Maarjapais



Kommentaar Amoris Laetitiale 8. peatükile

2016 04 15 The Joy of love
Viimasel ajal on erinevatest meediakanalites taas olnud teemaks paavst Franciscuse Apostellik Ekshortatsioon Amoris Laetitia. Püha Isa ekshortatsioonikirja on kommenteeritud, analüüsitud ning hinnatud väga palju, kuid Püha Tool ei ole teinud ühtegi sellest lähtuvat muudatust. Toome taas kodulehele lühikokkuvõtte paavsti ekshotatsioonist ja  Amoris Laetitia 8. peatüki kommentaarid.

 

Paavst Franciscuse Apostellik Ekshortatsioon „Amoris Laetitia" („Armastuse rõõm“) annab edasi väga vajalikke pastoraalseid juhiseid Kiriku töö uuendamiseks perekondadega. Kaheksas peatükk viitab just nendele enam inimnõrkusi käsitletavatele olukordadele, peatükk, mille paavst Franciscus on nimetanud sõnadega: „Nõrkust juhtides, kaaludes ja hõlmates“, kus meid on kutsutud vältima eemaletõukavaid hinnanguid, ja sealhulgas vältima teiste inimeste tõrjumist.

Paavst rõhutab, et selle asemel tuleb meil hoopis tähelepanelikumalt suhestuda erinevate olukordadega, astuda dialoogi erinevate osapooltega ja seda teha siiralt ning täis halastust. Me räägime siinkohal aitamise ja kaasaarutamise protsessist, mis viib selleni, et usklik teadvustab oma olukorda Jumala ees. Vestlus ja sisemine vaatlus koos preestriga võimaldab mõista seda, mis takistab inimesel täielikumalt osaleda kirikuelus ning otsustada milliseid samme teha, et selles areneda ja kasvada. Arvestades, et astmelisust seaduses ei saa olla (Familiaris Consortio, 34), siis kogu protsess ei saa kunagi eemale viia Evangeeliumist, tõest ja armastusest, mida Kirik pakub püsivalt välja (1). Kuid on kasulik meelde tuletada mõningaid punkte selleks, et see arutlemise ja arenemise protsess oleks kooskõlas Kiriku õpetusega (2); punktid, mida Püha Isa eeldab ja mida ta muidugi ei kavatse muuta.


Meeleparanduse ja Armulaua sakramendi puhul on Kirik alati ja kõikjal õpetanud, et „kes on teadlik raskest patust, peab eelnevalt vastu võtma pihisakramendi enne Armulauda“ (3). Pihisakramendi põhistruktuur sisaldab kahte võrdselt olemuslikku elementi: ühelt poolt selle inimese tegevust, kes Püha Vaimu väel pöördub patu kahetsemise, ülestunnistamise ja hüvitamise läbi; teiselt poolt Jumala tegutsemist Kiriku tegevuse läbi (4). Kui jääks puudu nii täiuslik kahetsus kui ebatäiuslik kahetsus (attritio), mis sisaldavad kavatsust muuta oma elu koos otsusega edaspidi mitte enam patustada, siis ei saaks patte andeks anda, ja sellisel juhul absolutsioon – juhul kui seda antakse – oleks kehtetu (5).


See arutlemise ja arenemise protsess peab olema kooskõlas Katoliku Kiriku doktriiniga abielu lahutamatusest, mille väärtust ja olulisust tugevalt rõhutab paavst Franciscus. Mõte, et seksuaalsuhted, teise abielu raames, võiksid olla moraalsed, eeldab, et teist abielu peetakse tõeliseks abieluks. Aga sel juhul minnakse vastuollu abielu lahutamatuse doktriiniga, mille kohaselt sõlmitud abielu ei ole lahutatav isegi mitte Rooma Paavsti autoriteedi poolt (6); kui teine abieluliit ei ole tõeline abielu, sest ainus tõeline abielu saab olla ainult esimene, siis sellisel puhul elatakse olukorras, mis on objektiivselt vastuolus Kristuse ja Kiriku vahelise armastuseliiduga, mis tähendab, et on loodud Euharistias (7). Kui peale seda more uxorio teise liidu kooselu mehe ja naisena peetakse moraalselt vastuvõetavaks, eitatakse kristliku moraali põhiprintsiipi, mille kohaselt seksuaalsuhted on legitiimsed ainult seadusliku abielu raames. Seetõttu andis 14. septembri 1994 aasta Usudoktriini Kongregatsiooni ringkiri teada järgmist: „Usklik, kes elab mehe ja naisena koos inimesega, kes ei ole tema seaduslik abikaasa, ei saa osa võtta Armulauast. Isegi kui see nende hinnangul on võimalik, on preestrite ja pihiisade ülesanne siin, võttes arvesse teema tõsidust ja inimese hingelise ning Kiriku healolu vajadust, hoiatada neid, et selline sisetunde otsus on avalikus vastuolus Kiriku doktriiniga“ (8)


