paavst 1210x236 px 2



Tema Pühaduse paavst Franciscuse kõne Ülemaailmsel Noortepäeval Campus Misericordiael (palvevigiilia)

28655567815 87d0ef9332 z

Armsad noored,
on väga tore olla teiega siin palvevigiilial täna õhtul.

Oma võimsa ja liigutava tunnistuse lõpul küsis Rand (üks noor Süüria tüdruk, kes enne Püha Isa andis tunnistust olukorrast oma kodumaal) meilt midagi. Ta küsis: „Ma palun tõsiselt teil palvetada mu armastatud riigi eest.“ Tema loos kuulsime olukorrast Süürias, kus on sõda, leina ja kaotusi – see lugu lõppes palvega palvetada. Kas on meil paremat viisi alustada püha eelõhtut enamaga kui palvetades?

Me oleme tulnud siia maailma eri osadest, erinevatelt kontinentidelt, riikidest, keeltest, kultuuridest ja rahvastest. Osa meist on rahvuste pojad ja tütred, mis võivad olla üksteisega vastuolus ning erinevates konfliktides või isegi avalikult sõjas. Teised meist tulevad riikidest, mis on „rahus“, vabad sõjast ja konfliktist, kus enamik kohutavaid asju, mis meie maailmas sünnivad, on lihtsalt lugu õhtustes uudistes. Kuid mõelge sellele. Meie jaoks, siin, täna tulnuna maailma eri osadest, ei ole kannatused ja sõjad, mida palju noori inimesi kogevad, enam anonüümsed, midagi, millest me ajalehtedest loeme. Neil on nimi, neil on nägu, neil on lugu, nad on meile lähedal. Täna on sõda Süürias põhjustanud valu ja kannatusi nii paljudele inimestele, nii paljudele noortele inimestele, nagu meie hea sõber Rand, kes on tulnud siia ja palunud meil oma armastatud riigi eest palvetada.

Mõned situatsioonid näivad kauged seni kuni meie mingil moel kokkupuutume tekkinud keerulise olukorraga. Me ei hinda mõnda asja, sest näeme neid ainult mobiiltelefoni või arvuti ekraanil. Aga kui me puutume kokku eluga, inimeste eludega, mitte ainult piltidega ekraanil, juhtub midagi võimsat. Me tunneme vajadust sekkuda. Nägemaks, et enam ei ole „unustatud linnu“, kasutades Randi sõnu, või meie vendi ja õdesid, keda „piirab surm ja tapmine“, täiesti abituna. Kallid sõbrad, ma palun, et me ühineksime palvuses kõigi tänase maailma sõdade ohvrite kannatuste eest. Lõpuks võime me mõista, et miski ei õigusta venna või õe vere valamist; et miski ei ole väärt rohkem kui inimene meie kõrval. Paludes teile selle eest palvetada, tahaksin ka tänada Nataliat ja Migueli (teised palvevigiilial olnud noored, kes andsid tunnistust nende kodumaal toimuvast -Natalia Poolast ja Miguel Paraguaist) nende endi lahingute ja sisekonfliktide jagamise eest. Natalia ja Miguel, te rääkisite meile oma võitlustest ja kuidas te suutsite neist üle saada. Te mõlemad olete elavad märgid sellest, mida Jumala arm meis saavutada tahab.
Praegu ei ole aeg kedagi hukka mõista või võidelda. Me ei taha maha rebida. Me ei taha solvata. Meil ei ole soovi võita vihkamist täiendava vihkamisega, vägivalda täiendava vägivallaga, terrorit täiendava terroriga. Me oleme täna siin, sest Issand on kutsunud meid kokku. Selle koosolemisel on oma nimi, milleks on vendlus; selle nimi on vennaskond; selle nimi on Armulaud; selle nimi on perekond. Me oleme tulnud täna siia kokku, et üheskoos palvetada. Las meie parim sõna, meie parim argument olla meie ühtsus palves. Võtkem nüüd hetk vaikuseks ja palveks. Asetagem Issanda ette need meie sõprade tunnistused ja samastugem nendega, kellele „perekond on sisutu kontseptsioon, kodu on ainult koht, kus süüa ja magada“ ning nendega, kes elavad hirmus, et nende eksimused ja patud on muutnud nad äratõugatuteks. Asetagem ka Issanda ette meie oma „lahingud“, sisemised heitlused, mida igaüks teist oma südames kannab. Seega, rajamaks ühte perekonda vendluses, tõstgem ja ühendagem käed ning palvetagem vaikuses.

