paavst 1210x236 px 2



Ülemaailmse Noortepäeva pühakud

JPIIFaustina

Ülemaailmset Noortepäeva saadavad kaks patrooni – püha Johannes Paulus II ja püha Faustina Kowalska - kes on noortele eeskostepühakuteks Noortepäevadel. Siinjuures nende lühike elulugu.

Püha Johannes Paulus II (1920-2005)

Püha Johannes Paulus II, sünninimega Karol Józef Wojtyła, sündis 18. mail 1920 Poolas, Krakovi lähedal asuvas Wadowice linnas. Ta oli Karol Wojtyła ja Emilia Kaczorowska kolmest lapsest noorim. Juba noores eas tuli tal kanda suurt kaotust: üheksa aastaselt kaotas ta oma ema, kaheteistkümne aastaselt vanema venna Edmundi, kahekümne ühe aastaselt isa, õde Olga oli aga surnud juba enne tema sündimist.

Karol Wojtyła ristiti 20. juunil 1920 Wadowice kogudusekirikus, kus ta üheksa aastaselt oma esimese Armulaua vastu võttis ning kaheksateistkümne aastaselt kinnitati. Pärast keskkooli lõpetamist Wadowices astus ta 1938. aastal Jagellionia ülikooli Krakovis. Saksa okupatsioonivõimud sulgesid ülikooli 1939. aastal ning noor Karol pidi töötama kaevanduses (1940-1944) ja seejärel Solvay keemiatehases, et teenida elatist ning vältida Saksamaale saatmist.


1942. aastal, saanud teadlikuks oma preestrikutsumusest, alustas Karol Wojtyła õpinguid Krakovi põrandaaluses seminaris, mida juhtis Krakovi peapiiskop, kardinal Sapieha. Samal ajal osales ta põrandaaluse Rapsoodiateatri tegevuses. Teise maailmasõja järel jätkas ta õpinguid Krakovi peamises seminaris pärast selle taasavamist ning Jagiellonia ülikooli teoloogiateaduskonnas. Ta pühitseti preestriks 1. novembril 1946. aastal Krakovis.


Varsti pärast seda saatis kardinal Sapieha ta Rooma, kus ta õppis paavstlikus Aquino Thomase Ülikoolis prantslasest dominikaani isa Garrigou-Lagrange´i juhendamisel. Ta lõpetas teoloogiadoktorantuuri 1948. aastal väitekirjaga usudoktriinist püha Risti Johannese töödes („Doctrina de fide apud Sanctum Ioannem a Cruce“). Oma puhkuste aega kasutas ta pastoraaltööks poola immigrantidega Prantsusmaalt, Belgiast ja Hollandist.


1948. aastal naasis ta Poolasse ning töötas vikaarina erinevates Krakovi kogudustes ja ka üliõpilaste kaplanina. See aeg tema elus kestis 1951. aastani, mil ta jätkas filosoofia- ja teoloogiaõpinguid. 1953. aastal kaitses ta Lublini Katoliiklikus Ülikoolis väitekirja „Kristliku eetika õpetamise võimalikkusest lähtudes Max Scheleri eetika süsteemist“. Hiljem sai temast moraaliteoloogia ja sotsiaaleetika professor Suures Krakovi Seminaris ja Lublini Katoliikliku Ülikooli teoloogiateaduskonnas.


4. juulil 1958 määras paavst Pius XII ta Ombi titulaarpiiskopiks ja Krakovi auksiliaarpiiskopiks ning tema pühitsemine toimus 28. septembril 1958 Vaveli katedraalis Krakovis. Paavst Paulus VI määras ta 13. jaanuaril 1964 Krakovi peapiiskopiks ning tegi temast 26. juunil 1967 kardinali. Lisaks osalemisele Vatikani II kirikukogul, kus ta andis olulise panuse konstitutsioonile „Gaudium et spes“, võttis kardinal Wojtyła osa ka kõikidest piiskoppide sinoditest. Kardinalid valisid ta paavstiks 16. oktoobril 1978 toimunud konklaavil ning ta võttis nimeks Johannes Paulus II. Ta läks ajalukku kui esimene mitte-itaallasest paavst rohkem kui neljasaja aasta jooksul. 22. oktoobril 1978 alustas ta pidulikult oma teenistust Peetruse 263. ametijärglasena. Tema pontifikaat, mis oli üks pikemaid kirikuajaloos, kestis ligi kakskümmend seitse aastat. Kuid üsna oma pontifikaadi alguses sattus Johannes Paulus II elu tõsiselt ohtu. 1981. aastal tulistas palgamõrvar Vatikanis, Püha Peetruse väljakul tema pihta kaks lasku. Õnneks suutis Johannes Paulus II vigastustest taastuda ning andestas hiljem oma ründajale.


