Katoliku Kirik Eestis



LUMEN FIDEI

ENTSÜKLIKA


USU VALGUS
LUMEN FIDEI


ÜLEMKARJANE
PAAVST FRANCISCUS
PIISKOPPIDELE
PREESTRITELE JA DIAKONITELE
ORDUINIMESTELE
JA ILMIKKRISTLASTELE

Usust.


1. Usu valgus – niimoodi räägib Kiriku traditsioon suu­rest annist, mille Jeesus tõi. Johannese evangeeliumis ütleb Kristus enda kohta: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse" (Jh 12:46). Püha Paulus kasutab sama kujundit: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!", on Jumal, kes on hakanud särama meie südames" (2Kr 4:6). Val­guse järele janunev paganlik maailm nägi päikesejumal Sol Invictuse, keda kummardati iga päeva päikesetõusu ajal, kultuse kasvu. Ent kuigi päike sündis uuesti igal hommikul, ei suutnud ta heita oma valgust kogu inimek­sistentsile. Päike ei valgusta kogu reaalsust; tema kiired ei tungi surma varjuni – kohani, kus inimese silmad on tema valgusele suletud. „Mitte keegi," kirjutab püha Jus­tinus Märter, „pole kunagi olnud valmis surema oma usu eest päikesesse".1 Teadlikuna tohutust silmapiirist, mille usk nende ees avas, kummardasid kristlased Jeesust kui tõelist päikest, „kelle kiired kingivad elu".2 Martale, kes nuttis oma venna Laatsaruse surma pärast, ütles Jeesus: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?" (Jh 11:40). Need, kes usuvad, näevad; nad näevad valgusega, mis särab kogu nende elutee jooksul, sest see tuleb ülestõusnud Kristuselt, hommiku­tähelt, mis kunagi ei looju. 

Illusoorne valgus?

2. Ent rääkides usu valgusest, võime peaaegu et kuulda paljude meie eakaaslaste vastuväiteid. Kaasajal saaks seda valgust pidada piisavaks vanade ühiskondade jaoks, kuid kasutuks uute aegade jaoks, saabuva ajastu inimkonna jaoks, kes on uhke oma ratsionaalsuse üle ja kibeleb avas­tama tulevikku uudsetel viisidel. Nii tundus usk mõnele illusoorse valgusena, mis takistab inimkonda julgelt uute teadmiste jahile minemast. Noor Nietzsche julgustas oma õde Elisabethi võtma riske, tallama „uusi radu ... kogu selle ebakindlusega, mis saadab inimest, kes peab leidma omaenda tee", lisades, et „siin lähevad inimkonna teed lahku: kui soovid hingerahu ja õnne, siis usu, aga kui soovid olla tõe järgija, siis otsi".3 Usk on kokkusobi­matu otsimisega. Sellest lähtekohast arendas Nietzsche oma kristluse kriitikat inimeksistentsi kogu tähenduse vähendamise ning elult uudsuse ja seikluse äravõtmise pärast. Usk on seega valguse illusioon, illusioon, mis tõkestab vabastatud inimkonna teed oma tuleviku poole.

3. Aja jooksul hakati usku seostama pimedusega. Oli neid, kes püüdsid usku päästa, tehes talle ruumi mõistuse valguse kõrval. Selline ruum avanes seal, kuhu mõistuse valgus ei suutnud tungida ning kus kindlustunne polnud võimalik. Niisiis mõisteti usku kas kui hüpet pimedusse,
mis tuli teha valguse puudumisel, juhituna pimedast emotsioonist, või kui subjektiivset valgust, mis suutis võib-olla soojendada südant ja anda isiklikku lohutust, kuid mitte midagi sellist, mida saaks pakkuda teistele kui objektiivset ja jagatud valgust, mis näitab teed. Aegla­selt, kuid kindlalt sai ilmseks, et autonoomse mõistuse valgus ei ole piisav tuleviku valgustamiseks; lõppkokkuvõttes jääb tulevik varjatuks ning hirmuga täidetuks tundmatuse ees. Selle tulemusena loobus inimkond otsi­mast suurt valgust, Tõde ennast, ja rahuldus väiksemate helendustega, mis valgustavad mööduvat hetke, kuid ei suuda näidata suunda. Ent valguse puudumisel muutub kõik segaseks; võimatu on vahet teha heal ja kurjal või oma saatuseteel ja teistel teedel, mis viivad meid lõputu­tesse ringidesse ja lõpuks mitte kusagile.

Valgus, mis peab tugevnema.


4. Meil on ilmtingimata vaja aru saada, et usk on valgus, sest kui usuleek kustub, hakkavad ka kõik teised valgused tuhmuma. Usuvalgus on unikaalne, sest ta suudab val­gustada inimeksistentsi iga aspekti. Niivõrd võimas sära ei saa tulla meist endist, vaid ürgsemast allikast – ühesõ­naga, see peab tulema Jumalast. Usk on sündinud koh­tumisest elava Jumalaga, kes meid kutsub ja näitab oma armastust; armastust, mis on olnud enne meid ja millele me saame toetuda julgustuseks ja oma elu üles ehitades. See armastus muudab meid ning me saame uue näge­misvõime, uued silmad, millega vaadata; me mõistame, et see armastus sisaldab suurt tõotust ning meie ees ava­neb tuleviku nägemine. Usk, mis on saadud Jumalalt üleloomuliku annina, muutub meie elutee valguseks ja juhib meid läbi aja. Ühest küljest on see valgus, mis tuleb minevikust, fundamentaalsest mälust Jeesuse elu kohta, mis ilmutas tema täiuslikult usaldusväärse armas­tuse; armastuse, mis suutis võidutseda surma üle. Ent kuna Kristus on ülestõusnud ja kutsub meid teiselt poolt surma, on usk ka valgus, mis tuleb tulevikust ja avab meie ees ääretud horisondid, mis juhatavad meid välja isoleeritud „minadest" ühtekuuluvuse avaruse poole. Me hakkame nägema, et usk ei ela varjus ja hämaras; ta on valgus meie pimeduse jaoks. Dante kirjeldab „Jumalikus komöödias" pärast oma usu kuulutamist pühale Peetru­sele seda valgust kui „sädet, mis muutub põlevaks lee­giks, ning taevane täht minu sees helgib".4 Selle usuval­guse üle tahan ma nüüd arutleda, nii et see kasvaks ja valgustaks olevikku, muutudes täheks, mis annab sära meie elutee horisondile ajal, mil inimkond eriti vajab valgust.


5. Oma ristilöömise eelõhtul kinnitas Kristus Peetrusele: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks" (Lk 22:32) ja seejärel käskis tal oma vendi ja õde­sid kinnitada sellessamas usus. Täites Peetruse järglasele usaldatud kohustust, kuulutas Benedictus XVI käesoleva aasta Usuaastaks, armuajaks, mis aitab meil tunda usku­mise suurt rõõmu ning värskendada imetlust ääretute horisontide üle, mida usk meile avab, et siis kuulutada seda usku tema ühtsuses ja terviklikkuses, jäädes ustavaks Issanda mälestusele ja saades tuge tema kohalolekust ja Püha Vaimu tegevusest. Veendumus, mis on sündinud usust, mis toob ellu suursugusust ja rahuldust, usust, mis keskendub Kristusele ja tema armu jõule, inspi­reeris esimeste kristlaste missiooni. Märtrite tegudes loeme Rooma prefekti Rusticuse ja Hieracase-nimelise kristlase vahel järgmist dialoogi: „Kus su vanemad on?" küsis kohtunik märtrilt. See vastas: „Meie tõeline isa on Kristus ja meie ema on usk temasse".5 Nende varajaste kristlaste jaoks oli usk kui kohtumine elava Jumalaga, mis ilmutas end Kristuses, tõepoolest „ema", sest see oli toonud neid valguse juurde ning sünnitanud nende sees jumaliku elu, uue kogemuse ja eksistentsi helendava nägemuse, mida nad olid valmis avalikult tunnistama kuni lõpuni.


6. Usuaasta õnnistati sisse Vatikani II kirikukogu ava­mise 50. aastapäeval. See on selge viide, et Vatikani II kirikukogu oli pühendatud usule,6 kuna palus meilt, et Jumal Kristuses oleks taas meie elu keskpunkt nii Kiriku kui ka indiviididena. Kirik ei pea usku iseenesestmõis­tetavaks, vaid teab, et see Jumala and vajab toitmist ja tugevdamist, nii et ta saaks jätkata Kiriku palverännaku juhtimist. Vatikani II kirikukogu lasi usuvalgusel, kui see saadab meie aja naisi ja mehi nende eluteel, särada ini­meste endi sees. See näitas selgelt, kuidas usk rikastab elu selle kõikides dimensioonides.

7. Käesolev arutlus usust – järjepidevuses kõigega, mida Kiriku õpetusamet on kuulutanud selle teoloogilise voo­ruse kohta7 – on mõeldud täiendama Benedictus XVI poolt kirjutatut tema entsüklikates ligimesearmastusest ja lootusest. Ma olen talle selle eest sügavalt tänulik ning tema vennana Kristuses jätkan tema suurepärast tööd ja annan panuse omalt poolt. Peetruse järglane eile, täna ja homme on alati kutsutud tugevdama oma vendi ja õde­sid hindamatus usuaardes, mille Jumal on andnud valgu­seks inimkonna jaoks.
Jumala usuannis, üleloomulikus sissevalatud vooruses, mõistame, et meile on pakutud suurt armastust, meile on öeldud hea sõna ning kui me tervitame seda sõna, Jeesust Kristust – Sõna, mis sai lihaks –, siis Püha Vaim muudab meid, valgustab meie teed tuleviku poole ja laseb meil rõõmsana lootuse tiibadel seda teed mööda edasi minna. Seega on imeliselt põimunud usk, lootus ja ligimesearmastus kristliku elu edasiviiv jõud, mis areneb Jumalaga täieliku ühinemise poole. Kuid milline ta on, see tee, mille usk meie ees avab? Mis on selle võimsa valguse algallikas, mis kaunistab õnnestunud ja viljaka elu teekonda?

 

1. PEATÜKK

ME OLEME USKUNUD ARMASTUST
(vt 1Jh 4:16)
Aabraham, meie isa usus
8. Usk avab meie ees tee ja saadab meie samme läbi aja. Järelikult, kui me tahame mõista, mis on usk, tuleb meil asuda tema poolt valitud teekonnale, rajale, mida on tallanud usklikud, nagu on esimest korda kirjelda­tud Vanas Testamendis. Siin kuulub ainulaadne koht Aabrahamile, meie isale usus. Tema elus toimub midagi rahutukstegevat: Jumal räägib temaga; ta ilmutab end kui Jumal, kes räägib ja kutsub teda nimepidi. Usk on seotud kuulmisega. Aabraham ei näe Jumalat, vaid kuu­leb tema häält. Nõnda saab usk isikliku aspekti. Jumal ei ole mingi konkreetse koha jumal või teatud püha ajaga seotud jumalus, vaid inimese Jumal, Aabrahami, Iisaku ja Jaakobi Jumal, kes suudab inimesega suhelda ja sõlmida temaga lepingu. Usk on meie vastus sõnale, mis puudu­tab meid isiklikult, „Sinule", kes kutsub meid nimepidi.

9. Aabrahamile öeldud sõna sisaldab mõlemat: kutset ja lubadust. Esiteks on see kutse oma maa maha jätta, üles­kutse uuele elule, väljarände algus, mis suunab Aabra­hami ennenägematu tuleviku poole. Siht, mille usk talle 12 annab, on alati seotud vajadusega teha samm edasi: usk hoolitseb selle teekonna eest ning teeb seda sel määral, mil ta otsustab siseneda Jumala sõna poolt avatud hori­sontidesse. See sõna sisaldab ka lubadust: sinu järglasi saab olema palju, sinust saab suure rahva isa (vt 1Ms 13:16; 15:5; 22:17). Vastusena sõnale, mis oli enne, on Aabrahami usk alati meenutamine. Ent see meenutus ei kinnitu minevikusündmuste külge, vaid kui lubaduse meeldetuletus suudab see avada tuleviku, näidates val­gust ettevõetud rajale. Me näeme, kuidas usk tuleviku meenutamisena, memoria futuri, on seega tihedalt seotud lootusega.


10. Aabrahamil palutakse end selle sõna hoolde usaldada. Usk mõistab, et midagi nii ilmselgelt üürikest ja põgu­sat nagu sõna muutub absoluutselt kindlaks ja kõiguta­matuks, kui seda on öelnud Jumal, kes on ustavus, ning garanteerib meie elutee jätkumise ajas. Usk aktsepteerib seda sõna kui kindlat kaljut, millele me saame ehitada, kui sirget maanteed, millel me saame sõita. Piiblis väl­jendatakse usku heebreakeelse sõnaga 'emûnāh, mis on tuletatud verbist 'amān, mille tüvi tähendab „toetama". Termin 'emûnāh võib tähendada nii Jumala truudust kui ka inimese usku. Usklik inimene saab jõudu, andes end Jumala kätesse, kes on truu. Mängides selle sõna kaksik­tähendusega – mida leiab ka vastavates terminites kreeka (pistós) ja ladina keeles (fidelis) – ülistab püha Cyril­lus Jeruusalemmast kristlase väärikust, kes võtab vastu Jumala enda nime: mõlemaid hüütakse „ustavateks".Nagu selgitab püha Augustinus: „Inimene on ustav, kui usub Jumalat ning tema lubadusi; Jumal on ustav, kui ta annab inimesele, mida ta on lubanud".9

11. Aabrahami loo viimane element on oluline tema usu mõistmiseks. Jumala sõna, mis toob küll uudsust ja üllatust, ei ole Aabrahamile täiesti võõras. Hääles, mis temaga räägib, tunneb patriarh ära tõelise kutse, mis on alati olnud tema südames. Jumal seob oma tõotuse inimelu selle aspektiga, mis on alati kõige „paljutõota­vam", nimelt vanemaõigusega, uue elu sigitamisega: „Su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak" (1Ms 17:19). Jumal, kes nõuab Aabraha­milt täielikku usaldust, ilmutab end kui kogu elu allikas. Usk on seega seotud Jumala isadusega, mis tekitab kogu loodu; Jumal, kes kutsub Aabrahami, on Looja, see, kes „kutsub olematuid nagu olevaid" (Rm 4:17), see, kes „on meid valinud enne maailma rajamist ... meid ette määrates lapseõiguse osalisteks" (Ef 1:4-5). Aabrahami jaoks valgustab usk Jumalasse tema olemuse sügavusi, see laseb tal näha headuse allikat kui kõikide asjade algust ning mõista, et tema elu ei ole mitteolemise või juhuse tulemus, vaid isikliku kutse ja isikliku armas­tuse vili. Saladuslik Jumal, kes teda kutsus, ei ole võõras jumalus, vaid Jumal, kes on kõige olemasoleva algus ja tugisammas. Aabrahami usu suur proovilepanek – oma poja Iisaki ohverdamine – näitab ulatust, mida see ürg­armastus suudab, andes elu isegi teisel pool surma. Sõna, mis suutis kasvatada poja sellele, kes oli „samahästi kui surnud", Saara „sigimatus" üsas (vt Rm 4:19), suudab ka oma tulevikutõotust täita, olles üle igast ähvardusest või ohust (vt Hb 11:19; Rm 4:21).