(VAIKUS)

Selle palve ajal mõtlesin apostlitele Nelipühal. Nende ettekujutamine aitab meil hinnata kõike seda, mida Jumal loodab saavutada meie eludes, meie sees ja koos meiega. Sel päeval olid jüngrid koos lukustatud uste taga, hirmust. Nad tundsid end ohustatuna, piiratuna tagakiusamise õhkkonnast, mis oli nad nurka surunud väikesesse ruumi ning jätnud nad vaikseks ja halvatuks. Hirm oli nad vallanud. Siis, selles olukorras juhtus midagi imelist, midagi grandioosset. Püha Vaim ja otsekui tulekeeled tulid neist igaühe peale, viies nad kujuteldamatusse seiklusesse. Ja siis kõik muutus.

Me kuulsime kolme tunnistust. Meie südameid puudutasid nende lood, nende elud. Me oleme näinud nüüd, kuidas, nagu jüngrid, kogesid nad sarnaseid momente, elades läbi suure hirmu, kui tundus, nagu laguneks kõik laiali. Hirm ja ahastus teadmisest, et kodunt lahkumine võib tähendada seda, et ei näe enam kunagi oma lähedasi, hirm olla mitte armastatud või hinnatud, hirm, et ei ole enam valikuid. Nad jagasid meiega sama kogemust, mis oli jüngritel; nad tundsid sellist hirmu, mis viib ainult ühe asjani: Kuhu võib hirm meid viia? Tundeni, et oled sulgunud endasse, lõksus. Kui me kord tunneme nii, hakkab meie hirm mädanema ja sellega liitub vältimatult tema „kaksikõde“, halvatus: tunne, et oled halvatud. Mõtlemine, et selles maailmas, meie linnades ja kogukondades ei ole enam ruumi kasvada, unistada, luua, vaadata uusi horisonte – elada maailmas – on üks hullemaid asju, mis meiega meie elus juhtuda võib ja iseäranis noores eas. Kui me oleme halvatud, tunneme puudust teistega kokku saamise, sõprade leidmise, unistuste jagamise, teiste kõrval käimise maagiast. See ei lase meil ühendada käsi. See sulgeb meid kui klaaspuuri. Kuid elus on veel teine, isegi veel ohtlikum halvatus. Noortel ei ole lihtne seda tajuda. Mulle meeldib seda kirjeldda halvatusena, mis tekib õnne ja sohva segamini ajamisest. Teisisõnu, mõelda, et kõik, mis õnneks vaja, on üks korralik sohva. Sohva, mis paneb meid tundma end mugavalt, rahulikult, kindlana. Sohva, nagu nüüdisajal meil on, mille sisse ehitatud massaažisüsteem suigutab meid unele. Sohva, mis lubab meile tundide kaupa mugavust, nii et me saaksime põgeneda videomängude maailma ja veeta igasuguse ajavahemiku arvutiekraani ees. Sohva, mis hoiab meid kaitstuna igasuguse valu ja hirmu eest. Sohva, mis lubab meil koju jääda ilma vajaduseta tööd teha või millegi pärast muretseda. „Sohvaõnn“! See on tõenäoliselt kõige kahjulikum ja reetlikum halvatuse liik, sest samm sammu haaval, seda isegi mõistmata hakkame me tukastama, muutume uniseks ja igavaks, eile rääkisin ma noortest inimestest, kes jäävad pensionile 20-aastaselt, sellal kui teised – võib-olla meist ärksamad, kuid mitte tingimata paremad – otsustavad meie tuleviku meie eest. Paljudel inimestel on tegelikult palju kergem ja parem omada uniseid ja igavaid lapsi, kes ajavad õnne sohvaga segamini. Paljudele inimestele on see mugavam kui omada noori inimesi, kes on ärksad ja otsivad, püüdes vastata Jumala unistusele ja kogu rahutusele, mis asub inimsüdames. Ma küsin teilt: kas tahate tukastada, muutuda uniseks ja igavaks? Kas tahate lasta teistel oma tuleviku üle otsustada? Kas tahate olla vaba, ärkvel? Võidelda oma tuleviku eest? (…) Te ei ole väga veendunud, eksole? Tõde siiski on midagi muud. Kallid noored inimesed, me ei tulnud siia tööle, et „vegeteerida“, võtta seda kergelt, muuta meie elud mugavaks sohvaks, millel magama jääda. Ei, me tulime siia teisel põhjusel: jätta maha märk. Väga kurb on minna läbi elu ilma märki jätamata. Aga kui me valime lihtsuse ja mugavuse, õnne segamini ajamise tarbimisega, siis me maksame tõeliselt kõrget hinda: me kaotame oma vabaduse. See on see hind. Leidub palju inimesi, kes ei taha, et noored oleks vabad. Vastupidi, nad tahavad, et nad kasvaks uniseks ja igavaks.