Väsimatu inimõiguste eest seisjana rääkis Johannes Paulus II tihti kannatustest maailmas. Tal oli paljudes küsimustes kindel seisukoht, muuhulgas oli ta vastu surmanuhtlusele. Karismaatilise isiksusena kasutas ta oma mõju poliitiliste muutuste ajendamiseks ning tal on oma osa kommunismi lagunemises tema kodumaal Poolas. Juhituna pastoraalsest murest kõigi kirikute pärast ning avatud ja armastavast meelest kogu inimkonna vastu teenis Johannes Paulus II püha Peetruse ametijärglasena väsimatus misjonivaimus, pühendades sellele kogu oma jõu. Ta tegi 104 pastoraalset visiiti väljaspool Itaaliat ja 146 visiiti Itaalias. Tal oli Jumala rahva ja rahvaste juhtidega rohkem kohtumisi kui ühelgi tema eelkäijal. Tema kolmapäevastel üldaudientsidel osales kokku üle 17600000 palveränduri, kui mitte arvestada eriaudientse ja religioosseid tseremooniad (ainuüksi Suur Juubel 2000 tõi kokku kaheksa miljonit palverändurit) ning miljoneid usklikke, keda ta kohtas pastoraalsete visiitide käigus Itaalias ja kõikjal maailmas. Tuleb ka meeles pidada tema arvukaid kohtumisi valitsuste töötajatega, kellega ta kohtus 38 ametlikul visiidil, 738 audientsil ja kohtumisel riigipeadega ning 246 kohtumisel ja audientsil peaministritega.
Armastus noorte vastu viis ta Ülemaailmse Noortepäeva loomiseni. Tema pontifikaadi ajal toimunud üheksateist Noortepäeva tõid kokku miljoneid noori kõikjalt maailmast. Muret perekondade pärast väljendas ta Ülemaailmse Perekondade kohtumise algatamisega 1994. aastal. Johannes Paulus II õhutas ka dialoogi juutide ja teiste religioonide esindajatega, keda ta mitmeid kordi kutsus rahu eest peetavatele palvekohtumistele, eriti Assisi.


Johannes Paulus II juhtimisel valmistas Kirik end ette kolmandaks aastatuhandeks ning tähistas 2000. aasta Suurt Juubelit kooskõlas apostelliku kirjaga „Tertio Millennio adveniente“. Lunastuse Aasta, Maarja Aasta ja Armulaua Aastaga aitas ta kaasa Kiriku vaimsele uuenemisele. Ta andis erakordse hoo kanoniseerimistele ja õndsakskuulutamistele, pidades oluliseks lugematute pühaduse näidete eeskuju meie aja inimestele. Ta viis läbi 147 õndsakskuulutamise ja 51 kanoniseerimise tseremooniat kuulutades nende käigus välja 1338 õndsat ning pühakut.


Johannes Paulus II kutsus kokku 15 piiskoppide sinodit. Tema tähtsaimate dokumentide hulgas on 14 entsüklikat, 15 apostellikku ekshortatsiooni, 11 apostellikku konstitutsiooni, 45 apostellikku kirja. Ta uuendas kanoonilise õiguse koodeksit, lõi uusi institutsioone ning korraldas ümber Rooma kuuria. Ta andis välja ka viis isiklikku raamatut: „Üle lootuse läve“ (1994), „Kink ja müsteerium“ (1996), „Rooma triptühhon. Poeetilised meditatsioonid“ (2003), „Tõuskem, laskem meil olla meie teel“ (2004) ning „Mälu ja identiteet“ (2005).


Ülestõusnud Kristuse valguses, 2. aprillil 2005 kell 21.37, tunnil, mil laupäev hakkas lõpule jõudma ning pühapäev – ülestõusmisoktaavi ja Jumala Halastuse pühapäev – oli juba algamas, lahkus Johannes Paulus II sellest maailmast Isa juurde. Sellest õhtust kuni tema matusepäevani 8. aprillil tuli Rooma üle kolme miljoni palveränduri paavsti surnukehale austust avaldama. Mõned neist pidid Püha Peetruse basiilikasse pääsemiseks järjekorras seisma terve ööpäeva.