Iisraeli usk.


12. Iisraeli rahva ajalugu algab Teises Moosese raamatus koos Aabrahami usu ärkamisega. Usk on jälle sündinud ürgsest annist: Iisrael usaldab Jumalat, kes lubab oma rahva vabastada nende hädast. Usust saab kutse pikaajali­sele teekonnale, mis viib Issanda kummardamiseni Siio­nil ja tõotatud maa pärimisele. Jumala armastust nähakse kui isa oma, kes kannab oma last teekonnal (vt 5Ms 1:31). Iisraeli usutunnistus võtab kuju kui loetelu Jumala tegudest oma rahva vabakslaskmisel ja nende suunajana tegutsemisel (vt 5Ms 26:5-11), see on kirjeldus, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele. Jumala valgus särab Iisraeli jaoks mälestuse kaudu Issanda võimsatest tegudest, mida meenutatakse ja pühitsetakse kummar­damises ning antakse edasi vanematelt lastele. Siin me näeme, kuidas usu valgus on seotud konkreetsete elu­lugudega, mälestades tänulikult Jumala suuri tegusid ja tema tõotuste pidevat täitumist. Gooti arhitektuur andis sellele selge väljenduse: suurtes katedraalides tuleb val­gus taevast alla läbi aknadekoratsioonide, mis kirjeldavad pääsemise ajalugu. Jumala valgus tuleb meie juurde läbi tema eneseilmutuse kirjeldamise ja nõnda valgustab see meie arengut aja jooksul tema andide meenutamise ja tõotuste täitmise demonstreerimise kaudu.

13. Iisraeli ajalugu näitab meile ka uskmatuse kiusatust, millele inimesed andsid järele rohkem kui üks kord. Siin näidatakse usu vastandina ebajumalakummardamist. Kui Mooses räägib Jumalaga Siinail, ei talu inimesed Jumala varjatuse müsteeriumi, nad ei suuda välja kan­natada ooteaega, et tema nägu näha. Usk nõuab juba oma olemuse tõttu lahtiütlemist sellest, mida nägemine tundub pakkuvat; see on kutse pöörduda valguse allika poole, austades sealjuures näo müsteeriumi, mis ilmu­tab end isiklikult õigel ajal. Martin Buber tsiteeris kord ebajumalakummardamise definitsiooni, mille pakkus välja Kocki rabi: ebajumalakummardamine on see, „kui nägu pöördub näo poole, mis ei ole nägu".10 Usu ase­mel Jumalasse tundub parem olevat kummardada eba­jumalat, kelle nägu me saame vaadata ja kelle päritolu me teame, sest see on meie endi kätetöö. Ebajumala ees ei ole ohtu, et meid kutsutakse hülgama oma tur­valisus, sest „Suu neil on, aga nad ei räägi" (Ps 115:5). Me hakkame aru saama, et ebajumalad eksisteerivad ettekäändena, et seada iseennast reaalsuse keskpunktiks ja et kummardada enda kätetööd. Kui inimene kord on kaotanud põhjapaneva orientatsiooni, mis ühendab tema eksistentsi, siis ta kukub kokku oma ihade paljususes; keeldudes ootamast tõotatud aega, laguneb tema elu­lugu seosetute hetkede müriaadiks. Ebajumalakummar­damine on niisiis alati polüteism, sihitu liikumine ühe issanda juurest teise juurde. Ebajumalakummardamine ei paku teekonda, vaid on pigem üleküllus radadest, mis ei vii kuhugi ja moodustavad tohutu labürindi. Need, kes otsustavad mitte usaldada Jumalat, peavad kuulama kõminat, mida teevad loendamatud ebajumalad, hüü­des: „Usalda mind!" Usk, mis on seotud pöördumisega, on ebajumalakummardamise vastand; ta lõpetab suhted ebajumalatega, et pöörduda elava Jumala poole isiklikus kohtumises. Uskumine tähendab usaldada end halas­tava armastuse hoolde, mis alati lepib ja andestab, mis hoiab ja juhib meie elusid ning mis näitab oma jõudu oma võime abil teha sirgeks meie elu kõverad jooned. Usk koosneb valmidusest lasta end pidevalt muuta ja uuendada Jumala kutse kaudu. Selles peitub paradoks: pöördudes pidevalt Jumala poole, avastame me kindla raja, mis vabastab meid ebajumalate poolt pealesurutud lahustumisest.

14. Iisraeli usus kohtume me ka Moosesega, vahenda­jaga. Inimesed ei pea nägema Jumala nägu; see on Moo­ses, kes kõneleb mäel Jahvega ja seejärel räägib teistele Issanda soovist. Koos vahendaja kohalolekuga enda seas õpib Iisrael üheskoos ühtsuses rändama. Üksik­isiku usu väljendumine toimub kogukonnas, inimeste ühise „meie" seas, kes usus on nagu üks indiviid – „minu esmasündinud poeg", nagu kirjeldab Jumal kogu Iisraeli (vt 2Ms 4:22). Siin ei ole vahendamine takistus, vaid avanemine: teistega kohtumise kaudu tõuseb meie pilk meist endist suurema tõe poole. Rousseau kurtis kord, et ta ei saa ise näha Jumalat: „Kui palju inimesi seisab Jumala ja minu vahel!"11 ... „Kas tõesti on nii lihtne ja loomulik, et Jumal otsis välja Moosese, selleks et rääkida Jean Jacques Rousseau'ga?"12 Teadmise individualistlikul ja kitsal tõlgendamisel ei osata tunnustada vahendamise olulisust, võimet osaleda teise visioonis, jagatud tead­mist, mis on omane armastusele. Usk on Jumala tasuta and, mis nõuab alandlikkust ning julgust uskuda ja usal­dada; see laseb meil näha helendavat rada, mis viib meid kohtumiseni Jumala ja inimkonnaga: lunastuse lugu.

Kristliku usu täius.

15. „Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas" (Jh 8:56). Vastavalt nendele Jeesuse sõnadele osutas Aab­rahami usk temale; mõnes mõttes nägi see ette tema müsteeriumi. Nii mõistis seda püha Augustinus, kui ta ütles, et patriarhe lunastas usk, mitte usk Kristusesse, kes oli tulnud, vaid Kristusesse, kes pidi veel tulema, usk, mis tungib Jeesuse tuleviku poole.13 Kristlik usk kesken­dub Kristusele; see on usutunnistus, et Jeesus on Issand ning et Jumal on ta üles äratanud surnuist (vt Rm 10:9). Kõik Vana Testamendi juhtlõngad koonduvad Kristuses; temast saab kindel „jah" kõikidele tõotustele, lõplik alus meie „aamenile" Jumalale (vt 2Kr 1:20). Jeesuse elulugu on Jumala usaldusväärsuse täielik manifestatsioon. Kui Iisrael jätkas Jumala suurte armastustegude meenuta­mist, mis oli tema usutunnistuse tuum ja avardas tema vaadet usus, saab Jeesuse elust nüüd Jumala otsustav sekkumine, ülim avaldus tema armastusest meie vastu. Sõna, mille Jumal meile ütleb Jeesuses, ei ole liht­salt üks sõna paljude hulgas, vaid tema igavene Sõna (vt Hb 1:1-2). Jumal ei saa anda suuremat garantiid oma armastusele, nagu tuletab meile meelde püha Pau­lus (vt Rm 8:31-39). Kristlik usk on seega usk täius­likku armastusse, selle määravasse jõudu, selle võimesse muuta maailma ja lahti harutada selle ajalugu. „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu" (1Jh 4:16). Jumala armastuses, mis ilmutas end Kristuses, tunneb usk vundamenti, millel asub kogu reaalsus ja selle lõplik saatus.

16. Kõige selgema tõendi Kristuse armastuse usaldus­väärsuse kohta leiame tema suremises meie eest. Kui oma elu andmine sõprade eest on armastuse suurim tõestus (vt Jh 15:13), siis Jeesus pakkus oma elu kõigi eest, isegi oma vaenlaste eest, et muuta nende südant. See seletab, miks evangelistid nägid Kristuse ristilöö­mise tundi kui usu kulminatsiooni; sellel tunnil säras Jumala armastuse sügavus ja avarus. Just siis andis püha Johannes oma pühaliku tunnistuse, vaadates koos Jees­use emaga läbitorgatut (vt Jh 19:37): „Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite" (Jh 19:35). Dostojevski „Idioodis" näeb vürst Mõškin Hans Holbein noorema maali, mis kujutab Kristust surnuna hauas, ning ütleb: „Selle maali vaatamine võib põhjustada usu kaotamise."14 Maal on õudne kujutis surma laastavatest tagajärgedest Kristuse kehal. Ent just Jeesuse surma üle mõtiskledes muutub usk tugevamaks ja saab pimestava valguse; siis ilmutab see end kui usk Kristuse vanku­ matusse armastusse meie vastu, armastusse, mis suudab omaks võtta surma, et tuua meile lunastus. See armas­tus, mis ei põrganud tagasi surma ees, selleks et näidata oma sügavust, on midagi, mida ma saan uskuda; Kristuse täielik eneseandmine ületab iga kahtluse ning laseb mul end täielikult temale usaldada.

17. Kristuse surm toob nähtavale Jumala armastuse täie­liku usaldusväärsuse eelkõige tema ülestõusmise valgu­ses. Ülestõusnuna on Kristus ustav tunnistaja, usu vääri­line (vt Ilm 1:5; Hb 2:17) ja kindel tugi meie usu jaoks. „Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine," ütleb püha Paulus (1Kr 15:17). Kui Isa armas­tus ei oleks lasknud sündida Jeesuse ülestõusmisel sur­mast, kui see poleks suutnud taastada tema keha elule, siis ei oleks see täielikult usaldusväärne armastus, mis suudab valgustada ka surma varju. Kui püha Paulus kir­jeldab oma uut elu Kristuses, räägib ta „usust Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovu­tanud minu eest" (Gl 2:20). Selgelt tähendab see „usk Jumala Pojasse" Pauluse usku Jeesusesse, kuid see eel­dab ka, et Jeesus ise on usu vääriline, mis tugineb mitte ainult sellel, et ta armastas meid isegi kuni surmani, vaid ka tema jumalikul pojaseisusel. Just sellepärast, et Jeesus on Poeg, et ta põhineb absoluutselt Jumalal, suutis ta vallutada surma ja lasta elu täiusel särada. Meie kultuur on kaotanud meele tajuda Jumala reaalset kohalolekut ja tegutsemist meie maailmas. Me arvame, et Jumalat võib leida teispoolsuses, reaalsuse muul tasandil, mis on kau­gel eemal meie igapäevasuhetest. Kuid kui see oleks nii, kui Jumal ei tegutseks selles maailmas, siis ei oleks tema armastus tõeliselt võimas, tõeliselt reaalne ja seega isegi mitte tõeline; armastus, mis suudab kohale tuua enda poolt tõotatud õndsuse. Siis ei oleks üldse mingit vahet, kas me usume temasse või mitte. Kristlased, vastupidi, tunnistavad oma usku Jumala reaalsesse ja võimsasse armastusse, mis tõeliselt tegutseb maailmas ja otsus­tab selle lõpliku saatuse: armastusse, mida võib kohata, armastusse, mis end ilmutas täielikult Kristuse ristilöö­mises, surmas ja ülestõusmises.

18. Sellel täiusel, mille Jeesus toob usku, on veel üks otsustav aspekt. Usus ei ole Kristus lihtsalt see, kellesse me usume, Jumala armastuse ülim avaldus; ta on ka see, kellega me oleme ühendatud just nimelt selleks, et uskuda. Usk ei vaata lihtsalt Jeesust, vaid näeb asju enda silmadega, nagu Jeesus ise neid näeb: see on osadus tema viisil nägemisega. Paljudes eluvaldkondades usaldame me teisi, kes teavad meist rohkem. Me usaldame arhi­tekti, kes ehitab meie kodu, apteekrit, kes annab meile rohtu paranemiseks, advokaati, kes kaitseb meid kohtus. Me vajame ka kedagi usaldusväärset ja teadjat Jumalasse puutuvas. Jeesus, Jumala Poeg, on see, kes annab meile teada Jumalast (vt Jh 1:18). Kristuse elu, tema viis tunda Isa ja elada temaga täielikus ja pidevas suhtlemises, avab uued ja kutsuvad perspektiivid inimkogemusele. Püha Johannes toob välja, kui oluline on isiklik suhe Jeesu­sega meie usu jaoks, kasutades verbi „uskuma" erine­vaid vorme. Lisaks „uskudes, et" see, mida Jeesus meile ütleb, on tõsi, räägib Johannes ka „Jeesust uskudes" ja „Jeesusesse uskudes". Me „usume Jeesust", kui me võtame vastu tema sõna, tema tunnistuse, sest ta on aus. Me „usume Jeesusesse", kui me võtame ta vastu oma ellu ning rändame tema poole, klammerdudes ta külge armastuses ja järgnedes tema jalajälgedele teel.

Selleks, et lasta meil teda tunda, vastu võtta ja järgida, võttis Jumala Poeg endale meie ihu. Sel viisil nägi ta eluteel, mis rullub lahti aja jooksul, inimlikult ka Isa. Kristlik usk on usk Sõna lihakssaamisse ja tema keha­lisse ülestõusmisse; see on usk Jumalasse, kes on meile nii lähedal, et ta sisenes meie inimellu. Kaugel sellest, et meid lahutada reaalsusest, laseb meie usk Jumala Poega, kes sai inimeseks Naatsareti Jeesuses, hoomata reaalsuse sügavaimat tähendust ja näha, kui palju Jumal armastab seda maailma ja suunab seda pidevalt enda poole. See juhib meid kristlastena elama oma elu selles maailmas aina suurema pühendumuse ja intensiivsusega.

Lunastus usu kaudu.


19. Saades osa Jeesuse viisil asjade nägemisest, jät­tis püha Paulus meile usuelu kirjelduse. Võttes vastu usuanni, saab usklikest uus loodu; nad saavad uue ole­mise; Jumala lastena on nad nüüd „pojad Pojas". Väl­jend „Abba, Isa", mis on nii iseloomulik Jeesuse eluko­gemusele, muutub nüüd kristlase elu keskmeks (vt Rm 8:15). Usuelu kui lapseksolemine on ürgse ja radikaalse anni tunnustamine, mis hoiab meie elu ülal. Me näeme seda selgelt püha Pauluse küsimuses korintlastele: „Mis sul on, mida sa ei oleks saanud?" (1Kr 4:7). Pauluse vaidluse tuumaks variseridega oli küsimus, kas lunastus saadakse usu kaudu või seaduste toimimise kaudu. Pau­lus taunib nende suhtumist, kes loevad end Jumala ees õigeks iseenda tegevuse tõttu. Sellised inimesed, isegi kui nad kuuletuvad käskudele ja teevad häid tegusid, on keskendunud iseendale; nad ei suuda aru saada, et hea­dus tuleb Jumalalt. Need, kes elavad sellisel viisil ja kes tahavad olla iseenda õigusallikas, avastavad, et viimane saab varsti tühjaks ning et nad ei suuda isegi seadusest kinni hoida. Nad sulguvad iseendasse ning on isoleeri­tud Issandast ja teistest; nende elud muutuvad tühiseks ja nende teod viljatuks nagu puul, mis on veest kaugel. Püha Augustinus ütleb meile oma tavalisel lakoonilisel ja lööval viisil: Ab eo qui fecit te, noli deficere nec ad te – ära pööra ära sellest, kes sind tegi, isegi selleks, et pöör­duda iseenda poole.15 Niipea kui ma arvan, et pöörates Jumalast ära leian ma iseenda, hakkab mu elu lagunema (vt Lk 15:11-24). Lunastuse algus on avatus millelegi, mis on enne meid, ürgsele annile, mis jaatab elu ja hoiab seda olemises. Ainult avatuna olles ja seda andi tunnista­des saame me muutuda, kogeda lunastust ja kanda head vilja. Lunastus usu läbi tähendab tunnistada Jumala anni primaarsust. Nagu ütleb püha Paulus: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enes­test, vaid see on and Jumalalt –," (Ef 2:8).