See ise on oluline halvatuse liik, kui me hakkame mõtlema, et õnn on sama, mis mugavus ja käepärasus, et õnnelik olemine tähendab läbi elu minemist magades või rahustite all, et ainus viis olla õnnelik on elada uimas. Loomulikult, narkootikumid on halvad, kuid leidub piisavalt teisi sotsiaalselt aktsepteeritavaid narkootikume, mis võivad meid lõpuks samamoodi orjastada. Ühel või teisel moel röövivad need meilt meie suurima aarde: meie vabaduse.

Mu sõbrad, Jeesus on riski, igavese „enama“ Issand. Jeesus ei ole mugavuse, turvalisuse ja lihtsuse Issand. Jeesuse järgimine nõuab korralikku annust julgust, valmidust vahetada sohva matkakingade vastu ning asumist uutele ja kaardistamata radadele. Rajada teid, mis avavad uusi horisonte, mis suudavad levitada rõõmu, rõõmu, mis on sündinud Jumala armastusest ja koguneb teie südametesse iga halastava teoga. Võtta meie Jumala „hulluse“ rada, kes õpetab meid nägema teda näljastes, janustes, paljastes, haigetes, hädas sõprades, vangides, põgenikes ja migrantides ning meie naabrites, kes tunnevad end hüljatuna. Võtta meie Jumala rada, kes julgustab meid olema poliitikud, mõtlejad, sotsiaalsed aktivistid. Jumala, kes palub meil luua majandus, mida inspireerib solidaarsus. Kõigis kohtades, kus te end leiate, kutsub Jumala armastus teid tooma Häid Uudiseid, tegema teie eludest kingituse talle ja teistele. Olema julge ja vaba.

Te võite mulle öelda: Isa, see ei ole kõigile, vaid ainult valitud vähestele. Tõsi ja need valitud on kõik, kes on valmis jagama oma elu teistega. Just nagu Püha Vaim muutis jüngrite südamed Nelipüha päeval, nii tegi ta meie sõpradega, kes jagasid oma tunnistusi. Ma kasutan su enda sõnu, Miguel. Sa rääkisid meile, et „Facendas“ sel päeval, kui nad usaldasid sulle vastutuse aidata maja tööd paremini korraldada, hakkasid mõistma, et Jumal palub sult midagi. Siis oligi see, kui asjad hakkasid muutuma.

See ongi saladus, kallid sõbrad ja meid kõiki kutsutakse selles osalema. Jumal ootab teilt midagi. Jumal tahab teilt midagi. Jumal loodab teisse. Jumal tuleb, et kõik meie tõkked maha lõhkuda. Ta tuleb avama meie elu, meie unistuste, selle, kuidas me asju näeme, uksi. Jumal tuleb lahti murdma kõike, mis hoiab teid suletuna. Ta julgustab teid unistama. Ta tahab panna teid nägema, et teiega võib maailm olla teistsugune. Kuna tõsiasi on, et kui teie endast parimat ei paku, ei ole maailm kunagi teistsugune. See on väljakutse!

