vajaliku, et olla püha ja viia Issanda poole inimesi, kellega ta koos elab."

„Seepärast mõtlen ma alati lootuse ja armastusega kristlikele kodudele, kõikidele perekondadele, mis on sündinud abielusakramendist ja mis on selle jumaliku saladuse – sacramentum magnum, suure saladuse –, see on Kristuse ja Tema Kiriku ühenduse ja armastuse säravad tunnistajad. Me peame püüdma, et need ühiskonna kristlikud rakukesed sünniksid ja areneksid pühadussooviga, teades, et juba sisenemissakrament – ristimine – annab kõikidele kristlastele Jumala ülesande, mida igaüks peab oma eluteel täitma" (püha Josemaría, Vestlused 91).

Social button for Joomla

Välismaa


Vatikanis algas Amazonase piiskoppide Sinod07 Okt 2019 20:41
Vatikanis algas Amazonase piiskoppide Sinod

Roomas algas kolmenädalane piiskoppide Sinod Amazonase piirkonna kaiseks. Paavst Franciscus avas sinodi Püha Missaga pühapäeval 6. oktoobril ja Sinod kestab kuni 27. oktoobrini 2019. Püha Isa püüab ise aktiivselt Sinodist osa võtta nii palju kui tema päevakava seda lubab. Avapäeva alustas paavst Franciscus Püha Peetruse väljakult, kus üheskoos Amazonase kaitseorganisatsiooni esindajatega liiguti Sinodi saali Vatikanis. Paavst nentis, [ ... ]

Loe edasi ...
Uued kardinalid05 Okt 2019 12:57
Uued kardinalid

5. oktoobril 2019 Paavst Franciscus juhib avalikku konsistooriumi ning nimetab ametisse 13 uut kardinali. 13 kardinalist 10 on paavsti valimisõigus ja 3 mitte. Paavsti valik on nimetada kardinale erinevatest piiskopkondadest põhjusel kasvatada Kristuse misjonitööd maailmas, religioonidevahelist dialoogi ning vastutust kogu loodu üle meie elukeskkonnas. Paavst Franciscus, kui avalikult teavitas 1. septembril uute kardinalide nimed, ütles: “Uued kardinalid väljendagu [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta