Katoliku Kirik Eestis



Perekonna Sinod 2014. I etapp.

VatkanSanPietrogaTõlgitud ajakirjast "St. Olav", 5/2014, www.katolsk.no/kirkebladest. Artikli autor on Maria Elizabeth Fongen, Oslo Katoliku piiskopkonna pastoraalosakonnast. Autor on pärit 7-lapselisest perest ja on ise 10 lapse ema.

"5.-19. oktoobrini aastal 2014 tulid 183 piiskopi ja kardinali kokku Erakorralisele Perekonna Sinodile, mille kutsus kokku paavst Franciscus. Viimane kord peeti sarnane Sinod aastal 1980 paavst Johannes Paulus II ajal. Meie ilmikute jaoks on see julgustav, et mõlemad need paavstid seavad perekonna nii kõrgeks prioriteediks ja lasevad meie ülesannetel ning väljakutsetel saada nii hoolika läbiarutamise teemaks.

ETTEVALMISTUSED
Esimest korda ajaloos saatis Vatikan kõikidele piiskopkondadele maailmas küsimustikud, kus nii lihtinimesi kui ka haritud inimesi kutsuti üles väljendama ennast probleempüstituste suhtes, mis on seotud kooselu, abielu ja perekonnaga.

Seejärel saatsid piiskopkondade kontorid sissetulnud vastuste kokkuvõtted oma kohalikele piiskopikonverentsidele. Piiskopikonverentside sekretariaadid ühendasid vastused oma piiskopkondadest ja saatsid need Sinodisekretariaadile Roomas. Seejärel valmistas Sinodisekretariaat ette töödokumendi, mis allaheitlikult on järginud esialgset küsimustikku ja taasesitanud probleemipüstitused, mis inimesed olid saatnud. Sel viisil on Sinod – piiskopid ja kardinalid kogu maailmast – meie kõigi vastuste põhjal saanud mõtiskleda iga viimase kui küsimuse üle.

Erakorralise sinodi ülesanne on olnud visandada pilt perekonnast ja neist väljakutsetest, mis seisavad Kiriku hingekarjasliku (pastoraalse) tegevuse ees kaasjaja keerukas maailmas.

Lisaks piiskopitele kogu maailmas oli paavst Franciscus kutsunud kohale osalema abielupaare kõikidelt kontinentidelt, et nad annaksid kirjelduse oma elust ja kohalikust olukorrast.

ASJADE KULG
Sissejuhatuses kutsus paavst kõiki osalejaid üles avameelselt kõnelema. Grupiaruanded ühtivad selles, et räägiti avatult ja elavalt ning kuulati hea tahtega. Paavst ise kuulas kõike tõsise tähelepanuga, kuid vaikselt.
Sinodi esimesel nädalal arutasid sinodiisad töödokumendi läbi suletud kohtumistel. Seejärel avalikustati vahepealne aruanne (Relatio post disreptationem), kuuldavasti ilma sinodiisade nõusolekuta ja pealtnäha välja lõigatud ja kleebitud varasemalt kohalesaadetud käsikirjadest. Kõik väiksemad arutlusgrupid (Circuli minores) tegid vastuväiteid ja arvasid, et see aruanne oli liigselt keskendunud probleemidele. Mitmed kardinalid avaldasid kahetsust avalikustamise üle. Meedia seevastu, pööras aruandele suurt tähelepanu, kuna seda oli võimalik lugeda kui muutust Kiriku suhtumises, mis puudutab lahutatud ja taasabiellunud inimestele sakramentidele juurdepääsu lubamist, abielu kehtetuks kuulutamise protsesse ja samasoolisi paarisuhteid.

Teisel nädalal jaotati sinodiisad keelte vahelisteks gruppideks, kus iga grupp eraldi arutas vahepealset aruannet ja tegi muudatusettepanekuid. Kokkuvõtteid nendest "circuli minors" arutlusgruppidest on äärmiselt huvitav lugeda. Need jutustavad, mille üle tegelikult väideldi ja kirjeldavad üht-teist toimunud "köievedamisest". Õigupoolest polnud plaanis neid avaldada, kuid sinodiisade enamik esitas avalikustamise nõude vastukaaluks sellele muljele, mille oli jätnud vahepealne aruanne, mille üle polnud hääletatud.