20. Usu uus viis asju näha keskendub Kristusele. Usk Kristusesse toob lunastuse, sest temas muutuvad meie elud radikaalselt avatuks armastusele, mis on olnud enne meid, armastusele, mis muudab meid seestpoolt tegutsedes meie sees ja meie kaudu. Seda on selgelt näha Viienda Moosese raamatu teksti eksegeesis püha Pauluse poolt, eksegeesis, mis on kooskõlas Vana Tes­tamendi sõnumi olemusega. Mooses räägib inimestele, et Jumala käsk ei ole liiga kõrgel ega liiga kaugel. Ei ole vajadust öelda: „Kes läheks meie eest taevasse ja tooks selle meile?" või „Kes läheks meie eest mere taha ja tooks selle meile?" (5Ms 30:11-14). Paulus tõlgendab seda Jumala sõna lähedust seisukohalt, et Kristus on kohalolev kristlases. „Ära ütle oma südames: kes läheb üles taevasse? – see tähendab Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? – see tähendab Kristust üles tooma surnuist" (Rm 10:6-7). Kristus tuli alla maa peale ja ärkas üles surmast; läbi oma inkarnatsiooni ja üles­tõusmise haaras Jumala Poeg kogu inimelu ja ajaloo ning elab nüüd meie südametes Püha Vaimu kaudu. Usk teab, et Jumal on meie lähedale tulnud, et Kristus on meile antud kui suur and, mis muudab meid seesmiselt, elab meie sees ja suunab nõnda meie peale sära, mis val­gustab elu algust ja lõppu.

21. Me hakkame nägema erinevust, mille usk meie jaoks toob. Neid, kes usuvad, muudab armastus, mil­lele nad on oma südamed avanud usus. Olles avatud sellele ürgsele armastusele muutuvad nende elud suure­maks ja avaramaks. „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kris­tus elab minus" (Gl 2:20). „Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis" (Ef 3:17). Uskliku eneseteadvus laieneb nüüd kellegi teise kohaloleku tõttu; see elab nüüd sel­les teises ja niimoodi armastuses saab elu täiesti uue mõõtme. Siin me näeme Püha Vaimu tegutsemas. Krist­lane suudab näha Jeesuse silmadega ja osa saada tema pojalikust meelelaadist, sest ta osaleb armastuses, mis on Vaim. Jeesuse armastuses saame me teatud viisil tema nägemise. Olemata temaga ühtne armastuses ning ilma Vaimu kohalolekuta, on võimatu tunnistada teda kui Issandat (vt 1Kr 12:3).

Usk kui Kirik.


22. Sellisel viisil muutub uskuja elu vaimulikuks eksis­tentsiks, eluks, mida elatakse Kirikus. Kui püha Paulus räägib Rooma kristlastele, et kõik, kes usuvad, moodus­tavad ühe keha, siis soovitab ta neid tungivalt sellega mitte hoobelda; pigem tuleb igaühel mõelda endast „sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaga­nud" (Rm 12:3). Need, kes usuvad, hakkavad ennast nägema usu valguses, mida nad kuulutavad: Kristus on peegel, milles nad näevad oma võrdkuju täielikku reali­seerumist. Ja nii nagu Kristus kogub enda juurde need, kes usuvad, ja teeb nad enda kehaks, nii hakkab kristlane nägema ennast selle keha liikmena, olles olulises suht­luses kõigi teiste uskujatega. Keha kujund ei tähenda, et uskuja on lihtsalt üks osa anonüümsest tervikust, tühine mutter suures masinas; pigem toob see välja elulise liidu Kristuse ja uskujate vahel ja uskujate endi vahel (vt Rm 12:4-5). Kristlased on „üks" (vt Gl 3:28), ent vii­sil, mis ei lase neil oma individuaalsust kaotada; teenides teisi muutuvad nad iseendaks kõige kõrgemal tasemel. 

See selgitab, miks eraldi oma kehast, väljaspool Kiriku ühtsust Kristuses, väljaspool Kirikut, mis Romano Guar­dini sõnade järgi „on ajaloos kristliku maailmavaate kandja"16 – kaotab usk oma „mõõtme"; ta ei leia enam oma tasakaalu, vajalikku ruumi enda alalhoidmiseks. Usk on tingimata kiriklik; seda kuulutatakse konkreetse usklike ühendusena Kristuses. Just Kiriku abil avab usk üksiku kristlase kõigile teistele. Kuuldud Kristuse sõna muutub tänu oma seesmise jõu toimele kristlase süda­mes vastuseks, räägitud sõnaks, usu kuulutamiseks. Nagu püha Paulus ütleb: „südamega usutakse ... suuga aga tunnistatakse" (Rm 10:10). Usk ei ole privaatne asi, täiesti individualistlik mõiste või isiklik arvamus: see tuleb kuulmisest ja see on mõeldud väljendamiseks sõna­des ja kuulutamiseks. Sest „kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?" (Rm 10:14). Usk on kristla­ses tegev saadud anni alusel, milleks on armastus, mis tõmbab meie südamed Kristuse poole (vt Gl 5:6) ja laseb meil saada osaks Kiriku suures palverännakus läbi ajaloo kuni maailma lõpuni. Nende jaoks, kes sel viisil on muu­tunud, avaneb uus nägemise viis, usk muutub valguseks nende silmade jaoks.
 

2. PEATÜKK
KUI TE EI USU, SIIS TE EI MÕISTA
(vt Js 7:9)
Usk ja tõde


23. Kui te ei usu, siis te ei mõista (vt Js 7:9). Heebrea piibli kreekakeelne versioon, Aleksandrias tehtud Sep­tuaginta tõlge, annab ülaltoodud tähenduse prohvet Jesaja sõnadele kuningas Aahasele. Sel viisil muutub tõe teadmine usu jaoks keskseks. Heebreakeelne tekst on siiski erinev; prohvet ütleb kuningale: „Kui te ei usu, siis te ei püsi". Siin on tegemist sõnademänguga, mis põhineb verbi 'amān kahel vormil: „te usute" (ta'amînû) ja „te püsite" (tē'āmēnû). Kartes oma vaenlaste võim­sust, otsib kuningas turvalisust, mida liit suure Assüüria impeeriumiga pakub. Prohvet soovitab tal selle asemel usaldada täielikult tugevat ja kindlat kaljut, milleks on Iisraeli Jumal. Kuna Jumal on usaldusväärne, on mõist­lik temasse uskuda, hoida kinni tema sõnast. Ta on see­sama Jumal, keda Jesaja hiljem kutsub, kaks korda ühes värsis, Jumal, kes on Aamen, „tõe Jumal" (vt Js 65:16), vastupidav vundament, lepingu truudus. Võib tunduda, et tõlkides „püsima" kui „mõistma" muutis kreeka­keelne piibliversioon teksti tähendust põhjalikult, liiku­des eemale piibli mõistest Jumalasse uskumisest kreeka mõiste poole intellektuaalsest mõistmisest. Ent see tõlge, kuigi kajastab kindlasti dialoogi hellenistliku kultuuriga, ei ole võõras heebrea teksti aluseks olevale vaimule. Kin­del vundament, mida Jesaja lubab kuningale, põhineb tõepoolest arusaamisel Jumala tegevusest ja ühtsusest, mille ta annab inimelule ja oma rahva ajaloole. Prohvet esitab kuningale ja meile üleskutse mõista Issanda teid, nähes Jumala ustavuses tarka plaani, mis valitseb aegade üle. Püha Augustinus käsitles oma „Pihtimustes" sõnade „mõistma" ja „püsima" tähenduse sünteesi, kui ta rääkis tõest, millele saab toetuda, et kindlaks jääda: „Siis mind valatakse ja seatakse kindlaks sinu tõe valuvormis".17 Kontekstist me teame, et Augustinus tahtis näidata, et see usaldusväärne Jumala tõde on, nagu piibel selgeks teeb, tema enda ustav kohalolek läbi elu, tema võime hoida koos aegu ja ajastuid ning koguda meie elude laialipuistatud kiud kokku üheks.18

24. Sellises valguses loetuna juhib prohvetlik tekst meid ühele järeldusele: me vajame teadmist, me vajame tõde, sest ilma nendeta ei saa me kindlalt seista ega edasi lii­kuda. Usk ilma tõeta ei päästa, ta ei anna kindlat toe­tuspinda. Ta jääb ilusaks looks, projektsiooniks meie sügavast igatsusest õnne järele, millekski, mis suudab meid rahuldada sel määral, et soovime end petta. Kas niimoodi või siis taandatakse see ülevaks tundeks, mis annab lohutust ja rõõmu, ent jääb meie meeleolude ja muutuvate olukordade ohvriks, suutmata tagada kindlat teekonda läbi elu. Kui usk oleks selline, teeks kuningas Aahas õigesti ega panustaks oma elu ja kuningriigi julgeolukut ühele tundele. Aga just oma seesmise seose tõttu tõega suudab usk selle asemel pakkuda uut valgust, mis ületab kuninga kalkulatsioonid, sest ta näeb veel kauge­male ja võtab arvesse Jumala käe, kes jääb ustavaks oma lepingule ja oma tõotustele.

25. Võttes arvesse tõekriisi meie ajastul, tuleb praegu rohkem kui iial varem meelde tuletada sidet usu ja tõe vahel. Kaasaegses kultuuris kaldume me ainsaks reaalseks tõeks lugema tehnoloogilist tõde: tõde on see, mida meil õnnestub kokku panna ja mõõta teadusliku oskusteabe abil, tõde on see, mis töötab ja mis teeb elu lihtsamaks ja mugavamaks. Tänapäeval tundub see olevat ainus tõde, mis on kindel, ainus tõde, mida saab jagada, ainus tõde, mida saab kasutada arutelu või ühise ettevõtmise alusena. Ent skaala teises otsas tahame me lubada indi­viidi subjektiivseid tõdesid, mis sisaldavad truudust oma sügavaimatele veendumustele, ent need on tõed, mis kehtivad ainult selle indiviidi jaoks ega tarvitse sobida teistele jõupingutuses ühise eesmärgi nimel. Kuid Tõde ennast, tõde, mis selgitab põhjalikult meie elu indiviidi­dena ja ühiskonnas, vaadatakse kahtlusega. Kindlasti on see sedasorti tõde – kuuleme me öeldavat –, mida nõuti eelmise sajandi suurte totalitaarsete liikumiste poolt, tõde, mis kehtestas oma maailmavaate, et maha suruda indiviidide tegelikud elud. Lõpuks jääb meile relativism, milles universaalse tõe küsimus – ja lõpptulemusena tähendab see Jumala küsimust – ei ole enam relevantne. 

Sellest vaatenurgast oleks loogiline püüda läbi lõigata side religiooni ja tõe vahel, sest see tundub asuvat fana­tismi juurel, mis osutub rõhuvaks igaühe jaoks, kes ei jaga samu tõekspidamisi. Kuid siin saame rääkida siiski ulatuslikust amneesiast meie kaasaegses maailmas. Tõe küsimus on tegelikult mälu, sügava mälu küsimus, sest see tegeleb millegagi, mis on olnud enne meid ja suudab meid ühendada viisil, mis ületab meie väikese ja piiratud individuaalse teadvuse. See on küsimus kõige olemas­oleva päritolu kohta, mille valguses me saame näha oma ühise elu eesmärki ja seega tähendust.


Tõe tundmine ja armastus.


26. Kas kristlik usk saab sel juhul aidata ühiskonnal aru saada, milline on õige viis tõe tundmiseks? Et sellele küsimusele vastata, tuleb vaadelda, mis liiki teadmine on seotud usuga. Siin saab meid aidata püha Pauluse ütlus „südamega usutakse" (Rm 10:10). Piiblis on süda inimese tuumaks, kus kõik tema erinevad dimensioonid lõikuvad: keha ja hing, seespidisus ja avatus maailmale ja teistele, intellekt, tahe ja tunded. Kui süda suudab hoida kõik need dimensioonid koos, siis sellepärast, et see on koht, kus me oleme avatud tõele ja armastusele, kus me laseme neil end puudutada ja sügavalt muuta. Usk muudab ini­mest täpselt sel määral, kui palju on ta avatud armastu­sele. Usu ja armastuse segunemise kaudu hakkame me nägema seda liiki teadmist, mida usk kaasa toob, tema veenmisjõudu ja tema võimet valgustada meie samme. Usk teab, sest ta on seotud armastusega ja armastus ise toob valgustuse. Usu kaudu mõistmine sünnib, kui me saame Jumala tohutu armastuse, mis muudab meid sees­miselt ja laseb meil näha tegelikkust uute silmadega.

27. Selgitus usu ja kindlustunde vahelise seose kohta, mille on esitanud filosoof Ludwig Wittgenstein, on üldtuntud. Wittgensteini jaoks saab uskumist võrrelda armumise kogemusega: see on midagi subjektiivset, mida ei saa pakkuda igaühe jaoks kehtiva tõena.19 Tõepoolest, enamik inimesi ei pea tänapäeval armastust mingil moel seotuks tõega. Armastust nähakse kui kogemust, mis on ühendatud kiirelt mööduvate tunnete maailmaga, mitte enam tõega. Kuid kas see on piisav armastuse kirjeldus? Armastust ei saa taandada üürikeseks emotsiooniks. Tõsi, see haarab kaasa meie tunded, kuid selleks, et avada neid armasta­tule ja seeläbi rajada teed, mis viib eemale enesekesk­susest ja teise inimese poole, et ehitada kestvat suhet; armastus sihib armastatute liidu poole. Siin hakkame nägema, kuidas armastus nõuab tõde. Ainult sel määral, mil armastus põhineb tõel, saab ta vastu pidada ajale, saab ületada mööduva hetke ja olla piisavalt tugev, et alal hoida jagatud elu. Kui armastus ei ole seotud tõega, lan­geb ta heitlike tunnete ohvriks ega pea vastu aja proo­vile. Tõeline armastus, teiselt poolt, ühendab meie isiku kõik elemendid ja muutub uueks valguseks, näidates teed suurele ja rikkale elule. Ilma tõeta ei suuda armastus rajada kindlat sidet; ta ei saa vabastada meie isoleeritud egot ega päästa teda mööduva hetke eest, selleks et luua elu ja kanda vilja.

