Katoliku Kirik Eestis



Euharistiline vagadus

Euharistiline vagadus kutsub meid pöörama tähelepanu, et kuidas võiksime paremini ja veel rohkem armastada Issandat, kes on meie armastuse pärast Armulauas ja tabernaaklis.

„Kujutlegem hetkeks inimlikku kogemust, kahe armastava inimese hüvastijättu. Nad tahaksid igavesti kokku jääda, kuid mingi kohustus – milline see ka ei oleks – sunnib neid lahku minema. Nad ei läheks eales lahku, kuid see ei ole nende võimuses. Inimlik armastus, mis ka suurena on piiratud, pöördub märkide poole: lahkujad jätavad teineteisele midagi mälestuseks, näiteks foto, niivõrd kirgliku pühendusega, et on lausa ime, et paber põlema ei sütti. Rohkemat nad teha ei saa, sest loodu võimed ei küündi nii kaugele kui tema soovid."

„Kuid Issand suudab seda, mida meie ei suuda. Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene, jätab meile märgi asemel tegelikkuse – Ta jätab iseenda. Ta läheb Isa juurde ja jääb inimestega. Ta ei tee meile lihtsalt kingitust, mis jääb Teda meenutama, kujutist, mis kipub aja jooksul hägustuma nagu foto, mis peagi tuhmub ja koltub ning on tähenduseta nende jaoks, kes ei viibinud selle liigutava sündmuse juures. Leiva ja veini kujul on Ta tõeliselt kohal – oma Ihu, Vere, hinge ja jumalikkusega." (Püha Josemaría)

Jumal armastab meid ja see on põhjus, miks ta jääb meiega – tabernaaklis. Ta on tõesti seal oma Ihu, Vere, hinge ja jumalikkusega. Jumalat tuleb armulauas armastada, sest armastusele vastatakse ainult armastusega.
Meie usk ütleb meile, et kui preester lausub konsekratsiooni sõnad püha Missa kontekstis, siis Jeesus Kristus ise on reaalselt kohal leiva ja veini kujude all. Kuidas on see võimalik? See on kindlasti suur imetegu. Teame küll, et Jeesus on oma Kirikus kohalolev mitmel viisil: oma sõnas, oma Kiriku palves („Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel," Mt 18:20), vaeste, haigete ja vangide kujul (Mt 25:40) oma sakramentides ning "eelkõige (on Ta kohal) euharistiliste kujude all" (Sacrosanctum Concilium 7). Kristuse kohalolu euharistias on täiesti ainulaadne. Euharistias Jeesus on „tõeselt, tõeliselt ja substantsialselt" kohalolev; seega sisaldab see tervet Kristust. „Seda "kohalolu" ei nimetata mitte sellepärast "tõeliseks", nagu teised ei oleks tõelised, vaid eelkõige seepärast, et ta on substantsiaalne; seeläbi on Kristus, Jumal ja inimene, kohal terviklikult ja rikkumatult." (Mysterium Fidei 39)
Substantsiaalne tähendab siin, et Missa ajal pärast Püha Õhtusöömaja Kristuse sõnade lausumist leib ei ole enam leib ja vein ei ole enam vein. Tegelikult säilivad leib ja vein ainult oma kujus. Veini ja leiba omadused (vorm, värv, maitse) säiluvad, aga „leiva ja veini konsekratsiooni läbi toimub kogu leiva substantsi muutmine Kristuse, meie Issanda Ihu substantsiks ja kogu veini substantsi muutmine Tema Vere substantsiks." (Tridenti Kirikukogu, DS 1642) Nüüd on leib juba Kristuse Ihu ja vein on Kristuse Veri. See pole metafoor või sümbol, vaid reaalne sündmus.
Kirik on alati rõhutanud otsustavalt tema usku Kristuse sõna ja Püha Vaimu tegevuse mõjususse selle muutmise teostamiseks. P. Johannes Chrysostomus ütleb näiteks: „Mitte inimene ei tee seda, et ohvriannid saavad Kristuse Ihuks ja Vereks, vaid Kristus ise, kes meie eest risti löödi. Preester, kes esindab Kristust, lausub küll sõnad, kuid nende mõju ja arm tulevad Jumalalt. See on minu Ihu, ütleb ta. See sõna muudab ohvriannid," ütleb näiteks p. Johannes Chrysostomus (De proditione Judae, 1,6).