Keelegruppide kokkuvõtted liitusid sinodiaruandeks (Relatio Synodi), mis pole lõplik, kuid saab töödokumendiks Korralisele Perekonna Sinodile aastal 2015 sügisel. Kõik hääletustulemused on taasesitatud.

MIS TOIMUB? PAAVSTI KOKKUVÕTE
Pole kerge teha kokkuvõtet Erakorralisest Perekonna Sinodist, mis toimus 5.-19. oktoobrini 2014. Meedia jättis mulje kiriku juhtimisest selle täies vastandumises, kildkonnamoodustumises ja võimuvõtluses. Seda on küllap olnud omajagu - Kirikumehed pole erandiks, mis puudutab kokkupõrkeid erinevate kultuurikontekstide ja teoloogiliste suundade vahel. Paavst Franciscuse lõpukõne annab aga intuitiivse kirjelduse tee peal toimunust.

Paavst kirjeldab sinodi kui "ühist reisi....mida iseloomustasid kiired spurdid innukuses sihile jõuda, väsimuse hetked, entusiasmi ja innukuse hetked". See on olnud teekond, kus kõige tugevamad tundsid vastutust aidata nõrgemaid, kus kogenud suunati teenima teisi- ka läbi vastastandamise. "Kuna see on inimeste läbitud reis, siis oli ka selles hetki mure, pingete ja kiusatustega...". Siinkohal teeb paavst Franciscus ignatius'liku (Ignatius Loyola) käigu ja loetleb: Oli kiusatus vaenulikule paindumatusele, et lukustada iseennast kirjutatud sõna taha, täht-tähelisusele ustavalt, ja mitte lubada Jumalal ennast üllatada, üllatuste Jumalal, Vaimul. See on armukadedate, skrupuloossete ja hoolikate inimeste kiusatus, tänapäeva nõndanimetatud "traditsionalistide" kiusatus - ja samuti intelligentide kiusatus.

Ka oli kiusatus destruktiivsele kalduvusele lahkusesse, mis eksitava halastuse nimel seob haavu, ilma, et oleks neid esmalt ravinud ja põetanud; mis ravib sümptomeid ja mitte probleemide juuri ega põhjuseid. See on "heategijate" kiusatus, arglike kiusatus ja samuti niinimetatud " progresiivide ja liberaalide" kiusatus.

Oli "kiusatus muuta kivid leivaks, et katkestada pikka, rasket ja piinarikast paastu ja samuti kiusatus muuta leib kiviks ja visata sellega patuseid, nõrku ja haigeid ......".

Oli kiusatus tulla Ristilt maha, olla rahvale meele järgi, eelistades seda sinna jäämisele, täitmaks Isa tahtmist; kummarduda maailma vaimu ette, selmet seda puhastada ja panna seda kummardama Jumala Vaimu alla. Lisaks kiusatus usu aaret unarusse jätta, käituda nagu selle omanikud või isandad, mitte nagu selle hoidjad või vastupidi: jätta unarusse tegelikkus, võtta tarvitusele peen ja ilustav keelekasutus, et öelda palju ilma midagi öelda suutmata!

Kuid paavst jätkab: "Need kiusatused ei tohi meid hirmutada või meid ebakindlaks teha, ei ka mitte meilt julgust võtta, sest ükski õpilane pole oma isandast suurem - seega kui isegi Jeesust kiusati-kutsuti isegi Peeltsebuliks – ei või tema jüngrid oodata paremat kohtlemist". Paavst ütleb, et võlts ühtsus oleks teinud talle rohkem muret kui need kiusatused ja tulised arutelud, see "vaimude liikumine". Ta on pidanud väärtuslikuks kõiki lausutud sõnu, täis usku, indu, takust, avameelsust ja julgust. Kunagi ei tõstatatud küsimusi abielu alustõdede kohta: lahutamatus, ühtsus, truudus ja elule avatus.