Kui armastus vajab tõde, siis ka tõde vajab armastust. Armastus ja tõde on lahutamatud. Ilma armastuseta muutub tõde külmaks, ebaisikuliseks ja rõhuvaks ini­meste igapäevaelus. Tõde, mida me otsime, tõde, mis annab tähenduse meie eluteele, valgustab meid iga kord, kui meid puudutab armastus. See, kes armastab, mõis­tab, et armastus on tõe kogemine ning see avab meie sil­mad, et näha tegelikkust uuel viisil, ühiselt oma armas­tatuga. Selles mõttes sai püha Gregorius Suur kirjutada, et amor ipse notitia est – armastus on ise teatud liiki tead­mine oma loogikaga.20 See on maailma nägemise suhte­line viis, mis muutub seejärel jagatud teadmise vormiks, nägemiseks läbi teise silmade ja kõige olemasoleva jaga­tud nägemiseks. St Thierry William järgib seda tradit­siooni keskajal, kui ta kommenteerib Ülemlaulu värssi, kus armastaja ütleb armastatule: „Su silmad on tuvid" (Ül 1:15).21 Kaks silma, ütleb William, on usuga täide­tud mõistus ja armastus, mis saavad üheks Jumala üle mõtiskledes, mil meie teadmine muutub „valgustatud armastuse teadmiseks".22


28. Armastuse avastamine teadmise allikana, mis on iga mehe ja naise ürgse kogemuse osa, leiab autoriteetse väljenduse piibli arusaamises usust. Maitstes armastust, millega Jumal neid valis ja neist rahva tegi, hakkas Iisrael mõistma jumaliku plaani üleüldist ühtsust. Usk kui tead­mine, kuna see on sündinud Jumala lepingulisest armas­tusest, on teadmine, mis süütab elutee valguse. See­tõttu käivad piiblis tõde ja ustavus koos: tõeline Jumal on truuduse Jumal, kes täidab oma tõotused ja laseb aja jooksul oma plaani sügavamalt mõista. Läbi prohvetite kogemuse, pagenduse valu ja lootuses lõplikult naasta pühasse linna, hakkas Iisrael nägema, et jumalik „tõde" ulatus kaugemale oma ajaloo piiridest, haarates kogu maailma ajaloo alates loomisest. Usk kui teadmine hei­dab valgust mitte ainult ühe kindla rahva saatusele, vaid loodud maailma ajaloole algusest kuni selle lõpliku teos­tumiseni.

Usk kui kuulmine ja nägemine.


29. Just seetõttu, et usk kui teadmine on seotud lepin­guga ustava Jumalaga, kes sõlmib armastussuhte inime­sega ja ütleb talle oma sõna, esitab piibel seda kui kuul­mist; see on seotud kuulmismeelega. Püha Paulus annab valemi, mis on saanud klassikaks: fides ex auditu – usk tuleb kuulutusest (Rm 10:17). Sõnaga seotud teadmine on alati isiklik teadmine; see tunneb ära rääkija hääle, avab end vabatahtlikult rääkijale ja järgib teda kuu­lekuses. Nõnda sai Paulus rääkida „usu kuulekusest" (vt Rm 1:5; 16:26).23 Usk on ka teadmine, mis on seotud 23 „Jumalale, kes ennast ilmutab, tuleb osutada „sõnakuulmist usus" (Rm 16:26; vrd Rm 1:5; 2 Kr 10:5-6). Sel kombel usaldab inimene ennast vabatahtlikult Jumala meelevalla hoolde, kusjuures ta nii mõis­tuse kui tahte poolest alistub täielikult ennast ilmutavale Jumalale ja aja kulgemisega, sest sõnade ütlemine võtab aega, ning see on teadmine, mida saab omaks võtta ainult jüngri­tee jooksul. Kuulmine kui protsess toob seega selgemalt välja sideme teadmise ja armastuse vahel.

Mõnikord, kui asi puudutab tõe tundmist, vastandatakse kuulmist nägemisele; on väidetud, et nägemise rõhuta­mine oli iseloomulik kreeka kultuurile. Kuigi valgus teeb võimalikuks mõtisklemise kõige üle, mille poole inim­kond on alati püüelnud, ei tundu ta jätvat ruumi vabadu­sele, sest ta tuleb taevast alla otse silma ega oota vastust. Ta tundub ka nõudvat teatavat staatilist mõtisklust, mis asub kaugel ilmaelust koos selle rõõmude ja kannatus­tega. Sellest seisukohast oleks piibli arusaamine tead­misest vastandlik kreeka arusaamisele, kuivõrd viimane sidus teadmise nägemisega, püüdes saada ammendava arusaamise reaalsusest. See väidetav antitees ei vasta siiski piibli sisule. Vana Testament ühendab mõlemat liiki teadmised, sest Jumala sõna kuulmisega kaasneb soov näha tema nägu. Seega oli pinnas valmis dialoogiks hellenistliku kultuuriga, dialoo­giks, mis on olemas pühakirja südames. Kuulmine rõhu­tab isiklikku kutset ja kuulekust ning tõsiasja, et tõde paljastub aja jooksul. Nägemine annab visiooni kogu on meeleldi nõus tema ilmutusega. Selline usk ei teostuks, kui puu­duks Jumala ennetav ja abistav arm ning Püha Vaimu sisemine tugi, mis puudutab südant ja pöörab selle Jumala poole, avab arusaamise silmad ning peab igaühele kergeks tegema tõe tunnistamise ja usku­mise. Seesama Vaim täiustab usku järjekestvalt oma andide kaudu ning nõnda süveneb arusaamine ilmutusest üha suuremal määral." (Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaatiline konstitut­sioon Jumala ilmutusest Dei Verbum, 5).

 
30. Side nägemise ja kuulmise vahel usk-teadmises on kõige ilmsem Johannese evangeeliumis. Neljanda evan­geeliumi jaoks tähendab uskuda mõlemat: kuulda ja näha. Usu kuulmine ilmub kui armastusele omane tead­mine: see on isiklik kuulmine, mis tunneb ära Hea Kar­jase hääle (vt Jh 10:3-5); see on kuulmine, mis kutsub jüngriteele, nagu see oli esimeste jüngritega: „Ja mõle­mad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa" (Jh 1:37). Kuid usk on seotud ka nägemisega. Jee­suse töö märkide nägemine viib mõnikord usuni, nagu Laatsaruse ülestõusmise puhul „hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud ja näinud, mis ta oli teinud" (Jh 11:45). Teinekord viib usk ise sügavama nägemuseni: „Kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust" (Jh 11:40). Lõpuks puutuvad usk ja nägemine kokku: „Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud, ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud" (Jh 12:44-45). Koos kuulmisega muutub nägemine Kristusele järgnemiseks ja usk on kui vaatamise protsess, milles meie silmad harjuvad tungima sügavustesse. Nõnda liigub ülestõusmispüha hommik Johanneselt, kes seistes varahommikuses häma­ruses tühja haua ees, „nägi ja uskus" (Jh 20:8), Maarja Magdaleenale. Pärast Jeesuse nägemist (vt Jh 20:14) ja soovi tema külge klammerduda palutakse naisel vaadata, kuidas ta Isa juurde üles läheb. Ja lõpuks annab Maarja Magdaleena täieliku tunnistuse jüngrite ees: „Ma olen näinud Issandat!" (Jh 20:18).

Kuidas jõuda sünteesini kuulmise ja nägemise vahel? See saab võimalikuks läbi Kristuse isiku, keda saab näha ja kuulda. Tema on lihakssaanud Sõna, kelle kirkust me oleme näinud (vt Jh 1:14). Usu valgus on palge valgus, milles nähakse Isa. Neljandas evangeeliumis on tõde, mille usk saavutab, Jumala ilmutamine Pojas, tema lihas ja tema varajastes tegudes, tõde, mida saab defineerida kui Jeesuse „valgusega täidetud elu".24 See tähendab, et usk-teadmine ei suuna meie vaadet puhtalt seesmise tõe poole. Tõde, mille usk meile ilmutab, keskendub Kristu­sega kohtumisele, tema elu vaatlusele ja tema kohaloleku teadvustamisele. Püha Thomas Aquinas räägib apostlite oculata fides'est – usust, mis näeb! – ülestõusnud Issanda keha juures.25 Oma silmadega nägid nad ülestõusnud Jeesust ja nad uskusid; ühesõnaga, nad suutsid sügavalt tungida sellesse, mis nad nägid, ja tunnistada oma usku Jumala Pojasse, kes istub Isa paremal käel.


31. Ainult sel viisil, lihaks saades ja jagades meie inim­sust, sai armastusele omane teadmine kanda täielikult vilja. Sest armastuse valgus sünnib, kui puudutatakse meie südameid ja me avame end seesmisele armastatule, kes laseb meil tunda oma saladust. Siis saame me aru, miks püha Johannes räägib, koos kuulmise ja nägemi­sega, usust kui puudutusest, nagu ta ütleb oma esimeses kirjas: „Mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast" (1Jh 1:1). Lihakssaamise ja meie hulka tulemisega on Jeesus meid puudutanud ja sakramentide kaudu jätkab ta meie puudutamist isegi täna; muutes meie südameid, laseb ta peatumatult ennast tunda ja tunnistada kui Jumala Poega. Usus saame me teda puudutada ja saada tema armu jõudu. Kommen­teerides kirjeldust veritsustõve käes kannatavast naisest, kes puudutas Jeesust ja sai terveks (vt Lk 8:45-46), ütles püha Augustinus: „Puudutada teda oma südamega: see tähendab uskuda".26 Rahvahulk tungib Jeesuse poole, kuid nad ei jõua temani oma isikliku usupuudutusega, mis mõistab saladust, et ta on Poeg, kes ilmutab Isa. Ainult siis, kui me oleme valmis seatud Jeesuse jaoks, saame me silmad, mida vajame tema nägemiseks.

Dialoog usu ja mõistuse vahel.


32. Kuulutades Jumala täieliku armastuse tõde ja ava­des meid selle armastuse väele, tungib kristlik usk meie inimlikkuse südamesse. Igaüks meist tuleb valguse kätte armastuse pärast ja igaüht meist kutsutakse armastu­sele, et jääda valguse kätte. Ihates panna kogu tegelikkus särama Jumala armastusega, mis manifesteerus Jeesuses, ja soovides armastada teisi samasuguse armastusega, leid­sid esimesed kristlased tõe järele janunevas Kreeka maa ilmas ideaalse dialoogipartneri. Evangeeliumi sõnumi kohtumine antiikmaailma filosoofilise kultuuriga sai otsustavaks sammuks kõikide rahvaste evangeliseerimisel ja ergutas viljakat vastastikust mõjutamist usu ja mõis­tuse vahel, mis on jätkunud läbi sajandite meie ajani välja. Õnnis Johannes Paulus II näitas oma entsüklikas Fides et Ratio, kuidas usk ja mõistus kumbki tugevdas teist.27 Kui me kord avastame Kristuse armastuse täie­liku valguse, siis saame aru, et iga armastus meie elus on alati sisaldanud selle valguse kiirt, ja me mõistame selle ülimat eesmärki. Tõsiasi, et meie inimelud sisaldavad seda valguskiirt, aitab meil näha, kuidas kogu armastus on osaduses Jumala Poja täieliku eneseandmisega meie eest. Selles ringkäigus annab usu valgus sära kõikidele meie inimsuhetele, mida saame elada sel viisil ühtsuses Kristuse õrna armastusega.

33. Püha Augustinuse elus leiame tähendusrikka näite protsessist, kus mõistus koos ihaga tõe ja selguse järele integreeriti usu horisonti ja sellega saavutati uus tead­mine. Augustinus aktsepteeris Kreeka valguse filosoofiat, mis rõhutas nägemise olulisust. Kohtumine neoplatonis­miga tutvustas talle valguse paradigmat, mis laskudes ülaltpoolt, et valgustada kogu tegelikkust, on Jumala sümbol. Augustinus hakkas nõnda tunnistama Jumala transtsendentaalsust ja avastas, et kõikidel asjadel on tea­tav läbipaistvus, mis laseb neil peegeldada Jumala hea­dust. See arusaamine vabastas ta varasemast manihheis­mist, mis oli pannud ta arvama, et headus ja kurjus on pidevas konfliktis, segaduses ja põimuvad. Arusaam, et Jumal on valgus, andis Augustinusele uue suuna elus ja lasi tal tunnistada oma patusust ning pöörduda headuse poole.

Sellegipoolest ei olnud Augustinuse usutee otsustavaks momendiks, nagu ta meile ütleb „Pihtimustes", Jumala nägemine ülalpool ja üle meie maailma, vaid kuulmine. Aias kuulis ta häält ütlemas: „Võta ja loe!". Siis võttis ta kätte raamatu, mis sisaldas püha Pauluse jutlusi, ja hakkas lugema kolmeteistkümnendat peatükki kirjast roomlastele.28 Sel viisil ilmus talle piibli isikuline Jumal: Jumal, kes suudab meiega rääkida, tulla alla, et meie keskele asuda ja saata meie eluteed, andes endast teada kuulmise ja vastamise kaudu.


Ent see kohtumine Jumalaga, kes räägib, ei viinud Augustinust valguse ja nägemise hülgamisele. Ta integ­reeris kuulmise ja nägemise kaks perspektiivi, pidevalt juhituna Jumala armastuse ilmutusest Kristuses. Nõnda arendas Augustinus välja valguse filosoofia, mis hõlmab nii sõnale omast vastastikkust kui ka valguse poole vaa­tamisest sündivat vabadust. Nii nagu sõna vajab vaba­tahtlikku vastust, nii leiab valgus vastuse kujutises, mis seda peegeldab. Augustinus saab seega ühendada kuul­mise ja nägemise ja rääkida „sõnast, mille sära tuleb esile seespidiselt".29 Valgusest saab nii-öelda sõna valgus, sest see on isikulise palge valgus, valgus, mis, isegi kui see meid valgustab, vajab meid ja tahab saada peegeldust meie nägudelt ja sära meie seest. Ent meie igatsus näha tervikut, ja mitte pelgalt elu fragmente, jääb ja see täide­takse lõpuks, kui, nagu Augustinus räägib, me hakkame nägema ja me hakkame armastama.30 Mitte sellepärast, et me suudame endale saada kogu valguse, mis jääb alati ammendamatuks, vaid sellepärast, et me siseneme täieli­kult sellesse valgusesse.

34. Usule omane armastuse valgus saab aidata leida vas­tuseid meie aja küsimustele tõe kohta. Tõde on tänapäe­val tihti taandatud indiviidi subjektiivsele autentsusele, mis kehtib ainult selle indiviidi elu kohta. Ühine tõde heidutab meid, sest me samastame teda totalitaarsete süsteemide leppimatute nõudmistega. Kuid kui tõde on armastuse tõde, kui see on tõde, mis avaneb kohtumises Issandaga ja teistega, siis vabaneb ta suletusest indiviidi­des ja muutub osaks ühiskonnast. Armastuse tõena ei ole ta selline, mida saab jõuga peale suruda; ta ei ole tõde, mis lämmatab indiviidi. Kuna ta on sündinud armastu­ses, saab ta tungida südamesse, iga mehe ja naise isik­likku olemusse. Usk ei ole seega leppimatu, vaid kasvab aupaklikus kooseksiteerimises koos teistega. See, kes usub, ei saa olla ülbe; vastupidi, tõde viib alandlikkusele, sest uskujad teavad, et mitte meie ei oma tõde, pigem on tõde see, mis haarab ja omab meid. Olles kaugel meie muutmisest paindumatuks, suunab usu kindlustunne meid teele; ta laseb tunnistada ja dialoogi pidada kõigiga.
 