Johannes Paulus II on kuulutatud roomakatoliku kiriku pühakuks.

Püha Faustina Kowalska (1905-1938) – Jumala Halastuse Apostel ja Sekretär

Püha Faustina sündis 25. augustil 1905 Poolas Głogowieci külas Marianna ja Stanisław Kowalski kümnest lapsest kolmandana. Ristimisel Świnice Warckie valla kirikus sai ta nime Helena. Kowalskid olid väga vaesed ja nägid oma väikese taluga palju vaeva nii Esimese maailmasõja hirmsatel aastatel kui ka hiljem. Lapsepõlvest saati paistis Helena silma ebatavalise armastuse, palvemeele, töökuse ja kuulekuse poolest ning tundlikkusega inimliku häda suhtes. Üheksa-aastaselt võttis ta esimest korda vastu püha Armulauda ning see kogemus puudutas tema südant igaveseks. Helenal oli vaid kolme aasta jagu väga algelist haridust. Ta lahkus kodust juba noores eas ning hakkas tööle teenijana, et elatist teenida ja vanemaid aidata.

Juba lapsepõlves tundis Helena oma hinges esimest korda kutsumust kloostrieluks. Kuid kuna tal puudus kloostrisse astumiseks vanemate luba, püüdis ta seda sügavat soovi alla suruda. Ent kahekümneaastaselt sai ta nägemuse kannatavast Kristusest. Sellest nägemusest ajendatuna tegi ta 1. augustil 1925 kõigile raskustele vaatamata otsuse astuda Halastuse Jumalaema Õdede kongregatsiooni. Ta sai vaimulikuks nimeks õde Maria Faustina ning elas oma lühikese elu viimased kolmteist aastat oma kongregatsiooni erinevates kloostrites, peamiselt Krakovis, Vilniuses ja Płockis. Kuna õde Faustina polnud haritud, lasusid temal kõige tagasihoidlikumad ülesanded, tavaliselt kas köögis, juurviljaaias või uksehoidjana.

Keegi ei osanud aimata, mis toimus õde Faustina hingeelus, sest tema erakordne ja sügav ühendus Jumalaga ei andnud endast mingit välist märki. Palav armastus Jumala ja kogu inimkonna vastu viis ta eneseohverduse ja kangelaslikkuseni. Silmapaistvaks tegi ta eriline pühendumine Jeesusele suure lapseliku usaldusega Tema Jumaliku Halastuse vastu ning ka tema ligimesele halastav süda. Sellist hoiakut püüdis õde Faustina sisendada kõigisse, kes teda tundma said. Teised tema hingeelule iseloomulikud jooned olid sügav armastus Armulaua ja Halastuse Jumalaema vastu.

Jumal õnnistas õde Faustinat rohkelt erakordsete armudega: ilmutuste, nägemuste, varjatud stigmadega, osalemisega Kristuse kannatuses, prohveti- ja bilokatsioonianniga, oskusega inimhingi lugeda ning väga erilise kingitusega müstilise kihluse ja abielu näol Jeesuse Kristusega. Ta elas erilises suhtes Jumala ja õnnistatud Emaga, inglite, pühakute ning puhastustule hingedega. Issand Jeesus Kristus valis õde Faustina oma Jumala Halastuse Apostliks ja Sekretäriks, et kogu maailm võiks tundma õppida Tema suurt sõnumit. Kord ütles Ta õde Faustinale: „Sa oled minu Halastuse sekretär, ma valisin su sellesse ametisse praeguses ja tulevases elus” (Päevik, 1605).

1934. aastal, kuuletudes Jeesuse ja oma vaimuliku juhendaja, isa Michał Sopoćko soovile, hakkas õde Faustina pidama isiklikku päevikut, millele ta andis nime „Jumala Halastus minu hinges“. See sisaldab üksikasjalikke ülestähendusi talle osaks saanud sügavatest ilmutustest Jumala halastuse kohta ning erakordsetest vaimsetest läbielamistest, mida ta koges. Jeesus ütles õde Faustinale: „Minu sügavaima saladuse sekretär, tea, et sinu ülesandeks on kirjutada üles kõik, mis ma annan sulle teada minu halastusest, hingede hüvanguks, kes seda lugedes kogevad hinges lohutust ja koguvad julgust mulle lähenemiseks“ (Päevik, 1693). Õde Faustina ligi 600-leheküljelisest „Päevikust“ hakkas eriline Jumala halastuse sõnum ja vagadus levima üle kogu maailma.