Õigusega, paavst Franciscus tuletab meelde, et Kirik on alati arvestanud sellega, et objektiivsest seisukohast lähtudes võivad aset leida tõsiselt ebamoraalseid tegevusi, mis subjektiivses plaanis, teadmatuse, hirmu või muude vabandavate asjalolude pärast ei tähenda täielikku moraalset vastutust, või isegi üldse mitte. Sellise põhimõte valguses ei saa kindlalt väita, et see, kes elab objektiivselt nö „ebaregulaarses“ abielus, on tingimata surmapatu seisuses (9). See on raske ja delikaatne küsimus, sest alati sai öeldud, et „de internis neque Ecclesia iudicat“ (ld inimese teadvuse kõige sügavamat seisu ei saa hinnata ka kirik). Sel põhjusel on Paavstliku Komisjoni deklaratsiooni seadusandlike tekstide kanoonilise õiguse punkt 915 järgi, tsiteeritud paavst Franciscuse (10) poolt, täpsustatud, et Armulaua saamise keelu all on ka usklikud, kes on lahutatud ja uuesti abiellunud, selgitades täpsemalt, mida tuleb mõista tõsise patu all kanoonilise õiguse punktis 915. Sellest deklaratsioonis öeldakse: „Väljend „ka teised, kes põikpäiselt püsivad läbinähtavas tõsises patus“ on selge ja tuleb mõista selliselt, et ei muutuks selle tähendus. Kolm nõutavat tingimust on: a) objektiivselt raske patt, sest subjektiivse vastutuse üle vaimulik ei saa kohut mõista; b) visa sihikindlus, mis tähendab selge kestva patu olemasolu, mida usklikul puudub tahe lõpetada, ilma, et oleks vaja teisi tingimusi (trotslik suhtumine, eelnev hoiatamine jne), selle olukorra kirkliku raskuse tõestamiseks; c) tõsise patu olukorra selge tõestamine (11).“

Samas avalduses on lisatud, et ei leia ennast sellises tõsise patu seisuses need inimesed, lahutatud ja uuesti abiellunud, kes ei saa peatada tõsistel põhjustel oma kooselu, aga ei ela more uxorio, nagu mees ja naine, kuigi neil on kohustus vältida skandaali kuna ei ole kõikidel teada, et nad ei ela more uxorio (12). Ja muudel juhtudel tuleb meeles pidada ka seda, et on väga ebatõenäoline, et need inimesed, kes elavad teist korda abielus, võiksid olla moraalselt kindlad, et nad viibivad armuseisundis, sest ainult teatud objektiivsete faktide tõlgendamine võiks põhjustada sellise seisundi teadmist enda või pihiisa poolt. Lisaks tuleks eristada subjektiivset moraalset kindlust ja ekslikku südametunnistust, mida on võimalus pihiisal korrigeerida, nii nagu eelpool juba on öeldud, sest pihiisa ei ole vaid preester ja arst, aga ta on ka kohtunik ja õpetaja, kelle ülesanne on näidata üles ülimat halastust ja austust, ja näidata ennekõike vaimset lähedust inimesega, kes läheneb meeleparandusele.


Eelpoolt mainitud punktid pärinevad sajanded kestnud Kiriku õpetusest ja paljudel juhtudel on osa Kiriku tavapärasest ning universaalsest magisteeriumist. Need ei takista preestritel osalemast avatud meele ja suure südamega  leppimise dialoogis. Paavst Franciscus kirjutas seda kõike selleks, et „vältida valede sõnumite riski, ja samuti sellist mõtet, kui mõni preester võiks pakkuda kiireid „erandeid“ teatud olukordades või et oleks inimesi, kes võiks saada teenete vastutasul sakramentaalseid privileege. Kui tegemist on vastutustundliku ja diskreetse inimesega, kes ei otsi seda, et panna oma enda soove Kiriku ühisest heaolust kõrgemale ja hingekarjasega, kes oskab ära tunda arutletava küsimuse tõsidust, välditakse riski, et teatud hinnang mõnes olukorras viiks mõttele, et Kirik toetaks justkui topeltmoraali (13).“ Vastupidi, eelpool kirjeldatud õpetuslikud põhimõtted, küllaldaselt teadlikud eriliste situatsioonide suurest mitmekesisusest ja keerukusest, peaksid aitama mõista, milline on parim viis aidata ustavaid astumaks muutumise teele, mis viib neid kirikueluga suuremasse ühtusesse, ja kui võimalik meeleparanduse sakramendi ning Armulaua sakramendi vastuvõtmisele.

Angel Rodríguez Luño


Angel Rodríguez Luño, moraaliteoloogia professor, teoloogia osakonna dekaan Santa Croce ülikoolis Roomas. Ta on aastaid konsulteerinud Usudoktriini Kongregatsiooni Vatikanis ja ta on Paavstliku Eluakadeemia liige Roomas.

 

_____________________________
(1) Paavst Franciscus, Amoris laetitia, 19-III-2016, nr. 300. Viide Peresinoodi lõppdokumendile nr. 86 aastal 2015.
(2) Selgitab Püha Isa üleskutsekirjas Amoris laetitia, nr. 300
(3) Rooma-Katoliku Kiriku katekismus, nr. 1385.
(4) Rooma-Katoliku Kiriku katekismus, nr. 1448.
(5) Viide Rooma-Katoliku Kiriku katekismuses ( 1451-1453 ) Trento Kirikukogule, XIV meeleparanduse sakramendi doktriinile, pt. 4 (Dz-Hü 1676-1678).
(6) Johannes Paulus II Rota Romana kõne 21.01. 2000, nr. 8, tema poolt kuulutatud kehtivaks doktriiniks.
(7) Johannes Paulus II, apostellik ekshortatsioon Apostolica Familiaris consortio, 22. 11. 1981, nr. 84.
(8) Usudoktriini Kongregatsioon, Ringkiri piiskoppidele seoses Armulaua vastuvõtuga lahutatud inimestele,14. 09.1994, nr. 6.
(9) Amoris laetitia, nr. 301.
(10) Amoris laetitia, nr. 302.
(11) Paavstliku Nõukogu Seadusakt seoses Püha Armulauaga lahutatud inimestele, 24. aprill 2000, nr. 2.
(12) Samas.
(13) Amoris laetitia, nr. 300.

Social button for Joomla