Piiskopid täies arutlushoos annavad pildi Kirikust, mis püüab olla ustav oma peigmehele ja oma õpetusele, mille uksed on laialt avali abivajajate ja patukahetsejate jaoks ja mitte ainult õiglaste jaoks või neile, kes peavad ennast täiuslikeks". Kui Kirik oma andide paljukülgsuses väljendab end ühtsuses, ei saa ta eksida: see on ilu ja tugevus üleloomulikus usutajus, mille annab meile Püha Vaim, nii et me kõik võime minna Evangeeliumi südamesse ja õppida Jeesust järgima meie elus". Vaidlusi ei tohi vaadelda kui segaduse ja lahkhelide allikat, nagu meedia soovis seda kujutada, vaid need olid vajalikud läbi elada suure kannatlikkuse ja seesmise rahuga, nõnda et sinod võis toimuda koos Peetrusega ja Peetruse juhtimisel ning paavsti kohalviibimine tagab alati Kiriku ühtsuse.

MIS ETTEPANEKUD ON PIISKOPIDE SINOD TEINUD?
Kiriku õpetus abielust ja perekonnast püsib kindlalt põhinedes Pühakirjal ja traditsioonil ning sinodiaruanne paistab silma värske ja noorusliku keelekasutusega, avaldades sügavat tunnustust tohutule panusele, mida teevad abikaasad ja perekonnad nii rõõmus kui ka mures.

Sinod ütleb, et abielusakramendi armu põhjal on katoliiklikud perekonnad kutsutud olema aktiivsed osalejad kõigis hingekarjaslikes algatustes perekondade jaoks. Sinod soovitab, et perepastoraalsele tööle pühendunud preestrid ja ilmikud saaksid parema väljaõppe (Sinodi raport nr 37) ja soovitab uuendatud ja tugevdatud abieluettevalmistust (Sinodi raport nr 39). Sinodiisad osutavad vajadusele rajada piiskopkondadesse väljakoolitatud "kuulamiskeskused", mis saaksid teostada lepitustööd ja vahendamist konfliktis olevate perede seas ning et peab eriti silmas pidama pingeid, mida kooselude purunemised lastele põhjustavad.

Oli pisut pettumusttekitav, et sinodiisad ei maini probleemide püstitusi, mis puudutavad bioloogilist vanemlust või laste õigusi võrreldes täiskasvanute perekonnaprojektidega, mis võtavad lastelt ära ema või isa (surrogaatabielu, kunstlik viljastamine). Ainus töögrupp, mis sellele tähelepanu juhtis, oli Italicus A, itaalia keelne grupp, mille esimehed olid kardinal Fernando Filoni ja Mgr. Edoardo Menichelli.

LÕPP ÜHTSUSE VAIMUS
Hoolimata teel asetleidnud vastuoludest, näitab sinodiaruanne laialdast tahet ühtsuseks. Tõenäoliselt ongi see suurim ime. Nii need, kes tõid enda kaitseks esile usu tõe, kui ka need, kes innukalt soovisid halastust, on kogunenud soovi ümber tuua esile tõde koos halastusega (Benedictus XVI "Caritas in Veritate"). Mõisted "halastus" ja "tõde" korduvad pidevalt. Üks ilusamaid lauseid kõlab nõnda: "Kristlik sõnum sisaldab endas alati halastuse ja tõe tegelikkust ja dünaamikat, mis leiavad üksteist Kristuses". (nr 11) Sinodiisad on suutnud sellega vastavuses elada ja see tõotab head 2015 korraliseks sinodiks.

Sinodi lõpparuandes sisalduvaid mõtisklusi arutatakse edasi kohalikes piiskopkondades kuni 2015 Korralise Piiskopi Sinodini Perekonna teemal, mis käsitleb perekonna kutsumust ja ülesannet Kirikus ning tänapäeva maailmas. Aruanne lõppeb sõnadega: "Mingeid otsuseid pole vastu võetud ja teemad on rasked, kuid piiskopide kollegiaalsel rännakul ja kogu Jumala rahva osavõtus juhib Püha Vaim meid leidma tõe ja halastuse teed kõigi jaoks ". (nr 62)

Social button for Joomla