Kõik see tähendab, et kes teeb seda imet, on Kristus ise, mitte preester. Preester lausub sõnad, kuid sõnade mõju ja arm tulevad Jumalalt. Isegi kui preester peaks alati olema suurepärane ja püha inimene – mida tavaliselt ka preester on –, kes ta on, pole oluline. See, kes tegutseb konsekratsiooni hetkel, ei ole preester, vaid Jumal.
Aga see tähendab ka, et ei ole sõnad ise, kes muudavad leiba ja veini Kristuse Ihuks ja Vereks, vaid Püha Vaim, kes tegutseb nende sõnade läbi. Konsekratsioon ei ole loits. Kui see oleks maagia, siis peaksime hoolikalt konsekartsiooni sõnu kordama ning me ei tohiks neid muuta sellepärast, et me riskiksime neid ebatõhuseks teha. Muidugi preester ei tohi neid sõnu muuta. Kirik saab kindlasti konsekratsiooni sõnu muuta selles, mis on ebaoluline ning seni kui need sõnad on veel tähenduslikud – nad peavad küll alati tähendama seda, mida Jeesus ütles õhtusöömaajal: „tehke seda minu mälestuseks". See on põhjus, miks saame pühitseda Missat eesti keeles. Tegelikult, ja see on veel olulisem, me ei tea, millised olid täpsed sõnad, mida Jeesus lausus aramea keeles kaks tuhat aastat tagasi: teame neid ainult kreeka keele kaudu, ja meil on olemas neli pisut erinevat väljendit sellest. Ja see pole probleem, sest konsekratsioon ei ole loits. Kui keegi saaks pahaseks, et Kirik muudab veidi Püha Missa osi, ja isegi konsekratsiooni sõnu, siis see võiks tähendada, et see inimene ajab segi Missat maagiaga.

Kuid rääkides euharistilise vagadusest, saame meelde tuletada, et katoliiklastena usume, et „Kristuse euharistiline kohalolu algab konsekratsiooni hetkel ja kestab seni, kuni püsivad euharistilised kujud." (Tridenti Kirikukogu, DS 1641) See tähendab, et hostias on Jeesus, Jumala Poeg, tõeline Jumal ja Tõeline inimene. See on põhjus, miks me põlvitame Euharistia ees. Kui me teeme seda, siis me tunnistame, et oleme Jumala ees ja me kummardame Teda. Seega oleks oluline, et meie põlvitamised peegeldaksid alati meie usku Jeesuse kohalolusse. Põlvitagem siis alati rahulikult ja teadlikult, tundes, mis on see, mida me teeme, võib-olla öeldes sisemiselt mingit lühipalvet Jumalale. See aitab kindlasti, et meie ei tee seda lihtsalt mehaaniliselt.
Ütlesime, et Jeesuse kohalolu kestab seni, kuni püsivad euharistilised kujud. Kui me võtame armulauda vastu, euharistilised kujud kestavad umbes kümme minutit meis. See tähendab, et kümne minuti jooksul meil on Jumal meie sees. Sel hetkel oleme elavad tabernaaklid. See on põhjus, miks on nii loomulik, et meie peale Missat viis või kümme minutit rahulikult viibime ja täname Jumalat, et ta tuli meie juurde. See on küll unikaalne võimalus, et Julmalaga intiimselt vestelda ja temalt paluda, seda, mida me vajame.

Kui Jeesus on tabernaaklis, see tähendab ka, et kirikus tabernaakel on kõige olulisem koht. Seal on Kristus, kes on tulnud meie juurde. Seega on loomulik aeg-ajalt – isegi iga päev, kui see on võimalik – külastada Issandat, kes ootab meid tabernaaklis. Pole vaja, et see kestaks kaua. Kui me lähme mööda kirikust, on alati võimalik hetkeks kirikusse siseneda ja paar minutit Temaga rääkida ning Teda kummardada või midagi paluda Temalt või lihtsalt Teda tänada. Võib-olla see ei ole alati lihtne aga ei ole võimatu kui me saame aru, kes meid ootab tabernaaklis. Armastus tasutakse armastusega.