Ajad, milles me elame, ei vaja noori „sohvaelanikke“, vaid noori inimesi, kelle kinga- või veel parem kui saapapaelad on sõlmitud. See vajad ainult esimese järgu mängijaid ja sellel ei ole ruumi pingisoojendajatele. Tänapäeva maailm nõuab, et oleksid ajaloo peategelane, sest elu alati ilus, kui me otsustame elada seda täielikult, kui me otsustame endast märgi jätta. Ajalugu kutsub meid täna kaitsma meie väärikust ja mitte laskma teistel ostustada meie tuleviku üle. Me peame otsustama oma tuleviku üle. Teie peate otsustama oma tuleviku üle. Nagu ta tegi Nelipühal, tahab Issand teha üht oma suuremat imet, mida me saame kogeda; ta tahab muuta teie käed, minu käed, meie käed leppimise, armulaua, loomise märkideks. Ta tahab, et teie käed jätkaks täna maailma ehitamist. Ja ta tahab koos teiega seda maailma ehitada. Mida saate te vastata? Jah või ei?

Te võite mulle öelda: Isa, aga mul on mu piirid, ma olen patune, mida saan ma teha? Kui Issand meid kutsub, ei muretse ta selle pärast, mis me oleme, mis me oleme olnud või mida me oleme teinud või mitte teinud. Hoopis vastupidi. Kui tema meid kutsub, mõtleb ta kõigele, mida meil on anda, kogu armastusele, mida me oleme suutelised levitama. Tema panused, on tulevikul, homsel. Jeesus osutab teid tulevikku. Mitte muuseumi. Seega täna, mu sõbrad, Jeesus kutsub teid, hüüab teid, jätma oma märki elule, jätma oma märki ajaloole, omaenda ja ka paljude teiste omale.

Nüüdisaja elu räägib meile, et palju lihtsam on keskenduda sellele, mis meid eristab, mis meid lahus hoiab. Inimesed püüavad panna meid uskuma, et endasse sulgumine on parim viis end kurja eest kaitsta. Täna vajame meie, täiskasvanud, et teie meile õpetaksite – nagu te teete praegu – kuidas elada mitmekesisuses, dialoogis, kuidas kogeda multikultuursust mitte ohu, vaid võimalusena. Ja teie olete tulevik. Omage julgust õpetada meile, et lihtsam on ehitada sildu kui müüre! Me vajame sellist õpetust. Koos me palume, et te kutsuks meid välja võtma vendluse teed. Teie olete meie süüdistajad – kui me valime müüride ehitamise, vaenu, sõja tee. Sildade ehitamine... kas te teate esimest silda, mis tuleb ehitada? See on sild, mille saame ehitada siin ja praegu – sirutades välja ja võttes üksteise käe. Tulge, ehitage see praegu, siin, see sildadest esimene: võtke üksteise käest. Kõik kes teie olete siin Campus Misericordial. See on esimene sild, mille me üheskoos ehitame. Alati on risk, et teie käsi jääb tühjaks, kuid elus peab riskima. Need, kes ei riski, ei võida kunagi. Sellist silda pidi võime me käia, silda, mille ehitasime, ühendades käed. See on suurepärane vendluse sild. Õppigu selle maailma võimud seda ehitama... mitte piltide tarbeks, kui nad käsi ühendades midagi muud mõtlevad, vaid veel suuremate sildade ehitamiseks. Olgu see inimsild paljude, paljude teiste alguseks; sellisel moel jätab see märgi.

Täna Jeesus, kes on tee, tõde ja elu, kutsub teid jätma oma märki ajaloole. Tema, kes on elu, palub igaühel teist jätma märki, mis toob elu teie enda ajalukku ja paljudesse teistesse. Tema, kes on tõde, palub teil hüljata tagasilükkamise, eraldatuse ja tühjuse rajad. Kas te suudate seda? Millise vastuse te annate? Ma olen uudishimulik. Kas teie käed ja jalad vastavad Issandale, kes on tee, tõde ja elu? Kas te suudate seda?

Õnnistagu Issand teie unistusi!

Tänan teid!

Krakov, Poola
30.07.2016

Foto: Episkopat News Poland

Social button for Joomla