Õde Faustina missioon koosnes peamiselt kolmest ülesandest:
1) tuletada kogu maailmale meelde Jumala halastust iga inimese vastu, nagu on ilmutatud Pühakirjas;
2) anuda kogu maailmale ja eriti patustele Jumala halastust, seda muuhulgas ka uute Jumala Halastuse vagaduskommete kaudu:
Halastava Jeesuse pildi sügav austamine juhtmõttega: Jeesus, ma usaldan Sind
Jumala Halastuse püha tähistamine esimesel pühapäeval pärast Ülestõusmispühi
Jumala Halastuse palvepärg
Halastuse tund (kell 15.00)
Jumala Halastuse vagaduse levitamine;
3) panna alus Jumala Halastuse apostellikule liikumisele, mis võtaks endale ülesande kuulutada ja paluda Jumala halastust kogu maailmale ning püüdleks kristliku täiuse poole läbi lapseliku usalduse Jumala vastu, mis väljendub Tema tahte täideviimises ning halastuses ligimese vastu.

Õde Faustina, kellest nõudsid oma osa tuberkuloos ja lugematud kannatused, mille ta võttis vastu vabatahtliku ohverdusena patuste eest, suri pühaduse hinguses 33-aastaselt, 5. oktoobril 1938 Krakovis. Tänu Jumala Halastuse vagaduse kiirele levikule üle maailma ning õde Faustina eestkostel Jumalalt saadud arvukatele armudele tunti teda õige pea kui pühakut. 8. aprillil 1993 tõstis paavst Johannes Paulus II õde Faustina õndsana altarite ausse. Seesama paavst Johannes Paulus II kanoniseeris õndsa Faustina kolmanda aastatuhande esimese pühakuna Jumala Halastuse pühal, 30. aprillil 2000. Selle püha sündmuse ajal kuulutas paavst ametlikult välja Jumala Halastuse püha, viies nõnda täide ühe Jeesuse soovidest, mille võib leida Jumala Halastuse Sekretäri „Päevikust“. Õde Faustina säilmed asuvad Jumala Halastuse pühamus Łagiewnikis, Krakovis.

Püha Faustina palve armu eest olla halastav teiste vastu
Nii palju kordi kui ma hingan, nii palju kordi kui mu süda tuksub rinnus, nii palju kordi kui veri voolab läbi mu keha, nii palju tuhandeid kordi tahan ülistada Sinu halastust, oo Pühim Kolmainsus.

Tahan täielikult muutuda Sinu halastuseks ja olla Sinu elav peegeldus. Oo Issand, mingu see Jumala suurim omadus, Tema piiritu halastus, läbi minu südame ja hinge ligimeste peale.

Aita mind, oo Issand, et mu silmad oleksid halastavad, et ma kunagi ei kahtlustaks ega mõistaks kohut välise põhjal, vaid otsiksin seda, mis on kaunist ligimeste hinges ja aitaksin neid.

Aita mind, et mu kõrvad oleksid halastavad, et ma vastaksin ligimeste vajadustele, et ma ei oleks kurt nende valule ja palvetele.

Aita mind, Issand, et mu keel oleks halastav, et ma kunagi ei räägiks ligimestest halvasti, vaid et mul oleks igaühe jaoks lohutuse ja andestuse sõnad.

Aita mind, Issand, et mu käed oleksid halastavad ja täis häid tegusid, et võiksin teha ligimesele ainult head, võtta enda peale raskemad ja vaevarikkamad tööd.

Aita mind, et mu jalad oleksid halastavad, et ma kiirustaksin alati ligimest aitama, ületades oma isikliku tüdimuse ja väsimuse. Minu tõeline puhkus on ligimese teenimine.

Aita mind, Issand, et mu süda oleks halastav, et võiksin kaasa tunda ligimese kõikidele kannatustele. Ma ei keela oma südant kellelegi. Suhtlen siiralt ka nendega, kellest tean, et nad hakkavad mu headust ära kasutama, ja ise varjan end Jeesuse halastavaimas Südames. Enda kannatusi talun ma vaikides. Puhaku Sinu halastus minus, oo mu Issand. (...)
Oo mu Jeesus, muuda mind Iseendaks, sest Sina suudad kõike.

(Püha Faustina „Päevik“, 163).

Social button for Joomla