Samuti ei asu usu valgus ühendatuna armastuse tõega väljaspool materiaalset maailma, sest armastust elatakse välja kehas ja hinges; usu valgus on kehastunud valgus, mis kiirgab Jeesuse helendavast elust. See valgustab ka materiaalset maailma, usaldab oma seesmist korda ja teab, et ta kutsub meid üha laienevale harmoonia ja mõistmise rajale. Teaduslik pilk saab seega usult kasu: usk julgustab teadlast jääma pidevalt avatuks reaalsusele kogu selle ammendamatus rikkuses. Usk äratab kriitilise meele, takistades uurimistööl rahulduda omaenda vale­mitega ja aitab tal mõista, et loodus on alati suurem. Stimuleerides huvi loomise sügava müsteeriumi vastu, avardab usk mõistuse horisonte, et anda suuremat val­gust maailmale, mis avab ennast teaduslikuks uurimiseks.


Usk ja Jumala otsimine.


35. Usu valgus Jeesuses näitab teed ka kõigile neile, kes otsivad Jumalat, ning annab erilise, kristliku panuse dialoogi erinevate religioonide järgijatega. Kiri heeb­realastele räägib nende õiglaste tunnistusest, kes enne lepingut Aabrahamiga juba otsisid Jumalat usus. Eenok „oli saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meele­pärane" (Hb 11:5), mis on võimatu ilma usuta, sest „kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad" (Hb 11:6). Me näeme siin, et religioosse inimese rada läheb läbi Jumala tunnistamise, kes hoolib meist ja keda pole või­matu leida. Millist muud tasu saab Jumal anda nendele, kes teda otsivad, kui lasta ennast leida? Veelgi varem 

kohtame Aabelit, kelle usku kiideti ja kelle annid ja ohv­rid, oma karja esmasündinud (vt Hb 11:4), olid seepärast meelepärased Jumalale. Religioosne inimene püüab näha Jumala märke igapäevastes elutoimingutes, aastaaegade tsüklis, maa viljakuses ja kosmose liikumises. Jumal on valgus ja teda saavad leida need, kes otsivad teda siira südamega.
Selle otsimise kujundit võib näha tarkades, keda täht juhatas Petlemma (vt Mt 2:1-12). Nende jaoks ilmus Jumala valgus teekonnana, mis tuli ette võtta, tähena, mis juhatas nad avastamise rajale. Täht on märk Jumala kannatlikkusest meie silmade suhtes, mis vajavad harju­mist tema heledusega. Religioosne inimene on teekäija; ta peab olema valmis laskma end juhatada, ennast üle­tama ja leidma pidevate üllatuste Jumala. See austus Jumala poolt meie inimlike silmade vastu näitab, et kui me ligineme Jumalale, ei lahustu meie inimvalgused tema tohutus valguses, nagu koidik ujutab üle tähe, vaid säravad seda heledamalt, mida lähemale nad jõuavad ürgsele tulele, nagu peegel, mis heidab valgust tagasi. Kristlik usk Jeesusesse, maailma ainsasse Päästjasse, kuu­lutab, et kogu Jumala valgus on kontsentreeritud temas, tema „helendavas elus", mis paljastab ajaloo alguse ja lõpu.31 Ei ole ühtegi inimtoimingut ega teekonda Jumala juurde, mida ei saa ette võtta, valgustada ja puhastada selle valgusega. Mida rohkem kristlased end Kristuse valguse ringi kastavad, seda paremini suudavad nad mõista ja käia iga mehe ning naise rada Jumala poole. Kuna usk on tee, tuleb tal tegelda ka nende meeste ja naiste eludega, kes, kuigi mitte usklikud, siiski soovivad uskuda ja jätkavad otsimist. Kui nad on siiralt avatud armastusele ja alustavad teed valgusega, mida nad suu­davad leida, on nad enda teadmata juba rajal, mis viib usu juurde. Mõnikord püüavad nad käituda nagu Jumal eksisteeriks, sest nad mõistavad tema olulisust kindla kompassi leidmisel ühiskonna jaoks või nad tunnevad iha valguse järele pimeduse keskel, kuid ka seetõttu, et tajudes elu suursugusust ja ilu, tunnevad nad intuitiiv­selt, et Jumala kohalolu muudab kõik veelgi ilusamaks. Püha Irenaeus räägib, kuidas Aabraham enne Jumala hääle kuulmist oli teda juba otsinud „oma südame põleva ihaga" ja „käis läbi kogu maailma, küsides endalt, kus leida Jumalat" kuni „Jumal halastas talle, kes täiesti üksinda oli teda otsinud vaikuses".32 Igaüks, kes asub teistele head tegema, läheneb juba Jumalale ja saab juba temalt abi, sest jumalikule valgusele on iseloomulik meie silmadele sära anda, mil iganes me kõnnime armastuse täiuse poole.

Usk ja teoloogia.


36. Kuna usk on valgus, tõmbab see meid enda sisse ja kutsub üha täielikumalt avastama horisonti, mida ta val­gustab, et oma armastuse objekti veel paremini tunda. Kristlik teoloogia on sündinud sellest ihalusest. Teo­loogia on ilmselgelt võimatu ilma usuta; ta on usu kui protsessi osa, mis otsib üha sügavamat mõistmist Jumala eneseilmutamisest, mis kulmineerub Kristuses. Sellest tulenevalt on teoloogia rohkem kui lihtsalt inimmõis­tuse püüd analüüsida ja aru saada eksperimentaaltea­duste piirides. Jumalat ei saa taandada objektiks. Ta on subjekt, kes annab endast teada ja tunda isikutevahelises suhtlemises. Õige usk suunab mõistust end avama val­gusele, mis tuleb Jumalast, nii et mõistus, juhituna tõe armastusest, saab sügavama teadmise Jumalast. Suured keskaja teoloogid ja õpetajad arvasid õigesti, et teoloogia usuteadusena on osalemine Jumala teadmises tema enda kohta. See ei ole ainult meie arutlus Jumala üle, vaid esmalt ja eelkõige on see sõna vastuvõtmine ja püüdlus sügavama mõistmise poole sõnast, mida Jumal meile iseenda kohta ütleb. Sest tema on ühinemise igavene dialoog ning ta laseb meil sellesse siseneda.33 Teoloo­gia nõuab seega alandlikkust, et lasta end „puudutada" Jumala poolt, tunnistades enda piiratust müsteeriumi ees ja püüdes samas uurida mõistuslikult selle müsteeriumi ammendamatuid rikkusi.

Teoloogia on osa usu kiriklikust toimimisest; tema val­gus on uskuva subjekti valgus, milleks on Kirik. See tähendab ühelt poolt, et teoloogia peab olema kristlaste usu teenistuses, peab töötama alandlikult, et kaitsta ja süvendada igaühe usku, eriti tavaliste uskujate oma. Tei­sest küljest, kuna teoloogia ammutab oma elujõu usust, ei saa ta pidada paavsti ja temaga ühtsuses olevate piis­koppide õpetusametit millekski väliseks, oma vabaduse piirajaks, vaid pigem üheks oma seesmiseks koostisosaks, sest õpetusamet tagab meile kontakti ürgse allikaga ja annab nõnda kindluse jõuda Kristuse sõnani kogu selle terviklikkuses.

3. PEATÜKK
MA OLEN TEILE EDASI ANDNUD SEDA, MIDA MA KA ISE OLEN VASTU VÕTNUD (vt 1Kr 15:3)
Kirik, meie usu ema


37. Need, kes on oma südamed avanud Jumala armas­tusele, on kuulnud tema häält ja tundnud tema valgust, ei saa seda andi endale hoida. Kuna usk on kuulmine ja nägemine, antakse see ka edasi sõna ja valgusena. Pöör­dudes korintlaste poole kasutas püha Paulus just neid kahte kujundit. Ühest küljest ütleb ta: „Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin", siis meiegi usume ja ka räägime" (2Kr 4:13). Sõna, kui see on kord vastu võetud, muu­tub vastuseks, usutunnistuseks, mis levib teistele ja kut­sub neid uskuma. Paulus kasutab ka valguse kujundit: „Meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks" (2Kr 3:18). See on valgus, mis peegeldub näolt näole, nii nagu Mooses kandis Jumala kirkuse peegeldust pärast temaga rääkimist: „Jumal ... on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isi­kus olevast Jumala kirkusest" (2Kr 4:6). Kristuse valgus särab kristlaste näos nagu peeglis; selle levides tuleb see meie peale, nii et ka meie saame osaleda selles nägemu­ses ja peegeldada valgust teistele, samamoodi kui üles­tõusmisliturgias süütab paasaküünla valgus loendamatu arvu teisi küünlaid. Võime öelda, et usk antakse edasi kontakti teel ühelt isikult teisele, nii nagu üks küünal süüdatakse teisest. Oma vaesuses istutavad kristlased seemne, mis on nii rikas, et temast saab suur puu, mis suudab täita maailma oma viljaga.


38. Usu edasikandumine toob valgust meestele ja nais­tele igal pool; lisaks reisib ta läbi aja, liikudes ühelt põlv­konnalt teisele. Kuna usk on sündinud kohtumisest, mis toimub minevikus ja valgustab meie eluteed läbi aja, tuleb seda edasi anda igal ajastul. Läbi tunnistajate katkematu ahela hakkame me nägema Jeesuse nägu. Aga kuidas on see võimalik? Kuidas saame olla kind­lad, pärast kõiki neid sajandeid, et me oleme kohtunud „tõelise Jeesusega"? Oleks me vaid isoleeritud indiviidid, oleks meie lähtekoht lihtsalt meie enda individuaalne ego, mis otsib iseendas alust absoluutselt kindlaks tead­miseks, siis oleks seda liiki kindlustunne võimatu. Ma ei saa kuidagi endale tõestada midagi, mis toimus nii kaua aega tagasi. Kuid see pole ainus viis, kuidas me hangime teadmisi. Inimesed elavad alati suhetes. Me tuleme teis­test, me kuulume teistele ja meie elud arenevad läbi koh­tumise teistega. Isegi meie enda teadmised ja enesetead­vus on suhtelised; nad on seotud teistega, kes on läinud meie ees: kõigepealt meie vanemad, kes andsid meile meie elu ja meie nime. Keel ise – sõnad, mille abil me saame aru oma elust ja maailmast meie ümber – tuleb meile teistelt, säilitatuna teiste elavas mälus. Enesetead­vus on võimalik ainult siis, kui me osaleme suuremas mälus. Sama kehtib usu puhul, mis toob inimliku aru­saamise selle täiusse. Usu minevik, Jeesuse armastuse tegu, mis tõi maailmale uue elu, jõuab meie juurde läbi teiste – tunnistajate – mälu ja hoitakse elus selles ühes mäletavas subjektis, milleks on Kirik. Kirik on Ema, kes õpetab meile usu keelt. Püha Johannes toob selle välja oma evangeeliumis, ühendades tihedalt usu ja mälu ning seostades mõlemad Püha Vaimu tegevusega, kes, nagu Jeesus ütleb: „tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud" (Jh 14:26). Armastus, kes on Püha Vaim ja elab Kiriku sees, ühendab kõik ajastud, teeb meid Jees­use kaasaegseteks ja muutub sel viisil meie usutee juhiks.

39. Võimatu on uskuda üksinda. Usk ei ole ainult indi­vidualne otsus, mis tehakse uskliku südame põhjas, ega täiesti privaatne suhe uskliku „mina" ja jumaliku „Sina" vahel, autonoomse subjekti ja Jumala vahel. Usk avab ennast loomulikult „meile" Kirikuna ja on alati temaga osaduses. Seda meenutatakse meile ristimisliturgia usu­tunnistuses, mida esitatakse dialoogina. Meie usk annab vastuse kutsele, kuuldud sõnale, mis ei ole meie oma; see on dialoogi osa ega ole indiviidist alguse saanud kutse. Me saame vastata ainsuses – „mina usun" – vaid see­tõttu, et oleme osa suuremast kogukonnast, seetõttu, et ütleme ka „meie usume". „Meie" avatus Kirikule peegel­dab Jumala armastuse avatust, mis pole ainult suhe Isa ja Poja vahel, „mina" ja „Sina" vahel, vaid on Vaimus ka „meie", inimeste osadus. Seetõttu need, kes usuvad, ei ole kunagi üksinda ja sellepärast on usul kalduvus levida, kui ta kutsub teisi oma rõõmust osa saama. Need, kes saavad usu, leiavad oma elus avaramad horisondid tänu uutele rikastavatele suhetele. Tertullianus näitab seda ilmekalt, kui ta kirjeldab katehhumeene, keda „pärast puhastust, mis annab uue sünni" tervitatakse nende ema majas perekonna liikmetena ja uue pere osana palvetavad nad „Meie Isa" koos oma vendade ja õdedega.34

Sakramendid ja usu edasiandmine.

40. Kirik, nagu iga perekond, annab lastele edasi kogu oma mälestuste varamu. Aga kuidas on võimalik, et usupärandis ei lähe midagi kaduma, vaid kõik muutub pigem paremini mõistetavaks? Apostellik traditsioon, mida Kirik hoiab Püha Vaimu abiga, hoolitseb selle eest, et me saame nautida elavat kontakti põhjapaneva mäluga. Apostlite poolt meile jäetu – nagu ütleb II Vati­kani kirikukogu – „sisaldab kõike seda, mis aitab Jumala rahval elada pühaduses ja kasvada usus. Oma õpetuse, eluviiside ja kultuse kaudu kannab Kirik endas läbi aegade kõike seda, mis ta ise on, ja kõike, millesse ta usub, ning annab selle üle sugupõlvelt sugupõlvele".35 Usk vajab tegelikult keskkonda, kus teda saab tunnistada ja edasi anda, vahendit, mis talle sobib ja vastab tema vajadustele. Pelgalt õpetuse edastamiseks piisaks võib-olla ideest või raamatust või sõnumi kordamisest. Kuid see, mida Kirikus vahendatakse ja tema elavas traditsioo­nis edasi antakse, on uus valgus, mis on süttinud koh­tumisest tõelise Jumalaga, valgus, mis puudutab meie olemust ja haarab kaasa meie mõistuse, tahte ja tun­ded, avades meid suhetele, mida elatakse osaduses. Selle täiuse edasiandmiseks on erivahend, mis suudab kaasa haarata kogu inimese, tema keha ja hinge, seesmise elu ja suhted teistega. Selleks vahendiks on sakramendid, mida pühitsetakse Kiriku liturgias. Sakramendid vahen­davad kehastunud mälu, mis on seotud meie elu aja ja kohaga ning kõigi meie meeltega; nendes on inimene täielikult kaasatud kui elava subjekti liige ja kogukond­liku suhetevõrgustiku osa. Kuna sakramendid on tõesti usu sakramendid,36 siis võib ka öelda, et usk ise on sakra­mentaalne. Usu tärkamine on seotud uue sakramentaalse meele tekkimisega meie kui inimese ja kui kristlase elus, milles ilmsetest ja materiaalsetest asjadest nähakse kau­gemale edasi igaviku müsteeriumini.

41. Usu edasiandmine toimub kõigepealt ja eelkõige ristimisel. Mõned võivad arvata, et ristimine on lihtsalt usutunnistuse sümboliseerimine, pedagoogiline töövahend nende jaoks, kes vajavad kujundeid ja märke, kuid iseenesest täiesti ebavajalik. Püha Pauluse tähele­panek ristimise kohta tuletab meile meelde, et nii see ei ole. Paulus ütleb, et „me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus" (Rm 6:4). Ristimises saame me uueks looduks ja Jumala adopteeritud lasteks. Apos­tel jätkab, öeldes, et kristlased on usaldatud „õpetus­standardile" (týpos didachés), millele nad nüüd südamest kuuletuvad (vt Rm 6:17). Ristimises saame nii õpetuse, mida kuulutada, kui ka erilise eluviisi, mis nõuab ini­meselt täielikku pühendumist ja juhib meid headuse rajale. Need, kes on ristitud, asetatakse uude konteksti, usaldatakse uude keskkonda, uude ja ühisesse tegevusse Kirikus. Ristimine paneb meid nägema, et usk ei ole pri­vaatne individuaalne saavutus; see ei ole tegu, mida saab ellu viia üksinda, vaid midagi, mis saadakse ühinedes kirikliku osadusega, mis annab edasi Jumala anni. Keegi ei risti ennast ise, nii nagu keegi ei tule maailma üksinda. Ristimine on midagi, mille me saame.

42. Millised on ristimise elemendid, mis tutvustavad meile seda uut „õpetusstandardit"? Kõigepealt öeldakse katehhumeenile Kolmainsuse nimi – Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Nii antakse kohe alguses usutee süntees. Jumal, kes kutsus Aabrahami ja lasi end kutsuda tema Juma­laks; Jumal, kes avaldas oma nime Moosesele; Jumal, kes andes meile oma Poja, ilmutas täielikult oma nime sala­duse, kingib nüüd ristitavale uue lapseidentiteedi. Seda on selgelt näha ristimises endas: vettekastmises. Vesi on korraga nii surma sümbol, mis kutsub meid läbima enesemuutumise uueks ja paremaks inimeseks, kui ka elu sümbol, üsa sümbol, milles me taassünnime, järg­nedes Kristusele tema uues elus. Vettekastmise kaudu räägib ristimine usu lihakssaamisest. Kristuse töö tungib meie sisemusse ja muudab meid radikaalselt, tehes meist Jumala adopteeritud lapsed ja andes meile jumaliku loo­muse. Nõnda muudab see kõiki meie suhteid, meie osa selles maailmas ja universumis ning avab need osadu­sele Jumala enda eluga. Muutus, mis leiab aset ristimi­ses, aitab meil hinnata katehhumenaadi erilist tähtsust uue evangeliseerimise jaoks. Just katehhumenaadi kaudu õpib nüüd üha rohkem täiskasvanuid tundma ristimise sakramenti, isegi iidsete kristlike juurtega ühiskondades. See on ettevalmistus ristimiseks, kogu meie elu muutu­miseks Kristuses.

Et hinnata ristimise ja usu vahelist seost, meenutame prohvet Jesaja teksti, mis puudutas ristimist varakristli­kus kirjanduses: „ligipääsmatud kaljud on temale varjupaigaks ... temale on vesi kindlustatud" (Js 33:16).37 Ristitud, olles päästetud surmavetest, pandi nüüd „ligi­pääsmatutele kaljudele", sest nad leidsid kindla ja usal­dusväärse aluse. Surmaveed muudeti nõnda eluveteks. Rääkides „kindlustatud" veest, kasutab kreeka tekst sõna pistós, „ustav". Ristimise veed on tõepoolest ustavad ja usaldusväärsed, sest nad voolavad Kristuse armastuse jõuga, olles kindlustunde allikaks meie eluteel.


43. Ristimise struktuur, selle vorm taassünnina, milles me saame uue nime ja uue elu, aitab meil hinnata väike­lapse ristimise tähendust ja olulisust. Lapsed ei ole või­melised usku vastu võtma vaba tahte aktina, samuti ei ole nad veel suutelised seda usku kuulutama ise; seetõttu kuulutatakse usku nende vanemate ja ristivanemate poolt nende nimel. Kuna usk on reaalsus, mida elatakse Kiriku koguduse sees, osa ühisest „meiest", saavad lapsi toetada teised, nende vanemad ja ristivanemad, ning neid tervi­tada nende usus, mis on Kiriku usk; seda sümboliseerib küünal, mille lapse isa süütab paasaküünlast. Ristimise struktuur demonstreerib seega Kiriku ja perekonna vahelise koostöö määravat osa usu edasiandmisel. Lapse­vanemaid kutsutakse, nagu püha Augustinus kord ütles, lapsi mitte ainult maailma tooma, vaid neid ka Jumala juurde tooma, nii et nad läbi ristimise taassünniksid kui Jumala lapsed ja saaksid usu anni.38 Sel viisil antakse las­tele koos eluga fundamentaalne suund ja tagatakse hea tulevik; see suund saab veelgi tugevdatud kinnitamise sakramendis Püha Vaimu pitsatiga.

44. Usu sakramentaalne iseloom leiab oma kõrgeima väljenduse armulauas. Armulaud on hinnaline toit usu jaoks: kohtumine Kristusega, kes on tõeliselt kohal oma ülimas armastusteos, andes ennast elu jaoks. Armulauas leiame usu kahe dimensiooni kokkupuutepunkti. Ühest küljest on seal ajalooline aspekt: euharistia on meenuta­mine, tuues meieni müsteeriumi, milles minevik, nagu surm ja ülestõusmine, näitab oma võimet avada tulevik, kuulutada ette aegade lõppu. Liturgia rõhutab seda, korrates sõna hodie – tänane päev – pääsemismüsteeriu­mides. Teisest küljest leiame seal dimensiooni, mis viib nähtavast maailmast nähtamatusse. Armulauas õpime me nägema reaalsuse kõrgusi ja sügavusi. Leib ja vein muu­tuvad Kristuse ihuks ja vereks. Minnes üles Isa juurde on Kristus reaalselt kohal: see tõmbab meid ihu ja hingega kogu loodu liikumisse kuni tema täitumiseni Jumalas.

45. Sakramentide pühitsemisel annab Kirik edasi oma mälu, eriti usu kuulutamise kaudu. Usutunnistus ei tähenda lihtsalt nõusoleku andmist abstraktsetele tõde­dele; selle lugemisel tõmmatakse kogu elu kaasa teekon­nale täieliku osaduse poole elava Jumalaga. Võib öelda, et usutunnistuses kutsutakse uskujaid sisenema müstee­riumisse, mida nad kuulutavad, ning selle läbi muudetud saama. Et aru saada, mida see tähendab, vaatame kõige­pealt usutunnistuse sisu. Sellel on kolmainuline ülesehi­tus: Isa ja Poeg on ühendatud Vaimu armastuses. Uskuja kinnitab seega, et kogu oleva tuumaks, kogu reaalsuse sügavaimaks saladuseks, on jumalik osadus. Usutunnis­tus sisaldab ka kristoloogilist tunnistust: see viib meid läbi Kristuse elu kõikidest saladustest kuni tema surma, ülestõusmise ja taevasseminekuni enne lõplikku tagasitulekut oma kirkuses. See tähendab meie jaoks, et see osaduse Jumal, vastastikune armastus Isa ja Poja vahel Vaimus, katab kogu inimajaloo ja tõmbab selle dünaa­milisse jumalikku ühtsusesse, mille algus ja täitumine on Isas. Uskuja, kes kuulutab oma usku, nagu tõstetakse tõesse, mida kuulutatakse. Keegi ei saa tõeliselt öelda usutunnistuse sõnu, ilma et ta muutuks osaks sellest armastusest, mis meid katab ja mis avardab meie ole­must. See armastus muudab meid osaks suurest kogu­konnast kui lõplikust subjektist, kes loeb usutunnistust, see tähendab – Kirikust. Kõik tõed, millesse me usume, osutavad uue usuelu müsteeriumile kui teele osaduses elava Jumalaga.

Usk, palve ja 10 käsku.


46. Kiriku mälu ustaval edasiandmisel on veel kaks ele­menti. Esiteks, Issanda palve, „Meie Isa". Siin õpivad kristlased osa saama Kristuse enda vaimsest kogemusest ja nägema asju läbi tema silmade. Temalt, kes on valgus valgusest, Isa ainusündinud Poeg, saame teada Jumala kohta ja saame läita ka teistes soovi tema lähedale tulla.


Samamoodi on oluline side usu ja kümne käsu vahel. Usk, nagu teame, on teekond, rada, mida mööda minna ja mis algab kohtumisega elava Jumalaga. Just usu val­guses, usaldades täielikult Jumalat, kes päästab, saavad kümme käsku oma sügavaima tähenduse, nagu ütlevad sõnad, mis neid sisse juhatavad: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt" (2Ms 20:2). Dekaloog ei ole negatiivsete käskude kogu, vaid konk­reetsed juhised väljumiseks isekuse ja endassesulgunud egoismi kõrbest, et siseneda dialoogi Jumalaga, saada tema halastuse osaks ja seejärel tuua seda halastust teis­tele. Usk kuulutab niimoodi Jumala armastust, kes on kõikide asjade algus ja hoidja, ja laseb end juhtida selle armastuse poolt, et rännata täieliku osaduse poole Juma­laga. Dekaloog ilmub nagu tänulikkuse rada, armas­tuse vastus, mille saame, sest usus oleme vastuvõtlikud Jumala muutvale armastusele. Ja see rada saab uut val­gust Jeesuse mäejutluselt (vt Mt 5–7). Need on siis neli elementi, mis moodustavad mälu varamu, mida Kirik edasi annab: usu kuulutamine, sakra­mentide pühitsemine, kümne käsu tee ja palve. Kiriku katehhees on traditsiooniliselt üles ehitatud nende nelja elemendi ümber; see sisaldab Katoliku Kiriku Katekis­must, fundamentaalset tuge Kiriku mõõdetavale tegut­semisele, millega ta edastab oma usu kogu sisu: „kõike seda, mis ta ise on, ja kõike, millesse ta usub".39

 


Usu ühtsus ja terviklikkus.


47. Kiriku ühtsus ajas ja ruumis on seotud usu ühtsu­sega: „Üks ihu ja üks vaim ... üks usk" (Ef 4:4-5). Täna­päeval võime ette kujutada inimeste gruppi, keda seob ühine eesmärk, vastastikune kiindumus, jagatud saatus ja konkreetne ülesanne. Kuid meil on raske ette kuju­tada üksmeelt ühesainsas tões. Me kaldume mõtlema, et sedasorti ühtsus on kokkusobimatu mõttevabaduse ja isikliku autonoomsusega. Ent armastus näitab meile, et ühine visioon on võimalik, sest armastuse abil õpime reaalsust nägema teiste silmade kaudu, mis ei tee meie visiooni vaesemaks, vaid hoopis rikastab. Tõeline armas­tus, järgides Jumala armastust, vajab lõppkokkuvõttes tõtt, ja jagatud mõtisklemine tõe üle, mis on Jeesus Kris­tus, laseb armastusel muutuda sügavaks ja vastupidavaks. See on ka usu suur rõõm: visiooni ühtsus ühes kehas ja ühes hinges. Püha Leo Suur ütles: „Kui usk ei ole üks, siis ei ta usk".40 Mis on selle ühtsuse saladus? Usk on „üks" ennekõike seepärast, et Jumal, keda me teame ja kuulutame, on üks. Kõik usuartiklid räägivad Jumalast; need on viisid tema ja ta tegude tundmiseks. Sellest tulenevalt on nende üht­sus kaugelt üle kõigest, mida inimmõistus konstrueerib. Neil on ühtsus, mis rikastab meid, sest see on meile antud ja teeb meid üheks.

Usk on üks ka sellepärast, et ta on suunatud ühele Issan­dale, Jeesuse elule, konkreetsele ajaloole, mida ta meiega jagab. Püha Ireneus Lyonist tegi selle selgeks võitluses gnostitsismiga. Gnostikute seisukohast oli kahte tüüpi tõde: algeline ebatäiuslik massidele sobiv tõde, mis jäi Jeesuse ihu ja tema saladuste üle mõtisklemise tasandile; ja sügavam täiuslik usk, mis on jäetud väikesele ringile pühendatuile, kes olid intellektuaalselt suutelised tõusma kõrgemale Jeesuse ihust tundmatu jumalikkuse saladuste poole. Vastandlikult sellele väitele, millel isegi tänapäe­val on teatud külgetõmme ja oma järgijad, rõhutas püha Ireneus, et on vaid üks usk, sest see põhineb lihaks­saamise konkreetsel sündmusel ja ei saa kunagi minna kaugemale kui Jeesuse ihu ja elu, sest Jumal soovis end täielikult ilmutada selles ihus. Seetõttu, ütleb ta, ei ole erinevust „nende, kes oskavad selle üle pikalt arutleda" ja „nende, kes vaid vähe räägivad" usu vahel, suurema ja väiksema vahel: esimene ei saa usku suurendada ega teine seda vähendada.41

Lõpuks on usk üks, sest seda jagab kogu Kirik, mis on üks keha ja üks Vaim. Osaduses ühe subjektiga, mil­leks on Kirik, saame me ühise arusaamise. Kuulutades sama usku, seisame me kindlalt samal kaljul, meid muu­dab sama armastuse Vaim, me kiirgame ühte valgust ja jagame ühte arusaamist reaalsusest.

48. Kuna usk on üks, tuleb seda kuulutada kogu selle puhtuses ja terviklikkuses. Just seetõttu, et kõik usuartiklid on omavahel seotud, tähendab neist üht eitada – isegi, kui see tundub kõige vähem oluline – terviku moo­nutamist. Igal ajalooperioodil on üht või teist usupunkti kergem või raskem vastu võtta: siit tuleneb vajadus valv­suse järele, et tagada usuvara edastamine tema tervik­likkuses (vt 1Tm 6:20) ja et usutunnistuse kõiki aspekte õigesti rõhutatakse. Tõepoolest, et usu ühtsus on Kiriku ühtsus, siis tähendab usust millegi lahutamine osaduse tõepärasusest millegi ära võtmist. Kirikuisad kirjeldasid usku kui keha, tõe keha, mis koosneb erinevatest liik­metest, analoogia abil Kristuse kehaga ja selle jätkumi­sega Kirikus.42 Usu terviklikkus seoti ka Kiriku kui neitsi kujundiga ja tema truudusega armastuses oma abikaasa Kristuse vastu; usu kahjustamine tähendab Issandaga osaduse kahjustamist.43 Usu ühtsus on niisiis elava keha ühtsus; selle tõi selgelt välja õnnis John Henry Newman, kui ta loetles iseloomulike joonte hulgas, mis hoiavad järjepidevust üle aegade, doktriini võimet assimileerida kõike eri ümbrustes, milles ta ilmub. Samuti mitme­külgsetes kultuurides, mida ta kohtab,44 puhastades kõik asjad ja andes neile parima väljenduse. Usk on seega uni­versaalne, kõikehõlmav, sest tema valgus laieneb, et anda sära tervele kosmosele ja kogu ajaloole.

49. Usu ühtsuse ja selle tervikliku edastamise heaks andis Issand oma Kirikule apostelliku järgnevuse anni. Selle kaudu on tagatud Kiriku mälu järjepidevus ja kindel ligi­pääs allikale, millest usk voolab. Kindlustunde saamisloo pideva jätkumise kohta annavad elavad isikud kooskõlas elava usuga, mida Kirik on kutsutud edasi andma. Kirik sõltub tunnistajate truudusest, kes on Issanda poolt sel­leks valitud. Seetõttu räägib õpetusamet vastavalt eelne­nud sõnale, millel usk põhineb; ta on usaldusväärne oma usu tõttu sõnasse, mida ta kuuleb, säilitab ja seletab.45 Püha Pauluse jumalagajätukõnes Efesuse kogudusevanematele Mileetoses, mille püha Luukas toob meieni Apostlite tegude raamatus, tunnistab ta, et on ellu viinud ülesande, mille Jumal usaldas talle: „kuulutanud Jumala kogu tahtmist" (Ap 20:27). Tänu Kiriku õpetusametile saab see tahtmine tulla meile oma täies terviklikkuses ja koos sellega ka rõõm, et saame sellele täielikult järgneda.

4. PEATÜKK

JUMAL VALMISTAB NEILE LINNA
(vt Hb 11:16)
Usk ja ühiskond


50. Kirjeldades Vana Testamendi patriarhide ning õig­laste meeste ja naiste lugu, toob kiri heebrealastele välja olulise aspekti nende usus. Seda usku ei mõisteta ainult kui teekonda, vaid ka kui ehitamisprotsessi, valmistades kohta, kus inimesed saavad elada üheskoos teistega. Esi­mene ehitaja oli Noa, kes päästis oma perekonna, val­mistades laeva (vt Hb 11:7). Seejärel Aabraham, kelle kohta öeldakse, et usus elas ta telkides, oodates kindlale alusele rajatud linna (vt Hb 11:9-10). Usuga tuleb uus usaldusväärsus, uus kindlustunne, mida ainult Jumal saab anda. Kui usuga inimene leiab tuge ustavuse Jumalalt, Jumalalt, kes on Tõde (vt Js 65:16), ja muutub seega ise tugevaks, saame nüüd ka öelda, et usu kindlus märgib linna, mille Jumal valmistab inimkonnale. Usk ilmu­tab, kui kindlad saavad olla sidemed inimeste vahel, kui Jumal on olemas nende keskel. Usk ei anna lihtsalt sees­mist kindlust, järjekindlat veendumust uskuja poolt; ta annab ka valgust igale inimsuhtele, sest see on sündinud armastusest ja peegeldab Jumala enda armastust. Jumal, kes on ise kindel, annab meile linna, mis on kindel.

51. Just oma seotuse tõttu armastusega (vt Gl 5:6) on usu valgus pandud õigluse, õiguse ja rahu teenistusse. Usk on sündinud kohtumisest Jumala ürgse armastu­sega, mille sees meie elu tähendus ja headus saavad ilm­seks; meie elu on valgustatud nii palju, et ta siseneb selle armastuse poolt avatud ruumi, nii palju, et ta muutub, teisisõnu, armastuse täiusesse viivaks teeks ja tegutsemi­seks. Usu valgus suurendab inimsuhete rikkust, nende võimet vastu pidada, olla usaldusväärsed, rikastada meie elu üheskoos. Usk ei tõmba meid maailmast eemale ega ole kohatu meie aja meeste ja naiste konkreetsete murede juures. Ilma usaldusväärse armastuseta ei suuda miski tõeliselt hoida meeste ja naiste liitu. Inimlik liit oleks mõeldav ainult kasu põhjal, vastuoluliste huvide või hirmu korral, kuid mitte kooselamise headuse pärast, mitte rõõmu pärast, mida lihtsalt teise inimese kohalolek võib anda. Usk paneb meid hindama inimsuhete arhi­tektuuri, hõlmates nende põhilise vundamendi ja kind­laksmääratud saatuse Jumalas, tema armastuses, ja nõnda annab usk valgust ehitamiskunstile; sellisena muutub see ühise vara teenimiseks. Usk on tõepoolest vara igaühe jaoks; see on ühine vara. Selle valgus ei anna lihtsalt sära Kiriku sisemusele ega teeni ainult igavese linna ehita­mist tulevases elus; see aitab ehitada meie ühiskondi sellisel viisil, et nad liiguvad lootusrikka tuleviku poole. Kiri heebrealastele pakub selle kohta näite, nimetades usuga meeste ja naiste seast Saamueli ja Taaveti, kelle usk lasi neil „kohut mõista" (Hb 11:33). See väljend vii­tab nende õiglusele valitsemises, sellele tarkusele, mis toob inimestele rahu (vt 1Sm 12:3-5; 2Sm 8:15). Usu käed on tõstetud taeva poole, samal ajal kui nad ehita­vad ligimesearmastuses linna, mis põhineb suhetel, mille vundamendiks on valatud Jumala armastus.


Usk ja perekond.


52. Aabrahami teekonnal tulevase linna poole mainib kiri heebrealastele õnnistust, mis anti edasi isadelt poe­gadele (vt Hb 11:20-21). Esimene ümbruskond, kus usk valgustab inimlinna, on perekond. Ma mõtlen eelkõige mehe ja naise stabiilset liitu abielus. See liit on sündi­nud nende armastusest, Jumala enda armastuse märgi ja kohalolekuna, ja soolise diferentseerimise headuse tunnistamisest. Kõige selle kaudu saab abikaasadest üks ihu (vt 1Ms 2:24) ja nad saavad ilmale tuua uue elu, mis on Looja headuse, tarkuse ja armastuse avaldus. Sellele armastusele toetudes saavad mees ja naine tõotada üks­teisele vastastikust armastust viisil, mis hõlmab kogu nende elu ja peegeldab usu paljusid tunnuseid. Igavest armastust on võimalik tõotada, kui me tajume plaani, mis on suurem kui meie enda ideed ja ettevõtmised, plaani, mis toetab meid ja laseb meil loovutada oma tule­vik täielikult oma armastatule. Usk aitab meil ka mõista kogu oma sügavuses ja rikkuses laste sigitamist nagu märki Looja armastusest, kes usaldab meile uue inimese müsteeriumi. Nii juhtus, et Saara sai usu abil emaks, sest ta usaldas Jumala truudust oma tõotusele (vt Hb 11:11).


53. Perekonnas saadab usk inimest elu igas etapis, alates lapsepõlvest, kus lapsed õpivad usaldama oma vanemate armastust. Seetõttu on nii oluline, et vanemad julgusta­62

vad perekonnaringis ühiseid usulisi vaateid väljendama, mis aitavad lastel järk-järgult küpseda nende oma usus. Noored inimesed, kes oma elus läbivad perioodi, mis on nii kompleksne, rikas ja oluline nende usu jaoks, peaksid eriti tundma oma usuteel pidevat lähedust ja toetust oma perelt ning Kirikult. Me oleme kõik näinud ülemaailm­setel noortepäevadel rõõmu, mida noored inimesed näi­tavad oma usus, ja nende iha aina tugevama ja küllusli­kuma usuelu järele. Noored inimesed tahavad elu elada täiel rinnal. Kohtumine Kristusega, lastes ennast tema armastusel kaasa haarata ja juhtida, avardab eksistentsi horisonte, annab sellele kindla lootuse, mis ei too pet­tumust. Usk ei ole varjupaik nõrkadele, vaid midagi, mis täiustab meie elu. See teeb meid teadlikuks suurepära­sest kutsest, armastuse kutsumusest. See kinnitab meile, et see armastus on usaldusväärne ja väärt omaksvõtmist, sest see põhineb Jumala ustavusel, mis on igast meie nõrkusest tugevam.


Valgus eluks ühiskonnas.


54. Perekonnast saadud ja süvendatud usk muutub val­guseks, mis suudab helendama panna kõik meie suhted ühiskonnas. Jumal-Isa halastuse tunnistusena suunab see meid vendluse rajale. Kaasaeg soovis ehitada univer­saalset vendlust, mis põhineb võrdsusel, ent järk-järgult mõistsime, et see vendlus, millel puudub viide ühisele Isale kui lõplikule alusele, ei pea vastu. Meil tuleb tagasi pöörduda vendluse tõelise aluse juurde. Usu ajalugu on algusest peale vendluse ajalugu, kuigi mitte konfliktideta. 

Jumal kutsub Aabrahami lahkuma omalt maalt ja tõotab temast teha suure rahvuse, suure rahva, kellel on jumalik õnnistus (vt 1Ms 12:1-3). Pääsemisajaloo arenedes saab ilmseks, et Jumal tahab panna igaüht osa saama vendade ja õdedena sellest ühest õnnistusest, mis saavutab oma täielikkuse Jeesuses, nii et kõik oleks üks. Meie Isa pii­ritu armastus tuleb samuti meie juurde vendade ja õdede kaudu Jeesuses. Usk õpetab meid nägema, et iga mees ja naine esindab minu jaoks õnnistust, et Jumala palge val­gus särab mu peale mu vendade ja õdede nägude kaudu.
Kui palju head on Kristuse usk toonud inimeste linna nende ühise elu jaoks! Tänu usule hakkasime aru saama iga isiku unikaalsest väärikusest, mida ilmselgelt ei näh­tud antiikmaailmas. Teisel sajandil heitis pagan Celsus kristlastele ette ideed, mida ta pidas rumalaks ja vää­raks: nimelt, et Jumal lõi maailma inimese jaoks, ase­tades inimesed kogu universumi tippu. „Miks väita, et [rohi] kasvab inimese heaks, mitte metsikuima jõhkra metslooma jaoks?"46 „Kui me vaatame maa peale taevakõrgustest, kas on tõesti mingit erinevust meie tege­vuse ning sipelgate ja mesilaste oma vahel?"47 Piibliusu südames on Jumala armastus, tema konkreetne mure iga inimese pärast ja tema pääsemisplaan, mis hõlmab kogu inimkonna ja kõik loodu, kulmineerudes Jeesus Kristuse lihakssaamises, surmas ja ülestõusmises. Mõistmata neid reaalsuseid, ei ole kriteeriumi eristamiseks, mis teeb inimelu väärtuslikuks ja unikaalseks. Inimene kaotab oma koha universumis ja uhutakse loodusesse triivima, ta kas loobub endale kuuluvast moraalsest vastutusest või peab end hoopis mingiks absoluutseks kohtunikuks, kel­lele on antud piiramatu võim manipuleerida maailmaga enda ümber.

55. Usk, teiselt poolt, ilmutades Jumala kui Looja armastust, laseb meil austada loodust veelgi enam ja tunda selles ära Jumala käe poolt kirjutatu ning meie kaitse ja hoole alla usaldatud elamiskoha. Usk aitab meil ka kavandada arengumudeleid, mis ei põhine lihtsalt otstarbekusel ja kasul, vaid arvestavad loodut kui andi, mille eest me kõik oleme võlgu; see õpetab meid looma valitsemise õiglaseid viise arusaamises, et autoriteet tuleb Jumalalt ja on mõeldud ühiskonna teenimiseks. Usk pakub samamoodi andestuse võimaluse, mis nii tihti nõuab aega ja pingutust, kannatlikkust ja pühendumist. Andestus on võimalik, kui me avastame, et headus on alati enne kurjust ja sellest võimsam ning et sõna, mil­lega Jumal jaatab meie elu, on sügavam igast meie eitu­sest. Puhtalt antropoloogilisest seisukohast on ühtsus parem konfliktist; konflikti vältimise asemel tuleb meil sellega vastamisi seista, püüda see lahendada ja edasi lii­kuda, tehes sellest lüli ahelas, mis on osa arengust üht­suse poole.
Kui usk on nõrgenenud, siis on oht, et ka elu alused nõrgenevad, nagu hoiatas poeet T.S. Eliot: „Kas teile on vaja öelda, et isegi need tagasihoidlikud saavutused / mille üle te viisaka seltskonna kombel uhkust tun­nete / vaevalt elavad üle usu, millele nad võlgnevad oma tähelepanuväärsuse?"48 Kui me eemaldame meie linnadest usu Jumalasse, siis nõrgeneb vastastikune usaldus, meid jääb liitma ainult hirm ja meie stabiilsus satub ohtu. Kirjas heebrealastele loeme, et „Jumalal ei ole häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna" (Hb 11:16). Siin on väljend „ei ole häbi" seotud avaliku tunnistusega. See tähendab, et Jumal tunnistab oma konkreetsete tegude kaudu avali­kult, et ta on olemas meie keskel ja soovib tugevdada iga inimsuhet. Kas võib olla hoopis nii, et meie oleme need, kellel on häbi hüüda Jumalat meie Jumalaks? Et meie oleme need, kes ei tunnista teda kui sellist oma avalikus elus, kes ei paku välja ühise elu suursugusust, mille tema teeb võimalikuks? Usk valgustab elu ja ühiskonda. Kui ta annab loovat valgust ajaloo igale uuele hetkele, siis see­tõttu, et ta suhestab iga sündmuse kõikide asjade alguse ja täitumisega Isas.

Lohutus ja tugevus kannatuse keskel.

56. Kirjutades Korintose kristlastele oma kannatustest ja katsumustest, seob püha Paulus oma usu evangee­liumi kuulutamisega. Ta näeb iseendas täitumas püha­kirja lõiku, mis ütleb: „Ma usun, seepärast ma räägin" (2Kr 4:13). See on viide värsile 116. psalmis, milles laulja hüüab: „Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas" (Ps 116:10). Usust rääkimine tähendab sageli rääkimist valusast proovilepanekust, ent just sel­lises proovilepanekus näeb Paulus kõige veenvamat evangeeliumi kuulutamist, sest nõrkuses ja kannatuses avastame me Jumala võimsuse, mis võidab meie nõrkuse ja kannatuse. Apostel ise koges surma, et sellest saaks elu kristlastele (vt 2Kr 4:7-12). Kohtumõistmise tunnil toob usk meile valgust, samal ajal kui kannatus ja nõrkus tõendavad, et „Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana" (2Kr 4:5). Üheteistkümnes peatükk kirjas heebrealastele lõpeb viitega neile, kes kannata­sid oma usu pärast (vt Hb 11:35-38); nende seas pais­tis silma Mooses, kes kannatas teotust Kristuse pärast (vt Hb 11:26). Kristlased teavad, et kannatust ei saa eli­mineerida, ent sellel saab olla tähendus ja see saab muu­tuda armastusteoks ja enda usaldamiseks Jumala kätesse, kes meid ei hülga; sel moel saab sellest kasvamise hetk usus ja armastuses. Vaadeldes Kristuse liitu Isaga isegi oma kannatuste tipus ristil (vt Mk 15:34), õpivad krist­lased jagama Kristuse veendumust. Isegi surm on helen­dav ja seda saab kogeda kui ülimat kutset usule, ülimat „Mine omalt maalt" (1Ms 12:1), ülimat „Tule!" Isa poolt, kellele me jätame end kindlustundega, et ta hoiab meid vankumatuna isegi meie viimases minemises.

57. Usu valgus ei lase meil ka unustada selle maailma kannatusi. Kui palju usumehi ja -naisi on leidnud val­guse vahendaja nendes, kes kannatavad! Nii oli see püha Franciscusega Assisist ja pidalitõbisega, või õndsa Ema Teresaga Kalkuttast ja tema vaestega. Nad mõistsid müs­teeriumit iseenda sees. Kannatusele lähenedes ei suut­nud nad kindlasti eemaldada kogu oma valu ega seletada 

iga kurjust. Usk ei ole valgus, mis ajab laiali kogu meie pimeduse, vaid lamp, mis juhib me samme öös ja mil­lest piisab meie teekonnaks. Nendele, kes kannatavad, ei anna Jumal kõike selgitavaid argumente; pigem on tema vastuseks pidev kohalolek, mida tunnistab headuse aja­lugu, mis puudutab iga kannatuslugu ja toob nähtavale valguskiire. Kristuses soovib Jumal jagada meiega seda rada ja anda meile oma silmad, nii et me näeksime val­gust. Kristus, olles talunud kannatust, on „usu alustaja ja täidesaatja" (Hb 12:2).

Kannatus meenutab meile, et usu teene ühiskonnale on alati lootusega seotud – lootus, mis vaatab ikka ettepoole teadmises, et ainult Jumalalt, tulevikult, mis tuleb üles­tõusnud Jeesuselt, saab meie ühiskond leida tugevad ja vastupidavad alused. Selles mõttes on usk seotud lootu­sega, sest isegi kui meie elukoht siin all kulub, on meil igavene elukoht, mille Jumal on valmistanud Kristuses, tema kehas (vt 2Kr 4:16–5:5). Usu, lootuse ja armastuse dünaamika (vt 1Ts 1:3; 1Kr 13:13) juhib meid omaks võtma kõikide meeste ja naiste muresid teel linna poole „mille meister ja ehitaja on Jumal" (Hb 11:10), sest „loo­tus ei jäta häbisse" (Rm 5:5).

Üheskoos usu ja armastusega viib lootus meid edasi kindla tuleviku poole, mis asub teistsugusel horison­dil selle maailma illusoorsete kiusatuste ja ebajumalate suhtes, ent annab meile uue impulsi ja jõu igapäevaelus. Ärgem laskem endalt röövida usk ega tuhmistada end kergete vastuste ja lahenduste poolt, mis takistavad meie arengut, „killustades" aega ja muutes selle ruumiks. Aeg on alati palju suurem kui ruum. Ruum kivistab protses­sid, samal ajal kui aeg lükkab meid edasi tuleviku poole ja julgustab lootuses edasi liikuma.

Õnnis on naine, kes on uskunud (Lk 1:45)

58. Külvaja tähendamissõnas on püha Luukas jätnud meile Issanda sõnad „heast pinnasest": „Need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannat­likkuses vilja kannavad" (Lk 8:15). Luuka evangeeliumi kontekstis on ausa ja hea südame mainimine, mis kuu­lab ja peab sõna, Neitsi Maarja usu kaudne kujutamine. Evangelist räägib Maarja mälust, kuidas ta hoidis oma südames kõik, mida ta kuulis ja nägi, nii et sõna saaks kanda vilja tema elus. Issanda Ema on täiuslik usuikoon; nagu ütleb püha Eliisabet: „Õnnis on naine, kes on uskunud" (Lk 1:45).
Maarjas, Siioni tütres, on täitunud Vana Testamendi usu pikk ajalugu koos ülevaatega paljudest usklikest naistest alates Saaraga: naistest, kes patriarhide kõrval olid need, kelles täitus Jumala tõotus ja õitses uus elu. Õigel ajal öeldi Jumala sõna Maarjale ja ta võttis selle sõna oma südamesse, oma olemusse, nii et tema üsas muutus see ihuks ja sündis valguseks inimkonnale. Püha Justinus Märter kasutab oma dialoogis Trüfoosaga rabavat väl­jendust; ta ütleb, et Maarja, saades ingli teate, külvas „usku ja rõõmu".49 Jeesuse Emas näitas usk oma vilja­kust; kui meie hingeelu kannab vilja, siis täidab meid rõõm, mis on selgeim märk usu suursugususest. Oma elus tegi Maarja läbi palverännaku, järgnedes oma Poja jalajälgedes.50 Vana Testamendi usutee suunati Maarjas Kristusele järgnemisse, Kristus muutis Maarja olemust ja Maarja sai osa lihakssaanud Jumala Poja elust.

59. Õndsas Neitsi Maarjas leiame midagi, mida ma eel­nevalt mainisin, nimelt et uskuja tõstetakse täielikult oma usutunnistusse. Oma lähedase sideme tõttu Jeesu­sega on Maarja otseselt seotud sellega, mida me usume. Neitsina ja Emana pakub Maarja meile selge märgi Kristuse jumalikust pojaseisusest. Kristuse igavene algus on Isas. Ta on Poeg täielikus ja unikaalses mõttes ja nii ta sünnib õigel ajal ilma inimese sekkumiseta. Pojana toob Jeesus maailmale uue alguse ja uue valguse, Jumala ustava armastuse täiuse, mis on inimkonnale kingitud. Maarja tõeline emadus tagas Jumala Pojale ka autentse inimliku elu, tõelise ihu, milles ta sureb ristil ja tõuseb surnuist. Maarja saatis Jeesust ristile (vt Jh 19:25), kust tema emadus laieneb igale jüngrile (vt Jh 19:26-27). Ta on kohal ülemises toas pärast Jeesuse ülestõusmist ja tae­vasseminekut, liitudes apostlitega Vaimu anni palumises (vt Ap 1:14). Armastuse liikumine Isa, Poja ja Vaimu vahel jookseb läbi meie ajaloo ja Kristus tõmbab meid enda juurde, et meid päästa (vt Jh 12:32). Meie usu kesk­mes on tunnistus Jeesusest, Jumala Pojast, kes on naisest sündinud, kes teeb meid Püha Vaimu anni läbi adoptee­ritud poegadeks ja tütardeks (vt Gl 4:4).
 

60. Pöördugem palves Maarja, Kiriku Ema ja meie usu Ema poole.

Ema, aita meie usku!
Ava meie kõrvad, et nad kuuleksid Jumala sõna ja tun­neksid ära tema hääle ja kutse.
Ärata meis soov järgneda tema jalajälgedes, lahkuda oma maalt ja saada tema tõotus.
Aita meil tunda tema armastuse puudutust, et me saak­sime puudutada teda usus.
Aita meil end täielikult tema hoolde usaldada ja uskuda tema armastusse, eriti rasketel aegadel, risti varju all, mil meie usk vajab küpsust.
Külva meie usu sisse Ülestõusnu rõõmu.
Meenuta meile, et need, kes usuvad, pole kunagi üksinda.
Õpeta meid nägema kõiki asju Jeesuse silmadega, et ta oleks valgus meie teel. Ja las see usuvalgus suureneb meie sees alati, kuni koidab see surematu päev, mis on Kristus ise, sinu Poeg, meie Issand!

 

Kirja pandud Roomas Püha Peetruse basiilikas 29. juu­nil, pühade apostlite Peetruse ja Pauluse suurpühal aas­tal 2013, minu pontifikaadi esimesel aastal.

Paavst Franciscus

 

Viited:

1 Dialogus cum Tryphone Iudaeo, 121, 2: PG 6, 758.
2 Klement Aleksandriast, Protrepticus, IX: PG 8, 195.
3 Brief an Elisabeth Nietzsche (11 June 1865), teoses: Werke in drei Bänden, München, 1954, 953ff.
4 Paradiso XXIV, 145–147.9
5 Acta Sanctorum, Junii, I, 21.
6 „Kuigi Kirikukogu ei tegele spetsiaalselt usuga, räägib ta sellest igal leheküljel, ta tunnistab selle elavat üleloomulikku loomust, ta arvab selle olevat täieliku ja tugeva ja tema õpetused põhinevad sellel. Pii­sab, kui meenutada Kirikukogu avaldusi ... et näha põhilist olulisust, mida Kirikukogu kooskõlas Kiriku õpetustraditsiooniga annab usule, tõelisele usule, mille allikas on Kristuses, ja Kiriku õpetusametile selle kanalina" (Paulus VI, Üldaudients [8. märts, 1967]: Insegnamenti V [1967], 705).
7 Vt näiteks Esimene Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaati­line konstitutsioon Katoliku usust Dei Filius, ptk 3: DS 3008–3020; Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaatiline konstitut­sioon Jumala ilmutusest Dei Verbum, 5; Katoliku Kiriku Katekismus, 153–165.
8 Vt Catechesis V, 1: PG 33, 505A.
9 In Psal. 32, II, s. I, 9: PL 36, 284.
10 M. Buber, Die Erzählungen der Chassidim, Zürich, 1949, 793.
11 Émile, Paris, 1966, 387.
12 Lettre à Christophe de Beaumont, Lausanne, 1993, 110.
13 Vt In Ioh. Evang., 45, 9: PL 35, 1722–1723.
14 Part II, IV.
15 De Continentia, 4, 11: PL 40, 356.16 „Vom Wesen katholischer Weltanschauung" (1923), in Unter­scheidung des Christlichen. Gesammelte Studien 1923–1963, Mainz, 1963, 24.
17 XI, 30, 40: PL 32, 825.
18 Vt ibid., 825–826.
19 Vt Vermischte Bemerkungen / Culture and Value, ed. G.H. von Wright, Oxford, 1991, 32–33; 61–64.
20 Homiliae in Evangelia, II, 27, 4: PL 76, 1207.
21 Vt Expositio super Cantica Canticorum, XVIII, 88: CCL, Continuatio Mediaevalis 87, 67.
22 Ibid., XIX, 90: CCL, Continuatio Mediaevalis 87, 69.
23 „Jumalale, kes ennast ilmutab, tuleb osutada „sõnakuulmist usus" (Rm 16:26; vrd Rm 1:5; 2 Kr 10:5-6). Sel kombel usaldab inimene ennast vabatahtlikult Jumala meelevalla hoolde, kusjuures ta nii mõis­tuse kui tahte poolest alistub täielikult ennast ilmutavale Jumalale ja on meeleldi nõus tema ilmutusega. Selline usk ei teostuks, kui puu­duks Jumala ennetav ja abistav arm ning Püha Vaimu sisemine tugi, mis puudutab südant ja pöörab selle Jumala poole, avab arusaamise silmad ning peab igaühele kergeks tegema tõe tunnistamise ja usku­mise. Seesama Vaim täiustab usku järjekestvalt oma andide kaudu ning nõnda süveneb arusaamine ilmutusest üha suuremal määral." (Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaatiline konstitut­sioon Jumala ilmutusest Dei Verbum, 5).
24 Vt H. Schlier, Meditationen über den Johanneischen Begriff der Wahrheit, in Besinnung auf das Neue Testament. Exegetische Aufsätze und Vorträge 2, Freiburg, Basel, Wien, 1959, 272.
25 Vt S. Th. III, q. 55, a. 2, ad 1.
26 Sermo 229/L (Guelf. 14), 2 (Miscellanea Augustiniana 1, 487/488): „Tangere autem corde, hoc est credere".
27 Vt entsüklika Fides et Ratio (14 september 1998), 73: AAS (1999), 61–62.
28 Vt Confessiones, VIII, 12, 29: PL 32, 762.
29 De Trinitate, XV, 11, 20: PL 42, 1071: „verbum quod intus lucet".
30 Vt De Civitate Dei, XXII, 30, 5: PL 41, 804.
31 Vt Usukongregatsioon, Declaration Dominus Iesus (6 August 2000), 15: AAS 92 (2000), 756.
32 Demonstratio Apostolicae Predicationis, 24: SC 406, 117.
33 Vt Bonaventure, Breviloquium, prol.: Opera Omnia, V, Quaracchi 1891, 201; In I Sent., proem, q. 1, resp.: Opera Omnia, I, Quaracchi 1891, 7; Thomas Aquinas, S. Th I, q.1.
34 Vt De Baptismo, 20, 5: CCL 1, 295.
35 Dogmaatiline konstitutsioon Jumala ilmutusest, 8.
36 Vt Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Konstitutsioon pühast liturgiast Sacrosanctum Concilium, 59.
37 Vt Epistula Barnabae, 11, 5: SC 172, 162.
38 Vt De Nuptiis et Concupiscentia I, 4, 5: PL 44, 413: „Habent quippe intentionem generandi regenerandos, ut qui ex eis saeculi filii nascuntur in Dei filios renascantur".
39 Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaatiline konstitut­sioon Jumala ilmutusest Dei Verbum, 8.
40 In Nativitate Domini Sermo, 4, 6: SC 22, 110.
41 Vt Irenaeus, Adversus Haereses, I, 10, 2: SC 264, 160.
42 Vt ibid., II, 27, 1: SC 294, 264.
43 Vt Augustine, De Sancta Virginitate, 48, 48: PL 40, 424–425: „Ser­vatur et in fide inviolata quaedam castitas virginalis, qua Ecclesia uni viro virgo casta coaptatur".
44 Vt An Essay on the Development of Christian Doctrine (Uniform Edition: Longmans, Green and Company, London, 1868–1881), 185–189.
45 Vt Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaatiline konsti­tutsioon Jumala ilmutusest Dei Verbum, 10.
46 Origen, Contra Celsum, IV, 75: SC 136, 372.
47 Ibid., 85: SC 136, 394.
48 „Choruses from The Rock", in The Collected Poems and Plays 1909–1950, New York, 1980, 106.
49 Vt Dialogus cum Tryphone Iudaeo, 100, 5: PG 6, 710.
50 Vt Teine Vatikani oikumeeniline kirikukogu, Dogmaatiline konsti­tutsioon Kirikust Lumen Gentium, 58.

Social button for Joomla

Välismaa


Roomas lõppes Amazonase sinod28 Okt 2019 08:04
Roomas lõppes Amazonase sinod

Pühapäeval, 27. oktoobril 2019, koos paavst Franciscuse ametliku pöördumisega, lõppes Roomas aset leidnud nn Amazonase piiskopisinod. Sinod töötas perioodil 6.-26. oktoobrini, millel osales 185 hääleõigusega piiskoppi ning sadakond orduinimest, eksperti ja vaatlejat. Ettevalmistavad materjalid avalikustati 2018. aasta juunis, millega määrata ära sinodi põhiteemad; sinodi töödokument (instrumentum laboris) valmis [ ... ]

Loe edasi ...
Oktoober on maailmamisjoni kuu21 Okt 2019 08:45
Oktoober on maailmamisjoni kuu

Misjon on Kristuse käsk Kirikule ja igale kristlasele. Kiriku misjon tähendab olla Kristuse kaastööline inimeste ja kogu loodu lepitamisel ja päästmisel. Ustavuses sellele käsule on vaja kõigi kristlaste ühist panustamist. Ükski kirik tänapäeva maailmas ei oma vahendeid, et Kristuse antud misjoniülesannet üksinda täita, ent ükski kirik ei või ka sellest ülesandest loobuda. Misjon meie jaoks, siin Eestis, [ ... ]

Loe edasi ...
Veel artikleid ...

Halastuse aasta