Kui me külastame Jumalat – ja mitte ainult – on väga ilus komme Issandale öelda, et me tahaksime varsti Ta vastu võtta. See tegutseb meis sellisel viisil, et kui saame tõesti Tema vastu võtta, siis meie vastuvõtmine on viljakam. Et seda teha, püha Josemaría kordas tihti seda vaimset armulauda: „Tahan Sind, Issand, vastu võtta selles puhtuses, alandlikkuses ja harduses nagu Sind vastu võttis sinu pühim Ema, pühakute vaimu ja hõõgusega.

„Katoliku Kirik ei austa püha Euharistiat mitte ainult Missa ajal, vaid osutab talle ka väljaspool Missa pühitsemist austavat kultust seeläbi, et ta konsekreeritud hostiat suure hoolega säilitab, selle kristlastele avalikuks kummardamiseks välja paneb ning seda protsessioonidel kannab" (Mysterium Fidei 56). Aeg-ajalt Kirik pühitseb ja kummardab Euharistiat adoratsiooni ja protsessioonide läbi. Mõlemad on kindlasti imeilusad kombed. Traditsiooniliselt Pühima Sakramendi adoratsiooni viiakse läbi neljapäeviti, sest see on õhtusöömaaja päev. Paljudes kohtades üle maailma igas kuus esimese neljapäeva öösel peetakse adoratsiooni terve öö. Kõige olulisem euharistiline protsessioon on aga Kristuse Ihu ja Vere suurpüha protsessioon.

Püha Armulauda saame kummardada hümnide ja lauludega: Adoro te deveote, Ave verum, Pange lingua, Laudate Dominum, O salutaris hostia, jne.
Kõigele sellele aga saame lisada seda, mida meie süda soovitab meile. Euharistia on seotud armastusega ja armastus on alati leidlik. Seega, nagu püha Johannes Paulus II ütleb: „Kirik ja maailm vajavad väga Euharistia austamist. Selles armastusesakramendis ootab meid Jeesus ise. Ärgu olgu meil kahju mingist ajast, et seal Temaga kohtuda – adoratsioonis, usuga täidetud kontemplatsioonis, olles valmis hüvitama maailma tohutut süüd ja ebaõiglust. Meie adoratsioon ei tohi eales lõppeda" (Johannes Paulus II, kiri Dominicae cenae, 3).

Social button for Joomla

Välismaa


Õnnis kardinal John Henry Newman kuulutatakse pühaks 30 Jun 2019 20:44
Õnnis kardinal John Henry Newman kuulutatakse pühaks

Paavst Franciscus kinnitas 1. juulil 2019 järgmiste õndsate kanoniseerimise:
- inglise kardinal John Henry Newman, Inglismaa Püha Philip Neri Oratooriumi asutaja;
- itaalia õde Giuseppina Vannini (sündinud Giuditta Adelaide Agata), Püha Camilluse Tütarde asutaja;
- india õde Mariam Thresia Chiramel Mankidiyan, Püha Perekonna Õdede kongregatsiooni asutaja;
- brasiilia õde Dulce Lopes Pontes (sündinud Maria Rita) Jumala Ema Patuta Saamise [ ... ]

Loe edasi ...
Vatikani dokument sotsiaalsetest soorollidest: jah dialoogile, ei ideoloogiale20 Jun 2019 12:16
Vatikani dokument sotsiaalsetest soorollidest: jah dialoogile, ei ideoloogiale

Katoliku Hariduse Kongregatsioon on välja andnud dokumendi “Ta lõi tema meheks ja naiseks: dialoogitee poole sooteooria ja hariduse vahelise suhte küsimuses.” Äsja väljastatud dokument on mõeldud abivahendiks katoliiklikku kaastöö suunamisel jätkuvas diskussioonis inimese seksuaalsuse teemal, otsides seejuures lahendusi sooideoloogiast tulenevatele probleemidele. Dokumendi eesmärgiks on toetada noorematele põlvkondadele hariduse [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta